Mis on inimõigused (5)

26

Sisukord

1. Mis on inimõigused?

Inimõigused on:
* iga inimese moraalsed sünnipärased õigused, mis on üldised ja kehtivad kõigi kohta;
* õigused, mis kaitsevad inimest riigi vastu.
Inimõigused käsitlevad inimese ja avaliku võimu vahelisi suhteid. Inimõigusi kaitsevad rahvusvahelised lepingud , mis panevad kohustuse lepingut järgida ja seda rakendada lepinguga ühinenud riigile. Ühinemisel rahvusvaheliste inimõiguslepingutega võttis Eesti riik kohustuse tagada oma territooriumil igaühele lepingutes määratletud õigused ja vabadused . Igasugune õiguste ja vabaduste piiramine võib toimuda ainult seaduse alusel.
Põhilised inimõigused on õigus elule, õigus inimlikule kohtlemisele ja õigus vabadusele. Inimõiguste hulka kuuluvad ka südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus, sõnavabadus, ühinemisvabadus, liikumisvabadus , õigus seaduse võrdsele kaitsele, õigus avalikule ja erapooletule kohtumõistmisele, õigus eraelu ja kodu puutumatusele jpt. Rahvusvaheliselt üldtunnustatud ammendavat inimõiguste loendit ei ole.
Kellel on inimõigused:
* üksikisikutel, seega igal inimesel;
* inimrühmadel või gruppidel nagu perekond, välismaalased (mittepõlisrahvuse esindajad, immigrandid, pagulased, võõrtöölised), vähemused, põlisrahvad, valitsusvälised organisatsioonid ;
* rahval ;
* inimkonnal.
Inimõigused on üldkehtivad, kodanikuõigused ja kohustused hõlmavad ainult riigi kodanikke . Rahvusõigused on ühest rahvusest isikutel, sõltumata nende kodakondsusest. Põhiõigused on põhiseadusega kõigile riigis elavatele inimestele tagatud õigused.

2. Inimõigustega seotud teemad

Peamised inimõigustega seotud teemade all käsitletakse soolist võrdõiguslikkust, sõna vabadust, au ja väärikuse kaitset, usuvabadust, lapse õigusi, vähemuste õigusi, välismaalaste õigusi ja vähemusrahvusete õigusi. Kõigist nendest lühidalt on kirjutatud ka järgnevalt käsitlevates teemades (2.1- 2.8).

2.1 Sooline võrdõiguslikkus

Inimõiguste kaitses on eriti olulisel kohal võrdse kohtlemise põhimõte ja diskrimineerimise keelud.  Diskrimineerimine  tähendab seadusvastast eelistamist ja õiguste piiramist isiku teatud omaduste või temaga seotud asjaolude alusel.
Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi on kõik seaduse ees võrdsed ning inimõigused kuuluvad võrdselt nii Eesti kodanikele kui ka teistele isikutele, kes Eestis viibivad või elavad.
Diskrimineerimine järgmiste tunnuste alusel on keelatud:

• rahvus
  
• rass
  
• nahavärvus
  
• sugu
  
• keel
  
• päritolu
  
• usutunnistus ja muud veendumused
  
• varaline ja sotsiaalne seisund.
  

Diskrimineerimise keelud sisalduvad nii Eesti põhiseaduse paragrahvis 12 kui ka Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 14.
Võrdsed võimalused meestele ja naistele.
Sooline võrdõiguslikkus on naiste ja meeste võrdsed õigused, kohustused, võimalused ja vastutus tööelus, hariduse omandamisel ning teistes ühiskonnaelu valdkondades osalemisel. Soolise võrdõiguslikkuse seaduse nõuete täitmist Eestis jälgib soolise võrdõiguslikkuse volinik.
Eesti Vabariik ühines ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide kaotamise konventsiooniga 26. septembril 1991. Konventsiooni eesmärk on tagada võrdõiguslikkuse ja inimväärikuse põhimõtte austamine ning naiste ja meeste võrdne osalemine oma riigi poliitilises, ühiskondlikus, majandus- ja kultuurielus . Eesti Vabariigi põhiseadus näeb ette abielupoolte võrdõiguslikkuse (paragrahv 27). Euroopa sotsiaalharta, millega Eesti on ühinenud, sätestab mees- ja naistöötajate õiguse saada võrdse töö eest võrdset tasu.
Kuigi tavaliselt peetakse töö- ja pereelu ühitamist töötaja eraasjaks või perekonna siseasjaks, on tegemist hoopis laiemat käsitlemist vajavate probleemidega. Lahendusi töö- ja pereelu ühitamiseks tuleks otsida kolmel tasandil:
1. Riigi- ja omavalitsuse tasand, s.o. seadusandlus , laste päevahoolduse ja vanurite hoolduse korraldamine, nooremas koolieas laste järelevalve ja huviringid , teenindusasutuste lahtioleku ajad;
2. Organisatsioonitasand, s.o. kõik konkreetse töökoha või asutusega seonduv . Näiteks töölepingu vorm, tööaeg ja puhkuse aeg, võimalus vajadusel vabu päevi võtta või ajutiselt kodus töötada;
3. Perekonnatasand, s.o. koduste kohustuste ja kodutööde jaotamine pereliikmete vahel.

2.2 Sõnavabadus

Sõnavabadus, informatsioonivabadus, ajakirjandusvabadus ja väljendusvabadus on sõnavabaduse võtmesõnadeks.
Sõnavabadus on õigus vabalt avaldada oma mõtteid ja levitada nende kohta informatsiooni. Sõnavabadus laiemas mõttes tähendab ka ajakirjandusvabadust ja väljendusvabadust. Sõnavabadus kuulub üldtunnustatud ja põhiliste inimõiguste hulka ning hõlmab igasugust väljendusvormi ja viisi.
Sõnavabadusega on tihedalt seotud õigus saada teavet. Kumbki õigus ei ole piiramatu.
Sõnavabadust ja õigust teabevabadusele saab piirata riigi julgeoleku huvides ja teiste isikute põhiõiguste ning ühiskonna üldiste huvide kaitseks. Sellega on kaitstud riigisaladused, ärisaladused ja kohtupidamise erapooletus . Samuti ei ole lubatud vale ja laimu levitamine ning teiste isikute au ja väärikuse kallale kippumine, alandamine ja solvamine. Riigil on õigus kehtestada kord ringhäälingu ja meediaettevõtete litsentsimiseks.
Kaebusi ajakirjanduses levitatud valeinformatsiooni või eraellu sekkumise kohta saab esitada Pressinõukogule. Pressinõukogu on ajakirjanike poolt loodud kohtuväline organ, mis lahendab kaebusi toetudes heale ajakirjandustavale ja ajakirjanduseetika koodeksile. Reklaami kohta saab kaebusi esitada Reklaami Nõukojale, mis tegutseb Tarbijakaitseameti juures.
Sõnavabadus ja õigus teabele on Eestis kaitstud põhiseaduse paragrahvidega 44-46 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 10.

2.3 Au ja väärikuse kaitse

Igal isikul on õigus au, väärikuse, hea nime ja eraelu kaitsele. Keelatud on vale levitamine ja laimamine. Au ja väärikuse kaitse on tihedalt seotud sõnavabaduse ning selle piirangutega. Igal inimesel on õigus oma au ja hea nime kaitseks pöörduda kohtusse.
Eesti kohtupraktika toetub varem kehtinud seadustele , viimaste aastate jooksul on kehtima hakanud uued õigusaktid. Au ja väärikust ning muid isiklikke õigusi käsitlevad võlaõigusseaduse paragrahvid 1046 ja 1047. Võimuesindaja ja avalikku korda kaitsva isiku solvamist ja laimamist käsitleb karistusseadustiku paragrahv 275.

2.4 Usuvabadus

Mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadus on usuvabaduse võtmesõnadeks antud referaadis.
Usu- ja veendumusvabadus on nii üksikisikutel kui ka organisatsioonidel , riigil on kohustus tagada individuaalne ja kollektiivne usuvabadus. Keelatud on veendumuste või usu põhjal diskrimineerimine ja vihavaenu õhutamine. Riigil on õigus veendumuste kuulutamist seadustega piirata, kui see kahjustab avalikku korda, tervist või kõlblust. Veendumusega ei saa  vabandada õiguserikkumist.
Riik ei saa inimest kohustada avaldama andmeid tema usuliste või muude veendumuste kohta, samuti ei tohi ametiasutused selliseid andmeid koguda isiku tahte vastaselt.
Usu- ja veendumusvabadus on Eestis kaitstud põhiseaduse paragrahvidega 40 ja 41. Põhiseadus ütleb ka, et Eestis riigikirikut ei ole.
USA välisministeeriumi demokraatia, inimõiguste ja töö büroo on avaldanud rahvusvahelise usuvabaduse aruande 2000. aasta kohta. Eestit puudutav aruanne on ilmunud väljaandes: Kristlik kogudus ja postmodernne maailm : aastaraamat 2000. Tallinn, 2001, lk 59-64.

2.5 Lapse õigused

Lapse õigused inimõigustena on väljendatud ÜRO lapse õiguste konventsioonis, mis võeti vastu 20. novembril 1989. Konventsioon hõlmab lapse elu kõiki tahke. Eesti Vabariik ühines konventsiooniga 26. septembril 1991 ja see jõustus Eesti suhtes 20. novembril 1991.
Lapse õiguste konventsioon toetub neljale põhimõttele:

• tegutseda tuleb lapse huve esikohale seades;
  
• diskrimineerimine ei ole lubatud;
  
• igal lapsel on õigus elule ja arengule;
  
• igal lapsel on õigus osalemisele.
  

Eesti lastekaitse seaduse koostamisel on lapse õiguste konventsiooni põhimõtteid arvestatud.

2.6 Välismaalaste õigused

Välismaalaste ja kodakondsuseta isikute suhtes kehtivad inimõigused ning nende kohtlemisel tuleb lähtuda võrdsuse põhimõttest ja diskrimineerimiskeeldudest. 
Eestis viibivate ja elavate välismaalaste ja kodakondsuseta isikute kohta kehtib välismaalaste seadus. Varjupaika ning pagulase staatust saab Eestis taotleda pagulaste seaduse alusel, mis on kooskõlas ÜRO pagulasseisundi konventsiooni põhimõtetega.
Välismaalaste seaduse kohaselt kehtestab Eestisse sisserändavate välismaalaste piirarvu ehk kvoodi aasta kohta Vabariigi Valitsus. Eestis viibival või elaval välismaalasel peab olema kehtiv viisa või elamisluba, töötamiseks on vajalik tööluba. Pikaajalise elaniku elamisloa omanikul ei ole tööluba vaja. Erisätted kehtivad välismaalastele, kes on asunud Eestisse elama enne 1. juulit 1990 ja omasid Eesti NSV alalist sissekirjutust.
Euroopa Liidu kodaniku ja tema perekonnaliikme Eestis viibimist pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga reguleerib "Euroopa Liidu kodaniku seadus".
Rahvusvahelise õiguse kohaselt on riigil õigus välisriigi kodanike ja kodakondsuseta isikute suhtes seadustega kehtestada piiranguid ning kitsendada nende õigusi.
Eestis ei saa välismaalased osaleda Riigikogu valimistel, kandideerida Riigikogusse ega kohalikesse omavalitsustesse, töötada riigiasutustes ega kohaliku omavalitsuse ametikohtadel, samuti ei tohi välismaalased kuuluda erakondadesse. Maa omandamine on seaduses ettenähtud juhtudel piiratud.

2.7 Vähemuste õigused

Vähemuseks nimetatakse inimeste gruppi, keda seovad ühised tunnused või ühised huvid ja keda selle alusel saab eristada rahvastiku enamusest. Eristamise aluseks võib olla rahvus, keel, usk, kultuur, seksuaalne orientatsioon või muu tunnus.
Vähemusgrupi piiritlemisel on aluseks arvuline vähemus (grupp peab olema väiksem põhielanikkonnast). Vähemus ei tohi olla ühiskonnas domineerivas positsioonis. Oluline on ka, et  nad peavad end ise vähemusena määratlema ning avalikult oma huvi ja soove väljendama. Reeglina kaitsevad riigid vähemuste huve juhul, kui on tegemist riigi kodanike või alaliste elanikega. Vähemusse kuuluvatel isikutel on kohustus olla lojaalne riigile.
Vähemuste põhiliste õiguste hulka kuuluvad:

• õigus võrdsele kohtlemisele ja mittediskrimineerimisele
  
• vabadus kuuluda vähemuse hulka
  
• keelelised õigused
  
• usulised õigused
  
• õigus ühineda
  
• õigus haridusele.
  

2.8 Vähemusrahvused

Vähemusgruppidest on nii rahvusvahelisel tasandil kui ka siseriiklikult kõige rohkem tähelepanu pööratud vähemusrahvustele. Üldiselt loetakse vähemusrahvuseks riigi põhirahvuse kõrval elavat rahvusgruppi, kes erineb põhielanikkonnast etnilise, keelelise, usulise kuuluvuse või mõne muu tunnuse alusel.
Vähemusrahvus peab vastama järgmistele tingimustele:

• peab olema arvulises vähemuses võrreldes põhielanikkonnaga;
  
• ei tohi olla ühiskonnas domineerivas positsioonis;
  
• vähemusrahvuse liikmed peavad olema riigi kodanikud või alalised elanikud;
  
• peab olema kas etniline , usuline või keeleline eripära, võrreldes elanikkonna enamusega;
  
• peavad end ise rahvuseks pidama .
  

Vähemusrahvuse kaitse erijooneks on positiivne diskrimineerimine, millega vähemusrahvusele antakse suhteliselt rohkem õigusi.
Olulised rahvusvahelised dokumendid , mis käsitlevad vähemusrahvuste kaitset:

• etnilisse, usulisse või keelelisse vähemusse kuuluvate isikute õiguste deklaratsioon (vastu võetud ÜRO Peaassamblee poolt 18. detsembril 1992);
  
• Euroopa vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioon (Euroopa Nõukogu konventsioon, Eestis jõustus 1. veebruaril 1998).
  

Eesti Vabariigis kehtib vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus.

3. Inimõigused ja kriminaalõigus

Kokkupuutes politsei või õiguskaitseorganitega on igal inimesel õigused, mida kaitsevad Eesti põhiseadus ja Euroopa inimõiguste konventsioon.
Üldtunnustatud põhimõte on, et igaühel on õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Isiku vabadust võib piirata ainult seaduse alusel. Kõigil isikutel on õigus olla oma kohtuasja arutamise juures, õigus keelduda ütluste andmisest iseenda või oma lähedaste vastu, õigus kohtuotsuse peale edasi kaevata. Sama teo eest ei tohi mitmekordselt süüdi mõista.
Vahi alla võetud isikul on õigus:

• saada teada oma õigused;
  
• saada teavet arusaadavas keeles ja viisil;
  
• saada viivitamatult teada vabaduse võtmise põhjus;
  
• teatada lähedastele inimestele vabaduse võtmisest (seda õigust saab piirata kuriteo tõkestamise või kuriteo uurimise huvides);
  
• vahi all ei tohi ilma kohtu loata kedagi pidada üle 48 tunni;
  
• viivitamatult saada teada kohtu otsusest ;
  
• ülekohtu korral on õigus saada hüvitist.
  

Kuriteos süüdistataval isikul on õigus:

• saada teavet arusaadavas keeles ja viisil;
  
• saada aega ja võimalusi enda kaitsmiseks;
  
• kaitsta end ise või valida kaitsja (saada ka tasuta õigusabi, kui süüdistataval puuduvad võimalused õigusabi eest tasuda);
  
• küsitleda või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid;
  
• kutsuda ise tunnistajaid ja neid küsitleda;
  
• kasutada vajadusel tõlgi abi.
  

4. Inimõigused ja keskkond

Keskkonnakaitse probleemide käsitlemine inimõiguste kontekstis on suhteliselt uus teema. Keskkonnakaitse ja inimõiguste kaitse eesmärgid kattuvad selles osas, mis puudutavad inimeste vaimse ja füüsilise heaolu tagamist ning elu ja tervise kaitset. Õigust puhtale keskkonnale loetakse uute inimõiguste hulka. Eesti Vabariigi põhiseadus ei sisalda keskkonnaalaseid õigusi.
Oluliseks dokumendiks, mis määratleb keskkonnakaitse ja inimõiguste seoseid on Arhusis 25. juunil 1998 vastu võetud keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioon. Eesti on konventsiooniga ühinenud.
Konventsioon sätestab põhiõigused:

• õigus keskkonnateabele ;
  
• õigus osavõtule keskkonnaalaste otsuste tegemisest;
  
• õigus omada juurdepääsu keskkonnaalasele õigusemõistmisele.
  

Konventsiooni põhimõtete ellurakendamiseks pakub Eestimaa Looduse Fond keskkonnaõigusabi.

5. Inimõigused ja riigikaitse

Meessoost Eesti kodanikel on kohustus teenida kaitseväes. Isikutele, kes usuliste või kõlbeliste veendumuste kohaselt ei saa teenida kaitseväes, on ette nähtud asendusteenistus . Tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud praktikaga, mis võimaldab inimestel teostada usu- ja südametunnistuse vabadust. Õigus taotleda asendusteenistust on otseselt seotud põhiõiguste ja inimõigustega.
Rahvusvaheliselt on tunnustatud asendusteenistuse taotlemise alustena usuliste, eetiliste, filosoofiliste, humanitaarsete ja muude veendumuste olemasolu, mis on vastuolus relva kasutamise ja vägivallaga. Inimõigusorganisatsioonid on seisukohal, et isik ei pea oma veendumusi tõestama ja asendusteenistus ei tohi olla karistusliku iseloomuga . Üldine nõue on, et asendusteenistus ei saa olla sõjalise iseloomuga, kuid rahvusvaheliste organisatsioonide dokumendid asendusteenistuse sisu täpselt ei määratle.
Eesti põhiseaduse paragrahv 124 lubab usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keelduda ning kohustab keeldujat läbi tegema asendusteenistuse. Asendusteenistuse taotlemine toimub kaitseväeteenistuse seadusega määratud korras. Ajateenistuse asendamise asendusteenistusega otsustab riigikaitseosakonna juhataja.

6. Inimõiguste kaitse

6.1 Inimõiguste kaitse alused

Kuidas toimib inimõiguste kaitse?
Inimõiguste kaitse tugineb demokraatlikule riigikorraldusele, õigussüsteemile ja inimeste teadlikkusele oma õigustest.
Kõige olulisemad inimõigusalased rahvusvahelised dokumendid on:

• inimõiguste ülddeklaratsioon (vastu võetud ÜRO Peaassamblee poolt 10. detsembril 1948);
  
• kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (vastu võetud ÜRO Peaassamblee poolt 16. novembril 1966);
  
• majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt (vastu võetud ÜRO Peaassamblee poolt 16. novembril 1966);
  
• Euroopa inimõiguste konventsioon (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, vastu võetud Euroopa Nõukogus 4. oktoobril 1950);
  
• Euroopa sotsiaalharta (vastu võetud Euroopa Nõukogus 18. oktoobril 1961).
  

Kõigi Eesti Vabariigi põhiseadusega ja rahvusvaheliste lepingutega tagatud inimõiguste rikkumise korral on isikul õigus pöörduda nii õiguskantsleri kui ka kohtu poole.
Kui kõik siseriiklikud võimalused Eestis on ammendatud , on isikul Euroopa inimõiguste konventsiooni rikkumise korral võimalus esitada kaebus Eesti Vabariigi vastu Euroopa Inimõiguste Kohtule. Kohtu jurisdiktsioon on siduv kõigile lepingu osapooltele, sealhulgas Eesti Vabariigile. Alaliselt tegutsev kohus tegeleb kohtuasjaga algusest lõpuni, alates kaebuse eelmenetlusest kuni kohtuotsuse langetamiseni.

6.2 Inimõiguste kaitse Eestis

Kuidas kaitsta inimõigusi Eestis?
Oma õigusi saab kaitsta

• pöördudes õiguskantsleri poole. Õiguskantsleri (ombudsman ehk õigusvahemees) põhiülesanded on isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitsmine ning seaduslikkuse järelevalve. Õiguskantsleri poole saavad pöörduda kõik isikud - füüsilised ja juriidilised isikud. Pöörduda saab ka esindaja vahendusel. Õiguste kaitsmiseks saab esitada avalduse või kaebuse kirjalikult (vt avalduse vorm) või vastuvõtuaegadel minna isiklikult õiguskantsleri büroosse. Õiguskantsleri esindajad võtavad inimesi vastu ka maakondades;
  
• pöördudes kohtu poole. Vastavalt Eesti põhiseadusele on rahvusvahelise õiguse normid Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa ja ratifitseeritud inimõiguslepete alusel saab kohtus oma õiguste eest seista. Inimõigusalaseid rahvusvahelisi lepinguid võivad rakendada kõik Eesti kohtud ja ametiasutused;
  
• pöördudes inimõigustega tegelevate organisatsioonide poole Eestis.
  

6.3 Euroopa Inimõiguste Kohus

Mis on Euroopa Inimõiguste Kohus ja kuidas pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtu poole.
Euroopa Inimõiguste Kohus on Euroopa Nõukogu inimõiguste kaitse organ, mis lähtub Euroopa inimõiguste konventsioonist. Kohus on loodud 1959. aastal ja töötab alaliselt Strasbourgis. 
Juhul, kui Euroopa Nõukogu liikmesriigi kohtusüsteem ei kaitse  inimõiguste konventsiooniga üksikisikule tagatud õigusi, on tal võimalus esitada kaebus Euroopa Inimõiguste Kohtule. Ka riik võib esitada kaebuse teise riigi vastu. Kohtu pädevus hõlmab kõiki riike, kes on ratifitseerinud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni. Kohtu koosseisu kuulub igast liikmesriigist üks kohtunik.
Euroopa Inimõiguste Kohtu poole pöördumisel on vältimatuks tingimuseks, et kõik siseriiklikud võimalused oma õigusi kaitsta on ammendatud ja kaebus on läbinud kõik kohtuinstantsid. Pöördumisi inimõiguste organisatsioonide ja õiguskantsleri poole ei arvestata.
Euroopa Inimõiguste Kohus tegeleb kohtuasjaga algusest lõpuni, alates kaebuse eelmenetlusest kuni kohtuotsuse langetamiseni. Kohtunikud on täiesti sõltumatud ja neid valib Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee. Kohtule esitatud avaldusi arutab kõigepealt kolmeliikmeline kohtukolleegium, kes otsustab, kas kaebus on vastuvõetav.

7. Inimõigustega seotud rahvusvahelised organisatsioonid

7.1 Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO)

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) on loodud 24. oktoobril 1945. Eesti ühines ÜROga 17. septembril 1991.
Inimõiguste kaitse on ÜRO üks peamisi tegevussuundi, tema tegevuse käigus on loodud rida inimõiguste kaitsega otseselt tegelevaid struktuure ja programme . Lisaks ÜRO Inimõiguste Komisjonile ja Inimõiguste Ülemkomissari büroole tegelevad inimõiguste probleemidega veel mitmed ÜRO allasutused (Rahvusvaheline Tööorganisatsioon  ILO, ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon   UNESCO , Toidu- ja Põllumajanduse Organisatsioon  FAO, ÜRO Lastefond   UNICEF jt).
Aastail 1993 - 2001 tegutses Eestis ÜRO Arenguprogramm ( UNDP ), mis lõpetas oma tegevuse 1. jaanuarist 2002. UNDP toetusel on koostatud Eesti inimarengu aruandeid alates 1995. aastast.

7.2 Euroopa Nõukogu

Euroopa Nõukogu on loodud 5. mail 1949. Eesti on Euroopa Nõukogu liige 14. maist 1993.
Euroopa Nõukogu inimõiguste alane põhidokument on Euroopa inimõiguste konventsioon. See on rahvusvaheline leping, mis kirjutati alla Roomas 4. novembril 1950 ja jõustus 1953. aastal. Eesti Vabariik ühines Euroopa Nõukoguga ja kirjutas alla Euroopa inimõiguste konventsioonile 14. mail 1993. Riigikogu ratifitseeris selle 13. märtsil 1996 ning ratifitseerimine muutus Eestile rahvusvaheliselt siduvaks 16. aprillist 1996.
Euroopa inimõiguste konventsioon ja selle protokollid tagavad õiguse:

• elule, isikuvabadusele ja turvalisusele;
  
• õiglasele kohtulikule arutamisele tsiviil- ja kriminaalasjades;
  
• valida ja olla valitud;
  
• südametunnistuse-, mõtte-, ja usuvabadusele;
  
• sõnavabadusele (sh ajakirjandusvabadus);
  
• omandile.
  

Konventsioon keelab:

• piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise ;
  
• surmanuhtluse ;
  
• oma riigi kodanike väljasaatmise riigist või nende riiki sisenemise mittelubamise;
  
• välismaalaste kollektiivse väljasaatmise.
  

Konventsiooni täitmist kontrollib Euroopa Inimõiguste Kohus.
Konventsiooni täiendavad Euroopa sotsiaalharta, piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise tõkestamise Euroopa konventsioon ja vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioon. Kõigi nimetatutega on Eesti ühinenud.
Muud inimõigustega tegelevad EN institutsioonid :

• Rassismi ja Sallimatuse Tõkestamise Euroopa Komisjon (ECRI)
  
• Inimõiguste erivolinik.
  

7.3 Euroopa Liit

Euroopa Liit loodi 1. novembril 1993 jõustunud Euroopa Liidu lepingu ehk Maastrichti lepinguga.
Euroopa Liidu koostööst rääkides öeldakse, et see põhineb nn kolmel sambal :

• varasemad koostöö vormid Euroopa ühendustest pluss majandus- ja rahaliidu reeglid;
  
• ühine välis- ja julgeolekupoliitika ;
  
• koostöö sise- ja õigusküsimustes.
  

Teise ja kolmanda samba puhul säilivad liikmesriikidel suveräänse otsustamise õigused, otsused võetakse vastu ühehäälsuse alusel. Maastrichti lepinguga võeti juurde ka mõned uued valdkonnad - tervishoiupoliitika , kultuuri ja tarbijakaitse vallas.

7.4 Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon ( OSCE =CSCE)

Eesti ühines OSCE-ga 17. septembril 1991. 
Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE, kuni 1995. aastani Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverents - CSCE) tegevuse põhivaldkonnaks on julgeolekualane koostöö riikide vahel.
OSCE sai alguse diplomaatilise konverentsina 1975. aastal Helsingis vastu võetud lõppaktiga ning rahvusvaheliseks organisatsiooniks muutus 1994. aastal. Juba Helsingi lõppaktis olid julgeolekuprobleemid orgaaniliselt seotud inimõiguste küsimusega. OSCE tegeleb lisaks traditsioonilistele inimõigustele ka vabade valimiste ja demokraatia kaitsega. Inimõiguste seisukohast on oluline, et kuigi OSCE väljendab riikide poliitilist tahet, rõhutatakse tema dokumentides , et inimõiguste kaitset ei vaadelda riigi siseasjana.
OSCE missioon tegutses Eestis aastail 1993-2001, tegeldes põhiliselt demokraatlike struktuuride edendamise ning rahvustevahelise konflikti ärahoidmisega. Seetõttu olid missiooni tähelepanu keskpunktis eelkõige kodakondsus - ja keeleküsimused.

7.5 Amnesty International

Amnesty International (AI) on 1961. aastal loodud valitsusväline rahvusvaheline organisatsioon, mille põhilised eesmärgid on:

• meelsusvangide vabastamine;
  
• poliitvangide üle õiglase ja kiire õigusmõistmise tagamine;
  
• surmanuhtluse, kinnipeetavate piinamise ja muu julma , ebainimliku ja alandava kohtlemise keelustamine;
  
• õigussüsteemi väliste kohtumõistmiste ja "kadumiste" lõpetamine;
  
• pantvangide võtmise, vangide piinamise, tapmise ja terroriaktide vastu võitlemine.
  

AI korraldab inimõiguste kampaaniaid, aktsioone konkreetsete isikute või gruppide inimõiguste rikkumise puhul, ekspertiise ja abiandmist inimõiguste rikkumise ohvritele, inimõiguste õpetust, info kogumist ja uurimistööd.
AI-l on kokku üle ühe miljoni liikme ja regulaarse annetaja rohkem kui 160 riigis. Erinevaid gruppe on Rahvusvahelise Sekretariaadi juures registreeritud üle 5300. Riiklikult organiseeritud sektsioonid on 56 riigis, 34 neist asuvad Ladina-Ameerika, Kariibidel, Aafrikas, Aasias ning Kesk- ja Ida-Euroopas.
AI koordinatsioonikeskuseks on Rahvusvaheline Sekretariaat asukohaga Londonis. Sekretariaadi isikkoosseisu kuulub üle 320 alalise töötaja pluss 95 vabatahtliku rohkem kui 50 riigist. AI-d juhib 9-liikmeline Rahvusvaheline Täitevkomitee (International Executive Committee - IEC). Üheksast liikmest kaheksa on vabatahtlikud, kes valitakse ülemaailmse liikumise esindajatest koosneva Rahvusvahelise Nõukogu (International Council ) poolt ametisse kaheaastaseks perioodiks . Üheksas liige määratakse ametisse Rahvusvahelise Sekretariaadi poolt.

7.6 ÜRO Lastefond (UNICEF)

ÜRO Lastefond (UNICEF) loodi 1946. aastal kui hädaabiorganisatsioon. 1953. aastal muutus UNICEF iseseisvate õigustega ÜRO allasutuseks, mille eesmärgiks on pikemaajaliste arenguprogrammide kavandamine ja elluviimine .

UNICEFi missioon on laste elude kaitsmine, nende arengu toetamine ja arusaamine ning mõistmise edendamine laste arengu vajadustest . Põhidokumendiks on 1989. aastal ÜRO poolt vastu võetud lapse õiguste konventsioon.
1994. aastal asutati UNICEFi Eesti Rahvuskomitee.

8. Inimõigusalased rahvusvahelised kokkulepped, millega Eesti on ühinenud

Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioon (09.12.1948)
Eesti Vabariik ühines 26. septembril 1991
Jõustus 19. jaanuaril 1992
Riigi Teataja II 1994, 27, 103
Rahvusvaheline konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (21.12.1965)
Eesti Vabariik ühines 26. septembril 1991
Jõustus 20. novembril 1991
Riigi Teataja II 1995, 5-6, 30
Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt (16.12.1966)
Eesti Vabariik ühines 26. septembril 1991
Jõustus 21. jaanuaril 1992
Riigi Teataja II 1993, 10-11, 13
Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (16.12. 1966)
Eesti Vabariik ühines 26. septembril 1991
Jõustus 21. jaanuaril 1992
Riigi Teataja II 1993, 10-11, 11
Fakultatiivne protokoll kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti juurde (16.12.1966)
Eesti Vabariik ühines 26. septembril 1991
Jõustus 21. jaanuaril 1992
Riigi Teataja II 1993, 10-11, 12
Konventsioon aegumistähtaja mittekohaldamisest sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude suhtes (26.11.1968)
Eesti Vabariik ühines 26. septembril 1991
Jõustus 21. jaanuaril 1992
Riigi Teataja II 1994, 16-17, 50
Apartheidikuriteo tõkestamise ja selle karistamise rahvusvaheline konventsioon (30.11.1973)
Eesti vabariik ühines 26. septembril 1991
Jõustus 20. novembril 1991
Riigi Teataja II 1995, 5-6, 29
Konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (18.12.1979)
Eesti Vabariik ühines 26. septembril 1991
Jõustus 20. novembril 1991
Riigi Teataja II 1995, 5-6, 31
Piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastane konventsioon (10.12.1984)
Eesti Vabariik ühines 26. septembril 1991
Jõustus 20. novembril 1991
Riigi Teataja II 1994, 14-15, 44
Lapse õiguste konventsioon (20.11.1989)
Eesti Vabariik ühines 26. septembril 1991
Jõustus 20. novembril 1991
Riigi Teataja II 1996, 16, 56
Pagulasseisundikonventsioon (28.07.1951) ja pagulasseisundi protokoll (31.01.1967)
Eesti Vabariik ühines 19.02.97
Konventsioon jõustus 9. juulil 1997
Riigi Teataja II 1997, 6, 26

Euroopa Nõukogu inimõigusalased lepingud

Euroopa Nõukogu statuut (05.05.1949)
Eestis jõustus 14. mail 1993
Konventsioon inimõiguste ja põhivabaduste kaitseks (04.11.1950)
Eestis jõustus 16. aprillil 1996
Protokoll nr.1 Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni juurde (20.03.1952)
Eestis jõustus koos konventsiooniga
Protokoll nr. 2 Euroopa Inimõiguste Kohtu pädevusest anda nõuandvaid arvamusi (06.05.1963)
Eestis jõustus koos konventsiooniga
Protokoll nr. 3 inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni juurde (06.05.1963)
Eestis jõustus koos konventsiooniga
Protokoll nr. 4 teatud õiguste ja vabaduste kindlustamisest , mis ei ole lülitatud konventsiooni ja sellega kaasnevasse esimesse protokolli (16.09.1963)
Eestis jõustus koos konventsiooniga
Protokoll nr. 5 inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni juurde (20.01.1966)
Eestis jõustus koos konventsiooniga
Protokoll nr. 6 surmanuhtluse kaotamise kohta (28.04.1983)
Eestis jõustus 1. mail 1998
Protokoll nr. 7 inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni juurde (22.11.1984)
Eestis jõustus 1. juulil 1996
Protokoll nr. 8 inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni juurde (19.03.1985)
Eestis jõustus koos konventsiooniga
Protokoll nr. 9 inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni juurde (06.11.1990)
Eestis jõustus 1. augustil 1996
Protokoll nr. 10 inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni juurde (25.03.1992)
Eestis jõustus koos konventsiooniga
Protokoll nr. 11 konventsiooniga loodud kontrollmehhanismi ümberkorraldamiseks (11.05.1994)
Eestis jõustus 1. novembril 1998.
Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsioon (26.11.1987)
Eestis jõustus 1. märtsil 1997
Lisaprotokollid nr. 1 ja 2 (04. 11. 1993)
Eestis jõustusid 1. märtsil 2002
Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioon (01.02.1995)
Eestis jõustus 1. veebruaril 1998
Kõrgharidustunnistuste ja kõrgharidusele juurdepääsu võimaldavate tunnistuste Euroopa regioonis tunnustamise konventsioon (11.04.1997)
Eestis jõustus 1. veebruaril 1999
Euroopa sotsiaalharta (Parandatud ja täiendatud euroopa sotsiaalharta, 03. 05. 1996)
Eestis jõustus 1. novembril 2000
Inimõiguste ja biomeditsiini konventsioon: inimõiguste ja inimväärikuse kaitse bioloogia ja arstiteaduse rakendamisel (04.04.1997)
Eestis jõustus 1. juunil 2002
Inimese kloonimist keelav lisaprotokoll (12.01.1998)
Eestis jõustus 1. juunil 2002

9. Inimõiguste ülddeklaratsioon

Inimkonnal tuli läbi elada loendamatu hulk kannatusi, vägivalda ja õiglusetust enne, kui jõuti üldise kokkuleppeni sõnastada kõige olulisemad ja tähtsamad neist õigustest ja panna need kirja ühte, valdava enamiku maailma rahvaste poolt tunnustatud dokumenti – inimõiguste ülddeklaratsiooni.
Selles dokumendis on kokku võetud kõik kodanike põhiõigused, ta deklareerib nii elementaarseid õigusi, kodanikuõigusi ja - vabaduse kui ka sotsiaalmajanduslikke õigusi. Paraku on deklaratsioon vaid soovitusliku iseloomuga ja osad riigid ei täida seal kehtestatud norme.
Inimõigused – need on õigused, mis kuuluvad igale inimesele inimeseks olemise tõttu. Inimõigused on õiguste kogum, mis väärtustab inimest ja ühiskonda kui tervikut ning kehtib ülemaailmselt. Kõik inimesed sünnivad oma õiguste poolest võrdsete ja vabadena ning inimõigused ja põhivabadused kuuluvad kõikidele inimestele ilma mingisuguse vahetegemiseta rassi, nahavärvuse, rahvusliku või etnilise päritolu, keele, soo, usu, veendumuste, vaadete või muu sarnase olemusliku tunnuse alusel sõltumata sellest, kes on ta vanemad või missugune on tema ühiskondlik positsioon. Inimestel peavad olema võrdsed võimalused hea hariduse omandamiseks või oma erialal töötamiseks, ja seda sõltuvalt tema enda jõupingutustest.
Inimõigused põhinevad 18. sajandi filosoofide ideedel, kuid rahvusvahelisel tasandil hakati nende arendamisega aktiivsemalt tegelema pärast Teist maailmasõda.
Inimõigused on võõrandamatud, nagu deklareerib inimõiguste ülddeklaratsioon. Samas peab oma õiguste ja vabaduste teostamisel iga inimene alluma vaid sellistele piiramistele, mis on seadusega kehtestatud ainsa eesmärgiga: tagada teiste õiguste ja vabaduste tunnustamine ja austamine ning moraalist, avalikust korrast ja üldise heaolu nõuetest kinnipidamine demokraatlikus ühiskonnas.
Mille mõjutusel tehti inimõiguste ülddeklaratsioon ?
Idee, et võim on piiratud kodanike õigustega, kes on moraalselt esmased ning võimust ja valitsejast ülemad, on pika ajalooga. Selle juured ulatuvad läbi Suure Vabaduskirja (1215), õpetlaste, Prantsuse revolutsiooni ja Ameerika kodusõja. Viimaseks globaalseks tõukejõuks selles arengus oli II maailmasõda oma õudustega ning sellele reaktsioonina järgnenud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni loomine, et kaitsta rahu ja inimväärikust. Kuni Teise Maailmasõjani arvati üldiselt, et inimõiguste sisu, eriti aga nende ulatuse kindlaksmääramine, kulub riikide sisekompetentsi. Seda arusaamist sundis revideerima rassi-, rahvus- ja poliitiliste gruppide ebainimlik jälitamine fašistlikul Saksamaal ja stalinlikus Nõukogude Liidus.
Inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmine
On tähelepanuvääriv, et ÜRO asutajaliige Nõukogude Liit, mille koosseisu olime meiegi liidetud, ei hääletanud ülddeklaratsiooni vastuvõtmise poolt. ÜRO 56-st tolleaegsest liikmest hääletas ülddeklaratsiooni vastuvõtmise poolt 48 liiget, erapooletuiks jäid NSV Liit, Tšehhoslovakkia, Poola, Valgevene, Ukraina , Jugoslaavia , Saudi Araabia ja Lõuna-Aafrika. See formaalse põhjusena ühelt poolt, sisuliselt aga deklaratsioonis sisalduv "ohtlikkus" totalitaarsele võimule oli põhjuseks, miks ülddeklaratsioon jäi eestlastele nagu ka teistele Nõukogude Liidu tolleaegsetele rahvastele tundmatuks. Seda ei tõlgitud ega avaldatud ametlikult rahvuskeeltes.
Inimõiguste ülddeklaratsioon võeti vastu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) Peaassambleel 1948 aastal 10. detsembril.
Deklaratsioonist sai eeskuju teistele analoogsetele dokumentidele, nagu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, Aafrika inimeste ja rahvaste õiguste harta jne.
Millest koosneb Inimõiguste ülddeklaratsioon?
Inimõiguste ülddeklaratsioonil on vaid soovituslik iseloom, kuid see mõjutas paljusid seadusliku iseloomuga pakte. Inimõiguste ülddeklaratsioonile tuginevad ka mitmete paljude põhiseadused, kaasaarvatud Eesti Vabariigi põhiseadus. Näiteks on kõik inimesed lähtudes inimõiguste ülddeklaratsioonist võrdsed, ka Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Põhiseadus on täitmiseks kohustuslik kõigile Eesti kodanikele kui ka Eestis viibivatele välisriikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele.
Ülddeklaratsioon on suhteliselt lühike ning sisaldab 30 üsna hästi sõnastatud õigust.
Deklaratsiooni 21 esimest artiklit sisaldavad nn. negatiivseid õigusi, mis saavad olla tagatud suhteliselt lihtsalt ega nõua võimult sotsiaalpoliitilisi otsustusi ja valikuid avalikes kulutustes.
Artiklid 22 kuni 26 on oma loomult nn. positiivsed, sest nende kaitse ja teostamine on enamalt sõltuvad riigi sotsiaalmajanduslikest võimalustest. Riik ei saa neid garanteerida, kuid peab tegema kõik endast oleneva ja looma tingimusi, et inimeses saaksid neid õigusi kasutada. Seega on need sätted pigem üleskutsed ja eesmärgiseaded, millest hea inimväärikust austav ja kaitsev võim peaks juhinduma.
Inimõiguste ülddeklaratsioon koosneb kahte liiki õigustest: kodaniku-ja poliitilised õigused ning sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised õigused.
Kodaniku- ja poliitilised õigused on näiteks : õigus elule, õigus vabadusele, võrdsusele ja isikupuutumatusele, õigus kaitsele julma, alandava, ebainimliku kohtlemise ja karistamise eest, õigus kaitsele rassilise, rahvuselise, soolise või usulise diskrimineerimise eest, õigus mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele, sõnavabadus jne. Nende õiguste järgimist ei tohi riik takistada ega keelata.
Sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised õigused : õigus toidule, õigus inimväärsele, tervist ja heaolu tagavale elatustasemele, õigus tööle, õigus haridusele ja osalusele ühiskonna kultuurielus, õigusvara kaitsele, õigus perekonnale jne.
Riik peab nende õiguste tagamiseks välja töötama ja ellu viima vastavad programmid .
On tavaks, et riigid tunnustavad rahvusvahelise õiguse esmasust siseriikliku õiguse ees ning nende vastuolu korral antakse prioriteet rahvusvahelisele õigusele. Nii sätestab rahvusvahelise ja siseriikliku õiguse vahekorra ka Eesti Vabariigi põhiseadus.
Väljavõtteid inimõiguste ülddeklaratsioonist

• Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Neile on antud mõistus ja südametunnistus ja nende suhtumist üksteisesse peab kandma vendluse vaim (Artikkel 1);
  
• Kedagi ei või pidada orjuses või õigusteta seisundis; orjus ja orjakaubandus ükskõik millisel kujul on keelatud (Artikkel 4);
  
• Kellegi suhtes ei tohi rakendada piinamisi või julma, ebainimlikku, tema väärikust alandavat kohtlemist või karistust (Artikkel 5);
  
• Kedagi ei või meelevaldselt vahistada, kinni pidada või pagendada (Artikkel 9);
  
• Igal inimesel on õigus vara omamisele nii üksikult kui ka teistega koos. Kelleltki ei tohi tema vara meelevaldselt ära võtta (Artikkel 17);
  
• Igal inimesel on õigus rahumeelse kogunemise ja liitumise vabadusele. Kedagi ei või sundida ükskõik millisesse assotsiatsiooni astuma (Artikkel 20);
  
• Käesolevas deklaratsioonis ei tohi midagi tõlgendada kui õiguse andmist mõnele riigile, isikute rühmale või üksikisikutele tegutsemiseks või tegudeks , mis on suunatud kaesolevas deklaratsioonis toodud õiguste ja vabaduste kaotamisele (Artikkel 30).
  

Milleks on inimõiguste ülddeklaratsioon vajalik ?
Pika ajaloo jooksul ei ole inimkond leidnud demokraatiast paremat vahendit ühiselu korraldamiseks. Ometi ei ole demokraatia täiuslik, sest enamuse võimuna võib ta osutuda vahendiks vähemuse õiguste ja huvide ignoreerimisel. Selleks vähemuseks võivad osutuda lapsed või vanurid , puudega inimesed, välismaalased mitmete alagruppidena (näit. põgenikud, immigrandid), rahvusgrupid, põlisrahvad, seksuaalvähemused, erinevad usulised või maailmavaatelised grupid jne. Inimõigused ja vabadused ning nende tõhusad kaitsemehhanismid on olulisemaks viisiks selle vältimisel ning inimeste võrdõiguslikkuse kindlustamisel. 
Jõudmaks lihtsa ja üldist aktsepteerimist leidva arusaamiseni, et igaühel meist on võõrandamatuid õigusi tulenevalt sellest, et me oleme inimesed, kulus aastasadu . “Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena”, on öeldud inimõiguste ülddeklaratsiooni esimeses artiklis. Inimese loomulikke õigusi elule, vabadusele, võrdsusele, inimväärikusele, isikupuutumatusele, perekonnale, arengule jne ei ole keegi talle andnud, kinkinud, võimaldanud või lubanud. Need õigused on inimesele ürgomased ja loomupärased, need on kujunenud inimese loomulikus looduslikus arengus. Seepärast ei saa keegi inimeselt talle olemuslikult kuuluvaid õigusi ka meelevaldselt ära võtta või piirata. Seda saab teha üksnes juhtudel ja viisil, milles inimesed ise demokraatlikul moel kokku on leppinud.
Inimõiguste ülddeklaratsioon jaguneb kahte liiki õigusteks : kodanikuvabadused, mida riik ei tohi keelata, ja sotsiaalsed, majanduslikud ning kultuurilised õigused, mida riik peab teostama .
Inimõiguste ülddeklaratsioon on vajalik kõigile võrdsete õiguste tagamiseks.
 

Kasutatud allikad

http://www.eesti.ee/est/teemad/inimoigused/
http://www.humanrights.ee/est/decl/comments.ht m
“Ühiskonnaõpetus põhikoolile” 1. osa Rein Taagepera AVITA , 2004
http://miksike.ee/docs/referaadid/inimoigused_ellyke.ht m