Kasvamine lastekodus, meelemürgid ja väärkohtlemine (2)

TALLINNA ÜLIKOOLI
Rakvere Kolledž
Sotsiaalpedagoogika
RSP I kõ

Merilin Uder

KASVAMINE LASTEKODUS,
MEELEMÜRGID JA VÄÄRKOHTLEMINE
Referaat
Juhendaja :
Elmo Medar

MAARDU 2010

Sisukord

Sissejuhatus…….……………………………………………………………………………...3
Lapse hoolekandeasutusse sattumine ………………..……………………………………...4-5
Toetused vanemliku hoolitsuseta lastele ja nende eestkostjatele………………………...…5-6
Lastekodu kui kasvukeskkond …………….………….……………………………………..6-8
Kasvandike enesehinnang , suhted eakaaslastega, käitumine probleemsituatsioonides…...8-10
Sotsiaalne tõrjutus………………………………………………………………………...10-11
Väärkohtlemine lastekodudes…………………………………………………………….12-13
Alkohol , tubakas , narkootikumid………………………………………………………...13-14
Kokkuvõte……………………………………………………………………………………15
Kasutatud kirjandus………………………………………………………………………….16

Sissejuhatus

Igal lapsel on täielik õigus elule ja tervislikule arengule.
Igal lapsel on õigus teada oma vanemaid ja on õigus nende hoolele.
Igal lapsel on õigus tasuta ja kohustuslikule haridusele algtasemel.
Need kolm sätet ja veel teisigi on kirjutatud “Lapse õiguste deklaratsioonis”. Ükski laps ei saa endale valida perekonda, kuhu ta sünnib ning millistes tingimustes kasvab. Küll aga saab ja peab ühiskond reageerima, kui on näha ülekohut. Seda enam, kui tegu on nii väikeste ilmakodanikega, et nad ise ei oska ega teagi veel abi küsida.
Kui on näha, et peale abi pakkumist olukord lapse jaoks ei muutu, ei jää enam muud üle, kui laps lastekodusse võtta. See aga ei tähenda, et nüüd on kõik lapse probleemid lõppenud. Võib isegi juhtuda, et laps astub vihma eest räästa alla. Kodustest probleemidest saadakse jagu, aga mõnedelgi võib nüüd peavalu hakata tekitama olukord lastekodus.
Referaadis tahangi saada paremat ülevaadet, mis moodi käib laste vanemate juurest ära võtmine,milline on nende elu selles asutuses ning suhtumine meelemürkidesse ja väärkohtlemisse.

Lapse hoolekandeasutusse sattumine

Noorsoo elujõud, teotahe ja ideelis-kõlbeline isiksuseorientatsioon, tööalased oskused ja võimed ning seesmine valmisolek neid rakendada määravad rohkem kui miski muu ühiskonna toonuse nüüd ja tulevikus. Tulevik nõuab aga mitte üksnes tööoskuslikke ja lihtsalt tegutsevaid inimesi vaid isksusi, kes nüüdisaja ülikeerukates eluvaldkondades suudavad leida normaalse, töökindla suhte enda ja kaasinimeste vahel. Ilma selleta ei saa olla juttu isiksuse kuitahes väärtuslike omaduste kujunemisest, ei ole juttu isiksuse harmoonilisest struktuurist.
Kogu isiksuse arengule alusepanijaks on perekond. Just siin valitsev õhkkond, kujundatus väärtused ning huvid määravad suuresti inimese saatuse . A. Lunge nimetab perekonda lapse jaoks headuse, siiruse ja inilikkuse kooliks, kuna vanemate soojusel ja helluse on väga suur mõju lapse tulevasele sotsialiseerumisprotsessile. Suhted pere liikmete vahel määravad sealse psühholoogilise kliima, mõjutades lapse suhtumist maailma, nii vaimsetesse ja materiaalsetesse väärtustesse kui teistesse inimestesse. Vajakajäämised perekondlikes suhetes, eriti külmad ja vaenuikud suhted vanematega (või vanemate vahel) võivad viia selleni , et laps satub kergesti väliste mõjude alla, või ei pea psüühhika vastu – ilmnevad kõrvalekalded arengus, käitumises, tundevallas. Samas on teada see, et perekondliku kasvatuse puudujääke on tihti raske kui mitte võimatu kompenseerida. Mõnikord on aga ainuke võimalus päästa laps oma vanemate käest ja paigutada ta lastekodusse. (Aunapuu 1990: 3)
Lapse pere juurest ära võtmine ei ole niisama kerge. Lapse võib sotsiaalteenuse ja muu abi osutamiseks eraldada kodust ja perekonnast vaid järgmiste asjaolude üheaegsel esinemisel:

Puudused lapse hooldamisel ja kasvatamisel ohustavad lapse elu, tervist või arengut või kui laps ise oma käitumisega seab ohtu oma elu,tervise või arengu;

Perekonna ja lapse suhtes kasutusele võetud muud abinõud ei ole osutunud küllaldaseks või nende kasutamine ei ole võimalik;

Lapse eraldamine perekonnast toimub lapse huvides.
Kodust ja perekonnast eraldatud lapse edasise elukoha,hooldamise ja kasvatamise korraldab valla- või linnavalitsus. Ühest perekonnast pärit õed ja vennad tuleb jätta kodust ja perest eraldamisel kokku, välja arvatud, kui see on vastuolus laste huvidega . Kodust ja perekonnast eraldatud lapsel on õigus saada teavet oma päritolu, eraldamise põhjuse ja tema tulevikku puudutavate küsimuste kohta. Kui laps paigutatakse hooldamisele väljapoole kohaliku omavalitsuse halduspiirkonda, hoolitseb valla- või linnavalitsus tema sidemete säilimise eest ja endise kodukohaga, loob lapsele tingimused sinna tagasitulekuks ja aitab kaasa tema elluastumisele.
Kui lapse kodust eraldamise aluseks olevad asjaolud ära langevad, aidatakse laps koju ja perekonda tagasi. Valla- või linnavalitsus osutab vajadusel abi perekonnale , kellelt laps võeti, et aidata luua eeldusi lapse koju tagasipöördumiseks.(Marvet & Mikkola 1998: 82)
Aasta jooksul satub sotsiaaltöötajate poolt esmakordselt tähelepanu alla üle 1000 lapse. 2000. aastal oli neid 1227. Lastekodudes on vanemliku hoolitsuseta lapsi 1200, see ei tähenda, et neil lastel vanemaid ei ole. Orbusid on neist vaid sadakond. Eestkostel või peres hooldamisel on 2940 last. (Malvet 2002: 27-28).

Toetused vanemliku hoolitsuseta lastele ja nende eestkostjatele

Pensioniamet võib riiklike peretoetuste seadusest tulenevalt valla- või linnavalitsuse korralduse alusel peatada peretoetuse maksmise juhul,kui lapsevanem ei täida kohustust last kasvatada ja tema eest hoolitseda. Toetuste maksmist vanemale jätkatakse juhul, kui peatamise põhjused langevad ära. Toetuse maksmist jätkatakse võõrasvanemale või kasuvanemale või eestkostjale või perekonnas hooldajale juhul, kui laps saab uue perekonna. Kasuvanem on Eesti seadusandluses suur mõiste. Põhimõtteliselt piisab sellest, kui selles samas linna- või vallavalitsuse korralduses märkida, et laps kasvab tegelikult kasuperekonnas ning toetust makstakse seejärel kasuperele. Peale selle, kui vanemliku hoolitsuseta lapse suhtes on juba vormistatud eestkoste või sõlmitud kirjalik perekonnas hooldamise leping, on lapsel õigus saada täiendavat toetust. (Malvet 2002: 30)
Riiklikud toetused:

Lapsendamistoetus on ühekordne toetus, mida makstakse lapsendajale, kellest lapsendatav laps ei põlvne ja kes ei ole selle lapse võõrasvanem, kui varem ei ole sellele perele sama lapse kohta sünnitoetust makstud. Lapsendamistoetust makstakse iga lapsendatud lapse kohta.

Lapsetoetustasu on igakuine toetus, mida makstakse lapse sündimisest kuni tema 16-aastaseks saamiseni.

Koolitoetust makstakse lapsetoetust saavale lapsele iga õppeaasta alustamiseks kolmekordses lapsetoetusmääras.

Eestkostel või perekonnas hooldamisel oleva lapse toetus on igakuine toetus, mida makstakse vanemliku hoolitsuseta jäänud lapsele, kelle üle on seatud eestkoste või kelle suhtes on sõlmitud perekonnas hooldamise leping. Toetuse suurus on kümnekordne lapsetoetuse määr.
Elluastumistoetusele on õigus vanemliku hoolitsuseta isikul, kes lapsena kasvas hoolekandeasutuses või erivajadustega õpilaste koolis või kelle üle seati eestkoste või kelle üle sõlmiti kirjalik perekonnas hooldamise leping, kui ta astub uude elukohta iseseisvalt elama hiljemalt kahe aasta möödumisel hoolekandeasutuse või erivajadustega õpilaste kooli nimekirjast kustutamisest või eestkoste või perekonnas hooldamise lepingu lõpetamisest. Elluastumistoetus määratakse, kui toetust on taotletud kuue kuu jooksul, arvates uude elukohta iseseisvalt elama asumisest. (Medar 2007: 32-35)

Lastekodu kui kasvukeskkond

Lastekodu, mis peaks vanemliku hooleta lapsele olema kodu selle üldinimlikus ning kultuurilises tähenduses, on siiski esmalt asutus, organisatsioon oma eelarve ja personaliga, kellel hoolekandeasutusesga eelkõige töösuhe. Kasvataja saaks olla ema või isa eest vaid juhul, kui ta oma hoolealuseid tingimusteta ja siiralt armastaks. See eeldab aga mitte ainuüksi hingesoojust, vaid ka täielikku pühendumust ning piisaval hulgal privaatsust.
Võttes arvesse tegelikke olusid, kasvatajate vähest motiveeritust ning sellest tulenevat kaadrivoolavust, samuti ebapiisavaid materjaalseid vahendeid, ei suuda hoolekandeasutused alternatiivse kasvukeskkonna rollis sageli lahendada eelnevalt tekkinud probleeme ega korvata varasemat kasvatusdefitsiiti. Seetõttu on lastekodukasvandike areng, võrreldes täisväärtuslikest peredest pärinevate lastega, märkimisväärselt erinev.
Lahknevused on otseselt mõjutatud nii kasvandike varasematest individuaalsetest kogemustest, suhtlemise madalast emotsionaalsusest hoolekandeasutuses,vähesest laste poole pöördumise hulgast, tegevuse ühetaolisusest kui ka laste käitumise karmist reglementeeritusest, mis kutsub paratamatult esile hulgaliselt negatiivseid ilminguid, seejuures laste võimetuse ima käitumist iseseisvalt juhtida, eesmärke püstitada, reegleid järgida. Pidev viibimine eakaaslaste seas, täiskasvanute poolt planeeritud vaba aeg põhjustavad laste üleväsimust, närvilisust, kurnatust. Võimalused vahetevahel üksi olla, oma mõtteid mõelda, on lastekodu seinte vahel praktiliselt olematud.
Erinevates vanuseetappides on lapse tundlikkus kasvukeskkonna suhtes erinev. Mida noorem ja abitum on laps, seda enam sõltub ta elutingimustest. Samas on tõdetud, et erinevad arenguküljed ei ole ühtviisi tundlikud lapse elukeskkonna iseärasuste suhtes.
M. kistjakovskaja on leidnud,etlastekodulaste motoorne areng kulgeb kiiremini ja edukamalt, kui kodulastel, mis on ühest küljest tingitud avarate ruumide olemasolust, mänguasjade rohkusest, teisalt aga liigse hoolitsuse puudumisest. Psühholoogilise arengu olulistes näitajates jäävad lastekodukasvandikud kodulastest siiski tunduvalt maha, omandades näites kõne märgatavalt aeglasemalt. Mahajäämusverbaalse funktisooni arengus annab end hiljem tunda ka mõtlemise varajases arenguetapis, lapse kontaktides teiste inimestega, seega kõigis psüühilistes sfäärides.
Koolieelikute puhul sageli ilmnev emotsionaalne langus kutsub paratamatult esile passiivsuse erinevates tegevusliikides, võimetuse elada kaasa ümbritsevate inimeste rõõmudele ja muredele. Nooremas koolieas eristab neid aga peres kasvavatest lastest intellektuaalse sfääri ebaharmoonilisus,käitumise vabade vormide arenematus, kõrgenenud konfliktivalmidus ning agressiivsus . Kuna lastekodus kasvavate laste arengu spetsiifilised jooned ja isikuomadused ning kvaliteet, mis ilmnevad varases lapsepõlves, ei kao, vaid säilivad kogu arengu protsessi vältel, tugevnedes aastatega ja avaldudes ühes või teises vormis, võivad defektid nii intellektuaalse kui ka emostionaalse tahte arengus tekitada olukorra, mil lastekodulaps on elulisteks situatsioonideks, normaalseks suhtlemiseks kaasinimestega ning probleemolukordadeks vähem ette valmistatud.
Üleelatud raskused ja elukogemused määravad paljuski isiksuse laadi . Otsustavad, kas selles võtavad maad kindlusetus ja ülemäärane tundlikkus, kas laps õpib oma arvamust mugandama lähikonldaste omaga või kaasinimestega ühist keelt leidmata tõmbub endasse ning otsib suhtlemist “elu hammasrataste” vahele jäänute seast, võttes kriitikata üle põhimõtted, millesse sealsed suhted rajanevad
Kuigi lastekodud võivad oma füüsiliselt või kasvatuslikult tasemelt olla paremad kui kodu, kust hoolealune pärineb, ei saa nad siiski kasvukeskkonnana toimida kodu vääriliselt (Nykopensius 23-25)

Kasvandike enesehinnang, suhted eakaaslastega, käitumine probleemsituatsioonides.

Igal eluperioodil on omad ülesanded, mille edukas täitmine viib õnnele ja edule, toimetulematus aga ebaedule, ühiskonnast kõrvalejäämisele ja/või võimalikele raskustele järgnevatel etappidel. Noorukiea peamised arenguülesanded:

• Enese füüsilise ja vaimse oskuse realiseerimine ;
  
• Oma sooga kaasnevate rollide ning sotsiaalselt vastutustundliku
  
• Eakaaslastega suheteloomine
  

Kasvandike enesehinnang
Kalli Loogi väidab oma analüüsile toetudes, et valdava enamiku kasvandike puhul on iseloomulikuks rahulolematus , hüljatuse- ning üksijäetuse tunne. Palju on ka neidki, kes tunnevad end kurvameelsete, saamatute, teistest erinevate ja õnnetutena.
Poeglaste hinnanguid vaadeldes on täheldatavad pisut positiivsemad näitajad, mille kohaselt tunnevad nad end võrreldes tütarlastega rõõmsameelsemate, ilusamate, rahulikumate ja edukamatena. Tütarlapsed seevastuu onhinnanud end kurvameelsemateks, inetumateks, õnnetumateks, närvilisemateks, saamatumateks, aga siiski armastatumateks kui noormehed . Erinevad uurimused seletavad noormeeste kalduvust teatud omadusi, võimeid, staatust tüdrukutega võrreldes kõrgemalt hinnata, sellega, et kõrgendatud enesehinnangud aitavad poistel kujundada endas neid omadusi, mida nõuab mehelikkuse stereotüüp.
Analüüsi käigus ilmnes , et kõigist uuringus osalenud kasvandikest olid rahulolevamad need, kelle kodune atmosfäär oli stabiilsem, suhted vanematega noort enam rahuldavad. Armastatumate, rahulikumate ja edukamate tunnevad end need lastekodulapsed, kes käesoleval momendil omavad lähedast inimest, kellele oma muret kurta, kellega rõõme jagada ning kes kogevad seetõttu lastekodu turvalisemana, kasvatajaid mõistvamatena, toetavamatena, innustavamatena. Samas suunas mõjutavad enesehinnangut ka positiivsed suhted eakaaslastega: mida paremad need on, seda kindlamana tajub noor iseenese väärtust. Analüüsi käigus ilmnes ka tõsiasi, et rahulolu suhtesfääriga mõjutab tütarlaste arvamust endast enam kui poeglastel.
Käitumine probleemsituatsioonides
Lapse psüühhilist arengut jälgides on võtmesõnaks terviklikkus , see tähendab, et kõik mõjutab kõike ja kõik on omavahelises seoses. Seega võib probleemiderohkus,nõrk eneseväärikus, madal enesehinnang kutsuda esile nii ohvrikäitumise kui ka pideva vajaduse tähelepanu ning positiivsete kordaminekute järele, soovi teisi enese huvides ära kasutada, neid mõjutada.
Erinevad uurijad on leidnud seoseid negatiivse enesehinnangu ning sellest johtuva pinnapealse ja hajuva mõtlemise ning agressiivsuse vormi valatud ebakindluse ja sellest tuleneva iseendasse sulgumise vahel, pidas Loog oluliseks vaadelda potentsiaalsesse riskirühma kuuluvate, eeldatavalt madala enesehinnanguga noorte käitumist probleemsituatsioonides, hindamaks nende toimetulekumeetodeid ning –oskusi. Kogutud andmete põhjal ilmnes seos lapsepõlves kogetud füüsilise ja vaimse vägivalla ning sellega seostuva alaväärsus-, süü-, ja häbitundega, mis on kutsunud esile kas ohvrirolli, aidanud omaks võtta ning harjuda füüsilise ja vaimse vägivallaga või toetanud vägivallatsejaks kujunemist
Jõuga on tulnud arveid klaarida 70,8% lastekodu elanikest. 1/6 probleemidesse sattunuist on seletanud kaklemis enesekaitse vajadusega , sooviga pidevast mõnitamisest, solvamisest ja alavääristamisest vabaneda . End enam ohvrirollis tundvad küsitletud on olukorraga leppinud ja leiavad, et on lootusetu enese eest seista ning esmalt lahendamatuna näivat olukorda jõuga enda kasuks pöörata. 14,2 % küsitlutest püüavad end liidrina tundes teisi hirmu ja/või armu all hoida.
Kvantitatiivsete andmete ninglisatud põhjenduste analüüsimisel jäi mulje,et viimati vaadatud kasvandike puhul on alternatiivsed käituisviisid peobleemses peres kogetu ja nähtu tõttu jäänud välja kujunemata ning seetõttu ei ole nad ka pingesituatsioonides võimelised käituma ühiskonnas aksepteeritaval moel. Ja olgugi, et negatiivse kogemustepagasiga ei saa õigustada vägivaldset ja hoolimatutkäitumist, tuleb seda siinkohal arvestada, kui seletavat asjaolu, mis aitab mõista agressiivse käitumise kaudu väljaelatavat kibestumist.
Eeelnevale toetudes võib nentida, et suur osa noorteston suhteliselt ebakindlad, madala enesehinnangu ningpõhjendamatult kõrge kriitikameelega,mis avaldub nii oma inetu välimuse, saamatuse, kui ka kehva ja häbenemisväärse seisuse esiletoomises. Samas tuleb tõdedda, et ogetud füüsiline ja vaime vägivald ning vägivallale alternatiivsete käitumisviiside väljakujunematus on loonud eeldused niiagressiivseks kui ka ohvrirollile omaseks allaheitlikuks käitumiseks. Et vähene eneseusaldus, oskamatus pingesituatsioone vägivallata lahendada, halvendab nii suhteid kui ka tegutsemistahet ning loob eeldused ebaõnnestumisteks, mis omakorda kahjustavad eneseväärikust ning kutsuvad esile pettumustunde ja sõltuvusainete tarbimisegi, on noor justkui suletud ringis, millest on väga raske välja rabeleda. (Loog 45-50)

Sotsiaalne tõrjutus

Perekondlik kliima hakkab last mõjutama sünnimomendist alates. Esimestel aastatel on viimane kõige kergemini mõjutatav. Paljud teadlased väidavad, et isksuse põhistruktuur kujunebki välja viiendaks eluaastaks. See on aeg, mil laps allubki põhiliselt kodule. Peamine lapse üldist psüühilist arengut liikumapanev jõud on suhtlemine täiskasvanutega. Laps vajab normaalseks sotsialiseerumiseks püsivat isiklikku kontakti ühe kindla isikuga . Kontaktide arvukus (nt. kasvatajate tihe vahetus lastekodus) esimesel kolmel eluaastal võib viia närvišokini, saada neurooside põhjustajaks. Laps ei suuda omaks võtta kõiki kontakte,ta tunneb end üksikuna ja hirmununa, millest tekivadki eelnimetatud reaktsioonid. Lastekodulapsi ümbritseb suur hulk inimesi, kuid ühegagi neist ei teki lähedast emotsionaalset kontakti.
Lastekodulastel puudub praktiliselt veel ühe olulise vajaduse – üksioleku, eraldatuse, omaette mõtisklemise – rahuldamise võimalus. Pidev teiste keskel viibimine ja suhtlemisvalmis olek põhjustab suhtlemismürgitust ja toob kaasa psüühilise pinge. Et sellest puhata ,tuleks soovi korral eralduda (eriti oluline on selline isoleerumine murdeealistele). Lastekodulastel see võimalus puudub: nii koolis kui lastekodus viibivad nad pidevalt koos teistega . Seetõttuonkasvandik sunnitud piiramaennast psühholoogiliselt: ta püüab vältida tihedat suhtlemist või suhtleb pinnapealselt. (Aunapuu 1990: 4-5). Selline olukord põhjustab iseenda sotsiaalset tõrjumist.
Sotsiaalne tõrjutus vastandub turvalisusele ja kaitstusele, mis on nii isiku, perekonna, riigi kui ka ühiskonna seisukohalt soovitud ja väärtustatud olukord. Sotsialses tõrjutuses tõuseb esile indiviidi ja ühiskonna vaheliste seoste nõrgenemine – see on olukord, kus inimesed satuvad sotsiaalselt ja kultuuriliselt hinnatud asendist marginaalsesse asendisse. On võimalik, et ühiskond tõrjub endast indiviidi, teisalt võib indiviid norme eirates ennast ka ise ühiskonnast eraldada. Nii turvalisus kui ka sotsiaalne tõrjutus on seotud heaoluga. Heaolu võib käsitleda kui olukorda, kus inimesel on võimalik oma olulisemaid tarbeid rahuldada.
Kui inimene on ilma jäetud millestki niisugusest, millele tal on õigus ja mille enamus saab, kui on takistatud tema integreerumine ühiskonda, siis on põhjust rääkida sotsiaalsest tõrjutusest. Tõrjutu ei saa teha seda, mida ta soovib ja elada sel viisil, nagu ta ise normaalseks peab, vajaduste rahuldamatuse tunnetamine tekitab lõhe tema ja kaasinimeste vahele.
Sotsiaalset tõrjutust on võimalik käsitleda, lähtudes Allardti põhivajaduste konseptsioonile toetuvatest heaolu dimensioonidest ning nende defitsiidist. Esimene neist dimensioonidest ning defitsiidist. Esimene neist dimensioonidest on omamine – omamata selliseid heaolu ressursse, nagu eluase , taskuraha , hea kool ja õppeedukus jm., tunneb inimene võimetust muuta oma saatust. Teiseks dimensiooniks on kuuluvus, millest tuleneb läheduse defitsiit. Kui lapsel puudub võimalus kiindumussuhte väljakujunemiseks, kui ei tunne end kuuluvat talle olulistesse gruppidesse (perekond, sõpruskond, oma klassi, huviringi), siis tekib isolatsioonirisk. Kolmas heaolu dimension on olemine. Selle dimensiooni puudulikkus viib identiteedikriisile, antud ühiskonnas aksepteeritavate normide, hoiakute ja väärtuste puudumisele, poliitisele apaatiale ja jõuetusele. Inimene muutub passiivseks ja otsustusvõimetuks ning võõrdub ühiskonnast.
Vaatamata lapse õigusi käsitlevale konventsioonile ja mitmetele seadustele näitavad nii vastav statistika kui ka arvukad uurimused, et laste sotsiaalse tõrjutuse teket lapseeas ei ole Eestis suudetud vältida. Kõige äärmuslikumalt puudutab sotsiaalne tõrjutus vanemateta või vanemliku hoolduseta lapsi, lapsi, kel kodu puudub või kelle bioloogiline pere ei suuda last kasvatada. Tõrjutust süvendab võimaluste puudumine tegeleda (koos teistega) oma hobidega või tegutseda noorterühmas – seega tekib nii omamise kui ka kuulumise defitsiit.
Sotsiaalse tõrjutusega kaasneb laste ja noorte riskikäitumise tõus – tõrjutuks muutunud lapsed ei suuda või ei hooli teha valikuid , mis nende normaalse arengu ja tuleviku seisukohalt otstarbekad oleksid.( Kraav & Kõrv 2001: 7-9, 13)

Väärkohtlemine lastekodudes

Lastekodudes töötavad eeldatavalt terve psüühikaga inimesed, seetõttu ei saa me kasvatajate puhul rääkida psühhopatoloogilisest mudelist (sel juhul on väärkohtlemise põhjuseks väärkohtleja kalduvus tajuda endast sõltuvaid inimesi moonutatult, raskused agressiivsete impulssidega toimetulekul ja enda väärkohtlemise kogemus lapseeas). Tuleb nentida, et lastekodulastel võib esineda psühhopatoloogilisi probleeme, mis võivad põhjustada vägivaldsust kaaslaste suhtes. Pigem onlastekodu puhul probleem privaatsuse astmes - liigne avalikkus ei tekita lastes kodutunnet, samas aga kinnine asutus soodustab laste väärkohtlemise võimalust. Samuti saab lastekodu kasvandike puhul rääkida spetsiaalse ohvri mudelist (lapsed kutsuvad ise enda väärkohtlemist esile). On lapsi, kes oma füüsiliste võikäitumisiseärasuste tõttu satuvad sagedamini väärkohtlemise ohvriks. Lastekodulaste puhul võivad need iseärasused olla järgmised: omaksvõetud ohvri roll juba enne lastekodusse tulekut; füüsiline puue või krooniline haigus; sotsiaalsete oskuste puudumine; käitumishäired, stress .
Enamikes lastekodudes on üle mindud peresüsteemile, mis tähendab, et kooselavate laste rühmad moodustatakse põhimõttest, et bioloogilised õed-vennad saaksid kasvada koos ning rühm koosneb erinevas vanuses lastest. Selline süsteem imiteerib perekonda ja soodustab laste emotsionaalset arengut läbi teineteise aitamise ja toetamise. Peresüsteemi praktiline kasutegur muutub küsitavaks, kui laste arv ühes rühmas on üle kümne või isegi kahekümne. Peamiseks puuduseks liigsuure rühma puhul on see, et lapse sotsialiseerumine toimub pigem rühma- kui pereliikmena.
Suure grupi puuduseks on ka see, et konsensust on raske saavutada. Siiski tuleks lapsi puudutavates küsimustes nende arvamusega arvestada, sest see tõstab nende enesehinnangut ja –väärikust ning annab tunde ise oma saatuse määramisest. 79,8% lastekodulastest väitis, et kasvatajad arvestavad ka nende arvamusega. 18,2 % aga väitis,et otsuseid teevad vaid täiskasvanud ja nende arvamust üldse ei küsitagi.
Uurimuse läbiviimise käigus selgus, et paljud lapsed on kogenud nii füüsilist kui emotsionaalset vägivalda, kuid ei defineeri sellist käitumist vägivallana. Valdav enamus vastanutest 79,6% väidab, et ei ole füüsilist vägivalda kogenud, samason see tulemusküsitav, kuna järgmistes küsimustes on siiski nimetatud erinevaid kogetud füüsilise vägivalla vorme. Domineerivaiks kogetud vägivalla vormideks respondentide puhul oli löömine (37%) ja peksmine (25,9%).
Oluline on küsimus, kelle poolt on respodendid lastekodus elades füüsilist vägivalda tunda saanud. Vastusest selgub , et kasvandiku vastu on vägivalda kasutanud laps (42,5%) ja täiskasvanu (57,5%). Analüüsi tulemusena saab väita, et enim on füüsilist vägivalda tunda saadud lastekodus(38,8%), suur osa on kogenud seda laagris või kodus (24,5%). Koolis on füüsilist vägivalda kogenud 14,3% ja tänaval 16,3%. 6,1% vastanutest on vägivalda kogenud 3-4 kohas. Need vastajad on tõenäoliselt olnud teiste hulgas eriti tõrjutud.
Emotsionaalset vägivalda on küsitletutest kogenud 2/3, mis lubab teha järelduse, et emotsionaalne vägivald on lastekodudes, sarnaselt kogu ühiskonnas, üsna laialt levinud. Selgus, et kõige enam on kogetud alandamist (77,3%) ja sõimamist (55,7%). Kõiki väljapakutud emotsionaalse vägivalla viise on tunda saanud 16,9% vastajatest, mis võimaldab järeldada, et need lapsed on teiste seas enam tõrjutud kui teised. Emotsionaalse vägivalla teostaja on olnud küsitluse põhjal peaaegu võrdse sagedusega laps (43,6%) kui täiskasvanu (41,0%). Üheaegselt nii teise lapse kui täiskasvanu poolt on emotsionaalset vägivalda kogenud 20,0% lastest. Lastekodulaps kogeb emotsionaalset vägivalda eelkõige just lastekodus (57,7%) vastanutest. Koolis on kogenud 30,8%; tänaval 38,5% ja mujal (diskol, laagris) 36,6% vastanutest. (Linde)

Alkohol, tubakas, narkootikumid

Omamata veel väljakujunenud väärtushinnanguid ning tõsist suhtumist ühiskonna poolt seatud piiranguisse, võivad seisundit ja maailmataju muutvad ained nagu tubakas, alcohol ja narkootikumid kujuneda noore inimese kogemuste hankimise allikaks. Ja seda eeskätt juhul, kui nooruk satub seltskonda, kus valitsev mentaliteet sõltuvusainete suhtes on tolerantne või soosiv, kui sõbrad ja kaaslased erinevaid mõnuaineid tarbivad. Seega on vähest tähelepanu ning toetust kogenud noortel enese realiseerimise võimalusi otsides suurem võimalus sattuda deviantsete koosluste kaudu alkohoolikute ning narkomaanide ridadesse.
Sõltuvusainetega seonduvate väärtushinnangute kujunemisel etendavad olulist rolli ka lapse vahetustlähedusest pisut kaugemal asetsevad, kuid siiski tema veendumusi ning hoiakuid mõjutavad faktorid , nagu spetsiifilised, sotsiaalsed, formaalsed ning mitteformaalsed struktuurid , religioossed ja sotsiaalmajanduslikud tegurid, seadusandlus ning erinevaid kultuure ja alakultuure hõlmav kultuurimiljöö. (Loog 27)
Loog väidab oma uurimusele kasvandike seas tuginedes, et alkoholi proovimine/pruukimine on olnud kasvandike seas populaarne juba varasest lapsepõlvest ning seetõttu on neid, kes tuliveega tutvust pole teinud, ligemale 10 korda vähem kui sagedasi alkoholitarbijaid. Uimastavate jookide kontrollimatu ohutundeta pruukime on toonud endaga rohkelt purjusoleku kogemusi ning loonud olukorra, kus vägijookideta toimetulemist ei julgeta hinnata reaalseks.
22% küsitletutest tarbib peale vägijookide oma meeleolu parandamiseks ka mitmesuguseid sissehingatavaid toksilisi kemikaale. Neid tarbivad pigem noored kasvandikud. Kõige odavamaja seega enamtarbitava toksilise ainena onnimetatud kummiliimi, mida pruugitakse keskmiselt 3-4 korda kuus koos sõpradega kas lastekodus või väljaspool seda. Kuid proovitud on ka bensiini ning teisigi lenduvate lahustite aurusid. Võimalusel eelistataks enam efektiivseid sõltuvusaineid, kuid rahaliste vahendite nappusest ning meelepäraste meelemürkide hankimise võimetusest tulenevalt püütakse siiski rahulduda suhteliselt taskukohaste, olgugi et mitte soovitud määral “kaifi” võimaldavate mõnuainetega.
Erinevad meelemürgid on muutumas paljude kasvandike jaoks järjest ahvatlevamaks ning kergemini kättesaadavamaks. Nimetatud protsessis on oma osa nii narkotarbijaist sõpruskonna laienemisel kui sõprade ringis tehtavatel rohketel meelitavatel narkootikumide pakkumistel.
Suitsetamisharjumuste väljaselgitamisel ilmnenud tulemused olid ootuspärased, andes ühtaegu kinnitust nii suurest huvist kui ka ohtrast tarbitavusest. 93,3% küsitletutest on tubakatooteid proovinud, 75,7% on aeg-ajalt suitsetanud ning 17,5% on viimastelaastatel regulaarselt suitsetanud.
Sõprussuhetel on teismeliste väärtushinnangute kujunemisel otsustav tähtsus. Veelgimääravamaks osutuvad kaaslaste toetusavaldused, arvamused ning soovitused juhul, kui noort pole toetamas ja suunamas turvaline kasvukeskkond ning lähedased jausaldusväärsed täiskasvanud. Vaid 5% küsitletutest on sõbrad, kes ei tarbi alkoholi/ tubakat , samas 67,6% sõbrad suitsetavad ja tarbivaderinevaid vägijooke. Oopiumisegusid kasutavad 11,2% mõned ja 5,6% paljud kaaslased.
Mõnuainete pruukimine toob endaga paratamatult kaasa sekeldusi,arusaamatusi ja probleeme. Kõige enam on ette tulnud tülisid ja arusaamatusi, lahkhelisid sõprade ja kasvatajatega. (Loog 63-78)

Kokkuvõte

Ükski lastekodu pole võimeline asendama täisväärtuslikku kodu kuitahes head seal olmetingimused on ning kui tahes head ja lahked on hoolekandjad. Ükski hoolekandja pole võimeline tingimusteta armastama kõiki kasvandikke. Seetõttu oli hea teada saada, et sotsiaaltöötajatel pole niisama lihtne määrata lapsi kodust hoolekandeasutusse. Samas on kurb tõdeda, et paljudel juhtudel on see lapse heaolu nimel ainuvõimalik lahendus. Õnneks toetab riik nii lapsi kui ka võimalikke uusi vanemaid, et lapsed saaksid endale kindlasti kodu, mida väärivad.
Nii kaua kui neile sobivat kodu ei leita, peavad nad aga veetma aja lastekodus. Iseenesest on seal kõik ju hästi, söök on laual, tuba on soe, mänguasju ja mängukaaslasi on jalaga segada. Kõige suuremaks probleemiks lugetu põhjal ongi lastekodudes viimane. Nimelt on enamikes lastekodudes lapsi väga palju ning seetõttu on noortel maailmakodanikel raske leida hetke iseendale. Lastekodus ei ole kohta, kus saaks üksi olla. Suurim puudus ongi, et enamasti ei kasvata üles pereliikmena, vaid grupiliikmena ning sel juhul jäävad liikmetevahelised suhted pealiskaudsemaks. Vähene üskiolemise ja mõtisklemise aeg, puudulikud lähisuhted ja madal enesehinnang annab aluse antisotsiaalsele käitumisele ja seega ka sotsiaalsele tõrjutusele. Sotsiaalse tõrjutuse tagajärgedeks on aga ka näiteks väärkohtlemine, alkoholi- ja teiste mõnuainete tarbimine. Hästi jäi meelde ühe lastekodu kasvandiku lause, kes aeg-ajalt kummiliimi nuusutab : “Kui olen “kaifis”, siis tunnen end tõeliselt hästi, pole ühtegi muret ja saan siit natukeseksi eemale. Mulle meeldib vahel “ära olla”, sest lastekodus ei saa ju muidu hetkeski rahu, kogu aeg on keegi jalus”.
Uuringutest selgus, et väga suur osa kasutab erinevaid meelemürke, liiga suur osa kannatab emotsionaalse ja ka füüsilise vägivalla all. Usun, et need näitajad on võrreldes kümne aastaga vähenenud, kuid siiski on kummaline, et need nii kõrged on. Kusjuures meelemürke kasutatakse isegi lastekodu seinte vahel!
Kindlasti on võimalik nende laste olukorda parandada, riigi suurema toetuse, ühiskonna vastutulelikkuse ja tähelepanelikkusega saaksime ja peaksime tegema lastekodust nende laste kodu.

Kasutatud kirjandus

Aunapuu, T. (1990). Mõningates lastekodulaste psüühika arengut mõjutavatest teguritest. Rmt. Unt, I., Karlep K. ( Koost .) Anomaalsete laste õpitegevus ja isksus. Tartu: Tartu Ülikooli toimetised, 3
Kraav, I., Kõiv K. (2001) Sotsiaalpedagoogilised probleemid üldhariduskoolis, Tartu
Malvet, M. (2002) Erivajadustega laste õpingute toetamine,(kogum.) Laps, haridus ja toetav
võrgustik, Tallinn: 27-28; 30
Marvet M., Mikkola, M. (1998) Sotsiaalhoolekanne , Karelactio
Medar M., Medar E. (2007) Riigi ja kohalike omavalitsuste poolt rahastatavad
sotsiaaltoetused ja-teenused, Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 32-35
Kõrgesaar,J. (2002) Millises võrgustikus on Eesti hariduslike erivajadustega laps. Konverents
Laps, haridus ja toetav võrgustik. Tallinn: 10
Loog K. (2002) Lastekodulaste kasvukeskkond ja sõltuvusainete tarbimine,
Tallinn: Pedagoogika Ülikool, 81-94
Nykopensius K. (2004) Laste väärkohtlemisest. Ida-Virumaa lastekodude laste
väärkohtlemist ennetava koolitusprojekti näitel.
Tallinn: Pedagoogika Ülikool, 81-94
Linde S. (2002) Ida-Virumaa hoolekandeasutuste laste reflektsioone vägivallast
Tallinn: Pedagoogika Ülikool, 14-18, 51-65
2