Hellenismiaja filosoofia; stoa koolkond. (0)

Andrus Tool /Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.

10. teema: hellenismiaja filosoofia; stoa koolkond.

Hellenismiaja filosoofia probleemsituatsioon . Hellenismi mõiste on pärit poliitilise ajaloo historiograafiast, tähistades seal perioodi, mis sai alguse Aleksander Suure vallutustega ja kestis kuni selle ajani, millal viimane Aleksandri järelkäijate poolt loodud riik langes Rooma võimu alla. Selleks viimaseks hellenistlikuks riigiks oli Egiptus, mille Augustus 31/32 a. eKr. vallutas, kindlustades nii Rooma võimu enamiku Vahemere äärsete maade üle. Poliitilise ajaloo seisukohalt lõppes see ajastu niisiis ajaarvamise vahetumise paiku. Filosoofia, mida Rooma võimuperioodi ajal antud regioonis viljeleti, ei pretendeerinud aga originaalsusele. Roomlased tunnistasid filosoofias kreeklaste prioriteeti. Nende jaoks tähendas filosoofiaga tegelemine eelkõige seda, et õpiti tundma kreeka filosoofiat. Kuigi ka Roomas kujunes välja filosoofia-alane kirjandus, orienteeruti selles enamasti kreeka eeskujudele. Rooma filosoofide teosed on seetõttu olulised allikad, kust on võimalik leida andmeid kreeka filosoofia kohta. Filosoofia ajaloo seisukohalt võib niisiis hellenismi ja Rooma riigi ülemvõimu perioodi ühte liita. Järgmiseks uueks ajajärguks oli juba kristlik ajastu. Hellenismi perioodiks filosoofia ajaloos võib seega pidada ajavahemikku Aristotelese surmast kuni tinglikult 529. aastani pKr., millal Ida-Rooma kristlasest keiser oma ediktiga sulges lõplikult Akadeemia kui paganliku kooli ja ajaloolise kokkusattumusena asutati samal aastal Monte Cassinos benediktiinlaste klooster, mis kujunes järgneva aja vaimse kultuuri keskuseks.
Filosoofia ajaloo alastes uurimustes on olnud pikka aega tavaks pidada hellenismi aega filosoofia languse ajastuks . Seda selle tõttu, et tolle aja filosoofilised õpetused ei paistnud olevat originaalsed – iseäranis ontoloogilise ja epistemoloogilise problemaatika käsitlemisel . Neis arutlustes toetuti sel ajal tihti kreeka filosoofia juba väljakujunenud pärandile. Nii on hellenismi perioodi filosoofiat nimetatud ka epigoonlikuks.
Eelöeldu ei tähenda aga seda, et huvi filosoofia vastu oleks vähenenud. Pigem vastupidi: seda perioodi iseloomustabki filosoofia koolide paljusus ja omavaheline konkurents. Filosoofia muutub koolides õpetatavaks asjaks. Õppimine nendes oli muidugi vabatahtlik ja sai olemas olla ainult niivõrd, kui leidus piisavalt sellisest haridusest huvitatud inimesi.
Koolides õpetatav filosoofia omandas koolidistsipliinilise liigenduse. Traditsiooniliseks distsipliinide jaotuseks sai loogika , füüsika ja eetika . Loogika ja füüsika ei tähenda siinkohal päris seda, mida need sõnad tänapäeval tähendavad. Loogika tähistab antud juhul eelkõige epistemoloogiat – käsitlust sellest, mida on võimalik teada ja kuidas tõene teadmine kujuneb. Füüsika aga ontoloogiat – õpetust välise maailma ülesehituse printsiipidest. Samas iseloomustas seda aega ka eriteaduste teke ja nende iseseisvumine filosoofia suhtes. Seetõttu käsitles filosoofiline füüsika välist maailma enam inimese elu vaatekohalt. Füüsika pidi eelkõige kirjeldama välise keskkonna neid külgi, millest inimese elu oli oluliselt mõjutatud. Loogika ja füüsika olidki pigem ettevalmistavad distsipliinid, tolle aja õpetuste keskseks distsipliiniks kujunes eetika.
On arusaadav, et sellise koolis õpetatava asjana sai filosoofia eksisteerida ainult siis, kui ta leidis tarbijaid . Siit vajadus olla populaarne , st tulla vastu tarbijaskonna vajadustele ja maitsele. Mida filosoofia- huvilised koolidelt ootasid oli aga just eetika antiikses mõttes – õpetus sellest, kuidas elus hästi toime tulla. Eetika endaga toimuvad aga varasema, klassikalise, perioodiga võrreldes olulised muutused. Hellenismiaja eetika on individualistlik. Küsimuse põhitüüp jääb küll samaks, mis see oli olnud läbi terve antiikaja. Ikka lähtutakse arusaamast, et iga inimene püüdleb loomupäraselt eudaimonia`t. Kuid kui klassikalisel perioodil mõisteti seda hästi-toimetulemist selliselt , et see on saavutatav hästitoimiva ühiskonna ja riigi kaudu, siis nüüd langeb ära eetika paratamatu seos poliitikaga. Hellenismi perioodi eetikaõpetustes ei tule enam ühiskond õnnelikkuse tingimusena arvesse. Teoreetilise vaatluse all on õnnelikkus , mida inimene indiviidina, üksnes omaenda jõududele toetudes võiks saavutada.
Selline muutus eetiliste õpetuse tüübis seletub muutustega sotsiaalses maailmas. Hellenismi perioodil kaotasid traditsioonilised kreeka ühiskonnad oma poliitilise iseseisvuse ja muutusid suure maailmaimpeeriumi osadeks . Veel Aristoteles, kes oli Aleksander Suure vallutuste kaasaegne, pidas kreeka traditsioonilisi polis `eid, väikesi linnriike, loomupärasteks ja kõige täiuslikumateks inimliku ühtekuulumise vormideks. Kuid nende poliitiline iseseisvus ei taastunud enam kunagi. Sellega päädis läbi terve 4. sajandi väldanud polis`e kriis. Üksikisiku jaoks, kes juhtus selles maailmaimpeeriumis elama, tähendas see seda, et poliitilise otsustuse tasand, mis vastuoludest lõhestatud polis`es oli tema jaoks niikuinii raskesti mõjutatavaks saanud, nihkus nüüd talle täiesti mittemõjutatavasse kaugusesse ja kõrgusesse. Samas võisid seal kaugel ja kõrgel langetatavad poliitilised otsused üksikisiku saatust oluliselt mõjutada, selle tihti peapealegi keerata.
Seetõttu oli hellenismiaja eetika põhiliseks taotluseks, teha vahet selle vahel, mis sõltub üksikindiviidist ja mis temast ei sõltu, et siduda siis inimese õnnelikkus ainult nende tingimustega, mis on täielikult indiviidi enda võimuses. Too taotlus on ühine kõigile hellenismi aja filosoofia koolkondadele. Erinevad nad üksteisest oma hinnangult inimese võimalustele. Poliitiline riigikorraldus ei kuulu üldise hinnangu kohaselt aga enam sellesse valdkonda, mida inimene piisavalt kontrollida suudaks. Hellenismiaja maailmamõistmist iseloomustab üldine ettevaatlikus kõige suhtes, mis puudutab inimese suhtes välist maailma. See “ala”, mida inimene tõesti kontrollida suudab, paistis taanduvat üksnes omaenda hingele – selline on vähemasti stoa õpetuse hinnang inimese olukorrale.
Kui meiegi ajastut tänapäeval nimetatakse tihti individualismi ajastuks, siis võib hellenismiaega selles mõttes pidada oma vaimsuselt kaasajale lähedaseks ajastuks.
Üheks hellenismiaja filosoofia koolidest oli ka stoa või stoikute kool. Stoa koolkonna rajajaks oli ZENON Kitionist (u. 333-262 eKr.). Koolkond sai nimetuse koha järgi Ateenas, kus õpetamine toimus. Selleks oli maalingutega kaunistatud portikus, st sammaskäik, mis kandis nime stoa poikile. Zenon alustas seal oma õpetuse jagamist umbkaudu 300. aasta paiku. Kool eksisteeris Ateenas kuni umbkaudu 260. aastani pKr. Seda pikka perioodi on kombeks liigendada “ vanaks ” stoaks (Zenon, Kleanthes, Chrysippos), “keskmiseks” stoaks (Panaitios ja Poseidonios) ning “uueks” stoaks (Epiktetos, Musonius Rufus, Marcus Aurelius).
Stoikute loogika. Tõene teadmine pärines stoa loogika kohaselt tajust. “Igasugune mõtlemine lähtub meelelisest tajust või igal juhul ei teostu ilma tajuta … Ja üldiselt ei ole ühest mõistest leida midagi sellist, mille tundmist ei omataks meelelisest antusest.” (SVF II 88) Hing on sünni momendil sarnane tabula rasa`le, puhtale tahvlile, mis alles meelte vahendusel täidetakse tunnetusliku sisuga. Taju üldjuhul ei eksi, eksimused tulenevad peamiselt mõtlemise vildakusest. Tunnetusprotsess saab alguse sellest, et meeli mõjutatakse väliste nähtuste poolt, ja seeläbi tekib hinges “ ettekujutus ”, phantasia, kui “jäljend hinges”, typosis en psyche. Etteruttavalt tuleb ütelda, et stoikute ontoloogia kohaselt on kõik, mis on, kehaline. Nii on kehaline ka inimese hing – tunnetusinstants inimeses. Taju käsitlesid stoikud vastasmõju tulemusena, mis leiab aset kehalise hinge ja selle suhtes väliste kehalise mõjutajate vahel. Väline mõjutus jätab hinge jälje, pressib selle hinge nagu tempel jätab jälje vahasse. Niisugune jälg jääb hinge alles ka siis, kui mõju avaldunud asja enam kohal pole. Selliselt hinge korjuvad meelelised muljed ladestuvad üksteise peale ja mälu hoiab alles nende ühisosa. Nii tekivad mõisted, ennoiai, mis stoikute käsituse kohaselt ei olnud midagi muud kui üldised ettekujutused.
Väliste asjade tajumisega käib kaasas ka enesetaju, synaisthesis. Sellest areneb mina-teadvus ning välise maailma ja inimese siseilma eristus . Niipea kui elusolend jõuab enesetajuni, pühendub ta iseenesele, tunnetab enda olemust endale kuuluvana, sel ajal kui ta väliseid asju tunneb endast erinevaina ja võõrastena. Endale-kuulumise tunnet saadab rahulolutunne iseendaga ja sellest tekib instinktiivne tung püüelda kõike, mis aitab enda olemasolu kindlustada ja edendada, ning vältida vastupidist. Niisugune enesetaju ja “pühendumine” iseendale, oikeiosis, esineb kõigi elusolendite juures. Inimene tänu tema mõistuslikule loomusele aga väärtustab ka teadlikult asju enda mina seisukohalt. Laste juures väljendub see selles, et nad peavad heaks kõiki niisuguseid nähtusi, mis soodustavad nende kehalist eksistentsi. Pikkamööda õpib inimene aga tundma oma logos `t, tunneb selles ära oma tõelise mina ning leiab hüve sellest, mis soodustab mõistuslikku mina ja aitab kaasa selle täielikule avaldumisele.
Inimese intellektuaalses arengus eristasid stoikud kahte erinevat mõistekujunduse viisi. Iseäranis tõstsid nad esile kõige varasemat etappi – esimesi eluaastaid, millal mõisted kujunevad ilma inimesepoolse teadlik-tahtelise aktiivsuseta. Sellele perioodile olevat iseloomulik, et hing on tollel ajal pelgalt passiivne väliste mõjutuste vastuvõtja , sest mõistuslik võime, logos , ei ole mõistekujundamise protsessi sekkumiseks veel küps. Asjaolu, et mõistus ei sekku varasel etapil mõistekujundusse, andis stoikute järgi tollel etapil kujunenud mõistetele erilise tõeväärtuse. Eksitused pärinevad ju just nimelt mõistuse meelevaldsustest. Kuna hing kõige varasemal etapil üksnes passiivselt registreerib välismõjusid ega sekku sellesse protsessi, siis on sel ajal kujunenud mõisted vabad mõtlemise võimalikest meelevaldsetest lisanditest. Iseäranis kehtib see mõistete kohta, mis on kõigile inimestele ühised, koinai ennoiai (lad. k. notiones communes). Selliseks pidasid stoikud näiteks mõistet jumalast kui kõrgeimast, täiuslikust olendist. Nende mõistete üldlevinud, intersubjektiivne tunnustatus andis stoikute arvates tunnistust sellest, et need mõisted tulenesid asjade endi retseptsioonist ega ole mingid suvalised kujutlused. Seetõttu võis neid kasutada usaldusväärsuse kriteeriumitena. Mõistekujunduse varaseimal etapil tekkinud mõisteid nimetasid stoikud prolepseis (lad. k. anticipatio) – “ettehaaramised”. See nimetus pidi arvatavasti osutama asjaolule, et sedalaadi mõisted on teadliku mõistekujunduse alguseks juba olemas ning kujutavad endast viimasele tuge ja materjali.
Võimelisus teadliku mõistekujunduseks saabub inimesel stoikute hinnangul umbkaudu seitsmendaks eluaastaks. Tolleks ajaks on kogunenud teatud prolepsis`te põhihulk, mille alusel on mõistus nüüd võimeline iseseisvalt või õpetuse abil looma teisi mõisteid või konkreetseid kujutlusi. Eespool osutatud prolepsis`te usaldusväärsusest lähtumine ei tähendanud seda, et stoikud oleksid eitanud võimalust saavutada tõest teadmist inimese teadlik-tahtelises mõistustunnetuses. See võime areneb tasapisi edasi kuni ta koos suguküpsusega, ligikaudu 14 eluaastal, täielikult välja kujuneb.
Siiski on ka teadlik mõistekujundus allutatud oma kindlatele seaduspärasustele. Mõistete kujundamine erinevatest ettekujutustest toimub sarnasuse, analoogia, ümberasetamise, kokkuasetamise või vastupidisuse alusel. Allikaid , mis võimaldaksid neid mehhanisme täpsemalt iseloomustada, on äärmiselt napilt. Kuid stoikute kirjeldused neist tuletavad meelde seda, mida D. Hume nimetab assotsiatsiooni seadusteks. Igal juhul toimub nende mehhanismide vahendusel algse tajude kaudu antud “materjali” ümberkujundamine – mõistus iseendast ei saa luua uut tunnetussisu. Mõistuse osaks on olemasoleva tunnetussisuga opereerimine.
Kõige olulisem või spetsiifilisem aspekt stoikute loogikas kannab nimetust synkatathesis – nõustumine, oma poolehoiu andmine. Nagu eespool kirjeldatud, oli ettekujutuste kujunemine nende arusaama kohaselt puhtalt retseptiivne – ettekujutused kujutasid endast välismõjude “talumist” ( pathos ) hinges ilma inimesepoolse teadliku kaastegevuseta. Kuid ettekujutus iseenesest ei ole veel väljakujunenud tunnetus. Et see võiks tunnetuseks saada, pidi mõistus, logos, andma omapoolse “nõustumise” ettekujutustele, mis olid meelte vahendusel kujunenud. Kuigi allikad on ka siinkohal jällegi väga lünklikud, näib nii, et kõneallolev “nõustumine” tähendab otsustust, milles ettekujutatu kohta kujundatakse väide. Seega saab teadmine täielikult valmis siis, kui mõistuslik hing annab ettekujutatule väite vormis omapoolse nõustumise justkui üteldes: jah, see ongi niimoodi , nagu minu ettekujutused seda mulle esitavad ; või: ei, kuigi minu ettekujutused esitavad seda asja mulle niimoodi, ei saa ma kindel olla, et see tõesti niimoodi ka on. Niisugust tunnetust nimetavad stoikud katalepsis`eks – haaramiseks või päripidi haaramiseks.
Mõistus on stoikute käsituse kohaselt võime mõisteid kujundada ja rakendada, st kujundada otsustusi, milles toimub tunnetatava nähtuse tabamine, “haaramine”. Oluline on siinjuures see, et osutatud “nõustumine” on täielikult vaba, mõistusliku hinge suveräänne otsustus. Mitte mingi väline ega sisemine faktor ei saa stoikute järgi mõistust sundida mingil ettemääratud viisil otsustama. Seevastu ettekujutuste ja mõistete kujunemist inimeses pidasid nad suures ulatuses välismõjudest ja hinge enda seaduspärastest toimemehhanismidest determineerituks.
Vabadus tähendab aga ka vastutust. Järelikult ka individuaalse otsustaja isiklikku riski. Siit omakorda kerkis küsimus kriteeriumi järele, mille alusel oleks võimalik otsustada, kas tuleks ühe konkreetse ettekujutusega nõustuda või mitte. Stoikud eeldasid, et kõik tajud on tõesed, ettekujutustest on aga osa tõesed, teised väärad. Jutt ongi tunnustest, mille alusel oleks võimalik eristada tõeseid ettekujutusi ekslikest, niisiis tunnustest, mille järgi ära tunda “päripidihaaravat” ettekujutust, phantasia kataleptike. Zenon formuleeris selle kriteeriumi järgmiselt: “kataleptiline on selline ettekujutus, mis pärineb olemasolevast ning on olemasoleva enda kohaselt sellisena sissepressitud ja kujundatud, millisena ta ei saanuks pärineda millestki , mida ei ole olemas” (SVF I 59). “Päripidihaarav ettekujutus” on, niisiis, välise eseme selline “jäljend” hinges, mis on sedavõrd täpne ja selge, et seda ei saa segi ajada muljega mõnest teisest esemest. See formuleering kätkeb endas palju problemaatilist ning on iseendast üsna ebapiisav kriteerium selleks, et välja selgitada piisavalt kindlat tunnetust. Kuid oluline on siinjuures pigem just probleemi püstitamine, mitte sellele lõpliku lahenduse leidmine. Küll paistab antud definitsioonist selgesti välja, et enimat tunnetusväärtust omas stoikute järgi vahetult kohalolevate kehaliste nähtuste tajutunnetus. Just see inimtunnetuse osa rahuldab kõige enam kataleptilisele ettekujutusele esitatud nõudmisi.
Siit ilmneb, et stoikute epistemoloogia on üsna vastandlik Platoni epistemoloogiale. Nende epistemoloogiat võiks nimetada empiristlikuks. Empirism on selline vool filosoofia ajaloos (eelkõige kasutatakse seda uusaja filosoofia ühe peamise suuna iseloomustamiseks), mis peab teadmise allikaks ja tõesuse kriteeriumiks meelte andmeid ehk kogemust (kreeka keeles – empeiria).
Stoikud rõhutasid eriti põhimõtet, et kui inimene ei ole jõudnud asja kohta, mille üle ta mõtiskleb, kataleptilise ettekujutuseni, siis peaks ta hoiduma selle kohta oma arvamuse avaldamisest, sest tark inimene ei väljenda pelki arvamusi , mille paikapidavuses ta ei või kindel olla. Rumal inimene aga ei omagi muid tunnetusi kui arvamused. Stoikutele oli iseloomulik, et nad vastandasid teravalt tarka ja rumalat, ning, nagu eespool öeldust nähtub , kasutasid nad sellele vastandlikkusele osutamiseks kreeka filosoofiale traditsioonilist arvamuse ja teadmise vastandamist. Hoiakut, milles hoiduti ebakindlatest arvamustest, tähistasid stoikud mõistega epoche. Viimane kujuneb hellenismiaja filosoofia üheks keskseks mõisteks, seda eelkõige stoikute ja skeptikute poleemika kaudu.
Loogika oli stoikute õpetuses siiski peamiselt ettevalmistuseks eetikale kui lõppeesmärgile. Mis ei tähenda, nagu ei omanuks epistemoloogiline problemaatika stoikute jaoks suhtelist iseväärtust. Stoikud olid lisaks epistemoloogiliste küsimuste käsitlemisele viljakad ka loogikas kitsamas mõttes. Aristotelese järel andsid just nemad antiikmaailmas suurima panuse formaalse loogika arengusse. Kuid kokkuvõttes oli stoikute õpetuse huvikeskmes siiski mitte teadmine kui selline, vaid eelkõige ikkagi see teadmine, mille alusel oleks võimalik teha eetilisi valikuid . Loogika pidi looma epistemoloogilised alused eetilisele õpetusele.
Stoikute füüsika. Eespool juba kõne all olnud ontoloogilise põhiteesi – kõik, mis on, on kehaline – alusel võiks stoikute õpetust nimetada materialistlikuks. Selles kehalises olemises eristavad stoikud kahte vastandlikku poolust: aktiivset, toimivat alget ja passiivset, vastuvõtvat alget. Esimest nimetasid nad logos`eks või jumalaks või jõuks, teist aineks (hyle). Kuid need vastandlikud poolused olid nende arusaama kohaselt vaid ühtse olemise suhteliselt iseseisvad aspektid, mis ei esine kuskil teineteisest lahutatult. Stoa õpetus on monistlik – ühe alge õpetus. Toimiv jumalus ei ole mitte täiesti ainest lahutatud, vaid üksnes peenema ehitusega aine.
Hellenismiaja filosoofia üldiseloomustuses oli juttu sellest, et tolle aja filosoofiale oli omane taasaktualiseerida varasemat filosoofiapärandit. Nii pöördus koolkonna rajaja Zenon Herakleitose, umbkaudu aastatel 544-483 e. Kr. elanud mõtleja pärandi poole. Temast mõjutatuina käsitasid stoikud maailma sellise kujunemisprotsessina, mille käigus jumalik algtuli muudab end traditsioonilisteks kosmose algelementideks – maaks, veeks, õhuks – ning neist kujuneb edasi kogu see nähtuste mitmekesisus , mis on meile tuttav kogemusest. Seejuures pidasid nad kolme viimatinimetatud elementi – maad, vett ja õhku – maailmaprotsessi passiivselt-vastuvõtvaks küljeks (aine), tuld aga aktiivseks-toimivaks algeks (jõuks).
Stoikud rõhutasid, et kõne all olev protsess on mõistuspärane , valitsetud logose poolt. Logos oli üks Herakleitose mõtlemise keskseid mõisteid. Temast erinevalt käsitlesid stoikud logos`t aga maailma eesmärgipärasuse algena. Alg-logos`est on stoikutel justkui kaks kirjeldust – füüsikaline ja teoloogiline.
Füüsikaliselt käsitletult esitatakse teda mõistusliku tulena, mis läbib kõike olevat. Nähtuste mitmekesisuse kujunemine toimub stoikute järgi selliselt, et maailma logos`est valguvad välja “logos`e seemned”, logoi spermatikoi (lad. k. rationes seminales), mis määravad iga üksiku asja loomuse. Läbistades kogu maailma on logos kõikehõlmava maailmakeha loomuseks, tema ennastsünnitavaks immanentseks jõuks ja looduslikuks seaduseks, mis juhib maailma arengut. Kõiges, mida me ümberringi näeme, on teatud osa üldisest valitsevast logos`est, ja igas üksikus nähtuses on tema logos`e seeme selle üksiku nähtuse struktuur, tema printsiip. Elusatel kehadel on selleks printsiibiks nende hing. Inimesel mõistuslik hing, hinge juhtiv jagu – to hegemonikon, mis on osa maailma valitsevast mõistuslikuks jõust. Antud asjaolu oli eelduseks , et inimene oleks võimeline maailmatervikut mõistuslikult tunnetama. Inimene teab midagi siis, kui ta on tunnetanud maailma mõistuspärasust, sellestsamast pärineb aga ka tunnetav instants inimeses, mõistus, olles järelikult tunnetatavaga olemusühtne. Inimese surma järel eraldub hing kehast ning lakkab olemast isiksuslike omaduste kandja. Kuigi hing elab inimese kehalise surma üle ei ole ta surematu. Nagu edaspidi ilmneb võetakse ta maailmaprotsessi käigus üldisesse logos`esse tagasi. Loov tuli, ühenduses õhuga, läbistab maailma tulesarnase “hingusena”, pneuma`na, mis ühendab kõik maailmas üheks katkematuks tervikuks ja loob kosmilise sümpaatia (tonos) selle kõigi osade vahele, tänu millele on võimalik ka sündmusi ette ennustada.
Teoloogilises kirjelduses samastatakse tuli-logos Zeusiga. Hellenismi ajale, ning eelkõige stoa õpetusele, oli iseloomulik taaspöördumine traditsiooniliste mütoloogiliste vaadete juurde. Võib oletada, et see oli seotud ajastule iseloomulike sotsiaal-poliitiliste muutustega, ühiskondliku elu ebakindlusega tollel ajal. Sellest kasvas välja vajadus leida – peale 5-nda sajandi “valgustusaega” – taas tuge traditsioonilistelt uskumustelt. Kuid uue aja haritud maailmamõistmisele ei olnud enam kõlbeliselt vastuvõetav see viis, kuidas arhailised müüdid jumalaid esitasid. Müüdid omistasid tihti jumalatele ja kangelastele tegusid, mis hellenismiaja kultuurinivoolt paistsid kõlbeliselt vastuvõetamatutena. Seda maailmavaatelist konflikti püüti ületada müütide allegoorilise tõlgendamisega, mis pidi vastuvõetamatutele müüdiosadele andma tähenduse, mis oleks kultuuriliselt aktsepteeritav. Stoas tõlgendati üldse kõiki traditsioonilisi jumalaid ühe ühtse jumala väljendustena, Zeus -logos`e avaldustena. Teda omakorda mõisteti aga sisemise mõistuspärase jõuna, mis juhib maailma. Sellist jumala ja maailma vahekorra käsitlust, kus jumalat mõistetakse mitte välise, teispoolse, vaid maailmast lahutamatu algena, on hiljem hakatud nimetama panteismiks.
Stoikute füüsika kõige iseloomulikumaks küljeks oli aga õpetus sellest, et maailma-protsess on oma kulgemises paratamatu. Ühelt poolt pidi selles ilmnema küll jumala ettehooldus, pronoia (lad. k. providentia), mis on kujundanud siin maailmas kõik inimese jaoks parimal viisil. Teiselt poolt avaldus see ettehooldus inimese jaoks aga maailmaprotsessi vääramatusena, mida stoikud kreeka keeles märkisid terminiga heimarmene, mida ladina keeles aga tähistati sõnaga fatum. Seda stoa õpetuse külge on kirjeldatud ka hiljem moodustatud terminiga fatalism, mis tähistab õpetust inimese käekäigu ettemääratusest. Mis logos`esse on kätketud, läheb täide igal juhul, võtku inimene selle vastu midagi ette või ärgu võtku.
Maailmaprotsessi vääramatuse kontseptsioon sai oma kõige reljeefsema esituse maailma-aasta ettekujutuses. Nimelt on maailma-protsess stoikute järgi tsükliline. Iga tsükli alguses sünnitab logos-tuli endast maailma. See kestab tuhandeid aastaid, mille vältel logos`esse justkui kätketud “programm” avaldub kosmose ülesehituses ja ajaloos. Kui see “programm” aga ammendub, toimub tagasipöördumine algusesse . Alguseks oli tuli, niisiis, toimub tagasipöördumine algusesse ülemaailmse tulekahju vormis. Seejärel algab kogu protsess jälle otsast peale. Iseäranis tunnuslik on aga see, et iga järgmine maailma-aasta kordab eelmisi kuni üksikasjadeni. Nii sünnib näiteks sel samal maailma-aasta päeval jällegi samasugune Sokrates, kes mõistetakse jällegi oma kaaskodanike poolt surma ning mitte midagi siin maailmas ei muutu. Nagu F. Nietzsche ütleb, toimub kõigi asjade igavene taastulek.
Kuid ka füüsika oli lõppkokkuvõttes ettevalmistuseks eetilisele õpetusele. Siin ei olnud eesmärgiks mitte niivõrd loodusliku maailma seletamine, kui püüti õigupoolest kirjeldada või modelleerida seda keskkonda, kus inimesel tuli elada ja oma õnnelikkust taotleda. Küsimus oli selles, kuidas on õnnelikkus võimalik sellistes tingimustes, mis meie maailmas, nagu füüsika on tuvastanud, kehtivad. Kas selline maailm üldse kätkeb endas ressursse inimlikuks õnnelikkuseks?
Stoikute eetika. Pärimus on talletanud Zenoni kohta järgmise loo. Zenon olevat kord tabanud ühe oma orja enda tagant varastamiselt. Muidugi asus ta orja sellise teo eest karistama. Ori oli aga üht-teist oma peremehe õpetusest kuulnud. Ta püüdis end päästa üteldes: mille eest sa mind karistad, kui ise ju õpetad, et kõik on ettemääratud ning paratamatu. Järelikult oli siis ka see, et ma varastasin, ettemääratud ning minul pole selles mingit süüd. Mille peale Zenon olevat ütelnud: see, et sa peksa saad, oli ka ette määratud.
Loomulikult on see lihtsalt anekdoot, milliseid kreeklastele meeldis kuulsate inimeste kohta kõneleda ja üles tähendada – sellel ei ole filosoofilist tähendust. Kuid ometi peegeldub siin stoa õpetuse problemaatika. Asi on ju selles, et kui koos kõige muuga on ettemääratud ka inimese käitumine, siis ei tee mitte inimene ise oma käitumuslikke valikuid, vaid seda teeb maailma ettemääratus tema eest. Kui inimene ei saa vabalt valida oma käitumist, siis ei kanna ta selle eest ka vastutust. Puudub ju mõistlik alus süüdistada kedagi näiteks kaasasündinud kehapuuetes. Sellistes tingimustes ei saaks muidugi eksisteerida ka eetikat, mis kõneleb ju õige eluviisi valimise alustest. Eetikal saab mõtet olla ainult seal, kus inimesel on mingigi võimalus ise erinevate eluviiside vahel valiku tegemiseks. Kirjeldus inimese situatsiooni kohta siin maailmas, mida esitasid stoa loogika ja füüsika, eriti palju vabaruumi niisuguste valikute jaoks ei jätnud. Nende distsipliinide rõhuasetus oli valdavalt inimtegevust determineerivatel faktoritel. Eetika pidi seetõttu kõigepealt näitama, kuidas on, vaatamata inimese varemkirjeldatud situatsioonile , inimlik valikuvabadus siiski võimalik.
Et seda valikuvabaduse võimalust leida, tuli analüüsida inimliku käitumise mehhanismi. Inimkäitumine allub stoikute käsituse kohaselt järgmisele paratamatule mehhanismile. Inimtegevust käivitavaks alg-impulsiks on teatud loomupärane püüdlus. Selline loomupärane püüdlus või tung tekitab hinges ettekujutuse (phantasia) asjast , mis võiks seda püüdlust või tungi rahuldada. Asi, mis rahuldab meie loomupärast püüdlust, on meie jaoks konkreetne hüve. Kuid too ettekujutus ei käivita veel otsekohe toimingut või käitumistegevust antud asja kättesaamiseks. Tungiobjekti ettekujutamise ja käitumistegevuse vaheline ühenduslüli on stoikute järgi mõistusepoolne nõustumine (synkatathesis) antud ettekujutusega. Kui me ratsionaalselt leiame, et mingi ettekujutatav asi on kohane meie tungi rahuldama, siis järgneb toiming. Siin ongi nüüd kriitiline punkt inimtegevuse mehhanismis, millega stoikute eetika tegeleb. Selline nõustumine, nagu eespool juba osutatud, on stoikute hinnangul täiesti mõistuse enda määratleda, niisiis, absoluutselt vaba välisest determineeritusest. Teiselt poolt, kui selline nõustumine on kord antud, siis on stoikute järgi seda väga raske tagasi võtta.
Nagu antiikse eetika puhul üldiselt, nii pole ka stoikute juures küsimuse all mitte mõne üksiku toimingu õnnestumine, vaid silmas peetakse õnnestunud elu, hästi-toimetulemist elus tervikuna . Hüve kui eetiline termin tähistab tingimust, mille täidetuse korral inimene pälvib eudaimonia. Ehk teisiti öeldes: küsimus on siin selles, mida tuleb pidada inimese elu kui terviku õnnestumise tingimuseks, hüveks elu jaoks tervikuna? Mis on see, ilma milleta inimene ei saa oma elu õnnestunult ära elada?
Kui niisugune otsus on langetatud, siis püüdleb inimene stoikute sõnul läbi terve oma elu selle poole, et omandada seda, mida ta enda jaoks hüvena on määratlenud. Jutt on niisiis kardinaalsest, elumääravast eetilisest valikust. Kuna nende hinnangul oli sellist valikut pea võimatu muuta, siis oli oluline silmas pidada, et hüvena määratletaks midagi sellist, mis oleks täiel määral inimese võimuses.
Kui inimene selles valikus eksib ja määratleb enda jaoks hüvena midagi sellist, mida ta ei ole võimeline garanteeritult saavutama , siis hakkavad temaga toimuma protsessid, mis kahjustavad tema väljavaateid eudaimonia`le. Kujutame näiteks ette, et inimesel kujuneb veendumus, et tema jaoks on niisuguseks hüveks rikkus. See tähendab seda, et ta saab enda elu õnnestunuks pidada üksnes siis, kui tal õnnestub rikastuda. Kuid oletame, et vaatamata sellesihilistele püüdlustele ei õnnestu tal koguda piisavalt vara, et ennast rikkaks pidada. Stoikute sõnul ei suuda ta sel juhul aga ka loobuda saavutamatuks osutunud hüvest, vaid ta püüab ennast taas kokku võtta, oma jõudusid mobiliseerida ning teeb uue katse oma arvatavat hüve kätte saada. Kui ka see ebaõnnestub katsetab sedasama üritust veel kord jne.
Sellise protsessi tulemuseks on püüdluse ülekasvamine afektiks (pathos). Kui hing satub afekti seisundisse, kaotab ta võime ratsionaalselt kontrollida oma otsustusi ja tegusid. Selline situatsioon on stoikute hinnangul eetilises mõttes kõige halvem, mis inimesega võib juhtuda. Afekti seisundis võib inimene õnnetusse tormata ning seetõttu seab afekteeritus tema lootused elus hästi toime tulla kõige suuremasse ohtu. Zenon võrdleb afekteerunud hinge linnuga, kes on sattunud kinnisesse ruumi ja peksleb vastu selle seinu.
Asi ei oleks palju parem ka siis, kui inimene küll saavutab selle, mida ta on enda jaoks hüvena määratlenud, kuid tegemist on sellise hüvega, mida võib kaotada (nagu rikkus seda ongi), st hüvega, mis pole täielikult inimese kontrolli all. Sellisel juhul on tal kogu aeg hirm, et tema hüve võiks kaotsi minna. Inimene püüab ennast kõigi võimalike vahenditega niisuguse ohu vastu kindlustada. Ning jällegi tema hing afekteerub, sest neid võimalusi on lõpmatult palju. Järelikult on rikkuse identifitseerimine hüvega ekslik “nõustumine”.
Eetika ülesandeks ongi leida printsiip, mis juhiks inimest sellise hüveni, mis oleks täielikult inimese meelevallas, mida keegi ei saaks temalt ära võtta, mis ei saa hävida, mida ei saa kaotada vms. Just sedalaadi hüvega olekski ilmselt tark siduda oma taotlusi õnnelikkusele. Kõige vanem ja üldisem stoa koolkonna eetiline üleskutse oli Zenonilt endalt pärit elusihi definitsioon – homologoumenos zen, “elu kooskõlas”. Kuid nappidest allikatest ei selgu päris ühemõtteliselt, kuidas seda määratlust tuleks mõista.
Nii täiendasid järeltulijad Zenoni vormelit – elusihiks peaks olema elu kooskõlas physis`ega. Ühelt poolt peaks see tähendama seda, et on mõtet elada kooskõlas asjade paratamatu käiguga. Stoikutelt on pärit ütlus, et tarka saatus juhib, rumalat veab kaasa. Perspektiiv alluda passiivselt saatusele ei paista küll väga roosiline, kuid lohutuseks võib endale kinnitada, et see ettemääratus ei ole mitte pime, vaid mõistuslik, logos`lik, ettemääratus. Tõsi küll, sellest ei muutu too ettemääratus muidugi vähem vääramatuks.
Peamine tõlgitsus ongi kätketud sellesse stoa õpetusse, et maailm on valitsetud mõistuspärase logos`e poolt ning seesama logos on ka inimese enda juhtiv jagu. Selle arusaama alusel võiks “elu kooskõlas” mõista mõistuspärase eluna ning ühtlasi ka sellise eluna, mida elades on inimene kooskõlas iseendaga.
Kolmas tõlgitsus võimalus on lähtuda inimese loomulik-looduslikust küljest. Sellisena püüdleb inimene, nagu kõik elav, selle poole, et end elavana alal hoida, et tema eksistents indiviidi ja liigina kestaks.
Eetilises mõttes on kõige sisukam teine tõlgitsusevõimalus, mis paistabki Zenoni enda arusaam olnud olevat. Milles peaks siis seisnema mõistuslik elu? Eks ikka oskuses teha õigeid eetilisi valikuid, st anda mõistuspärane vastus küsimusele “Mis on inimese jaoks hüve?” Stoikute õpetuse põhiseisukoha järgi jagunevad kõik asjad kolmeks. Eelkõige jaotuvad nad hüvedeks ja pahedeks ning lisaks kõigeks selleks, mis ei kuulu kumbagi äsjanimetatud nähtuste rühma.
Hüveks on stoikute järgi voorused. Järgnev on juba üsna traditsiooniline. Vooruste tabel on neil sama, mis Platonil: tarkus, vaprus , mõõdukus ja õiglus . Esikohal nende seas on aga tarkus, kolm viimatinimetatut on õigupoolest üksnes tarkuse erijuhtumid.
Paheks on hüve vastand , seega siis voorusetus, mille tagajärjeks on hinge afekteeritus. Pahelisteks afektideks on stoikute klassifikatsiooni kohaselt nauding (hedone), kannatus, iha ja hirm. Siiski pole nimetatud hingeseisundid pahelised mitte “iseendast”, vaid üksnes niivõrd, kui nad ei allu mõistusele ja ületavad seetõttu õige mõõdu. Seega on pahelisus inimliku rumaluse tulemus.
Pahelistele afektidele vastanduvad hüvelised, st mõistuslikult kontrollitavad hingeliikumised – rõõm, tahe ja ettevaatus.
Kõik mis jääb vooruse ja pahe vahele – nö kolmas asjade grupp – kandis stoikutel aga nimetust adiaphora – ükskõiksed asjad. See tähendab seda, et antud valdkonna moodustavad nähtused, mille oleks õige suhtuda ükskõikselts. Õpetus adiaphora`st on stoa õpetuse eripäraks. Hüve, st tarkus, ja pahe, st rumalus, asuvad inimeses endas. Vahepealne on aga kõik väline – rikkus, ilu, kuulsus, võim jms. Järelikult ei tule oma õnnelikkust siduda nimetatud asjadega. Niisiis suhtub stoik ükskõikselt just sellesse, mida inimesed tavaliselt hüvedeks peavad.
Tarkus kui voorus seisneb ratsionaalse kaalutlemise võimes, võimes mitteafekteeruvalt oma võimalusi kaalutleda ja langetada õige valik. Tark on elada nii, et inimene seda võimet ei kaotaks. See on stoikute hinnangul inimese võimuses. Tungidel ei ole loomulikku kalduvust kasvada üle afektiks. Afekteeritus pärineb eranditult mõistuse väärtarvitusest, tunnetuslikust eksimusest, ebaõigest “nõustumisest”. Selle kinnituseks viitavad nad asjaolule, et loomad, mõistusetud olendid, ei oma afekte. Niisiis võib nentida, et stoikud jätkavad Sokratese eetilise intellektualismi traditsiooni antiikeetikas.
Hellenismiaja eetikatele on iseloomulik, et nad päädivad kirjeldusega sellest, kuidas näeb antud õpetuse seisukohalt välja tark inimene, st eetiline ideaal. Stoikute kirjelduse järgi on tark selline inimene, kes ka juhul, kui kõik maailma õnnetused talle kaele langeksid (täpsemalt öeldes, kui talle langeks osaks midagi sellist, mida tavaliste arusaamade kohaselt peetakse õnnetuseks), on suuteline mitte kaotama enesevalitsemist ning jääma häirimatuks. Stoikud ütlesid: tark on apathos. See ei tähenda mitte apaatsust selle sõna tänapäevases tähenduses, vaid võimet taluda kõiki võimalikke saatusepöördeid ilma afekteerivate läbielamisteta. Me kasutame tänapäevalgi sellise inimese kohta väljendit “ta talub saatuse lööke stoiliselt”. Selle väljendi algne tähendus on “stoikule kohaselt”.
Kuid “apaatia” on üksnes õnnelikkuse negatiivne iseloomustus, st selle määratlusega üteldakse, mida õnnelikul inimesel ei ole – tal ei ole afekte. Positiivse määratluse järgi seisneb õnnelikkus selles, et saavutatakse enda poolt seatud eesmärgid. Tark saavutab kõik endale seatud eesmärgid, sest ta seab endale üksnes selliseid eesmärke, mis on kindlasti saavutatavad. Tarkus peab endas muidugi kätkema ka vastavat väärtusorientatsiooni, mis hindab saavutamisväärivaks üksnes saavutatavaid eesmärke. Niisuguseks eesmärgiks ongi voorus, niisiis tarkus ise. Seega langeb vooruslikkus kokku õnnelikkusega. Kes on jõudnud vooruslikkuseni, ei vaja enam midagi muud, on autarkne. Kuna voorus on aga inimeses endas ega sõltu välistest asjaoludest, siis on tee õnnelikkusele avatud võrdselt kõigile – orjale mitte vähem kui tema peremehele.
Mõistagi on sellise eluhoiaku saavutamine inimese jaoks suureks väljakutseks. Selleks ei piisa kaugeltki stoa filosoofia heast tundmisest, vajalik on ka askesis – harjutamine. Siin ilmneb veel üks hellenismiaja iseloomulik joon. Filosoofia ei ole enam mitte niivõrd õpetus, kui eluviis, mida tuleb õppida ja harjutada. Stoa puhul pealegi veel eluviis, mis esitab inimesele väga suuri nõudmisi – tuleb endas välja kujundada sisemiselt täiesti ükskõikne suhtumine kõigesse sellesse, mida inimesed tavaliselt peavad väärtuslikuks – rikkusesse, võimu, tervisesse, ilusse, kuulsusesse jms.
On mõistetav, et niisugune hoiak ei olnud kaugeltki kõigile jõukohane. Stoikute hinnangul võisid tegelikult vaid väga üksikud inimesed aastatuhandete vältel saavutada tõelisele targale kohast eluhoiakut. Zenon ei pidanud iseennastki targaks, kes oleks täiel määral saavutanud eetilise ideaali .
Samas oli stoikute algne õpetus lausa rigoristlik. Selle järgi jagunevad inimesed rangelt kaheks: tarkadeks ja rumalateks. Mingit vahepealset võimalust polnud olemas – kui inimene ei olnud tark, siis oli ta rumal. See vahekord olevat võrreldav inimesega, kes saab olla üksnes kas ülevalpool veepinda või allpool seda – kui ta on allpool, siis on aga tema jaoks ju ükskõik, kas 5 sentimeetrit või 5 meetrit allpool. Eetiline ideaal on kas saavutatud või mitte.
Niisuguse eetika-käsituse juures läheb aga kaotsi üks komponent , mis on eetilistes õpetustes ikka olulisel kohal olnud – eetilise enesetäiustumise võimalus. Kui mõni eetiline õpetus esitabki väga raskesti saavutatava eetilise ideaali, mis ei ole tavalisele inimesele täiel määral jõukohane, siis enamasti on võimalus sellele ideaalile vähemasti läheneda. Ning niisugune suurem sarnasus ideaaliga on vaadeldav kõlbelise täiustumisena. Stoikute õpetus jätab inimesed sellest võimalusest ilma. Nii tekib küsimus – mida ta üldse nö lihtsurelikule pakub? Milliseid võimalusi avab ta tavalisele inimesele, kes ei suuda saavutada niisugust üliranget eetilist ideaali?
See puudujääk ähvardas vähendada stoa õpetuse šansse filosoofiakoolide konkurentsis. Võib-olla seetõttu ongi stoa õpetusse hiljem sisse toodud veel täiendavaid kriteeriume käitumuslike valikute tegemiseks. Neid nimetati eelistatava käitumise valiku kriteeriumiteks. Selle alusel sai diferentseerida ka asju, mis õnnelikkuse seisukohalt on ükskõiksed. Taas jaotuvad kõik asjad kolmeks, kuid seda uue kriteeriumi – enesealalhoiu kriteeriumi alusel. Enesealalhoiu tung on loodusparatamatusena midagi sellist, mille üle inimene ei saa valitseda. Seetõttu tuleb tal oma õnne nimel suhtuda antud tungi ükskõikselt ning järelikult pole tal mingit põhjust sellele tungile vastu seista. Pealegi oleks püüdlus, suruda see tung maha, ilmselt saavutamatu. Niisiis nimetavad stoikud kõike seda, mis enesealalhoiu suhtes omab positiivset tähendust, väärtuseks, to axion. Teiselt poolt tuli loomulikult hoiduda kõigest, mis on enese-alalhoidmise suhtes kahjulik. Kõik, mis ei oma mingit rolli enesealalhoiu jaoks, oli ükskõikne.
Väärtuse seisukohalt nähtusi hinnates, võis nüüd pidada suhteliselt rehabiliteerituteks ka traditsioonilisi hüvesid: enesealalhoiu suhtes on parem olla rikas kui vaene, olla vaba kui ori jne. Stoikud aga rõhutasid, et kõik need asjad ei tee ega saa teha inimest õnnelikuks. See kõik oli oluline enesealalhoiu, mitte õnnelikkuse suhtes. Küll tekib sellega olukord, kus välise vaatluse jaoks ei pruugi stoik erineda millegagi tavalisest inimesest. See, mis teda eristab, on sisemiselt ükskõikne hoiak enesealalhoiu seisukohalt eelistatavatesse asjadesse, mida ta püüab omada. Ühe eluviisi eetilise õigustatuse üle saab otsustada üksnes sisemise hoiaku alusel, mitte selle välise käigu alusel. Kõik teod, mis on sooritatud vooruslikust hoiakust lähtudes, on õigustatud, kõik teod, mis on sooritatud voorusetust hoiakust lähtudes, on õigustamatud.
Eelpoolkirjeldatud ükskõiksuse saavutatavuse seadsid kahtluse alla teised, stoikutega konkureerivad filosoofiakoolid. Stoikute oponendid väitsid, et enesealalhoiuks positiivse tähendusega nähtusi ei saa inimene mitte pidada hüvedeks, ja kui ta nendest ilma on, tähendab see tema jaoks paratamatult seda, et ta ei saa olla õnnelik. Stoikud seevastu kinnitasid, et niisugune väärtustamine ei tulene vahetult läbielamisest, vaid põhineb eelnevale mõistusotsustusele.
Stoikute vaated ühiskonnale, riigile ja õigusele. Õnnelikkuse seisukohalt pidanuks tark suhtuma ühiskonda ja riiki ükskõikselt, kuna need on välise maailma osad, mis pole tema poolt täielikult kontrollitavad. See tähendab – ta ei peaks siduma oma õnnelikkust riiki või ühiskonda puudutavate asjaoludega. Teiselt poolt käsitlesid stoikud aga riiki ja ühiskonda loomuliku, physis`esse, sealhulgas inimese enda loomusesse kuuluva nähtusena. Inimene on loomult seltsiv olend . Kõrvuti “enesele- kuuluvuse ” teadvustamisega ja enesealalhoiutungiga kuulub tema loomusesse ka pühendumine teistele inimestele. See kasvavat välja loomupärasest hoolivusest oma vanemate ja lähedaste suhtes, seejärel aga laienevat järkjärgult üha suuremale hulgale inimestele kuni inimene tunneb lõpuks enda “kuuluvust” kõigi kaasinimeste juurde. Samas jääb stoikute poliitiline õpetus individualistlikuks. Indiviid hoolib teistest indiviididest üksnes niivõrd, kui ta tunneb neis kui mõistusolendites ära endale sarnased olendid.
Hingehoiakuks, mis annab igale ühele oma ja peab vabatahtlikult ning võrdmääraselt silmas ühiskonna huve, on niisugune voorus nagu õiglus.
Riik ja ühiskond võivad omada ka positiivset rolli inimese enesealalhoiu jaoks. Kuid olles midagi välist, ei saa nad olla õnnelikkuse tingimuseks. Selles mõttes võtab stoik küll osa ühiskondlik-riiklikust elust, kuid ei seo oma õnnelikkust sellega. Sisemise ükskõiksusega tuleb suhtuda ka rahvuslikesse tingimustesse ja normidesse, millesse inimene sünnib. Samas aktsepteerib stoik selle maa ja rahva tavasid ning kombeid, kelle hulka ta satub sündima, ning toimib seal kehtivate seaduste kohaselt.
Tark erineb aga oma kaaskodanikest teadmise poolest, et nagu kõike maailmas, nii valitseb ka kõiki rahvaid tegelikult üks ühtne norm, logos. Õigus ja õiglus ei ole midagi inimeste juhuslike kokkulepete kaudu loodut; nad ei seisne ka mitte üksikute riikide positiivses õiguses ja selle järgimises. Olemasolevate riikide seas on ju ka türanniad, kus valitsevad ilmselt meelevaldsed seadused. Tõeline seadus ei ole aga mitte mingi inimlik leiutis, vaid midagi igavest, mis valitseb tervet maailma. Õiglus ei põhine seetõttu üksnes sellele, et inimesed loomulikul viisil pühenduvad üksteisele, vaid inimesest sõltumatule olemiskorrale.
Selles mõttes kujutavad kõik mõistuslikud olendid, inimsugu ja jumalad, endast ühte ühtset kosmopolis`t, mida valitseb ühtne, kõikehõlmav, muutumatu, igavene seadus. Maailmas on ontoloogilised eeldused ülemaailmse riigi jaoks. Antud võimalus ei teostu sellepärast, et inimsugu oma enamuses koosneb rumalatest ning rahvad ei suhtle omavahel. Tulemuseks on see, et norme ei püüta ühtlustada mõistuslikeks, vaid iga riik ja rahvas elab oma eripäraste seaduste järgi.
Õigusfilosoofiliselt on see loomuõigusõpetus: kosmose-logos annab inimtegevusele ette baasnormi, mis ei ole inimeste poolt loodud ja on kõrgem kui kõik inimeste poolt kehtestatud seadused. Positiivne õigus väärib seaduse nime üksnes siis, kui ta on kooskõlas igavese seadusega. Põhimõtteliselt võiks see baasnorm olla ka aluseks, millele toetuda kehtivate normide kritiseerimisel ja ümberkujundamisel, kuid stoa koolkond ei avanud selle õpetuse potentsiaali olla õigustuseks õiguslikke suhte ümberkujundamisele. Stoikute aluseelduseks oli kõigi asjade ettemääratus, mis jättis inimesele tegevusvabaduse peamiselt ainult oma sisemiste hoiakute kujundamisel, mitte aga välise sotsiaalse tegelikkuse ümberkujundamiseks. Viimane liigitati adiaphora valda.
9