Majandusteaduse alused (0)

1. Sissejuhatus majandusteadusesse. Võimaliku tootmise piir. 
1.  Majandusteadus  on sotsiaalteadus, mille eesmärk on majandusagentide käitumise ja üldisemas 
mõttes majandusnähtuste kirjeldamine, mõõtmine, ennustamine  ja seletamine. Majandusteadus 
erineb teistest sotsiaalteadustest sellega, et suuremat rõhku pööratakse mõõdetavatele teguritele 
nagu raha ja matemaatilsed meetodid. 
2.  Mikroökonoomika  on majandusteaduse osa, mis uurib ettevõtete ja tarbjate käitumist  turgudel  
(nt. tööjõuturg ja  kaubaturg ).  Mikroökonoomikas lähtutakse ühest majandussubjektist. 
Mikroökonoomika kirjeldab nii neid otsuseid kui ka nende tulemustena kujunenud sündumste ja 
protsesside kogumit. 
3.  Makroökonoomika  uurib majandust kui  tervikut . Tema uurimisojektideks on üldised 
rahvamajanduslikud nähtused (nt. töötus , tööhõive , üldine  hinnatase ). Makroökonoomika baseerub 
mikroökonoomika põhitõdedel ja niiviisi on nad omavahel ka otseselt seotud.
4. Piiratuse majandusseadus väidab hüvised ( kaubad , mis me tarbimine) olevat piiratud, kuna ei 
ole piisavalt tootlikuse ressursse kõigi nende hüviste valmistamiseks, mida ühiskonnas soovitakse 
tarbida. Majandusteadus kirjeldab ja analüüsib seda, kuidas erinevad ühiskonnad tulevad toime 
piiratud ressurssidega.
5. Tootmine on loodus-, inim- ja kapitaliressursside muutmine kaupadeks ja teenusteks.
Tootmisressursid ehk tegurid jaotatakse  laias  laastus 5 suurde rühma: 1) maa; 2) töö; 3)  kapital ; 
4)  ettevõtlikus ; 5) tehnologia, info.
Ühiskonnas ongi suurim vastuolu piiratud ressursside ja piiramatute vajaduste vahel – valikute 
tegemise vajadus. Põhiline majanduslik eeldus, millest  mikro - ja makroökonoomikas juhindutakse 
on arusaam, et valiku tegemisel lähtuvad inimesed oma isiklikest huvidest ja käituvad seejuures 
ratsionaalselt. 
Arvestades olemasolevaid ressursse ja meie käsutuses olevat tehnoloogiat, saame me toota vaid 
piiratud koguses. Seda iseloomustab tootmisvõimaluste rada. 
Tootmise väljund ehk toodang on tooted ja teenused, mis tarbitakse ära või mida kasutatakse 
edasiseks tootmiseks. 
Tootmisvõimaluste kõver näitab erinevate hüviste tootmisvõimaluste kombinatsioone 
olemasolevate ressursside ja  tehnoloogia  korral. Tootmisvõimaluste kõver langeb alati paremalt 
alla. 
Alternatiivkulu  näitab asjade tegelikku hinda ehk teise parima valiku väärtust. Tehes ühe valiku 
tuleb teisest  loobuda , loobumise tõttu saamata jäänud tulu nimetataksegi majandusteaduses 
alternatiivkuluks.
Majandussüsteemid
Iga  majandussüsteem  puutub kokku 3 majanduse põhiküsimusega (millised, kuidas ja kellele), kuid 
igas majandussüsteemis lahendatakse neid küsimusi  erinevalt. Sellest , kuidas üks või teine 
majandussüsteem neid küsimusi lahendab, klassifitseeritakse ka majandussüsteeme. 
1. Traditsiooniline majandus põhineb väikestel  majandusüksustel. Sellise süsteemi korral toodab 
iga majandusüksus endale vaja mineva põhilisel ise. Töö spetsialiseerumine  on väga madal – naaber
aitab naabrit  jne. 
2.  Plaanimajandus  ehk käsumajandus . Otsused ressursside jaotuse kohta võetakse vastu 
keskvõimu poolt ja ressursside omanikuks on tavaliselt riik. Selline majandus on iseloomulik 
tolitaarse reziimiga riikidele. 
3.  Turumajandus , kus ressursside jaotus toimub kodumajapidamiste ja ettevõtete individuaalsete 
otsuste põhjal. Neid otsuseid koordineerib hinnamehhanism. Ettevõtted teevad otsuseid turult 
saadud hinnasignaalide põhjal, et mida toota jne. Klassikaline turumajandus eeldab täieliku 
valikuvabadust ja eraomandit. 
4.  Segamajandus , kui me puutume kokku reaalse  maailmaga , siis näeme, et kuskil maailmas ei ole 
puhtaid majandussüsteeme ning enamasti saab rääkida segamajandusest. Turg ei võimalda alati 
kõiki  valikuid üksikindiviideide seisukohalt parimal viisil lahendada. Nt. enamikus riikides on 
haridussüsteem  riiklikult  reguleeritud. Riik finantseerib ka politseid ja sõjaväge. Lisaks on riigis 
alati inimesi, kes ei tule iseendaga toime ja vajavad sotsiaalset kaitset. Sellist majandust nimetatakse
ka  sotsiaalseks  turumajanduseks. Ehedad näited on Rootsi ja Taani. 
Teaduslikud meetodid majandusteaduses 
Teaduslik meetod nõuab probleemide  uurimist  lähtuvalt reaalsest maailmas, mitte isiklikest 
kogemustest või arvamustest. Majandusteaduses kasutatakse samasuguseid teaduslikke  meetodeid  
nagu keemias või füüsikas. Majandusteaduse uurimisobjektiks on inimeste majandusliku käitumise 
aspektid ning uurimaks nimetatud aspekte  kasutatakse positivistlikku ja normatiivset analüüsi. 
Positivistliku  analüüsi põhiküsimusteks on, kuidas majandus toimib. Positivistlik analüüs ei 
sisalda hinnagulisi arutlusi. Positivistlik analüüs põhineb faktilisel materjalil. 
Normatiivne  analüüs on hinnanguline arutlus selle üle, mis majanduses toimib hästi või mis 
toimib halvasti. Normatiivse analüüsi põhiküsimuseks on, kuidas majandus peaks  toimima . 
2. Turg. Nõudlus  ja pakkumine. 
Turg on  mehhanism/ institutsioon , mille kaudu ostjad ja müüjad omavahel suhtlevad ning 
hüviseid ja teeuseid vahetavad.  Turu keskne  tunnusjoon on hind.
Majanduslike seoste üldistatud uurmisel ja nn lihtsate ringskeemide koostamisel on üheks 
levinumaks aluseks turgude  liigendamine  kaheks põhiliseks osaks: 
•  Toodanguturg , kus müüakse kaupu, tooteid ja teenuseid. Sisuliselt võib rääkida 
valmisttoodangu turust. Seda iseloomustab tavaliselt ostjate suur arv. 
•  Ressursiturg , kus ostetakse ja müüakse tootmistegureid. 
Turul toimib hinnasüsteem. Turgudel nõudluse ja pakkumise koosmõjul kujuneb (turu)hind täidab 
kolme põhilist ülesannet: 
•  Vahendab  informatiooni turul  osalejate  vahel.
• Toimib stiimulina müüjate ja ostjate vahel, seega suunab tootmist, kui  ettevõtjad hakkavad 
rohkem valmistama neid kaupu, mille järgi on suurem nõudlus.
• Toimib tulude ümberjaotajana ühiskonnas, tootjad, kes suudavad toota ja müüa 
odavamalt, saavad rohkem kasumit.
Nõudlus on seos kauba hinna ja selle koguse vahel, mida potensiaalsed tarbijad soovivad ja on 
võimelised ostma, tasudes kehtivat turhinda. 
Nõudlustabel kajastab kaupade koguseid, mida tarbijad kaupade erinevate hindade puhul soovivad 
ja suudavad teatud perioodil osta. 
Nõudluskõver  on nõudlustabeli  graafiline  kujutis. Sellel on negatiivne tõus (langus), mis näitab, et 
tarbijad soovivad ja suudavad madalamate hindade korral osta  suuremaid koguseid. Mida madalam 
hind, seda suurem on ostusoov ja vastupidi. Nõudlusseadus kehtib samal põhimõttel.
 Nõudlusmõjurid ehk nõudlust määravad tegurid on need tegurid, mis võivad muuta kauba 
nõudlust. Need on: 1) tarbijate sissetulek 2) teiste kaupade hinnad 3) tarbijate ootused 4) tarbijate 
arv 5) tarbijate maitse ja  eelistused . 
Liikumine mööda nõudluskõverat ja selle  nihe
Tarbijate ostusoove mõjutavad tegurid toovad kaasa, kas liikumise mööda nõudluskõverat või selle 
nihke. Liikumine mööda nõudluskõverat toimub siis kui muude tingimuste samaks jäädes toimub 
muutus toote  hinnas , on meil tegemist muutusega nõutavas koguses. Nõudluskõvera nihe toimub 
siis kui hinna samaks jääde muutub mõni nõudlust  mõjutav tegur. 
Pakkumine on seos kauba hinna ja selle koguse vahel, mida müüjad antud ajahetkel soovivad ja 
suudavad müüa. Seega on pakkumine müüjate valmisolek ja  suutelisus  pakkuda teatud kaupa või 
teenust antud hinna juures. Pakkumist saab väljendada pakkumistabeli kui pakkumiskõveraga. 
Pakkumisseaduse kohaselt: kui kaubaühiku hind tõuseb, siis selle kauba pakutav kogus suureneb 
ja kui kaubaühiku hind langeb, siis selle kauba pakutav kogus väheneb. Pakkumist mõjutavad 
tegurid: 1) Tehnoloogia tase 2) Vajalike ressursside hinnad 3) Alternatiivsete kaupade hinnad 4) 
Tootjate ootused 5) Tootjate arv 
Turu tasakaal on seisun , mille korral nõudlus ja pakkumine on tasakaalus. See püsib seni, kuni 
leiab aset mingi muutus ükskõik millise nõudluse või pakkumise teguris. 
Tasakaaluhind on hind, mille korral turg on tasakaalus, s.o taolise hinna korral võrdub pakutav 
kogus nõutava kogusega. Selle hinnataseme määrab pakkumiskõvera ja nõudluskõvera  lõikepunkt .
Turu puudujääk ehk defitsiit on kui turu nõutav kogus antud hinna korral on suurem kui seda 
pakutav kogus. 
Turu  ülejääk  on kui turul pakutav kogus on antud hinna korral on suurem kui nõutav kogus. 
3. Majapidamisteooria
Majapidamine on majandusüksus, kellel on ühine eelarve, sissetulek ja otsus hüviste tarbimiseks. 
Majapidamisteooria eesmärgiks on uurida, kuidas tarbija teeb piiratud ressurssidega valikuid 
erinevate kaupade vahel, et maksimeerida sellest saadavat rahuldust.
Hüvise kasulikkus on majapidamise hinnang hüvise tarbmisväärtusele, see on alati suhteline ja 
muutlik , kuna tarbijad on erinevad. Kasulikkuse mõistet käsitlevad kaks teooriat:
• Piirkasulikkuse teooria
• Samasuskõverate teooria
Tarbimis- ehk hüviste komplektiks nimetatakse konkreetset  kombinatsiooni  erinevatest 
saadaolevatest kaupadest, mille puhul on ära tarbitud kogu sissetulek antud hindade juures. Siiski ei 
ole kõik tarbimiskomplektid majapidamisele kättesaadavad. Nimelt on majapidamise 
tarbimisvõimalused piiratud tema sissetulekutega, mis moodustavad majapidamise 
tarbimiseelarve , mille ulatuses on maksimaalselt võimalik tarbida. 
Loogiline on arvata, et kui sissetulek kasvab, suureneb tarbimiseelarve ja  eelarvejoon nihkub 
nullpunktist  kaugemale. Nii on see siiski vaid normaalhüviste korral. Tegelikult võib hüvise 
individuaalne nõudlus reageerida sissetuleku tõusule kolmel erineval moel. Nimelt võib juhtuda, et: 
• sissetuleku tõustes hüvise nõudlus suureneb. Sellisel juhul on tegu normaalhüvisega.
• Hüvise nõudlus jääb samaks. Tegu on siis erandjuhuga. Nt. ravimid .
• Hüvisenõudlus väheneb. Tegu on siis n.ö väheväärtuslike hüvistega. Nt. kaubad, mida pole 
enam “seisusekohane” tarbida. 
Kaasajooksmisefekt: Püütakse tarbida selliseid kaupu, mida teisedki. 
Snobismiefekt: Vastupidiselt kaasajooksmisefektile võib teatud osa inimesi loobida kauba 
ostmisest, kuna see on saanud kõigile kättesaadavaks. 
Demonstratsiooniefekt: Kui hind tõuseb, siis nõudlus kasvab. 
Hinnadiskriminatsioon: Ühe ja sama toote müümine ühele kallimalt kui teisele. 
Kolmanda astme diskriminatsioon: Erinevatelt ostjatelt nõutakse erinevat hinda. Nt. 
hinnasoodustused tudengitele.
Teise astme diskriminatsioon: Erineva ostukoguse eest küsitakse erinevat hinda. Nt. kaks ühe 
hinnaga.
Esimese astme diskriminatsioon:  Müüja  võtab igalt  ostjalt kõrgeima hinna, mida see on nõus 
maksma ning nõuab iga ühiku eest erinevat hinda. 
4. Firmateooria
Firmateooria on paljuski majapidamisteooria  analoog . Uurimisobjektiks on siin aga ettevõte ja selle 
käitumine turul. Ettevõte on majandusüksus, millel on ühine eesmärk, mis toodab ühise otsuse 
kohaselt hüviseid ja pakub neid teistele majandussubjektidele. Ettevõtete põhitegevus ongi tootmine
ehk ühtede hüviste muutmine teisteks. Firmateooria peaeesmärk on prognoosida ettevõtte 
käitumist turul. Peamiselt saab eristada 3 ettevõtluse vormi:
1. Ainuomandus - Ainuomandus tähendab, et ettevõttel on ainult 1 omank. Omanikul on piiramatu 
vastutus. Ainuomanduses oleva ettevõtte kasumit käsitletakse kui omaniku sissetulekut ja 
maksustatakse tulumaksuga. Nt. kunstikud, programmerijad. 
2.  Täisühing  – Täisühing on kahe või enama omanikuga ettevõte, kellel on piiramatu vastutus. See 
on teine enamlevinud ettevõtluse vorm. Selle juhtimisstruktuur on keerulisem kui ainuomandi 
puhul, kuna  omanikud peavad otsustes omavahel kokkuleppele jõudma. Nt. advokaadibürood.
3.  Aktsiaselts  – Aktsiaseltsi omanikeks on kaks või enam piiratud vastutusega aktsionääri. Piiratud 
vastutus tähendab, et aktsionääride vastutus on võrdne ettevõttesse paigutatud kapitali suurusega. 
Juhtimisstruktuurid võivad olla väga erinevad. Ettevõtte kasum kuulub aktsionääridele. 
Aktsionäärid otsustavad, millise osa nad jagavad omavahel dividendide näol ära ja kui palju 
investeerivad nt firma laiendamisse.
4. Muud ettevõtlus vormid – Lisaks on olemas veel mitmeid ettevõtluse vorme. Sellisteks 
vormideks on näiteks mittetulundusettevõte või munitsipaalettevõte jpt. Mittetulundusettevõteteks 
on näiteks kirikud ja koolid. Sellised organisatsioonid ei sea eesmärgiks kasumi saamist. Kui tulud 
peaksid ületama   kulusid , siis ei jagata seda omanike vahel vaid säilitatakse tulevaste kulude katteks.
Natsionaliseeritud (nt. raudtee , gaas ) ettevõtete tegevust kontrollib valitsus. 
Firmateooria eeldused: 
• Ettevõte käitub ratsionnalselt, tema olulisim eesmärk on kasumi  maksimeerimine
• Ettevõtet vaadeldakse ühtena, ettevõtte siseseid lahkarvamusi ei vaadelda.
• Toodangu müüguhind ja  ostuhind on fikseeritud, üks ettevõte neid muuta ei saa. 
Püsivad tootmistegurid on nt. ehitised, mida ei saa muuta  lühikese  ajaperioodi jooksul. Muutuvad
tootmistegurid on nt. elekter , kütus, mille koguseid saab muuta lühikese aja jooksul.
Nende eristamine võimaldab kasutusele võtta mõisted lühiperiood ja pikk periood. Lühiperiood on 
selline  ajaperiood , millal vähemalt üks tootmisteguritest ei muutu. Pikk periood on selline, kuis 
kõik tootmistegurid muutuvad. 
Kogutoodang on ettevõttes toodetud väljundi (kauba) üldkogus, mida mõõdetakse tavaliselt 
füüsilistes  ühikutes.
Keskmine kogutoodang on kogutoodangu ja selle valmistamiseks kulunud tootmisteguri hulga 
jagatis .
Piirtoodang on täiendav toodang, mida saadakse ühe täiendava  muutma  tootmisteguri  kasutamisel . 
Tootmiskulud 
Kõik ettevõtte poolt tootmiseks tehtavad kulud ehk kogukulud jagunevad muutuvkuludeks ja 
püsikuludeks. Suur osa firma kuludest sõltub sellest, kui palju toodetakse. Toodangumahust sõltub 
vajadus tooraine, tööjõu jne järele. Seega ka kulutused neile tootmisteguritele kasvavad 
toodangumahu kasvades. Selliseid toodangumahu muutudes  muutuvaid kulusid nimetatakse 
muutuvkuludeks. Samas on ka kulutusi, mis säilivad isegi siis, kui toota null ühikut toodet. Selliseid
kulusid nimetatakse püsikuludeks. Need on  näiteks kulud ruumide rendile, mingi osa 
elektrikuludest jne. 
5. Turustruktuurid
Turgude  uurimisel  pööratakse suurt tähelepanu turustruktuurile ehk tootmisharu jaotumisele 
ettevõtete vahel. Turustruktuur määratleb, kui palju ettevõtteid turul on ning, kuidas nad omavahel 
konkureerivad. Majandusteoorias  jagatakse  tootmisharud gruppidesse vastavalt konkurentsi 
tasemele .  Iseloomulikuks tunnuseks konkurentsitaseme hindamisel kasutatakse tavaliselt müüjate 
võimet mõjutada hinda. Laias laastus eristatakse kolme konkurentsi vormi: 1) täielik konkurents  
2) mittetäielik konkurents 3) konkuretsi täielik puudumine.
Täielik konkurentsi  põhitunnused :
• Ettevõtjad ei saa hinda määrata, kuna tootmisharus on palju ettevõtteid ja igaüks neist 
toodab suhteliselt vähe, seega ei ole üksikutel ettevõtetel võimalik hinda mõjutada.
• Turule sisenemisel ei ole sisenemisbarjääre.
• Toodetakse sarnaseid tooteid ehk toodang on homogeenne .
• Tootjatel ja tarbijatel on turul toimuvast täielik ülevaade.
• Hind on nii madal kui võimalik. 
Tegelikus  elus vastavad vähesed tootmisharud toodud tingimustele. Üks võimalus selle asjaolu 
selgitamiseks on mastaabisäästu efekt. Mastaabisääst avaldub juhul kui tootmise laienedes 
kulutused ühe ühiku tootmiseks vähenevad. 
Monopol
Monopol on turustruktuur, mille korral toodab tootmisharus toodet üks ettevõte. Kui monopol 
soovib säilitada monopoolse  seisundit , siis on oluline, et uute tootmisharru siseneda soovivate 
ettevõtete jaoks eksisteeriksid sisenemisebarjäärid. Järgnevalt on toodud sisenemisbarjääre 
monopoolses tootmisharus: 
• Mastaabisäästu efekt 
• Loomulik monopol - esineb siis kui tegemist on väikese turuga. 
Lisaks iseloomustavad monopoli ka järgenvad tingimised:
• Difrentseeritud tooted - Kindel kaubamärk
• Madalamad kulud - Võib omada spetsiaalseid tehnoloogiaid
• Kontroll või  omandus  oluliste tootmistegurite osas 
• Kontroll või omandus hulgi- ja jaemüüjate üle
• Seaduslik kaite – Saab kaitsa patentide abil. Patente saab võtta leiutistele, autoriõgustele. 
• Laienemine ja  ülevõtmine  - Monopol võib teha uuele tootmisharru sisenejale ettepaneku 
ühinemiseks 
• Agressiivne  taktika  ja hirmutamine 
Monopolistlik konkurents on tegelikule konkurentsisituatsioonile kõige lähem turustruktuur. 
Monopolistliku konkurentsi tunnused:  
• Tootmisharus tegutseb palju ettevõtteid. Iga  ettevõta  omab turust väikse osa ja seega ei 
mõjuta nad teiste tegevust. 
• Uute ettevõtete tootmisharru sisenemine  on barjäärideta. 
• Ettevõtte toodang erineb teatud määral teistest – monopolistliku ja täieliku konkurentsi 
erinevus.
Oligopol
Oligopoolse   turustruktuuri  korral tegutsevad tootmisharus mõned ettevõtted ning igaüks neist omab 
tootmisharust suurt osa. Välja saab tuua kaks peamist tunnust, mille poolest oligopol erineb teistest 
turustruktuuridest: 
• Sisenemisbarjäärid
•  Sõltuvus  teistest tootmisharus tegutsevatest ettevõtetest ehk nad on vastastiku sõltuvad. 
Konkurentsipoliitika
Konkurentsi reguleerivad seadused on tänapäeval kasutuses enamikes riikides. Nende seadustega 
reguleeritakse turujõu kuritarvitamist nõrgemate konkurentide suhtes, tootjate vahelisi 
kokkuleppeid ja ettevõtete ühinemisi ning ülevõtmisi. Turustruktuuri mõjutamiseks kehtestab 
valitsus seadused, mis ei luba tekkida monopolidel ja kõlvatul konkurentsil. Kui monopol on 
tekkinud, võib valitsus nõuda selle monopoli lõhkumist. Sellisel juhul peab monopol  jagunema  
väiksemateks ettevõteteks. Sellistes tööstusharudes nagu elektrienergia  ja gaasi tootmine või 
telekommunikatsioonid on monopol tihti juba välja kujunenud ja monopoli lõhkumine ei pruugi 
olla alati mõttekas. Sellisel juhul püüab valitsus kontrollida  monopolide  tegevust. Ettevõte, mis 
tegutseb sellises reguleeritud harus peab küsima  luba kui soovib muuta hinda või vähendada toote 
kvaliteeti. Sellises tööstusharus ei saa uued pakkujad turule tulla. Tihti ei saa ka  olemasolevad  
ettevõtted tootmist lõpetada ilma spetsiaalse loata. Tänaseks on Eesti konkurentsiseadust, mille 
täitmist kontrollib Konkurentsiamet. Konkurentsiameti ülesandeks on seega igasuguse konkurentsi 
kahjustava tegevuse  uurimine . Konkurentsiseadusega reguleeritakse ka turguvalitsevate ettevõtjate 
tegevust. Turguvalitsevaks loetakse ettevõtjat siis kui temale kuulub selline osa turust (Eestis on 
selleks 40% turukäibest), mis võimaldab tal tegutseda konkurentidest sõltumatult. amuti on keelatud
ebaaus  äritegevus  ehk kõlvatu konkurents. Kõlvatuks konkurentsiks on igasuguse eksitava teabe 
edastamine  ja konkurendi või tema kauba halvustamine. Samuti konfidentsiaalse info kasutamine. 
Kui  ettevõtja  on rikkunud konkurentsiseaduses sätestatud reegleid saab teda karistada. Näiteks kui 
turguvalitsev ettevõtja on kuritarvitanud oma seisundit, määratakse talle trahv kuni 10 protsendi 
ulatuses  eelnenud majandusaasta  käibest. 
6. Turu regulatsioonid
Turu reguleerimise peamisteks eesmärkideks on sotsiaalse efektiivsuse ja võrdsete 
tingimuste tagamine. 
Pareto täiustus – Valitsuse tegevus, mille eesmärgiks on inimeste heaolu suurendamine  nii, et 
kellegi teise heaolu ei halveneks. 
Kui kõik need täiustused on tehtud, siis edasi parandatakse inimeste heaolu nii, et kellegi oma võib 
langeda, seda nim. sotsiaalmajanduslikult efektiivseks või Pareto optimaalseks. 
Pareto efektiivsus – Ressursside niisugune jaotus, et kellegi teise heaolu ei saa muutuda paremaks 
enne kui kellegi oma muutub halvemaks. 
Turuhäired  on üheks oluliseks põhjuseks miks valitsus sekkub majandusse. Turuhäire  väljendub 
selles, et eraettevõttel ei ole otstarbekas pakkuda kõiki kaupu ja teenuseid, mida ühiskond vajab 
(eelkõige üldkasutatavad teenuseid). Turumajanduse peamine probleem on tulude ebavõrdne 
jaotumine , millega kaasneb elanikkonna  kihistumine . Ka Pareto kriteeriumid ei lahenda seda 
probleemi. Sissetulekute ümberjaotamine võib kellelegi olla positiivne, teistele jälle negatiivne. 
Maksud  ja toetused on üks näide, kuidas riik sekkub. Toetuseid on kahte liiki: 
• Rahalised hüvitised – lastetoetused, pensionid
• Mitterahalised soodustused – kaubad ja teenused, mida pakutakse tasuta või  osalise  tasu 
eest. Nt. haridus , arstiabi . 
Maksude liigid: 
•  Otsesed maksud, mis makstakse otse riigile. Nt. füüsilise isiku ja ettevõtte  tulumaks .
Kaudsed maksud, mida makstakse tarbides kaupu ja teenuseid. Nt. käibemaks , aktsiismaks.
Vaesus  – elamine allpool taset, kus on võimalik rahuldada elementaarseid isiksuse arenguks olulisi 
vajadusi. 
Kui makse kogutakse selleks, et saavutada suuremat võrdsust, siis peaksid rikkamaid inimesi 
maksustama kõrgema maksumääraga. Ümberjaotamise määr sõltub maksumäära 
„progressiivsusest”. Sellest lähtuvalt liigitatakse maksud: 
•  Progressiivsed  maksud – sissetuleku suurenedes maksuprotsent tõuseb ja keskmine 
maksumäär (makstud maksud / sissetulek) suureneb. 
• Regressiivsed maksud - Sissetuleku suurenedes langeb maksuprotsent ja keskmine 
maksumäär alaneb . 
• Proportsionaalsed maksud - sissetuleku suurenedes jääb maksuprotsent samaks.
7. Rahvamajanduse arvepidamine
 Rahvamajanduse arvepidamise süsteem on rahvusvaheliselt ühilduv arvepidamise  raamistik , mille 
abil kirjeldatakse süstemaatiliselt ja detailselt kogumajandust, tema komponente ja  seoseid teiste 
kogumajandustega. See on vajalik andmaks objektiivse ülevaate majanduse arengust ja  võimaldama
teha  makromajanduse  analüüsi. 
Institutsiooniline   sektor  on ühesuguse majandusliku käitumise tüübiga institutsioonilised üksused.
Riigi majandusterritoorium on riigi poolt  hallatav geograafiline  territoorium , kus isikud, kaubad 
ja kapital võivad vabalt  liikuda . Riigi majandusterritooriumi hulka kuuluvad riigi õhuruum, 
territoriaalveed ning rahvusvahelistes vetes asuv mandrilava. Riigi majandusterritooriumi alla ei 
kuulu tema vabamajanduspiirkonnad ning ettevõtted, mis tegutsevad väljaspool antud riigi  piire . 
Riigi  resident  - ettevõte või kodumajapidamine, mis osaleb riigi majandusterritooriumil 
majandustegevuses aasta või pikema perioodi jooksul. Üldiselt loetakse ettevõte selle riigi 
residendiks, mille seaduste järgi ta loodi ning kus see on registreeritud. 
Makroökonoomika tähtsaimad  agregaatnäitajad on: 
SKP (sisemajanduse koguprodukt) - on antud riigis teatud ajaperioodi, tavaliselt ühe aasta jooksul 
valmistatud lõpptoodangu kogusumma  rahalises väljenduses, sõltumata sellest, kes on sellise 
toodangu valmistamisel kasutatud tootmistegurite omanik on resident või mitteresident
RKP (rahvuslik koguprodukt) -  Sama, mis SKP, ainult, et residentide toodangut loetakse. 
SKP arvutamise meetodid
Majandusteadlased eristavad nominaalset e inflatsiooniga korrigeerimata ning reaalset 
koguprodukti. 
Alates 2008. aasta II kvartalist läks Statistikaamet üle aheldamise  meetodile . Aheldamise meetodi 
puhul ei ole fikseeritud baasaastat — aluseks on arvestusperioodile eelnenud aasta. Uus metoodika 
parandab rahvamajanduse arvepidamise kasvunäitajate kvaliteeti. 
SKP JA RKP arvutamisel kasutatakse kolme meetodit:  1) Tootmise meetod 2) Tarbimise meetod 3) 
Sissetulekute meetod ehk saadud tulu. 
8. Majandustsüklid . Kogunõudlus ja kogupakkumine . 
Majandustsükliks nimetatakse tõusu- ja langusperioode majanduses, mis avalduvad rahvamajanduse
kogutoodangu, kogutulu, tööhõive ja töötuse ning inflatsioonitaseme näitajate perioodiliste 
kõikumistena mingil ajavahemikul ja, mis toimuvad üheaegselt mitmes majandussektoris. Neid 
tsüklilisi kõikumisi võib perioodi pikkuse järgi jagada: 
• Pikad  äritsüklid , mis teooria järgi peaks  tekkima  iga 40 – 60 aasta järel, mille põhjustajaks 
on innovatsioonipuhangud. Nt. Infotehnoloogia  saavutused, mis muudavad kardinaalselt 
ärivõimalusi ja tõõviljakust. 
• Keskmise pikkusega äritsüklid, mis on 15 – 25 aasta pikkused majandusliku aktiivsuse 
kõikumised. Põhjuseks demograafilised muutused, nt sünduvus või  migratsioon . 
• Lühiperioodi äritsüklid on kõige tavalisemad ehk iga 4 – 6 aasta pikkused kõikumised.
Traditsiooniliselt eristatakse majandustsüklis 4 faasi : tipp, alang , tõusufaas ja  langusfaas . 
Kogunõudlus on majapidamiste, ettevõtete, valitsuse ja välissektori poolt erinevatel hinnatasemetel
osta soovitud kaupade ja teenuste koguväärtus. Kogunõudluse kõvera nihkumist  põhjustavad 
hinnavälised muutused kogunõudluse elementides. Mistahes kogunõudluse elemendi kasv nihutab 
kogunõudluse kõvera paremale, kahanemine aga vasakule. Nihkumist mõjutavad tegurid on:
• Tarbijate eelistuste muutumine
• Investeeringute taseme muutumine (kasumiootused, tehnoloogia areng)
• Valitsuse kulutuste suurendamine või vähendamine (poliitilised pioriteedid)
• Muutused puhasekspordis (valuutakursside muutumine)
9. Inflatsioon ja tööhõive
Inflatsioon on kõige lihtsamini öeldes keskmise hinnataseme püsiv tõus, millega kaasneb raha 
väärtuse  langemine . Inflatsioonile vastupidist nähtus nimetatakse deflatsiooniks s.o keskmise 
hinnataseme alanemine. 
Keskmise hinnataseme mõõtmiseks kasutatakse majanduses erinevaid meetmeid:
• Üldine hinnaindeks ehk SKP  deflaator , mis mõõdab keskmiste hindade muutust 
baasperioodis.
• Tarbijahinnaindeks ehk lihtsalt öeldes ostukorvi maksumuse muutusi võrreldes eelmise 
aastaga.
•  Tootjahinnaindeks , mis iseloomutab Eestis valmistatud tööstustoodete hindade muutust. 
Inflatsioonimäära järgi eristatakse:
• Roomav ehk hiiliv inflatsioon – aeglane ja vaevumärgatav, mille korral toimub majanduse 
kiire areng. 
• Mõõdukas inflatsioon võib muutuda selleks, kuna tööandjaid peibutab kasvuperioodil 
võimalus kasumeid suurendada ning ametiühingud nõuavad suuremaid palku. Taoline üldise
hinnataseme tõus stimuleerib kaupade ja teenuste ostmist, sest kahaneva ostujõuga rahale 
eelistatakse kaupade ostmist 
• Galopeeriv inflatsioon
•  Hüperinflatsioon on väga kiire üldise hinnataseme tõus ja vastavalt raha väärtuse 
vähenemine, mis viib ulatuslikule rahvusliku raha alternatiivsete vahendite kasutamisele, 
hävitades riigi rahandussüsteemi. Hüperinflatsioonil on 3 peamist tunnust: 1) Raharingluse 
kiirus kasvab tohutult  2) Rikkuste  ümberjaotumine  3) Hinnad on väga ebastabiilsed, st. ka 
majandus.
Kõrge inflatsioonitase
• on ebapopulaarne valijaskonna ja rahaka eliidi hulgas, kuna nende valduses olev raha kaotab
oma väärtust, ning mõlemad üritavad leida võimalusi inflatsiooni ohjamiseks, tõstes 
intrssimäärasid. See omakorda peletab investeeringuid, takistades nii majanduskasvu 
• kui ühe kauba hind võrreldes samaväärse asenduskauba hinnaga tõuseb, eelistab tarbija 
odavamat asenduskaupa, samas tootjad suurendavad just sellise kauba tootmist, mille hind 
on tõusnud. 
Madal inflatsioonitase
• tõstab finantssektori stabiilsust, see omakorda soodustab majanduskasvu.
Inflatsiooni positiivsed küljed on võimalus viia kiirelt läbi struktuurimuutusi, see kergendab 
laenude tagasimaksmist.
10. Pangandus
Väärismetallist müntide kasutamisele järgneb müntide vermimine metallisulamist, mis on tunduvalt
odavam ja võimaldab kokku hoida raharingluse korraldamisega seotud kulusid. Kuna sellisel rahal 
on suhteliselt madal sisemine väärtus, ei saa me enam rääkida  kaupraha  süsteemist, vaid tegemist on
kaupa esindava rahasüsteemiga.  Sellise süsteemi eksisteerimise tagas esialgu riik, kes võttis endale 
kohustuse vahetada ringluses olev raha vajadusel kulla vastu. Sellist rahasüsteemi nimetatakse 
kullastandardi süsteemiks ja see toimis paljudes riikides kuni esimese maailmasõjani, mil süsteem
hakkas  lagunema , sest riigid kasutasid oma kullavarusid sõjakulude katteks. Raha areng on seega 
jõudnud järgmisse  etappi  ning tegemist on usaldusraha süsteemiga, kus ringluses olev raha võib 
olla osaliselt kaetud väärismetalli tagatisega või puudub selline  tagatis  täielikult. Selle rahasüsteemi 
korral kasutatakse raharingluses rahamärke, mis on väikese või ilma sisemise omaväärtuseta. Raha 
kui  maksevahend (vahetusvahend) on tema olulisim funktsioon, mis seisneb selles, et raha saab 
kasutada maksmiseks kõikide kaupade ja teenuste eest. Raha kui akumulatsioonivahend toimib 
vaid siis kui raha täidab eeltoodud funktsioone. Sellises olukorras on jooksvast tarbimisest allesjääv
raha heaks  vahendiks  oma tulevikusoovide täitmiseks, sest seda on lihtne säilitada. Läbi aegade, mil
on kasutatud raha, on olnud üheks probleemiks ringluses oleva rahamassi määratlemine. Võib 
tunduda, et see ei tekita raskusi  institutsioonile , kes peab sellega tegelema ja kes omab ülevaadet 
emissiooni mahtudest.  Emissioon  tähendab väljalaskmist, ringlusesse suunamist. Käesoleva teema 
raames käsitletakse emissioonina just sularaha ringlusesse suunamist keskpanga poolt. Raha 
loomise  protsessiks  nimetatakse  kommertspankade  tegevust, mille käigus nad annavad laenudena 
välja panka hoiustatud raha. Kuna raha emissioon on keskpanga  prioriteet , siis peab ta saama 
ülevaate raha loomise protsessi üle ja saama seda ka kontrollida ja juhtida. Selleks kehtestab 
keskpank kommertspankadele kohustusliku  reservi  nõude. 
Finantssüsteem  ja selle funktsioonid 
Finantssüsteemi moodustavad pangad ja teised rahaasutused koos nendevaheliste  suhetega , kes 
oma teenuste pakkumisel tegutsevad finantsturgudel.  Finantsturg  on institutsioon, kus raha liigub 
nendelt, kellel on selle ülejääk neile, kellel on tekkinud ajutine raha puudujääk. Raha laenamise 
selline moodus on otsefinantseerimine. Otsefinantseerimine tähendab seda, et raha liigub 
laenuandjalt otse laenuvõtjale, kes sõlmivad selle kohta  omavahelise  laenulepingu. 
Finantsvahendaja ülesandeks on kokku viia laenu pakkujad seda vajavate turuosalistega. Nad 
kujutavad endast  vahelüli  laenutehingu osapoolte vahel.
Intressimäär  on oma  olemuselt  hind, mida makstakse raha laenuksvõtmise eest ja saadakse raha 
laenuandmise eest mingil perioodil, mida väljendatakse protsentuaalse  osana  laenusummast. 
Tavainimene puutub kõige rohkem kokku intressiga laenu võttes, mis sõltub kahest  asjast :
• Baasintressist (pangapoolne marginaal) – Kindlaks määratud protsent terverks 
laenuperioodi ajaks. Selle määrab pank kõigile personaalselt ning see sõltub sissetulekust, 
laenu summast, eelenavatest suhetest pangaga. 
• Euriborist – on üleeuroopaline pankade vaheline intressimäär, mis muutub iga päev. Laenu 
võttes see, siis kas fikseeritaks või kasutatakse ujuvat intressimäära, mille juhul pank 
arvestab muutustega . 
Kui baasintressi inimene ise muuta ei saa, siis euribori kohta tasub teada. See võimaldab inimesel 
teha parimaid otsuseid, kas valida fikseeritud või ujuv intressimäär. Euribori mõjutab Keskpank. 
Keskpanga eesmärk on hoida võimalikult madalat inflatsiooni ja  naad saavad seda teha tõstes 
pankade intresse. Ehk siis kui europangal tõstetaks intressi, et raha laenata või hoiustada tõuseb 
paratamatult ka  euribor . Ka langetamine on kasulik nt kiire majanduskasvu ajal, mil hinnatase võib 
tõusa ja aitab seda “maha jahutada”. Lisaks mõjutab intressimäära ka poliitika. 
11. Maksebilanns ja vahetuskurss
Maksebilanss on statistiline aruanne, mis näitab mingi aja jooksul riigi poolt tehtud 
majandustehinguid ülejäänud maailmaga. Tehing residendi ja mitteresidendi vahel. 
Maksebilanss:
• näitab välismajandusest saadud SKPd
• aitab riigi välismajandusliku taseme hindamisel
• näitab RKP tulu kujunemist
• aitab kaasa välisvaluutakursside muutumiste selgitamisel
Maksebilansi  kontod on: 1) kapitali- ja finantskonto 2) jooksevkonto 3) ametlik reservkonto
Jooksevkonto koosneb kaubandusbilansist, teenuste bilansist, tulude bilansist ja ülekannete 
bilansist. 
Kapitali- ja finantskontol kajastatakse kapitali eksporti ja  importi . 
Arvestuslikult on maksebilanss alati tasakaalus, st  jooksva  konto ning kapitali- ja finantskonto saldo
peab võrduma muutustega ametlikus reservkontos. Kui räägitakse maksebilansi üle- või 
puudujäägist, siis mõeldakse selle all üldbilanssi. Uldbilanss võtab kokku kõik maksebilansis 
kajastuvad äritehingud. 
Vahetuskursisüsteemid:
• Puudub oma raha, kasutatakse teise riigi või riikide raha.
• Valuutakomitee süsteem, et kodumaine raha on fikseeritud mingi teise riigi raha suhtes.
• Fikseeritud vahetuskurss kitsamate ja laiemate kõikumispiiridega
• Libisev vahetuskurss, riik muudab perioodiliselt väiksel määral oma vahetuskurssi.
• Vabalt ujuv vahetuskurss ehk siis kursi määrab turg ja riik ei sekku. 
• Reguleeritult ujuv vahetuskurss ehk riik sekkub aeg-ajalt 
• Kindlates piirides ujuv ehk siis on määratud kinlad piirid. 
Devalveerimine  - Raha kursi (väärtuse) langetamine välisvaluutade või kulla suhtes. 
Revalvatsioon - Rahvusvaluuta  ametliku hinna tõstmine teiste valuutade suhtes. 
12. Väärtpaberibörs
Võlakiri  on väärtpaber, mis sisaldab laenuvõtja kohustust maksta  laen kokkulepitud tähtajal 
laenuandjatele tagasi ning tasuda intressi laenu kasutamise eest. 
Aktsiad on omandiõigust kinnitavad väärtpaberid . On olemas liht- ja eelisaktsiad. Erinevus 
seisneb selles, et eelisaksia ei anna hääleõigust aktsionäride üldkoosolekul. 
Tuletisväärtpaber  annab selle omanikule õiguse või paneb talle kohustuse 
tulevikus mingi vara  ostuks , müügiks või vahetuseks kokkulepitud hinnaga.
Forward  on tulevikutehing, mis kohustab tehingu osapooli tulevikus müüma ja ostma mingit 
finantsvara varem kokkulepitud ajal ja hinnaga. 
Indeks on mõõdupuu, millega hinnatakse finantsmaailmas või majanduses toimivad muutusi. 
Investeerimisriskid:
• Likvideersusrisk -  Võimalus, et aktsiale ei pruugi leiduda ostjat või müüjat. See on üsna 
suur väikestel turgudel, ka Eestis. 
• Valuutarisk – Selle all mõeldakse  valuuta  kõikumisest tulenevaid muutusi tulumääras.
•  Intressirisk  – Ehk siis määr, et väärtpaberi hind muutub üldiste intressimääradega. 
• Volatiilsusrisk – Mida kõikuvam on väärtpaberi hind, seda suurem see risk on. 
Portfelliteooria -  Harry Markowitzi teooria sellest, kuidas riskikartlikud investorid saavad portfelli 
koostades riske optimeerida, samal ajal nõustudes, et kõrgema tootlusega käib kaasas kõrgem risk. 
Põhiliseks teesiks on riskide hajutamine. 
Fiskaalpoliitika ehk eelarve poliitika, mis on tulude  haldamine . Eelarve on prognoos, mille ühel 
poolel on avaliku sektori kõik loodetavad tulud ja teisel poolel kavandatavad kulutused. Kui valitsus
tahab teha suuri kulutusi saab ta: 1) emiteerida raha 2) maksustada erasektorit 3) laenata raha 
Lafferi  kõver – Näitab hüpoteetilist seost maksumäära ja maksutulu vahel. Ehk kui maksumäär on 
0%, siis maksutulu pole. Kui on 100%, siis samuti ei ole, kuna keegi siis ei töötaks. Lafferi kõvera 
alusel saab väita, et madalate maksumäärade puhul suurendab maksude tõstmine maksutulusid. 

Document Outline

• 1. Sissejuhatus majandusteadusesse. Võimaliku tootmise piir.