Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes

Q: Kus kasvavad vanema hoolest ilma jäänud lapsed?

Vastus leiad õppematerjalist: Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes

lille, merilin

Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes (6)

Tallinna Pedagoogiline Seminar - Pedagoogika - Sissejuhatus kasvatusteadusesse

4 HEA

Esitatud küsimused

Kus kasvavad vanema hoolest ilma jäänud lapsed?

TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR
Alushariduse ja täiendõppe osakond
Merilin Võikar
KESKKOND LAPSE ARENGU MÕJUTAJANA ASENDUSPERES
Diplomitöö
Juhendaja : Magister Gerta Sooserv
Tallinn 2005

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
1 LAPSE KASVUKESKKOND 5

1.1 Kodu 5

1.2 Erinevad asenduspere liigid 9

Eestkoste 9

Hoolduspere 10
Perekonnas hooldamine 10
Tugipere 11
Adoptiivpere 11
Lapsendamine 12
Asendushooldus 13

Lastekodu 14
Kasvataja 16

1.4 Last ümbritsev keskkond 18
Kultuuri keskkond 18
Materiaalne ( aineline ) keskkond 18
Mittemateriaalne keskkond 19
Virtuaalne keskkond 19
Sotsiaalne keskkond 20
2 ÖKOLOOGILINE ARENGUKESKKOND JA SELLE MÕJUSFÄÄRID 21

2.1 Keskonda mõjutavad süsteemid 22
2.1.1 Mikrosüsteem 22
2.1.2 Mesosüsteem 22
2.1.3 Eksosüsteem 22
2.1.4 Makrosüsteem 23
3 PERE VÄÄRTUSHINNAGUD 24
Kokkuvõte 25
Kasutatud kirjandus 26

Sissejuhatus

Kuna väikeses lapses on peidus maailma tulevik- siis peab ema hoidma teda enese läheduses. Nii tunneb ta, et maailma kuulub talle. Nii peab isa viima ta kõrgeima mäe otsa nii võib ta näha, milline see maailma välja näeb ( Kropp , 2001).
Iga laps, kes siia ilma sünnib on justkui valge paberileht, millel on vaid üksikud jooned ja täpid, need on vanematelt päritud geenid . Laps leiab sündides end täiesti võõras keskkonnas, mille on tema vanemad loonud. Keskkond on üheks suurimaks mõjutajaks inimese elus. Esmakeskkonnaks on kodu. Kodu on paik, mis annab igale pereliikmele rahu ja turvalisust. Eriti vajab turvalisust laps. Kodus elavad inimesed moodustavad kokku perekonna.
Autor on oma töös välja toonud erinevad asenduspere liigid; materiaalse, mittemateriaalse, virtuaalse ja sotsiaalse keskkonna, sest need keskkonnad on koos lapse ühes kasvu- ja arengukeskkonnas ning on välja toodud ka mesosüsteem, eksosüsteem ja makrosüsteem, mis samuti mõjutavad lapse arengu-ja kasvukeskkonda. Samuti räägib autor oma töös ka väärtushinnangutest.
Mitte kõigil lastel ei ole võimalus kasvada kodus oma vanemate juures. Need lapsed on kas lastekodus, turvakodus, tugiperedes, hooldusperedes, adoptiivperedes või eestkostele võetud lapsed. Üks põhjus, miks lapsed oma vanemate juurest on lahkunud või ära antud on nimelt vanemate võimetus last üleval pidada.
Iga inimene tahab, et teda armastatakse, et ta oleks õnnelik, terve ning kellelegi vajalik. Tähtis on, et lapsel oleks kõht täis ja peavari olemas. Need tingimused peavad täitma kas vanemad, kasuvanemad, hooldajad või kasvatajad.
Erinevates tingimustes kasvanud lastel on ka erinev sotsiaalne käitumine. Lapsed kasvavad kas täisväärtuslikeks inimesteks või satuvad ühiskonna pahameele alla.
Autor valis töö teemaks “Keskkond lapse arengu mõjutajana” sellepärast, et on ise elanud kodus, kus olid rasked tingimused. Viibinud lastekodus ning võetud eestkoste alla ja seepärast tuli soov uurida seda teemat lähemalt.
Töö eesmärgiks on uurida kuidas mõjutavad erinevad kasvukeskkonnad last. Autor tugineb oma töös nähtule, kogetule ja kasutatavale allikmaterjalile, mis puudutab erinevates tingimustes elamist ning kasvamist.
Hüpotees: asendusperre tulnud lapsel on kohanemisraskusi ja sotsiaalabi puudub.
Teema on väga aktuaalne , sest on palju lapsi, kes mingil põhjusel ei ela koos oma pärisvanematea, sest vanemad ei saa oma eluga hakkama ega suuda seetõttu ka oma last ülal pidada ja nendele lastele on leitud asenduspered .
Teemat on uurinud Ülo Vooglaid, Helle Veetamm, Keiu Tonts, kristi Kõiv.
Ülesanded:
▪ töötada läbi teemakohane kirjandus ja teoreetilised seisukohad antud teemal;
Töö empiirilise osa ülesanded on:
▪ viia läbi intervjuu hooldusvanematega ja hoolealusetga;
▪ uurida kuidas saavad kasulapsed hakkama uues kasvukeskkonas ja milliseid probleeme tuleb esile;
▪välja selgitada kas ja kuidas saadakse sotsiaalabi kui seda vajatakse;
▪ analüüsida intervjuu küsitluse tulemusi ja teha kokkuvõtteid.
Käesolev uurimistöö on oma olemuselt kvalitatiivne. Uurimuse teostamiseks viisin ajavahemikus 15.02-26.04.2005 läbi teemaintervjuu kaheksa hooldusvanemaga ja kaheksa kasulapsega Harjumaal , Järvamaal ja Viljandi maal. Hooldusvanema ja kasulapse intervjueerimine võttis aega keskmiselt poolteist tundi. Intervjuu läbiviimiskoha valisin vastavalt hooldusvanemate soovidele. Nii toimusid intervjuud hooldusvanemate kodudes ning töökohtades. Intervjuud salvestasin esmalt helilindile, millelt hiljem informatsiooni paberile kirjutasin .
Intervjuu eesmärgiks on välja selgitada kuidas kasulaps kohaneb võõras peres ja milliseid probleeme esineb;
uurida milline on hooldusvanemate perekonnas hooldamise ettevalmistus ja kust saadi vajadusel abi.

1 LAPSE KASVUKESKKOND

1.1 Kodu

R. Cambell on kirjutanud, et kasvukeskkonna all mõistme sotsiaalkultuuri keskkonda. Lapse kasvukeskkond on aluseks pereliikmeile, lapses kujunevatele sotsiaalsetele väärtustele ja hinnangutele.
Esmaseks keskkonnaks on kodu. Kodu tähendab lapsele vanemaid, õdesid-vendi, turvalisust ning soojust. Kodu on koht, kus rajatakse elu õnn ja õnnetus- määrates väikese inimese saatuse , mida tal tuleb kanda elu lõpuni (Paul&Grof 1997).
Autori enda lapsepõlv möödus kuni viieaastasena ilma isata ja enamik aja oli hooldajaks vanaema. Viieaastasena hakkas autori ema elama koos uue elukaaslasega, kellest sai autorile kasuisa . Sealt peale muutus lapsepõlv pigem piinavaks kui helgeks. Sellega võibki kinnitada Pauli ja grofi sõnu, et kodu on koht, kus rajatakse elu õnn ja õnnetus- määrates väikese inimese saatuse, mida tal tuleb kanda elu lõpuni. Kahjuks on autor saanud kodust kaasa palju valusaid kogemusi ja mälestusi, mis elavad ka tänases päevas.
Ülo Vooglaid on kirjutanud, et kodu kasvukultuuri kujundamine sõltub eelkõige kõigist seal elavaist täiskasvanuist. Enamasti kogeb laps eelkõige oma ema ja isa tõekspidamisi ja väärtusi.
Autor arvab , et kui vanematel pole õigeid tõekspidamisi ega väärtushinnanguid, siis ei kujune neid ka lastel seni, kuni nad vanematega koos elavad .
Lembe Allik Väikemõisa väikelastekodu direktor ja peaarst on öelnud kodu kohta, et kuni 5-nda eluaastani on lapsele olulisim arengukeskkond kodu, mitte välismaailm ega sõbrad. Seetõttu pole ilmtingimata vajalik, et see kodu asuks samal territooriumil, kust laps pärit on (2002).
Kodu on mikromaailm , milles inimene kasvab ühte kultuuriga , omandab kultuuriväärtused ja- normid kui elamise ja käitumise enesestmõistetavad reeglid.
Eesti kultuuris on kodu inimesele koht, kus keegi kindlasti ootab ja hoiab, on koht, mis seob inimese oleviku , mineviku ja tuleviku. Samal ajal on kodu ka see koht, kus kehtib kord ja eeldatakse korraaustust. (Vooglaid 1999).
Kodu on see koht, kus möödub lapsepõlv. Iial ei või teada, kas see on hea või halb. Selle määravad ära lapse vanemad, kui hästi või halvasti nad oskavad oma lapse eest hoolt kanda. Alati ei pruugi lapsepõlv aga kerge olla (Toren 1996).
Kodus elavad inimesed moodustavad kokku perekonna ja M, Tuulik ning A,Tuulik defineerivad perekonda kui suhteliselt püsivat inimeste rühma, mille liikmed on omavahelistes vere,-abielu või lapsendamissuguluses ja moodustavad majandusliku ühtsuse ning keda seob ühine olme, vastastikune abi ja moraalne ning seaduslik vastutus (M. Tuulik, A. Tuulik 1999).
Paljudes õigussüsteemides on vanemad oma laste hooldajad. Väikeste laste puhul on vanemad kohustatud vastutama nende hooldamise, julgeoleku ja kontrollimise eest, kusjuures vanem või personaalselt langetada otsusi lapse eest (Uord 1995).
Vanematel on sageli raske sõnastada eesmärke, mida nad oma lapsi kasvatades taotlevad. Ometi on iga lapsevanem sunnitud pidevalt tegema valikuid , langetama otsuseid koduse elu korralduses, suhetes lastega ja valides, mida lastele lubada, mida keelata.
Valikud sõltuvad paljus argielu võimalustest ja vajadustest , aga paratamatult on nende taga ka vanemate väärtused (Kukemeck, Karlep , Krull, Mikk , Pilli, Trasberg 2001).
Autor peab kahjuks tõdema, et mitte kõik lapsevanemad ei suuda oma eesmärke täita, et laps kasvaks iseseisvaks, kõlbeliseks inimeseks ja ühiskonnas aksepteeritavaks, kuna vanematel on oma elu korda seadmisega raskusi. Seetõttu kannatavad ka lapsed ja neil kujunevad oma arusaamad elust, kas ühiskonna poolt vastuvõtlikud või siis väärad.
Väära arusaama all võib mõista teiste inimeste kallal füüsilist vägivalda kasutades, kuna nii saavutatakse endale allumine või vägisi teise inimese vara kallale tungimine,et saavutada paremat elujärge.
Perekond on sotsialiseerumise esmane agent. Just perekonnal on täita oluline osa nooruki õigusteadvuse, kõlbeliste ja õigusteadmiste ning arusaamade kujundamisel.
Sotsialiseerumise algstaadiumis kohaneb laps sotsiaalse mikrokeskkonnaga ning täidab selle keskkonna nõudeid. Koos sotsialiseerumise edusammudega hakkab ta üha aktiivsemalt sekkuma ümbritseva keskkonna ellu, üha aktiivsemalt muutma ümbritsevat keskkonda. Siinjuures on eriti tähtis perekonna koosseis. Just kodu alusel loob laps oma perekonna mudeli (Dsiss 2001).
Oluline on, et vanem suudaks oma rolli täita ja need oleks järgmised:
▪ eluks ettevalmistaja - õpetada eristama head halvast , olla suhtlemise õpetaja, hooldaja ja piiride seadja; argielu oskuste õpetaja, eeskuju andja, väärtuste vahendaja, käitumise ja kombestiku edasikandja, sotsiaalsete oskuste õpetaja;
▪ turvalisuse pakkuja - armastuse ja helluse pakkuja, lohutaja, kaitsja, kiitja ja arvustaja;
▪ suhtlemise õpetaja- vestleja, kuulaja , probleemide lahendaja, innustaja, andeksandja ja paluja, iseseisvuse toetaja, pere ja lapse suhete mudeli andja;
▪ hooldaja- toiduvalmistaja, riietaja, ergutaja ja rahustaja, turvalise keskkonna eest hoolitseja, põetaja;
▪ piiride seadja- füüsilise puutumatuse tagaja, turvalisuse looja, reeglitest ja kokkulepetest kinnipidamise järgija, „ei“- ütleja, ööpäevase rütmi eest hoolitseja (Tulva, Tikerpuu- Kattel , Viiralt, Väljataga 2002).
Vanemad peaksid looma turvalise, üksteist mõistva, austava ja toetava kasvukeskkonna, kus laps tunneks, et temast hoolitakse ja teda austatakse (Almann 2003).
Vanem mängib lapse elus suurt rolli. Vanem on lapsele eeskujuks, toetajaks, teadmiste ning oskuste edasiandjaks, väärtushinnagute kujundajaks. Paraku ei suuda kõik vanemad oma rolli täita ning jätavad oma lapsed hooleta, toetuseta, annavad halba eeskuju ja võivad last vääriti kohelda ( Fernandez -Ballesteros 2003).
Lapsel ei ole hea elada seal, kus koheldakse last vääriti. Väärkohtlemise all võib mõelda tegusid lapse suhtes, mis alandavad tema füüsilist ja psüühilist heaolu, seades ohtu tema eakohase arengu ja tervisliku seisundi (Edovald 2003).
Ka füüsiline vägivald on väärkohtlemine. Lapsed, kes kogevad füüsilist vägivalda hakkavad pidama seda normaalseks elamisviisiks ja hakkavad seda ise kasutama
(Heinla 2000).
Autori arvates on parem kui laps kasvaks kuskil, kus tal on turvalisem elada ja tema eest hoolitsetakse. Autor nimetab oma töös erinevaid asenduspere liike, kus on lapsel võimalik väljaspool kodu elada ja need oleks: eestkoste, hoolduspere, perekonnas hooldamine, tugipere, adoptiivpere, lapsendamine, asendushooldus, lastekodu.

1.2 Erinevad asenduspere liigid

Eestkoste

Tavaliselt on eestkostjaks sugulased, kuid see ei pruugi nii olla. Eestkostet on tingimata vaja lastele, kes on orvud ja keda ei lapsendata, sest keegi peab kuni lapse täisealiseks saamiseni eestkostjakohustusi täitma. Mõnikord on selleks ka vallavalitsus , kust laps pärineb. Lapse eestkoste vormistatakse omavalitsuses ja kinnitatakse kohtus.
Eestkoste seatakse lapse kasvatamiseks, tema isiklike ja varaliste õiguste ja huvide kaitseks. Eestkoste seatakse lapse üle, kelle vanemad on surnud, tunnistatud teadmata kadunuks või teovõimetuks või kelle vanematelt on vanema õigused ära võetud. Eestkoste võidakse seada ka lapse üle, kes on muudel põhjustel jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest. Eestkoste seatakse samuti selle isiku varaliste ja isiklike õiguste ning huvide kaitseks, kes on tunnistatud teovõimetuks või kelle teovõimet on piiratud. Eestkostet vajava isiku abikaasa, sugulased ja hõimlased, samuti kohtunik , politseinik, raviasutuse juht, perekonnaseisu ametnik, prokurör või muu ametiisik , kellel on andmeid eestkostet vajava isiku kohta, on kohustatud sellest teatama eestkosteasutusele eestkostet vajava isiku elukoha järgi (Kaseoja 1997).
Eksisteerib mitmeid põhjusi, millal saab määrata eestkostjaks teist isikut peale vanemate, sõltumata sellest kas vanemad on olemas või ei ole (Uord 1995).
Eestkoste seadmise otsustab kohus eestkosteasutuse avalduse alusel. Eestkoste seadmise otsustamiseks vajalikud andmed kogub ja valmistab ette eestkosteasutus . Eestkostet korraldab eestkosteasutus. Eestkoste seatakse eestkostet vajava isiku elukoha järgi. Eestkostet teostab kohtu poolt määratud isik - eestkostja . Ettepaneku isiku määramiseks eestkostjaks teeb eestkosteasutus. Isikut võib eestkostjaks määrata üksnes tema kirjalikul nõusolekul. Eestkostja valikul tuleb arvestada isiku omadusi ja võimeid eestkostja kohustuste täitmiseks ning tema suhteid isikuga, kelle üle eestkoste seatakse ( justiitsministeerium 2004).

Hoolduspere

Perekond, kes tähtajalise kirjaliku lepingu alusel võtab perekonda hooldada hooldust vajava isiku. Hooldamine perekonnas võib toimuda lühiajaliselt (kuni 3 kuud), tähtajaliselt (tähtaja piires), pikema aja jooksul (aasta ja enam), osapäevaliselt, kogu päeva ulatuses või ööpäevaringselt. Lapse perekonnas hooldamine on üldjuhul pidev (Kaplan 1999).
Lapse hooldusele andmiseks peab olema lapsevanema nõusolek, ja juhul kui hooldusele antav laps on vanem kui kümneaastane, ka lapse nõusolek. Lapsesse puutuva vaidluse läbivaatamisel lähtub eestkosteasutus või kohus lapse huvidest, arvestades vähemalt 10-aastase lapse soovi. Arvestada tuleb ka noorema kui 10-aastase lapse soovi, kui tema arengutase seda võimaldab. Vanema nõusolekut pole vaja, kui kodused tingimused ohustavad lapse tervist ja on olemas otsus või nõue vanemlike õiguste äravõtmise kohta (Kaseoja 1997).

Perekonnas hooldamine

Hooldamine perekonnas on isiku hooldamine sobivas perekonnas, kelle liikmete hulka ta ei kuulu (Ilmoja 2002).
Hooldust vajava isiku - vanemliku hoolduseta lapse, puudega inimese või vanuri hooldamine sobivas perekonnas, kelle liikmete hulka ta ei kuulu. Vastavat teenust osutavat peret nimetatakse hooldusperekonnaks. Perekonnas hooldamise eelduseks on isiku (või tema esindaja), hooldusperekonna ja valla- või linnavalitsuse vaheline kirjalik leping, kus on kirjas kõigi lepingupoolte õigused ja kohustused.
Perekonnas hooldamise korraldamiseks tuleb pöörduda valla- või linnavalitsusse.
Hooldamine perekonnas toimub valla- või linnavalitsuse ja hooldamisele võtja vahel sõlmitud kirjaliku lepingu alusel. Perekonnas hooldamisele võtja sobivuse väljaselgitamise korra kehtestab sotsiaalminister (Kaplan 1999).

Tugipere

Tugipered on mõeldud eeskätt lastekodulastele, andmaks neile kodusoojust ja perekonnakogemusi.
Lapsed käivad tugiperedes nädalavahetustel, koolivheaegadel ja suvepuhkuse ajal.
Anu Lehtla oma uurimustöös on tugipere kohta kirjutanud et, Tugipereks on isikud, kes toetavad last või last kasvatavat perekonda.
Tugipere eesmärgiks ei ole lapse kasvatamine väljaspool tema kodu, vaid lapse või tema pere toetamine probleemide tekkimisel, et võimaldada lapsel kasvada ja elada oma kodus. Tugipere korral vastastikuseid õigusi ja kohustusi ei teki. Küll aga on lastekaitse seaduses kirjas, et sotsiaaltalitus sõlmib tugiperekonnaga lepingu. Täpsemalt ei ole aga tugiperede tegevus seadustega reguleeritud (Kaseoja 1997).

Adoptiivpere

Adoptiivperes kasvab kohtu poolt seaduslikult lapsendatud laps. Peresse jõuavad lapsed maavalitsuse kaudu, kes pärast lapsendamist hoiab lapsega kahe aasta jooksul kontakti, veendumaks lõplikult, et laps on saanud normaalse kodu.
Pärast lapsendamist kaotab bioloogiline vanem kõik õigused ja kohustused lapse suhtes ja need saab lapsendaja ( ibid .).

Lapsendamine

Lapsendamine toob endaga kaasa lapsendaja ja lapsendatu vahel vanema ja lapse õigused ja kohustused. Lapsendajad kantakse lapse sünniakti vanematena, soovi korral antakse lapsele lapsendaja perekonnanimi.
Lapsendamisega tekivad lapsendatu ja tema alanejate sugulaste ning lapsendajate ja nende sugulaste vahel võrdsed isiklikud ja varalised õigused-kohustused (Kaseoja 1997).
Last võib lapsendada vanemate kirjaliku nõusoleku korral. Viimast ei ole vaja juhul, kui vanemlikud õigused on ära võetud või kui vanemad on tunnistatud teovõimetuks või teadmata kadunuks. Otsuse lapsendamise kohta langetab kohus.
Lapsendajaks võib olla Eestis alaliselt elav vähemalt kahekümneviie aastane isik, kes on suuteline last kasvatama, tema eest hoolitsema ning looma lapse arenguks vajaliku keskkonna. Kohus võib lubada lapsendajaks olla ka nooremal täisealisel isikul - kui lapsendatav on lapsendaja abikaasa laps;
sama last võivad lapsendada ainult omavahel abielus olevad isikud;
lapse ja lapsendaja soovitatav vanusevahe on viisteist kuni nelikümmend aastat;
lapsendajal on õigus saada teavet lapse koduse olukorra, lapse ja tema vanemate elukäigu, tervisliku seisundi ja tema iseloomu kohta.
Lapsendamist korraldab ja peab vastavat registrit Maavalitsuse sotsiaal - ja tervishoiuosakond.
Lapsendamine on juriidiline toiming, mille tagajärjel tekivad lapsendaja ja lapsendatu vahel vanema ja lapse vahelised õigused ja kohustused (justiitsministeerium 2004).

Asendushooldus

Hooldus , mis võib toimuda asutuses (lastekodu, koolkodu vm) või siis perekonnas. Asendushoolduse kaudu püütakse toetada last ja tema peret. (Tonts 1999).
Keiu Tonts on oma uurimustöös “ Kasupere taasiseseisvunud eesti hoolekandes” välja toonud eraldi mõisted, mida kirjeldavad ka teised autorid:
Kasulaps/hooldusel olev isik
Laps, kes on kirjaliku hoolduslepingu alusel vormistatud perekonna (kasupere) hooldusele (Tonts 1999).
Kasuvanem
isik, kes last kasvatab, kuid ei ole selle lapse vanem ega võõrasvanem (Ilmoja 2002).
Tugiisik /pere
Isik/pere, kes vabatahtlikkuse alusel abistab abivajajat. Tugiisik/pere peab olema omavalitsusorgani poolt tunnistatud sobilikuks tugiisikuteenuse osutajaks ning peab olema sõlminud omavalitsusorganiga vastavasisulise kirjaliku lepingu (Tonts 1999).
Võõrasvanem
Lapse vanemaga abielus olev isik, kes ei ole selle lapse vanem (ibid.).
Vanemliku hoolitsuseta laps
Ajutiselt või pikemaajaliselt hüljatud või vanemad kaotanud laps (Malvet 2002).

Lastekodu

Ülo Vooglaid nimetab üheks kasvukeskkonnaks lastekodu. Lastekodu on kodu selle üldinimlikus, rahvus-ja omakultuuris teada olevas tähenduses. Igas kultuuris on kodu inimesele ühest küljest meeldivaks paigaks, kus saab olla oma tahtmist mööda, teha seda, mida tahad teha, hoida oma asju, mida teised ei või ära viia ega umber paigutada. Ometi ei või ka kodus keegi teha midagi sellist, millega ta kahjustaks perekonna teiste liikmete samasugust õigust tunda end oma kodus hästi (Vooglaid 1999).
Lastekodu on orbude ja vanemliku hoolitsuseta jäänud laste asenduskoduks loodud hoolekandeasutus, mille töö eesmärgiks on kasvatada eluga toimetulev ja ühiskonnale vajalik kodanik (Gaikov, Kovalev, Kurbatov 1998).
Lastekodulapsed elavad rühmadena ehk peredena. Ühes peres elab koos 8-10 eri vanuses poissi ja/või tüdrukut (arvestades laste vanust , tervislikku seisundit, omavahelist sobivust jne). Õed-vennad elavad ühes peres, va juhul kui see on vastuolus laste huvidega . Pere tööd juhib vanemkasvataja. Pere planeerib oma tegevust ise. Pere tegevusplaane arutatakse koos peres elavate lastega. Vastavalt võimalusele elab pere eraldi majas või majaosas, mis koosneb 1-3 kohalistest magamistubadest, ühisest elutoast koos kööginurgaga, pesemisruumidest, WC-st ja personaliruumist. Igas peres on perepäevik, millesse tehakse iga päev märkmeid. Pere igapäevased toimingud tehakse võimalusel ühiselt (tehakse sisseoste, valmistatakse hommikusööki, koristatakse tube , töötatakse aias või õues jne) (Siplane 1997).
Lastekodu ei tööta, töötavad inimesed lastekodus. Lastekodudel ei ole eesmärke, eesmärgid on inimestel, kes ei saavuta edu, edu saavutavad lapsed, kes tänu tarkadele pedagoogidele kasvavad tarkadeks, arukateks ja iseseisvateks kodanikeks. On hierarhia ja kord, mille arutamist peetakse enesestmõistetavaks. Selles hierarhias seatakse eesmärke, antakse ülesandeid ja kontrollitakse nende täpset ja tähtaegset täitmist (Vooglaid 1999).
Lastekodu on laste, aga ka täiskasvanute elu,- töö-ja kasvukeskkond. Keskkonnast sõltub, mida on vaja ja võimalik teha, kuidas on võimalik mõelda ja suhelda. Keskkonnast sõltub peaaegu kõik.
Keskkond on inimtegevuse tähtis eeldus ning ühtlasi ka eesmärk ja tulemus (ibid.).
Autor arvab, et inimesed tahavad alati püüelda paremuse poole ja mõnikord paisutatakse teatud asju üle, et tulemus näeks parem välja. Ülo Vooglaid räägib lastekodust kui turvalisest ja meeldivast keskkonnast lapsele, kus ta saab vajalikud oskused ning teadmised eluks. Kuid mitte iga kord ei pruugi inimeste soovid ja teod õnnestuda ning seda ka lastekodus. Laps võib tunda end hoopis üksikuna ja soovimatuna.
Kristi Kõiv on oma uurimuses välja toonud kolm hoolekandeasutuses esineda võivat deprivatsiooni liiki:
▪ sensoorne deprivatsioon , kui rahuldamata on lapse stimuleerimisvajadus ja lapsega tegeldakse vähe;
▪ sotsiaalne deprivatsioon, kui lapsel puudub pidev kontakt inimestega;
▪ emotsionaalne deprivatsioon, kui lapse sotsiaalne keskkond on lapse vastu ükskõikne
( 2003).
Autori seisukohalt on lapse materiaalsed vajadused lastekodus täidetud, soe toit kolm korda päevas, kaasaegse mööbliga tuba, riided, mis tulevad lastekodu laost, õpivahendid, mille muretseb lastekodu-ühesõnaga materiaalselt on kõik olemas. Puudu jääb usaldusest, tähelepanust, hellusest ja mõistmisest, sest kasvatajaid/hooldajaid on palju ja usalduslikku kontakti on seega nende vahel raske ning laste omavahelised suhted ei pruugi toimida.
Eelpool välja toodud probleemi kinnitab ka Kristi Kõivu väide, et lastekodu kui kasvukeskkonda iseloomustavateks joonteks ei ole niivõrd laste lahusolek bioloogilistest vanematest ja mitme hooldaja kasvatusviis, vaid personali stabiilsuse puudumine (tööjõu voolavus ), mis välistab lähisuhete tekkimise lapse ja püsiva hooldaja vahel (2003).

Kasvataja

Lastekodus on ta süsteemi kujundav element, aktiivne alge, kes kannab nii juriidilist kui ka moraalset vastutust kõigi nende detailide eest, millest sõltub tema hoolde usaldatud laste heaolu ja areng.
Kasvataja on isiksus kõigi oma vooruste ja puudustega. Kasvataja on roll,mille tähendus ilmneb suhtlemisel nendega, kes on teistes rollides nii lastekodus kui ka väljaspool lastekodu.
Kasvataja on ühiskonna- ja kultuuritegelane, kes osaleb arutlustes ja otsustustes, mis ei puuduta ainult lastekodu, vaid ka ühiskonna- ja kultuurielu.
Kasvataja on hea inimene, selline, keda ei saa välja õpetada ega kasvatada; nagu ka usku või armastust. Hea inimene kujuneb kutsumuse toel ja elab ka oma elu kutsumusest jõudu ammutades (Vooglaid 1999).
Ülo Vooglaid peab kasvatajat heaks inimeseks, kuid autori arvates jääb neid häid inimesi aina vähemaks, sest hooldajatel on omad eelarvamused laste suhtes. Eelarvamused kujutavad suhtumist lastesse, nende endistesse kodudesse ning laste vanematesse. Arvatakse, et kui laps on pärit näiteks alkohoolikute perest , siis ega lapseski parem inimene ei kasva. Sellised kasvatajad ei saa lastele ka positiivset eeskuju anda ja rääkimata turvalisusest. Lapse individuaalsetele vajadustele pööratakse vähe tähelepanu ja seda väidab ka Kristi Kõiv oma uurimuses.
Praegusaegsetes lastekodudes on valdav grupikeskne kasvatusviis. Laste grupiviisilise kasvatusviisi puhul tegeleb hooldajate grupp grupi lastega, kusjuures eesmärgiks on mõjutada iga grupi liiget läbi grupi meediumi ja muuta grupi kui terviku käitumist. Sealjuures ignoreeritakse iga üksiku grupi liikme individuaalseid vajadusi. Selle kasvatusviisi põhiliseks puuduseks võib pidada personaalse tähelepanu puudumist igale lapsele.
Hooldajate ja laste vahelised suhted rajanevad tavaliselt lastekodudes kohustuslikele suhetele ning on enamjaolt formaalsed . Hierarhilise struktuuriga hoolekandeasutuses on lähisuhete loomine ja säilimine raske ning võimalik vaid lühiajaliselt (Kõiv 2003).
Autor loodab, et tulevikus muudetakse lastekodude struktuur ümber, mis hõlmaks kasvatajate kompetentsust ning paremaid ja usalduslikke suhteid lastega. Autor ise on viibinud lastekodus mõnda aega ja kasvatajad olid väga erinevad üksteisest. Põhiliselt täitsid nad vaid korrapidaja rolli, mis tähendas seda, et lapsed omavahel ei kakleks ega riidleks. Kasvatajad olid ükskõiksed ja usaldust ei tekkinud kellegi vastu, sest ega kasvatajatel ei olnud mahti kuulata, sest oli vaja pisemaid lapsi kantseldada.
Suuremad lapsed kasvasid nii öelda oma pead. Põhilised reeglid olid, et söögikordadeks ollakse kohal, õigel ajal tõustaks üles ja mindaks magama, et oleks õpitud (seda kontrolliti ainult algkoolis käivatel lastel) ja üks kord nädalas tuli oma tuba koristada. See, mida laps tegi vabal ajal väljas või kus parasjagu viibis ei olnud kellegile oluline. Sellistes tingimustes ei saa lapsel tekkida ka õigeid väärtushinnaguid ega õiget arusaama elust.
Peale eelnimetatud keskkondade tuleb järgnevalt juttu veel last ümbritsevast keskkonnast, mis koosneb kultuurikeskkonnast, materiaalsest- ja mittemateriaalsest keskkonast, virtuaalsest ja sotsiaalsest keskkonnast ning nende olulisusest lapse jaoks.

1.4 Last ümbritsev keskkond

Keskkonda käsitledes tuleb arvesse võtta ajalist dimensiooni, kuna keskkonnas toimuvad protsessid on dünaamilised ja pidevas muutumises. Keskkonda saab käsitleda järgmiselt: ▪ füüsiline keskkond- loodus ja arhitektuur ;
▪ sotsiaalne keskkond ja selle võrgustikud- inimsuhted, rollid;
▪ kultuurikeskkond- sootsiumi kultuurimälu, väärtushinnangud, usuline kuuluvus (Tulva, Tikerpuu-Kattel, Viiralt, Väljataga 2002).

Kultuuri keskkond

Sisaldab sotsiaalseid norme, väärtusi ja ootusi. Kultuur on vastastikune mõistmine ja kokkulepe sootsiumi liikmete vahel, näiteks austus eakate vastu, mis on kultuuriti erinev. See avaldub keeles, peresuhetes, töös, söögikultuuris, ajaloolises kultuuripärandis. Kultuur mõjutab ja vormib keskkonda tervikuna, kuna kultuuri kaudu tõlgendatakse ümbritsevat füüsilist ja sotsiaalset keskkonda (ibid.).

Materiaalne (aineline) keskkond

Igaühele silmaga näha ja käega katsuda ning suhteliselt kergesti hoomatav. Materiaalne keskkond võiks olla jaotatud järgmiselt:
▪ looduskeskkond - kogu meid ümbritsev elus ja eluta loodus (Vooglaid 1999). Looduskeskkond mõjutab inimesi nii aastaaegade kui ka ilmastiku muutumise kaudu. Arhitektuur lahutab inimese looduskeskkonnast, tekitades seega rohkesti barjääre, eriti liikumispuuetega lapsele (Tulva, Tikerpuu-Kattel, Viiralt, Väljataga 2002).
▪ tehiskeskkond - kõik inimese tahtelise või tahtmatu tegevuse tulemusel või tagajärjel valminud seemed, rajatised ja süsteemid,
▪ füüsiline keskkond- moodustavad inimesed kui bioloogilised üksused üksteise suhtes (Vooglaid 1999).
Füüsilise keskkonna all mõistetakse kõike seda, mida inimene teeb ja kogeb, olles sõltuvuses oma asukohast füüsilises maailmas (Tulva, Tikerpuu-Kattel, Viiralt, Väljataga 2002).

Mittemateriaalne keskkond

Mittemateriaalne keskkond jaguneb järgmiselt:
▪ vaimne ehk mentaalne keskkond- selle moodustavad kõik üldinimliku, rahvusliku ja kohaliku kultuuri väärtused ning normid, müüdid ja tabud, väärikus, au ja austus, pühadus, heldus , andestus, usk, lotus , armastus.
▪ psüühiline keskkond ehk situatsioon- inimene leiab selles end olevat igal ärkveloleku hetkel,
▪ sotsiaalne keskkond- selle moodustavad ühiskond kui institutsioonaalse struktuuriga süsteem ja kultuur kui holograafilise struktuuriga süsteem, see on majandus, poliitika, õigus oma korrakaitsevahenditega, ajakirjandus , kultuuri-ja haridusasutused, kohus koos prokuratuuri ja advokaatidega (Vooglaid 1999).

Virtuaalne keskkond

Selle loovad igasugused tekstid. Osa neist on fikseeritud paberkandjatel, osa lintidel ja plaatidel, osa eksisteerib vaid elektroonilisel kujul. Osa tekste on ametliku, osa mitteametliku sisuga, os kõlbeliselt korrektsed, osa kõlvatud, osa hariva või lagastava toimega, osa inimesi innustava ja julgustava, osa masendava ja räsiva sisuga. Et virtuaalses keskkonnas orienteeruda ja suuta sellest ammutada endale vajalikku ja usaldusväärset infot, tuleb omandada vastav mõtlemisviis ja tehnilised oskused. Mittemateriaalses ja materiaalses keskkonnas kindla orienteerumise võime osutub virtuaalses keskkonnas orienteerumise eelduseks. Kes ei valda tänapäeval infotehnoloogiat, ei saa loota edule õpingutes ega töös (Vooglaid 1999).
Objektiveeritud psüühiline keskkond- kultuuris ja ühiskonnas fikseerunud stereotüüp, milles inimene enda ja teiste meelest viibib. Kõikjal, olgu tunnis, sööklas, teatris, matusel vm, püüab inimene käituda nii, et see oleks kooskõlas teiste seal viibivate inimeste kujutlusega mõistlikust ja viisakast käitumisest. Kuna inimene saab enesehinnangu suurel määral teiste inimeste kaudu, püüab ta pälvida teiste tähelepanu, heakskiitu ja usaldust.
Subjektiveeritud psüühiline keskkond- igal eluhetkel aktuaalne tunne inimese hinges . Inimene leaib kogu aeg kas valiku- või sundsituatsioonis olevana. Kui mõni valik eeldustest puudub, ei saa kuigi palju loota, et inimene otsustamises tegelikult osaleks. Kui inimene ei osale otsustamises, ei kujune ka vastutustunnet ega aktiivsust.
Sundsituatsioonis leiab inimene end olevat siis, kui tal puudub valikuvabadus. Sundsituatsioonis ei saa ise otsustada, vaid tuleb teha seda, mida teised on otsustanud, või seda, mis on mingite asjaolude tõttu muutunud paratamatuteks.
Vaimne keskkond- hariduse puhul väga oluline, kuna selle basil väärtustab inimese
▪ intellektuaalse ja emotsionaalse,
▪ füüsilise ja vaimse ning
▪ kõlbelise ja sotsiaalse taseme ühtsus (ibid.).

Sotsiaalne keskkond

Füüsilise keskkonna taustal kujuneb sotsiaalne keskkond ehk inimkooslus, millega inimene on seotud isiklike, õppe- ning tööalaste huvide kaudu. Sotsiaalses keskkonnas luuakse käitumismudelid ehk sotsiaalne ruum, mille igaühel on kanda oma rollid ja kus väljendatakse rühma väärtushinnanguid, õhkkonda, reeglistikku, ning mille kaudu muudetakse ümbritsevat keskkonda, et toetada seega lapse sotsialiseerumist (Tulva, Tikerpuu-Kattel, Viiralt, Väljataga 2002).
Sõna sotsiaalne all mõeldakse nii enamasti hoolitsemist nende inimeste eest, kes mingil põhjusel ei saa oma eluga hakkama.
Toimetulematuse põhjuseks võib olla kas vanadus , haigus(ed), invaliidsus, töötus, vanemliku hoolitsuse puudumine. Nendele inimestele antakse sotsiaalabi, toimib sotsiaalhooldus ja sotsiaalkindlustus (Vooglaid 1999).

2 ÖKOLOOGILINE ARENGUKESKKOND JA SELLE MÕJUSFÄÄRID

U. Bonfenbrenner kirjeldab lapse arengu näitel ökoloogilist perspektiivi kui areneva inimese ja teda kujundava pidevalt muutuva keskkonna vahelist kahepoolset sobitamist.
Mikrokeskkond on esmane, milles laps areneb ja saab kogemusi. Bronfenbenneri arvates on mikrosüsteem see, mida laps kogeb ning mille üheks osaks on ta ka ise. Mikrosüsteemid on kodu ja klass. Kodu füüsiline vorm ja sisustus moodustab laste tegemistele ja kogemustele teatud raamistiku, mis võib olla neid innustav ja avastamisvõimalusi pakkuv, aga ka vähe arenguimpulsse andev.
Koos lapse kasvamise ja arenemisega tekib tal vajadus kontaktide järele erinevate inimestega. Igale arengustaadiumile on omane teatud optimaalne kontaktide arv. Sotsiaalselt isoleeritud perekonnas võivad kontaktid olla piiratud.
Kuid kontakte võib olla ka liiga palju. Lastel, kes kasvavad üles pidevalt elukohta vahetavas perekonnas või ümbritsev suhtlusring on liialt suur ja sageli muutuv, on vähe võimalusi kedagi põhjalikumalt tundma õppida. Probleem on just kontaktide kvaliteedis ja lapse oskuses neid sõlmida.
Töö autor on selle mõttega nõus, kuna autor ise on elanud perekonnas, kus vahetati pidevalt elukohti ja sõpru küll kogunes , aga kolimise tõttu pidi nendega hüvasti jätma ja edasised sidemed ei tekkinud. Praegugi on autoril raske luua lähedasi sõprussuhteid, sest ta ei oska vastavalt käituda, kuna lapsepõlves pole autor saanud inimesi lähemalt tundma õppida.
Peresüsteemi ja teiste süsteemide sisene tasakaal tuleneb vastastikustest suhetest, milles tuleb hinnata osapoolte huve ja vajadusi. Perekond saab toimida, kui vanemad ei aseta last halvasti toimivasse rolli või olukorda.
Seega, vaid tasakaalustatud mikrosüsteem võimaldab osapoolte igakülgset arengut ning õpetab last mõistma sotsiaalseid seoseid , kiitust ja karistust (Tulva jt. 2002).

2.1 Keskonda mõjutavad süsteemid

2.1.1 Mikrosüsteem

Mikrosüsteemi moodustab lapse kõige lähem keskkond (kodu, lasteaed , kool, mängu-ja koolikaaslased). Lapse individuaalse arengu tase sõltub ka vanemate taustast- lapsepõlvekogemustest, kasvuümbrusest, tervislikust seisundist, genofondist (Tulva jt. 2002).
Mikrosüsteemi kuuluvad ka inimesed ja nende omadused (vanemate haridustase, õpetajate tõekspidamised, mängukaaslaste vanus ja sugu) kui arengut mõjutavad tegurid. Raamistu olulisteks komponentideks on tegevused, rollid ja suhted. Koos käitumispaigaga loovad need terviku (Tankler 1999).

2.1.2 Mesosüsteem

Mesosüsteem kujutab endast lapse ja keskkonna laienenud seoseid: kodu seos lasteaiaga, kooliga. Mesosüsteemis laieneb lapse suhtlusring kodunt kaugemale, selles etendavad olulist osa sõbrad, tuttavad ning mõnevõrra naabridki. Siin algab ka osalemine harrastustegevuses (Tulva, Tikerpuu-Kattel, Viiralt, Väljataga 2002).
Lapse mesosüsteem koosneb kodu, lasteiaia/kooli ja vaba aja veetmise vahelistest seostest. Mesosüsteem tekib siis, kui indiviid liigub esimest korda ühest mikrosüsteemist teise. Ökoloogilise ülemineku ajal on lapsed ja noored kergelt haavatavad. Vahetatakse nii oma rolli kui keskonda, üleminekufaasis muututakse marginaalseks. Ülemineku sujuvuse otsustavad tunded, kaasosalised ja ülemineku kulgemine . Kui üleminek toimub teise kultuurikeskkonda, on see inimese jaoks raskem. Tasakaalustatud mesosüsteem koosneb mitmest mikrokoosseisust ning sisaldab vähe mõjutavaid konflikte (Klefbeck &Ogden 2001).

2.1.3 Eksosüsteem

Avardub lapse maailm veelgi kui mesosüsteemis. Lapse arengut mõjutavad oluliselt vanemate suhted väljaspool kodu, aga ka vanemate töö ja tööga rahulolu. Tugevat mõju lapse arengule avaldab meedia (Tulva jt. 2002).
Moodustavad keskkonnastruktuurid, mis mõjutavad laste ja noorte arengut selles ise otseselt osalemata. Mõjutused toimuvad nende inimeste kaudu, kellest laps sõltub või nende intitutsioonide kaudu, kellest laps sõltub või nende institutsioonide kaudu, millega ta on kontaktis . Eksosüsteemis toimuv mõjutab keskkonda, milles tegutsevad lapsed ja noored (Klefbeck& Ogden 2001).

2.1.4 Makrosüsteem

Makrosüsteem moodustub peret mõjutavatest etnilis -kultuurilistest, religioosetest ja sotsiaalmajanduslikest teguritest. Siin on olulisel kohal vanemtate hoiakud ja väärtushinnangud, aga ka ideoloogilised suundumused. Seadusandlusega reguleeritakse laste ning perede kaitset (Tulva jt. 2002).
Makrosüsteemi moodustavad kultuuride ja subkultuuride kõrgema tasandi mudelid ja skeemid . Siia kuuluvad mitmesugused poliitilised, majanduslikud, ideoloogilised, aga ka erinevad usulised kultuurid.
Makrosüsteemi tasandil võib lapse elusündmused jagada:
▪ normatiivseteks vanusest tingituteks,
▪ normatiivseteks ajaloost tingituteks,
▪ mittenormatiivseteks.
normatiivsed vanusest tingitud elusündmused on bioloogilised ja keskkonna poolt tingitud ning muutuvad koos kronoloogilise vanusega. Nad on normatiivsed antud ajahetkel, kestvus ja lõppemine toimuvad paljude jaoks üheaegselt.
Lapsed hakkavad reeglina rääkima ja käima samas vanuses. Normatiivseid east tingitud mõjusid leidub enim lapsepõlve ja vanaduse ajast.
Normatiivsed ajaloost tingitud mõjud seisnevad selles, et nad on sarnased samas ajastus elevate inimeste jaoks nt sõjad, majanduslikud tõusud ja langused, epideemiad.
Mittenormatiivsed elusündmused mõjutavad vaid üksikindiviidide erinevatel ajahetkedel ja erineva kestvusega (haigused, sünnid, surmad , õnnetused). Nende elusündmuste tähendus iga lapse jaoks sõltub selle tõlgendusest ja läbielamisest, seega lapse enda ressurssidest ja sotsiaalvõrgustiku kvaliteedist (Klefbeck& Odgen 2001).

3 PERE VÄÄRTUSHINNAGUD

Väärtushinnangud on tuletatavad sellest, mida inimene tegelikult usub (Parman 1998).
Pere väärtustel on kaks tahku : üks neist on väärtus, mis seisneb peres, ja teisest küljest on pere ka ise loomas oma väärtusi. Pered on väga erinevad ja seetõttu ka erinevad arusaamad. Mõnel perel on sellised arusaamad, et võõraid koju ei kutsuta, olgugi et nad võivad olla sõbrad või klassikaaslased. Teine pere aga ei suuda eristada enam, kes on võõras ja kes tuttav, sest kodu on justkui läbikäiguhoov, kus kõik on tere tulnud.
Inimene tahab olla seal, kus temasse hästi suhtutakse, kus on võimalik kuulda enese kohta palju häid, tunnustavaid, julgustavaid sõnu ja vahel ajakohaseid kriitilisi kommentaare. Inimene tahab olla seal, kus teda hinnatakse, temast peetakse lugu ja ta on teiste jaoks väärtuslik. Laps võtab omaks nende inimeste arusaamad ja väärtushinnangud, kellega ta tihedalt suhtleb ( Niit 2001).
Autor leiab, et tänapäeval ei mõjuta last mitte ainult see, mis on peres, palju sõltub ka ühiskonnast. Kui pere ei ole lapsele toetaja, julgustaja, kindlustunde andja, siis laps otsib kindlust ja tuge mujalt. Otsitakse sõpradelt, kaaslastelt, teistelt inimestelt. Perekonna väärtushinnagud ei ole enam nii olulised, kui on sõprade või kaaslaste omad. Kokku moodustatakse liit, kes toetab üksteist, neil on ühised ettevõtmised ja ühised väärtushinnangud.
Väärtushinnangud on igal perel erinevad, oleneb mida keegi oluliseks peab. Väärtushinnanguteks võib lugeda headust, armastust, ausust, lugupidamist teistest inimestest, austust, julgust . Tänapäeval tundub, et need väärtused jäävad tahaplaanile ja esile kerkib uus väärtus, mida inimestele peale surutakse ja asetatakse väga kõrgele kohale, on hoopis raha ja rahaga seonduv, mitte ainult rikaste puhul, vaid ka vaeste puhul. Vaestel, kes ei saa keskmist palkagi, on pidev probleem toimetulekuga.
Neil on stress ja mure, kuidas ära elada. Igasugused väärtushinnangud jäävad tahaplaanile ega pääse enam pereelus esile sellepärast, et tegeldakse enese hingeshoidmisega ja lapsed jäävad järjest tahapoole. Lapsed hakkavad ikkagi eelkõige hindama raha ja tekib olukord, kus muu- headus , ausus- ei ole nii päevakorral (Tamm 2001).

Kokkuvõte

Inimene sünnib siia ilma enda jaoks täiesti võõrasse keskkonda, aja jooksul ta õpib kogema ja tundma erinevaid asju. Keskkond on üks suurimaid mõjutajaid inimese elus ja seepärast on oluline, et see keskkond, kus laps elab pakuks turvalisust ja soojust. Esmaseks keskkonnaks on lapsele kodu. Kodu on paik, mis annab igale pereliikmele rahu ja turvalisust. Eriti vajab turvalisust laps. Kodust saab laps esmased oskused, teadmised ning ka väärtushinnangud. Autor räägib töös pikemalt ka väärtushinnangutest.
Mitte alati ei paku kodu koos pärisvanematega turvalisust ega soojust, sest vanemad ei saa enam oma eluga hakkama või on jõuetud lapsi ülal pidama ning need lapsed võivad sattuda lastekodusse, turvakodusse, tugiperedesse, hooldusperedesse, adoptiivperedesse, või eestkoste ala.
Autor ise on viibinud mõned kuud lastekodus ja võetud võõraste inimeste poolt eestkoste alla ja leiab, et parem on sattuda lastekottu kui elada keskkonnas, kus lapsest ei hoolita, vanemad ei saa oma eluga hakkama ja seega ei suuda lapsele turvalisust ega kodusoojust pakkuda.
Seega on autor valinud sellise teema nagu õppija arengu ja õppimiskeskkonna tegurid, välja tuues erinevad keskkonnad, kus lapsel on võimalik kasvada. Peale selle on autor välja toonud ka oma töös materiaalse, mittemateriaalse, virtuaalse ja sotsiaalse keskkonna, sest need keskkonnad on koos lapse ühes kasvu- ja arengukeskkonnas. Autor on välja toonud ka mesosüsteemi, eksosüsteemi ja makrosüsteemi, mis samuti mõjutavad lapse arengu-ja kasvukeskkonda.
Tuleb märgata ka neid lapsi, kel on mure ja kes on hädas, sest lapsed on tulevase elu edasiviijad ja arendajad.

Kasutatud kirjandus

Allik, L. Väikemõisa väikelastekodu. URL= http://www.teehead.org/kleinhofvlk/ . (Oktoober 2002).
Almann, S. (2003). Tea ja toimeta nr.22. Tallinn: Kirjastus Ilo.
Cambell, R. (1991). Tingimusteta armastus. Tallinn: Eesti Kristlik Kirjastus.
Dsiss, H. (2002). Kodu kui õigushoiakute kujunemise keskkond. L, Auväärt. Õiguspsühholoogia sotsioloogia. Tartu: Ülikooli kirjastuse trükikoda.
Edovald, T. (2003). Antisotsiaalse käitumisega õpilased. Tartu.
Fernandez-Ballesteros, R. (2003). Encyclopedia of Psychological Assessment . London.
Гайков, В.Т., Ковалев, Л.Ф., Курбатов, В.И. (1998). Социальная работа. Москва.
Heinla, E. (2000). Sotsiaaltöö nr.6. Tallinn: EV Sotsiaalministeerium .
Ilmoja, M. (2002). Kasupere kui alternatiiv vanemliku hoolitsuseta lastele. Tallinn: Tallinna Pedagoogika Ülikool/ Sotsiaalteaduskond /Sotsiaaltöö osakond.
Justiitsminitseerium. URL= www.just.ee/index.php3?cath=2377/. (21 Jaanuar 2004).
Kaplan, S. (1999). Kasulaps, kasuvanem, kasupere. Sotsiaaltöö .
Kaseoja, M. (1997). Kus kasvavad vanema hoolest ilma jäänud lapsed? Tartu Postimees ,lk 6.
Klefbeck, J., Odgen, T. (2001). Laps ja võrgustikutöö. Tallinn: AS Omanäolise kooli arenduskeskus .
Kukemeck, H., Karlep, K., Krull, E., Mikk, J., Pilli, E., Trasberg, K. (2001). Kasvatus ja aated. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
Kõiv, K. (2003). Võrgustikutöö võimalusi koos lastega. Tallinn: Eesti Lastekaitse Liit.
Leopard, M. URL= www. haridus .ee/et/koolid/ Koolikohustus /Sotsiaalnustamine/ .(2004).
Malvet, M. (2002). Laps, haridus ja toetav võrgustik. Tallinn: Eesti Lastekaitse Liit.
Niit, H. Tamm, A. (2001). Meie lapse mured. Tallinn: Eesti Lastekaitse liit.
Parman, A. URL= http://www.kehrakogudus.ee/vana/juht/j4.htm/ . 1998.
Paul, M., Grof, E.-M. (1997). Üldsotsioloogia. Tallinn: Pirgu arenduskeskus.
Siplane, A. (1997). Orvuna kasvanute toimetulekust. Tallinn: Tallinna Pedagoogika Ülikool/Sotsiaalteaduskond/Sotsiaaltöö õppetool.
Sõnkoval, L. (2000). Sotsiaaltöö nr.2. Tallinn: EV Sotsiaalministeerium.
Tankler, M.(1999). Kuidas areneb laps. EEKBL Laste- ja Noortetöö keskus. Kristlik Kirjandusselts LOGOS . Tallinn.
Tonts, K. (1999). Kasupere taasiseseisvunud eesti hoolekandes. Tartu: Tartu Ülikool/ sotsiaalteaduskond/ eripedagoogika osakond.
Toren, C. (1996). The Social Science encyclopedia. Kuper, A. Kuper, J. London/ New York .
Tulva, T. Tikerpuu-Kattel, A. Viiralt, I. Väljataga, S. Laps Eesti ühiskonnas: probleemid kodus ja koolis. Tallinn: Tallinna pedagoogika Ülikool.
Tuulik, M., Tuulik, A. 1999. Perekonnaõpetus. Tallinn: Riikliku eksami ja kvalifikatsioonikeskus.
Уорд, А. 1995. Новый взгляд. Tartu: Tartu Ülikool
Veetamm, H. 1998. Справочнйк по социальным вопросам детей. Tallinn: SOS- Lasteküla Eesti Ühing.
Vooglaid, Ü. 1999. Lastekodu kui kasvukeskkond. Tallinn: SOS lasteküla Eesti Ühing.
2

.DOC Laadi alla originaalfail 27 lk · .doc · 212 allalaadimist

Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes #1

Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes #2

Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes #3

Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes #4

Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes #5

Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes #6

Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes #7

Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes #8

Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes #9

Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes #10

Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes #11

Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes #12

Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes #13

Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes #14

Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes #15

Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes #16

Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes #17

Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes #18

Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes #19

Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes #20

Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes #21

Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes #22

Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes #23

Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes #24

Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes #25

Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes #26

Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes #27

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 27 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-11-25 Kuupäev, millal dokument üles laeti

212 laadimist Kokku alla laetud

6 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

merilin lille Õppematerjali autor

Diplomitöö teemal Keskkond lapse arengu mõjutajana asendusperes, kaitsutud hindele B.

Lapse kasvukeskkond, ökoloogiline arengukeskkond, pere väärtushinnangud.

lapse kasvukeskkond ökoloogiline arengukeskkond pere väärtushinnangud

Kasutatud allikad

https://www.kehrakogudus.ee/vana/juht/j4.htm/

Sarnased õppematerjalid

docx

Orbude ja vanemliku hoolitsuseta laste hoolekanne Eestis

Samuti sõna kasupere asemel kasutatakse väljendeid hoolduspere või asenduspere. Võimalused vanemliku hoolitsuseta lastele Laps paigutatakse asenduskodusse või perekonnas hooldamisele, kui ta on orb või jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest ja talle ei ole leitud eestkostjat või teda ei ole lapsendatud. Lapsendamine. EV perekonnaseaduse järgi on lapsendamine juriidiline protsess, mille tagajärjel tekkivad lapsendaja ja lapsendatu vahel kõik perekonnaseaduses sätestatud vanema ja lapse õigused ning kohustused e sugulussidemed. Lapsendamisega kaasnevad kõik samad õigused ning kohustused, mis bioloogilise lapse sünnil. Lapsendamisotsuse saab langetada ainult kohus. Lapsendada saab : - orbe; - lapsi, kelle vanematelt on vanemlikud õigused ära võetud; - lapsi, kelle vanemad on eeskosteasutusele andnud kirjaliku nõusoleku lapsendamiseks. (Perekonnaseadus, 1994: §78) Eestkoste. EV perekonnaseaduse järgi kuulub eestkostjale nii lapse isikuhooldus- kui ka varahooldusõigus

Sotsiaaltöö alused

docx

Lastekodulapsed Eestis

Tallinna Laagna Gümnaasium Lastekodulapsed Eestis Referaat Veronika Tsehhojeva 11B Tallinn 2014 Lastekodulapsed Eestis Lapse kasvamise ja arengu peamine eeldus on vanemate ja pere olemasolu. Igal lapsel on õigus üles kasvada oma vanemate juures ning kui see pole võimalik, vajab laps asendusvanemaid, kellest saab tema pere. Eestis elab lapsendaja-peredes ligikaudu 1200 kuni 18-aastast lapsendatud last. Laps tahab lihtsaid asju: kallistusi, hoolimist, koos ema ja õdede- vendadega üksteise kaisus pikutada ja lugusid jutustada, koolist tulles sooja kodusöögi lõhna, talvel koos perega suusatada, emale uhkusega

Alternatiivpedagoogika

docx

Lastekodulapsed Eestis

Tallinna Laagna Gümnaasium Lastekodulapsed Eestis Referaat Veronika Tšehhojeva 11B Tallinn 2014 Lastekodulapsed Eestis Lapse kasvamise ja arengu peamine eeldus on vanemate ja pere olemasolu. Igal lapsel on õigus üles kasvada oma vanemate juures ning kui see pole võimalik, vajab laps asendusvanemaid, kellest saab tema pere. Eestis elab lapsendaja-peredes ligikaudu 1200 kuni 18-aastast lapsendatud last. Laps tahab lihtsaid asju: kallistusi, hoolimist, koos ema ja õdede- vendadega üksteise kaisus pikutada ja lugusid jutustada, koolist tulles sooja kodusöögi lõhna, talvel koos perega suusatada, emale uhkusega

Perekonna õpetus

docx

Lastekodulapsed Eestis

Eripedagoogika

doc

Kasvamine lastekodus, meelemürgid ja väärkohtlemine

Igal lapsel on õigus tasuta ja kohustuslikule haridusele algtasemel. Need kolm sätet ja veel teisigi on kirjutatud "Lapse õiguste deklaratsioonis". Ükski laps ei saa endale valida perekonda, kuhu ta sünnib ning millistes tingimustes kasvab. Küll aga saab ja peab ühiskond reageerima, kui on näha ülekohut. Seda enam, kui tegu on nii väikeste ilmakodanikega, et nad ise ei oska ega teagi veel abi küsida. Kui on näha, et peale abi pakkumist olukord lapse jaoks ei muutu, ei jää enam muud üle, kui laps lastekodusse võtta. See aga ei tähenda, et nüüd on kõik lapse probleemid lõppenud. Võib isegi juhtuda, et laps astub vihma eest räästa alla. Kodustest probleemidest saadakse jagu, aga mõnedelgi võib nüüd peavalu hakata tekitama olukord lastekodus. Referaadis tahangi saada paremat ülevaadet, mis moodi käib laste vanemate juurest ära võtmine,milline on nende elu selles asutuses ning suhtumine meelemürkidesse ja

Sotsiaaltöö

doc

Lastekodu

TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR Alushariduse ja täiendusõppe osakond Lastekodu, Lapsendamine 2011 Sisukord 1. LAPSENDAMINE..................................................................................................3 1.1 Lastekodu kui kasvukeskkonna mõjust lapse psüühilisele arengule............3 1.2 Esimene eluaasta................................................................................................3 1.3 Teine ja kolmas eluaasta...................................................................................4 1.4 koolieelne iga......................................................................................................4 1.5 Suhete orienteeritud koolkond.....................................................

Suulise ja kirjaliku väljenduse õpetus

docx

KODU JA LASTEAIA KOOSTÖÖ MÕJU LAPSE ARENGULE

Tallinna Ülikooli Pedagoogiline Seminar Alushariduse ja täiendusõppe osakond Kätlin Kattai KODU JA LASTEAIA KOOSTÖÖ MÕJU LAPSE ARENGULE Referaat Juhendaja: Kerstin Kööp Tallinn 2014 SISUKORD KODU JA LASTEAIA KOOSTÖÖ MÕJU LAPSE ARENGULE............................................1 SISSEJUHATUS.........................................................................................................................3 1. KODU JA LASTEAIA KOOSTÖÖ MÕJU LAPSE ARENGULE........................................4 1.1. Kasvukeskkond kui lapse arengut saatev oluline faktor......................................................4 1.2 Lasteaed pere toetajana lapse arendamisel........................................................

Alusharidus

doc

Kodu ja perekonna roll lapse arengus

..........................................................................................11 2.1. Jagamatu tähelepanu..................................................................................................11 2.2. Lapsele pühendatud aeg............................................................................................ 12 2.3. Lugemine koos lapsega.............................................................................................13 2.4. Raamatute tähtsus lapse mängumaailmas................................................................. 13 2.5. Peretraditsioonid........................................................................................................15 KOKKUVÕTE.....................................................................................................................16 SISSEJUHATUS Suure osa oma aktiivsest ajast veedab laps väljaspool kodu ja perekonda. Sellest hoolimata

Eelkoolipedagoogika

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (6)

Oliver Niinas: Ülesehitus hea,

Töösisu - 10/3(liiga palju alapealkirju)

Kasutatud kirjandust parasjagu.

Tööüldine iseloomustus - liiga lühike.

Diplomitööks 25 lehte = Referaadi/kursusetööga.

Tulemus 10/4 - kehvavõitu(kui see oli sinu täieulatuses diplomitöö)

01:14 21-02-2013

Maarika Maripuu: väga hea ja korrektne töö.... annab suurepärase ülevaate!

15:23 29-11-2010

k t: aitäh, hea materjal. vormistus on ka täpne.

11:36 29-09-2010

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 27 lk