Inimõiguste rahvusvaheline kaitse konspekt (2)

INIMÕIGUSTE RAHVUSVAHELINE KAITSE
16.02.09
Eksam – kirjalik, 2 küsimust: 1 teoreetiline ja 1 kaasuse moodi küsimus, analüütiline
1. Olemus
2. Ajalooline areng
3. Inimõigused rahvusvahelisel tasandil
4. Inimõigused regionaalsel tasandil
5. Inimõigused Euroopa tasandil
6. Kodaniku- ja poliitilised õigused
7. Majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurialased õigused
8. Enesemääramisõigus
9. Probleemid ja arengud
1. Olemus
Inimõigused on väga keeruline valdkond , sest paikneb moraali, eetika , poliitika vahel.
Inimõigused on trump, mida vaidluses osapooled püüavad alati ära kasutada. Igaüks püüab leida endale sobiva inimõiguse. Läbi inimõiguste püütakse näidata, et teised õigusaktid on vahel. Läbi selle on inimõigused ülimuslikud. Inimõiguste juures on nii ohtusid kui ka positiivseid külgi.
Definitsioon

• Ühene autoriteetne definitsioon puudub.
  
• Laiemas mõttes on tegemist õigustega, mis kuuluvad igale üksikisikule tema inimeseksolemise tõttu, sõltumata tema kodakondsusest, soost, rahvusest, usust, keelest vms. Õigused tulenevalt sellest, et need kuuluvad inimestele. Rõhutatakse seda, et nende kuulumine ei tohi sõltuda kodakondsusest, soost jne. Kuid ajaloost näeme, et ikka piiratakse selle järgi, kuhu gruppi inimene kuulub, nt abiellumise puhul.
  
• Inimõiguste kontseptsiooni kirjeldamine on keeruline, sest piir õiguse ja poliitika, samuti tegeliku ja soovitava vahel on tihti ähmane.
  
• Lisaks on inimõigused tihedalt seotud eetika ja moraaliga, millel puudub ühene sisu. See, mida me peame moraalseks Eestis pole sama, mida peetakse kuskil Birmas või peeti sada aastat tagasi.
  

Põhiolemus

• Selle mõistmiseks tuleb minna kaugemale positiivsest õigusest ning püüda tuvastada inimõiguste fundamentaalsed tunnused ja nende kujunemiseks vajalikud tingimused.
  
• Analüüsi aluseks sobib korduvalt tsiteeritud väide, et „inimkonna kõigi liikmete väärikuse, nende võrdsuse ja võõrandamatute õiguste tunnustamine on vabaduse, õigluse ja üldise rahu alus“. (UDHR, ICCPR, ICESCR)
  
• Väärikus on inimesele loomupäraselt omane. Kõik inimesed on väärikad. Sellest eeldatakse, et tänasel päeval tulenevad inimõigused just väärikusest. Ka paljud rahvusvahelised inimõiguste alased lepingud põhinevad väärikusel.
  

Inimõiguste fundamentaalsed tunnused

• Universaalsus – st et nad kuuluvad kõikidele inimestele, olenemata nende käitumisest, kus iganes nad ka poleks, mis iganes soost, rassist nad poleks. Universaalsus tuleneb sellest, et nad on inimesed.
  
• Loomupärasus – inimõigused on loomupärased, inimesed saavad need sünniga. Ei saa neid läbi mingi protsessi, nt taotleme endale inimõigusi. Vt „Vienna Declaration and Programme of Action” 1993. Dokumendis rõhutatakse, et inimõiguste universaalsus pole vaidlustatav. Samas on seda palju vaidlustatud.
  
• Võõrandamatus – inimõigused on võõrandamatud. Kelleltki ei saa neid ära võtta ja keegi ei saa neid ka ise loovutada, nt hakata orjaks, aga samas palju võlaorjust. Samas saab neid teatud juhtudel piirata. Inimõigusalased aktid ei loo inimõigusi, vaid kaitsevad neid ja määravad nende kaitse viisid, nt ÜRO Harta art 51.
  
• Võrdsus – kõik inimesed sünnivad võrdsetena ja kõik inimõigused on võrdsed. Ei tähenda, et kõik inimesed peavad saama mehhaaniliselt võrdselt. Peavad saama lähtuvalt vajadustest , võtmesõnaks on proportsionaalsus.
  
• Mittediskrimineerimine – tuleneb otseselt võrdsusest ehk inimesi ei tohi diskrimineerida. On võetud hulk erinevate rassismi nähtuste ärakaotamiseks, kaotada soo põhine diskrimineerimine . Aga ei tähenda, et me ei saa arvesse võtta üksikinimeste vajadusi või kehtivat olukorda riigis, nt mingis riigis on eriolukord, kus võidakse inimõigusi diskrimineerida.
  
• Lahutamatus – inimõigusi ei tohiks kuidagi moodi lahterdada või lahutada. Inimõigused moodustavad lahutamatu terviku. Tekib oht, et hakatakse ühtesid õigusi eelistama ja teisi
  
• Vastastikune sõltuvus – erinevad inimõigused on väga tugevas vastastikuses seoses. Kui üks inimõigus on tagatud, siis on kergem tagada järgmisi inimõigusi.
  

• Üksikisikul on inimõigustes keskne koht, millel on prioriteet grupi ja riigi ees. Kõik pöörleb ümber üksikisiku. Räägitakse tema individuaalsetest subjektiivsetest õigustest. Kõigepealt tuleb tagada indiviidi õigused ja siis grupi. Miks? Sest inimene pole vahend, vaid eesmärk. Inimest ei tohi pelgalt vahendina kohelda, sest see on riigile kasulik. Samas sellele kohe vastuväide, et on läänelik lähenemine, liiga inimkeskne. On teisi piirkondi, kus rõhk on grupil , ühiskonnal, sest inimõiguste realiseerimine toimub kõige paremini tsiviilühiskonnas, mitte läbi ühe isiku. Kuid ikkagi peab kesksele kohale jääma üksikisik.
  

Teooriad ja ideoloogiad

• Inimõiguste lähtekohti selgitavad teooriad
  
  • Religioosne – inimõigused põhinevad religioonil. Inimõigused tulenevad jumalast või muust kõrgemalseisvast olendist. Kuna inimene loodi jumala näo järgi, siis on ta väärtus iseeneses ja seetõttu väärib ta igati austust ja kohast, head kohtlemist.
    
  • Loomuõiguslik – palju olulisem teooria. On olemas teatud loomusõiguslikud õigused ja ilmalikud valitsejad ning ilmalikud õigusaktid ei saa neid piirata. Inimestel on inimõigused nende sotsiaalse ja ratsionaalse olemuse tõttu. Esindajad Aquino Thomas , John Locke , stoikud jne. Locke arvates pidi inimene olema kui politseinik ja vaatama mis toimub ühiskonnas, kas rikutakse õigusi. Kui valitsetakse valesti, siis võib sekkuda valitsejate tegevusse.
    
  • Positivistlik – inimestel pole midagi peale selle, mida pole õiguses kirjas ehk õigused on ainult see, mis on kirjas ja kõik see, mis pole kirjas, pole õigused. See on viinud ajaloos suurte probleemideni, nt natsi Saksamaa, kus viidi asi äärmuseni, „õigus on ainult kirjas ja see on ainuõige“. Esindaja J. Bentham ütles, et loomuõigus on täielik jama . Positivistliku teooria probleem seisneb selles, et universaalsust ei tunnustatud ja õigused olid selgelt seotud riigi valitseja tahtega.
    
• Tänapäeval on inimõiguste lähtekohane tugevalt juurdunud väärikus.
  

Peamised ideoloogiad

• Läänelik lähenemine – kõige lähedasem ideaalile. Rõhutatakse universaalsust, riik lähtub inimesest ehk riik on inimese jaoks, mitte vastupidi, et inimesed on riigi jaoks. Kesksel kohal on üksikisik. Parem viis realiseerida inimõigusi on läbi demokraatliku ühiskonna.
  
• Nõukogude Liidu lähenemine – lähtutakse riigist, riik peab olema kesksel kohal ning inimeste õigused ja huvid lähtuvad riigi tahtest. Nõukogude Liidus oli veel see, et inimõiguste rakendamine oli seotud riigi sotsiaal-majandusliku olukorraga. Selline lähenemine on tänapäeval mitmetes autoritaarsetes riikides, nt Kuuba , Põhja-Korea. Nõukogudes eelistati majanduslike, sotsiaalseid ja kultuurialaseid õigusi poliitiliste ja kodanike õigustele.
  
• Kolmanda maailma lähenemine – võtab mõlemast eelnevast midagi. Ent lähenemine on pigem sarnane Nõukogude Liidu lähenemisele. Kolmandas maailmas pööratakse rohkem tähelepanu majanduslikele, sotsiaalsetele õigustele, sest need riigid on vaesed ja tegelevad just majanduslike, sotsiaalsete probleemidega. Kolmanda maailma arvates peavad lääne riigid neid aitama probleemide lahendamisel. Veel rõhutatakse, et õiguste rakendamine on seotud riigi võimalustega ehk tagatakse neid õigusi ja vaid selles ulatuses, mis on riigile jõukohane.
  

Kaasaegsed inimõigused kujunesid välja peamiselt pärast II MS.
Liigitamine

• Inimõigusi on püütud mitmel alusel liigitada.
  
• Kõige tuntum liigitus pärineb Karel Vasakilt, kes jagas inimõigused 3 „põlvkonda“
  
  • Kodaniku- ja poliitilised õigused – seda õiguste kategooriat peetakse inimõiguste traditsiooniliseks tuumaks, nt õigus elule, õigus riigi kaitsele. Nende kohta on öeldud, et need on negatiivsed õigused ehk riik peab hoiduma mingist tegevusest, et neid mitte rikkuda. Neid peaks olema kõige odavam realiseerida. Kuid ka nende õiguste realiseerimine nõuab palju raha riigi poolt, nt valimiste korraldamine. See tähendab, et rakendatakse ka inimressursse. Ja teine näide on õiguste kohtuliku kaitse tagamine, siin ka vaja raha.
    
  • Majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurialased õigused – nt õigus tervise kaitsele, õigus haridusele, õigus tööle. Need on positiivsed õigused, sest riik peab omalt poolt panustama. Reeglina nõuavad need õigused finantspanust. Nt riik palkab õpetajad, valmistab õpikud, ehitab koolimajad jne.
    
  • Solidaarsusõigused – õigused, mille puhul on raske välja tuua konkreetseid rahvusvahelisi lepinguid, aga on pakutud õigus puhtale keskkonnale, õigus arengule, õigus rahule jne. Probleemid: kellele need kuuluvad, nt kellele kuulub õigus arengule, õigus rahule. Üks variant kuidas neid õigusi mõista, on võtta need õigused algosakesteks ja näha nende taga mingeid muid õigusi, nt õigus puhtale keskkonnale ja selle taga on õigus tervisele, õigus elule.
    
• Iga põlvkonna õiguste realiseerumiseks on vajalik erinev riiklik või rahvusvaheline panus.
  
• Kohtulik kaitse efektiivsus varieerub.
  

Lepingud

• Konkreetselt määratletud õigused on kirja pandud siseriiklikes ja rahvusvahelistes õigusaktides, mis peaksid tagama nende subjektiivsete õiguste kaitse.
  
• Inimõiguste kataloog täieneb vastavalt vajadustele, kusjuures uus subjektiivne õigus on reaktsioon mingile ohule.
  
• Ohtude tuvastamisel ja uute subjektiivsete õiguste formuleerimisel peab olema ettevaatlik, et inimõigused ei kaotaks oma autoriteeti. Ei saa hakata kergekäeliselt õigusi looma. Inimõiguste lepinguid tuleb liiga palju ja paljud ei tunnusta neid lepinguid. Seepärast jäävad uued õigused kuskile toppama. Seetõttu ÜRO Peaassamblee võttis juhised uute inimõiguste loomiseks, millele peavad õigused vastama. Esiteks leping ja uued inimõigused, mis seal sisalduvad, peavad kokku sobima olemasoleva õiguskorraga. Teiseks peaks uus õigus olema fundamentaalne ja lähtuma inimväärikusest. Kolmandaks peab uus õigus olema piisavalt täpne ja praktikas rakendatav. Neljandaks peaks leping sisaldama efektiivset õiguste kaitse mehhanismi. Viiendaks mida rõhutati, et uuel inimõigusel peab olema võimalikult laialdane rahvusvahelik toetus.
  

02.03.09
2. Ajalooline areng

• Erinevaid inimõigustega seonduvaid õigusi leiame religioossetest tekstidest. Tekstid sisaldavad teatud õigusi, mis võiksid olla tänaste inimõiguste eelkäijad. Kuid neid ei saa pidada siiski kaasaja inimõigusteks, sest on rohkem seotud religioossete rituaalidega.
  

• Magna Carta ( 1215 ) – iseenesest väga vastuoluline ja pole parim näide inimõigustest. Tegemist on poliitilise kokkuleppega kõrgaadli ja kuninga vahel. Miks peetakse seda inimõiguste dokumendiks, sest seal on kirjas säte, et kedagi ei tohi arreteerida, saata asumisele, kui teda pole süüdi mõistetud kehtiva õiguse alusel ja kohtu taolises instantsis. Tegemist esimeste menetluslike õigustega. Miks pole klassikaline inimsäte, sest selle kohaldamine oli piiratud. Esiteks seda kohaldati ainult meestele suhtes. Teiseks kohaldati üksnes rikaste meeste suhtes. Tegu väga kitsa seltskonna kaitsega . Lisaks oli eraldi punkt, et ühtegi meest ei või vangistada kui süüdistajaks on pelgalt naine, va kui tegu oli abikaasaga.
  

• Inglismaal sarnane dokument, „ English Bill of Rights “ (1689). Selles on säte, et ainult protestantidele on antud õigus kanda relvi , et end kaitsta.
  

• Palju tähtsam on 18 sajand, miks? Võetakse vastu:
  
  • Prantsuse Inim- ja kodanikuõiguste deklaratsioon - deklaratsioon algab “Kõik inimesed sünnivad vabana ja jäävad vabaks“. Räägitakse rahva enesemääramisõigusest
    
  • Ameerika Iseseisvusdeklaratsioon – selle aluseks Prantsuse inim- ja kodanikuõiguste deklaratsioon
    
• Ameerikas võetakse vastu Bill of Rights (1791). Tegemist 10 konstitutsiooni täiendusega, kus iga säte on konkreetse õiguse kohta, nt usuvabadus , sõnavabadus. „Keegi pole kohustatud tegema midagi, mis diskrimineeriks teda (st, et mitte teha koostööd prokuratuuriga, kui teda milleski süüdistatakse, väga palju vaidlusi selle pinnalt). Samal aastal võeti teine täiendus, mis puudutab seda, et igaühel on õigus kanda relva ja omada relva. See õigus on vajalik, et kaitsta „vaba riiki“.
  
• Need 2 dokumenti on väga selgelt mõjutanud inimõigusi. Kui võrrelda Prantsuse Inim- ja kodanikuõiguste deklaratsiooni ja ÜRO Inimõiguste deklaratsiooni, siis need on väga sarnased.
  

• Kujuneb 2 lähenemist, lõpptulemus on sama, kuid lähenemised põhinevad erineval alusel:
  
  • Anglo-Ameerika räägib vabadusest - inimesel on teatud vabadused , kuhu riigil pole asja.
    
  • Kontinentaal-Euroopa aga õigustest - inimesel teatud õigused, mida riik peab tagama ja inimesel peab olema õigus nende õiguste kaitsele.
    

• Milline on rahvusvahelise õiguse roll siinjuures. Algselt oli see äärmiselt minimaalne. Esimesed rahvusvahelised lepingud on pärit 19. saj teisest poolest, aga ka siis puudutavad spetsiifilisi küsimusi ja pole inimõigusalased lepingud kaasaja mõttes. Tänapäeva mõistes rahvusvahelised inimõigusalased aktid võetakse vastu pärast II MS.
  
• Seega oli põhimõtteliselt kuni II MS-ni kodanike ja riigi vaheline suhe riigi siseasi. Rahvusvaheline õiguskaitse oli „väga tore lollike“.
  

• Kuid teatud reeglid siiski olid, millest ajapikku kasvasid välja rahvusvahelised inimõigused:
  

Esimesed puudutasid välismaalaste kohtlemist – algselt olid reeglid nt diplomaate kohtlemise kohta. Seejärel kujunesid üldised reeglid, kuidas tuleb välismaalasi kohelda. Miks pole inimõigused tänapäeva mõttes, sest kaitsesid riiki, mitte välismaalast kui üksikindiviidi. Kehtis reegel, et igasugune välismaalase väärkohtlemine tähendas selle välismaalase riigi väärkohtlemist. See on tänaseni säilinud, selles tähenduses, et isiku eest saab välja astuda ainult tema kodakondsuse järgne riik. Kuulus kaasus Eesti ja Leedu vahel, kus Eesti kaebas Leedu kohtusse. Selles kaasuses ongi öeldud, et kodaniku eest saab välja astuda ainult tema kodakondsuse järgne riik.
Teine oluline põhimõte - väär koheldud üksikisikul pole õigust midagi nõuda (nt kaitset), isegi mitte kodakondsusjärgselt riigilt. Riigipoolne diplomaatiline kaitse pole kohustus, vaid õigus ehk riik ise otsustab, kas ta kaitseb üldse, kuidas ta seda teeb. Põhimõte on tänaseni säilinud.

• Välismaalaste kohtlemine, 2 lähenemist:
  
  • võrdse kohtlemise põhimõte - arenguriigid leidsid, et välismaalasi tuli kohelda sama hästi ja sama halvasti kui oma kodanikke . Seda väga ilmekalt väitis Argentiina minister, kelle järgi nimetati vastav doktriin „Calvo doktriin”. Montevideo konventsioon ’is on öeldud, et riigil on kohustus kaitsta välismaalasi ja kodanikke võrdselt. See on problemaatiline, sest läheb vastuollu põhimõttega, mille kohaselt riigil on õigus välja astuda oma kodaniku eest. Pole kooskõlas tänapäevase inimõiguste kontseptsiooniga.
    
  • Seetõttu lähtutakse 2 lähenemisest. Selle kohaselt eksisteerib teatud rahvusvaheline miinimum standard välismaalaste kohtlemisel. On tegu mingite universaalsete reeglitega, millest halvemini kohelda ei saa, kuid saab paremini. Miinimumi kohaselt peavad inimestel olema tagatud teatud õigused, nt elementaarne isiklik julgeolek, kohtulik kaitse, õige õiguste kaitse kohtulik läbiviimine.
    

• Teine hulk reegleid, millest kasvasid välja inimõigused, tulevad rahvusvahelisest humanitaarõigusest. Sõda on suurepärane olukord inimõiguste rikkumiseks ja kus erinevate õiguste tagamine on keeruline, nt tagada õigust haridusele, tööle, liikumisvabadust. Sõda paratamatult hakkab piirama õigust elule, eelkõige võitleja puhul. Humanitaarõigus on normide kogum, mis püüab saavutada tasakaalu inimõiguste kaitse ja sõja vajaduste vahel.
  

• 1864 võetakse vastu esimene konventsioon humanitaarõiguse kohta, „kõiki haavatuid ja haigeid tuleb kohelda võrdselt“. Aga lubatud positiivne diskrimineerimine - kui on objektiivsed põhjused, siis võib paremini kohelda, nt kui inimesel on raske kõhuhaav, siis teda ravitakse enne, kui isikut, kes on saanud kuuliga õlga kergelt riivata.
  
• Inimõigused ja humanitaarõigused ei välista üksteist. Nad kehtivad kohati samaaegselt. Ei saa öelda, et humanitaarõigused kehtivad ainult sõjaolukorras. Humanitaarõigused kehtivad ka rahu ajal, nt õpetatakse, kuidas tuleb sõjategevuses isikuid kohelda.
  

• Võitlus orjuse vastu ja orjuse keeld on elementaarseid inimõigusi. Juba 18 sajandi lõpus hakati selle vastu võitlema. 1815 Viini Kongressil jõuti poliitilise konsensuseni, kus lepiti kokku, et orjakaubandus tuleb likvideerida . Pikka aega sellega ei ühinenud USA. Pärast I MS tegeles orjandusega pikka aega Rahvaste Liiga.
  

• Vähemuste kaitse. 19 sajandil hakkab välja kujunema iide, „kui riigis hakkab välja kujunema mingi vähemus, siis tuleb kaitsta tema õigust kasutada oma religiooni“. Taas Viini Kongressil leppisid Venemaa, Austria ja Preisimaa kokku, et poolakatel on teatud õigused. See kokkulepe jäi deklaratsiooni tasandile . Hiljem surusid Euroopa riigid lepinguid Otomanile seoses viimase religiooni praktiseerimisega. Vähemustega tegeles pärast I MS väga palju Rahvaste Liiga. See oli selle organisatsiooni peamisi prioriteete. Rahvaste Liiga puhul on tähtis veel üks asi – ILO ehk Rahvusvaheline Tööorganisatsioon. Seal on kirjas õigus, „ kõik riigid peavad tagama töölistele nii naistele, meestele ja lastele inimlikud töötingimused“. Kahe sõja vahel ei tegeletud üldiselt inimõigustega. Klassikaline inimõiguste süsteem, millest me pragu räägime kujuneb pärast II MS. Seega saab öelda, et see on väga uus valdkond.
  

Põhimõtted, mis on tänapäevaks inimõiguste valdkonnas välja kujunenud:

siseriiklik jurisdiktsioon on inimõiguste valdkonnas selgelt taandunud. St inimõigused pole enam siseriiklik probleem, vaid on pärast II MS tõusnud rahvusvaheliseks küsimustes. Kui mõni riik tunneb muret teise riigi inimõiguste situatsioonist, siis seda enam ei peeta ühe riigi sekkumist teise riigi siseasjadesse, nt Euroopa Inimõiguste konventsiooni kohaselt võib riiki Inimõiguste Kohtusse kaevata nii riik kui ka üksikisik. ÜRO Harta art 2 (7) kohaselt ei tohi sekkuda teise riiki siseasjadesse, ent seda ei saa tänapäeval kasutada, kui on vaja sekkuda teise riiki asjadesse, sest seal on halb situatsioon inimõiguste valdkonnas.

Kohustus kasutada kõik siseriiklikud meetmed oma õiguste kaitseks. St, et kõigepealt tuleb anda võimalus rikkujariigile parandada olukord. Algul peab rikkuja siseriiklikult võtma midagi ette inimõiguste kaitseks ja alles siis sekkuvad teised riigid.

Teatud õigused on prioriteetsemad kui teised õigused. See väljendub selles, et teatud õigustest ei tohi taganeda , isegi kui tegu sõjaolukorraga. Osad õigused on absoluutsed ja peavad säilima igal juhul. Nt Euroopa Inimõiguste Konventsioon ütleb, et järgmistest õigustest ei tohi taganeda mitte mingil juhul: õigus elule, piinamise ja orjuse keeld, kriminaalõiguse tagasiulatuv kohaldamine. Kuid kui relvakonfliktis toimub õiguspärane tapmine , siis see pole vastuolus õigusega elule. Lisaks on teistes konventsioonides loetletud teisigi õigusi, nt USA usuvabadus, õigus perekonnale , õigus nimele , õigus osaleda riigi valitsemises. Kodanike ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis on öeldud, et võlavanglat ei tohi mitte mingil rakendada.

Osad inimõigused on muutunud tavaõiguseks. Seega ei saa riik peituda selle taha, et mina pole lepinguga ühinenud, mis keelab teatud õiguste rikkumist ja mina ei pea neid tagama. Neid nim „ius cogens “ normideks. Need normid kujutavad endast „erga omnes“ kohustusi, mis kehtivad kõikide riikide suhtes. Järjest rohkem rõhutatakse, et lisaks inimõiguste kaitsmisele, peaksid riigid ära hoidma olukordi , kus neid õigusi üldse rikutaks. Siseriiklikud mehhanismid peaksid muutuma efektiivsemateks. Ei taheta luua uusi rahvusvahelisi mehhanisme , vaid probleemid tuleks lahendada riigis endas ja rahvusvahelisel tasandil tegeletaks ainult väga tõsiste probleemidega.
3. Inimõigused rahvusvahelisel tasandil – inimõiguste rahvusvaheline kaitse ÜRO
„Inimõiguste ülddeklaratsioon”, „Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt”, „Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt”, möödub 10 aastat kuni need jõustuvad, seejärel läheb aastaid, kui võetakse üksikasjalikud konventsioonid . Väga kauavõttev protsess.

• Viiteid inimõigustest on ÜRO harta preambulas: inimväärikus, meeste ja naiste võrdõiguslikkus. Inimõiguste rahvusvaheline kaitse tekkis reaktsioonina II MS julmustele. 1945. aastal oli väga radikaalne , et üksikisik tõsteti rahvusvahelisele tasandile.
  
• 2 sõjatribunali: Nürnbergi ja Tokyo - seal räägiti, et rahvusvaheliste sõjakuritegude eest vastutavad üksikisikud, mitte riik kui abstraktsioon ja karistada tuleb isikut. Need 2 sõjatribunali mõjutasid otsust tuua inimõigused rahvusvahelisele tasandile.
  
• ÜRO Harta Art 1(3) - ÜRO eesmärk on muuhulgas saavutada koostöö tegemine rahvusvahelisel tasemel ka „lugupidamise kasvatamisel ja süvendamisel inimõiguste ja kõigile mõeldud põhivabaduste vastu, tegemata vahet rassi, soo, keele ja usundi alusel”. Tol ajal polnud see mõeldud subjektiivsete õiguste allikana.
  
• Nende ülesannete täitmiseks ette nähtud konkreetsemad käitumisreeglid on sätestatud kolmes normide rühmas: rahvusvaheline majandus- ja sotsiaalkoostöö (art 55, 56)
  
  • Art 55 „ÜRO edendab kõigile kuuluvate inimõiguste ja vabaduste kaitset“.
    
  • Art 56 „ÜRO liikmed kohustuvad tegema koostööd ÜROga selle eesmärgi saavutamiseks“. Kuna need sätted on sõnastatud niivõrd üldiselt, siis see jätab liikmesriikidele vabaduse kui kiiresti tegutseda, kas nt „tibusammul“ 
    
• ÜRO ise ei loonud mehhanismi inimõiguste kaitseks. Ühtegi inimõiguste kaitsele pühendatud organit ÜRO Hartaga ei loodud.
  

• Pärast ÜRO Harta vastuvõtmist hakati tegelema sellega, et võtta vastu konkreetne inimõigustealane dokument. Planeeriti luua 3 dokumenti, esimesena võtta vastu Inimõiguste deklaratsioon, teisena Inimõiguste koodeks , kolmas pidi olema rakendusmehhanism inimõiguste kaitseks. Realiseerub ainult esimene.
  

• 10.12.1948 võeti vastu Inimõiguste ülddeklaratsioon. See võeti vastu ilma ühegi vastuhääleta. 8 liiget olid erapooletud. Ei hääletanud Nõukogude Liit, Valgevene NSV, Ukraina NSV, Poola, Tšehhoslovakkia, Lõuna Aafrika Vabariik, Saudi- Araabia ja Jugoslaavia .
  
• Deklaratsioon pole õiguslikult siduv. Kuid on muutunud mitmes mõttes siduvaks läbi tavaõiguse, õiguse üldprintsiipide ja järgnevate lepingute. Hilisem praktika andis tugeva staatuse dokumendile, kuigi formaalselt pole see siduv. Mitmetes riikides viidatakse dokumendile lausa PS-ses. Väidetavalt on see kõige rohkem tõlgitud dokument. Dokumendi sätted on väga üldised, mistõttu jätavad palju mänguruumi ja peaksid olema seetõttu riikidele vastuvõetavad, eelkõige peetud silmas Aasia riike, Araabia religiooni tõttu.
  

09.03.09

• Deklaratsioon sisaldab nii kodaniku- ja poliitilisi kui ka sotsiaalseid, majanduslikke ja kultuurialaseid õigusi. Kuigi tegemist on poliitilise deklaratsiooniga, mis ei oma õiguslikult siduvat iseloomu, on mitmed sätted hiljem muutunud õiguslikult siduvaks. Väga üldsõnaline dokument.
  
• Juriidilise vormi andmine siduvatele õigustele võttis oodatust rohkem aega. Ühe dokumendi asemel võeti vastu 2 dokumenti, kuna ei tahetud panna kokku ühelt poolt kodaniku-ja poliitilisi õigusi ja teiselt poolt majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi:
  
  • Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt.
    
  • Kodaniku-ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (CCPR)
    

• Lääneriigid pooldasid seda, et võetaks vastu 2 eri pakti. Leiti, et kui oleks 1 üldine inimõigusleping, siis poleks kindel, kas suudaksid täita tõelisi inimõigusi ehk nn „esimese põlvkonna” kodaniku- ja poliitilisi õigusi.
  
• Paktide vastuvõtmine saavutati eelkõige kolmanda maailma survestamise tõttu.
  
• Paktid võeti vastu 16. detsembril 1966!
  
• Ainuüksi paktide vastuvõtmine tähendas tõsiste erimeelsuste ületamist, kuid nende jõustumine tähendas sama ja võttis aega peaaegu kümme aastat.
  
• Mitmed lääneriigid olid ebakindlad ICESCR suhtes, sotsialistlikud riigid oli kummalisel kombel nõus ennast siduma nii ICECR kui ka neile problemaatilise ICCPR-ga.
  
• Lisaks loodi sotsialistlike riikide eestvedamisel Inimõiguste Komitee, mis pidi teostama järelevalvet osalisriikide paktijärgsete kohustuste täitmise üle. Sotsialistlikud riigid tahtsid kohe hakata mõjutama komiteed, et kaebused oleksid nende kontrolli all ja nad saaksid suunata ja juhtida kommitee tööd. Samas sotsialistlikud riigid ei tahtnud maailmaasjadest välja jääda.
  

• Mõlema pakti heakskiitmine suurenes järsult pärast inimõiguste Viini konverentsi (1993). Siia juurde käib ka see, et lõppes Külm sõda ning tekkis palju uusi riike.
  
• Kod. ja poliitiliste õiguste paktiga on liitunud u 164 riiki, maj, sots. ja kult. paktiga on liitunud 161 riiki, ligikaudu 30 riiki, kes ei ole ühegagi ühinenud. Ligikaudu 6-7 riiki ei soovi ühineda kas siis ühe või teisega . Näiteks USA pole ühinenud esimesega.
  

ICCPR-l on kaks lisaprotokolli:

• CCPR’i esimene fakultatiivne protokoll (1966) sätestab üksikisikute kaebuste esitamise võimaluse. Sellega on ühinenud 111 riiki.
  
• Teine fakultatiivprotokoll (1989), eesmärk kaotada surmanuhtlus. Juhtiv roll oli Sm, kelle konstitutsioonis on konkreetselt kirjas, et surmanuhtlus on keelatud. Enamik riike, kes on ühinenud, on Lääne -ja Ida Euroopa riigid, lisaks mõned riigid mujalt. Aasiast need riigid, mis on seotud Euroopaga.
  
• Surmanuhtlus võib kõne alla tulla, kui on sõjaolukord või isik on toime pannud väga raske sõjakuriteo ja on kohtu poolt süüdi mõistetud.
  
• Paljud riigid on seda täiendanud, mõned võtnud vastu protokolle, et nemad seda ei arvesta ja ei täida.
  

• Hiljuti võeti vastu ICCPS eeskujul CESCR lisaprotokoll, mis puudutab individuaalsete kaebuste esitamise võimalust.
  
• ICCPR automaatne õigusjärglus.
  
• HRC: väide, kui see konventsioon on vastuvõetud, siis see kuulub rahvale.
  
• Reservatsioonid – kas Viini konventsioonis sätestatud reservatsioonide süsteem on sobiv inimõigustele? N: tavalised lepingud reguleerivad riikide vahelisi suhteid, inimõigusi puudutavad lepingud on eelkõige selleks, et parandada inimeste olukorda. Inimõiguste Komitee võttis vastu üldmärkuse reservatsioonidega seotud küsimuste kohta: üksikisikult ei tohi ära võtta talle ettenähtud õigusi ning kui riik tahab teha reservatsioone, siis need peavad puudutama paktijärgsete kohustuste täitmisega seotud tehnilisi aspekte . Ius cogensi puhul ei tule reservatsioon kõne alla, nt orjus . Reservatsioonid on küsitavad, kui rääkida rahvusvahelisest tavaõigusest.
  

Inimõiguste paktid
ICCPR:

• Puudub oluline õigus, õigus eraomandile. Puudub, sest see ei sobinud sotsialistlike riikide ideoloogiaga. Puudub õigus tööle.
  
• Sisaldab põhiliselt negatiivseid õigusi, st et ühinenud riigid peavad hoiduma kõnealuste õiguste realiseerimise piiramisest, nt riik ei tohi suruda teatud usku peale.
  
• Kohustus kaitsta õigusi – riigil on aktiivne kohustus austada ja TAGADA tema territooriumil viibivatele ning tema jurisdiktsiooni alla kuuluvatele isikutele paktiga tunnustatud õigusi. Riik peab midagi asjakohast tegema, et realiseerida inimõigusi, nt õigust elule. Riik peab olema aktiivne, et kaitsta meie elu teiste isikute eest.
  
• Õigused kuuluvad indiviidile.
  
• Vertikaalne mõju. Ühel isikul ei ole inimõigusi teise isiku ees. Suhe on riigi ja isiku vahel.
  
• Õigused tuleb tagada indiviidile, kes on riigi territooriumil ja alluvad selle jurisdiktsioonile. samas diplomaatide suhtes seda ei kohaldata, sest nad ei allu jurisdiktsioonile.
  
• Kas riik peaks tagama kodanike õigusi, kui kodanik viibib välismaal. Näiteks kodanik x otsustab röövida oma riigi kodanikku välismaal. Mõlemad pole riigi territooriumil ja alluvad teise riigi jurisdiktsioonile. Järelikult väga ei vastuta. Inimõiguste Komitee: kindlasti seda artiklit ei saa tõlgendada pahatahtlikult, ettevalmistus protsessi raames ei mõeldud, et välismaal saab oma kodanikku represseerida vms. Peeti silmas, et riigil on raske kaitsta välismaal. Võttes arvesse reaalsust. Wall of opinion.
  
• Õigusi on võimalik piirata – kui riigis valitseb üleriigiline eriolukord, kuid Art 4(2) on loetletud need õigused, millest taganeda ei saa, nt õigus elule, piinamine , orjus, sunniviisiline töö.
  
• Ei lõpeta kehtivust relvastatud konflikti korral- humanitaarõigus on lex specialis, on eelkõige mõeldud inimõiguste kaitseks sõjaolukorras.
  
• Ei nõuta siseriikliku otsekohalduvust. Venemaal praktikas seda otse ei kohaldata. Ameeriklased ei nõustu kunagi rahvusvahelise järelvalvega. Nende „Bill on rights” on nii püha, et ei taha konkurentsi. Arvavad , et nende süsteem on palju parem. Ameerikas ei ole selliseid sots garantiisid nagu Euroopas, nt lapsepuhkus.
  

• ICCPR rahvusvaheline kohaldamine toimub raportite esitamise ja läbivaatamise vormis.
  
• Lisaks on ette nähtud võimalus, et riik esitab kaebuse teise riigi vastu, kuid see eeldab eelnevat nõusolekut viimase poolt.
  
• Need meetmed ei paku reaalseid võimalusi inimõiguste rikkumiste ärahoidmiseks ega taga kompensatsiooni.
  
• Kui Inimõiguste Komitee tuvastab rikkumise, antakse tavaliselt soovitusi olukorra heastamiseks. Kogu riikidevaheliste kaebuste menetlemise kord on puhas vahendus - või lepituskord, kus puudub võimalus võtta vastu lõplik otsus asjaomaste inimõigustega seotud küsimustes, juhul kui lepitust ei saavutata.
  

Need on ainsad rahvusvahelised lepingud, mis on üldised ja universaalsed ja on kogu inimõigussüsteemi alussammasteks.
ICESCR

• Sisaldab põhiliselt positiivseid õigusi.
  
• Riik kohustub olemasolevate võimaluste piires järkjärgult pürgima õiguste täieliku teostamiseni – majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurialaseid õigusi tuleb rakendada pigem „järk-järgult”, sest need nõudvat finants - ja ainelisi ressursse, mis ei pruugi kohe olemas olla. Neid õigusi ei saa kohe tagada erinevalt kodaniku- ja poliitilistest õigustest.
  
• Mõned õigused on koheselt realiseeritavad – diskrimineerimise keeld: meeste ja naiste võrdne palk – see ei nõua 10 aastat.
  
• Rõhutatakse seaduslike meetmete võtmist
  
• Tagurlikud sammud ei ole lubatu
  
• Olemasolevad võimalused on laiem mõiste kui siseriiklikud eelarvelised vahendid
  
• Võimalikult laialdane rahvusvaheline koostöö, sealhulgas arengukoostöö raames – aktiivne vahendite otsimine (raha v väljaõpe vms). Arengukoostöö peab olema üks prioriteetidest. Kui rikkamad riigid annavad vaesematele abi, siis osa ressursse peab olema suunatud inimõiguste arengule. Euroopa riigid on selle põhimõtte omaks võtnud. Siia alla käivad majandussanktsioonid vs inimõigused.
  
• Mittediskrimineerimine – positiive diskrimineerimine teatud juhul on lubatud ja õigustatud. Kui on mingi grupp, kellel ei ole võrreldes teistega häid võimalusi siis õigluse mõttes võib seda gruppi järgi aidata, et luua võrdne olukord ja tingimused inimõiguste realiseerimiseks. Püsivat eristust tuleb vältida – olukord peab olema ajutine. Kas üksikisikud võivad üksteist diskrimineerida? Pakt iseenesest midagi ei ütle, riik peab tegema kõik selleks, et kaitsta isikut teise isiku diskrimineerimise vastu. Inimesel tekib vastutus otse rahvusvahelisel tasandil.
  
• Kohustus austada, kaitsta ja realiseerida
  
• Õigusi on võimalik piirata.
  
• Ei lõpeta pakti kehtivust relvastatud konflikti korral.
  
• Ei nõua siseriiklikku otsekohaldatavust. Venemaal on nö otsekohaldatavad, aga reaalselt ei ole.
  
• ICESCR järelvalve seisneb raporteerimise kohustuses. Riik esitab iga 5.a tagant raportit.
  
• ICESCR ei asuta mingit järelvalveorganit. 1985.aastal. luuakse Majanduslike, Sotsiaalsete ja Kultuuriliste Õiguste Kommitee, kelle ülesanne on abistada riigiaruannete läbivaatamisel. See ei ole lepingul põhinev organ, see on ÜRO all tegutsev organ.
  

Edusammud teistes valdkondades

• Üldiste inimõiguste kõrval on ÜRO egiidi all tegeletud ka kitsamate küsimustega
  
• Olulisemad valdkonnad:
  
  • Pagulaste õigused
    
  • Naiste õigused
    
  • Laste õigused
    
  • Põlisrahvaste õigused – ajalooliselt on palju kurja tehtud; liiga intensiivne inimõiguste rõhutamine võib viia selleni , et tahavad luua enda riiki.
    
  • Piinamine ning ebainimlik ja alandav kohtlemine või karistamine
    
  • Mitmesugune diskrimineerimine
    

16.03.09
4.Inimõigused regionaalsel tasandil
Ameerika süsteem

• Ameerika mandrite inimõiguste süsteem põhineb kolmel dokumendil :
  
  • Ameerika Riikide Organisatsiooni harta (1948)
    
  • Ameerika deklaratsioon inimese õiguste ja kohustuste kohta (1948)
    
  • Ameerika inimõiguste konventsioon (1969) Peamine dokument, ei ole ühinenud näiteks USA (ta on allakirjutanud, kuid võtnud mõtlemisaega) ja Kanada (põhimõtteliselt ütleb dokument, et abort on keelatud, Kanadas on abort lubatud. Kanada põhimõtteliselt inimõiguste dokumentidele reservatsioone ei tee).
    
• Inimõigustega seotud küsimused muutusid üha aktuaalsemateks ning nendega tegelemiseks moodustati 1959 .a Ameerika Inimõiguste Komisjon , mille ülesandeks oli „pidada valvet” nende õiguste edendamise üle.
  
• Ameerika Inimõiguste Kohus loodi Ameerika inimõiguste konventsiooni alusel ja selle täitmise tagamiseks. See paneb ülesandeid ka komisjonile.
  
• Konventsioon sisaldab kodaniku- ja poliitilisi õigusi, mille mõned on laiahaardelisemad kui teistes instrumentides.
  
• Õigusi vähemusrahvaste kohta väga ei leidu. Neil on inimõigus esitada vastuväide kui keegi neid solvab. Õigus asüülile.
  
• Majanduse, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste kohta on üks üldine artikkel, milles rõhutatakse nende järkjärgulist realiseerimist.
  
• Õigused kuuluvad kõigile indiviididele, kes kuuluvad konventsiooni osapoole jurisdiktsiooni alla.
  
• Eriolukorras võib õiguste kehtivust peatada. Samas on esitatud pikem loetelu õigustest, mida ei tohi peatada. Konventsioon lubab selgelt reservatsioone. (reservatsiooni koht on naljakas, sest tegelikult püüeldakse selleni, et reservatsioone ei tehta )
  

Lisaprotokollid

• Majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurialaseid õigusi käsitlev lisaprotokoll (1988)
  
• Surmanuhtluse kaotamise lisaprotokoll (1990) – erandkorras sõjaolukorras ja eriti rämedate sõjakuritegude puhul.
  
• Konventsiooniga on ühinenud 24 riiki, esimese lisaprotokolliga 14 riiki, teise lisaprotokolliga on ühinenud 11 riiki.
  
• Kohus on öelnud kui siseriiklikus õigusaktis on kirjas, et mingi kuriteo eest on karistuseks ettenähtud surmanuhtlus, siis on tegemist inimõiguste rikkumisega.
  
• Kohus on laiendanud olemasolevaid ja tuletanud uusi õigusi. Komisjoni propageerib inimõiguste kaitset ja täidab kvaasi-juriidilise ülesandeid:
  
  • Menetleb individuaalseid kaebusi
    
  • Käsitleb riikidevahelisi kaebusi.
    

Kaebuste esitamine

• Kõik kaebused peavad esimesena käima komisjonist ja neid võib kohtusse edasi saata kas komisjon või asjassepuutuv riik.
  
• Kaebuse vastuvõtmisel on eeltingimused
  
  • kaebuse esitamisel peavad olema ära kasutatud siseriiklikud õiguskaitsevahendid
    
  • kaebus on esitatud on 6 kuu jooksul pärast lõplikku siseriikliku otsuse tegemist, suhtuvad liberaalselt siseriiklike meetmete ammendumise nõudesse. Lõuna Ameerikas on siseriiklikud meetmed väga aeglased ja ebaefektiivsed. Eriti veel siis kui tegemist on massilise rikkumisega. Üksikisikule jääb komisjon kõrgemaks tasandiks, kui komisjon just edasi ei taha minna.
    
• Kaebus riik riigi vastu on väga harva, seda peetakse ebasõbralikuks aktiks .
  
• Komisjoni otsused on soovituslikud. Kohtu otsused on lõplikud ja siduvad . Järelvalve täitmise üle teostab kohus ise. Kohtul annab ka nõuandvaid arvamusi. Euroopa ministrite nõukogu tegeleb järelvalvega. Euroopa kohus on ainult 2 korda andnud nõuandvaid arvamusi.
  
• Ameerika süsteemil on võrreldes teiste regionaalsete süsteemidega nii puudusi kui eeliseid . Kohtunikud ei ole seal täisajaga kohtunikud, kui midagi ei ole arutada siis ei tule kokku. Kohtunike sõltumatus ei ole tagatud. Pealegi kohus on alatasa alarahastatud. Väga palju õigusi on välja jäänud. Saab määrata palju võimalusi riigi rikkumiste heastamiseks. Palju on tehtud, kuid palju on veel teha. Mittekohtulikel ülesannetel on väga tähtis roll. Ameerika ei ole valmis komisjoni kaotamisega, see on seotud tihedasti promoga? Riigid ei ole näidanud üles niisugust entusiasmi kohtuotsuste täitmisel, kipuvad neid üldse ignoreerima.
  

23.03.09
Aafrika süsteem

• Süsteemi aluseks on võetud Aafrika väärtushinnangud, väärtused ja vajadused. Aafrikas peetakse tähtsaks isikute gruppe.
  
• Tänane Aafrika inimõiguste süsteem põhineb peamiselt kahel dokumendil:
  
  • „Aafrika inimese ja rahvaste õiguste harta” 1981 – lähtutakse Aafrika mudelitest ja arusaamistest.
    
  • Aafrika Liidu asutamisakt 2002 – rõhutab demokraatiat, vaba ühiskonda, võrdõiguslikkust, jooksevad läbi läänelikud väärtused.
    
• Lisanduvad mitmed spetsiifilised lepingud.
  
• Harta järgselt luuakse Aafrika Inimese ja Rahvaste Õiguste Komisjon kui järelevalveorgan, mis peab juhtima loetletud inimõiguste kaitset.
  
• Komisjonil on automaatne pädevus arutada kaebusi. Kaebuse vastuvõetavuse tingimuseks on: peavad olema kasutatud siseriiklikud õiguskaitsevahendid. Komisjonil lasub ka tõlgendusfunktsioon, tema poole võib pöörduda Harta tõlgendamise küsimustes.
  
• Lisaprotokolliga loodi ka Aafrika Inim-ja Rahvaste Õiguste Kohus 2004, mis töötab paralleelselt komisjoniga ja viimast toetades. Kohtu tulevik on juba ebakindel, 5 aastaga ei ole kuskile jõutud.
  
• Kohtul on jurisdiktsioon nõu andmiseks ja vaidluste lahendamiseks. Sellel on teiste sarnaste kohtutega väga laialdane jurisdiktsioon ratione materiae.
  
• Kohtu jurisdiktsioon eeldab deklaratsiooni. Selleks, et kohus saaks lahendada üksikisikute kaebusi, peab riik tegema eraldi deklaratsiooni.
  

• Harta on mõeldud täiendama 1966. aasta rahvusvahelisi pakte.
  

Üldiseloomustus

• Sisaldab ainsana nii kodaniku-ja poliitilisi kui ka majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurialaseid õigusi. Selle poolest erineb harta muudest regionaalsetest inimõiguslepetest.
  
• Süsteemiga tulevad sisse solidaarsusõigused, nt klassikaline on õigus ühiskonna inimpärandile. Mõningaid rahvasteõigusi on käsitletud ka varem: õigus enesemääramisele. Samuti on rahval õigus enda äranägemise järgi kasutada loodusvarasid, ühtegi rahvast ei tohi hävitada.
  
• Solidaarsusõigustena on nimetatud veel: õigus majanduslikele, sotsiaalsetele, ja kultuurilisele arengule; õigus inimkonna ühispärandile; õigus rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule; õigus rahuldavale keskkonnale. Ei ole defineeritud, kes on see rahvas, kellele need õigused kuuluvad. Kui peaks tekkima konkurents inim- ja rahvasteõiguste vahel, siis peaksid prevaleerima üksikisikuõigused. Solidaarsusõigused põhinevad suuresti uuel majanduskorral. See väljendub selles, et rikkad arenguriigid peaksid aitama kaasa kolmanda maailma arengule. Tegelikult rikastel riikidel ei ole kohustust aidata vaeseid riike. See on soovunelm, mis on solidaarsusõigustes kirjas.
  

• Rõhutab ja loetleb inimeste kohustusi, mis on mõneti ebatavaline, teised konventsioonid ei loetle üksikisiku kohustusi.
  

Iseloomulikud nüansid

• Harta tagab nt õiguse omandile, õigused tööle ja saada võrdse töö eest võrdset tasu. Lisaks kehtestab üldise mittediskrimineerimise keelu, kaitseb õigust ausale kohtupidamisele, õigust haridusele näeb ette mõtte-, usu-, teabevabaduse jne.
  
• Harta kehtestab inimõigused ja rahvaste õigused ning üksikisiku kohustused oma perekonna ja ühiskonna riigi ja muude õiguslikult tunnustatud ühenduste ning rahvusvahelise üldsuse ees.
  
• Art 28-29. Artikkel 29 loetleb konkreetsed kohustused, mida tuleb täita. Nt üksikisiku kohustus on, et ta ei tohi seada ohtu selle riigi julgeolekut, kus ta elab. Samuti on üksikisiku kohustus tagada ja tugevdada riigi iseseisvust ja aidata riigi territoriaalse terviklikkuse säilimisele. Need kohustused on ohtlikud, sest võib kaasneda riigivõimu kuritarvituste oht.
  
• Kohustused ei kujuta endast praktikas ohtu inimõigustele ja neid ei ole seni kasutatud viimaste piiramiseks.
  
• Suurem tähelepanu laste, naiste, invaliidide ja vanurite kaitsele.
  

Probleemid

• Mitmed traditsioonilised kodaniku- või poliitilised õigused on puudu, ebamääraselt sõnastatud või piiratud mõjuga, nt õigus õiglasele kohtupidamisele, õigused seoses valimistega.
  
• Erinevad õigused on rõhutatult võrdse tähtsusega.
  

• Aafrika süsteemi puuduseks on ka see, et tahetakse see Aafrika Liidu Kohus ja Aafrika Inimõiguste kohus kokku liita. Viimane pole veel hakanud korralikult töötama, kui juba tahetakse reform läbi viia.
  
• Lisaks on komisjon endale võtnud palju pädevust ja pole teada, millal kohus hakkab tööle.
  
• Komisjon oli esialgu planeeritud nõrga organina, kuid pikapeale on see muutunud oluliselt mõjusamaks. Komisjon on oma pädevust aja jooksul laiendanud, nt avaldab raporteid, kus on näidatud piirkonnad, kus rikutakse inimõigusi ja näitab näpuga riikide peale, kes rikuvad inimõigusi.
  
• Samuti võtab vastu üksikkaebusi, tõlgendab Hartat väga laialt (laiendas ise oma pädevust) ning on muutunud nö kvaasi juriidiliseks isikuks. Komisjon on hakanud väga liberaalselt ära kasutama siseriiklike meetmeid.
  
• Hoolimata tehtud edusammudest on Aafrika inimõiguste kaitsesüsteemi tulevik ebakindel.
  

Araabia süsteem

• Inimõiguste Araabia harta esimene versioon võeti vastu 1994. aastal, kuid see osutus täielikuks läbikukkumiseks.
  
• Teine ja tänaseks jõustunud versioon võeti vastu 10 aastat hiljem.
  
• Selle hartaga sooviti Araabia maadesse sisse viia inimõiguste süsteem ja tagada Araabia maades inimõigused.
  
• Harta ettevalmistamine on olnud äärmiselt poliitiline küsimus, ekspertide arvamusi on pidevalt eiratud ja tulemus on mõnel juhul otseses vastuolus rahvusvahelise õigusega.
  
• Korduvalt rõhutatakse islami tähtsust. Õigused on mitmes kohas piiratud, sest lähtutakse islamist. Araabia harta ei anna otseselt palju inimõigusi, seotud tihedalt riigiõigusega.
  
• Kuigi sätted on sisult paljulubavad ja võib olla isegi progressiivsed, siis realiseerumine on teine küsimus.
  
• Eripärad, mida teistes hartades ei ole: on õigus kultuurilisele mitmekesisusele, õigus saada kasu tehnoloogilisest arengust vms. Hartas on kirjas otseselt, et on õigus varale.
  

• Järelevalvet teostab Araabia Inimõiguste Komitee, mille liikmed ei pea olema juristid ega inimõiguste eksperdid .
  
• Riigid on kohustatud esitama raporteid, mis käsitlevad inimõiguste olukorda ja harta rakendamiseks võetud meetmeid. Ainult raportite esitamine, muid mehhanisme pole, pole ka sanktsiooni mehhanisme. Seega isegi riigid ei saa üksteise vastu esitada kaebusi. Ainsa meetme – raportite esitamine – muudab nõrgaks ka see, et Araabia maad on üldse nõrgad raportite esitajad.
  
• Individuaalsed kaebusi ei arutata.
  
• Harta kinnitab inimõiguste universaalsust. Samuti kinnitatakse, et õigused on lahutamatud. Preambulas toonitatakse, et inimõigused põhinevad inimväärikusel.
  
• Algusest lõpuni võib öelda, et harta on tugevalt poliitilise alatekstiga, viitab teatud islami kontseptsioonidele.
  

• Probleemid
  
• Mitmed õigused tagatakse ainult kodanikele . Mitmed olulised õigused pole välismaalastele tagatud. Nt haridus pole tagatud automaatselt kõikidele inimestele, vaid ainult kodanikele. Kuigi rahvusvahelistes lepingutes on kirjas, et põhiharidus peab olema kohustuslikud ja tasuta. Samuti pole kõikidele tagatud arstiabi . Reeglina peaks vältimatu arstiabi olema kõikidele kättesaadav, kuid pole. Huvitav on ka see, et harta alguses öeldakse, et õigused on tagatud kõikidele, kuid järgnevad sätted juba selgelt näitavad, et ikka pole.
  
• Naiste õigused ei ole piisavalt kaitstud, kuigi räägitakse, et kõik on võrdsed. Kui naisele peaks sündima abieluväline laps, siis lapsele pole garanteeritud kodakondsus . Kuigi harta ütleb, et kõikidele on tagatud kodakondsus, siis järgneb sellele sättele sõnastus „vastavalt siseriiklikule õigusele“. Seega laps ei pruugi saada kodakondsust.
  
• Surmanuhtlust puudutavad sätted on ikka vastuolus teiste rahvusvaheliste lepingutega. Surmanuhtlust võimaldatakse ka laste suhtes, lause ütleb, et „laste suhtes surmanuhtlust ei kohaldata, välja arvatud....“. Surmanuhtlust rakendavad Saudi-Araabia ja Jeemen.
  
• Pole ka väljaspool tulnud töötajatele tagatud konsulaarabi, väljast tulnud töötajate staatus on surmanuhtluse kõrval üks nõrgemaid kohti.
  
• Eriolukordades ei ole kaitstud tavapärased õigused.
  
• Õigusi võib piirata ka eriolukorrata. Nt sõnavabadust ja mõttevabadust, mis on esimese pakti kohaselt absoluutne õigus ehk seda ei tohi mitte mingil juhul piirata, siis Araabia hartaga võib piirata.
  
• Õigused sõltuvad siseriiklikust õigusest. Selles mõttes, et siseriiklikult tuleb ette näha rakendusmehhanismi, st õigusi võib piirata siseriiklikult.
  
• Hartas on sätestatud õigus varale ja on ekstra ära toodud, et seda õigust ei tohi piirata, mujal sellist õigust pole sätestatud.
  

• Mitmed õigused on piiratumad või hoopis välja jäetud, nt propaganda keeld, selleks et ei saaks kedagi karistada inimõiguste rikkumise eest, kui ta avalikult propageerib, et tuleb võidelda Iisraeli vastu.
  
• Puudub riikide kohustus võimalust mööda järk-järgult realiseerida majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurialaseid õigusi.
  
• Sionism on selgesõnaliselt hukka mõistetud.
  
• Kõigil rahvastel on õigus võidelda võõrvõimu vastu, see on selgelt suunatud Iisraeli vastu. Võõrvõimu vastu võitlemine tuleneb ka Iraagi sõjast. Lisaks ei käsitleta vabadusvõitlejat terroristina.
  
• Araabia riikide siseriiklik õigus ei vasta tihti rahvusvaheliste lepingunõuetele.
  
• Lisaks teevad Araabia riigid palju reservatsioone (nt ICESCR, ICCPR), mis kajastuvad ka selles hartas.
  

5. Inimõigused Euroopa tasandil
Euroopa süsteem

• Inimõiguste süsteem põhineb „Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonil” (EIÕK) (1950) ja selle lisaprotokollidel.
  
• Selle eesmärk on tõhusalt ja sisuliselt kaitsta igaühe inimõigusi ja põhivabadusi ning hoida ja arendada demokraatliku ühiskonna ideaale ja väärtusi. Eesmärk just kaitsta, pole tegu deklaratsiooniga, nagu nt Araabia harta.
  
• Konventsiooni eristab teistest sarnastest instrumentidest range juriidiline iseloom ning selge ja efektiivne järelevalvemehhanism.
  
• Puudus: ei sisalda teise põlvkonna õigusi, need on „Euroopa sotsiaalhartas”.
  

• Riigid tagavad kõigile nende jurisdiktsiooni all olevate isikutele selles määratletud õigused ja vabadused. Seega ei tehta vahet kodanikel, välismaalastel. See jurisdiktsioon on üsna lai, mis tähendab, et see konventsioon võib laieneda inimestele, kes pole Euroopa territooriumil, kuid on riigi jurisdiktsiooni all.
  

• Järelevalve teostab Euroopa Inimõiguste Kohus (varasemalt ka komisjon).
  
• Iga riigi kohta on üks kohtunik . Tegemist esindatuse printsiibiga.
  
• Kohtunikud valitakse 6-ks aastaks riikide poolt esitatud kandidaatide seast Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel. Seega ei vali riigid, vaid üksnes esitavad kandidaate. Euroopa Ühenduse Kohtu puhul on vastupidi, riik valib, nõukogu kinnitab.
  
• Kohtunikke võib tagasi valida.
  
• Konventsiooni osapooled tunnustavad kohtu jurisdiktsiooni ning võtavad kohustuse täita kohtu lõplikke otsuseid igas asjas, milles nad on osapooled. Mitte nagu Aafrikas, et oled osapool, aga pole nõus, et sinu vastu esitatakse kaebus.
  
• Kohus on jagatud sisemiselt jagatud 4-ks sektsiooniks.
  
• Iga sektsiooni sees moodustatakse kolmeliikmelised komiteed, mis peavad esimesena otsustama kaebuse vastuvõetavuse üle.
  
• Rotatsiooni korras moodustatakse sektsioonides seitsmeliikmelised kojad, mis arutavad konkreetseid kohtuasju.
  
• Lisaks neile on kohtus ka kogu koosseisu põhjal moodustatud 17-liikmeline suurkoda, mis lahendab kõige olulisemaid asju ja apellatsioone.
  
• Koja või suurkoja liikmeks on alati kaebealusest riigist valitud kohtunik.
  

Kohtusse saab kaebuse esitada:

• Üks riik riigi vastu, kui esimene leiab, et teine on rikkunud konventsiooni või selle protokolli sätteid.
  
• Isik, isikute grupp või valitsusväline organisatsioon , kui nad leiavad, et nad on konventsioonis ja selle protokollides sätestatud sätteid rikkunud.
  
• Kaebealune on alati riik.
  
• Riikidevahelised kaebused saadetakse otse kotta.
  

Kaebus võetakse arutusele, kui :

• Tegemist on ühe või mitme konventsiooni prima facie rikkumisega. Erinevus Aafrika süsteemist, kus saab esitada kaebus
  
• Kõik siseriiklikud õiguste kaitse võimalused on ammendatud .
  
• Kaebus on esitatud on 6 kuu jooksul pärast lõplikku siseriikliku otsuse tegemist.
  

Individuaalkaebused lükatakse tagasi, kui kaebus on

• Anonüümne
  
• Sisult sama, mis juba läbivaadatud kaebus
  
• Edastatud lahendamiseks või kokkuleppe saavutamiseks mujale
  
• Kokkusobimatu konventsiooni või selle protokolli sätetega, selgelt põhjendamatu või on kaebeõigust kuritarvitatud.
  

• Kui kaebus on vastuvõetav, siis palub koda osapooltel esitada kirjalikult oma seisukohad.
  
• Koda võib loobuda kaebuse arutamisest suurkoja kasuks, kui
  
  • Kohtuasi tõstatab tõsiseid küsimusi seoses konventsiooni või protokollide tõlgendamisega, nt eutanaasia küsimus
    
  • Püstitatud probleemi lahendus võib osutuda kohtu poolt varem langetatud otsustega mitte kooskõlas
    

• Koda teeb otsuse enamushääletuse tulemusena.
  
• 3 kuu jooksul saab apelleerida .
  
• Spetsiaalselt moodustatud viieliikmeline kolleegium otsustab, kas apellatsioon on vastuvõetav.
  
• Apellatsioon võetakse arutusele, kui see tõstatab
  
  • Tõsiseid küsimusi seoses konventsiooni või selle protokollide tõlgendamisega või rakendamisega
    
  • Muid tõsiseid üldise tähtsusega küsimusi
    
• Suurkoja otsus on lõplik ja lõplikud otsused on õiguslikult siduvad.
  

6. Kodaniku- ja poliitilised õigused
Võrdsus

• Võrdsus on üks olulisemaid aluspõhimõtteid inimõiguste puhul. Mitmed ajaloolised inimõigusi puudutavad dokumendid rõhusid ühel või teisel viisil võrdsusele, nt Magna Harta, Prantsuse „Inim- ja kodanikuõiguste deklaratsioon” kohe alguses sätestab „kõik inimesed on võrdsed ja vabad”.
  
• Kaks lähenemist
  
  • Formaalne võrdsus – rõhutatakse, et kõigil peavad olema ühesugused stardi võimalused ehk kõigil peab olema võrdne lähtekoht, hoolimata rahvusest, rassist, soost. Formaalse võrdsuse puhul ei pöörata tähelepanu sellele, mis saab edasi. See sõltub juba inimesest endast ja tingimustest milles isik on, nt võrdsus seaduse ees on formaalne võrdsus, aga kõikide kaitse tagamine seaduse ees on sisuline võrdsus, sest siin tuleb teha juba midagi ära, nt palgata advokaat inimesele, kellel puudub selleks raha.
    
  • Sisuline võrdsus – ei piirduta algusega, vaid püütakse teha midagi rohkemat, et ka tulemus oleks võrdne. Nt seatakse mingid eesmärgid, mida saavutada, nt suurettevõtete juhatuses oleks võrdselt mehi ja naisi.
    
• Viimase saavutamine tähendab enamasti teataval määral positiivset diskrimineerimist, st kellelegi luuakse positiivsemad tingimused.
  
• Mingeid võrdsust puudutavaid sätteid leiab kõigist rahvusvahelistest ja regionaalsetest inimõiguste lepingutest.
  
• Võrdsuse küsimus võib väljendada mitmel viisil, kuid enamasti mittediskrimineerimise nõudes.
  
• Viimast on omakorda täpsustatud erinevates küsimustes.
  
• Mitte igasugune eristamine ei ole koheselt diskrimineerimine. Diskrimineerimist keelavad sätted rahvusvahelistes lepingutes loetlevad aluseid, mille järgi saab hinnata, kas tegemist on diskrimineerimisega või mitte. Need sätted on 2 tüüpi.
  
  • Ühed konkreetselt ütlevad, et nendel juhtudel ei tohi diskrimineerida ja
    
  • Teised esitavad loetelu, mille alusel ei tohi diskrimineerida nt rassi, soo, vanuse alusel ei tohi diskrimineerida ja lõppu jätavad ja muudel alustel. Nt Euroopa Ühenduse lepingus on säte, mille kohaselt ei tohi diskrimineerida kodakondsuse alusel. See säte on väga kitsalt sõnastatud, st et väga konkreetne juhtum, millal ei tohi diskrimineerida.
    

• Eristamist lubavad lähenemised
  
  • Õigustuste avatud mudel – inimesi võib erinevalt kohelda, eelkõige siis, kui see on mõistlik ja objektiivselt põhjendatud. Eristamisel peab olema legitiimne eesmärk ja peab olema täidetud proportsionaalsuse nõue. Legitiimne eesmärk nt tagada sisuline võrdsus. Proportsionaalsuse nõue tähendab, et need meetmed, mida võetakse peavad olema proportsionaalsed võimaliku diskrimineerimisega. Oluline ka subsidiaarsus ehk kas polnud mingit muud võimalust, et saavutada samasugune tulemus.
    
  • Õigustuste kinnine mudel
    

30.03.09

• Millal võib inimesi erinevalt kohelda? Kui see on mõistlik ja objektiivselt põhjendatud.
  

Diskrimineerimine võib olla

• otsene – nt mingisugusel rahvusel, rassil on eelised
  
• kaudne – see on asi mis põhjustab probleeme nii riikidele kui ka kohtutele, sest seda on raskem tuvastada ja ära tõestada, et selline kaudne eristamine ei ole nt lubatud. Kaudne diskrimineerimine nõuab sügavamat analüüsi, et leida, kas mingi õigusakt, poliitika või praktika on oma pikemaajalise või varjatud mõju tõttu diskrimineeriv. Näide kaudsest diskrimineerimisest: on ettevõte, kus on kehtestatud kord, et reedeti saavad kõik töötajad konverentsi toas kokku ja arutavad, kuidas on läinud see nädal. Juudid ei tööta pärast lõunat reedeti ning see, et nad peavad pärast lõunat kokku saama ja nii öelda töötama võib olla vaadeldav kaudse diskrimineerimisena.
  

Diskrimineerimise keelu hindamine:

• keelu alused – alused on kehtestatud teatud dokumentides
  
• keelu mõju erasfääris – tuleb arvestada, et inimõigused on klassikaliselt ülesehitatud selliselt , et kohustatud on riik, õigustatud aga inimene. Riik ei tohi sekkuda erasfääri, sest võib riivata inimeste põhiõigusi, nt kohvikus silt „neegreid siin kohvikus ei teenindata“. Eraettevõte otsustab ise, keda ta teenindab, aga kindlasti pole see sobiv käitumine. Kui isik otsib endale korterisse üürilist ja esitab nõudeid üürnikele, kas see on diskrimineerimine. Nt „annan üürile korteri naistudengile“ diskrimineerimine soo alusel. Aga minu korter, ise otsustan kelle võtan üürnikuks. Kust algab piir, et nüüd sekkutakse erasfääri? Keeruline küsimus, millele pole lõplikku vastust. Riik peaks lõhkuma teatud stereotüüpe.
  
• keelu ulatus –
  

Positiivne diskrimineerimine on spetsiifiliste meetmete rakendamine sotsiaalsetel või ajaloolistel põhjustel tekkinud ebasoodsate olude kõrvaldamiseks, et saavutada sisuline võrdsus.
Kas selline võrdsustamine pole mehaaniline ja võib tuua kaasa muid probleeme. Nt juhtkonnas on vähe naisi ja kehtestati mingid mehaanilised kvoodid. See viis selleni, et kvootide alusel võeti tööle naisi, kes objektiivselt ei osanud ettevõtet juhtida. Mehed, kes tegelikult oskasid, jäeti ukse taha, sest ei vastanud nendele kvootidele.
Õigus elule

• Peetakse kõige olulisemaks inimõiguseks, sest eluta ei ole teisi inimõigusi.
  
• Kirjas kõikides inimõigusalastes lepingutes ja tavaliselt kohe alguses.
  
• Peetakse jus cogens normiks ja tavaõiguse normiks, millest riigid ei tohi taganeda. Kohe probleem, et õigus elule pole absoluutne. Peab olema alati kvalifitseeriv tingimus juures, nt absoluutne on „meelevaldne elu võtmine”. See on jus cogens norm“. Kui oleks absoluutne, siis automaatselt oleks igasugune sõda keelatud ja sõdurid alati süüdi inimeste tapmises.
  
• Riigil on kohustus keelata selle õiguse rikkumist, aga riigil on ka positiivne kohustus kaitsta elu teiste isikute rünnakute eest. Taas see kohustus pole absoluutne, sest kui keegi kuskil tapetakse ära, siis riik ei ole automaatselt süüdi inimõiguste rikkumises. Nt kui riik keeldub mõrvarite karistamisest, annab neile amnestia , siis see oleks inimõiguste rikkumine .
  
• Konkreetne rakendamine on riigi otsustada. Riik ise otsustab, kuidas tagab seda õigust.
  

Probleemid

• Millal algab elu? Siin on nö „käärid“ erinevate riikide, ühiskondade, kultuuride vahel. Eelkõige küsimus, kas abort ja eutanaasia rikuvad õigust elule? Inimõiguste lepingutes reeglina ei ole keelatud abort ja elu alguseks nimetatakse sündi. Ent on erandlik võrreldes teiste lepingutega Ameerika Ühendriikide Inimõiguste konventsioon. See ütleb, et elu on kaitstud reeglina alates eostamise hetkest. Euroopas aga elu kaitstakse sünnist.
  
• Millal saabub surm? Põhiline küsimus keerleb eutanaasia ümber. Kas see on lubatud või mitte?
  
• Õigus elule ei tähenda kohustust elada, kuid ei tähenda automaatselt ka õigust surra. Kui keegi otsustab eutanaasia kasuks või enesetapuks, siis ei tähenda, et ta rikuks inimõigust. Aga kui ta palub arsti, et lõpetage minu elu, siis inimõiguste lepingute kohaselt ei tähenda, et tal on õigus surra. Samas Hollandis on eutanaasia lubatud. Kui isik tapab teise viimase palvel , siis mõnes riigis teda ei võeta kriminaalvastutusele või abistamist võidakse võtta kui kergendavat asjaolu.
  

Õiguse võimalikud keelud

• Keelatud on meelevaldne elu võtmine – nt ei ole välistatud elu võtmine sõjas (see on sõjale olemuslik ), kui inimesele mõistetakse surmanuhtlus.
  
• Surmanuhtluse puhul on ettenähtud teatud piirangud, kuid ta pole otseselt keelatud. nt Euroopas on see keelatud. Seal kus pole, siis ei tohiks surmanuhtlust täide viia nt rasedate naiste, alaealiste suhtes. On rahvusvahelised lepingud, kus öeldakse, et surmanuhtlus on keelatud, va sõja olukorras. Euroopas on surmanuhtluse keeld absoluutne, st ei tohi seda täide viia ka sõjaolukorras.
  
• Surmanuhtluse taastamist peetakse lubamatuks. Kui riik loobub ühe korra surmanuhtlusest, siis on lubamatu seda taastada.
  
• Keeld välja anda või saata, kui on tõeline oht, et isikule võib osaks saada surmanuhtlus. Kui on nt 2 riiki, riigis A pole surmanuhtlust ja B-s on, siis ei tohi riik B välja anda isikut, keda ootaks riigis A surmanuhtlus. Pelgalt surmanuhtluse olemasolu, ei ole piisav välja andmiseks. Peab olema kindel oht, et just seda konkreetset inimest konkreetse teo eest ootab surmanuhtlus.
  
• Kohustus ära hoida sunnitud kadumisi. St kui riigis toimuvad kadumised, millele pole normaalset seletust, siis uurimisorganitel on kohustus selliseid juhtumeid uurida ja edaspidi ära hoida. Mõnes mõttes sinisilmne seisukoht, kui riik seisab kadumiste taga, siis on ebatõenäoline, et ta hakkaks uurima enda korraldatud kadumisi.
  
• Kohustus uurida kahtlasi surmasid. Nt isik kaob ära varasema poliitilise meelestatuse tõttu.
  

Õigus elule laiendavad tõlgendused

• Sotsiaalne lähenemine – ütleb, et õigus elule sisaldab õigust toidule, õigust asjakohasele meditsiini- ja sotsiaalabile. Riik peab tegema midagi enamat , sest inimesel peavad olema ka võimalused elus püsimiseks.
  
• Patsifistlik lähenemine – selle pooldajad väidavad, et kuna inimesel on õigus elule, siis igasugune relvakonflikt on õigusvastane. Lähenemine on naiivne .
  

Genotsiidiks on rahvusliku, etnilise, rassilise või usulise grupi kavatsetud osaline või täielik hävitamine järgmiste tegudega:

• Tapmine
  
• Tõsiste kehaliste vigastuste või vaimsete hälvete tekitamine
  
• Selliste elutingimuste pealesurumine , mis viib grupi hävimisele.
  
• Grupisisese sündimuse takistamine, nt sunniviisiline steriliseerimine
  
• Laste sunniviisiline ümberpaigutamine
  

Genotsiidi peetakse kõige olulisemaks õiguse elule rikkumiseks. Genotsiid on tõeline rahvusvaheline kuritegu . Karistatav on ka sellele õhutamine.
Piinamine ja muu julm

• Piinamise keeld on välja kasvanud sõjavangide väärkohtlemise keelust.
  
• „Piinamise ning muu julma , ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsioon” (1984) kuulutab selle rahvusvaheliseks kuriteoks.
  
• Humanitaarõigus sisaldab mitmeid sätteid. Need sätted on erinevates vormides , erinevate isikute piinamise vormid.
  
• Tegemist on jus cogens normiga.
  
• Julm, ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine ja karistamine on eraldi teema. Inimõiguste lepingud reeglina teevad selget vahet piinamisel ja julmal, ebainimlikul või inimväärikust alandaval kohtlemisel ja karistamisel.
  

Piinamise iseloomulikud elemendid

• Füüsilist või vaimset laadi valu või kannatused
  
• Kavatsetus
  
• Eesmärgipärane tegevus sundimaks piinatavat informatsiooni väljastama, nt saab mingit infot välja pigistada. Aga oht, kui nt mõnu pärast piinatakse, kas siis konventsioon ei kohaldu.
  
• Pannakse toime võimuesindaja poolt või tema nõusolekul, nt politsei piinab.
  
• Siiski on piinamise defineerimine ja teistes keelatud tegudest eristamine keeruline. Riigid vaidlevad selle üle pidevalt. Kuidas tõmmata vahet piinamisel ja muudel julmadel tegudel, see on raske.
  
• Konventsiooni definitsioon on mitmes mõttes kitsam kui teistes kokkulepetes. Riigid ei tahtnud laia definitsiooni, sest seda oleks raskem ära hoida. Teistes inimõigusalastes lepingutes on piinamine laiemalt defineeritud.
  

• Piinamine ei hõlma ainult füüsilist valu.
  
• Kohtud on öelnud, et piinamine on dünaamiline nähtus, mille tähendus muutub koos ajaga .
  
• Samuti on kohtud öelnud, et piinamisel omavad tähtsust peale objektiivsete asjaolude ka subjektiivsed asjaolud, nt tuleb arvestada vanust , sugu, sotsiaalset tausta . Kuigi võib välja tuua teatud objektiivse lävendi, omavad olulist tähendust subjektiivsed nüansid. Ei saa automaatsete numbrite alusel hinnata, mis on piinamine.
  
• Kohtud on öelnud, et ka pikaajaline natukese kaupa valu tekitamine, on piinamine. Nt magamatus seeläbi, et isikut äratatakse iga 30 minuti pärast, ruumis, kus isik magab on ere valgustus , alasti topitakse mingisse kambrisse , magab mingis kastis. Üksinda võttes need tegevused pole piinamine, aga kokkuvõttes moodustavad.
  
• Piinamisega ähvardamisega ei käsitleta piinamisena. Ähvardamine võib tähendada julma kohtlemist, nt kedagi hoitakse kinni ja öeldakse, et kohe hakkame piinama, kui sa ei väljasta informatsiooni.
  
• Piinamine ennekõike on tegevus. Mitte tegevusetus . See ei tähenda, et piinamine ei võiks tuleneda tegevusetusest, nt kinnipeetule ei anta süüa ja juua, sureb näljast.
  

• Piinamise ja muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise keeld on reeglina absoluutne.
  
• Konventsioon käsitleb absoluutsena ainult piinamist ennast. Muudest nagu saaks taganeda.
  

Riikidel on kohustus ära hoida piinamisi: (riigid on viimastel aastatel tahtnud terroriste piinata )

• Kriminaalvastutus isikutele kes panevad toime piinamise.
  
• Eriline tähelepanu kinnipidamisasutustele, sest need on kohad, kus tihti piinatakse.
  
• Tagasisaatmise keeld tuleneb rahvusvahelisest õigusest. Kui palutakse keegi välja anda, siis tuleb analüüsida olukorda, kas teda võib ees oodata piinamine. Kui JAH, siis ei tohi välja anda või tagasi saata. Kui riik piinab süstemaatiliselt kinnipeetavaid, siis pole mõtet analüüsida.
  
• Arstidel on keeld mis tahes viisil kaasa aidata. On võetud erinevad deklaratsioonid, et arstid ei tohiks aidata kaasa, sest arst võib kasutada oma teadmisi, nt kuidas piinata, et isik ei sureks pikka aega, vaid annaks välja vajaliku info.
  

06.04.09
Orjus

• Esimesed teated orjusest ulatuvad 9 aastatuhande taha.
  
• Orjus on staatus või olukord, kus isiku üle teostatakse mõnda või kõiki omandiõigusi. Esimene valitsusväline organisatsioon, mis tegeles inimõigustega oli orjuse vastu suunatud ühinemine.
  
• Tänapäeval kehtib 1926. aasta „Orjuse ja orjakaubanduse keelustamise rahvusvaheline konventsioon”.
  

Selleks tuleb hinnata mitmeid asjaolusid nt:

• Kuivõrd on isiku liikumisvabadus piiratud – nt isik on maa-alal, kust ta ei tohi lahkuda.
  
• Kuivõrd käsutab keegi teine isiku vara – kas orjal on õigus midagi omada.
  
• Kui eksisteerib vabatahtlik nõusolek suhteks ja isikul on täielik arusaam sellise suhte iseloomust – vahel inimene ei saagi aru, et ta on ori. Ta on sündinud ja kasvanud orjana ning ei tea muud olemise vormi.
  

Tänapäevased orjuse vormid:

• Võlaorjus – selleks et oma võlga tagasi maksta. Aasias on nt selline vorm lubatud.
  
• Pärisorjus – inimene on sunnitud elama mingil maa-alal ning seal töötama.
  
• Sunniviisiline töö – isiku üle ei teostata omandiõigust, vaid sunnitakse mingil viisil tasuta tööd tegema, näiteks ähvardamise kaudu.
  
• Sunnitud abiellumine ja naistekaubandus – Aasias, abielu on määratud vanemate poolt. Kui keegi on kellelegi võlgu, siis antakse tütar võlaandja pojale naiseks . Osades riikides on naisi väga vähe, käiakse muult toomas.
  
• Lastekaubandus, ärakasutamine ja sunniviisiline töö – kusjuures töötasu ei maksta
  
• Sunnitud prostitutsioon – prostitutsioon ei ole keelatud rahvusvaheliste lepingutega kui tegemist on täiskasvanute isikutega (lapsed ei tohi).
  
• Viimase kolmega teenivad organiseeritud kuritegevus palju raha.
  

• Rahvusvaheline kriminaalõigus: Orjuse üks või teine vorm võib olla sõja- ja inimsusevastane kuritegu.
  

• Orjus on keelatud kõikide rahvusvaheliste lepingutega.
  

Õiglane kohtupidamine

• Inimese kaitset puudutava rahvusvahelise regulatsiooni üks alustaladest.
  
• Isiku süüdimõistmise või karistamiste ilma kohtupidamiseta eest näeb vastutuse ette ka humanitaarõiguse ja rahvusvaheline kriminaalõigus. Viimaste kohaselt võib olla tegemist nii sõja kui ka inimsusevastase kuriteoga.
  
• Õigus õiglasele kohtupidamistele ei ole esitatud õigusena, mida ei või piirata. (MRC – kommentaarid artiklitele).
  
• Aegumistähtaegu ei kohaldata kuritegudele, mis alluvad rahvusvahelisele kriminaalkohtule.
  

Nõudmised kohtule:

• Kohtulik organ – kohtulik organ, kellel on õigus teha siduvaid otsuseid ja neid ei saa muuta teiste võimuharude esindajad.
  
• Sõltumatu – peab olema eraldatud teistest võimudest. Ei tohi olla sõltuv eriti täidesaatvast võimust.
  
• Erapooletu – kohtunik ei saa ette ära võtta seisukohta, veel eriti avalikult.
  
• Pädev – kohus peab olema loodud seaduse ja õiguse alusel, et ei ole tegemist omaalgatusliku kohtuga. Kohtunikud peavad olema õiguse valdkonnas pädevad – õiguse eksperdid.
  
• Sõjatribunalid jms peavad täitma samu nõudeid – loodetakse luua relvakonflikti ajaks sõjatribunalid, et kiirendada asja. Kui luuakse sellised erikohtud , siis nad peavad järgima samu reegleid, mis tavapärased kohtud. Ei tasu loota sellele, et loome erikohtud ja saame asjaga kiiremini ühele poole.
  
• Avalik kohtupidamine – peaks tagama õiglasema ja läbipaistvama õigusmõistmise. Teatud juhtudel võib olla kinnine, kui on vajalik: alaealised, info mis ei ole mõeldud laiemale publikule.
  
• Võrdsed võimalused – esitada tõendeid, küsitleda tunnistajaid, anda selgitusi kõigi tõendite kohta, mis kohtus on kasutatud.
  

Isikule peab olema tagatud õigussubjektsus. Samuti õigus pöörduda kohtusse.
Süüdistatava õigused:

• Süütuse presumptsioon – liialt aja venitamine on ka süütuse presumptsiooni rikkumine. Kui kohtunikud on asunud seisukohale, et kui isik ei taha ennast kaitsta, siis on järelikult süüdi. Teatavasti on asjad vastupidi: prokurör peab tõestama isiku süüd.
  
• Õigus olla viivitamatult informeeritud esitatud süüdistustest – keel, millest isik saab aru. Siia alla käivad faktilised ja õiguslikud asjaolud.
  
• Õigus ennast ise kaitsta või valida kaitsja – kui kaitsja on ebapädev, siis kohtunik peab määrama uue kaitsja. Rahvusvahelistes kriminaalkohtutes on ettenähtud võimalus, mille kohaselt, kui isik tahab ennast ise kaitsta, siis määratakse isik, kes on koguaeg asjadega kursis ning kui kohtunik näeb, et enda kaitsest ei tule midagi välja, siis saab see isik vahele tulla ja edasi jätkata.
  
• Õigus vaidlusel tasuta õigusabile – põhimõtteliselt vaata eelmist punkti.
  
• Õigus konfidentsiaalsele suhtlemisele kaitsjaga -
  
• Piisavalt aega ja võimalusi kaitse ettevalmistamiseks – mitte nii, et täna õhtul antakse materjalid kätte ja öeldakse, et homme on kaitsmine. Kaitsjaabi peab tulema ka loetud päevade järel. Süüdistused peavad olema kinnitatud kohtuniku poolt. Sõjavangide puhul on aeg antud 2 nädalat.
  
• Õigus viivituseta kohtupidamisele – kui esitatud süüdistuse puhul peaks kohtupidamine toimuma viivituseta, peab arvestama tõendite olemasoluga, tunnistajatega, asja keerukusega jne.
  
• Õigus küsitleda prokuröri tunnistajaid – süüdistataval peab olema võimalus samuti küsitleda.
  
• Õigus tõlgile – ei tohi piirduda ainult suulise osaga, kui vaja, siis tuleb võimaldada tõlki dokumentide ja materjalide tõlkimiseks.
  
• Õigus olla oma kohtuasja arutamise juures – tagaselja kohtupidamist ei tohiks olla. Erandid on ettenähtud. Kui poolt on teavitatud, kuid tema teatab , et teda ei huvita see asi, siis ei peeta seda rikkumiseks. Rahvusvahelises kriminaalkohtus ei tohi tagaselja otsust teha.
  
• Ei tohi sundida tunnistada enda vastu
  
• Õigus edasi kaevata – see on kindlalt inimestele ette nähtud, eriti oluline kriminaalõiguses. Apellatsioonid on tegelikult siseriiklikud nähtused. WTOs on apellatsioonisüsteem alles, teistes rahvusvahelistes kohtutes on ainult üks aste. Kuid need kohtud, mis puudutavad inimõigusi – seal on alati apellatsiooni võimalus. Vähemalt ühe korra peab olema võimalik edasikaevata, et vaadatakse läbi faktid ja õiguse kohaldamist (siseriiklik), kassatsiooni korras vaadatakse ainult õiguslikke asjaolusid.
  
• Ne bis in idem – kedagi ei tohi karistada sama teos eest mitu korda. See ei kaitse selle eest, et teises riigis teda süüdi ei mõistetud. Kaitse tuleneb karistusseadustikust. Rahvusvahelised tribunalid ei pruugi seda põhimõtet ka alati austada (heas mõttes). Kui rahvusvaheline kriminaalkohus on isiku üle õigust mõistnud, siis enam ei saa tema üle kohut mõista. Samas rahvusvahelisel kriminaalkohtul on õigus asi uuesti avada.
  

Lisaks:

• Nullum crimen sine lege – peab olema kuriteo koosseis, kui sooritati kuritegu.
  
• Nulla poena sine lege – karistus ei tohi olla karmim sellest, mis tol hetkel, kui pandi toime kuritegu, kehtis, aga võib olla kergem.
  
• Individuaalne kriminaalvastutus – ei ole nii, et karistame kõiki, et siis enam ei rikutaks.
  

Enesemääramise õigus

• Sisaldub nii ÜRO hartas kui ka mõlemas rahvusvahelises paktis. Selle sisu üle on suured vaidlused, hoolimata sellest, et tegemist ilmselt kõige enam arutatud ja tähelepanu saanud inimõigus. Kindlasti on tegemist grupiõigusega.
  

Kes on rahvas?

• Peavad olema mingid ühendavad tunnused– keel, kultuuritaust, välised määrajad
  
• Teatud hulk, mida ei ole kindlalt määratud
  
• Tahe olla määratletud rahvana
  
• Eksisteerib mingi institutsionaalne süsteem, mille kaudu nende hääl kõlab
  

• Enesemääramisõiguse juured ulatuvad rahvusriigi ideeni. Iga rahvakilluke peaks saama oma riigi.
  
• Esimese maailmasõja järel propageeris seda suurel määral Woodrow Wilson, kuid sellegi poolest väga tõsiseltvõetavaks õiguseks see maailmasõdade vahelisel perioodil ei saanud.
  
• Õiguse tõi rahvusvahelisse õigusesse sisse ÜRO Harta. Ehkki seal öeldakse, et kõikidel rahvastel on enesemääramisõigus, räägitakse teiselt poolt ka territoriaalsest terviklikkusest, mille rikkumiseks enesemääramisõigus alust ei anna.
  
• Ennekõike oli see relv koloniaalimpeeriumite lõhkumiseks ning tee koloniaalvõimu all elavate rahvaste iseseisvumisele, kuid on ka mõningaid näiteid enesemääramisõiguse rakendamisest, mis ei järgnenud kolonialismile (Tšehhoslovakkia, Jugoslaavia, Namiibia ).
  

21