Dramaatika –üks kirjanduse kolmest põhiliigist, põhineb dialoogil ja tegevusel, autori kohalolu varjatud, tegelased pöörduvad otse vaataja poole Draama – dramaatika üks žanr Dramaturgia – draamateose kompositsiooni ja lavastamise teooria Dramaturgiline tekst – mistahes tekst, mida kasutatakse lavastuse alusmaterjalina Dramatiseering – eepilise teose töötlus draamavormi, näidendiks Draamateksti põhitunnused: 1.Dialoogilisus – teksti põhiosa moodustab tegelaskõne 2. Tegevuslikkus – sisemine struktuur on keskendatud tegevuse ümber 3. Olevikulisus – sündmused leiavad aset siin ja praegu Draamateksti osad: •Dialoog – tegelaskõne • Remarktekst – dialoogis verbaliseerimata elemendid, lavajuhised; • Paratekst – žanrimääratlus, aja- ja kohamääratlused. • Sekundaartekst – kõik, mis ei ole dialoog Proloog – sissejuhatav lugu; epiloog – järellugu • Süžee – sündmused tekstis esitatud järjekorras
Komöödia alaliigid on tragikomöödia, farss ja karakterkomöödia Kuulsad komöödiakirjanikud on Moliere, Shakespear Eesti kirjanduses on komöödia sünni taga Lydia Koidula Draama sünniaeg on umbes 19. sajand Draama tunnused on tragöödia ja komöödia põiming ning eluline sisu Tuntuimad draamakirjanikud on Tshehhov, Ibsen Eesti tuntumad draamakirjanikud on Urmas Lennuk, Andrus Kivirähk, Jaan Tätte Tänapäeva näitkirjanduse valitsev zanr on draama dialoog- tegelaskõne remark- ääremärkus stseen- näitemängu väikseim osa, mille käigus näitlejate koosseis ei muutu vaatus- näitemängu osa, mis koosneb stseenidest Kuuldemängude kuulamine Pealkiri Sisu Dramatiseering Hinne Õpetajate Elu koolis, õpetajate toas Raske eristada õpetajate hääli, 2 tuba vaikne, inside naljad, sahisev
6. Väljendit „eesti teatri esimene postmodernist“ kasutatakse ühe lavastaja kohta. See on Mati Unt. 7. Mõisted: o Roll – tegelane näitleja kehastuses o Etendus – lavastuse ühekordne esitamine o Näitleja – mängib etenduses tegelast o Lavastus – teatrikunsti teos, mis realiseerub etendustes o Näidend – draamavormis kirjalik tekst o Tegelane – fiktsionaalne olend 8. Autori kommentaar näidendi tekstis on remark. 9. Kahekõne ehk tegelaskõne on dialoog. 10. Sünonüümsed mõisted: o Režissöör – lavastaja o Koreograaf – tantsuteatri lavastaja o Dekoratsioon – lavakujundus o Grimm – jumestus o Stsenograaf – lavastuskunstnik Teatriteaduse alused SISSEJUHATUS o Žest – keha- või käeliigutus
1. ekspositsioon-teose sissejuhatus. 2. sõlmitus-sündmus-käivitab tegevuse. 3. dispositsioon-teose arendus-pinge tõus-probleemi. 4. kulminatsioon-tegevuse haripunk. 5. pööre,sündmused-pinge langeb,juhib lõpplahendusele. 6. konklusioon-teose lõpetus.Lahendus. Võib jääda ka avatuks.Lõpplahenduseks võib olla ka püant-ootamatu. Tegelane-teose sündmustiku kandja või selles osaleja.Tegelasi liigitatakse pea- ja kõrvaltegelasteks. Tegelaskõne- üks põhilisi karakteriloome vahendeid, mis rajaneb sõnavaliku, lauseehituse, intonatsiooni, keelevigade jm eripäral. Vaatus- draamateose suurim koostisosa. Tavaliselt on näidendid jagatud 2-3 vaatuseks. .
ajalis-ruumilisi jutustaja suhteid vabalt kujundada (hüpped ajas jne), näidendis nõuab aja ja ruumi muutmine selget markeerimist · Draamateoses on inimese siseelu kujutamine keerulisem; kuna puudub jutustaja, siis ei saa seda alati otsesõnaliselt või üksikasjalikult kirjeldada. 11. Mis on draamateksti osad? · remarktekst dialoogis verbaliseerimata elemendid · dialoog tegelaskõne, lisanduvad paralingvistilised märgid · paratekst zanrimääratlus, aja- ja kohamääratlused 12. Mis on dramatiseering? Eepilise teose (romaani, jutustuse, novelli jne) töötlus draamavormi, näidendiks. Võib hõlmata mitut alusteksti või kasutada ainult osa tekstist. 13. Mis on libreto, mis on stsenaarium? Libreto muusikalise lavateose (ooper, operett, muusikal) tekst või tantsulavastuse (nt balleti) lühike sisukirjeldus
Te leiate? Mida mõistetakse sündmustiku all? Kuidas sündumustik ja kirjandusteose aega omavahel suhestuvad? Kuidas moodustub kirjanduslik tegelaskuju? Mõtisklege, millised on erinevused näiteks Kalevipoja ja Joosep Tootsi kirjanduslikul kujutamisel. Milliseid vahendeid kasutatatakse? Tutvuge Genetti eepilise teksti analüüsi põhimõistetega. Katsetage neid mõisteid Viivi Luige "Seitsmenda rahukevade" analüüsimisel. Milliseid tegelaskõne vorme Te tunnete? Otsige näiteid teosest, mida Te parajasti loete. Mis on romaan? Kuidas liigitatakse romaane? Mille poolest erineb "Punamütsikese" maailm "Kevade" maailmast? Milliseid muid eepilise teksti liike Te tunnete? Defineerige, tooge näiteid.
Buto- postmodernistlik hübriidvorm, milles on segatud jaapani traditsioonid Foorumteater- brasiillase Augusto Boali loodud teatripraktika Dramaatika- vanakreeka keeles drama ehk tegevus, tegu Mimesis ehk jäljendus. Kunst on jäljendamine e mimesis. Sarnasus jäljendusobjektiga. Dramatiseering- eepilise teose (romaani, jutustuse, novelli) töötlus draamavormi, näidendiks. Võib hõlmata mitut alusteksti. Dialoog- tegelaskõne, lisanduvad paralingvistilised märgid Remarktekst- dialoogis verbaliseerimata elemendid Paratekst- žanrimääratus ja kohamäärused Sekundaartekst- kõik, mis ei ole dialoog Süžee- sündmused tekstis esitatud järjekorras Lavalisus- õhtu täitmine vastavalt sotsiaalsele sündmusele Faabula- sündmused ajalis-põhjuslikes järjekorras Lugu- sündmused, mida selles fiktsionaalses maailmas jutustatakse Analüütiline drama- sündmused on toimunud enne näidendi tegevuse algust, drama
EEPIKA suurima mahuga kirjanduszanr; mis omab vastet pragmaatilises keele-kasutuses: mittefiktsionaalne jutustamine (ajalookirjutus; elulugu, reportaaz jne). Narratoloogia Jutustamise strukturalistlik analüüs kõige sagedamini kasutatakse romaanide analüüsimisel. Narratiivsed tekstid (`narrare' ld. jutustama). Loo aeg loo sündmustele kuluv aeg. Teksti aeg mingiks loo ajavahemikuks kulutatud teksti hulk. Teksti aeg on mõõdetav näiteks sõnade või lehekülgede arvu kaudu. Narratiivi aeg loo aja, teksti aja ja lugeja ajakogemuse ühendus (mis on alati mitmetine) Narratiiviteooria eeldab narratiivse teksti ja fiktsionaalse maailma eristamist. Lugu narratiivis esitatud sündmused Tekst sündmuste esitatud (nt kirjapandud) kuju narratiivis Jutustus jutustamine sündmuste jutustamine narratiivis Jutustaja teadvus, kes jutustab (ja tõlgendab) lugu Vaatepunkt e fookus; paik või teadvus, kust loos toimuvat nähakse (ja tõlgendatakse) Fi...
Dramaturgiline tekst võib olla mistahes tekst, mida kasutatakse lavastuse alusmaterjalina. Ei pea olema valmiskujul näidend. Dramaturgiline tekst võib olla ka varem fikseeritud, kuid tihti sünnib proovide käigus. Näide: Merle Karusoo "Küpsuskirjand 2005" koosnes riigieksamite kirjanditest, mille põhjal koostati proovide käigus lavastuse dramaturgiline tekst, mida näitlejad laval rääkisid. Draamateksti osad: 1) remarktekst dialoogis verbaliseerimata elemendid 2) dialoog tegelaskõne, lisanduvad paralingvistilised märgid 3) paratekst zanrimääratlus, aja- ja kohamääratlused 12. Mis on dramatiseering? Dramatiseering on eepilise teose (romaani, jutustuse, novelli jne) töötlus draamavormi, näidendiks. Võib hõlmata mitut alusteksti või kasutada ainult osa tekstist. 13. Mis on libreto, mis on stsenaarium? 14. Nimetage zanrimääratluse funktsioone. 15. Millised on dramaatika põhizanrid? Dramaatika põhizanrid on tragöödia, komöödia ja draama
Kuidas sündmustik ja tegevuse aeg omavahel suhestuvad? Enamasti antakse sündmustikku edasi jutustades. Jutustamismeetod rõhutab sündmustikku.Eristada saab järgmisi tasandeid: väline sündmustik (saab ka filmis kujutada); sisemine sündmustik (nt sisemonoloog). Kuidas moodustub kirjanduslik tegelaskuju? Tegelaskujud moodustuvad mitmete elementide koosmõjus:jutustamismeetod, otsene kõne, positsioon jutustatavas maailmas, nende seos tegevustikuga. Millised on tegelaskõne vormid? Otsene kõne, kaudne kõne, siirdkõne (vormiliselt räägib jutustaja, aga tunda on ka tegelase kohalolekut, mineviku sündmused), sisemonoloog (jutustaja ei sekku), teadvuse voog (muljed, mõtted tegevus). Mis on romaan? Kuidas liigitatakse romaane? Jutustava proosa suurvorm. Probleemiderohkus, mitmekülgsus elu kujutamisel, mitu süzeeliini ja suur tegelaste hulk, sündmuste pikaajaline kulg. Romaane saab liigitada
tekstidesse? 35.Mida mõistetakse sündmustiku all? Kuidas sündumustik ja kirjandusteose aega omavahel suhestuvad? Antakse edasi jutustades, jutustamismeetod rõhutab sündmustikku. 36.Kuidas moodustub kirjanduslik tegelaskuju? Mõtisklege, millised on erinevused näiteks Kalevipoja ja Joosep Tootsi kirjanduslikul kujutamisel. Milliseid vahendeid kasutatakse? Moodustub jutustamismeetodi, otsese kõne, positsioon jutustavas maailmas ja nende seosega tegevustikuga. 37.Milliseid tegelaskõne vorme Te tunnete? Otsekõne, kaudne kõne, siirdkõne, sisemonoloog, teadmiste voog. 38.Mis on romaan? Kuidas liigitatakse romaane? Romaan on jutustava proosa suurvorm. Iseloomustab probleemiderohkus, mitmekülgne elu kujutamine, mitu süzeeliini, suur tegelaste ja sündmuste hulk, pikk aeg. Romaane liigitatakse 1.ainestiku (armastus, ajaloo), 2.kirjutamisviisi (psühholoogiline), 3.mahu (lühi, epopöa), 4.vormi (päeviku, värss) 39
Dramaatika, kompositsioon Mimesis e jäljendamine – kunst ongi mimesis, ei taandu ainult tegelikkuse kopeerimisele, iseloomulik on sarnasus jäljendusobjektile, üldise avamine üksikuks Dramaatika – kõige laiem tähendus, näitekirjandus, 1 kirjanduse kolmest põhiliigist lüürika ja eepika kõrval, autori kohalolu enamasti varjatud, tegelased pöörduvad otse lugeja/vaataja poole, suunatud teatrile Draamatekst – omased dialoogilisus, tegevuslikkus, olevikulisus. dialoog – tegelaskõne ja paralingvistilised märgid; remarktekst – dialoogis verbaliseerimata elemendid; paratekst – žanrimääratlus, aja- ja kohamääratlus Draama – näitekirjanduse tähenduses, peamiselt on 1 põhiline dramaatika žanr tragöödia ja komöödia kõrval, tähendus kujunes 18.saj keskel, draamateater on sõnateatri tähenduses Dramaturgia – teatud perioodi kirjandusprotsess, tekstide kogu, nt kõik Shakespeare tekstid on tema dramaturgia
teemasid nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, sõda jt. Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemade ülesanne on peateemat toetada. Tegelane - teose sündmustiku kandja või selles osaleja; tegelasi liigitatakse pea- ja kõrvaltegelasteks. Käitumise laadi ning arengu seisukohast jagatakse neid ka positiivseteks ja negatiivseteks ning staatilisteks ja dünaamilisteks. Tegelaskõne - Üks põhilisi karakteriloome vahendeid, mis rajaneb sõnavaliku, lauseehituse, intonatsiooni, keelevigade jm eripäral. Temaatika - kirjandusteoses käsitlevad teemad, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Peateema on teost läbiva keskse idee kandja, kõrvalteemad täiendavad ja laiendavad seda. Tragöödia - kurbmäng, näidend, kus õilsatel eesmärkidel tegutsev kangelane satub väljapääsmatusse olukorda ning hukkub ebavõrdses võitluses. Tragöödia on dramaatika vanimaid liike
Televisioon ja raadio toovad teatri juurde palju inimesi, kes teatris käivad harva või üldse mitte. Massikommunikatsioonikanaleis levitatavas kunstilises teabes on sageli stereotüüpseid elemente rohkem kui "päristeatris". o Kunstifaktid satuvad massikommunikatsioonikanaleis pidevasse infovoogu, millest eristumine ja vastuvõtja tähelepanu köitmine nõuab lisapingutusi. Tegelaskõne kunstis on argikõnega võrreldes · Sisutihedam ei raisata aega sõnade otsimiseks · Funktsionaalsem puudub jutustaja · Komplitseeritum tegelane annab edasi autori ideoloogiat · Korrastatum · Esteetiline- stiilist lähtuv R.Jakobsoni kommunikatsiooni mudeli järgi (teksti analüüsimisel kasutada seda): · Referentsiaalne funktsioon - Kontekst proloog, epiloog, seletab sündmust · Ekspressiivne funktsioon - Saatja räägib iseenda kohta
sündmustiku areng tõusvas kahanevas pinges. Avatud vorm vastandub suletud vormile, rikkudes viimase peamisi reegleid. Avatud vormiga on seisundidraamad, kus tegevus on minimaalne ning mingi lahenduseni ei jõuta (Becketti ,,Godot'd oodates"). Või episooddraama, kus pole üht terviklikku, põhjuslikel seostel arenevat lugu, vaid esitatakse kogum sõltumatuid stseene, mida võib vabalt kombineerida. 11. Mille poolest kõne draamas ja teatris erineb argikõnest? Tegelaskõne võib draamas olla nii seotud (värsis) kui sidumata kõnes (proosas). Kuni 19. sajandini olid ülekaalus värssnäidendid, hiljem on dramaatikas võidule pääsenud sidumata kõne. Tegelaskõnet kirjanduses ja inimeste rääkimist argielus ei saa siiski samastada, kuigi neil on palju sarnasusi. Draamatekstilt oodatakse, et see oleks kõneldav ja mõjuks loomulikult, kuid samas oleks kunstiliselt korrastatud. Argikõne
sündmustiku areng tõusvas kahanevas pinges. Avatud vorm vastandub suletud vormile, rikkudes viimase peamisi reegleid. Avatud vormiga on seisundidraamad, kus tegevus on minimaalne ning mingi lahenduseni ei jõuta (Becketti ,,Godot'd oodates"). Või episooddraama, kus pole üht terviklikku, põhjuslikel seostel arenevat lugu, vaid esitatakse kogum sõltumatuid stseene, mida võib vabalt kombineerida. 11.Mille poolest kõne draamas ja teatris erineb argikõnest? Tegelaskõne võib draamas olla nii seotud (värsis) kui sidumata kõnes (proosas). Kuni 19. sajandini olid ülekaalus värssnäidendid, hiljem on dramaatikas võidule pääsenud sidumata kõne. Tegelaskõnet kirjanduses ja inimeste rääkimist argielus ei saa siiski samastada, kuigi neil on palju sarnasusi. Draamatekstilt oodatakse, et see oleks kõneldav ja mõjuks loomulikult, kuid samas oleks kunstiliselt korrastatud. Argikõne
Milliseid vahendeid kasutatatakse? Tegelaskujud moodustuvad mitmete elementide koosmõjus: Jutustamismeetod Otsene kõne Positsioon jutustatavas maailmas Nende seos tegevustikuga Tegelased tüüpidena vs. individualiseeritud tegelaskuju Kirjanduslikud kujud võivad "iseseisvuda": Sherlock Holmes, Don Juan, Kassandra. 23. Tutvuge Genetti eepilise teksti analüüsi põhimõistetega. Katsetage neid mõisteid Viivi Luige "Seitsmenda rahukevade" analüüsimisel. Milliseid tegelaskõne vorme Te tunnete? Otsige näiteid teosest, mida Te parajasti loete. 24. Mis on romaan? Kuidas liigitatakse romaane? - Romaan on jutustava proosa suurvorm. Romaani tunnusteks on probleemiderohkus, mitmekülgsus elu kujutamisel, mitu süzeeliini ja suur tegelaste hulk, sündmuste pikaajaline kulg. Valitsevaks zanriks kujunes see alles 19.-20. sajandil. - Romaani saab liigitada erinevatel alustel: ainestiku järgi ajalooline, armastus, seiklusromaan
teatraalselt kujundikeelt. Dramaturgilised lavalised kompositsioonid: - Kirjanikukesksed 1 autori eri tekstidest - Teosekesksed tuum on 1 tekst, millele lisatakse muid tekste, võimendamaks ja tõlgendamaks teose mõttesisu - Selge dominandita kompositsioon koostatud vabalt valitud tekstidest, mida integreerib koostaja kontseptsioon Draamateksti osad: Dialoog tegelaskõne, millele lisanduvad paralingvistilised märgid: intonatsioon, hääle tugevus, tempo, individuaalsus Remarktekst dialoogis verbaliseerimata elemendid, lavajuhised (nt rekvisiidid, liikumine). Lavale jõuavad lavapildi muudatusena. Neid lugedes tuleb arvestada teatrikonventsioonidega, mis tekkisid 17.saj: peab selgitama lavategevust, juhul kui pole lavasüsteemi. Remarktekst tekkis, kui näidendeid hakati trükkima ja need jõudsid lugejani
teosed Draama tõsise konfliktiga näidend, kus traagiline ja koomiline vahetuvad Määratlused draama sees: Karakterdraama keskmes on tegelaste kujutamine Psühholoogiline draama keskmes on tegelaste hingeelu kujutamine Olmedraama keskmes on igapäeva elu kujutamine Ideedraama keskmes on mingite ideede kujutamine, propageerimine, kritiseerimine Ajalooline draama keskmes on ajaloolised sündmused Dialoog, monoloog, remark Tegelaskõne võib olla nii seotud kui ka sidumata kõnes. Draamatekst peab olema kõneldav ja loomulik, samas kunstiliselt korrastatud. Dialoog kahekõne, kahe või enama inimese kõnelus. Aluseks on enamasti olukord, kus tegelastel on erinev informatsioon, erinevad vaatepunktid tekib vajadus kõnelemiseks. Repliik ühe inimese kõnevoor Monoloog üksikõne, võib olla nii üksi oleva inimese kõnelus kui ka teistele esitatud pikem repliik
Niisugust inimest kutsutakse prototüübiks. Karakteri kujutamise viisid · Otsene iseloomustamine antakse edasi vahetud iseloomujooned, samuti inimese välimus. · Kaudne iseloomustamine kasutatakse erinevaid vahendeid, mis esinevad tavaliselt üksteisega läbipõimitult, kusjuures mõni neist võib olla domineerival kohal. - tegelaste elulugu - käitumine - elamuste kujutamine - maailmavaade - suhtumine loodusesse - harjumused ja maneerid - tegelaskõne, keel ILUKIRJANDUSLIK TEOS Teose ainestik inimeste elu ja nende mitmekesine tegevus Teose sisu elu sel kujul nagu kirjanik on seda tunnetanud ja teoses vastavalt oma ideaalidele ja maailmavaatele kujutanud Teose vorm teose sisu väljendamiseks kasutatud vahendid oma kõigekülgsuses. Kirjandusteose vormi algelemendiks on sõna. Teema teoses käsitletav elunähtuste ring, nt armastus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, sõda, võitlus jne. Teema ühendab sisu tervikuks
suhestuvad nendega, see jätab jälje sõnade erinevatesse semantilistesse tasanditesse, komplitseerib tähendust Lausung (i.k. utterance), tähenduse põhiühik, on seotud konkreetse ühiskondliku ja ajaloolise kontekstiga, puutub kokku arvukate dialoogiliste algetega, mille loob lausungi obekti ümber sõlmunud ühiskondlik ja ideoloogiline teadvus. Heteroglossia: romaani mõju lähtub erinevate häälte (kõnetüüpide,types of speech) kooseksisteerimisest (tegelaskõne, jutustaja kõne, autori kõne). Heteroglossia on "teise kõnes teise keeles", selle eesmärgiks on väljendada autori kavatsust läbi peegelduse (refract), sisaldab konflikti, vastuolusid. Kultuuris esinevad zanrid (kirjanduse z-d, kunstiteosed, filosoofia jne.) on polüfoonilised (mitmehäälsed), sisaldavad erinevaid hääli, stiile, viiteid ja väited, mille allikas ei ole kõneleja. R. Barthesi teooriate mõju interteksuaalsuse mõiste arengule. "Autori surm" (1968, e.k. 2002) "
2) ajaline organiseeritus (mis tekitab ka ruumi), suhe 2 ajalise telje vahel. a)Teksti enese aeg, väljendub lineaarse lugemise ajana, mis on antud ruumilisena – tekstikorpuse kujul. b)tegelaste aeg 3) teksti vaatepunkt, kelle vaatepunktist on sündmused antud. (Tõene v väär, täielik v osaline, kõik tegelased pole võrdselt informeeritud, vaatepunktid võivad liikuda, muutuda.) 1. moodus. Kirj teose maailm on osalt verbaalne, osalt mitteverbaalne. Tegelaskõne .- sõnaline, kirjeldused, sündmused jm mittekõneline. see on enam seotud tekstivälisega. Todorov kasutab proosatesti kahesusest kõneldes Platoni sõnu: mimesis – kõne kujutamine, autor imiteerib kellegi kõnet. diegesis – mittekõne kujutamine, mittesõnaliste nähtuste tähistamine sõnadega. Moodus on täpsuse aste, millega tekst väljendab/esitab referenti. (Kõne on vist ainus valdkond, mida proosatekst saab edastada täpselt – otsest stiili kasutades.) 2
komplitseerib tähendust Lausung (i.k. utterance), tähenduse põhiühik, on seotud konkreetse ühiskondliku ja ajaloolise kontekstiga, puutub kokku arvukate dialoogiliste algetega, mille loob lausungi obekti ümber sõlmunud ühiskondlik ja ideoloogiline teadvus. Heteroglossia: romaani mõju lähtub erinevate häälte (kõnetüüpide,types of speech) kooseksisteerimisest (tegelaskõne, jutustaja kõne, autori kõne). Heteroglossia on “teise kõnes teise keeles”, selle eesmärgiks on väljendada autori kavatsust läbi peegelduse (refract), sisaldab konflikti, vastuolusid. Kultuuris esinevad žanrid (kirjanduse ž-d, kunstiteosed, filosoofia jne.) on polüfoonilised (mitmehäälsed), sisaldavad erinevaid hääli, stiile, viiteid ja väited, mille allikas ei ole kõneleja. R. Barthesi teooriate mõju interteksuaalsuse mõiste arengule.
tüüptegelased. Kujundliku mõtlemise ja Teose mõistmiseks vajaliku keelekasutuse mõistmine metakeele tundmine Epiteedi ja võrdluse seletab oma sõnadega epiteedi, äratundmine ja kasutamine. võrdluse, muinasjutu, Lihtsamate sümbolite muistendi, kõnekäänu ja seletamine. vanasõna olemust; Tegelaskõne varjatud tähenduse mõistmine. Kõnekäändude ja vanasõnade epiteet, tähenduse seletamine, selle mõistukõne, võrdlev ja eristav seostamine riim, tänapäeva elunähtustega. rütm, Riimide leidmine ja loomine. sümbol, Luuletuse rütmi ja kõla võrdlus, tunnetamine. Luuleteksti tõlgendamine. Esitamine
kunstilist primitiivsust, tegelikkuses on see aga väga nõudlik kirjutamisviis, millega sugugi igaüks hakkama ei saa. Vilepi jutud on enamasti adresseeritud väikelapsele, mis tähendab, et need tekstid on kirjutatud lihtsas keeles. Jutustaja isik neis tekstides on enamasti tagaplaanil, jättes lugejale mulje lapsjutustajast. Seega ei saa lapse ja täiskasvanud jutustaja lausungeid keeleliselt eristada. Tegelaskõne ja jutustaja kõne antakse edasi lapselikus keelekasutuses. Tegelane ja jutustaja kasutavad lapse aktiivset sõnavara. Lapselikke hoiakuid väljendades arvestab Vilep lapse suulise kõne arengutasemega. Toon näiteks 49 katke raamatust ,,Liisu liivaaugus" loost ,,Lugu sellest, kuidas Liisu sõjas sanitariks käis": ,,,,Mina tahan ka sõtta," ütles väike Liisu ja tiris Atsi varrukast
lühikeseks jäänud, taskud välja veninud; pahemast kuuekaukast ka teisest põuetaskust paistavad ajalehed ja brosüürid välja, paremast hakkab ta vestlemise jooksul päevalilleseemneid suhu pistma. Kui ta istub, võib näha, et ta sokkidest on üks must ja teine punane. Piibeleht paistab kohmetuna, tema murdesegane lakooniline kõne aga ta vastab sõnakehviku kombel ikka alles mõne aja pärast ilmutab kindlat kavatsust." / / tegelaskõne üks põhilisi karakteriloome vahendeid, mis rajaneb sõnavaliku, lauseehituse, intonatsiooni, keelevigade jm eripäral. teisend vt variant. tekkemuistend vt muistend. tekst suulises või kirjalikus vormis sidus mõttearendus. Tekstide ehitust ja tüüpe uuriv teadusharu on tekstilingvistika. tekstianalüüs eritlev uurimisviis, mis põhineb teksti jagamisel (mõttelisteks) algosadeks. tekstikriitika teadusharu, mis tegeleb teksti algupärase kuju või autorluse
annaabi.ee 
