Lastekodulapsed Eestis (0)

Tallinna Laagna Gümnaasium
Lastekodulapsed Eestis
Referaat
Veronika Tšehhojeva
11B
Tallinn 2014
Lastekodulapsed Eestis
Lapse kasvamise ja arengu peamine eeldus on vanemate ja pere olemasolu. Igal lapsel on õigus üles kasvada oma vanemate juures ning kui see pole võimalik, vajab laps asendusvanemaid, kellest saab tema pere. Eestis elab lapsendaja- peredes ligikaudu 1200 kuni 18-aastast lapsendatud last. 
Laps tahab lihtsaid asju: kallistusi, hoolimist, koos ema ja õdede-vendadega üksteise kaisus pikutada ja lugusid jutustada, koolist tulles sooja kodusöögi lõhna, talvel koos perega suusatada, emale uhkusega koolitunnistust näidata ja veel palju muid pisikesi asju. 
Lapsed ei kasva kampaania korras, vaid vajavad kodusoojust iga päev. Vanemliku hooleta lapsed on noores eas ilma jäänud täiesti loomulikest pereväärtustest nagu armastus, hoolivus ja turvatunne . Need lapsed on justkui meie kõigi omad. Nad vajavad meie igapäevast toetust, et neil oleks olemas kõik vajalik, et olla laps.
Esimene SOS Lasteküla Eestis loodi 1995. aastal. Sellest ajast alates on nad aidanud rohkem kui 1000 last. Lisaks Keila lastekülale on neil külad veel Põltsamaal ja Narva-Jõesuus, viimases neist elavad ühes majas ka sügava vaimse ja füüsilise puudega lapsed. Nende tegevus hõlmab ka noortekodusid. Tallinnas ja Keilas ja peretugevdamisprogramme Ida-Virumaal. Viimastel aastatel on nad pööranud suurt rõhku laste õiguste kaitsele. 
“Noortel on vaja kedagi, kes neile tuult tiibadesse annaks ja nende unistustesse ja soovidesse usuks ,” rõhutab Merlin, kes on lastekodus üles kasvanud. “Nad tunnevad end niigi oma mineviku tõttu ebakindlalt ja seda suurem on vajadus end tulevikus tõestada. Vähe on neid, kes suudavad omal jõul edasi minna ja end arendada, suurem osa vajab siiski kedagi, kes neisse usuks ja tugiisik on selleks suurepärane inimene.” Naise sõnul on kõige kurvem see, kui asenduskodu noortele õpetataksegi abitust ja rõhutatakse, et oma tausta tõttu on nad justkui teisel pulgal nii tööturul kui koolis. “Kui käisin asenduskodudes külas, selgus ühes väikelinnas, et lapsed said rõivapoest riideid soodsamalt, kui ütlesid, et on asenduskodust pärit. Kauplusel oli asenduskoduga tõesti selline kokkulepe, aga miks mitte teha seda diskreetselt — miks üldse õpetada noorele , et kuna ta tuleb asenduskodust, siis peavad tal olema mingid eelised ja privileegid? Miks me ei taha neile õpetada, et nad on võrdsed kõigi teistega ?“
Täna panustab Merlin iga päev lisaks oma põhitööle ka asenduskodudest ellu astuvate noorte heaks ja seda nii noortealgatuses Ühise Eesmärgi Nimel, mis keskendub nii asendushooldusel olevate noorte kui sealt elluastuvate noorte küsimuste ja probleemide lahendamisele kui Eesti Asenduskodu Töötajate Liidus. “ Tunnen , et kuna minusse on nii palju panustatud, siis ma tahan midagi tagasi anda,” ütleb ta. Ühtlasi soovitab naine ka kõigile praegustele ja endistele asenduskodu noortele tugiisikuks hakkamise võimalust. “Kuna nad on ise selle tee läbi käinud, on neil kergem end noortega samastada ja probleemile sarnase nurgaalt läheneda.”
Jane Snaith arutab “Märka Last” kevadnumbris asenduskodude ja lapsendamise vahest ning leiab, et iga laps vajab perekonda.
Miks ei täitu kõikide laste unistused leida endale uus ema ja kodu, kui nad on oma sünniperekonnast ilma jäänud? Teadmatus ja hirmud on kokku kuhjanud hunniku eksiarvamusi, mis inimesi laste hooldamisest eemale peletavad.
Miks aga ei täitu kõigi laste unistused saada uus emme ja kodu, mis kõik kokku annaks uue pere, kui nad on oma sünniperekonnast ilma jäänud ning sinna enam tagasi pöörduda ei saa?
Põhjusi on mitmeid. Esmalt peaksime kõik endalt küsima : “Kelle laps ta on?” Kes peaks olema huvitatud asendushooldusele paigutatud lapse parimast arengust,
parimast ettevalmistusest tulevikuks? Ütleme rõõmuga oma pisipõnni või suurema lapse kohta: “See on minu laps, ma olen tema üle väga uhke.” Aga kes ütleb seda lastekodus kasvavale lapsele? Jah, ta on juriidiliselt “riigi” laps, riiklikul asendushooldusel, kohaliku omavalitsuse eestkoste all, kes ka peab vastutama lapse arengu ja elluastumise eest.
Aga kes on see “riik”, kas ta paneb lapsele õhtuti teki peale? Kelle käest kuuleb laps neid turvatunnet tekitavaid sõnu – see on minu laps –, mis aitavad tal toime tulla suureks kasvamise vastuoluliste tunnete ja raskustega?
Siit jõuame esimese põhjuseni, miks nii paljud lapsed Eestis elavad veel asutustes, mitte perekonnas: vajame oma väikeses riigis paremat poliitilist tahet, mõistmaks, et iga laps vajab perekonda ja väärib seda. Selline veendumus paneks suuremas riiklikus plaanis kiiremini ja põhjalikumalt tegutsema selles suunas, et võimaldada igale lapsele kasvamist turvalises peres, olgu see siis lapse sünniperekond või asendushooldus perekonnas.
Teine põhjus puudutab meid endid . Mida me tegelikult teame vanemliku hooleta lapse kasvamise võimalustest meie enda perekonnas ja mida usume selle kohta?
Teadmatus ja hirmud kokku on kujundanud hulga müüte, mida ühiskond edasi annab ja mida meie ka usume.
Enne kui hakkame müüte purustama , vajab lahtiseletamist, millised on üldse vanemliku hooleta jäänud laste võimalused uues perekonnas kasvada. Loomulikult on lapsele parim jääda oma bioloogiliste  vanematega või siis nende juurde tagasi pöörduda. Kui see  aga pole mitmel põhjusel võimalik ning on selge, et lapse  pärisvanemad ei suuda neid kunagi kasvatama ega hooldama hakata, on lapsele parim uude perekonda lapsendamine .
Lapsendamine on õiguslik toiming, mis loob lapsendaja ja lapsendatu vahele vanema ja lapse vahelised õigused ja kohustused. Lapsendamine on tähtajatu ning seda reguleerib perekonnaseadus . Kõik toimib täpselt nii nagu lapsevanema ja bioloogiliste laste vahel. Samas on palju lapsi, keda pole võimalik lapsendada.
Ometi väärib iga laps perekonda, ta ei ole mini-inimene mini-inimõigustega, vaid igal lapsel on täisväärtuslik õigus perekonnale. Seega ka siis, kui laps vajab asendushooldust, peaks olema esimene asi see, kuidas leida talle uus perekond, kus ta saaks turvaliselt üles kasvada. Riikliku asendushoolduse puhul on selleks võimaluseks kas eestkoste või perekonnas hooldamine.
Eestkostet peaks rohkem soovitama ja eelistama siis, kui lapse saab tema enda sugulaste juurde elama paigutada. Sellisel juhul jääks laps tuttavasse keskkonda, sugulaste ja laiendatud perekonna ringi. Eestkoste määrab kohus.
Kui sugulasi pole võimalik leida, saab lapse hooldusele paigutada ka võõrasse perekonda, kes on selleks soovi avaldanud. Sellisel juhul jääb laps kohaliku omavalitsuse eestkostele. Omavalitsus sõlmib hooldusperega lepingu lapse hooldamise kohta. Perekonnas hooldamine peaks olema võimalikult lühiajaline, sest selle teenuse üks eesmärke on see, et laps saaks pöörduda tagasi oma bioloogilise perekonna juurde. Aga sageli on ka perekonnas hooldamine pikaajaline ehk kestab kuni lapse täisealiseks saamiseni .
Valisin just seda teemat, sest et mu huvid ja tuleviku töö on seotud lastega ja nendest arusaamisega. Lapsepõlvest saadik unistasin töötada lastekodus ja aidata lastel nende raskuseid ületada. Tahaks anda lastele hoolt, rõõmu ja unistust, et tulevikus saavad nad õnnelikuks.
Kasutatud allikad:

http://www.sos-lastekyla.ee/oma-elu-alustav-noor-ei-vaja-muud-kui-et-keegi-temasse-usuks/

http://www.sos-lastekyla.ee/toetajale/soprade-klubi/

http://www.omapere.ee/page_adoption.php?pageid=9

http://ajakiri.lastekaitseliit.ee/2013/05/kas-ka-mina-voiksin-kasvatada-vanemliku-hooleta-last/

http://www.annaabi.ee/Laps-ja-kodu-lastekodu-v%C3%B5i-laste-kodu-m49949.html