KODU JA LASTEAIA KOOSTÖÖ MÕJU LAPSE ARENGULE (1)

Tallinna Ülikooli Pedagoogiline Seminar
Alushariduse ja täiendusõppe osakond
Kätlin Kattai

KODU JA LASTEAIA KOOSTÖÖ MÕJU LAPSE ARENGULE

Referaat
Juhendaja : Kerstin Kööp
Tallinn 2014

SISUKORD

KODU JA LASTEAIA KOOSTÖÖ MÕJU LAPSE ARENGULE 1
SISSEJUHATUS 3
1. KODU JA LASTEAIA KOOSTÖÖ MÕJU LAPSE ARENGULE 4
1.1. Kasvukeskkond kui lapse arengut saatev oluline faktor 4
1.2 Lasteaed pere toetajana lapse arendamisel 5
1.3 Kodu ja lasteaia koostöö 6
KOKKUVÕTE 8
KASUTATUD KIRJANDUS 9

SISSEJUHATUS

Eeva Hujala (2004) väidab, et eelõpetuse aluspõhjaks on lapsevanemate ja eelõpetusega tegelevate õpetajate ühine, väärtustele tuginev arutelu elust, lastest, kasvatusest ja õpetusest , samuti põhisuundumustest ja vastutusest. Lähtealuseks on ühised seisukohad selles, milline on käsitlus lapsest, nägemuse kujundamine sellest, millisena näeme last ja lapsepõlve. Autor väidab, et eelõpetus kuulub alushariduse hulka. See on eelkoolipedagoogika ning sellest seisukohast lähtuvalt on eelõpetus kõikide koolieast nooremate laste õpetamise toetamine (Hujala, 2004).
Hujala- Huttunen ja Nivala (1996) tõdevad, et vanemad ja õpetajad vaatavad eelõpetust igaüks oma vaatenurgast: õpetaja professionaalsest vaatenurgast ja lapsevanemad vanemaks olemise vaatenurgast. Mõlemal osapoolel on oma erilised rollid, mille taustaks on erinev suhe lapsega, erinev kogemustaust, erinevad oskused ja arusaamise profiil jne. Toimiva koostöö aluseks on õpetaja ja lapsevanemate rollijaotus, omavahelise vastutuse ja ülesannete kindlaksmääramine. Niiviisi saavad nii vanemad kui ka õpetaja teadlikuks sellest, mida vastaspool ootab (Hujala, 2004).
Sotsiaalse olendina on lapse arengus kesksel kohal tema sotsiaalsus – kujunemine isiksuseks ja kodanikuks. Arengutingimusi loovad täiskasvanud, kes last ümbritsevad. Kasvatus on sama vana kui inimkond üldse. Koos inimkonna arenguga on muutunud ka laste kasvatamistavad. Kasvatusel on vastutav osa lapse arengu algaastail. Oluline sel ajal on kodune kasvatus ning lapsevanema roll selles, millele hiljem lisandub kasvatus lasteaias ja koolis. Kasvatus saab olla edukas omavahelise koostöö tingimustes, kus vastastikku teineteist tuntakse, arvestatakse ja toetatakse, saates üheskoos last tema arenguteel. Mida loomulikum ja vahetum on asjaosaliste koostöö ja järjepidevam kasvatus, seda paremini laps areneb (Kera, 2004).

1. KODU JA LASTEAIA KOOSTÖÖ MÕJU LAPSE ARENGULE

1.1. kkkkkasekasvKasvukeskkond kui lapse arengut saatev oluline faktor

Lapse arengut ja tema maailmapildi kujunemist mõjutavad kõik inimesed kellega laps vahetult kokku puutub ja temaga seotud on. Lapse lähimas keskkonnas olevad inimesed moodustavad lapse sotsiaalse võrgustiku , milles eriti tähtsad inimesed on lasteaia töötajad. Lasteaia võtmeisikuks on seega õpetaja, kellel on suur roll selles, millised väärtushinnangud ja teadmised lapsel kujunevad, sest õpetaja isiklik eeskuju on nii lastele kui ka lapsevanematele suure tähtsusega. Sama oluline on õpetaja suutlikkus oma tööd kvaliteetselt ja lapsest lähtuvalt teha. (Almann, 2000.)
Kees (1991) kirjutab: “Iga inimolend on teatavasti kordumatu ja ainulaadne” ning leiab, et isikupära kujunemine sõltub paljudest teguritest:

• sünnipärastest eeldustest ehk pärilikkusest,
  
• keskkonnast,
  
• kasvatusest,
  
• hiljem ka enesekasvatusest.
  

Eeltoodud tegurite koostoimest olenevadki iga inimese individuaalsed iseärasused. Need tegurid on omavahel vastastikku niivõrd põimunud , et neid ei ole võimalik üksteisest eraldada. Pärilikkust muuta ei ole võimalik, kuid õpetajad saavad sünnipäraseid eeldusi korrigeerida kasvatuse ja soodsa keskkonna abil.
Elame kiiresti muutuvas ühiskonnas, kus perekond oma väärtusi ümber hindab. Osades perekondades on tunda sotsiaalseid pingeid, teistes valitseb sotsiaalne tasakaalukus. Venemaa sotsioloogid väidavad, et nende ühiskonnas väärtustatakse järjest vähem perekonna rolli. Tegelikult on aga perekonna sotsiaalsel toimetulekul ja suhetel oluline roll lapse arendamisel koolieelses eas (Arnautova 2004).
Eeltoodust võib järeldada, et kõik ühiskonna mõjud jõuavad lapseni läbi perekonna, perekonna arusaamadest ja tõekspidamistest lähtuvalt. Perekond on kui kultuurikandja, kes esimesena lapsele ühiskonnas kehtivaid kultuurinorme vahendab , et perekond on nii kultuuritarbija kui ka looja. Vanemad mõjutavad oma last iga kooselatud tunni ja päevaga, oma harjumuste ja tegudega, oma vigade ja tegematajätmistega, oma armastuse või selle puudumisega. Perekonnas õpivad lapsed vanematelt hoiakuid, inimestega suhtlemist, kombeid ja elutarkusi. Perekond kui sotsiaalne institutsioon tagab inimese isikliku arengu ja heaolu. Perekond on hädavajalik kasvukeskkond lapsele, mis on võimeline pakkuma lapsele kõige paremat kaitset ja arengustimulatsiooni. Perekond on lapse kasvamise koht koolieelses eas, mida võiks täiendada lasteaed ( Tuulik , 2001).
Inimese eksistents üldse on võimalik vaid sotsiaalses ümbruses ning inimlapse arenguks on vaja sotsiaalseid tingimusi. Laps vajab teist inimest, kes teda arenguteel saadaks. Lapse areng tähendab mingil määral kohanemist maailmaga .
Kõige sügavamat ja püsivamat mõju, olgu head või halba, avaldavad lapsele inimesed, eriti need, kellega ta esimestel eluaastatel sagedamini kokku puutub. Vanemate mõju lapsele on kõige suurem. Selle järgi, missugune vahekord on lapsel varases lapseeas oma vanematega, kujuneb ta suhe hilisemas elus inimestega üldse. Vanemad on esimesed inimesed, kes lapse soove täidavad ja tema eest hoolitsevad. See paneb aluse lapse armastusele ja kiindumusele vanemaisse. Kasvatusraskused on aga tingitud kas lapse loomulikust arengust, kasvatusvigadest, ebasoodsast keskkonnast või kõige sagedamini kõigist kolmest korraga. Ebasoodus kasvukeskkond ja kasvatusvead võivad viia lapsi erinevate isiksuse häireteni nagu hirmud , valetamine, jonnimine jne. Oluline on, et kasvatuses tuleb lapses arendada kõiki positiivseks peetavaid algeid ning eriline tähtsus on kasvatusel varases lapsepõlves, kuna siis inimese areng on kõige kiirem ja sel ajal tajutud muljed jätavad kõige sügavamaid jälgi. Lapsepõlve kogemused panevad aluse lapse kogu edaspidisele kujunemisele, annavad ta arengule suuna, mida hiljem on raske muuta . Mida enam laps areneb, seda enam hakkab ta ise tegema vahet hea ja halva vahel ja ise endale piire panema . Kui vanemate eeskuju on hea, siis püüab laps saada nende taoliseks ( Elango , 1934).
Eeltoodust võib järeldada, et igas kodus on oma kasvatuslik keskkond, mille lapsevanemad loovad. Lapse kiindumus vanematesse ja kodusse sõltuvad suuresti sellest, kuivõrd saavad vanemad aru lapse vajadustest ja kui hea on hoolitsus tema eest. Kodune keskkond annab lapsele kõige rohkem jõudu ja tuge.

1.2 Lasteaed pere toetajana lapse arendamisel

„Lasteaed on koduse kasvatuse edasiarendaja ning tema töö edukus sõltub paljuski sellest, milline on lapsevanemate ja kasvatajate üksteisemõistmine ja usaldus. Ainult üheskoos saab pidurdada lapse negatiivsete algete teket või süvenemist ning edasi arendada positiivseid isiksuse omadusi” (Almann, 1995).
Lapse arengut ja tema maailmapildi kujunemist mõjutavad kõik inimesed, kellega laps vahetult kokku puutub ja kes on temaga seotud. Lapse lähimas keskkonnas olevad inimesed moodustavad tema sotsiaalse võrgustiku, milles eriti tähtsad inimesed on lasteaia töötajad. Lasteaia võtmeisikuks on õpetaja. Õpetaja isikul on suur roll selles, millised väärtushinnangud ja teadmised kujunevad lastel. Õpetaja isiklik eeskuju on nii lastele kui ka lapsevanematele suure tähtsusega, samuti õpetaja suutlikkus oma tööd kvaliteetselt ja lapsest lähtuvalt teha. Oleme ja elama infoühiskonnas. Teavet laste kasvatamise ja arendamise kohta on rohkesti. Lapsevanemal on aga sageli raske selle hulgast leida oma lapse jaoks see kõige vajalikum. Lasteaiaõpetajate abiga on vanematel võimalik ammutada sellest infost just seda, mida igal konkreetsel juhul on vaja. Lapsevanem arvestab õpetaja arvamuste ja nõuannetega aga vaid siis, kui nende vahel on usaldus ja üksteisemõistmine. Lasteaia kasvatuse eesmärgiks on kodu toetamine ja kaasa aitamine lapse arengule. Väga oluline on, et lasteaed tunnustaks perekonna kui lapse esimese õpetaja rolli ( Almann & Kuusman 1999 ).
Nõustamisega tegelevad paljud inimesed, samas tuleb nentida, et kaugeltki mitte kõik ei sobi selleks. Õpetajate üheks kohustuseks on ka vanemate nõustamine. Selleks on vaja õpetajal täita järgmisi ülesandeid:

• luua vanematega usaldusvahekord,
  
• jagada vanematele emotsionaalset toetust,
  
• julgustada vanemat õpetaja poole pöörduma nõu saamiseks ( Almann, 2000).
  

Eeltoodule tuginedes võib väita, et eduka koostöö tagamiseks on lasteaia ülesandeks tunda pere eelistusi, huve, muresid ja traditsioone ning vastavalt sellele toimida. Koostööd ei saa kavandada stereotüüpse peremalli järgi, sest iga pere on omanäoline.

1.3 Kodu ja lasteaia koostöö

Tänapäeva lasteaed peab tegevuste valikul tunnustama kaht pedagoogilist põhinõuet- lapsepärasus ja eluligidus. Lapsepärasuse all mõeldakse õpetust, mis põhineb vaid lapse huviringi kuuluvatest asjadest ja nähtustest, mis talle ka arenemis- ja jõukohased on (Käis 1996).
Lasteaia kui organisatsiooni tegevust alusharidusprotsessis tuleb vaadelda kahes omavahel tihedalt seotud osapoolest lähtuvalt:

• lapsed,
  
• täiskasvanud.
  

Seega organisatsiooni edukuse tagamise seisukohalt on oluline laste ja täiskasvanute maailma oskuslik kokkusobitamine. Hästi tegutseva ja toimiva töökultuuri kujunemise lähtepunktideks on:

• suhtumine lastesse,
  
• individualiseeritud kasvatus ja õpetus,
  
• soodsa kasvu- ja õpikeskkonna loomine (Reinap & Luuri, 2002).
  

Kodu ja lasteaia koostöös tuleb arvestada lapsevanemate soove ja koostöövormide eelistusi ning koostööd mõjutavaid tegureid eeskätt lapsevanema, lapse ning lasteaia elu- ja töökorralduse seisukohalt. Head koostööd ei saa toimuda, kui puudub omavaheline usaldus ja kui lasteaia töötajad ei tunne huvi lapsevanema ning tema tõekspidamiste vastu. Koostöö saab toimuda ainult siis, kui pere ja lasteaia vahelised suhted on usalduslikud, siirad ja avameelsed, samuti peab lasteaia tegevus olema avatud ja tema taotlused avalikud. Lapsevanemad hindavad kõrgelt lasteaia elu eesmärgistatust, lapsevanemate kasvatuse toetamist ja esilekerkivate probleemide lahendamist (Almann & Kuusman, 1999).
On lapsevanemaid, kes kipuvad õpetajaga kõikvõimalikel teemadel vaidlema , teised peavad jälle oma lapsi igati täiuslikeks ja ajavad kõik negatiivse teiste kaela. Võib juhtuda, et probleemi korral lapsega eelistab vanem lapsega vestlemisele pigem õpetajat rünnata.
Suhtlemine on õpetaja ametis kesksel kohal. Hea õpetaja peab olema suurepärane suhtleja. Hea suhtlemisoskus teeb kergemaks nii rääkimise , kirjutamise kui ka kuulamise ja aitab õpetajal oma tööst rõõmu tunda ( Watson , 2003).
Vanemaid tuleb julgustada võtma osa koostööst laste ja õpetajatega, usaldama neile oma ülesandeid. Nii õpivad vanemad tundma oma lastes uusi pooli.
Koostöö lapsevanematega eeldab õpetajalt eelkõige õiglustunnet, hoolivat soojust ja siirast abistamissoovi. Selleks vajab õpetaja hoiakuid, teadmisi ja oskusi, mis annavad tuge ning aitavad erinevates olukordades professionaalselt tegutseda.
Koostööviiside valdamine nõuab lasteaia personalilt tulemuslike suhtlemisviiside valdamist ning oskust suunata koostöö kui terviku arenguprotsessi. Oskuslik suhtlemine tähendab oskust tunnustada iseenda ja teiste inimväärikust ja väärtuslikkust. Kooskõlaline koostegutsemine annab võimaluse kuuluda ja rahuldab inimlikku vajadust olla armastatud , austatud ja hoitud.
Toetudes eelöeldule saab järeldada, et hea koostöö algab lasteaiaõpetajast, tema väärtushinnangutest, suhtlemisoskusest, professionaalsusest ja hoiakutest. Õpetaja isikul on väga suur roll selles, millised väärtushinnangud ja teadmised kujunevad lastel. Õpetaja peab olema avatud ja rääkima vanematele oma tööst, mõtetest ja laste igapäeva tegemistest, sageli on selleks vaja õpetaja peenetundelisust. Pere ja lasteaia koostöö saab olla ainult siis tulemuslik ja meeldiv, kui õpetaja oskab leida erinevaid mooduseid, et vanemad tunneksid end lasteaia tegemistes vajalikena. Tihe koostöö vanematega aitab õpetajal lapsi paremini tundma saada ning see on laste arendamisel väga oluline. Kui õpetaja toetab vanemaid õppe- ja kasvatustöös, siis vanemate enesekindlus kasvab. Samas kui vanemad annavad tagasisidet õpetajale, tõuseb õpetaja enesekindlus.

KOKKUVÕTE

Kodus ja sealsetes suhetes tekib põhi lapse enesehinnangule ja minakogemusele, sest igas kodus on oma kasvatuslik keskkond, mille lapsevanemad loovad ning eduka koostöö tagamiseks tuleb lasteaias tunda pere eelistusi, huve, muresid ja traditsioone ning vastavalt selle järgi toimida. Kui õpetaja toetab vanemaid kasvatustöös, siis kasvab ka vanemate enesekindlus. Lasteaed võib seda tugevdada, kui ta teeb koostööd koduga ühiste eesmärkide nimel. Vanemad hindavad kõrgelt seda, mida õpetaja räägib ning mida ja kuidas laps päeval tegi. Vanemad tahavad teada oma lapse kohta võimalikult palju ja eriti oluline on õpetaja suhtumine lapsesse. Samas aitab tihe koostöö peredega õpetajatel lapsi paremini tundma saada. Eelkõige lasteaia pedagoogid peavad otsima mooduseid, et koostöö peredega oleks meeldiv, vahetu ja siiras. Koostööd ei saa kavandada stereotüüpse peremalli järgi, sest iga pere on omanäoline ja unikaalne .
Hea koostöö algabki eelkõige lasteaiaõpetajast, tema väärtushinnangutest, suhtlemisoskusest, professionaalsusest ja hoiakutest. Õpetaja isikul on väga suur roll selles, millised väärtushinnangud ja teadmised kujunevad lastel.

KASUTATUD KIRJANDUS

Almann, S., Luuri, J., Reinap, L. (1995). Tea & Toimeta nr.6, 3-47. Tallinn: Ilo.
Almann, S., Kuusmann, M. (1999). Kodu ja lasteasutus koostöös. Lapsevanema ja kasvataja käsiraamat . Tallinn: Ilo.
Almann, S. (2000). Kodu ja lasteasutuse koostöö: planeerimine , läbiviimine ja hindamine. Tallinn: Ilo.
Арнаутова, Е. (2004). Социалъное самочувствие семъи. Дошколъное воспитание 6, 57-63.
Elango, A. (1934). Kasvatusteadus. Käsiraamat tegelikele kasvatajaile, õpperaamat gümnaasiumi majapidamisharude naiste kodumajandus- ja täiendkoolile. Tartu: Noor- Eesti Kirjastus.
Hujala, E. (2001). Teel kvaliteetlasteaia poole. Koolieelse kasvatuse kvaliteet, 1-4. Üleriigiline alushariduse konverents [konverentsi materjalid]. Tallinn.
Hujala, E. (2004). Uuenev alusharidus . Tallinn: AS Kirjastus Ilo.
Reinap, L., Luuri, J. (2002). Tea & Toimeta nr. 21. Laste kasvumapp. Tallinn:Ilo.
Tuulik, M. (2001). Kasvatusõpetus. Tallinn: REKK Trükikoda.
Watson, G. (2003). Koolikäitumise käsiraamat. El Paradiso
Käis, J. (1996). Kooliraamat. Tartu: Ilmamaa.