Rahanduse alused (0)

RAHANDUSE ALUSED 
2014 
 
Loe:  Zirnask  ja Liikane „Raha,  pangad  ja  finantsturud “. Esimene osa. 
 
Rahandus  on väga mahukas teadus. Üks o
  sa s
  ellest o
  n e
  ttevõtte r
  ahandus. R
  ahandus p
  uudutab 
ka kindlustusettevõtteid. 
 
Tootmistegevuse või ettevõtlustegevuse komponendid (mida üks ettevõtte vajab): 
 
c + v + m -> T 
 
c  –  konstant  (konstantsed  tegurid,  mis  protsessis  osalevad).  Tegurid,  mille  väärtus kantakse 
tootele üle  muutumatult (konstantselt). Nt õmblusvabrik,  mis teeb kleite -> o
  stab materjali 2 
kleidi  jaoks  200  raha  eest  ning  teeb  2   kleiti   valmis.  See  materjali  kulu  ehk  100  raha  läheb 
muutumatult  selle  kleidi  väärtusesse  (ehk  tootmiskulu).  Tarbevahendid  (põhivara)  ( arvutid , 
seadmed  jt) lähevad toote maksumusse mitmes tootmistsüklis. Nt õ
  mblusmasin e
  i k
  ulu 1
  k
  leidi 
tegemisel ära. Lõpuks need vahendid amortiseeruvad. 
 
V  ja  m  –  variable  ( varieeruv )  ehk  siis   tööjõud .  Tööjõud  on  muutuv  tootmistegur.  Tööjõule 
antakse  väärtus  läbi  palga. Kuid kõikide töötajate  tootlikkus  ei  ole võrdne. Tootmisteguritest 
ainukene   komponent ,  mis annab  ettevõttele  lisaväärtuse   ehk m, mis toodab  kasumit. Annab 
ainukesena kasumit, kuna ta on muutuv suurus. Nt 3  pagarit  p
  annakse t
  ööle n
  ing a
  ntakse t
  und 
saiade tegemiseks. Üks  teeb 10,  teine 13 ja  kolmas 16 saia. Saial on oma keskmine hind ning 
tükitöö  kasu  kajastub   keskmises saia   hinnas . Palk ei  kajasta   kõikide võimeid  ühtemoodi, vaid 
kajastab mingit keskmist. Kui keegi teeb paremini tööd, siis ta toodab ettevõttele kasumit. 
 
T – toode/teenus 
 
Selles seoses puudub raha. 
 
Osaühingul miinimum sissemakse 2500 € 
Aktsiaseltsil 25 000 € 
Ettevõte peab olema kasumlik. 
 
          TJ 
R ->  TV -> To -> K -> R´ 
          M 
 
R – raha 
TJ – tööjõud 
TV – töövahendid 
M – materjal 
To – tootmine 
1 
K – kaup 
Süsteemis toimub aga  inflatsioon . Inflatsioon sööb raha väärtuse ära / hävitab raha väärtust. 
See on kõikides normaalsetes ühiskondades nii. Seega R´ peab olema suurem kui algne R. R´ > R. 
R´= R + m (kasum) 
Hetkel inflatsioon umbes 3%. 
Kasumlikkus/ rentaablus  võiks  olla u 12-15%. Siis katab ära inflatsiooni taseme, saab uuendada 
seadmeid, areneda. 
 
Raha tuleb uuesti ringlusesse panna. Ettevõte peab olema jätkusuutlik, kestma pikka aega. 
 
R´ -> R – omafinantseerimine omavahenditega (OV) või võõraste vahenditega (VV). 
 
 
RAHA KUJUNEMINE JA MAJANDUSLIK ROLL 
 
Umbes  5000  a  tagasi  hakkas  sugukondlik  kord  ümber  kujunema  kogukondlikuks  korraks. 
Sugukondliku  korra  puhul  tehti  kõike  ise  oma   sugukonna   tegevuse  piirides.  Kui  hakkavad 
tekkima  eraldiseisvad kogukonnad ( sugukond  l äheb tükkideks), siis tekivad teatud probleemid. 
Toimus  esmane  kogukondlik  jaotus:  korilus  ja   küttimine   (looduslik  jaotus).  Kui  tekib  selline 
killustatus, siis tekib v
  ajadus neid kaupu v
  ahetada. Edasi tekib i nimese e
  nda p
  oolt j aotus ( mitte 
enam looduslik):  karjakasvatus  ja p
  õllundus. V
  ahetuse k
  üsimus s
  üveneb. K
  ogukonnad h
  akkavad 
ka geograafiliselt eralduma. Vajadus vahetada süveneb. V
  ahetus t
  oimub k
  aup k
  auba v
  astu, s
  est 
raha  ju  pole.  Ehk  siis  bartertehing  /  barterkaubandus.  Kauba  näol  on  tegemist  kauprahaga. 
Kaupraha iseloomustab see, et teda saab kasutada kaubana, aga ka „rahana“. 
Aja  möödudes  hakkavad ilmnema praktilised puudused. 
 
Bartertehingute puuduseks: 
● üks  kõige  olulisemaid  puuduseid  oli  huvide  samaaegne  kokkulangevus  (tahtsin  oma 
lehma ära anda, vastu tahtsin 4 lammast, aga ei leidnud kedagi, kellel oleks sama huvi); 
●  kaubad  ei säilinud (probleemiks aeg); 
● väärtuse määramine; 
● probleemiks on „peenraha“ küsimus (leidsin oma lehmale huvilise, kuid tal oli ainult 3 
lammast … tahtsin ju nelja) 
 
Kujunevad välja üldiselt aktsepteeritavad  kaubad , mida kõik on nõus vastu võtma. Osad n
  eist 
lokaalse  iseloomuga .  Vili oli  küll  levinud igal pool, kuid erinev sort ( rukis ,  kaer , hirss jt). E
  estis 
näiteks:  vili  (sain  lehma  müüdud  vilja  eest  ning  hiljem   ostsin   vilja  eest  oma   lambad .  Enam 
polnud  huvide  samaaegne  kokkulangevus  nii  oluline),  nahad  (selle  puhul  enam  polnud  ka 
peenraha küsimust,  sest  nahka sai ju l õigata j a üldse  erinevas  suuruses), töö- ja sõjariistad. Ka 
üldtunnustatud  kaupadel  oli  probleeme  (nt  väärtuse  hindamine).  Toimub  järgmine  areng: 
hakatakse  kasutama  väärismetalle  (põhiliselt   kuld ).  Kulla  puuduseks  jällegi:  tuleb  tükeldada, 
mõõtühikuid  ei  olnud, väärtuse  küsimus.  Seetõttu minnakse üle sellele,  et hakatakse tootma 
kuldmünte  –  hakatakse  müntima  –  vermima.  Kuld  ja  kuldmündid  on  endiselt  kaupraha 
(kasutatav kaubana ja rahana). 
 
2 
Raha  –  üldine  maksevahend,  mille  vastu  saab  vahetada mistahes  teisi kaupu,  mille väärtuse 
määrab raha ostujõud ja kaupade hinnad. 
 
Esimesed  mündid  pärinevad aastast 700 eKr (esimesed leiud). Leitud Kreeka ja Lüüdia aladelt. 
 
Kuldmünte hakkas valmistama  kirik  (st  tellis  selle töö). Seda seetõttu, et kirik oli rikas. 
Seoses müntimisega probleem, et tekkisid valerahategijad. Valerahategijaks samuti kirik. Nüüd 
tekkis vajadus defineerida, mis on õige ja milline vale raha. 
 
Hakkas  tekkima  huvi  varade  hoidmiseks  turvalises  kohas.  Kirik  hoidis oma  varasid   hoidlates. 
Pöörduti  kiriku  poole,  et  ka  teised  saaksid  oma  vara  nende hoidlates  hoida. Hoiustajale anti 
vastu „kviitung“ (või mingi dokument).  Niimoodi  hakati kasutama h
  oiuse t
  eenust. K
  ui h
  oiustaja 
läks  kaupmehe  juurde  ja  tahtis  midagi  osta,  siis  pidi  enne minema hoidlasse ja midagi välja 
võtma. J a s
  iis o
  stab k
  aupmehelt. K
  aupmees v
  iib s
  amuti o
  ma v
  arad h
  oidlasse. S
  elline e
  dasi t
  agasi 
pendeldamine.  Kõik  need   tehingud   pandi  kirja  sellele  „kviitungile“  (dokumendile). 
Põhimõtteliselt on see esimene  väärtpaber  - nimeline  veksel . 
 
Veksel – kirjalik väärtpaber, mille esitajal on õigus oma vara kätte saada esimesel nõudmisel. 
 
Selline edasi tagasi käimine ei ole mõttekas. Järgmiseks arenguks on see, et k
  aupmees hakkab 
sinna   veksli   peale kirjutama,  et kes, mida ja kui palju ostis. Arveldati  ainult nende vekslitega. 
Polnud  enam  nii  palju  seal  hoidlas  vaja  käia.  Enam  raha  ei  liigutatud.  Mõne  aja  möödudes 
leitakse,  et  ka  see  ei  ole  hea  lahendus.  Järgmiseks:  hoiustajale  väljastatakse  hoiustatud 
summale  mitu  väiksema  väärtusega  vekslit,  millele  nime  ei   kirjutata . Hoiustaja  hoiustas   100 
raha,  ei saanud enam ühte vekslit vaid nt 10 kümnelist (ilma  nimeta!).  Niimoodi oli tekkinud 
teine väärtpaberi l iik –
  e
  sitaja v
  eksel ( kes e
  sitas s
  elle, s
  ellel o
  lid k
  õik õ
  igused). N
  üüd o
  li v
  õimalik, 
et kui vekslite o
  manik l äks k
  aupmehe j uurde, s
  iis t
  a s
  ai s
  uhteliselt t
  äpselt m
  aksta. V
  eksel h
  akkas 
juba  sisuliselt   toimima  rahana  – maksevahendina.  Esitaja   veksli  kasutuselevõtt on mõnevõrra 
riskantsem, sest s
  eda s
  ai k
  asutada i gaüks (
  leidmine, v
  argus). T
  urvalisuse m
  õttes o
  li t
  agasiminek, 
kuid  mugavuse  mõttes parem. 
 
Vekslit  võib  käsitleda  kaupa  esindava  rahana.  Usaldus  veksli  vastu  olemas,  sest  see  kaup 
(kuldmündid) on kindlalt olemas ja hoiustatud. 
 
Järgmine areng:  hoidlate   omanikud  (esialgu  preestrid , hiljem  ka muud)  tabavad   ära,  et mingi 
hunnik  raha seisab mõttetult kogu aeg i lma kasutuseta. Igas ü
  hiskonnas on r
  aha kokkuhoidjad 
ja  samas  alati  ka  selliseid,  kes  soovivad  laenu.  Hakataksegi  pöörduma  hoidlate  poole  laenu 
saamiseks. Kuid laenaja  on  ju  hädasolija   ja talt saab võtta kõrget tasu. Selline laenamine v
  äga 
tulus äri. 
 
Umbes aastal 1500  hakkasid hoidlatel tekkima probleemid. E
  t mõni hoiustaja tahab raha v
  älja 
võtta,  kuid  kõik  raha  on  välja  laenatud.  Seetõttu  hakati  alandama  hoiuse   teenustasu   (et 
meelitada rohkem hoiustajad ja siis saaks rohkem k
  a v
  älja l aenata). Teenustasu alandamisega 
jõuti nulli. E
  i pidanud e
  nam h
  oiustamise e
  est t
  asu m
  aksma. H
  oiustajatele h
  akatakse l ausa p
  eale 
maksma.  Nüüd  on  tegemist  sisuliselt  pangaga.  Paljudes  riikides  lähevad  need  hoiustajad 
3 
pankrotti . Lõppkokkuvõttes väga s
  uure negatiivse m
  õjuga r
  aha r
  inglusele. V
  alitsus h
  akkab n
  üüd 
teostama  kontrolli pankade üle. Pangad korraldavad  raharinglust. V
  alituse huvi on majanduse 
kasv (seetõttu k
  ontroll n
  ende p
  ankade ü
  le). V
  alitsus s
  aab m
  õjutada p
  ankasid a
  ndma r
  inglusesse 
rohkem  raha.  Kui  aga  liiga  palju  raha  ringluses  (majandus  ei  jõua  ära  tarbida),  siis  tekib 
inflatsioon. Valitsus  ei saa  kontrolliga  hakkama ning kontroll antakse üle pankadele, mis e
  lasid 
kriisi  üle.  Seega  ühed  pangad  kontrollivad  teisi.  Edasi  areng:  kontrollima  määratud 
kommertspangad  käivad  teisi  panku  kontrollimas, annavad korraldusi, suunavad. Riik maksab 
neile. Nüüd saavad aru, et see kontrolli ja juhtimise funktsioon on parem ja riskivabam kui s
  ee 
panga töö. Niimoodi  hakkavad eemalduma  kommerts (äri)  tegevusest. Hakkavad aktiivsemalt 
tegelema  kontrollimise  ja  juhtimisega.  Niimoodi  kujunevad   nendest   pankadest  välja  riikide 
keskpangad. 
 
Raha tuleb hakata  hindama . Anda tunnused, et defineerida. 
Kujunevad välja raha peamised omadused: 
1. Aktsepteeritavus  (kõikides  majandustehingutes  peab  raha  olema  üldiselt tunnustatud 
maksevahendiks.  Raha  eest  peab  olema  võimalik  osta  –  müüa  erinevad  kaupu  ja 
teenuseid nii täna kui tulevikus) 
2.  Homogeensus   (kõik  rahaühikud  peavad  olema  võimalikult  ühesugused,  parimal  juhul 
identsed.  Eurode puhul  identsuse probleem: vana 5-ne ja  uus ning vana ja uus kümne 
eurone) 
3. Jaotatavus  (raha  peab  olema  jaotatav  erinevateks  väiksemateks  ühikuteks,  et  oleks 
võimalikult  täpselt  arveldamise  võimalus.  Ei  tohi  aga  liiga  peeneks  jagada.  Nt  eesti 
5-sendine. Algul õigustatud, kuid mingi hetk muutus tarbetuks) 
4.  Säilivus  (peaks füüsilisel kujul võimalikult k
  aua s
  äilima. R
  aha p
  eaks o
  lema k
  ulumiskindel, 
püsivate  värvidega  jne.  Peamine  eesmärk  ja  põhjus  on  hoida  raha  võimalikult  kaua 
ringluses, et vähendada raha valmistamiskulusid) 
Kõige kiiremini kulus 2-kroonine, 8 kuud. Kõige pikem eluiga oli 500-kroonisel (5 aastat). 
Parem  teha suuremad kulutused hea materjali ja kvaliteedi peale. S
  iis on kokkuvõttes o
  davam 
kui pidevalt uute  trükkimine . 
 
5. Kaasaskantavus (raha  oluliseks omaduseks on see, et ta peab olema v
  äike ja kerge ehk 
mugavalt   kaasaskantav  ja  käsitletav.  Tänapäeval  on  väga  suure  väärtusega   rahad  
suhteliselt väikesed  ja kerged. Saame väga suurt  summat   kaasas kanda. Euro kohta ei 
saa tegelikult  öelda, et oleks v
  äga m
  ugav kaasas kanda ja käsitleda (metallid pole väga 
mugavad ning suured kupüürid on suured.  Kroonid  olid selles mõttes palju paremad)) 
6.  Piiratus  (sõltumata   millisest  materjalist  raha valmistatakse, peab majanduses ringlema 
suhteliselt  piiratud  kogus raha.  Ringluses  olev rahahulk ehk  pakkumine peab vastama 
majanduse  arengu normaalsele vajadusele. Kui ringlusesse suunatakse liigselt raha, siis 
tekib inflatsioon (
  see o
  n n
  egatiivne n
  ähtus). K
  ui r
  aha n
  apib, s
  iis p
  idurdab s
  ee m
  ajanduse 
arengut.  Seega  raha  tuleb  mõõta,  mis  on  omakorda  probleemne   valdkond  
rahandussektoris. Kuidas  määrata ringluses  olev rahahulk, et raha piiratuse nõue oleks 
täidetud) 
7. Äratuntavus (
  selleks, et  majandustehingud  toimuksid tõrgeteta p
  eavad t
  ehingu o
  salised 
raha ära tundma. Kui raha ei tunta ära, siis ei saa neid majandustoimingutes kasutada) 
 
4 
 
Usaldusraha   –  usaldusraha  emissioon  on  selline, mis ei  ole  täielikult kaetud väärismetalli või 
konventeeritava välisvaluutaga  (oma  olemuselt  on usaldusrahaks ka  eespool   mainitud  veksel). 
Kui  on  kaetud  suures  osas  tagatisega,  siis  see  ei  tähenda  midagi..sest  kui  ka  väike  osa  on 
usaldusel, siis ta on usaldusraha. 
 
Kuni 19. sajandi lõpuni / 20. sajandi a
  lguseni o
  li t egemist n
  n k
  onverteeritavate p
  angatähtedega 
ehk  toimis  konventeeritavate  rahatähtede  süsteem,  mis  tähendas  seda,  et  raha  sai 
konverteerida   kullaks.  See  on  kullastandardi  süsteem  (rahatähtesid  saab  vahetada  ehk 
konverteerida  kullaks).  Kullastandardi  süsteem  on  hea  süsteem,  sest  hoiab  raharinglust 
stabiilsena.  Aga  kullastandardi  süsteem  hakkas  lagunema  I  MS  perioodil.  Hakkas  kaduma. 
Sõjaseisukorras  ei   toiminud   enam  erinevate  riikide  valuutad  (ei   teadnud   kunagi  millal  1  või 
teine  riik  ära  kaob/alistatakse.  Erinevate  riikide   rahade   suhtes  ei  saanud  kindel  olla). 
Valuutadega  arveldamine  muutus ääretult segaseks ja raskeks. Seetõttu hakati maksma kullas. 
Seega  kuld  koondus  tugevamate/jõukamate  kätte  ning  kaupmeeste/ärimeeste/ettevõtjate 
taskusse ehk s
  iis l äks p
  angast v
  älja. P
  angas p
  olnud e
  nam p
  iisavalt t
  agatisvaluutat e
  t
  agatiskulda. 
Enam  polnud  ringluses  olevat  raha  võimalik  kulla  vastu  vahetada.  Kullastandardi  süsteemi 
üritatakse uuesti  ellu viia peale sõja lõppu, kuid seda ei suudetud teha, sest Suur  Depressioon  
(ülemaailma m
  ajanduskriis) a
  lgas. K
  ullastandardi s
  üsteem l õpetab t
  oimimise t
  äielikult I I M
  S a
  jal. 
Jäi aga veel 1 väljund (kuni 1
  968) v
  ahetas U
  SA f
  öderaalpank I I M
  S o
  salenud r
  iikide k
  eskpankade 
dollarid kulla vastu. 
 
Kurss  t
  uleb m
  äärata m
  ingi k
  indla t
  oimiva v
  älisvaluuta s
  uhtes. K
  roon n
  t s
  eoti S
  aksa m
  argaga. A
  ga 
nüüd oli kursi k
  üsimus. Selleks kujunes 1/8-le. Kuna rublaga kurss oli s
  elge, s
  iis s
  aadeti a
  gendid 
turule,  kus  selgitada  rubla  ja  marga  kurss  ning  sellest  pandi  paika  krooni  kurss.  Väärtus  oli 
ülehinnatud. 
 
Teine süsteem on  valuutakomitee  süsteem: (Eestis rakendati seda) 
1. Omavaluuta  ehk  koduvaluuta  peab  olema  seotud  ühe  tugeva  välisvaluutaga  jäigalt 
(fikseeritud kurss). (Eesti kroon ja Saksa mark üks kaheksale) 
2. Teine   valuuta   komitee  süsteemi  tingimus:  kogu  ringluses  olev   rahamass   peab  olema 
kaetud väärismetalli või konverteeritava välisvaluutaga. 
Selliseid  süsteemid  on  toiminud  päris  paljudes  riikides.  Valuutakomitee  süsteem  on  omane 
arenevatele ja väikeriikidele. S
  eda seetõttu, et väikeriikide ja a
  renevate r
  iikide p
  uhul p
  eab s
  elle 
riigi  raha  olema  kuidagi  usaldusväärseks  tehtud.  Umbes  60  riiki  on seda  kasutanud.   Suurele  
riigile ei  ole  omane, sest e
  namikel juhtudel on suure riigi puhul tegu u
  saldusväärse riigiga. Kui 
suurel  riigil oleks  rahal  ka tagatised,  siis  peaks pangas väga suur hulk kulda olema. See e
  i ole 
mõeldav. 
 
Usaldusraha  emiteerimisel  ei  ole  see  enam  kaetud  mingi  tagatisega,  samuti  puudub  tal 
arvestatav o
  ma s
  isemine v
  äärtus ( nt k
  uldmüntidel o
  n o
  ma s
  isemine v
  äärtus, k
  ehtis k
  a k
  aubana). 
Kaasajal  ringluses olevad kupüürid ja mündid o
  n r
  ahamärgid e
  hk k
  aupa e
  sindavad r
  ahad. S
  eega 
on rahamärk väikese omaväärtusega või siseväärtuseta rahatäht. Rahamärkide väärtus s
  eisneb 
suuresti nende ostujõus (omab väärtust ainult selle tõttu, milline on tema ostujõud). 
 
5 
 
PABERRAHA , MÜNDID JA PANGARAHA 
 
Kuni 20. sajandini mõisteti r
  ahana eelkõige paberraha (kupüüre) ja  münte . Sealt alates on aga 
raha definitsiooni s
  isu oluliselt muutunud. Tänapäeval eksisteerib raha  erineval  kujul ja ta v
  õib 
olla  mitte  füüsiline.  Näiteks  elektroonsel  kujul  raamatupidamiskanded,  mida  saab  kasutada 
maksevahendina. Põhimõtteliselt võib eristada kahte liiki raha: 
Seaduslik  maksevahend  e   sularaha .  Seaduslikuks  maksevahendiks  on  raha emiteeriva 
riigi  poolt  seaduslikuks  maksevahendiks  kuulutatud  paberraha  ja  mündid,  mida tuleb 
vastu  võtta  piiramatult  mistahes  maksete  sooritamisel  (samas  võivad  olla  ka  mõned 
piirangud..nt e
  esti  krooni a
  jal oli piirang, e
  t m
  ajandustehingutes e
  i p
  ea v
  õtma v
  astu ü
  le 
20 metallmündi. Samas t
  obe  piirang, s
  est o
  lid j u k
  a 5
  -mündised. P
  iirangud o
  n k
  a r
  ikutud 
raha puhul. Krooni ajal loeti rikutuks seda kui rahatäht ei olnud säilinud vähemalt 51%) 
Kõik ülejäänud m
  aksevahendid o
  n n
  eed, m
  is o
  n r
  ahast v
  äiksema l ikviidsusega, k
  uid m
  ida 
on võimalik kasutada maksevahendina. Teised maksevahendid ehk alternatiivrahad. 
 
Likviidsus – tähendab seda, kui  kiiresti ja ilma erilise täiendava kuluta on v
  õimalik mingit vara 
rahaks muuta. Kõige  likviidsem on raha, see on mõõdupuu. Muud maksevahendid eristatakse 
omavahel  likviidsuse  alusel.  Alternatiivrahad:  välisvaluuta,  tšekid,  plastikraha (maksekaardid, 
kinkekaardid), sularahata  ülekanded . 
 
Mündi  esikülg – avers 
Tagakülg – revers 
 
Ametlikuks valuutaks muutus kroon 20.06.1992 kell 4.00. 
1993  jaanuaris  on  meil  kasutusel  raharingluses  66%  arveraha  (hoiuseid) ja 34%  sularaha. Nt 
Belgias on vastavad näitajad 55 ja 45%. 
 
Pangaraha  –  on  pankade  vahelistes  arveldustes  kasutatav  raha,  mida  füüsilisel  kujul  ei 
eksisteeri.  (See  raha,  mis  on  panga  hoidlates  või  kassades,  ei  ole  PANGARAHA!!!).  Pankade 
arveldamine  käib  läbi  kliiring  keskuse,  milleks  on  Eesti  Panga  arveldusvalitsus.  Kliiring  on 
tasaarveldamine . Kõik kommertspangad peavad a
  rveldusvalitsuses avama oma a
  rved /
  k
  ontod. 
Kliirimine e arvelduste tegemine toimub 1
   kord päevas k
  õik korraga (nt e
  t vaadatakse palju o
  n 
tehtud  arveid  SEBile  ja  Swedile  ja  siis  vaadatakse  ühepoolse  kandena,  et  kummale  on  vaja 
kanda ja palju). 
 
Rahal  on  teatud  põhifunktsioonid  (lisaks  omadustele).   Klassikalises   käsitluses  on  neid 
põhifunktsioone  3,  kuid  kaasajal  on  hakatud  rääkima  ka  neljandast  (see  on  muutunud 
aktuaalseks viimasel paaril kümnendil). 
Raha  kui  üldine  maksevahend  (raha  on  vahetatav  kõikide  teiste kaupade ja  teenuste 
vastu seega välistab raha ostja ja  müüja  huvide kokkulangevuse nagu bartertehingutes) 
Väärtuse  mõõdu  ühik (raha kui väärtuse mõõt) ( raha o
  n e
  rinevate k
  aupade v
  ahel n
  ende 
võrdlemise   vahendiks .  Raha  abil  on  suhteliselt  lihtne  võrrelda  erineva  väärtusega 
kaupasid. Võrdluse a
  luseks on kauba hind rahalises v
  äljenduses) T
  eistest m
  õõtühikutest 
6 
erinev,  sest  raha  kui  väärtuse  mõõt  on  muutuv  suurus.  Muutub  inflatsiooni  tõttu. 
Inflatsioon vähendab raha väärtust 
Raha kui akumulatsiooni vahend (raha on selline v
  äärtus, mida on võimalik k
  asutada k
  a 
tulevikus.  Seega  saab  raha  vormis  väärtust  koguda  ehk rikkust koguda  ning  kasutada 
seda  kunagi  tulevikus.)  Seega  võib  seda raha akumuleerida (koguda). Akumuleeritava 
vahendina  toimib  raha  ainult  siis,  kui  ta  täidab  kahte   eelnevat   funktsiooni.  Kõrge 
inflatsiooni korral raha ei täida kahte esimest funktsiooni 
Raha  kui  tuleviku  väärtuse   mõõtühik .  Majandustehingute  sooritamisel  on  oluline 
arvesse võtta raha tuleviku väärtuse p
  õhimõtet. K
  una t
  änapäeval o
  n ü
  hiskond v
  äga k
  iire 
arenguga ning sõlmitakse väga suuri/kalleid  tehinguid  väga pikaks ajaks, mis tähendab 
seda, et üha olulisemaks muutub inflatsiooni  arvestamine  tehingu hinna määramisel 
 
Kumb  on likviidsem? Plastikraha  või sularaha. Raske öelda. Nt kui on öösel v
  aja kellelegi raha 
maksta, siis saab seda teha öösel   kaardiga , aga  sularahas  mitte.  Nii et  teatud  tingimustes on 
alternatiivraha   isegi  likviidsem  kui  sularaha.  Aga  põhimõtteliselt  on  sularaha  likviidsem. 
Likviidsuse tingimus on  see, et sellega ei kaasne t
  äiendavad kulutusi. Sularahaga makstes n
  eid 
kulutusi  ei ole, kuid kaardiga makstes on teenustasu/ülekande tasu vms ja kaardil on kuutasu. 
Seega jah, sularaha kõige likviidsem, kuid osad alternatiivrahad võistlevad sellega väga lähedalt. 
 
 
 
 
RAHA LOOMINE JA MÕÕTMINE 
 
Raha ringluse stabiilsuse eest vastutab  keskpank  (see on tema ü
  ks põhifunktsioone). Samas o
  n 
teada,  et  suurem osa majandustehingutest tänapäeval toimub ülekannetega  mitte  sularahas. 
Seega  on  selliste  tehingute  allikaks  erinevad  pangahoiused/pangakontod.  Pangahoiustelt 
tehtavaid   tehinguid  aga  keskpank  otseselt  ei  kontrolli.  Sularahas  toimuvad  tehingud  on 
tänapäeval  väiksemas   mahus   võrreldes  ülakande   rahaga .  Kuna  keskpank  vastutab  raha 
emissiooni  eest,  siis  peab  ta  ringluses  olevat  raha massi  mõõtma ja  arvestama ühiskonna  ja 
majanduse raha nõudlust. 
Kuni  19.  sajandi   alguseni   kasutati  ringluses  valdavalt  sularaha.  Kuid  siis  hakkas  suurenema 
ülekande raha osakaal. Põhjus  on selles, et kommertspangad mõjutavad r
  ingluses olevat raha 
hulka läbi raha loomise protsessi. 
Võib  öelda,  et kommertspangad emiteerivad raha juurde ringlusesse. Raha loomise protsess 
saab  toimuda  ainult  läbi  pangaasutuste.  Raha  loomise  protsess  eeldab  seda,  et  raha 
hoiustatakse ja laenatakse välja. Oletame, et otsustasime panga t
  eha. Seega esimeseks huviks 
on kliendid, kes raha tooks. Võimalikult p
  alju d
  eposiite. Esimene k
  lient d
  eponeerib m
  eie p
  anka 
100 €. Seega  kassa  on meil siis 100 ning  hoius / deposiit  on samuti 100. 
 
 
V(ara)                            K(ohustus) 
Kassa : 100
Hoius: 100 
 
7 
Keskpank  on  kommertspankadele  kehtestatud  kohustusliku  normatiivi  10%.  See  hulk 
rahast/hoiustest,  mis  tuleb  reaalselt  panna  keskpanga   reservi .  Ehk  see  tuleb  võtta  raha 
ringlusest välja, see on piltlikult külmutatud. Ehk siis: 
 
V 
                      K 
Kassa: 100
Hoius: 100 
Kassa: 90
Hoius: 100 
Kohustuslik  reserv : 10 
 
Edasi on panga huvi raha välja laenata, et intressi teenida. Oletame, et p
  ank l aenab n
  üüd k
  ogu 
selle r
  aha välja. Laenab ehitajale, kes ostab e
  hitusmaterjali.  Selgub , et ka s
  ellel e
  hituskauplusel 
on samuti  konto  meie pangas. 
 
V 
                      K 
Kassa: 100
Hoius: 100 
Kassa: 90
Hoius: 100 
Kohustuslik reserv: 10 
___________________________________ 
KR: 10
Hoius: 100 
Laen : 90 
 
Kuna  kaupmehe  arve  on  meie  pangas,  siis  kui  ehitaja  on  materjalid  ära  ostnud ja maksnud 
kaupmehe arvele raha sisse siis (meie kassasse 90): 
 
V 
                      K 
Laen: 90
Hoius: 100 
KR: 10 
Kassa: 90
Hoius´: 90 
 
Uue hoiuse pealt tuleb samuti 10% panna kohustuslikku reservi. 
 
V 
                      K 
Laen: 90
Hoius: 100 
KR: 19 
Kassa: 81
Hoius´: 90 
 
Seega: Keskpank emiteeris a
  lguses 100 (
  see esimene hoius, mis t
  uli). A
  ga meil on p
  angas n
  üüd 
ringluses 190. Seega e
  miteeribki  kommertspank  n
  ii r
  aha j uurde. S
  elline p
  rotsess e
  i o
  le l õpmatu, 
see on lõplik. Selles näites oleks lõplik  bilanss  (kui ringlusesse on antud 100): 
 
          V
K 
KR: 100
            Hoius: 1000 
L: 900 
Bilanss 1000
1000 
8 
 
Kuna  reservi  pole  enam  midagi  panna,  siis  ei  saa  välja laenata. Kommertspank  on 900 raha 
juurde tekitanud. Keskpank emiteeris 100 ja läbi hoiustamise ja laenamise t
  egi kommertspank 
900 juurde. Niimoodi toimubki raha juurde l oomine. L
  äbi m
  ingite m
  uude p
  rotsesside p
  ank r
  aha 
juurde tekitada ei saa. 
 
Võib  öelda,  et  esialgne  raha  on  kordistunud  (selles  näites  kümnekordne.  See  10  on 
rahakordistaja / raha kordaja). 
Rahakordaja on tegur, mis näitab raha pakkumise kasvu baasi raha kasvamisel ühe ühiku võrra. 
Kõige  lihtsam  valem  rahakordaja  arvestamiseks  (rahakordaja  tähis  m)  m=  1/0,1  (ehk  siis  1 
jagatud kohustusliku reservi  pöördväärtusega ). 
 
Et rahakordajat paremini määrata tuleb leida p
  alju o
  n r
  ingluses r
  aha t
  arvis. S
  elleks m
  õõduks o
  n 
nn  baasraha  (tähis m0). Baasraha ehk vajaliku raha ringluses määravad ära kaks komponenti. 
 
M0 = CU + R = CU + KR + TK (kohustuslik reserv + täiendav reserv) 
 
CU – currency e sularaha 
R – reserv 
 
M1 = CU + D (sularaha +  deposiidid ) 
 
Rahakordaja leidmiseks t
  eine v
  ariant: (
  nii o
  n o
  luliselt t
  äpsem n
  ing a
  rvesse o
  n v
  õetud k
  a h
  oiused 
ja  reservid ) 
 
m= M1 / M0 
 
Tegurid, mis mõjutavad veel (lisaks rahakordajale) raha loomise protsessi: 
Majanduses puudub küllaldane laenunõudlus, mis p
  idurdab r
  aha loomise protsessi (kui 
laenuvõtjaid ei ole, siis raha jääb panka seisma) 
Ei ole piisavalt laenukõlbulikke projekte 
Raha  lekkimine  pangandussektorist  (raha  läheb   pangast   välja)  (nt  usalduse  kaotus 
pankade vastu, ei hoiustata raha enam pangas) 
o Raha suunatakse t
  eistesse f
  inantsasutustesse, k
  us r
  aha e
  i s
  aa l uua ( ainult p
  angad 
saavad luua. Nt kindlustusfirmad ning erinevad  fondid  – nt pensionifondid) 
o  Import  (ka import võtab osa raha ära, sest raha läheb riigist välja) 
Raha  loomist võib takistada ka omakapitali  vähesus  pangas,  kuna vastavalt  keskpanga 
nõudmistele  on  kehtestatud  kapitali   adekvaatsuse   normatiiv,  millega  seotakse 
maksimaalne laenude maht suhtes omakapitaliga 
Piiranguks võib olla ka ametlik  rahapoliitika  
o keskpank  võib  muuta  kohustusliku  reservi  määra  –  rohkem  raha  reservi  ning 
saab vähem laenu anda. Eestis seda eriti pole rakendatud 
o keskpank  võib  kehtestada  kohustuslikud  intressimäärad.  Jällegi  pole  Eestis 
kasutatud. Nt kehtestab väga kõrge määra, millest alla poole ei tohi laenu anda 
ning inimesed ei ole enam nii kõrge intressimääraga nõus laenama 
9 
 
Raha mõõtmine: 
 
Ringluses oleva raha hulga mõõtmine on oluline, et määrata keskpanga p
  oolset r
  ahapakkumist 
(ehk rahapakkumise m
  ahtu). K
  uni 1
  970. a
  astateni o
  li r
  aha p
  akkumise r
  egulatsioon k
  eskpankade 
prioriteet . Rahapakkumise poliitika toimis  selliselt , et keskpank teatas mingi perioodi ette, kui 
palju  sel  perioodil  raha  pakutakse  ehk  teatati  raha  pakkumise  eesmärk. Selline  rahapoliitika  
lähtus  monetaristlikust  rahateooriast,  mis  väidab,  et  läbi  raha  pakkumise  saab  keskpank 
otseselt  mõjutada inflatsiooni taset. Probleemiks kujuneb edaspidi see, k
  uidas on kõige õigem 
raha  pakkumist  mõõta,  sest  kuna  oli  tekkinud  alternatiivrahasid  ja  ka  muid  väärtusi,  tuli 
eristada,  mida  käsitleda rahana  ja mida  mitte. Tavaliselt võetakse raha pakkumise mõõtmise 
aluseks erinevate finantsvarade likviidsustase. 
Baasraha M0 = CU on sularaha pankade kassades ja  kommertspankade  saldod keskpangas. 
M1=M0 + D (hoiused, jooksvad deposiidid) 
M2=M1+  säästu  tüüpi  deposiidid  (mida  saab  suhteliselt  vabalt  kasutada,  aga  mitte  päris. 
Kasutamisel  teatud piirangud. Nende katteks on vähem raha vaja) +
  l ühiajalised ja  tähtajalised  
deposiidid + jmt 
M3=M2 + tähtajalised deposiidid + tingimuslikud valuutahoiused (nt hoiusertifikaadid) 
 
 
INFLATSIOON 
 
Rahal  on  majanduses   keskne  roll, sest tänapäeva efektiivne  majandus ei  saa funktsioneerida 
ilma  rahata.  Kui  raha  pakkumine  langeb  alla  majanduskasvu  tagavast  vajadusest,  siis  kasv 
aeglustub. Kui pakkumine ületab seda, siis r
  eaalne inflatsiooni tase hakkab tõusma. Inflatsioon 
omane  kõikidele a
  renevatele riikidele, see on tavaline n
  ähtus, midagi hullu selles ei ole teatud 
tingimuste juures. 
Inflatsioon  –  hindade  üldine  ja  pidev kasv  ja raha ostujõu langus, mis on tingitud  liigse  raha 
käibele tulekust võrreldes tegeliku vajadusega. 
Inflatsioonist saab rääkida siis, kui see on PIDEV protsess. 
Inflatsiooni puhul on oluline tema üldine t
  ase ja arengu trend e
  hk  volatiilsus  (kiired ja olulised 
muutused). 
Inflatsiooni taseme alusel liigitakse neid väga üldiselt kolmeks: 
normaalne inflatsioon (kui  hinnatase  kasvab aastas kuni 30%) 
väga kõrge inflatsioon (hindade tase kasvab aastas üle 100%) 
hüperinflatsioon  (hindade tase kasvab aastas üle 600%) 
Kõige  kriitilisemaks  peetakse  galopeerivat  inflatsioon  (väga  kiire  ja äkiline)  ja volatiilset (ehk 
hüplev, v
  äga m
  uutlik i nflatsioon). M
  eie o
  leme E
  esti h
  üperinflatsiooni ü
  le e
  lanud e
  nne 1
  992 o
  ma 
raha kasutusele võttu,  inflatsiooni tase oli 1100%. 
 
Inflatsiooni mõõtmine: 
 
Raha  ostujõud  -  see  raha  väärtus,  mis  võimaldab  meil  osta  erinevaid  kaupu  või  teenuseid 
vastavalt nende hinnale. 
10 
Raha ostujõud näitab raha  tegelikku  väärtust. 
Raha ostujõud reeglina normaalses majanduses väheneb. 
Raha tegelik ostujõud - praktiline väärtus muutub. 
Raha  reaalse  väärtuse  mõõtmiseks  kasutatakse  erinevaid  indekseid  ehk   indekseerimine . 
Reeglina mõõdetakse indeksitega  väärtuste muutusi erinevate perioodide vahel (nt mida saab 
10 euro eest ühel aasta ja siis mis selle eest järgmisel aastal saab). 
 
Üldlevinud on  hinnaindeks  - suhtarv, mis näitab valikulise kaupade k
  omplekti h
  inna m
  uutumist 
mingi perioodi jooksul. 
Enamlevinud 2 meetodit hinnaindeksi arvutamiseks: 
● alus-  ehk   baasindeks   (valitakse  kauba hind ühel aastal - see on baas ning selle hinda 
võrreldakse järgmiste aastatega. Kõik võrdlused käivad selle  ühe baasi suhtes). Valem: 
hinnaindeks n perioodil = ostukorvi maksumus n perioodil x 100 
 
                    ostukorvi maksumus baas perioodil 
●  ahelindeks  (võrreldakse eelneva aastaga/perioodiga, 2014 võrreldakse 2
  013ga ja 2013 
2012ga jne) 
Indeksite puhul t uleb o
  lla e
  ttevaatlik, s
  est k
  ui v
  õrrelda e
  rinevate k
  eskkondade/riikide i ndekseid, 
siis tuleb silmas pidada, et sageli pole sellisel võrdlemisel mõtet - see on sisutühi. Indeksid on 
väga erineva iseloomuga erinevates riikides. 
 
Enamlevinud  indeks  -   tarbijahinnaindeks ,  mis  mõõdab  tarbekaupade  ostukorvi  maksumuse 
muutumist mingi perioodi jooksul. Ostukorvi kaasatakse kaubad ja t
  eenused, mida s
  uurem o
  sa 
tarbib. Siia  kuuluvad kaubad ja teenused. Selle ostukorvi koostamine o
  n keeruline  protseduur , 
sest ostukorvi sisu muutub pidevalt. 
 
Veel mõned enamlevinud indeksid tarbijahinnaindeksi kõrvale ja nende kasutamine: 
● tootjahinnaindeks ( indeks n
  äitab t eatud r
  iigis v
  almistatud t oodete h
  indade m
  uutumist j a 
seda  kasutatakse  nt  jaehindade  prognoosimisel.  Iseloomustab  hindu,  mida  tootjad 
maksavad tootmise erinevatel etappidel) 
● ehitushinnaindeks,  mis  iseloomustab  ehitamise  maksumuse  muutumist  ja  seda  saab 
kasutada näiteks tulevaste ehituspindade maksumuse prognoosimisel 
● energiahinnaindeks  (selle  puhul  saab  teha  teatud  võrdlusi  ka  riikide  vahel)  (meil 
räägitakse  palju  elektrihinna  muutumisest.  Riigi  siseselt  küllaltki  kasutatav  ja  oluline. 
Teine rahvusvaheline kasutusala on energia ostu-müügi lepingute sõlmimiseks. 
● tööjõuhinnaindeks,  mis  mõõdab  tööjõu  maksumuse  muutumist.  Kasutatakse 
rahvusvaheliseks palkade võrdlemiseks ja tootlikkuse arvutamiseks 
● töötootlikusenäitaja 
● ekspordi- ja impordihinnaindeks 
 
11 
Ostukorvi  võib  väga  tugevalt  mõjutada  mood.  Millised  on  kulutamisharjumused  (noorte 
kulutamisharjumused  hoopis  teistsugused  kui  vanematel  inimestel  ning  kuna  meil  vananen 
seltskond  pidevalt suureneb, siis ka o
  stukorvi sisu hakkab k
  alduma rohkem vanemate i nimeste 
harjumuste poole). 
 
Indekseid  kasutatakse  väga  palju  majanduses  toimuvate  reaalsete  protsesside  jälgimiseks  ja 
hindamiseks. 
Nt riigis kasvas  mingil perioodil  SKP  10%. Aga  nt  sama perioodi tööjõuhinnaindeks t
  õusis 8%. 
Seega tegelik tõus ainult 2%. 
 
Inflatsiooni  kõrval  toimub  teine  majandusnähtus  -   deflatsioon .  See  tähendab  üldise 
hinnataseme l angust j a r
  aha o
  stujõu s
  uurenemist. S
  uhteliselt a
  jutine n
  ähtus. N
  t 3
  0ndatel o
  li s
  ee 
seoses Suure depressiooniga. Meil oli deflatsioon ka masu ajal, kuid eriti ei tunnetanud seda. 
 
Talutava  inflatsiooni  tingmustes  raha  täidab  kõiki  oma  funktsioone  (vaata   eespoolt   raha 
funktsioone).  Probleemid v
  õivad tekkida väga kõrge - h
  üperinflatisooni korral ja v
  eelgi h
  ullem, 
kui  on  tegemist  väga   muutliku   inflatsioonitasemega.  Sellisel  juhul raha ringlus riigis enam ei 
toimi. 
 
 
FINANTSVAHENDUS  
 
Raha soki sees h
  oidmisel palju riske (vargus, tulekahju jne). Selline hoidmine ei anna ka mingit 
tulu. Tekitab hoopis kahju kuna inflatsiooni tõttu raha väärtus pidevalt väheneb. 
Et neid riske vältida on otstarbekas kasutada finantsvahendusasutusi. 
 
Finantsvahendusasutus -  institutsioon , mille k
  audu r
  aha l iigub s
  äästjatelt e
  hk i nvestoritelt n
  eile, 
kellel on raha ajutine defitsiit. 
Investor  on see, kes paigutab/investeerib oma raha  finantsvahendaja  juurde/kätte. 
Finantsvahendaja laenab selle raha välja laenusaajale/laenutaotlejale. 
 
2 rühma finantsvahendajaid/finantsasutusi: 
● need, kes võtavad vastu h
  oiuseid (
  pangad, h
  oiu-laenuühistud). P
  angad v
  õtavad h
  oiuseid 
vastu avalikkuselt; hoiu-laenuühistud ainult oma liikmetelt 
● hoiuseid 
mittevastuvõtvad 
finantsasutused 
( kindlustusseltsid , 
usaldusfondid, 
hüvitusfondid, pensionifondid jt) 
 
 
 
12 
Säästja  vajadused: 
1.
makserisk - tähendab, et  laenusaaja  ei suuda või ei taha raha tagasi maksta 
2.
tururisk  -   laenuvõtja   poolt  tagatiseks  antud  vara  turuväärtus  väheneb  riigis  valitseva 
üldise majandusliku olukorra tõttu 
3.
likviidsusrisk -
  l aenuvõtjal v
  õib r
  aha e
  sialgselt k
  okkulepitust k
  auem v
  aja m
  inna. I nvestoril 
(säästjal) võib seda raha varem vaja minna 
4.
hajutamisrisk  - mis  tähendab seda, et  ühe konkreetse hoiuse välja  maksmine  e
  i tohiks 
olla seotud mingi kindla laenu tagasi maksmisega. Säästja on huvitatud hajutamisest 
 
Lähtudes säästja huvidest väljendub finantsvahenduasutuste tähtsus järgnevas: 
● võimalik vähendada riske läbi nende  hajutamise  
● võimalus vähendada  kulusid  (kui säästja peaks ise koguma infot laenusaajate kohta või 
finantsturgude kohta, tuleb tal selleks kulutada ilmselt p
  alju a
  ega e
  hk r
  aha. S
  amas t
  uleb 
veel  arvestada  sellega,  et  säästjal  ei  pruugi  olla  piisavaid  teadmisi  kogutud  info 
kasutamisel) 
● säästude  likviidsuse  säilitamine  (likviidsuse  mõistet  antud  kontekstis  võib  selgitada 
erinevalt  nt:  kui  kergelt  ja  kiiresti  saab  tagatisvara  ilma  eriliste  täiendavate kuludeta 
maha müüa. Kui tõenäoline on laen tagasi saada) 
● kui enamik l aenuandjaid ( säästjaid) e
  i s
  uuda t äpselt e
  tte n
  äha, m
  illal n
  eil e
  ndal v
  õib r
  aha 
vaja minna, siis eelistavad nad lühemaajalisi tehinguid 
 
Laenuvõtja vajadused 
● vajab laenuks korraga suurt summat, kuid ühel laenuandjal ei pruugi sellist summat olla 
●  summad  peavad olema saadaval  konkreetsel  ajal ja konkreetseks  perioodiks  
● laenu võtmisega kaasnevad kulud peavad olema v
  õimalikult madalad ja seetõttu vajab 
laenuvõtja infot turuintressi määrade kohta 
 
Finantsvahendaja  kasutamine  tähendab  kaudset  finantseerimist,  mis  seisneb  välja  laenatud 
raha  edasi  laenamises.  Teine  võimalus  on  otsefinantseerimine,  milles   laenuandja   ja  -võtja 
suhtlevad  omavahel ehk neil on  otsekontakt. Nt kui  ettevõte soovib ennast laiendada võib t
  a 
emiteerida täiendavalt väärtpabereid, mis laenuandjate poolt ära ostetakse. 
Otsefinantseerimine võib toimuda erinevate asjaolude tõttu (need soodustavad seda) nt: 
1.
vaba turu mehhanismidele on kehtestatud teatud piirangud 
2.
laenusaajal on kõrge krediidireiting, mis eeldab, et laenusaja kohta o
  n p
  iisavalt a
  valikku 
positiivset  infot 
Erisus (kõige suurem neist) otse- ja kaudse finantseerimise vahel: 
Kaudse  finantseerimise  korral  konverteerib  ehk  teisendab   vahendaja   tähtaegasid,  mida 
otsefinantseerimise  korral  ei  saa  toimuda.  Teisendab  lühiajalised  hoiused  pikemaajalisteks 
laenudeks. 
13 
 
Finantsvahendusel on majanduses täita 5 põhifunktsiooni: 
1.
laenu andmise ja võtmisega seotud riskide hajutamine 
2.
majandusagentide varustamine  infoga  
3.
intressi määrade kujundamine 
4.
varade  tähtaegade   konverteerimine   ehk  säästjate  ja  laenuvõtjate  erinevate  huvide 
kokkuviimine 
5.
üldiste tegevuskulude vähendamine ja säästude ühendamine 
 
 
RISKIDE HAJUTAMINE 
 
Riskide  eduka  hajutamise  oluliseks   eelduseks   on  suuremastaabiline  tegevus  (see  põhineb 
statistilisele  nähtusele,  mida  nimetatakse suurte arvude seaduseks).  Suuremahulise tegevuse 
juures on suhteliselt väike tõenäosus, et k
  õik kliendid soovivad korraga o
  ma r
  aha p
  angast v
  älja 
võtta.  Finantsvahendus  annab  suuremastaabilise  tegevuse  kaudu  veel  teisegi  olulise  eelise, 
nimelt  tegevuse  mahtude  kasvades  väheneb  kapitali  säilivuse  risk,  mis  seisneb  selles,  et 
üksikinvestor on kaitstud rahast ilma jäämise eest, kui mõni laenusaaja ei tagasta laenu. 
 
Mida  suurem  on   pank ,  seda  lihtsam  on  tal  varasid  mitmekesistada  vältides  sellega  laenu 
andmist ühele isikule väga suures summas või mitte kõige usaldusväärsemale kliendile. 
Mastaabsuse kasv vähendab automaatselt laenu andmisega seotud riski mõju. Pank s
  aab t
  eha 
valikuid  erinevate laenuvõtjate vahel ja alandada oma laenuportfelli üldist riskitaset. 
 
Marcowitchi  laenuportfelli  mitmekesistamise  teooria  -  mida  mitmekesisem  on  portfell, seda 
väiksem on risk. 
 
 
 
14 
Laenuportfelli riskide vähendamiseks võtavad pangad arvesse erinevaid asjaolusid: 
1.
erinevate laenuliikide kasutamine 
2.
erinevate tähtaegade kasutamine 
3.
laenu andmine erinevatele majandusharudele 
4.
laenude andmine erinevatele riikidele ja erinevates valuutades 
5.
suurte laenude piiramine (ühele isikule ei tohiks anda väga suuri  laene ) 
6.
tagatisenõue 
7.
kindlustuse  
nõue/kindlustamine 
(tagatisvara 
kindlustatud, 
võib 
olla 
nõue 
isikukindlustuse osas jt) 
8.
laenude analüüsimine (2 aspekti): 
● pank peab  analüüsima  laenude väljaandmisel 
● analüüs,  mida  tehakse  juba  välja  antud  laenude  lõikes  (kas  laenurahasid  on 
kasutatud otstarbekalt jne) 
 
 
15