Rahvusvahelise inimõiguse esseed (0)

Inimõiguste kategoriseerimise võimalused

Inimõigusi saab jagada absoluutseks ja suhteliseks õiguseks. Absoluutsed õigused on õigus elule, mitte olla piinatud, orjuse keelamine , kahekordse kohtu pidamise keeld jne. Mitte mingil tingimusel ei tohi nendest taganeda . Inimese loomulikke õigusi ei ole keegi talle andnud, kinkinud, võimaldanud või lubanud, vaid need õigused on inimesele ürgomased ja loomupärased, need on kujunenud inimese loomulikus looduslikus arengus. Seepärast ei saa keegi inimeselt talle olemuslikult kuuluvaid õigusi ka meelevaldselt ära võtta või piirata. Seda saab teha üksnes juhtudel ja viisil, milles inimesed ise demokraatlikul moel kokku on leppinud. Suhtelised inimõigused on siis kõik teised õigused. Enamik inimõigusi on suhtelised. Kui on vastuolulisus kahe suhtelise inimõiguse vahel, siis tuleb neid tasakaalustada. Suhteline inimõigus on selline, mida on võimalik piirata seadusest tulenevalt, kuid piirang peab olema vajalik demokraatlikus ühiskonnas ning teatud eesmärkidel kasutatav, näiteks teiste isikute õiguste kaitseks. Kõik inimõigused on välja toodud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis.
Inimõigusi on võimalik kategoriseerida ka generatsioonide kaupa. Laias mõttes räägitakse I, II ja III generatsiooni inimõigustest, kuid tänapäeval võib öelda, et on ka juba IV generatsioon olemas. Esimese põlvkonna õigused jaotuvad kodaniku- ja poliitilisteks õigusteks, neid võib pidada ka kõige laialdasemalt tunnustatuks. Teine inimõiguste põlvkond koosneb sotsiaalsetest ning kultuurilistest õigustest ja kolmas hõlmab kollektiivseid õigusi, näiteks õigust arengule, rahule ning puhtale keskkonnale. Neljanda põlvkonna inimõigused on seotud teaduse ning tehnoloogia arenguga, kuid see on alles arenemisjärgus. Inimõigused ja kodanikuvabadused ilmusid alles seoses Prantsuse revolutsiooniga, need pole antavad, neid käsitleti kui midagi loomulikku ehk nii tekkisid I generatsiooni inimõigused. II generatsiooni inimõigused levisid seoses heaoluühiskondade tekkega ja III generatsiooni inimõigused kerkisid päevakorda seoses arengumaade probleemide aktualiseerumisega.
Kodaniku- ja poliitilised õigused on õigus elule ja vabadusele, õigus kaitsele ebainimliku kohtlemise ja karistamise eest, õigus kaitsele rassilise või usulise diskrimineerimise eest, õigus südametunnistuse- ja usuvabadusele, sõnavabadus jne. Nende õiguste järgimist ei tohi riik takistada ega keelata. Sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised õigused on seotud inimeste ühiselu, töö ja esmase toimetulekuvajadusega. Nende aluseks on idee, et inimesed on võrdsed ja neile peab olema tagatud juurdepääs põhilistele sotsiaalsetele ja majanduslikele hüvedele, teenustele ja võimalustele. Riik peab nende õiguste tagamiseks välja töötama ja ellu viima vastavad programmid . Solidaarsusõiguse aluseks on solidaarsuse idee ning need puudutavad ühiskonna või rahva kollektiivseid õigusi, näiteks õigus säästvale arengule, rahule ja tervislikule elukeskkonnale.
Õiglase õigusemõistmise põhimõtted
EIÕK artikkel 6 lg1 sätestab, et igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus , seaduse alusel moodustatud kohtus. Kohtuotsus kuulutatakse avalikult, kuid istungi võib ajakirjanikele ja üldsusele täielikult või osaliselt kinniseks kuulutada demokraatliku ühiskonna kõlbluse, avaliku korra või riigi julgeoleku huvides, alaealise huvides või poolte eraelu kaitseks või kohtu määratud ulatuses erijuhtudel, kui avalikkus kahjustaks õigusemõistmist. Lihtsamalt öeldes igaühele, kellele on esitatud süüdistus või kes on seotud tsiviilasjaga on õigus õiglasele kohtumenetlusele, sõltumatus kohtus ning see peab toimuma mõistiku aja jooksul. Sõltumatul kohtul on kaks külge objektiivne ja subjektiivne. Objektiivne külg tähendab, et õigusemõistmine peab ka näima õiglane. Subjektiivne külg tähendab kohtuniku käitumist protsessi ajal, kas tal on juba eelnev häälestus olemas või mitte. Rikkumine on toimunud siis, kui kohtunik on enne otsust väljendanud enda seisukohta. Reegel on see, et kohtuniku subjektiivset neutraalsust tuleb eeldada. Menetlusaja asjad on ainus erand , kus kohtumenetluse kestel saab esitada iseseisva kaebuse menetlusaja rikkumise peale. Sest see rikkumine ei ole seotud põhiasja sisuga. Mõistliku menetlusajaga on seotud suur propotsioon kaasuseid. Mõistlik menetlusaeg on oluline, sest kohtumenetlus toob alati kaasa palju stressi. Mõistliku menetlusaja kaasuste hindamiseks kasutatakse järgmiseid kriteeriumeid nagu asja raskusaste , osapoolte käitumine, kas kohtu tegevus on olnud hoolas ning mis on isikule kaalul .
Õiglane kohtumenetlus on väga oluline igas demokraatlikus ühiskonnas, seega on see artikkel üks tähtsamaid ja kõige sagedamini appi võetud konventsiooni sätteid. Õiglase kohtumenetluse kohta on rohkem kohtuasju kui ühegi teise teema kohta. Kohustus tagada õiglane kohtumenetlus on pigem kohtunikel, riiklikel süüdistajatel ja seaduseandjatel kui otseselt üldsusega tegelevatel ametnikel, kellele see töövahend on kavandatud. Kuna konventsioon peab rakenduma paljudes riikides, kelle õigussüsteem oluliselt erineb, on kohus paljudele terminitele artiklis andnud oma autonoomse konventsiooni tähenduse. See kehtib nt terminitele kriminaalne , süüdistus ja tsiviilõigus. Need terminid ei tähenda alati sama nagu riiklikes süsteemides. Menetluste puhul, mis määravad kriminaalsüüdistuse, on protseduurid rangemad kui teiste kohtumenetluste puhul. Mõistel kriminaalne on konventsiooni kohaselt spetsiifiline tähendus ja see võib laieneda distsiplinaarsetele, administratiivsetele või fiskaalsetele menetlustele, kui need võivad viia asjassepuutuva isiku karistamiseni. Kriminaalasjade puhul on politsei ja vanglaametnike roll õiguste austamises ja kaitsmises tunduvalt suurem kui tsiviilasjades. Lisaks sõltub kohtuasjade ajavahemik osaliselt politseijuurdluse tõhususest.
Euroopa Inimõiguste kohtu menetlus
EIK on Euroopa Nõukogu inimõiguste kaitse organ, mis lähtub oma tegevusest Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist ja mille pädevus hõlmab kõiki riike, mis on selle konventsiooni ratifitseerinud. Kohtusse võib pöörduda isik siis, kui liikmesriigi kohtusüsteem ei kaitse konventsiooniga talle tagatud õigusi ja kõik siseriiklikud võimalused oma õigusi kaitsta on ammendatud . Samuti võib riik esitada kaebuse teise riigi vastu. Kohtu alaline tööpaik on Strasbourgis. Kohtu koosseisu kuulub üks kohtunik igast liikmesriigist, kohtunikud on sõltumatud ning nad valib ametisse Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee.
Kohus ei saa võtta asju arutamiseks omal algatusel . Konventsioonis tehakse vahet kahte liiki kaebustel: individuaalkaebustel, mida võib esitada iga üksikisik, isikute grupp, ettevõte või MTÜ, kelle õigusi on rikutud; ning riikidevahelistel kaebustel, mida võib esitada üks riik teise vastu. Kaebusi saab esitada vaid ühe või mitme riigi vastu, kes on konventsiooni ratifitseerinud ning on kaebaja arvates oma konventsioonijärgseid kohustusi rikkunud. Riigid, kelle suhtes otsus on tehtud peavad seda täitma. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee jälgib otsuste täitmist, eelkõige kohtu poolt määratud hüvitise maksmist kaebajale. Kaebused , mis esitatakse näiteks kolmandate riikide või üksikisikute vastu, tunnistatakse vastuvõetamatuks. Üksikisik võib kaebuse esitada ise, advokaadi abi ei ole menetluse algstaadiumis vajalik. Advokaadi abi on vaja siis, kui kohus on küsinud vastustavalt valitsuselt tema seisukohti kaebuse kohta. Eraldi nimekirja advokaatidest, kes võivad kohtus esindada ei ole, esindada võib iga advokaat , kellel on olemas oma ametialal tegutsemise õigus. Kaebus tuleb esitada kuue kuu jooksul arvates riigi kõrgeima kohtu otsuse kuupäevast. Kaebuse esitaja peab olema otseselt ja isiklikult Konventsiooni rikkumise ohver ja ta peab olema kandnud märkimisväärset kahju.
Kohtus on kaks põhilist menetlusstaadiumit: vastuvõetavuse staadium ning asja sisulise lahendamise staadium. Avaldust käsitletakse mitmes etapis . Ainuisikuliselt asju läbivaatav kohtunik tunnistab kaebuse vastuvõetamatuks kui vastuvõetamatus on algusest peale selge; see otsus edasikaebamisele ei kuulu. Selleks, et Kohus tunnistaks kaebuse vastuvõetavaks, peab ta vastama teatud tingimustele, vastasel juhul ei võeta asja arutamisele. Komitee teeb lõpliku otsuse nii vastuvõetavuse kui ka sisu kohta asjades, kus on välja kujunenud kindel kohtupraktika . Koda teavitab kaebusest vastustavat Valitsust ja palub esitada oma seisukohad. Kirjalikud seisukohad esitavad mõlemad pooled. Seejärel otsustab kohus, kas korraldada asjas suuline kuulamine, kuid üldiselt on see erand, arvestades kaebuste suurt hulka. Edasi teeb koda sisulise otsuse, mis jõustub kolme kuu pärast, kui üks pooltest ei taotle asja uut läbivaatamist suurkoja poolt. Juhul, kui suurkoja kolleegium otsustab suunata asja suurkojale uueks läbivaatamiseks, korraldatakse vajadusel avalik kuulamine. Suurkoja otsus on lõplik. On olemas ka sõbralik lahendus see on pooltevaheline kokkulepe, mis lõpetab kaebuse menetluse. Kui pooled on otsustanud sellise lahenduse kasuks, siis tähendab see tavaliselt seda, et vastustaja tunnistab rikkumist ning hüvitab selle kaebajale teatud summa raha maksmisega. Pärast sõbraliku kokkuleppe tingimuste läbivaatamist, ning kui inimõiguste kaitse vajadus ei nõua menetluse jätkamist, arvab Kohus kaebuse oma asjade nimistust välja. Kohus julgustab alati pooli sõlmima sõbralikku kokkulepet. Juhul kui kokkulepet ei saavutata, asub Kohus kaebuse sisulise läbivaatamise juurde.
Piinamise ja ebainimliku kohtlemise keelamine
EIÕK artikkel 3 keelab piinamise ja ebainimliku kohtlemine. See on absoluutne õigus ehk neid ei või ära võtta ega piirata. Artiklile 3 on viidatud paljudes erinevates olukordades , kuid kõige tavalisem kontekst, kus see esile kerkib, on isikute kohtlemine, kellelt on võetud nende vabadus. Selle tulemusena peavad politsei ja teised kinnipeetute eest vastutavad isikud olema eriti ettevaatlikud, et vältida selle artikli rikkumisi. Tark on teha väärkohtlemise riski varasem hindamine, eriti haavatavates kategooriates nagu kahtlustatavad pedofiilid, vähemusrühmad jne.
Piinamist defineeritakse kui tahtlikku ebainimlikku kohtlemist, mis põhjustab väga tõsiseid ja julmi kannatusi. Kannatuste määr on peamine erinevus piinamise ja ebainimliku kohtlemise vahel, kuid see peab olema ka tahtlik , nt informatsiooni väljapressimiseks või hirmutamiseks. Asjaolu, et informatsioon võib säästa süütuid elusid, ei õigusta piinamist. Näited tegude kohta, mille Kohus on leidnud küündivat piinamiseni, hõlmavad vägistamist, ähvardusi kahjustada perekonda, silmasidemetes hoidmist ja hukkamise teesklemist. Kannatused võivad olla nii vaimsed kui füüsilised. Piinamise lävi on muutuv, sest see, mida ei peetud piinamiseks 30 aastat tagasi, võib seda olla praegu, mil standardid tõusevad. Sama kehtib ebainimliku kohtlemise kohta. Ebainimlik kohtlemine peab jõudma tõsiduse miinimumtasemeni ja põhjustama kas tegelikku kehalist kahju või intensiivseid vaimseid kannatusi. See ei pea olema tahtlik ega põhjustatud sihilikult. Ülemäärane piiramine vahistamisel võib samuti küündida ebainimliku kohtlemiseni. Üksikvangistus ei ole ilmtingimata ebainimlik või alandav , kuid võib seda olla, eriti pika aja jooksul.
Kuidas teha kindlaks rikkumise olemasolu? Alustuseks on minimaalse raskusastme kriteerium , see ei ole täiesti absoluutne, vaid sõltub isiku vanusest , soost, tervislikust seisundist ja muudest asjaoludest. Järgmiseks, tuleb vaadata kohtlemise eesmärki, piinamisega on tegemist siis, kui eesmärk oli põhjustada valu ja/või kannatusi. Kannatused võivad olla ka vaimsed või psüühilised. Või kui eesmärk oli isikut alandada või tema vastupanu murda. Tagajärjed ei tarvitse olla pikaajalised. Seega on ebainimlik kohtlemine pehmem kui piinamine . Sagedased rikkumised on vangistustingimused, üksikvagistus ning ülekuulamisega ja kinnipidamisega seotud rikkumised.
Menetluslik aspekt on seotud uurimise läbiviimise kohustusega. Artikli 3 rikkumise puhul on kohustus viia läbi sõltumatu, efektiivne ja kiire uurimine . Näiteks tuleb arstlikult uurida vigastusi niipea kui võimalik, et teha kindlaks, kuidas need on tekkinud. Politsei ja teised ametnikud peavad pidama korralikku ja täpset registrit oma tegevuste kohta ja kui neid süüdistatakse väärkohtlemises, tegema täielikku koostööd igasugusel uurimisel . EIK kohtupraktika alusel ei ole piinamisega saadud tõend lubatav, ebainimliku kohtlemisega saadu aga on. EIK põhjendab seda sellega, et isik saab ennast enda ütluste vastu kohtus kaitsta. Isik saab esitada eraldi nõude ebainimliku kohtlemise eest hüvitise saamiseks. 2016 .– 2017 . aastal Eestis tuvastatud EIÕK artikli 3 rikkumised tõusetuvad peaasjalikult kinnipeetavate kaebustest inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest.