Keskaeg - Riik ja Ühiskond (0)

Riik ja Ühiskond 
 
Ühiskonna toimimise õiguslikud raamid. 
Ühiskonnakorraldus jagunes kolmeks: vaimulikud , sõjamehed ja 
töötegijad/talupojad(​laboratores​) . Teoorias pidi igaüks teineteist täiendama, ent 
reaalselt poleks saanud sõjameeste ja vaimulike klassid ilma töötegijateta eksiteerida. 
Talupojad hoidsid oma tööga üleval nii vaimulikke kui sõjamehi, sõjamehed kaitsesid 
talupoegi ning kirikut ning vaimulikud pidid palvetama mõlemate eest, et nad pääseksid 
taevariiki. ​ Laborator  ​oli see, kelle majanduslik jõud oli küllaldane, et toota rohkem, kui 
teised. . Keskaeg ignoreeris täielikult tööd ja töölisi. Tööd peeti põlastusväärseks. Umbes 
1000. aasta paiku ilmub ka funktsionaalne kolmikjaotus: religioosne, sõjaline ja 
majanduslik. Selle skeemi eesmärgiks oli hoida töölisi – majanduslikku klassi – 
ülejäänud kahe klassi alluvuses. Kolmeosaline skeem oli ühiskondliku harmoonia  
sümbol. Räägitakse küll klassidest, ent tegelikult kutsuti neid toona ordudeks. Selle 
eesmärgiks oli sakraliseerida see ühiskonnastruktuur ning selle abil muuta ühiskondlik 
revolutsioon võimatuks. Hiljem lõhkus kolmainsuse uus klass, milleks oli kaupmeeste 
klass. Sealhulgas ei olnud kaupmehe seisus kuigi teretulnud teiste seisuste arvates. 
1200. Aasta paiku saab määravaks seisus, algab seisuste ajajärk. Seisuste arv varieerub  
autori suva järgi, kuid need alati koosnesid tegelikult kahest hierarhiast, milleks oli 
vaimulik ning ilmalik. See hierarhia oli siiski paindlikum, kui ordudeaegne hierarhia. Ei 
kujutatud enam ülestikku seisvaid ordusi vaid hanereas paiknevaid seisusi. 
Ühiskonnapilt desakraliseerus ning see tõi omakorda ühiskonnastruktuuride 
killustumise. Desakraliseerumine ei olnud meelt mööda kirikule, kuid nad olid sunnitud 
sellega siiski leppima. Siiski kleepis kirik igale klassile omase patu sildi ja sisendas neile 
ametimoraali. Ühiskonna kolmeosalise skeemi hävingu põhjustab linnade õitseng XI-XII 
sajandil. Keskaja kristlik maailm kujutas endast kahevõitluse maailma, sest pikka aega 
samastas keskaja kristliku maailma totalitaarne süsteem head ühtsusega ja kurja 
erisusega. Olulisim vastasseis keskaja vältel ühiskonnas oli vaimulik ja ilmalik. 
Kristliku maailma liidriteks olid vaieldamatult paavst ja keiser /kuningas. Keskaega  
mõjutas tugevalt nende kahe instantsi vastasseis. Kirik soovis, et kuningavõim oleks 
ilmalik käepikendus, kes täidab vaimulike klassi korraldusi ja määrib tema asemel oma 
käsi füüsilise jõu kasutamise, vägivalla ja verevalamisega, millest kirik oma käed 
puhtaks peseb. Vastutasuks pühitseb kirik kuningavõimu. Aga kui kuningas ei tahtnud 
alluda , meenutas kirik talle otsekohe tema vääritust. Kuningate argumendiks oli aga 
tavaliselt Rooma õigus, mille kohaselt on kuningas kõrgeim võimukandja. On teada, et 
kui paavst ei lasknud keisril ja kunigal võtta endale vaimuliku funktsiooni, siis tal endale 
ei õnnestunud haarata ilmalikku võimu. . Konfliktid tekkisid sellest, et mõlema võimu 
kandjad üritasid mõnikord ühendada endas mõlemad võimud. 
 
 
 
Pere (​ familia ​) kui sõltlasrühm 
Perekond tähendas tervet hulka inimesi, kelle eest naisel oli vaja hoolitseda nende 
elurütmi ja tegemisi korraldades. Esikohal pidi olema mees, kes kurnatuna koju tulles 
ootas eest leida sooja sööki. Pidi jälgima teenijaid, et nad ei väljuks kontrolli alt. Samuti 
ka lapsed. Kõik suguvõsa liikmed olid omavahel sõltuvuses, nii juriidiliselt kui ka 
faktiliselt . Feodaalide puhul oli suguvõsa kogukond , mis koosneb ’’sugulastest’’ ja 
’’ lihastest sõpradest’’, kes on ilmselt hõimlased. Suguvõsa liikmeid seob suguvõsasisene 
solidaarsus. Feodaalse perekonna omapära on see, et tema sõjaline funktsioon ja 
isiklikud sidemed on sama tähtsad kui selle majanduslik roll. Suguvõsade vahel ning 
sees esines pidevalt käärimisi. Praktiseeriti ohtralt veretasu. Pinged sündisid ka 
korduvatest abieludest ja arvukatest sohilastest. 
 
Abieluõigus. 
Keskajal tähendas abieluliit eelkõige n.ö. ,,rahu sõlmimist’’. Perekondadevahelise 
rivaalitsemise või ka avaliku sõja järel seadis abielu jalule rahu ning oli selle pitseriks. 
Alles hiljem toimub abielu alustes ühiskondlikke muudatusi, mille järel tekib ka 
arusaam abielupaarist endast, kui kõige olulisemast. Abielusi sõprussidemete 
tagamiseks perekondade vahel kasutati kõrgemas klassis pidevalt. Samuti tehti seda ka 
madalamates ühiskonnaklassides. Pruudi perekond pidi abiellujatele kaasavara andma. 
Madalaima klassi abielud sõlmiti tavaliselt sama küla elanike vahel, teineteist tunti 
lapsest saadik. 
 
Naiste õigused abielus. 
Naiste sõnakuulmatus ei kutsunud esile üksnes abikaasade etteheiteid, vaid teenis ära 
ka ühiskonnapoolsed sanktsioonid. 
Naisi kasutati tööriistana, mille isiklikud soovid ja arvamused olid madalamad, kui tema 
roll rahu sõlmimisel. Vältida laiduväärset käitumist ja hoida sellega jõus kahe leeri liitu, 
sünnitada järglasi ja aidata kaasa oma uue suguvõsa püsimisele. Hiljem siiski said ka 
naised valida, kas minna mehele või mitte. Kuna naistel oli teatud juhtudel õigus isa 
pärandile, püüti valida peigmees sugulaste hulgast, et pärandus suguvõssa jääks. 
 
Abielupiirangud 
Abielusi sõprussidemete tagamiseks perekondade vahel kasutati kõrgemas klassis 
pidevalt. Samuti tehti seda ka madalamates ühiskonnaklassides. Samas võis liidu 
ebaõnnestumise korral puhkeda ka sõdu. Tuli ette ka sugulastevahelisi abielusi, mis ei 
häirinud ilmikutest valitsejaid, kes üritasid oma pärandust säilitada. Sugulastevahelised 
abielud kutsusid esile aga pahameelt kirikus. Seetõttu oli tegelikult lihtsam anda tütar 
kloostrisse . 
Strateegilised abielude puhul kritiseeris Augustinus sugulastevahelisi abielusi. 
Augustinus seostas sugualstevahelise abielu keeldu vajadusega tagada ühiskondlike 
sidemete säilitamine ja kiindumuse üles näitamine, mida üksteist armastavad inimesed 
üksteise vastu peavad näitama. Oma varanduse säilitamise nimel olid valmis ilmikud  
intsestist mööda vaatama ning panema paari oma lapsi. Aja jooksul leevendas kirik oma 
nõudmisi: abielluda võisid inimesed, kellel oli ühine esivanem 4 põlve tagasi. 
 
Laulatuse kujunemine 
Laulatus arenes välja 9.-12. sajandi jooksul ning sai 12. sajandi üheks sakramentideks. 
Varem piisas selleks volitatud isiku õnnistamisest sageli koduses miljöös. Paavst 
Aleksander ütles: abielu peab sõlmima kirikus vaimulike ja tunnistajate juuresolekul. 
Praktikas omas see küsimus tähtsust vaid konfliktide ja pärimisasjade korral. Et kui vaja 
nt tõestada, et asi pole õige. Sellistest küsimustes oli siis alates 13. sajandist hiljemalt 
paavstil viimane sõna. Alamrahva jaoks oli mingi eri institutsioon paavsti kantselei  
juures. Nt läksid ka Liivimaa talupoegade abieluasjad Rooma arutamisele ja seal 
kuulutati välja absolutsioon . 
 
Hõim kui õigusühendus: ​Sugukonnad kui õigusevallad ühinesid hõimudeks.Hõim oli 
isiklikul alusel toimiv ühendus ning ühtlasi oli see ka õiguslik  ühendus. Ühineti 
omakasu eesmärgil- mida enam oli veresugulasi, seda enam oli oodata liitlasi. Pole 
täpselt teada, mis alustel või kuidas hõimuks ühinemine toimus. Hõim on see ühendus, 
kus inimesed on omavahel õiguse või rahuga seotud. Kui erinevad hõimud satuvad 
omavahel vastamisi , siis mingeid kohustusi neil üksteise ees ei ole, võivad üksteist maha 
lüüa, kui tahavad, midagi sellest ei pruugi muidugi aga juhtuda. Kaks hõimu võivad 
teineteise jaoks olla lindprii staatuses. Kuigi hõimud olid tihti väga väikesed ja 
meenutasid perekondi, valitseti neis aristokraatlikult ning seega hierarhiliselt. Hõimu 
liikmed olid ​kuningad, ülikud, talupojad ​ning ka​  orjad ​ olid ühiskonna osa. Hõimu 
tipus seisis kuningas, kellel oli u 50 sõjamehest koosnev saatjaskond, kes olid samuti 
ülikute kihist. Sünnieliit ( kuningad ja ülikud) erines oma eluvormis selgesti 
rahvahulkadest, kuid kaks teineteisest lahutatud kultuurikihti elasid ühiskonnas 
rahumeelselt koos. Talupoegkond sõltus ülikutest, kellele toodi reeglipäraseid annetusi 
ehk tavasid. Isand , kellele annetusi toodi, oli sõjamees ning tal polnud aega tegeleda 
põlluharimisega, sellepärast toodi talle annetusteks nt süüa. Ülikute kui sõjameeste 
ülesanne oli kaitsta hõimu sõjas, talupoegade ülesanne oli tagada üliku heaolu ja 
elulaad. Kummalgi poolel olid omad ülesanded, oma vajadused ja kindel teadmine teise 
poole erinevustest. 
Isiklikel suhetel põhinev riik: ​Keskaja riik põhines isikutevahelisel ühendusel. Suhe 
oli riigi alus. Isiklikel suhetel põhineva riigi mudel pärineb germaani rahvaste seast. 
Riigipiiride kehtestamine polnud oluline, tähtis oli valitseja võim. Kuningas valitses 
teiste üle, mõisnik valitses talupoja üle. Ka õigus kehtis inimeste grupi suhtes, mitte 
territooriumil. Alles 12.sajandi teisel poolel toimus maa-ala avastamine riikluse alusena . 
Vasalliteet kui sõltuvussuhe: ​Isikliku sõltuvuse side, mille lõi 
truudusevandetseremoonia ja mis tugines vastastikusel, kuigi ebavõrdsel kohustusel. 
See võimaldas vabal inimesel oma truuduse eest saada maatüki ja pääseda ühiskondliku 
võimu juurde. 
„​Rahvakoosolek“:​ Varakeskaegsetes germaani riikides arutati tähtsaid otsuseid 
rahvakoosolekutel. Sellest võtsid osa isiklikult vabad relvakandjad. Kogu rahvas 
koosolekutel ei osalenud. See institutsioon kadus üldiselt pärast karolinge (va 
Skandinaavias). Seal määrati juhid (​princeps​id), mõisteti kohut, otsustati rahu ja sõja 
üle, samuti valiti sõjapealikke ehk ​dux​´e. valimine. 
Principes: ​Kõrgem ühiskonnakiht, kust pärinesid valitsejad ja ülikud. Samas ka „vürst“, 
kes erines kuningast ehk ​reges´​ist 
Germaani kuningad ja hertsogid : ​Germaani kuningad olid enamasti väikekuningad, 
kes valitsesid väikeste rahvahulkade üle ning nende võim ei olnud absoluutne.Kuninga 
võimuses oli hõimu heaolu kindlustamine. Seal, kus valitses hea kuningas, kosus maa 
jõudsasti. Kui jumalad pahandasid inimestega, sai nende soosingu üldtuntud 
ohverdamisviisidega taas tagada kuningas. Kuningas oli oma isikuga hõimu heaolu 
tagatis , preester ja valitseja ühekorraga. Teda vajati siis, kui mängus oli üldine õnn. Ta 
suutis ravida haigusi, kutsuda vihma jne. Tema esmane ülesanne ei olnud mitte edukas 
sõjaline juhtimine, vaid maa hoidmine õnnistuses. Samuti tuli temal tagada päritud 
korra hoidmine ning mitte selle muutmine. ​Kuninga pühadus tulenes tema 
päritolust​. Kuningas polnud samasugune inimene nagu iga teine, ta oli „sinivereline“ 
ning oma õnnistava jõu võlgnes ta vere pühadusele, mille ta oli saanud oma kuninglikelt 
esiisadelt. Kuningasoo püha veri tuli jumalaist ( nii oli ka nt Merovingide puhul, kelle 
soole pani aluse jumalik Merovech) Kuningale järgneti tingimusteta. Kui ta ei suutnud 
ära hoida õnnetust või tagada maa hüvangut, siis vahel kuningas ka tapeti . See polnud 
karistus, vaid ohverdamine , mille mõtet taipas ka ohverdatav. Kuningale annetati- 
loodeti õnnistusele. Kui kuningas täitis, mis temalt paluti, sai temast kultusobjekt ( nt 
Theoderichi mausoleum Ravennas on ehitatud kuninga auks tänutäheks). Hertsogid ei 
olnud kuninglikud administraatorid ega maaisandad . 
Germaanlaste ja romaanlaste ühtesulamine: ​Germaanlaste ja romaanlaste 
kokkusulamine sai alguse germaanlaste sissetungiga Rooma Suure rahvasterände ajal. 
Germaanlaste hulgast pärit läänegoodid liikusid läbi hilise Rooma riigi Suure 
rahvasterände ajal. Läänegoodid kerkisid esile gootide hulgast, kes sisenesid Rooma 
riiki 376. aasta eel ja järel ning alistasid roomlased Adrianoopoli lahingus aastal 378. 
Läänegoodid tungisid Alarich I juhtimisel Itaaliasse ja rüüstasid aastal 410 Roomat . 
Seejärel suundusid läbi Gallia Narbonnensise Aquitaniasse 418/419, kuhu nad seadsid 
end sisse vormiliselt föderaatide õigustes, tegelikult praktiliselt iseseisva kuningriigina, 
pealinnaks Toulouse (Tolosa). See oli esimene „ barbarite “ kuningriik veel mitte 
langenud Lääne-Rooma riigis. Siit tungisid nad edasi Hispaniasse, kus VI sajandil, umbes 
554. a. sai nende pealinnaks Toledo . Visigootide riik Gallias püsis V sajandini, mil 
vallutati frankide poolt. Hispanias püsis riik kuni araablaste tulekuni 711. a. 
Germaanlastest sissetungijad sobitusid vaikselt Rooma ühiskonda. Nad olid paiksed 
põgenikud. Barbarite elamaasumisele järgnes kiiresti enam-vähem täielik segunemine , 
mida tugevdas III sajandisse ulatuv kooselu traditsioon. Muidugi oli segunemisel ka 
takistusi, millest kõige tõsisemad olid Barbarite jaoks enne nende pöördumist 
katoliiklusse paganlus ning barbarite väike arv. Barbarite kartus lahustada kohalikus 
elanikkonnas, tugevdas nende soovi mitte kaotada oma traditsioone ja kombeid. 
Ometigi võtsid barbarid romaanlastelt palju üle ( nt seadusandlus) ning pikaajalisem 
segunemine sai alguse. 
 
Vabad ja mittevabad​: ​ Varakeskajal jagunes elanikkond kaheks- olid vabad ja 
mittevabad. Näiteks ülikud ja kuningad olid vabad, talupojad ja orjad, kes sõltusid 
tugevasti eliidist, ei olnud vabad. Tänapäeva mõistes ei olnud aga keegi vaba, kuna kõik 
sõtlusid kellestki ( kuningas sõltus rahva tahtest jne). Vabadusi piirati teiste arvelt, kui 
liiga palju piirati, järgnes vastuhakk . Mittevaba oli õiguse subjekt , tema tapmine oli 
karistatav , tal oli õigusjõud. 
Krahv : ​piirkonna valitseja, kuningaasemik. ​ Markkrahv ​: ​piirkonna ( margi ) 
asevalitseja . Krahvamet muutus päritavaks ja hiljem krahvi aadlitiitel samamoodi. 
Hiliskeskajal jagunesid krahvid kaheks – tiitlipõhised krahvid ja maa-alade valitsejad 
krahvid. Pflalzi valitsev krahv oli pflalzkrahv. Sellest süsteemist kujunes aga tituleeritud 
aadlihierarhia – hertsog > markii > krahv. Nendest saavad niisiis päritavad aadlitiitlid. 
Keskaja riikide administratsioon : ​Keskaja riikide administratsiooni moodustasid 
kuninga usaldusisikud, kes vajadusel asendasid kuningat. Administratsiooni roll 
eriaegadel oli erisugune.Varases aristokraatias polnud võimusuhted riigis veel väga 
selged. Riigi administratsiooni kujunemisel oli eeskujuks kiriklik administratsioon. 
12.saj hakkas riiklik administratsioon kujunema Prantsusmaal, kus algselt ebasoodne 
paiknemine kõigi keskel sai riikliku tsentralismi aluseks. Riigi valitsemise keskuseks sai 
seal õukond, maa vägevad võtsid pärilikes õukonnaametites valitsemisest osa ja 
kontrollisid kuningat. Kantsler valvas kirjavahetuse järele, senešall oli asekuningas, 
kojaülemale allus rahandus . Võim oli jagatud, kuningas ei saanud kehtesdada makse 
üksi, ta pidi oma alamatega kokku leppima, et makse peab maksma. Kui ei leppinud 
kokku, oli valitseja türann ja tema kukutamine õigustatud. Parlamendist sai kõrgaadli 
kohtukoda. 13. sajandil hakkas kuningavõim end seisuste eeskostest lahti kiskuma- 
provintsides tugdasid võimu kuniga ministeriaalid . Mida enam tugevnes riik, seda 
kindlamini asus rüütli ( vastutas linnuses rahu tagamise eest) asemele ​bailli, ​kes oli 
kuninga asemik. Kogu Euroopas tekkis piirkonna kõrgeima halduri ehk ​bailli ​näol uus 
amet. Uute haldusametnike näol leidis kuningas endale kindla toe- ​bailli´​d teenisid 
kuningat andunult ka siis, kui ta oli ise maalt ära. Haldusametnike ülesandeks sai 
kohalike vürstide ja aadlimeeste tegevuse piiramine ja kontrollimine. Sellest sai alguse 
uusaegne territoriaalriigi väljaarenemine – sellel territooriumile kehtivad selle 
territooriumi kuninga seadused kõigile elanikele. 13. saj lõpus valitses nt Prantsusmaal 
kuningas selle kõikjaleulatuva haldusorganisatsiooni teel kogu maad. 14. saj alguseks oli 
Prantsusmaal kujunenud olukord, kus igas piirkonnad oli ainult üks kompetentne  
ametikandja, kes tohtisid sissetulekuid saada üksnes kuningalt ja ka nende kohustused 
olid vaid kuninga ees. 
„ ​Rändav kuningas“:​ Varakeskajal baseerus kuningavõim ( eriti Skandinaavias) 
suuresti religioonil ning kuningas esines kultuspidustustel kui jumala kehastus. Usuti , et 
maad mööda rändav kuningas, kes kogus makse ning andis vastu rahu ja viljakust, 
kehastas jumalat. 
Omaabi-​ asja valdajale antud õigus oma valdust ründe vastu jõuga kaitsta. Nt 
jumalarahu kehtestamine oli esimene katse takistada omaabi, ​faida​- ​omal jõul õiguse 
otsimine. 
Jumalarahu ja maarahu : ​Jumalarahu ehk ​treuga Dei​ ehk ​pax Dei ​idee pärineb 
10.sajandist. Esimene jumalarahu sõlmiti 976. aastal Le Puy´s, kui piiskop Wildo II 
hakkas röövlitelt tagasi nõudma kiriku kadumaläinud varasid. Piiskop kustsus kokku 
rüütlid ja talupojad ning nõudis neilt , et nad vannuksid rahu, ei ahistaks vaeseid ega 
kirikut, annaksid tagasi kirikuvara ning peaksid end üleval vagade kristlastena. 
Vandetõotus anti, samuti anti tagasi kirikuvara ja Jumal saatis piiskopkonnale vaikse ja 
pilvitu rahu. Sellised rahud hakkasid massiivselt levima. Rahuvande eesmärk polnud 
vaid võitlus vägivallakuritegudega, välja taheti juurida teatud kindlalt laadi vägivald ( nt 
juhud kus inimesed, kes ei pidanud tungima võõrale maa- alale , tegid seda õiguspärase 
sildi all). Enam ei võinud igaüks, kes midagi soovis ja kellel selleks võimu oli, tugevama 
õigusega seda ka saada. Samuti ei tohtinud endale võtta krahvkonna saaki, kasutada 
munkade kallal vägivalda ega röövida kaupmehi. Jumalarahuvande pidid andma kõik 
mingil territooriumil elavad inimesed. Ka pealesunnitud rahu oli kehtiv. Rahurikkujaid 
ähvardati kogukonnast välja viskamise ja hingeõnnistusest ilmajätmisega.talupojad. 
Kehtestati ka ​treuga treuve​ – aeg, mil ei tohtinud vägivalda kasutada – pühade ajal, 
paastu ajal jne. 
Jumalarahust lähtudes võtsid ilmalikud valitsejad kasutusele ​maarahu​. Loodi ilmalik 
maarahu sanktsioonisüsteem, mida viisid ellu kuningad ja maarahukohus. Maarahu 
erines jumalarahust oma vägivaldsuse poolest. Maarahu rikkumisel rakendati 
sanktsioonisüsteem, mis nägi ette, et nt kui keegi varastas 5 killingut või suurema 
summa raha, pidi ta silmad või käe kaotama. 
 
Territoraalriikide teke:​ Territooriumi, kindlalt piiritletud maa-ala avastamine riikluse 
alusena toimus ootamatult 12. sajandi II poolel. Klassikaline näide on Austria 
Privilegium minus  ​aastast 1156 . ​Marchia Austriae´​st sai ​Ducatum Austriae​, Idamargist sai 
Austria hertsogiriik, ​ Terra Austriae​, tänase Austria põhiosa Viini ja Salzburgi vahel. 
Keiser Friedrich Barbarossa I pidi võimule tulles lahendama vana tüli Püha Rooma Riigi 
kaguosas. Tuli lõpetada riid Staufide ja ja Welfide koja vahel. 1156. aastal näis, et 
vaevalistes poliitilistes läbirääkimistes saavutatud kompromiss lahendab asja alatiseks. 
Babenbergid, kelle võimuala hõlmas seni nii Baierit kui idamarki, pidid Baieri ära 
andma, et kuningas saaks selle läänistada Welfidele. Selle kaotuse hüvituseks pidi 
tagatama ja kindlustatama babenbergide võimu ka Austria markkrahvkonnas. Baieri 
kaotuse eest ei pidanud Austria markkrahv maksma ka hertsogitiitli kaotusega. Austria 
krahvkond tõsteti hertsogkonna seisundisse. See oli rohkem kui nimetuse muutmine. 
Uus Austria hertsogkond tahtis olla enamat kui vanalaadne hõimuhertsogkond. Suhtes 
Püha Rooma Riigiga tahtis ta saada selliseid õigusi, nagu taotlesid nüüd kõik Õhtumaa 
vürstid ja kuningad. ​Privilegium minus​ tegi Austriast Püha Rooma Riigi esimese 
territoriaalsel alusel põhineva hertsogkonna. 
Läänikord ja selle kujunemine​: Läänikord hakkas kujunema Frangi riigis juba 
Merovingide ajal, kui valitsejad hakkasid oma sõjaväelastele selleks, et nad üha 
kallinevat varustust jõuaks muretseda ja säilitada, andma maavaldusi, millelt saadav 
tulu läks sõjamehe relvastuse soetamiseks ning äraelamiseks. Seda valdust hakati 
nimetama ​benefiitsiks.​ See anti kuninga sõjamehele eluaegseks kasutamiseks, 
pärandamist poldud esialgu ette nähtud. Karl Suure ajal ning osaliselt varemgi muutus 
olukord tunduvalt, kui armeesse oli vaja põhiliselt ratsaväelasi. Sõjaratsude pidamine ja 
nendega kaasaskäiv relvastus, eriti soomussärgid, olid aga väga kallid. Nii oli vaja hakata 
veelgi laiemalt sõdalastele välja jagama valduseid. Kujunes feodaalsüsteem, kus sõdur 
andis ennast valitseja alluvusse, olles kohustatud saadud maa eest isandat truult 
teenima . Pikapeale muutusid saadud maad pärandatavaks ning nendest kujunesid 
läänid ehk feoodid. Kuid kas lääniisanda või vasalli surma korral tuli üksteisevahelist 
truudusvannet alati uuendada . Vasall võis kuningalt saadud maad ka omakorda edasi 
läänistada, tema vasallid olid truudusevandega seotud aga ainult temaga ja mitte 
kuningaga, kuid kui kuningas oma vasalli väeteenistusse kutsus, siis pidid sinna minema 
(kuninga vasalli juhtimisel ja kutsumisel) ka vasalli vasallid. 
Läänikord oli ühiskonnakord, kus maa oli läänistatud feodaalidele ja seda harisid neist 
sõltuvad talupojad. Klassikalisel kujul toimis läänikord Põhja-Prantsusmaal ja 
Lääne-Saksamaal. Ühiskond põhines eliidi isiklikel suhetel. Hierarhia: aluseks senjööri 
ja vasalli omavaheline leping.Lään anti vasallile ​läänistusaktiga-​  tseremoonia , mis lõi 
juriidilise sideme. Läänistusaktil oli 2 osa: 1) ​hommage-​ truudusvanne, 2) investituur - 
läänivalduse üleandmine. Läänikorra aluseks oli vasalliteet ( vt vasalliteet). 
Hommage: ​truudusvanne, mille vasall andis senjöörile põlvitades tema ees ( see žest lõi 
juriidilise sideme!) ​consilium et auxilium​- ​“abi ja nõu“. Vasall kohustus senjööri ees 
andma nõu ja abi. 
Immuniteet:​ Sõltumatuse üks aste. Isiku, ala või institutsiooni vabastamine andamitest, 
kohtuvõimust, ükskõik mis kohustustest. Nt kirikuala, kus kehtis kiriklik kohtuvõim. 
Eelkõige kohtuvõimu delegeerimine. 
Aadli kui suletud seisuse kujunemine: ​Sõna „ aadel “ tähendab õilist, sünnipäralt 
paremat. Usuti, et eliit on eliidist sündinud, neil on väärikad esivanemad . Aadelkond oli 
vereparemuses. Sohilaste tiitliks oli ​bustard​, see näitas, et neis sisaldub halb veri. Head 
verd saab ainult sünni, mitte oskuste kaudu. Aadel oli määravaks sündmuste ajaloos, 
kuigi kogu rahvastikust moodustas aadli seisus vaid tühise protsendi. Aadli seisus 
kujunes välja varakeskaja jooksul, kõrgkeskaja alguseks 11.-12. sajandil. Aadlikud elasid 
kindlustatud mõisates. Kõrgkeskajal kinnistus seni liikuv maavaldus ühele suguvõsa 
liinile. Kõrgkeskaegne aadel hakkab üha enam põhinema rangelt sünnipäral. saavad 
juba karolingide ajal päritavateks (dux, markkrahv, krahv). Olid suured ja võimsad 
perekonnad kui ka väiksemad, vähemtähtsad, lokaalsed. Kujunes läänipüramiid: 
kuningas-vürstid-rüütlid-talupojad. 
Vasalliteet:​ Võimu- ja alluvussuhe kahe inimese vahel. Vasall, astudes senjööri eeskoste 
alla, annab talle truudusvande ja tõotab teda kõiges aidata, kaitsta teda vaenlase eest, 
täita ta käske ja kanda talle usaldatud teenistust . Senjöör omaltpoolt kohustus kaitsma 
vasalli, hoolitsema tema eest eba lubanud vasalli solvata. Vastastikuse tõotuste ja 
lubaduste vahetamisega võis kaasneda lääni annetamine , mille eest vasall pidi kandma 
rüütli- või mõnd muud teenistust. Läänistamine seisnes tavaliselt lääni kinkimises. See 
võis aga ka seisneda õiguses lääni sissetulekutele ilma lääni ennast kinkimata või 
maksude ja andamite kogumise, kohtuõiguse ja -sissetulekute jt. õiguste üleandmises. 
Oluline ei olnud kinkimise objekt, vaid fakt ise: läänistamisega kaasnes vasalli kohustus 
teenida ja olla senjöörile kuulekas. Lään kindlustas vasalli materiaalselt, mis oli 
teenistuse täitmiseks hädavajalik. Kuid senjöör võis sama eesmärgi saavutada ka ilma 
igasuguste annetusteta- ta võis võtta vasalli oma õukonda ülalpidamisele. Seega seisnes 
senjööri ja vasalli vaheliste feodaalsuhete olemus eelkõige isiklike sidemete loomises, 
valitsemise ja allumise , eeskoste ja teenimise suhtes. Nendes suhetes avaldub 
vastastikususe, teenete vahetamise printsiip sama eredalt , kui eespool kirjeldatud 
tseremoniaalse vahetuse vormides . 
Senjöör võis vasallilt ​maksu ​nõuda: 1. Senjöör oli vangis ja vasall pidi ta välja ostma, 2. 
Senjöör andis vanima tütre mehele, 3. Senjööri vanim poeg sai rüütliks, 4. Senjöör läks 
sõtta. 
 
Benefiits , lään ja allood : 
Benefiits​- ​beneficium, ​ld keeles „ heategu“. Näiteks teenistuse eest saadav maavaldus, 
tinglik valdus , st, et pärast surma pidi kuningale tagasi antama. Tavaliselt mõisteti 
benefiitsi all mõisat selle juurde kuuluvate küladega. Samas ei olnud benefiits ainult 
kingitus, selle eest tuli nõuda vastuteenet. 
Lään-​ maa-ala, mille senjöör andis vasallile kasutada. Lääni saamist loeti väga 
ihaldusväärseks, kuid alati tähendas selle vastuvõtmine läänihärra ülimuslikkuse 
tunnustamist. Läänisuhe oli ajaliselt piiratud. Selle lõpp saabus läänihärra ( härralõpp) 
või läänimehe ( mehelõpp) surmaga, samuti lääniõiguslike truuduskohustuste 
rikkumise tõttu või ka läänimehe ühepoolsel ülesütlemisel.10.-12. sajandil muutusid 
läänid päritavateks ning vasalli õigused lääni üle kasvasid. Ajapikku võisid ka naised 
pärida- 13. sajandil kujunes välja lääniõigus. Teatud juhtudel läänistati ka muid tulusid. 
Hiliskeskajal sai lääne ka võõrandada 1) pantimise teel, 2) müümise teel- ostja maksis 
müüjale, müüja palus senjööri, et ta lääni tagasi võtaks ja läänistaks ostjale. Sellepeale 
kasseeris senjöör lõivusid. 3) lääni jagamise teel. 
Allood-​ vabalt pärandatav ja võõrandatav maaomand , erines tingvaldusest 
(benefiitsist), läänist ja talupoja maavaldusest.( L- Prantsusmaal ja Skandinaavias) 
Teatud tingimustel sai läänist allood ja vastupidi- kui aristokraadile kingiti allood, saadi 
tagasi lään. 
Aristokraatia ja väikeaadel: Aristokraatia​ ehk parimate võim on valitsemise kord, 
kus võim kuulub päritavate eesõigustega üliklikule vähemusele; vastandub monarhiale 
ja demokraatiale. Keskajal olid aristokraadid jõukamatesse perekondadesse kuuluvad 
mehed. ​Väikeaadel-​ rüütel, kelle valduses oli tema endi ja sõjasulaste ülalpidamiseks 
vajalikud väiksemad maavaldused, vähene mõjuvõim. 
Rüütlid ja rüütlikultuur:​ Rüütli ​seisus kujunes 9. sajandi ja 11. sajandi vahel, mil 
sõjamehed koondunud olid salkadeks. Aja jooksul kujunes nendes salkades välja oma 
eetika , mis seadis esiplaanile vapruse , ustavuse ja kiindumuse oma juhti. Sellistes 
liitudes kujunesid välja riitused, mille kaudu said need, ked peeti relvakandmise 
vääriliseks, ringiga liituda; need olid jõhkrad jõu- ja osavusproovid, 
valukannatamiskatsed ja rituaalsed haavamised. Rüütliks saamine: noormehe mõlemat 
õlga puudutati mõõgaotsaga ja talle tuletati meelde ideaale, mille nimel ta peab 
võitlema. 
Rüütlikultuur​ oli käitumisnormide kogum, sotsiaalne staatus, mis tuleneb koodeksi 
järgi käitumisest. Kehtis kogu sõdalaste kihile . Rüütellik vooruste süsteem keerleb  
vapruse ja tarkuse ümber. Need kaks poolust täiendavad teineteist ja koos moodustavad 
nad tasakaalu. Tegelikkuses aga pole rüütlil kunagi mõlemat võrdsel määral, sestap ei 
ole ideaalne rüütel üksikindiviid vaid rüütlisalk mis põhineb ühtekuuluvustundel. Rüütli 
ühiskondlik elu seisnes kas sõjas või senjööri õukonna meelelahutustes. Rüütlite 
olukord oli mõneti vastuoluline: kui keegi löödi rüütliks, siis oli ta rüütel igavesti , umbes 
nii nagu preestriks pühitsemise korral, ent rüütliks löömisest ei kujunenud kunagi 
sakramenti. Teisalt oli tegelik rüütlikarjäär kiirelt mööduv, äärmiselt lühiajaline nähtus. 
See kattus üldjoontes eluperioodiga, mil ​iuvenis ​kuulus mõnda noorte rüütlite gruppi, 
rändas mööda maad ringi ja otsis seiklusi. Sageli tegelesid noored rüütlid seikluste 
otsimisega, mis päädisid tavaliselt mõttetu vägivalla ja ülbusega. Kõige levinum seiklus, 
mis võimaldas samas kõige mõjuvamat eneseesitlust, oli turniir . Esialgu võis turniiridel 
haavata saada, mistõttu oli kirik turniiridele vastu. Aja möödudes muutusid turniirid  
aga vähem agressiivseks ja ohtlikuks. Algselt oli turniiride põhialaks suurema arvu 
osavõtjatega lähivõitlus, hiljem muutus see kahe ratsutava rüütli piigivõitluseks. Kui 
õnn rüütli lõpuks abielusadamasse juhtis, riputas kaunis sõdalane meelsasti oma 
mõõgavöö, relvad ja kullatud kannused varna ja hakkas tegelema nii omaenda kui ka 
abielu teel lisandunud varanduse haldamisega. 11. -13. Sajandil moodustasid aktiivse 
osa Euroopa väikeaadlist ​iuvenis​’ed, sõjamehe seisusesse vastu võetud noored mehed, 
kes olid äsja rüütlikslöömise tseremoonial saanud kätte relvad ja kes hulkusid 
suuremates või väiksemates kampades väljaspool oma tavapärast keskkonda, ajades 
taga, võib-olla ka unelmaid, kuid siiski väga konkreetseid unelmaid. Nende 
ihaldusväärseimaks eesmärgiks oli korralik abielu, võimaluse korral mõne kõrgemast 
soost daamiga, kelle majanduslik olukord oleks enda omast märgatavalt parem. 
Ministeriaalid:​ Saksamaal aadelkonna vahekiht , „ teenijad “, kes täitsid õukondades 
funktsioone, mida muidu tegid aadlid , nad olid mittevabad aadlikud. Siiski oli neil suur 
mõjuvõim ja nad olid suhteliselt jõukad. Teenekad ministeriaalid said isandalt lääne. 13. 
sajandil sulas ministeriaal kokku alamaadliga, ministeriaali kiht kaob. 
Läänistamise vastuolulisus: senjööri võimu tugevdamine ja killustumine selle 
läbi: ​Senjööri ümbritsesid lähedased inimesed, sõdalased ja vasallid, kes teda teenisid ja 
toetasid ning täitsid tema käske. Suursuguse senjööri vägevust mõõdeti tema alamate ja 
talle ustavate inimeste hulga järgi. Senjöör oli maaomanik , kes valitses talupoegade 
sissetulekute üle. Sõltuvate maakasutajate käest saadavate sissetulekuteta ei saanud ta 
pidada saatjaskonda ega toita suurt hulka priileivasööjaid. Tema valdustest kogutav 
rent andis talle võimaluse korraldada sööminguid ja pidustusi, võtta vastu külalisi, 
jagada kingitusi- elada laia elu. Normikohaseks peeti heldet senjööri, kes ei arvestanud  
vaid jagas ja raiskas varandust, hoolimata vähimatki sellest, kas kulutused ei ületa 
sissetulekuid. Kokkuhoid oli vastuolus senjööri eetikaga. Kasvav rikkus oli feodaalidele 
ühiskondliku mõjuvõimu hoidmise ja oma aule kinnituse leidmise vahend. Hiliskeskajal 
muutusid senjöörid tihti laristajateks- tulude ja kulude vahe sai katta talupoegadelt 
lisamaksude väljapressimisega, trahvide, röövimise ja sõjasaagiga. Kuna senjöörid 
hakkasid talupoegadelt ja oma alamatelt saadud rahadega liiga vabalt ringi käima- 
korraldasid pidustusi, tegid annetusi- laostusid ja killustusid nad peagi. 
Võimalused lääni pärimiseks:​ Lään muutus aja jooksul päritavaks. See oli norm. Kõige 
varem juhtus see Prantsusmaal, kus investituur muutus formaalsuseks, valitseja võis 
selle eest isegi tasu nõuda. Lään muutus jagatavaks, mida see varem polnud. Saksamaal 
oli see küll natuke teisiti – kogukäeõigus (​una manu​) – vennad haldasid lääni koos. Kui 
üks suri, siis tema osa läks teistele vendadele . Nii ei jagunenud. Prantsusmaal olid 
nooremad vennad vanema juures all-lääninimesteks. Hiljemalt 13.-14. saj jõuti kõikjal 
läänide jagamiseni. Pärimisõigus laienes laiemale seltskonnale. Lõpuks ka naisele – pidi 
sõjateenistuseks asemiku palkama. 12. saj sai võimalikuks ka võõrandada. Läänist oli 
saanud 13. saj sisuliselt mitteaadlike lääniomanikeks, nt rikkad linnakodanikud .See loob 
aluse mehhanismidele, millega hiliskeskajal hakkavad kujunema territoriaalriigi alged . 
Keegi koondab mingil alal võimalikult palju võimu ja võimalikult suure territooriumi, 
saabki hiljem aluseks territoriaalriigile. Nt allutatakse nõrgema naabri allood feoodiks. 
Isiklike suhete osatähtsus väheneb. Kuid hiliskeskaegne territoriaalvõim on ikkagi 
erinevatest õigus- ja omandisuhetest kokkulapitud. Ühiskondlikud püramiidiskeemid ei 
kehti enam, on tugevalt lihtsustatud (nt kuningas-vürstid-jne-talupojad). 
Meeslään​- meesliini pidi pärandatav lääne 
Kogukäeõigus- ​lääni koos haldamine  
Sotsiaalse karjääri võimalused hiliskeskajal: ​Sotsiaalne karjäär oli hiliskeskajal 
võimalik vaid vaimulikkonnas, kus karjääri eelduseks oli haridus , mille eelduseks 
omakorda oli raha. Muidu polnud sotsiaalne karjäär võimalik, kuna inimese koht 
ühiskonnas oli sünniga määratud. 
 
Mõis ja põhimikuhärrus. 
Need, kellest need talupojad sõltuvad on, on mõisnikud. Seda olukorda, kus võim maa 
üle käib koos võimuga nende inimeste üle, nimetatakse põhimikuhärruseks. Maavaldus 
tähendab ka valitsusvõimu selles maavalduses. See pole omandisuhe. Suhe mõisniku ja 
tema mõisaelanike vahel pole ainult majanduslik, vaid see sõltuvus on ka õiguslik 
sõltuvus. Mõis oli ühtlasi ka majandusüksus, mida majandati põhiliselt kahel viisil, 
esiteks mõisal on oma majapidamine , kus tegid tööd orjad või talupojad, kes olid 
kohustatud teotööks. Selle kõrval talupoegade omad majapidamised , kus talupoeg tegi 
tööd oma põllul ja maksis renti mõisnikule saagis või rahaliselt või tööga. Suurvaldustes 
valitses mõisa ametnik nimega meier . Väikemaavaldustes valitses mõisnik. 
Põhimikuhärruse suhe ei ole vaba rendisuhe, seda ei saa õiguspäraselt lõpetada. Ta 
tuleneb traditsioonist. Talupojal on maale ja talule teatud õigused. Ta võib teda 
pärandada teatud tingimustel, müüa või pantida isanda loal. Kui talupoeg täidab oma 
kohustusi, siis mõisnikul pole õiguspärast võimalust tema käest seda talu ära võtta. 
Teoorias sellist võimalust pole, küll aga saab jõuga ära võtta. Mõisnikul ka kohtu ja 
politseivõim. Põhimikuhärrusega kaasneb ka talupoja isilik sõltuvus. See sõltuvus on 
kolme kanali kaudu: isiklik sõltuvus, sõltuvus maa kaudu, sõltuvus kohtu kaudu. Need 
eri sõltuvuskanalid võivad olla eri kombinatsioonides. 
 
Talupoegkond: kujunemine ja sõltuvused. 
 
Põhimikuhärrusega kaasneb ka talupoja isilik sõltuvus. See sõltuvus on kolme kanali 
kaudu: isiklik sõltuvus, sõltuvus maa kaudu, sõltuvus kohtu kaudu. Need eri 
sõltuvuskanalid võivad olla eri kombinatsioonides. Vaba talupoeg ei kadunud. Allood – 
vabade talupoegade maavaldus. Keskaja talupoegkond oli organiseeritud 
külakogukondade kaupa. Külakogukond pole mitte muinasgermaani pärand, vaid 
keskaja produkt . Varakeskajal toimus ühest küljest seniste orjade õiguste teatud määral 
laienemine, samal ajal seni vabad olnud inimesed sõltuvusse sattumine . Varakeskaegne 
talupoeg oli õiguslikult diferentseeritud. Mõned talupojad olid suuremas sõltuvuses kui 
teised, seejuures vabade talupoegade seisund on halvenenud. See toob talupoegkonna 
ühtlustumise, erinevate talupoegade lähenemise üksteisele. Sunnismaisus tähendab ka 
mõisniku kaitse all olemist. Isiklik vabadus ei tähenda majandusliku seisundi 
paranemist. See, kui talupoegkond vabaneb mõisniku võimu alt, see ei tähenda, et 
talupoegade majanduslik seisukord oleks paranenud. Sõltuv talupoeg pidi oma isandale 
andma andameid, tegema tegusid . Kohustused olid aga erinevad. Ühes mõisas oli eri 
õigusliku staatusega talupoegade kohustus. 
 
Koloonid , sunnismaisus, pärisorjus. 
Varakeskaja naturaalmajanduse ja feodaalsuhete arenguga käsikäes kujunes 
talupoegade sõltuvus suurmaavaldajatest. Feodaalkorra kujunemise paratamatu eeldus 
oli sõltuva talupoegkonna, koloonide tekkimine. Feodaalide kui tootvast tööst vabade 
elukutseliste sõjameeste klass poleks saanud eksisteerida ilma talupoegade tööta. Kuna 
talupoegade tööta polnud maal väärtust, keelati talupoegadel maalt lahkuda: muudeti 
nad sunnismaiseks. Paljudes piirkondades anti feodaalidele õigus talupoja üle kohut 
mõista. Seetõttu oli enamik talupoegi Lääne-Euroopas IX-X sajandiks peaaegu täielikult 
isandate võimu all. Erinevused orja ja talupoja vahel olid kadunud, seetõttu sai 
nimetada talupoegadega toimuvat pärisorjuseks. Hoolimata sellest, et talupojad 
võitlesid XI ja XII sajandil välja oma olukorra parandamise, on veel XIII sajandi lõpus 
paljude isandate arvates talupoegade ainsaks omandiks nende alasti keha – kuigi just 
see ongi üks põhilisi erinevusi nende ja antiikaja orja vahel. 
 
Külakogukond. 
 
 
Mõisa ajal oli talupoegade elu korraldanud mõis. Talud polnud krunti aetud . Töid pidi 
seega tegema koos, külakari käis ühises karjas. Tekkisid külakogukonnad. Vabanenud 
talupoegadest kujunes külakogukond. Osad mõisafunktsioonid läksid sellele üle. Oli 
valitav külavanem, alamaastme kohus, koosolekud jne. Valiti isikuid omavalitsustesse 
(12. saj Saksamaal). Talud jagatud maadena võrdselt – nööriribasüsteem – tuli teha 
koostööd põlluharimisel. St koosotsustamist. Tuli valida peale külavanema ka 
külakohtunik ja karjus jt. Külakogukond koosnes erinevatest õiguslikes seisundis 
olevatest ja majanduslikult erinevatest talupoegadest, nüüd toimus lähenemine. See ei 
muutnud talupoegi omavahel võrdseteks.Vaba talupoeg ei kadunud. Allood – vabade 
talupoegade maavaldus. Keskaja talupoegkond oli organiseeritud külakogukondade 
kaupa. Külakogukond pole mitte muinasgermaani pärand, vaid keskaja produkt. 
 
Talu,  põllud, väljasund. 
Talumajad olid ehitatud käepärasest materjalist: Kesk- ja Põhja-Euroopa metsavööndis 
peamiselt puust, Vahemere maades kivist ja mõnel pool põletamata tellisetest, mida 
aitas koos hoida puidust karkass . Enamasti mahutas pere end vähestesse ruumidesse, 
kuhu talvel võeti külma eest varju alla ka loomad. 
Põllud paiknesid külast eema, eri perede põllusiilud tihedalt üksteise kõrval 
(​ribapõllud)​, nii et ühe pere põllulapid ei moodustanud muudest eristuvat tervikut . See 
võimaldas külaliikmetel põlde ühiselt harida. Igale perele omaette harimiseks olid 
talupõllud enamasti liiga väiksesed. Talupojad polnud ka piisavalt rikkad, et hankida 
endale atra ja härjapaari või hobust, tihti oli künnisrakend mitme pere peale. 
Väljasund oli sunduslik külvikord. Eeldan, et sellega peeti silmas feodaalide poolt 
sätestatud ajanormi, millal külvikorraga tegeleda. 
 
Villikatsioon. 
 
 
Kõrgkeskaja talupojal oli alati võimalus pageda. See oli aeg, kus tekkisid ja kasvasid 
linnad, oli võimalik minna linna. Kuna linnad sõltusid immigratsioonist, olid neil 
privileegid (aasta ja 1 päeva reegel). Tulemuseks oli, et Lääne-Euroopas talupoegade 
koormised vähenesid, talupojad iseseisvusid , võisid oma elu üle ise otsustada. Kaob 
villikatsioon (mõisamajanduse süsteem, kus kõrvuti talude oma majapidamised 
ja mõisapõllud)​. Mõisapõllud kaovad, jaotatakse taludele. Kui mõisa oma 
majapidamine säilib, siis töötavad seal palgalised või mõisarahvas (moonakad), keda 
rahuldab mõisa enda vajadus. Villikatsioon osutus majanduslikult kahjulikuks, nõudis 
komplitseeritud haldusaparaati, võis kulusid kokku hoida. 
 
Talupoegade 
koormised.   
Sõltuv talupoeg pidi oma isandale andma andameid, tegema tegusid. Kohustused olid 
aga erinevad. Ühes mõisas eri õigusliku staatusega talupoegade kohustused võisid 
samuti olla erinevad. Teotöökohustus oli üsna mõõdukas (3 päeva nädalas). Andamid 
koosnesid teoandamist. Teotööd käsitleti kui millegi sellisena, mis käis madalama 
sotsiaalse staatuse juurde. Raharenti maksid pigem jõukamad talupojad. Regulaarsetele 
andamitele järgnesid erakorralised andamid (pärimine, abielu). Erakorralistele 
andamitele lisandusid spetsiifilised maksud (näiteks banaliteedid, mis tähendas 
mõisniku monopoliõigust (leivaahjule, veskile, veinikeldrile). Andamitega oli seotud 
kohtupidamine, lisandusid kirikuandamid. Loonusrendina pidid talupojad andma 
mõisnikele osa oma talumajapidamise saagist. Peale selle võisid mõisnikud nõuda 
lihtsalt raha (taille). Tüüpilisele talupojale jäi elatusmiinimum, olgu ta vaba või mitte. 
 
 
Talupoegade õiguslik ja majanduslik olukord hiliskeskajal, sunnismaisuse 
osaline kadumine 
Hiliskeskajal suurenes talupoja eneseteadvus ning nad soovisid enda seisu ühiskonnas 
parandada. Suureks murekohaks olid ’’kaitseraha’’ kindla suuruse puudumine ning 
mõisnike kuuluv monopol veskite osas. Ühtviisi iseloomustas kõiki talupoegi ka püüe 
üha suurema isikuvabaduse poole. Nõuti mõisa põllul tehtavate kohustuslike 
tööpäevade kaotamist või võimalust neid välja lunastada, andamite ja loonusrendi 
kergendamist jms. Survele suurendada talupoegade isikuvabadust lisandusid selle 
oluliseks osaks nõudmised suurendada vabadust maaküsimustes, et võimaldada 
talupoegadel seda kergemini müüa, osta ja pärandada. Tänu hiliskeskajal tekkinud 
võimalusele külaturgudel kaubitsedes sääste kõrvale panna kujunes külaühiskonnas 
välja sotsiaalne kihistumine. Lääne-Euroopas nõrgenes senjööride võim, kasvasid 
talupoegade vabadused , seevastu Ida-Saksamaal feodaalide võim tugevnes järsu 
rahvastikuarvu languse tõttu. 
 
Talupoegade pagemine ja vastuhakud 
Talupoegadel oli mõisnikele mitmeid etteheiteid: aadlike kalduvus sekkuda sõjalistesse 
konfliktidesse, mõisateenrite ülbus, maksud jne. Harvad polnud juhused , kui puhkes 
mäss, mis suure hulga talupoegade ühiste huvide tekkimise ja nende seast mõne 
võimeka juhi esilekerkimise korral võis kasvada isegi maakonna piire ületavaks 
ülestõusuks. Sageli olid mässud ka lihtsalt võitlus elu eest. Enamik talupoegi elas 
alatoitumuses, nälja ja epideemia piiri peal. Talupoegade viha isandate vastu oli tugev, 
arvestades isandate määratut põlgust talupoegade vastu. 
Kahe leeri vahelised konfliktid arenesid peamiselt inimeste ja maatükkide juriidilise 
staatuse, metsade ja kõnnumaa kasutamise, kohtupidamise jm küsimustes.