Inimõigused üldosa (0)

INIMÕIGUSED 
Jaak Roosaare 
29.jaanuar.2013 
Kuidas  on  inimõigused  täiesti  erinevad  teistest  rahvusvahelise  õiguse   aladest ?  Inimesi  kaitstakse  ka 
nende  enda  elukoha  eest.  Riigid  võisid  oma  kodanikega  teha  ükskõik  mida  nad  tahavad  oma 
territooriumil ja teistel riikidel polnud asja sinna sekkuda, see oli kuni ÜRO loomiseni põhimõtteliselt. 
See  on  arenenud  aeglaselt  ja  problemaatiliselt  –  viimastel  aastatel  rohkem.  Nr  Süürias, 
vahelesekkumised  on  seletatud  ja  põhjendatud,  kui  enesekaitset.   Kahtlemata   on  riikidel  õigus 
enesekaitsele,  seda  on  peetud  tugevamaks  aluseks  vahelesekkumiseks  kui   humanitaar    integratsioon . 
(Tollene peasekretär) 1991 ÜRO aruandes kirjutas ta integratsiooni probleemides, nentis, et see ei peaks 
olema  seotud  selle  probleemida  –  ei  tohi  teiste  riikide  siseasjadesse sekkuda  –  vastupidi,  kui  on  kriis, 
siis  peaks  olema  just  kohustus  vahele  sekkuda,  kui  on  tegemist  inimõigustega.  On  inimesi,  kes  on 
võtnud arvamuse, et süveräänsuse idee on  aegunud  – riik peab kaitsma oma inimeste heaolu jne.  
Kes  tagab  inimõigusi  ja  kuidas?  Rahvusvahelise  õiguse  tasemel  on  seotud  inimõiguste  kaitse 
tagamine  riigiga,  regiooniga  –  osades  on  tugevamalt  inimõigused  tagatud  kui  teises.  Dem  riikides 
tagatud  enamusjuhtudel.  Ainult  ÜRO  peale  ei  saa   loota .  Kohtute  juristitsioon  on  küsitav,  kas  on  neil 
kohutus antud küsimustes kaasa rääkima?  
Kes  leiutas inimõigused? Kust nad tulid? Millest nad arenesid? Kellele nad kuuluvad? Inimõiguste 
kaitse on arendatud seoses välismaalaste õigusega, enne kui tuli juurde eraldi siis inimõigute  valdkond  
peale ÜRO-d. Läbi aegade välismaalased on reisinud, külastanud võõraid riike, ja kui nad seda teevad 
siis  on  neil  teatud  kohustused  –  nad  ei  pea  järgima  ainult  oma  riigi  õigusi  vaid  ka  riigi  mida  nad 
külastavad.  Areng  on  olnud  iseseisev  ja  algas  juba  palju  varem  peale  kui  see  kaasaegne  inimõiguste 
ajastu  alguse  sai  ÜRO  kaudu.  Tänapäeval  võime  küsida,  kas  see  üldse  on  oluline?  Rääkida  ajaloost, 
kuidas  oli  kohustus  kaitsta  välismaalaste  kohustusi  jne.  Sp  et  need  õigused  pm  välismaalastel  olid 
võõrastes riikides ja see inimõiguste valdkond on selle kõik ära  katnud . Ei näe vajadust vahet teha neil 
kahel ajal. Kuigi võiks tähelepanu sellele pöörata.  
Kes leiutas inimõigused? Mis oli inimõiguste ajendiks? Juba aastatuhandeid tagasi – ühiskondades, 
rahvastel gruppidel on mingi  sisetunne , mis on õige ja mis pole. See õiguse ja õigluse tunne.  See käib 
loodusõigusega kaasa.  
Inimõigusi on kaitsusts ka  League  of Nation-si raames, loodi pärast I ms-i aga mis mitmetel põhjustel ei 
saanud  oma  eesmärkidega  hakkama  ja  hajus  ära.  Rahvusvahelise  Punase  Risti  poolt  ka  palju  antud 
1 
 
inimõigustesse eriti sõjaküsimustes. On ka  liikumisi  juba 18ndast sajandist, et keelustada orjapidamist, 
see on esimene inimõigus, mis tingis rahvusvahelise kaitse mingilmääral.  
Mis  kohustus  on  riikidel  üldse  lubada  välismaalasi  oma  territooriumile?  Sellist  kohustust  pole!! 
Kui ei ole mingeid leppeid, et lubada neid oma riiki, siis pm võib riik oma piirid sulgeda. Nt  Albaania  
kunagi –  keegi ei läinud sinna sisse rga sealt välja naljalt. Aga samas kui riik lubab välismaalasi oma 
riiki,  siis  nad  paratamatult  on  sunnitud  aktsepteerima  teatud  kohustusi  nende  inimestega!  Need 
sisaldavad minimaalseid inimõiguste kaitset – st seda, et teatud määral on nad kohustatud tagama isiku 
füüsilise turvalisuse. St seda, et kui neil tekib mingi õigusprobleem, eriti kriminaalõigusvaldkonnas, et 
neil peab olema teatud õiguskaitse  garantiid . Ja kui me räägime veel füüsilisest turvalisusest, siis see ei 
ole selline nõue, et iga välismaalane võib vabalt ringi käia ja arvata, et temaga ei juhtu midagi  – ikka 
juhtub, tasuvargused, vägistamised, tapmised jne. See ei ole mingi garantii – riik täidab oma miinimum 
kohustuse selleks kaitseks. Aga kui peaks midagi juhtuma, röövitakse,  tapetakse  ja kui riik on käitunud 
õigesti, siis ei saa riigile seda ette heita – riigilt saab nõuda, et ta seda röövi vms uuriks ja siis tegijat 
karistaks. Ja kui riik seda ei tee, siis võib riik olla rahvusvaheliselt  vastutav  tolle riigi suhtes, kust riigist 
need välismaalased pärit olid.  
Välisfirmadel  on  ka  teatud  õigused/garantiid  olemas  –  see  tuleb  esile  peamiselt  neis   olukordades   kus 
firma  vara  on  riigistatud.  See  oli  eriti   prob   ladina  Ameerikas,  Lõuna-Ameerikas,  kus  firmad  kolisid 
neisse  riikidesse ja mingil ajal valitsus otsustas, et oleks hea see firma ülevõtta ja pm riigistas ettevõtte 
(mitte dem riigid). Riigil on õigus riigistada ettevõtteid, kui nad  arvavad  et riigil on seda vaja – selles 
pole küsimus, õigus oli kompensatsioonis!! Väärtus peab olema hinnatud õigusest, turuväärtuse alusel, 
kompi  peab  siis  ka  suhteliselt  mõistliku  aja  jookul  kätte  saama  ja  peab  olema  selline,  et  seda  saab 
kasutada!  
Rahvusvaheline miinimum standard – mis see on? kuidas me seda määrame ära kuskohas see  latt  on? 
–  Harry  Robertsi  kaasus  (oli  toas  40  mehega,  pesemisvõimalusi  pole  jne  kas  talle  kui  välismaalasele 
oleks  pidanud  olema  paremad  arestiviibimis  tingimused?)  Välismaalastele  tuleks  pakkuda  paremaid 
standardeid kui pärismaalastele – kui see standard langeb allapoole. Ikkagi rahvusvahelises tavas – kui 
välismaalased,  kui  nad  lähevad   kuhugi   siis  nad  teavad,  et  mis  on  see  n-ö  miinimum  kuidas  neid 
koheldakse ! Sellest tuleb palju pingeid. Ühestküljest – riik ei pea  lubama  välismaalasi oma riiki. Nii, et 
kui  riik   kardab ,  et  nende  standard  langeb  allapoole  seda  miinimumi  (mida  pole  kindlalt  paika  küll 
pandud aga kuidagi ikkagi), siis nad ei peaks lubama välismaalasi oma riiki. Kui riik ütleb, et neil on see 
standard allapoole miinimuni nii turvalisuse kui ka kõigi teiste asjade suhtes ja inimene siiski tahab tulla 
riiki ja kui riik vastab siis, et ise tead ! Kui riigis siiski midagi juhtub, siis kas inimesel on õigus midagi 
nõuda? Kui riik oli maininud talle, et nad ei taha seljuhul kui ta tuleb mingit nurinat kuulda, et ise teab 
kui tuleb aga riik pm ei vastuta, ei lubanud midagi. Kas on õige riiki vastutusele siiski võtta?  
2 
 
Üks vastuväide  – see, et väljaspoolt surutakse peale mingeid standardeid, et see iseenesest juba rikub 
riigi suveräänsust. See on n-ö riigissene asi, sõltumata kas see süsteem on miinimumist üle või alla. Aga 
kui  me  räägime  inimõigusest,  siis  see   sekkumise   huvi  on  olemas.  Jah,  see  tekitab  pingeid  kui 
välismaalasi  koheldakse  teisiti  kui  enda  maa  rahvast  jne.  See  pole  tingimata  halb  asi.  Ehk  siis  riik 
tegutseb rohkem, kui tal on n-ö häbi oma tingimuste pärast jne. Kui pidevalt näidatakse näpuga mingi 
riigi peale, siis mingilmääral see ikkagi mõjub riikidele. Rohkem isegi kui isegi mingi kohtuotsus. See 
avalikarvamus ja surve annab rohkem tulemust.  
NB  !  1975nda  aasta  konvensi  lõppakti  –  inimõiguste  valdkond  oli  üks   nendest .  Seda  akti  peetakse 
mittesiduvaks  aga  siiski  erinevaid  rikkumiste  liike  pandi  kirja  ja  loodu  igast  organisatsioone,  mis 
hakkasid  jälgima  inimeste  õigusi.  Neil  polnud  muud  võimu  kui  avalik  arvamus  ja  see  isegi  mõjus 
Nõukogude Liidule.  
Tagasi  miinimun  standardile  –  see  on  ebamäärane  aga  kui  me  peaks  ära  tundma  need  faktid,  kui  on 
allapoole seda miinimumi. .Osades riikides on väljakujunendud tavad – standard, kus see piir on. Seda 
muidugi peab iga situatsiooni juures eraldi vaatama aga saab kuidagi tavaga piirata jne. On palju asju, 
mida  ei  saa  kindlate  sõnadega  või  numbritega  paika  panna,  defineerida  aga  kui  seda  situatsiooni 
nähakse, siis teatakse  kas see on nii või pole. NB ! Näide pornograafiast ja USA kohtuniku otsuses – ma 
ei  oska  seda  defineerida  aga  kui  ma  näen  seda,  siis  ma  tean  öelda.  Rahvusvahelisi  õiguse  norme  on 
KOHUSTATUD kõik täitma ! Kohustusi tuleb täita. 
KAASUSED  MIINIMUM STANDARDIST 
KAASUS nr 1. Tegemist on USA kodanikuga, kes oli  Mehhikos  arreteeritud, süüdistus oli, et on seotud 
pettusega  ja  talle  mõisteti   kohut ,  mõisteti  süüdi  ja  määrati  karistuseks  kaheaastane  vangistus.  Mees 
väitis,  et  see  istung  oli  ebaseaduslik,  vangispidamise  tingimused  olid  ebahumaansed  ja  ta  kannatas. 
Ebaseaduslik  sellepärast,  et  esiteks  uurimise  ajal  kui  teda  kinni  peeti,  ei  antud  talle  infot,  õigusabi, 
tõlki, tal polnud võimalus ülekuulata pealtnägijaid ja peale selle mõisteti ta süüdi. Teiseks see protsess 
venis ebaõiglaselt, nõuti palju, teda ei informeeritud isegi täpsetest süüdistustest, tunnistajad ei pidanud 
vannet andma, istung kestis 5 minutit. Ilmselgelt on selline menetlus allapoole igasugust miinimumi!  
Inimest pole võimalik 100 % kaitsta aga siis tuleb seda käsitleda, uurida, kohut mõista ja karistada  ! 
KAASUS nr 2. James’i kaasus ja USA ja  Mehhiko  vahel, sama komisjoni ees. Tegemist on juhtumiga, 
et  härra  James  oli  ühe  kaevanduse  operatsiooni   pealik   ja  ühel  heal  päeval  üks  endine  tööline,  keset 
päeva tuli sinna tagasi ja sihilikult lasi Jamesi maha paljude pealtnägijate juuresolekul. Otsekoheselt 
kutsuti  politsei,  kes  jõudis  kohale  no  u  5  min  jooksul  ja  siis  viivitasid  pooltundi  sellepärast,  et  nad 
välitsid  et  neil  on  vaja  hobuseid  et kurjategijale järele  minna.  Oli täpselt teada  kes  see isik oli  !!  Ta 
3 
 
põgenes pärast seda laskmist ja muidugi politseinikud ei suutnud teda siis hiljem kinni püüda. Tuli info 
et  kurjategija viibis sirka 10 km kaugusel u nädal aega pärast tapmist. Ja siis edaspidi tuli info, et viibib 
100  km  kaugusel.  Oli  ilmselge,  et  politsei  ei  tegutsenud  õigesti!  Kuni  kaevandusfirma  pani  välja 
rahalise  preemia  tema  kinnivõtmiseks,  siis  politsei  saatis  oma  rühma  välja  et  teda  kinni  võtta  –  aga 
siiski ei saanud teda kätte. Jällegi, et kuriteo enda toimepanemise eest vastutusele ei saa võtta kui pole 
võimalust arvata et riik on oma kohustused täitmata jtnud. Kuigi siin on näha, et kurjategijat ei võetud 
vastutusele! Kas Mehhiko tuleks võtta vastutusele? See situatsioon langeb samuti allapoole miinimumi, 
sest politsei tegi halba n-ö jälitustööd. Inimene oli teada, tunnistajad olid, politeil oli iga võimalus et see 
mees vastutusele võtta. See pidi olema sihilik , et politsei ei võtnud teda kinni.  
KAASUS  nr  3.  Dubais  – aastavahetusel  2  aastat tagasi, kus  üks   turist  Inglismaalt läks  politseisse,  et 
teda oli vägistatud ühes naisteruumis luxhotellis Dubais. Selleasemel, et politsei oleks teda lohutanud, 
vahistati  hoopis  nad  (naine  ja  ta  kihlatu,  kes  oli  temaga  politseis  kaasas),  sest  nad  olid  seksinud  ja 
alkoholijoobes  jne. Naine ütles täpselt ära kelle poolt ta oli vägistatud ja kui nad läksid politseisse siis 
leiti hoopis, et nemad on süüdlased. Nad vahistati, passid võeti ära ja nad pidid jääma kohapeale kuni 
juurdlus  on  lõppenud.  Ajalirjandus  kajastas,  et  vägistamist  pole  tuvastatud,  politsei  sõnas  hoopis,  et 
nemad  rikkusid  meie  riigi  reegleid  jne  AGA  nad  rõhutasid,  et  nad  ei  jätnud  seda  vägistamise  teemat 
uurimata. Ka see kaasus langeb ilmselt allapoole seda miinimumi. Sellisesse tõsisesse kuridegusse nagu 
vägistamine  oleks  pidanud  tõsisemalt   suhtuma ,  mitte  neid  vahistama.  Praktiliselt  kas  neid  saab 
vastutusele võtta? Praktiliselt on neid väga raske vastutusele võtta !  
KAASUS nr 4. Paar aastat tagasi, tegemist oli, et kohus vabastas ühe Abu  Dhabi  kuningliku perekonna 
liikme seoses süüdistusega, et ta oli piinanud ühte külas olevat Agfanistanist külas olnud sõjameest. Oli 
video,  kus  oli  näha,  et  ta  tõesti  peksis  teda  mitmete  asjadega,  tulistas  teda  ja  sõitis   autoga   üle  ta 
jalgade.  Rahvusvahelised  organistatsioonid  ootasid  muidugi,  et  see  kurjategija  mõistetakse  süüdi! 
Kohalikud  aga  mõistsid  ta  õigeks,   kohtunik   ütles,  et  peksja  oli   rohtude   mõjuall  sellel  hetkel.  Kohus 
mõistis  aga  5  aastase  vanglakaristuse  inimestele,  kes  tegid  video,  millel  oli  näha  kuidas  peksja  seda 
sõjameest  peksab . Kindlasti oli see situatsioon alla miinimumi!  
NÄITED RIIGI VASTUTAMISEST 
Kujutame ette, et on üks  diplomaat  härra C, kes esindab B-d. Diplomaat on saanud ahvardusi mitme 
nädala jooksul – mingisugune ekstremistide grupp kavatseb mingit vägivalda tema vastu toime panna, 
sest  neile  ei  meeldi  selle  riigi  mõtted  jne.  Diplomaat  C  teatas  riigi  A,  kus  ta  viibib,  kõikidest 
ähvardustest. Ka riigi A  luure  on saanud infot selle kohta, kes on need isikud jne. Nad teavad ka kõiki 
detaile,  mida  nad  tahavd  teha  diplomaadiga.  Vaatamata  diplomaadi  tegevusele,  ei  tugevnda  riik  A 
julgeolekut tema suhtes ja ei väldi rünnakut diplomaadi vastu. Diplmaat lasti maha plaanipäraselt! Kas 
riik A vastutab selle eest, et härra C  tapeti  sellistes tingimustes? Jah, sest juba kui vaadata fakti, et kõik 
4 
 
riigid  peavad  tagama  diplomaatide  julgeoleku!!  Ja  see  fakt  veel  lisaks,  et  riik  ei  teinud  midagi 
arvestades,  et  tal  oli  iga  võimalus  midagi  tea,  et  diplomaat  C  ära  ei  tapetaks.  Neil  oli  selge  võimalus 
midagi teha ja nad ei teinud absoluutselt midagi, siis on see kõige lihtsam case kus riik vastutab. 
Põhisituatsioon  on  sama  aga  teeme,  et  tegemist  pole  diplomaadiga  vaid  suure   firmajuhiga .  Ta  on 
inimröövitud ja nõutakse ta eest  lunaraha  ja peale seda kui on lunaraha makstud, tapsetakse mees ära. 
Kas  ka  selles  situatioonis riik  vastutab? Muidugi,  pole  vahet  kas  on tegemist  diplomaadiga  või  mitte, 
kui riigil on info olemas ja võimalused olemas ja riik ikkagi midagi ei tee, siis ta peab vastutama! 
Oletame,  et  ärimeest  ahvardab  keegi  inimene,  keda  ta  tunneb  ja  teab.  Ärimees   teatab   kohalikule 
politseile ,  võtab  mehe  kinni,  kuulab  ta  ütle  aga  kuna  ei  ole  mingeid  tõendeid,  et  ta  on  toime   pannud  
mingeid  kuridegusi,  siis  lastakse  ta  vabaks.  Riik  määrab  ka   politseiniku   ärimehele,  et  too  saadaks  ja 
kaitseks teda aga vaatamata sellele, lastakse see ärimees ikkagi maha.  Ei ole tõendeid, kes seda tegi. 
Kas  riik  A  vastutab?  Selles  situatsioonis  ei  ole  meil  riiki  kes  ei  teinud  MITTE  MIDAGI,  ta  andis  on 
panuse,  midagi  ta  tegi.  Kas  see  mida  ta  tegi  oli  piisav?  Riiki  ei  saa  vastutusele  võtta,  sest  ta  ei  oleks 
sanud suurt midagi muud lisaks teha sellele, mida ta juba tegi. Andis endast n-ö kõik. 
Üldiselt  on  teada,  et   terroristid   on  kuskil  riigil  aktiivsed,  inimröövivad  diplomaate  ja  ärimehi  ja 
muidugi kohalikud võimud peavad olema teadlikud, et see on korduv. Nad on teadlikud, et nad ei suuda 
igat  inimest  kaitsta,  nad  on  teatanud  kõiki  sellest,  nad  on  palganud  erafirmad  kaitsmiseks  ja  nende 
piiratud ressursidega üritavad kuridegijad selgeks teha ja nad vastutusele võtta.  Ja oletame, et mingi 
ärimees nüüd röövitaksegi ja tapetakse, siis kas riik A vastutab? Riiki ei saa vastutusele võtta, sest ta on 
teinud kõik, mis ta on suutnud. Riik on suhteliselt võimetu kaitsma igat inimest! Ja kui riik on andnud 
kõik, et seda vähegi teha, siis ei saa riiki vastutusele võtta. Riik vastutab terroristide tegevuse eest, kui ta 
a)  rahastab  neid; b) lubab riigi territooriumi kasutada; c) eiie karista ega võta vastutusele terroriste jne. 
Kui  riik  on  vahistanud,  keda  on  süüdistatud  terrorismis,  et  ta  on  kohustatud  seda  isikut  kas  ise 
vastutusele võtma või see isik välja andma riigile, kes tahab teda vastutusele võtta.  
NB!  Paljud  dem  riigid  ei  anna  välja  isikuid  riikidele,  keda  süüdistatakse  poliitilistes  kuridegudes! 
Belgias oli esimene juhtum aastas 1933. Terroristide puhul see ei kehti – kui terrorst ütleb, et tegelikult 
nende tegevusel on kõrgem poliitiline eesmärk. 
AJALUGU 
Inimõiguste  hulka  kuuluvad  teatud  väärtused, tegemist  on inimväärukusega.  Need  kuuluvad  igaühele, 
sõltumata  ükskõik  millest.  Sisu  tuleb  teatud  moraalsetest  ja  eerilistest  asjadest,  on  antud  edasi  ka 
usuõpetuse kaudu neid väärtusi. Neid arusaami on ikkagi peetud igaühele kuluvaks! Nad ei ole antud 
või kingitud kellegi või mingisuguse  ilmaliku  võimu poolt. Pigem need  ilmalikud  võimud on sellejaoks, 
5 
 
et  tagada  need.  Nii  Ameerikas  kui  ka  Prantsusmaal  arenes  see  mõte!  See  ei  ole  üllatav,  sest  nende 
riikide  diplomaadid  suhtlesid  üksteisega  ja  need  kes  olid  Ameerika  iseseisvuse   isad ,  need  kõik  olid 
diplomaatidena  olnud  aeg-ajalt  Prantsusmaal,  nad  täiendasid  üksteise  mõtlemist  selteemal.  Kui  minna 
Aasiasse , seal oli vähemalt 5 saj eKr juba see mõiste olemas „inimõigused“.  1795 a eKr  koodeksis  oli 
kirjutatud et põhieesmärk on luua riiki õiglust, hävitada halba ja kurja, niiet tugevad ei vigastaks ja ei 
kahjustaks  nõrgemaid.  Tugvendada  inimkonna  heaolu!.  See  näitab,  et  juba  mõni   tuhat   a  eKr  tegeleti 
selliste asjadega nagu inimõigused. Euroopas, need kes üritasid võidelda inimõiguste eest,  Thomas  Pain 
(„Common   Sense “  oli  ta  põhiteos,  kõik  ostsid  jne)  kes  osales  ja  oli  nõuandjaks,  kirjutas  artikleid 
võitlemaks iseseisvuse eest, tuli Inglismaalt. Ta võitles kuningliku võimu vastu ja orjuse vastu euroopas, 
enne Ameerikasse  tulemast  ja selle eest ka temast tehtud topiseid pooti üles. Mõledi välja igast lollusi – 
kus   kingsepa   juurde  mingi  ta  kästi  naelale  TP  graveerida,  et  siis  nad  saaks  mõelda,  et  nad  tallavad  ta 
peal.   Jerry   Penton  lükkas  tagasi,  et  oleks  mingeid  õigusi,  ja  et  inimesed  peaks  teadma  oma  kohta. 
Põhieesmärgiks oli ikkagi see, et mitte olla ori!! 1840 peeti esimene ülemailmne orjavastane  konverents  
ja sealt edasi peeti nei ka edasi. Lõuna  osariigid  ei tahtnud  loobuda  orjusest, nende meelest oli  ulmeline  
palgata inimesi, kes  teeks  nende eest asju ära.  USA Iseseisvuse dekis oli ka  originaal  variandis, et  orjad  
tuleb vabastada. Jeffersoni peetakse deki outoriks aga arvatakse et selleks võis olla ka Thomas Pain (kes 
muide  oli  suur  orjapidaja).  Ori  =  3/5   inimeseks   vanas  põhiseaduses  USA-s.    Pensilvania  oli  esimene 
osariik, kes seadustas orjapidamise keelu.  
5. veebruar.2013 
Esimene  inimõigus,  mida  hakati  kaitsma  ja  tagama  rahvusvahelisel  tasandil  –  orjade  pidamine  ja 
kauplemine .  See   kontseptsioon   viis  lõpuks   selleni   välja,  et  orjapidamine  ei  leidnud  enam  toetust 
rahvaste  ja  riikide  hulgas  vaatamata  sellele  et   orjus   on  olnud  olemas  läbi  ajaloo.  See  ajalooline 
läbimurre  tekkis  16nda  sajandi  jooksul,  kui  algas  väga  tihe  orjakauplemine  Aafrika  rahvaste   tervete  
külade  orjastamine,  viidi  üle  Atlandi  n-ö  uude  maailma,  müüdi  maha.  16-19  saj  oli  orjapidamise 
õitsemse aeg, orjapidamine oli lubatud. Siis aga nähti mingit pinget/erinevust, erinevust arenenud riikide 
vahel, nt Inglismaa, ka USA ja Prantsusmaa – kus olid mingisugusedki inimõigused olemas. Isegi aastal 
1815  leppel  mis  sõlmiti  Inglismaa  ja  USA  vahel  –  lõpetasid  väikse  sõja ja  ka  slles  oli  kuulutatud,  et 
orjakauplemine ei ole kooskõlas humaansuse põhimõtetega. Mis puudutab USA, selleksajaks oli orjus 
väga juurdunud ja nad ei suutnud seda probleemi varem lahendada. USA deki eelnõus oli ka sätestatud, 
et orjus tueb kaotada aga Thomas Jefferson oli ise suur orjapidaja (osad arvavad, et hoopis Thomas Pain 
on  tolle  autor).  Peeti  ka  ülemaailmseks  orjapidamis  konv  1840.  aastal,  1882  oli  juba  võrk  tekkinud, 
enam  kui  50st  riikidevahelisest  lepetest,  mis  lubasid  orjapidamise  läbi  otsida,  ilma  et  oleks  vaja,  mis 
riigis laevad regatud on. See jäi suureks probleemiks USAs (oli ka kodusõja põhjuseks), hiljem Linconl 
kuulutas et orjad on vabad ja pärast seda võeti  parandused  vastu ja ka lõpetati diskrim mustanahaliste 
vastu  jne.  Üle  maailma  see  polnud  aga  orjuse  lõpp,  konvid  ja   lepped   olid  sõlmitud  ka  hilisematel 
6 
 
aegadel . Nii  hilja  nagu 1919., 1926., 1956. aastal jne. Kõige hiljemal 1960-70 ajal, mis ei tähednda, et 
ebaseaduslikult poleks orjust ka hiljem või isegi tänapäeval. Orjuse lõpetamine oli tugevalt seotud ka 
muidugi  majandusega  nendes  riikides  kus  orjus  veel  oli.  Orjus  loomulikult  andis  odavat  tööjõudu  ja 
pahatihti  ei  suudetud  mõista  et  ilma  orjuseta  saab  ka  hakkama.  USA  lõuna  osariikides  oli  vaja,  et 
põllumajandus tooteid kasvatada, põhja osaiigid olid  ammu  loounud orjadest (ei tasunud ära, ei olnud 
nii suurt vajadust).  Läbi selle ajaloo, siis neid sõnavõtte orjuse vastu kasvasid: 
1) Lõuna-Ameerikas, Boliivias  Simon  keegi ühes kirjutustes  1826 . a rääkis, et orjus on kõigi seaduste 
eiramine , ütles, et jumal on loonud kõigile vabaduse ja kaitseb seda, et inimesel on võimalus arendada 
oma vabat tahet.  
2)  Inglismaal  näidati  pilte  orjusest  –  19nda  saj  keskes  oli  too   kunst   siis  väga  uudne,  eriti  hirmsad  ja 
jubedad pildid mida avaldati, mis avaldas tugevat mõju rahva arvamuses.  
3) USAs olid  pinged  muidugi kuni kodusõja lõpuni lõuna ja põhja vahel orjastamiseküsimustes. Põhja 
osariigid ei andnud välja orje, kes olid põgenenud lõunast. Kui orjadel õnnestus põhja põgeneda, siis ei 
antud välja ja neist said vabad inimesed, kui aga ei õnnestunud, said nad karistada kui nad kinni saada. 
Duglas (mustanahaline), kes sai väga  kuulsaks  oraatoriks oma lapsepõlves oli ka ori, kes püüdis mitu 
korda ära põgeneda kuni viimas see tal õnnestus.  Tal oli  juhus , 1852. a kõnes, mitu aastat enne USA 
kodusõda,  kõneles  NewYorgi  osariigis,  see  oli  ka  seoses  USA   iseseisvus   aastapäevaga,  kõnes  ta 
rõhutas, et orjuse olemasolus meie riigis, see tembeldab teie vabariiklust silmakirjalikust, humaansust, 
teie  riskiusk  valeks,  see  hävitab  teie  moraalset  jõudu  välismaal,  see  võtab  teie  usust  aususe  ära  ja 
lõpetas sellega, et see on ainuke asi mis oluliselt häirib ja ohustab teie riiki  tervikuna . Ühendriike! 
4) Inglismaa – üks kõige kuulsamaid kaasusi inglise/usa õiguses, kus üks Briti kohus käskis, et üks laeva 
kapten  laseb  vabaks mustanahalise orja, keda kap hoidis kinni ühe ameerika orjapidada omaniku käsul 
ja  soovil,  et  seda  orja  transportida  USAsse.  Kaasus  otsustati  1772!  See  oli  ka  aastaid  enne  kui 
Inglismaa lõpuks  keela  ära orjakauplemise, pidamine oli varem juba keelatud. Kohtunik kes selle otsuse 
kirjutas,  peale  muus  kirjutas  ka  sellele  ajal  et  orjuse  seisund  on  juba  sellise  seisuga  et  seda  ei  ole 
võimalik luua  ühegil  moraalselt või   poliitilisel   põhjusel  või  alusel  aga  seda  sai  luua  ainult  positiivse 
seaduse  vastuvõtmisega,  mille  mõju  kestab  edasi  ilma  et  enam  põhjuse  või  mõisteus  seda  peaksid 
lubama.  Orjus  on  nii   hirmus   et  miski  muu  peale  seaduse  ei  saa  seda  toetada.  Ja  et  misiganes 
ebameeldivusi võib tuleneda tema otsuse, et tema ei saa seda otsust kinnitada Inglismaa  seadusete  järgi 
ja  seega  peab  see  mustanahaline  olema  vabastatud.  Selliseid  julgeid  inimesi  oli  vähe!  Aastal  1807 
keelustas ka Suurbritannia  orjuse.  
5) League of Nations –  
7 
 
6)  1898  aasta l lõpetas orjuse Brasiilia 
7) Thomas Pain tegi USAs ettepaneku mitte peale seda kui orjus lõpetati üleriiklikult, aastal  1774  juba, 
mis on isgi 2 aastat varem kui USA dek. Tegi ettepaneku, et anda kannatajale kahjutasusi,  kahjude  eest 
mis oli neile tekitatud orjakauplemise tagajärjel  – tolajal see ettepanek läbi ei läinud. Pain töötas aga 
väga hoolega, et teha kõik mis teha võiumuses et orjus lõpetatada  – seda on näha ka selles, et pärast 
USA  iseseisvumist,  oli  ta  ühe   osariigi   juhatajaks,  kus  siis   keelustati   ka  kohe  orjapidamine 
Pennsylvanias. 
KUIDAS ARENES INIMÕIGUSTE KAITSE KÕIGEPEALT LÄBI MITTE SIDUVATE LEPETE JA 
NORMIDE ALUSEL 
Kui  vaadata  kaasaegset  inimõiguste  arengut,  mille  aluseks  me   tinglikult    paneme   ÜRO  loomise,  kus 
hartas  on  olemas  väga  üldised  sätted,  mille  alusel  ei  tohtinud  olla  diskrimineerimist  jne.  Suurt 
tähelepanu  Inimõiguste  ülddeklaratsioon  10.  dets  1948  –  ülemaailmne  inimõigusi  sätestav  dokument. 
See oli vastuvõetud ÜRO Peaassamblee poolt (soovitusliku väärtusega on asamblee poolt antud sätted). 
48 poolthäält, vastuhääli polnud aga 8 riiki jätsid hääletamata.  Mitte eriti üllatuseks jättis hääletamata 
Nõukogude Liit ja riigid, kes olid tolle mõjuall aga ka endine  Jugoslaavia  (ilmselt komm riikidel oleks 
olnud  liiga   silmakirjalik ,  hääletada  poolt  ja  mitte  väga  hea  idee  vastu  hääletada),  ja  Saudi- Araabia  
(polnud  valmis  naistele  andma  õigusi,  seega  ka  silmairjalik  oleks  olnud  häletada  poolt  ja  paha  vastu 
hääletada) ning ka Aafrika Vabariik ei andnud oma häält, sest nad ei suutnud loobuda oma poliitikas 
(1948 ei olnud see veel kuidagi teel oluliselt keelatud). Barklaidi poliitika?  Paljudele  meeldib ülestõsta 
too  ülddeklaratsioon  aga  need  normid,  mis  on  seal  üleskirjutatud/sätestatud  ei  leidnud  oma  esimest 
väljendust – et kust nad kõik tulid? Valdav enamus tuli USA põhiseaduse  esimesest  10st parandusest ja 
nii nagu need õigused olid aastakümnete jooksul tõlgendatud USA ülemkohtu polt. Ka Prantsuse dekist 
ka umbes samalajal. 1787nda a põhiseadus, ka need mis olid ülddekis. Huvitav on et 1948ndal aastal 6 
kuud  enne  ÜRO  deki,  võeti  vastu  USAs  vastu  inimõiguste  dek  –  mitte   segamini   ajada  inimõiguste 
konvensiooniga!! Aga peaaegu kõik  mis inimõiguste dekis on kirjas on kirjas ka Ameerika omas,  mis 
iseenesest tolajal oli peetud ka mittesiduvaks dokiks, sp et mingit mehhanismi selle tagamiseks polnud, 
oli  üldine   moraalne   dok.  Aga  see  tuli  enne.  Veel  mõni  huvitav  märkus  ÜRO  inimõigustedeki  eelnõu 
valmistamises, ühe ÜRO komisjoni poolt, mille eesimeheks oli Elenord Roosevelt  (Franckliny abikaasa) 
oli  mõjukas   naisterahvas ,  kes  väsimatult  töötas  inimõiguste  aendamiseks.  Ka  inimõigustedekil  ponud 
mehhanism , milega tagada. Oli näha, et on vaja midagi  enamat  teha. Alustabki tööd ÜRO inimõiguste 
paktide  kirjutamisega.  Inimõigusteülddek  koosnes  30st   artiklist .  Nende  sätete  hulgas  enamus,  mille 
alusel  tagati  inimeste  kodanikeõigusi,  on  artikleid  mis  tagvad  poliitilisiõigusi  ja  6  mis  tagavad 
kultuurilis/sots valdkonnas. Vaatamata sellele, et need  paktid  polnud kohustuslikud, oli nende mõju aga 
suur. Võeti vastu uusi põhiseadusi, üritati ka otsida teid kuidas jõuda tulemusele, et inimõigustedek on 
saavutanud  ka  tavaõiguse  normi  staatuse  ( tavanorm =  praktika  +  peavad  siduvaks  tegema  selle  ehk 
8 
 
seadusena). Möödus 20 aastat, see on piisav aeg, et võiks tekkida tava aga ei saa öelda, et peab olema 
tekknud tava.  
Inimõigusedeki baasil ei tekkinud tavasid, see ei tähenda aga seda, et tavasid ei saaks tekkida aga see on 
raske. Me võime öelda, er keeld orjakauplemsie vastu, et see on üks inimõiguste tava, mis arenes ja mis 
lõpuks sai tavaks, üleüldse teatud liiu kuritoed on nii hirmad, et nad on saavutanud selle tava staatuse, 
keeld nende kuritegude toimepanemisel, inimõiguste tagamisel  orjakauplemine, genotsiid , pinamine jne.  
MIS KASU ON NENDEST MORAALSETEST DEKLARATSIOONIDEST? 
Ameerika inimõiguse dek, mida väideti/arvati veelgihiljem, et see on ainult soovituslik ja selle aslusel 
ükski pädev  tribunal  ei saa kedagi vastutusele võtta, siiski seda on kasutatud.  Näide Beliisist – Lõuna-
Ameeriks riik, kus neil oli ka ikka oma põlisrahvas enne kui neid koloniseeriti Euroopa riikide poolt. 
Põlisrahvad Beliisis üritasid kaitsta oma traditsioonilisi maaalasi, kus siis maaaladel oli metsa, mis oli 
väärtuslik  ja  ka  naftat,  mis  oli  veelgiväärtuslikum.  Riigi  valitsus,  eirates  maajarahvast  ja  sõlmisid 
lepinguid,  nende  loodus  ressursidekohta  arvestamata  nende  maajarahvaste  huvisid.  Need  elanikud 
hakkasid  oma  huvisid  kaitsma,  neid  polnud  võimalik  seda  teha  kohaliku  Beliisi  võimu  kaudu,  esitasid 
avalduse Ameerika mingile organisatsioonile ja see avaldus oli siis ühe kohaliku mitteriikliku ametniku 
poolt esitatud, nii nagu oli ettenähtud Ameerika inimõigustedekis kellel oli õgus esitada  avaldusi . Ja siis 
see  org  nimel  siis  esitasid selle avalduse,  see  avaldus  põhimõtteliselt: kellele kuuluvad  need  maad  ja 
need loodusvarad ? Kas need kuuluvad riigile ja riigivalitsusele ja kas siis neil on õigus otsustada nende 
maade  ja  looduvarade  üle,  mis  väidetavalt  kuuluvad  põlisrahvale?  Tegemist  on  omandiküsimusega, 
kelle  omad  nad  on  –  rahvale  või  riigile?  Inimõigustekohus  lõppkokkuvõttes  otsustas,  et  kõik  need 
metsataimed  ja  lepped  seotud  naftaga,  neid  kasutada  neid  maaalasi  ja  ressusrse,  mis  on  maajarahva 
trad  omand.  Et  riik  ei  võtnud,  ei  rakendanud  piisavaid  metmeid  et  selle  rahvaga  konsulteerida,  ja 
arvestades seda tegematajätmist, leidis kohus et Beliisi riik rikkus maajarahva õigusi, nimelt õigusi mis 
oli sätestatud Ameeriks inimõigustedeki 20ndas artiklis.   Otsusel  oli muidugi oliline moraalne tähtsus, 
leiti et riik on rikkunud seda deki sätet otseselt. Ta sai  soovitada , et Biliis võtaks vastu uusi seadusi ja 
regulatsioone, mis tunnustavad maajalaste õigusi oma maale ja et ta peaks olema kohustatud hoiduma 
edaspidistest  aktidest,  mis  võimaldaks  inimesi  õõnestada.  Ja  et  ta  parandaks  ära  need  keskkonnale 
tekitatud kahjud, mis olid põhjustatud  raiete  tegemisega. Otsus on muidugi õiglane ja suurepärane aga 
selle tagamine siiski pidi ettenägema, et Beliisi riik järgib seda otsust.  
NB! Uued inimõigused: keskonnaga seotud, tervislik keskkond; õigus majandusarengule; õigus interneti 
kasutusele. 
Kuidas  inimõigusi  kaitska  kasutades  konvensioone  jne  ?  Peale  seda  kui  inimõiguste  lepped  on 
jõustunud,  tekivad  ka  muud  juriidilised  küsimused  –  kuidas  peavad  nad  olema  tõlgendatud,  kuidas 
9 
 
täiendada, mis ulatuses võivad riigid jätta rakendamata teatud sätted, sellega et nad  esitavad  omapoolsed 
reservatsioone/piiranguid,  või  jäetakse  võimalusi  teatud  tingimustel  kõrvale  kalduda  ja  üldiselt  kas 
rahvusvahelised lepped on oma iseloomust teistugused ja seega kas nende jaoks onvaja on olmeas, või 
on vaja luua erireegleid mille alusel siis neid tõlgendada ja rakendada. Siin neid küsimusi käsitledes me 
kasutame õigust puhtale keskkonnale mingilmäral.  Praegu üldse kekkonnnas lisaks kõikidele muudele 
küsimustele on kaks fenomeni, mis mõjutavad looduskeskkonda ja oluliselt ilma – ilma trendid on siin 
mõjutatud  üheltpoolt  glob  soojenemise  fenomeni  poolt,  mis  on  ilmselt  vägemalt  osaliselt  tingitud 
inimtegevusest ja  st et jääalad, et  siin  on  ka  et  kui  keskmine  maailma  temp  tõuseb,  see  põhjustab  ka 
bolaarregioonides jääsulamise. Teine  fenomen  on, et uus jääaeg on tulemas – see on  teadusega  kindlaks 
tehtud.  Kummalised   ilmad   on  nt  sellega  seotud.  Lõuna-Ameerika  vihmametsad  –  lageraided  seal, 
ükskõik  millised  raided  mõjutavad  seal  tuulehoovusi,  õhuniiskust,  temperatuuri,  vihma  tekkimist  ja 
vihmast sõltub vesi jne – kõik on omavahel seoses ja kui inimene hakkab nendega hlvasti ringi käima 
siis võib see kõik katastroofini väljaminna.  Kõige sellega seoses on vesi! Vesi on väga oluline, mitte 
ainult inimesele, ka majandusele jne. Nakkushaigustesse sureb maailmas kõigerohkem (ca15 miljon) n-
ö ebavajalikku surma ja see kõik vee puudumise pärast. NB ! 1972ndal aastal pöörati I korda tähelepanu 
keskonnale, ÜRO konverents  Stockholmis . Ilma elu ja terviseta ei oma ükski inimõigus erilist tähtsust, 
seega  on  keskkond  väga  oluline.   Filo   –  kui  valida  välja  üks  inimõigus,  siis  mis  oleks  kõige  tähtsam 
inimõigus?  
Teine lähenemine on, et õigus tervislikule keskkonnale, on uus inimõigus ja peab olema täiesti  omaette  
arvestatud. Rahvusvaheliste inimõiguse tegemine  – neil pole väga palju mõju paraku, kui neil puudub 
institutsioon mis tagab neid õigusi.  
Rahvusvahelise  õiguse  konvensioonide  puudused:  a)  seovad  ainult  riike,  kes  on  nende  konvidega 
ühinenud  ja  pahatihti  riigid  või  valitsused,  kus  on   esinenud   palju  probleeme  seoses  inimõigustega, 
võivad  otstada  et  nad  lihtsalt  ei  ühine  selle  konvensiooniga.  Sellesmõttes,  et  tavad  (kui  nad  tekiks) 
oleksid nad kohustuslikud kõikidel, tavadele pole vaja mingeid konve jne, nad lihtsalt on kohustuslikud. 
Aga  nad  tekivad  väga   raskelt   ja  aeglaselt.  b)  mis  on  nendes  kovides  sätestatud,  pahatihti  ainult 
peegeldab kõige madalamat taset ühisarusaamisel. Et kui nad nõuavad liiga vähe, isegi kui seda oleks 
võimalik  100  %  täita, siis kui  palju  on  tegelikult  saavutatud?  See  on  u nagu  kui  inimene  seab omale 
mingi eesmärgi, on oluline mis tasemel need konvid on. c) isegi kui riigid ühinevad, see veel ei tähenda 
seda, et neid konvensioone järgitakse ja väljaspool üksikuid lääneriike, et nende konvide järgimine on 
küllaltki nõrk. Neid pole võimalik järjekindlalt rakendada ja järgida. d) lootus, et need konvid iseenesest 
viivad  nende  lootuste  täitmiseni,  see  võib  olla  üleliigselt  optimistlik.  Puudusi  on  palju  !  Inimõiguste 
tagamise valdkonnas kohe kindlasti!  
10 
 
Nt  Aafrika  riigid  ühinevad  konvidega  kus  keelustatakse  rassilist  diskkrimmi,  mõeldes  sellele,  et  neil 
nagunii  on kõik mustanahalised, mis diskist me rääkida saame aga siiski nad võtavad vastu, et kaitsta 
mustanahalisi. Tulevikus vb peab hoopis valgenahalisi kaitsma.  
II  ms  oli  ikkagi  üks  väga-väga  oluline  sündmus  inimõiguste  tekkeks.  Sõja  ajal,  tolleaegne   president  
Roosevelt,  pidas  ühe  kõne  USA  ajaloos  üks  olulisim  kõne,  kus  ta  rääkis  neljast  vabadusest: 
sõnavabadus,  usuvabadus , vabadus igasugustest puudustest (vesi, toit, riided jne) ja vabadus hirmust !! 
See pani kõik mängu ka, kui kirjutati ÜRO harta eelnõu, et siin peab olema usku põhi inimõigustesse, 
võrdsetele õigustele meestele ja naistele, suurtele ja väikestele riikide. Peaks arenema sotsiaal, paremad 
elutingimused  ja vabadus! Harta poolt mõeldud kohustused pole vabatahtlikud (jõuti järeldusele). USA 
on aga alati on olnud järeldusel, et need sätted peaksid olema kohustuslikud kõikidele. Inimõiguste dek 
näeb ette, et peab olema õiglane kohtumõitmine (artikkel 10). Võib  vaielda , kas USA on seal inimõiguse 
liidrite hulgas või mitte. T.  Carter  endine prasident, kes  hiljuti  sai ka Nobeli rahupreemia, mõnelmääral 
suurte  lootustega  inimõiguste  valdkonnas.  Vähemalt  esimesed  kaks  aastat  oma  ametiajast  ta  sidus 
välispoliitikat  peaaegu  kõikide  riikidega,  sellega  et  kuidas  nad  täitsid  oma  kohustusi  seoses 
inimõigustega. See pahandas paljusi riiki, sest paljud ei järginud piisavalt inimõigusi.  1977ndal aastal 
võttis  seisukoha  ÜROs  oma  kõnes,  et  olulised  kohustused  mida  on  võetud  ÜRO  hartaga  seoses, 
inimõiguseülddeki  suhtes,  Helsinki   lõppaktis ja  mitmed  muud  rahvusvahelised dokid,  et  neid  on  vaja 
võtta  niisamatõsiselt  nagu  võetakse  lepped  seosed  äritegevusega  või  julgeolekuga.  Kahjuks  see  ei 
kestnud  terve  tema  ametiaja,  tema  mõju  mingilvääral  kaahanes,  kuigi  oli  see  suur  saavutus  siiski.  Ka 
tähelepanu on väärt see, et ta üritas tagakaalukalt käituda ja nõuda ka teistelt et nad käituks tasakaalukalt 
seoses lähisida konflikti puhul. Võitis mõlemapoole usaldusväärsuse.  
ÜRO harta on liikmesrikidele kohustuslik. Sellest arendati välja kaks pakti: a) pakt majandusliku, sots ja 
kultuuriliste õiguste kohta b) pakt poliitilise kodanike õiguste kohta 1966 a need kaks  doki  valmisid ja 
anti  üle  peaassambeele  ja  edasipidi  siis  riigid  said  sellega  ühineda.  Mõlemad  jõustusid  1976.  aastal. 
Miks  kaks  pakti?    Et  see  võimaldaks  riikidel  kas  või  kohe  kirjutada  esimesele   paktile   alla.  Samas  oli 
teine pakt kirjutatud pehmemalt. Teisele paktile on rohkem allakirjutatud. Enesemääramisõigus kuulub 
pigem eraldi inimesele. On sätteid, mis on sätestatud ülddekis aga paktides pole kajastatud.  
Kas  rahvusvahelisi  leppeid  peaks  võtma  teistmoodi  kui  teisi  leppeid?  Peaksid  nad  olema  kuidagi 
eirnevad? Carter ütles, et peame võtma neid samamoodi nagu teisi leppeid, sama tähtsana.  
Reservatsioon? Kas on võimalik n-ö tagasivõtta oma  allkiri  mingilt konvilt? Kui oled ühinenud, siis kas 
saan tagasivõtta selle? Nii ja naa, mõnedel saab mõnedel mitte. Denonsseerima ehk lepingust väljuma 
on  rahvusvahelise-õiguslik  toiming,  millega  riik  lõpetab  ühepoolselt  rahvusvahelisest  lepingust  talle 
tulenevad  kohustused.  NB  !  Juhul  kui  leping  ei  sisalda  sätteid  lepingu  denonsseerimise  kohta,  tuleb 
järgida rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni  artiklit  56, mille kohaselt: 1. Leping, mis ei 
11 
 
sisalda sätteid selle lõppemise kohta ja mis ei näe ette denonsseerimist või lepingust väljumist, ei kuulu 
denonsseerimisele  ja  sellest  väljumine  on  keelatud,  kui  ainult:  a)  ei  ole  kindlaks  tehtud,  et  osalised 
kavatsesid  lubada  denonsseerimise  või  väljumise  võimalust;  või  b)  lepingu  iseloomust  ei  tulene 
denonsseerimise või väljumise õigus. 
 
INIMÕIGUSTE ÜLDDEKLARATSIOON 
Võttis vastu ÜRO Peaassamblee 10. detsember 1948 
Teksti  peamine  autor  John   Peters   Humphrey  ( Kanada ),  lisaks   Eleanor   Roosevelt  (Ameerika 
Ühendriigid), Rene Cassin (Prantsusmaa) ja Zhang Pengjun (Hiina) 
Võeti  vastu  48  poolthäälega,  vastu  ei  olnud  keegi.  Erapooletuks jäid  8  riiki: Jugoslaavia,  LAV,  NSV 
Liit, Poola, Saudi Araabia, Tšehhoslovakkia, Ukraina  ja Valgevene.  
Peaassambleel puudub siduvate aktide väljastamise pädevus, seega ei ole inimõiguste ülddeklaratsioon 
õiguslikult  siduv.  Hoolimata  sellest  ning  samuti  asjaolust,  et  inimõigused  on  dokumendis 
aasmärgilistena, peetakse temas kirjeldatud õigusi ikkagi riikidele kohustuslikeks.   
AMEERIKA ÜHENDRIIKIDE  ISESEISVUSDEKLARATSIOON  
Selle  dokumendi  võtsid  vastu  asutavad  osariigid  ja  nn  asutavad  isad  2.  juuli  1776  ->  põhiautoriks 
arvatakse olevat Thomas Jefferson ( või Thomas Pain) 
Dokument,  mis  pani  aluse  Ameerika  Ühendriikidele.  Selle  dokumendi  põhjal  moodustati  Ameerika 
Ühendriigid ning määrati ära seaduste põhisus ja isikute õigused ja kohustused vastavalt  Magna  Cartale 
(Inglismaa kuninga John  Maata  15. juunil  1215  välja antud õigusakt, millega piirati Inglise monarhide 
absoluutset võimu. See kooseb hulgast dokumentidest, mille poole pöördutakse ühise nime all.)  
Suurt tähtsus just võitlusel orjapidamise vastu ning inimõiguste eest. Abraham   Lincoln ! 
ÜRO PÕHIKIRI (harta) 
Ühinenud  Rahvaste  Organisatsiooni  põhikiri  on  rahvusvaheline  leping,  millega  loodi  ÜRO.  Leping 
kirjutati alla San Franciscos 26. juunil 1945. aastal ja jõustus 24. oktoobril 1945. 
Liikmesriikidele kohustuslik! 
12 
 
Sellest arendati välja kaks pakti: a) pakt poliitilise kodanike õiguste kohta b) pakt majandusliku, sotsiaal 
ja  kultuuriliste  õiguste  kohta.  1966.  a  need  kaks  dokumenti  valmisid  ja  anti  üle  Peaassambeele  ja 
edasipidi siis riigid said sellega ühineda. Mõlemad jõustusid 1976. aastal. 
12. veebruar.2013 
Täna  räägime  kuidas  käsitletakse  inimõigusi  ekstreemsetes  olukordades  (sõjaolukordades)?  
Traditsiooniliselt  rahvusvaheline  õigus  tegi  väga  selgelt  vahet,  mis  on  rahu  ja  mis  on  sõda,  mis  on 
kodusõda, mis on rahvusvaheline sõda. Oli ka kergem vahet teha, kes  tsiviilisik  ja kes on mittesõdija ja 
kes on sõdurid.  Inimkond ei ole väga palju edasi jõudnud sellega, et keelata või lõpetada sõjategevus.  
Erinevates  inimõiguste  konventsioonides  –  seal  on  sätestatud,  milliseid  sätteid  võib  eriolukordades 
peatada.  Kuidas suhtute väidetavate terroristide piinamisse? Kui kindlad me peaksime oleme, kas nad 
on  ikka  terroristid,  enne  kui  alustame  piinamist?  Kas  terroristid  on  inimesed?  Kuidas  defineerida 
terroristi /terrorismi?  Surve  avaldamine  ähvardades,  et  saavutada  mingi  kindel  eesmärk,  mis  on  seotud 
poliitika,  usu,  ideoloogia,  iseseisvuse,  sõltumatusega  (jne).   Terrorism   peab  olema   eristatav    tavalisest  
kuriteost.  Riigid  ei  ole  ühtselt  kokku  leppinud,  et  mis  terrorism  täpselt  organisatsiooni,  isikuna  on 
(erinevad  riigid  on  neid  defineerinud  küll,  aga  igas  riigis  ongi  omad   definitsioonid ,  mõnel  on  ka 
vastavad sätted seaduses, et mis on terrorism ja kes on terrorist).   
Kui me räägime jällegi väidetavatest terroristidest, kui nad vahistatakse, siis kas neid peaks kohtlema 
nagu sõjavange ( Genfi  kolmanda konventsiooni alusel) või mingil muul alusel?  
Kuidas  vaadelda  küberrünnakut  Venemaa  poolt  Eesti  vastu?  Seda  oleks  võinud  vabalt  defineerida 
sõjalise rünnakuna, aga nii, kui hakata selliseid termineid kasutama, siis v-b vaja kasutada enesekaitset 
või teha kuskil mingisugune vasturünnak ning lõpuks võib see viia sõjani. Kas taoline rünnak langeb 
Genfi  konventsiooni  raamesse?  Kõige  hullem  on  olukord,  kui  riik  sponsoneerib  rühma,  kes  tegeleb 
terrorismiga  ning  plaanib  rünnakut  välisriigi  vastu  –  siin  läheb  olukord  juba  rahvusvaheliseks 
(rahvusvahelisest õigusest: riik vastutab kõige eest, mis tema territooriumilt välja läheb). Artikkel, mis 
USA-s  ilmus  (seotud  kaksiktornide  pommitamisega;  väidetavate  terroristide   vahi   alla  võtmine).  USA 
valitsus  avalikult  taunib  piinamist,  aga  samas  kõik  julgeoleku  ametnikud  võtsid  seisukoha,  et 
kinnipeetute vastu peab kasutama vägivalda ja see on vajalik ja õigustatud. Ja üks ametnik  ütles: „Kui sa 
ei  riku  kellegi  inimõigusi,  vähemalt  osa  ajast,  siis  suure  tõenäosusega  sa  ei  tee  oma  tööd“.  Siit  ka 
järeldus: teatud olukordades, arvestades situatsiooni, tuleb rikkuda inimõigusi.  
Kuidas  defineerida  piinamist?  Mis  oleks  üks  õigustatud  eesmärk  ühe  kinnipeetud  vangi  piinamiseks? 
Informatsiooni  saamine  on  piinajate  jaoks  väga  oluline,  kuid  mis  informatsiooni  me  tahaksime: 
13 
 
usaldusväärset informatisooni on vaja saada (vale informatsiooni saamine oleks mitu korda hullem, kui 
üleüldse mitte mingisuguse informatsiooni saamine).  
Rünnaku  objektiks  on riik, seega kui üheks pooleks on riik, siis mis on selleks teiseks pooleks? Mitte 
riik.  Kui  me  räägime  Genfi  konventsioonidest.  Kes  võivad  ühineda  Genfi  konventsioonidega?  Riigid. 
Terroristlikud   organisatsioonid   kuuluvad  „mitte  riigi“   lahtrisse ,  seega  nad  ei  saa  ühineda  Genfi 
konventsioonidega.  Relvastatud   konfliktis   peab  olema  vähemalt  kaks  osapoolt.  Kui  mitu  osapoolt 
nendest on riigid? Mitte enam kui üks. Võimalus on, et ükski osapool ei ole riik. Kui üks pool on riik, 
siis teine osapool on mitte riik. 
5.märts.2013 
Euroopa  Inimõiguste   deklaratsioon   sõlmiti  1950  ja  jõustus  1953.  aastal.  Selle  alusel  loodi  Euroopa 
Inimõiguste Kohus – need kaks on Euroopa Nõukogu institutsioonid . 
Euroopa  Kohus  käsitleb  kõiki  Euroopa  Liidu  riikide  kaasusi  aga  siin  räägme  tavaliselt  Euroopa 
Inimõiguste  Kohtust.  Mis  territooriumil  on  võimalik  rakendada  Euroopa  Inimõiguste  deki?  Aga  kas 
Euroopa  Liidu  riigid  peavad  väljaspol  oma  territooriumi  neid  kove  täitma?  On  ka  igasuguseid 
protokolle, mis on sama olulised kui too deklaratsioon. Nende hulka kuulub ka nt I  protokolll   – õigus 
eravarale,  haridusele.  IV   protokoll   –  täiendab  õigusi  teatud  õiguskaitsega,  tagas  liikumisevabadust, 
kindlustas  omariigi  kodanike    eksiili  saatmist.  VI  protokoll  –  keelustas   surmanuhtluse   va  sõjaajal. 
Hiljem  XIII  protokoll  keelustas  täielikult  surmanuhtluse.  XII  täiendas  õigus,  et  ei  tohi  olla 
diskrimineeritud ,  lisas  ka et ei avalik võim ei tohi inimesi deiskrimineerida. XIV räägime pikemalt. IX 
võimaldas  inimestel  esitada  kohtule  avaldusi.  Kui  võrrelda  praegu  Euroopa  Inimõiguste  ja  Ameerika 
Inimõiguste kohut, siis Euroopas jõuavad kohtusse kokkulepitud faktide alusel, küsimus pole faktides 
vaid konvide tõlgendamises. Interameerika kohus põhineb aga just faktidele, tuleb kindlaks määrata jas 
riik vastutab rikkumiste eest jne.   
Sõnavabadus 
Seda tõlgendab ühtmoodi Eesti ja Euroopa ja teine on see kuidas tõlgendatatakse Ameerikas  - see vahe 
on  päis  suur.  Üleüldse  on  n-ö  suurim  vabadus  sõnavabadus  USAs.  See  õigus  on  absoluutne,  kuigi 
mingilmääral on sunnitud tunnistama, et on olemas tingimusi ja  olukordi  kus tuleb seda piirata jne. Aga 
see absoluutne vabadus väjendub selles, et mingisugust tsensuuri enne seda ei saa olla.  See väljandub 
selles, et kui keegi laimab kedagi jne siis võib too teise kohtusse kaevata aga eelnevalt seda keelata ei 
saa, n-ö ainult pärast saab kuidagi karistada. Sõnavabadus on kirjas artiklis 10. USA PS-i I parenduses 
on fraas , mida koguaeg  tsiteeritakse – ei tohi kitsendada. VAATA JÄRGI SEE LAUSE !! 
14 
 
Eroopa  Inimiguste  konvis  artikkel  10  –  igalühel  on  õigus  end  vabalt  väljendada, ja  selle  õiguse  hulka 
kuulub vabadus, et inimesel on oma arvamus ja ei ta võib saada ja edasi anda infot ilma et see oleks 
avaliku  võimu  poolt  takistatud  ja  sõltumatu  piirides.  See  artikkel  ei  takista  riike  sellest,  et  nad  võiks 
nõuda, et ringhääling (tv või  kino  ettevõtted) ei võiks litsentseerida. II LÕIK (võimaldab oluliselt seda 
õigust juba piirata) – nende vabaduste kasutamine, kuna sellega kaasneb ka kohustus ja vastutus, võib 
neid koormata teatud fomaarluste või piirangute või trahvidega, nii nagu on seadusega sätestatud ja on 
vajalikud dem ühiskonnas, kui tegemist on riikliku julgeolekuga, territoriaale üksuse jne, et katsta au ja 
väärikust,  et  vältida  info  avalikustamist,  mis  peaks  olema   saladus   ja  et  oleks  kohtute  autoriteet  ja 
erapooletus .  
Esimene  nõue  on,  et  kui  riik  tahab  piirata,  siis  peab  see  olema  seadusega  –  peab  olema  nendel 
valdkondadel, mis on seal artiklis kirjas. Peab kaitsma mingit huvi. See piirang peab olema vajalik dem 
ühiskonnas,  niiet  isegi  kui  on  seadusega  sätestatud  aga  pole  üheski  neis  valdkonnas,  ei  tohi  selline 
piirang olla. Samas võib vaadata ka, et kas on vajalik dem ühiskonnas jne. Siin on mitu astet, et jõuda 
järeldusele, et piirang on lubatud. (Samas on olukordi, kus pole neid  samme  astutud õigesti aga piirang 
siiski on jõus – eriti raske tõelgendada, et mis on vajalik dem ühiskonnas).  
KAASUS:  Raamat  (suunatud  al  12  aastatle,  igast  seksiga  seaotud  teemad,  porno,   homoseksuaalsus , 
samuti  kanepi  suitsetamisest  jnejne)  kirjastatud  1969.  Ilmus  igast  riikides  ja  hiljem  oli  tõlgitud  väga 
mitmesse keelde, ka mitles mitte Euroopa riigis ja oli vabalt kätte saadav isegi  Austrias  ja Luxenburgis. 
Kui  see  tõlgiti  inglse  keelde,  mugandati  Inglise  kuningriigi  jaoks.  Kui  avaldati  saadeti  välja  igast 
kuulutusi jne, avaldati arvamusi selle raamatukohta igast lehtedes . Mõned kommentaarid olid head ja 
mõned  halvad  aga  mis  tekitas  probleeme  oli  se,e  et  prokurör  pm  nii  kiiresti  kui  suutis  jalule  saada, 
konfiskeeris niipalju raamatuid kui võimalik oli saada. Umbes  1069   koopiat  suutis konfiskeerida, need 
olid  juba igast   koolides   jne,  kes  olid tellinud.  Väideti,  et rmt  oli rõve  ja   ropp , oli  ka  teisi etteheiteid. 
Praktiline  tulemus  oli,  et  see  süüdistus  pm  kriminaalsüüdistus  oli  et  oli  süüdi,  trahviti  teda  2  eeskirja 
alusel:  mõlema  puhul  25   naela   ja  kohtukulud  110  naela  –  asi  oli  põhimõttes  mitte  trahvisummas. 
Põhimõttes  siin  oli,  et  nende  meelest  see  õõnestas  laste  ja  vanemate/õpetajate  vahelisi  suhteid. 
Kokkuvõttes, et kui oli see nii rõve ja ropp raamat, siis kas tervikuna ta halvustab neid inimesi, lapsi, 
lugejaid aga isik ei kuulu karistamisele KUI tegemist on väljaandega mis on avaliku heaolu, hariduse 
või mis muu huvides ja kui  eksperdid leiavad, et pole siis ei saa karistada. Kohus leidis, et siin oli teatud 
probleeme, et kui vaadata seda rmtud tervikuna, et ta pigem tekitab või annab sellist halba mõju lastel, 
kui lapsed seda loevad . Et kokkuvõttes võimud siiski võisid seda väljaannnet siis keelata.  
Euroopa Inimõiguste Kohus 
Euroopa Inimõiguste Kohtu statuut vaata ka üle ! Ajalugu: põhiliselt paikneb see siis Euroopas, tal on 
kaks   ametlikku   keelt  (inglise  ja  pr),  jällegi  loodi  Inimõiguste  konvi  poolt.  Pädevusse  kuuluvad 
15 
 
pretensioonid,  selllest  et  riigid  on  rikkunud  oma  kodanike  õigusi  nii  nagu  nad  konvis  sätetatud  on  ja 
lisades.   Praeguseks   ja  tänu  XI  protokollile  võivad  ka  inimesed  individuaalselt  esitada  otse  kohtusse. 
Kohtu pädevuses on ka, et teha nõuandvaid otsusi riigile. Kohus oli loodud alguses  1959  aastal, siis kui 
8 liikmesriiki oli nõustunud kohtu jurisdiktsiooniga (nüüd tunnistavad kõik EL riigid) , see oli jällegi XI 
protokoll 1988 aastal.  
Tegevusest:  10  a  jooksul  on   kaasuste   aru  kahekordistunud.  Nt  1990  estati  5270   avaldust ,  aastal  2004 
esitat  40943  avaldust.  See  ületav  esimene  30  aasta  kaasused  kokku.  Kohus  lahendas  180  kaasust 
esimese  30  aasta  jooksul.    2000  alguses  tegeleti  sellega  kui  pikalt  oli  veninud  tsiviil  või  halduskohtu 
tegevused.  2004  alustati  läbirääkimisi  reformidega,  et  mida  teha  et  nii  suuresti  on  kasvanud  kaasuste 
arvud.  Avati  protokoll  nr  XIV  –  see  tegi   uuendusi .  Mingit  reformi  oli  vaja  küll,  et  kuidas  neid  kõiki 
kaasusi  menetleda.  Kohus  näeb  juba  ise  oma   reeglites   ette  tähtaegu,  et  kui  kiiresti  ühe  kaasusega 
tegeleda jne. Ta oli lootusetult taga nende tähtaegadest kinnipidamisega, see probleem kasvas.  
Kui  avaldus  tehakse  leedu  keeles,  siis  kes  seda  avaldust  hakkab  läbi  vaatama?  Keegi  leedukas  suure 
tõenäosusega. Kui tegemist läti keeles kirjutatud, siis lätlane jnejne.  Seliseid väikseid riikide avaldusi 
saabkiväike grupp inimesi ainult läbi vaadata.  
Riik  soovitab /nimetab sinna omapoolt inimesi/töölisi, keda sinna saadetakse tööle.  
XIV protokoll – pole 3 liikmelisi kkohtunikke, võib ka 1 kohtuniku otsusega avaldus menetlusest välja 
jätta. See kohtunik ei saa olla sellest riigist, kelle vastu avaldus tehakse. Aga avaldus tuleb ikkagi oma 
kodukeeles  (nt  läti  keeles),  kohtunik  olgu  ta   prantslane ,  eestlane  või  kes  iganes.  Kes  selle  avalduse 
kohtuniku jaoks ettevalmistab? Lätlane või keegi kes seda keelt  valdab  ja sinna esindama on saadetud. 
Seega  kohtunik  isegi  ei  saa  seda  originaal  tektsi  hinnata, läbivaadata.  Peab   usaldama   ja  lootma   heale  
tahtele.  
Tavaline  kamber  koosneb 7st kohtunikust ja komitee 3st kohtunikust. Erandkorras võib ka kokku tulla 
selline istung kus on kõik kohtunikud (aga selline istung on seatud kohtunike oma süteemi struktuuri jne 
seotud asjade üle). Reegel 2 on, et kui kohtunik on valitud kohtunikuks siis ta jääb selleks  niikaua  kuni 
valitakse uus kohtunik (ehk kuni uus kohtunik annab oma vande).  
 
 
16 
 
12.märts 2013 
Euroopa  inimõiguste  süsteemis  on  ka  võimalik  esitada  oma  avaldusi  anonüümselt,  et  avalikus  ei  saa 
teada, kes on selle pretensiooni/avalduse  esitanud . Selline anonümsus võimaldakse ainult  erand korras ja 
kui  see  on  õiigustatud  –  nt  kui  inimene  põhjendatult  kardab,  et  valitsus  teeb  midagi  neile  kui  nad 
esitavad  avaldusi  nende  vastu  jne.  Samuti  erandkorras  võivad  kohtunikud/taotlejad  kuulutada  istungi 
kinniseks. 
AMEERIKA INIMÕIGUSTE SÜSTEEM 
Nii Põhja kui ka Lõuna mandritel oli enne, kui võeti vastu Ameerika dek inimõiguste kohustuste kohta. 
See  Ameerika  õiguste  ja  kohustuste  dek  võeti  vastu  1948,  see  on  mitu  kuud  kui  ÜRO  inimõiguste 
ülddek. Sisu muidugi arvestades aega ja  autoreid , kus olid ka palju kattuvusi (osalesid nii ÜRO kui ka 
Ameerika  dekis/eelnõu  komisjonis),  et  kuidas  see   instrument   hakkas  ka  hiljem  mängima,  on  ka 
mingilmääral huvtav.  Selle inimõiguste deki alusel loodi ka  komisjon , mille pädevuses oli valmistada 
iga  riigi  kohtu  aruandeid,  korraldada  kohapealseid  uuringuis/külastisi,  vaadata  kuidas  inimõiguste 
olukord erinevades riikidel oli ja teha valitsustele  soovitusi . Need  aruanded  on valmstatud nii komisjoni 
omalalgatusel  või  siis  ka  riigi   algatusel ,  kus  sooviti  siis  midagi  läbi  viia.  Komisjon  võis  ka  määrata 
erinevad töid, et valmistada neid  uuringuid .  On võetud vastu ka lisa inimõigusi jne.  Piinamisevastane 
konv  võlmiti  aastal  1985  ja  siin  on  ka  lisaprotokolle,  mida  sõlmiti  hiljem  jne  (nt  naisteõiguste  konv, 
konv et lõpetada igasugused diskrim vormid ära jne).   
Lõuna-Ameerikas on võimul olnud autor  diktaatorid , et võimu teostada, üks nende lemmik meetodetiest 
oli, et vastased lihtsalt kaotati ära. ÜKs nendest riikidest kus selline prob oli oli  Argentiina , seal algas 
pikk  aeg  kus  oli  pol  ja  sots  ebastabiilsus  alates  1930ndal  aastal,  oli  igast  kriisiolukordi,  loodi 
ebastabiilsed  valitsused,  mis  ei  püsinud  kaua  aega,  sisuliselt  varstiseid  kodusõja  tingimused. 
Sõjaväeüksused  võtsid  ütle  riigi  valitsemise.  Ja  kui  minna  siis   aastasse   1976,  siis  üks  militaar  võttis 
valitsuse üle ja sisuliselt noo väga jõuliselt pani oma korra maksma, kus siis nagu ma juba seda meetodit 
kirjeldasin – võeti inimesi kinni, terveid perekondi ja nad „ kadusid “ ära, keegi ei teanud öelda kus nad 
on, kus neid kinni peeti või mis neist sai jne. Komisjon on väga tauninud sellist olukorda – nad on üles 
kutsunud KÕIKI, vaimulikke, koole  jnejne Argentiina ühiskonnas, et midagi sellevastu teha.  
Interameerika inimõiguste KOMISJON, nii nagu ta oli alguses, pidi olema uuringugrupp, mille eesmärk 
oli  abstarktselt  uurida  inimõigusi.  Selle   loojad   ei  suutnud  ettenäha,  et  see  saab  olema  selline  ahvatlev 
organ, millele üksikud inimesed leidisd, et võiks saata neile avaldusi inimõiguste rikkkumisega. Sellest 
ajast  alates  kui  komisjon  loodi  hakati  juba  neile  saatmapretensioone  inimõiguste  rikkusmiste  kohta. 
Alguses  peaeesmärk  ei  olnud  uurida  üksikusd  juhtumisi.  Selleks  komisjon  lõi  ühe  programmi  –  et 
kasutada   infi   inimeste  avaldustest  OASi  ( organisation   of  american   states )  liikmesriikides.  Komisjoni 
17 
 
komp  oli  lõpuks  formaliseeritud  1965  aaatsal  –  teeb  aruanne,  reporte,  millest  võib  tema  järeldusi  ja 
avaldada arvamus, aga peale seda ta tegeliult ei suutnud /polnud võimu midagi muud ettevõtta.  Edasi 
komisjoni pädevusse ja ülesannetesse kuulub, et a) info ja igati teha propagandat et liikmesriigid järgiks 
inimõigusi b) luua inimõigustega seotud doke c) nõu andma liikmesriikidele d) valmistada aruandeid c) 
käia visiidil et vaadata olukorda/tutvuda sellega e) vkäsitleda ka üksikisikute pretensioone f) alustada ka 
ise kaasuste lahendamisi JNE.  
Interameerika  inimõiguste  KOHUS  -    1948ndal  aastal,  kui  sõlmiti  inimõiguste  deklaratsioon  (konv 
1969,  1978 jõustus) enamuse  analüüsi järgi  ei  loonud  siduvaid  kohustusi nendele rikidele  kes sellega 
ühinesid. Need mõtted olid toredad aga polnud võimalust võtta vastutusele rikkujaid – need olid nagu 
soovituslikuks järgimiseks. Kohus, ku see loodi, pidas seda deki siiski kohustuslikuks, sõltumata mida 
nad ise võisid 1948ndal aastal arvata.  
Süsteemist  –  kohtul  on  7  kohtunikku,  see  pole  seotud  liikmesriikide  arvuga  ja  kohtupädevuse 
loomulikult  on  selle  üle,  kes  on  liitunud  inimõiguste  konvensiooniga.  Formaalselt  kohus  on 
interameerika  inimõiguste  kovi  alusel  loodud  organ,  mitte  OASi  alusel  loodus.  KUIGI  kohtu 
kohtunikud  võivad   kuuluda   ükskõik  millise  OASi  liikmesriikide  hulka,  ka  nende  riigi  kodanikud,  kes 
pol  ühinendus  konvenstsiooniga.  Ja  siin  on  isegi  väga  hea  näide  sellest  et  üks  riik  kes  oli  ühinendus 
konviga,  tegi  ettepaneku  et  kohtunikuks  määrata  üks  USA  inimene,  kuigi  nad  polnud  ühinendud 
konviga  (dekiga  oli  ühinenud  aga  inimõiguste  konviga  ponud)  Thomas  Pergenfaul  –  sai  hiljem 
rahvusvahelise  kohtu  kohtunikuks,   Hagi   kohtunikuks.  Selle  jurisdiktsioonid  kuuluvad  nii  aruandvad 
ülesanded,  õigus  käsitleda  küsimusi  mis   neilt   küsitakse.  Kohus  lahendab  küsimusi  seoses  ameerika 
inimõiguste konvi tõlgendamisega, see on n-ö erimenetlus, mille eesmärgiks on käsitleda üksikisikute 
avaldusi teiste liikmesriikide vastu (ka riikide avaldusi). Võivad tõlgendada ka ükskõik millist lepet, mis 
on seostud inimõigsuet kaitsega ameerika riikides. Ta võib ka oma aramust avaldada seoses sellega et 
kas  riigi  siseriiklikud  seaodused  on  kooskõlas  ameerika  inimõiguste  konviga  või  mõne  muu   leppega . 
See  nõuande  jurisdik  võib  kasutada  ükskõik  milline  OASi  liikmesriik,  sõltumatult  sellest  kas  ta  on 
liitunud  koniga  või  mitte.  Siin  erinevalt  rahvuvahelise  Hagi  kohtus  kus  kõik  ÜRO  liikmesriigid  on 
põhiliseilt automaatselt või saavad kohtu statuudi osalikuks, nt sveits või ka kasutada seda isegi enne kui 
ta  liikmesriigiks  sai.  OASi  liikmesriigid  võivad  kasutada.  Seda  omalalgatusel  võib  ka  komisjon  kohut 
kasutada.  
Menetluse  käigus  on  kohtul  õigus  uurida  kõike  fakte  mida  ta  peab  vajalikuks,  lõpptulemuseks  on 
enamasti mingiotsus ja ki kohus leiab et on mingi inimõiguste  rikkumine  (kui see õigus on konvi poolt 
kaitsust) siis kohus otsustab et kannataja pool et edaspidi tema seda õigust rikkuda ei tohi.  Kui see on 
asjakohane   võib  kohus  otsustada  et  peab  olema  mingisugune   kompensatsioon   kui  inimene  on  kahju 
kannatanud  ja  kui  riik  on  kohustatud  täitma  kohtu  otsusts.  Muiudgi  kui  riik  ei  järgi  või  ei  täida 
kohutuostsust siis ei ole mingit n-ö vägivaldet või sundmehhanismi kuidas neid otsusi tagada – erinevalt 
18 
 
Hagi rahvusvahelise kohtuotsustega kus siis ÜRO harta alusel võib julgeoleku nõukogu teha otsuse teha 
nii  nagu  ta  peab  seda  õigeks,  ka  sõjalist  jõudu  kasutades  jne.  Seda  pole  euroopa  ega  ka  ameerika 
inimõiguste kohtul. Kohus aga kui ta paneb tähele, et ta otsust pole järgitud, ta võib informeerida OASi 
pea  assambleed ja  teha  soovutis ja  see  assamblee  kui  pol  organ  või  siis  võtta  või  alustada  siis  sellist 
poliiilist aktsiooni mida te peab vajaikuks et siis mõjutada riiki täitma oma rahvusvahelisi kohustui – see 
on aga pigem ebamäärane, poliitiline mõju avaldamine.  
Inimõiguste  komisjonil  on  ka  kaks  alust  jurisdik  a)  kõik  OASi  liimesriigid  on  kohustatud  Ameerika 
inimõiguste  kohustute  deki  täitma  !  Ei  tea  kuidas  võimalik  sundada  aga  kohustus  on  b)  kes  on 
ratifitseerinud  konvi  on  lisaks  ka  konvi  sätetega  ameerika  kohtu  jurisdik  aktsepteerimine  aga  ei  ole 
kohustuslik  va  kui  nad  ise  seda  khustust  peale  võtavad.     Columbia   –  dek  ei  ole  rahvusvahline  lepe 
Uruguai võttis seikoha et khtul on õigus anda nõuandvaid otsuseid seosed inimõiguste dekiga.  Kohus 
oma anlüüsis võttis seisukoha et deklaratsioon ei ole rahvusvaheline lepe, ei tähenda seda et tingimata 
peab  järelda  et  kohtul  ei  oleks  võimu  et   sellekohta   esitada  nõuandvat  otsust  et  kuidas  seda  tuleks 
tõlgendada ja arvestades kõiki eelolevaid argumende et kohtul on nõuandev otsuse õigus siis kohtul võib 
tekkida vajadus tõlgendada ka deki. Nii et kohus on oma jurisdiktsiooni tõlgendanud vastavalt ja tulnud 
järeldusele et tal on õigus tõlgendada ka ameeriks inimõiguste deki.  
Argentiina jutu jätk  –  kuidas tegeleda  siis  situatsioniga  kus  inimesi  oli  lihtsalt  kaduma  läinud?  Sellest 
kirjutas hiljem Thomas Pergenfaul(?) ja kui tema oli komisjoni liige, siis ka tema  käis kohapeal seda 
probleemi uurimas kui ta kirjutas sllest hiljem. Argentiina valitsus oli deklareerinud et poliitilisi vange 
ei  ole.  Ei  olnud  ettenähtud,  et  Thomas  peaks  külastama  selles  linnas  ühte  valnglat  (mingi  linn  ),  aga 
Thomasel oli õnnestunud siiski kokkuleppele saada ja ta sai täieliku nimekirja kõikidest vangidest mis 
olid  selle  linna  vanglates.  Gortova  vms  oli  see  linn.  Nad  ka  läksid  kohapeale,  tahtsid  vangidega 
intervjusid  omavahel  ja  tuletasid  meelde,  et  tal  on  nimekiri ja  tahtis  saadaka  vangide  käest  nimekirja 
(või  valvurite  või  kellegi  käest) ja  ta  siis  võrdles  neid  nimekirju ja  ta  pani  tähele  et  mitteüks  nendest 
isikutest ei olnud nimekirjas ja siis ta võttis ühe  isikuga  kontakti, kes saab vangidega ühendust et saada 
vangide nimed, kes on ühes vangi sektsioonis (see täelikult ei õnnestunud) aga siiski sai osade kaupa 
neid nimekirju jne. Jällegi ei olnud nimekirjas neid  nimesi  mis peaks olema – tal oli sisemine tunne, et 
selles  uues  nimekirjas  olid  osad  inimesed  need  ke  olid  n-ö  ära  kadunud.  Nad   avastasid   kahte  inimest, 
kes olid n-ö kadunud hingede hulgas aga muidugi need olid üksikud  juhtumid . See ikkagi kinnitas seda, 
et Argentiina võimud olid valetanud komisjonile.  
1965 – 2004 aastate jooksul uuris komisjon avaldusi seoses inimõigustega, nad pidid ja vaatasid läbi ligi 
10 000 avaldust. Mitmed olid seotud Argentiina ja inimeste kadumisega aga ka teistes riikides juhtuvaid 
asju.  
19 
 
USA ! Teadagi, et USA oli allakirjutanud dekile aga mitte konventsiooniga ühinenud. USAd süüdistati 
selles, et USAs  Washingtonis , elanikel, polnud võimalik valida USA kongressi liikmeid. USA osariikides 
on  rahval  võimalik valida 2 senatit ja siis kuidas on osariikide vahel  prop  ära jagatud rahvasaadikute 
vahel,  seda  õigust  Columbia  elanikel  pole,  elanikud  on  küll  USA  kodanikud    ja  valimisõigus  on  ju 
olemas aga pealinnas Washingtonis ei ole pealinn esitatud.  
Majanduslikud sanktsioonid – Legue of Nations (rahvaste liiga?) loojad ngid, et majanduslikud sankt on 
peamised töövahendid ja ta vastavalt 16nda mingi asja kohaselt tulev 
20