Orbude ja vanemliku hoolitsuseta laste hoolekanne Eestis (0)

TARTU ÜLIKOOL
SOTSIAAL- JA HARIDUSTEADUSKOND
ERIPEDAGOOGIKA OSAKOND
ORBUDE JA VANEMLIKU HOOLITSUSETA LAPSED – OLUKORD EESTIS
Referaat
Tartu 2011

Sisukord

Sissejuhatus 3
Võimalused vanemliku hoolitsuseta lastele 4
Hooldamine perekonnas on isiku hooldamine sobivas perekonnas, kelle liikmete hulka ta ei kuulu. Hooldamine perekonnas toimub valla- või linnavalitsuse ja hooldamisele võtja vahel sõlmitud kirjaliku lepingu alusel. (Sotsiaalhoolekande seadus, 1995: § 15) 4
Olukord Eestis 4
Probleemid Eesti hoolduspere süsteemis 5
Orbude ja vanemliku hoolitsuseta laste olukord Põhjamaades ja Ameerika ühendriikides 6
Näiteks, MTÜ Oma Pere juhatuse esimehe Sigrid Petofferi sõnul on Rootsis lastekodude asemel professionaalsed kasupered. Rootsis pole ühtegi lastekodu ! Peredele makstakse selle eest nagu iga teisegi töö eest. (Pealinn, 27.09.2010). 7
Ameerika Ühendriikide kohta on Andres Siplane oma bakalaureuse töös toonud välja järgmised andmed: 7
74,5% kasupered; 2,7% lõpetamata lapsendamised; 16,4% grupikodud ja lastekodud; 0,5% iseseisev elamine, 5,9% muu. (Siplane, 1999) 7
Kokkuvõte 7
Kasutatud kirjandus: 9
3.Ibrus, K. (2011). Analüüs: Riik toetab endiselt pigem lastekodusid kui kasuperesid. Eesti päevaleht. 9
4.Petoffer, S. (2010). Rootsis on lastekodude asemel professionaalsed kasupered. Pealinn. 9

Sissejuhatus

Valisin selle teema selle pärast, et olen päris tihedalt seotud Käopesa väikelastekoduga ja sealne elu-olu on hästi teada. Asenduskodus võivad olla küll kõik võimalused laste heaoluks- soe toit, puhtad riided, võimalused huvitegevuseks, aga ikkagi ei suuda lastekodu pakkuda parimat kasvukeskkonda – pere. Asenduskodus on laste eest hoolitsevate täiskasvanute ring liiga suur ning tegu on ikkagi töötajatega, kes võivad asutuses vahetuda. Kui laps on kellessegi kiindunud ja see inimene mingil põhjusel töölt lahkub, siis see suhe katkeb ja lapsele on see väga valus , Uuesti kellessegi kiinduda on veelgi raskem. Samuti võib olla probleemiks see, et lastekodus töötavad enamasti naised, seega laste kokkupuude meesterahvastega on liiga väike.
Nii et lastekodus kasvavate laste suurimaks probleemiks ongi kiindumussuhte puudumine. Laps vajab kindlaid täiskasvanuid, keda usaldada, mis on eelduseks , et temast kasvaks eluga toime tulev inimene.
Oma referaadis tutvustangi erinevaid võimalusi vanemateta laste hoolekandes. Rõhk on just asendusperede süsteemil, mis kahjuks Eestis pole väga heal järjel. Eestis kipub olukord olema nii, et kui laps satub lastekodusse, siis sinna ta ka jääb.
Käesolevas referaadis võib segadus tekkida erinevate mõistega, mis aja jooksul on muutunud. Näiteks lastekodu asemel kasutatakse nüüd sõna asenduskodu. Samuti sõna kasupere asemel kasutatakse väljendeid hoolduspere või asenduspere.

Võimalused vanemliku hoolitsuseta lastele

Laps paigutatakse asenduskodusse või perekonnas hooldamisele, kui ta on orb või jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest ja talle ei ole leitud eestkostjat või teda ei ole lapsendatud .
Lapsendamine . EV perekonnaseaduse järgi on lapsendamine juriidiline protsess, mille tagajärjel tekkivad lapsendaja ja lapsendatu vahel kõik perekonnaseaduses sätestatud vanema ja lapse õigused ning kohustused e sugulussidemed. Lapsendamisega kaasnevad kõik samad õigused ning kohustused, mis bioloogilise lapse sünnil. Lapsendamisotsuse saab langetada ainult kohus.
Lapsendada saab :
- orbe;
- lapsi, kelle vanematelt on vanemlikud õigused ära võetud;
- lapsi, kelle vanemad on eeskosteasutusele andnud kirjaliku nõusoleku
lapsendamiseks. ( Perekonnaseadus , 1994: §78)
Eestkoste. EV perekonnaseaduse järgi kuulub eestkostjale nii lapse isikuhooldus- kui ka varahooldusõigus. Eestkoste seatakse lapse üle, kelle vanemad on surnud, tunnistatud teadmata kadunuks või teovõimetuks või kellelt on vanemlikud õigused ära võetud. Eestkostet teostab kohtu poolt määratud eestkostja , kelle isiku kohta teeb ettepaneku eestkosteasutus . Lapse eestkostja on tema seaduslik esindaja, kes on kohustatud hoolitsema lapse kasvatamise ja ülalpidamise eest. Eestkostja on kohustatud andma eestkosteasutusele aru eestkostja ülesannete täitmise kohta. (Perekonnaseadus, 1994: §172)

Hooldamine perekonnas on isiku hooldamine sobivas perekonnas, kelle liikmete hulka ta ei kuulu. Hooldamine perekonnas toimub valla- või linnavalitsuse ja hooldamisele võtja vahel sõlmitud kirjaliku lepingu alusel. (Sotsiaalhoolekande seadus, 1995: § 15)

Sotsiaalhoolekande seaduse järgi on asenduskodu ülesandeks lapsele tema põhivajaduste rahuldamiseks peresarnaste elutingimuste võimaldamine, talle turvalise ja arenguks soodsa elukeskkonna loomine ning lapse ettevalmistamine võimetekohaseks toimetulekuks täiskasvanuna. (Sotsiaalhoolekande seadus, 1995: § 15¹)

Olukord Eestis

Kristi Kõivu artiklis on välja toodud, et lastekodude tööd muudeti 1993. a. sotsiaalministri poolt kinnitatud lastekodude põhimäärusega, mille järgi lastekodu koos kohaliku omavalitsusega on kohustatud tegema tööd selles suunas, et laps võiks tagasi minna koju või et talle leitakse eestkostja, hooldaja või lapsendaja. (Kõiv, 2003)
Kuid nüüd, mitmeid aastaid hiljem on riigil ikka veel suund asenduskodude arendamisel. Riigikontrolli aruandes on välja toodud, et kuigi riigi strateegiliseks eesmärgiks on olnud pakkuda lastele võimalikult perelähedast hoolekannet, mis on üldiselt lapsesõbralikum ja tagab eluks parema ettevalmistuse, siis tegelikkuses on kasuperede osakaal laste asendushoolduses hoopis vähenenud.
Riigikontrolli 2009. aasta aruandes on välja toodud, et 2008. aastal panustas riik lastekodus hooldamisele 191,5 miljonit krooni ja kasuperes kasvavate laste toetuseks vaid 17,5 miljonit krooni. Lastekodus viibis aasta jooksul 1323 last ja kasuperes hooldamisel 401 last. Lastekodus oleva lapse kohta maksab riik 10 000 – 16 000 krooni kuus, kasuperes kasvava lapse eest 3000 krooni kuus. ( Riigikontroll , 2009).
„Praegu on riik võtnud suunaks lastekodud muuta võimalikult peresarnasteks. Lähiaastatel investeeritakse Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Šveitsi koostööprogrammi kaasabil lastekodude füüsilise keskkonna parandamisse veel ligi 225,5 miljonit krooni.“ (Riigikontroll, 2009).
Riigikontrolli aruandes on kirjas, et sotsiaalhoolekande seadusega on kehtestatud asenduskodude perevanema süsteemi jaoks tingimused ja nõuded alates 2007. aastast. Kuid 2009. aastal töötas asenduskodude 143 perest perevanema süsteemi alusel 26 peret ehk 18,2%. Ülejäänud peredes töötavad kasvatajad endiselt graafiku alusel. (Riigikontroll, 2009)
Seega asenduskoduteenusele kulub aastas mitmeid kordi rohkem raha kui perekonnas hooldamisele, sealjuures on perekonnas hooldamine üldiselt lapsesõbralikum. Uued ehitatavad peremajad võivad olla küll väga ilusad, aga kui perevanema süsteem töötab ainult nii vähestes, siis oleksid võinud need majad ka ehitama jätta ja raha mujale investeerida.

Probleemid Eesti hoolduspere süsteemis

Eesti kasuperede liidu juhi, Malle Kobini sõnul on Eestis kaks peamist süsteemset viga, mille tõttu suunatakse lapsi järjekindlalt ikkagi lastekodusse. Esiteks soodustab seda lastekodude riiklik rahastamissüsteem, mis on pandud sõltuma laste arvust. Selline pearahasüsteem motiveerib lastekodusid hankima endale alati võimalikult palju lapsi.
Teiseks ei ole lapse hooldusperesse suunamiseks eriti motiveeritud ka kohalik omavalitsus . Kui omavalitsus suunab lapse lastekodusse, maksab selle eest täielikult riik. Riik võtab enda kanda ka kõik lapse eestkoste küsimused ja kogu vastutuse. Kui laps suunata hooldusperre, tähendab see, et kohalik sotsiaaltöötaja peab ikkagi perega suhtlema , jälgima nende hakkamasaamist – see tähendab töökoormuse kasvu, mis sotsiaaltöötajal on juba niigi suur. Seetõttu seavad Malle Kobini sõnul paljud omavalitsused hooldusperedele lapse saamise tingimuseks, et vanemad võtavad ka juriidilise eestkoste – seega täieliku vastutuse lapse eest. See tähendab kõike, mis puudutab võimalikke kinnisvaraga seotud küsimusi või muid juriidilisi toiminguid, ning kohalik omavalitsus ei vastuta siis enam mitte kuidagi selle lapse eest. Loomulikult on kohalikel omavalitsustel nii kergem, kui nad nendest kohustustest pääsevad. (EPL, 2011)
Probleemiks on ka hooldusperede süsteemi organiseerimatus. Siplane (1999) oma välja toonud, et paljud probleemid leiaksid lahenduse kasuperesüsteemi reguleeriva seaduse loomisega, tegemist on ju otseselt isikute (omavalitsuste) kohustuste ja (laste) õiguste sätestamist vajava valdkonnaga. Lisaks eelpooltoodule peaks see seadus:
- andma võimaluse kasupereteenuse korraldamiseks valitsusvälistele organisatsioonidele,
- määrama kasuperede töö professionaalsuse astme (näiteks paindlikkust põhitöökohana koos sotsiaalsete garantiidega kasuvanemaks olemise ja lihtsalt kasupereteenuse osutamise eest rahalise hüvitise vahel),
- määrama kasuperede töö koordineerijad. (Siplane, 1999).

Orbude ja vanemliku hoolitsuseta laste olukord Põhjamaades ja Ameerika ühendriikides

Eestis kahjuks kipub nii olema, et kui laps satub asenduskodusse, siis sinna ta ka jääb. Paljudes teistes riikides on suunaks võetud laste paigutamine asendusperedesse.

Näiteks, MTÜ Oma Pere juhatuse esimehe Sigrid Petofferi sõnul on Rootsis lastekodude asemel professionaalsed kasupered. Rootsis pole ühtegi lastekodu! Peredele makstakse selle eest nagu iga teisegi töö eest. (Pealinn, 27.09.2010).

Ameerika Ühendriikide kohta on Andres Siplane oma bakalaureuse töös toonud välja järgmised andmed:

74,5% kasupered; 2,7% lõpetamata lapsendamised; 16,4% grupikodud ja lastekodud;
0,5% iseseisev elamine, 5,9% muu. (Siplane, 1999)

Kasupere- ja institutsionaalse hoolduse proportsioonid Euroopa Liidus erinevad järgmiselt: Kreekas, Portugalis ja Hispaanias paigutatakse suur enamus lapsi kasuperede asemel lastekodudesse. Belgias, Itaalias ja Saksamaal elab kasuperedes pisut vähem lapsi kui institutsionaalsel hooldusel. Taanis , Prantsusmaal ja Hollandis paigutatakse pooled vanemliku hoolitsuseta jäänud lastest kasuperedesse (Siplane, 1999).

Kokkuvõte

Minu arust annab Eestis tunda veel Nõukogudeaeg, mil paigutati vanemliku hoolitsuseta lapsed valdavalt lastekodudesse. Praegu küll puhuvad vanemliku hoolitsuseta laste hoolekandes teised tuuled, aga keskmine eestlane on ikka selline ettevaatlik ja suhtub umbusuga võõra lapse võtmisse enda perekonda. Siin on suur roll riigil, kui lastekaitsepoliitika arendajal ja elluviijal, kes saaks sellist mõtteviisi muuta. Loodetavasti oleme varsti sellel tasemel, et vähemalt pooled vanemliku hoolitsuseta lastest saaksid peres üles kasvada.
Uute peremajade süsteem on küll iseenesest tore, aga mulle tundub see pisut läbi mõtlemata. Jätab mulje, et tahetakse midagi ära teha ja selleks ehitatakse aga uusi maju juurde. Kui majad valmis, siis hakatakse alles vaatama, mis edasi saab. Nagu eelpool mainitud , siis ka uutes peremajades töötavad siiski kasvatajad graafiku alusel, mitte perevanem, kes oleks lastega pidevalt koos.
Loodetavasti hakatakse varsti Eestis hooldusperede süsteemiga intensiivsemalt tegelema, et asi käima lükata. Näiteks võiks ministeerium , kui ta tõesti tahab pigem hooldusperesid toetada, võtta tööle inimese, kes hakkaks hooldusperedesse laste vahendamist otseselt organiseerima, või teha muud, et kasuperendust soodustada.

Kasutatud kirjandus:

Siplane, A. (1999). Kasuperede arengust Eestis, bakalaureusetöö. Tallinna Pedagoogikaülikool.

Kõiv, K. (2003). Lastekodu – koht koduta lastele või koduta laste kodu. Võrgustikutöö võimalusi töös lastega. Artiklite kogumik.

Ibrus, K. (2011). Analüüs: Riik toetab endiselt pigem lastekodusid kui kasuperesid. Eesti päevaleht.

Petoffer, S. (2010). Rootsis on lastekodude asemel professionaalsed kasupered. Pealinn.

Perekonnaseadus. Riigi Teataja 1994.

Sotsiaalhoolekandeseadus. Riigi Teataja 1995.

Majandusaasta aruanne 2009. Riigikontroll.

Ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2008. aastal. Riigikontroll, 2009.