Filosoofilised probleemid Fjodor Dostojevski loomingus (2)

TALLINNA MAJANDUSKOOL
Maksunduse ja panganduse osakond
Filosoofilised probleemid Fjodor Dostojevski loomingus
Ainetöö
Juhendaja:
Ahto Mülla
Tallinn 2009

Sisukord

Sissejuhatus 3
1.Fjodor Dostovjevski elu ja isiksus 5
2.„Märkmeid surnud majast“ 10
3.„ Idioot “ 11
4.“Vennad Karamazovid “ 15
5.„Kuritöö ja karistus “ 19
Kokkuvõtte 23
Kasutatud kirjandus 24
LISAD 25
Lisa 1 Fjodor Dostojevski 25

Sissejuhatus

Oma ainetöö teemaks valisin filosoofilised probleemid Fjodor Dostojevski loomingus. Valisin just selle teema, sest Dostojevski kuulub kõige suuremate kirjanike hulka ja keegi pole osanud lahata sel kombel inimhinge ja näha elu nii sügavalt kui tema.
Kirjandusse tuli Fjodor Dostojevski 1840ndate lõpul küpse kunstnikuna, kel oli täielikult välja kujunenud maailmavaade ja oma eriline elutunnetus. Teda tuntakse eelkõige kui Gogoli koolkonna kirjanikku, demokraati, humanisti ja realisti. Siiski leidus tema teostes ka romantismi tundemärke – saladuslikkuse ja mõistatuslikkuse hõng. Dostojevski kirjutas enamasti oma töid käigult, teksti alguses teadmata, kuidas täpselt kõik jätkub.
Dostojevski konkreetsed romaanid kujutavad endast tegelikult ühtainsat suurt romaani, mille sisuks on venelasest kristlase heitlused sisemise tasakaalu leidmiseks enne jõudmist sinna riiki, kus pole torme ega marusid. Igal juhul maksab Dostojevski kõrvale lugeda Tammsaaret, kellel on olemas mõiste “patt”, Gustav Suitsu, kellel “patt” puudub, ja Juhan Viidingut, kellel on kannatused sees juba varakult. Teatavas mõttes on Viiding väga dostojevskilik.
Dostojevski raamatuid iseloomustaksin lugejana, et mõni koht on lihtsalt nii põnev, et ei saa pidama . Mõni koht on aga nii mõtlemapanev, et peatun ja mõtlen tükk aega elu üle järele. Mõni koht on jälle nii tabav , et vaja on tsitaat üles kirjutada. Tõsi, mõni koht on mulle parasjagu veniv , nii et piilun paar lehekülge ettepoole : kui kaua see osa veel kestab?
Ainetöös on lühidalt kirjendatud Dostojevski elu ja isikust. Dostojevski teosed on kajastused tema enese tõsisest ja raskest elust. Kirjaniku kannatused avalduvad kõige ilmsemalt tema teostes. Teostest käsitlen „Idioot“, „Üles tähendusi surnud majast“ , „Kuritöö ja karistus“ ja lähemalt teost „Vennad Karamazovid“.
Ainetöö eesmärgiks on välja selgitada mis on peamised probleemid Dostojevski loomingus. Millise sihiga eksperimenteerib Dostojevski inimhingedega?
Oma ainetöös toetusin peamiselt Dostojevski eluloos ja raamatute „Idioot“ ja „Märkmeid surnud majast „ puhul A.Meiesaar „Feodor Dostojevski elu ja looming“ gümnaasiumi viimasele klassile mõeldud raamatule. Lähemalt uurisin ka Oskar Urgarti „Dostojevski“ elu ja loomingu raamatut. Huvitavaid mõtteid sain ka Vladimir Iljaševitši „Dostojevski ja Reval “ raamatust ning Stefan Zweigi „Kolm meistrit“ raamatust.
Raamatute „Kuritöö ja karistus“ ja „Vennad Karamazovid“ analüüsi puhul toetusin peamiselt B.Sichtermanni ja J.Scholli raamatule „Romaanid“ sammuti „Väike maailmakirjanike leksinonile“.

Fjodor Dostovjevski elu ja isiksus

Dostojevski (Lisa 1) elukäik on huvitav ja samas kurb. Ta oli pärit vaesest arstiperekonnast. Kuigi peres oli seitse last ja kehvad majanduslikud tingimused, kujunes Fjodoril sügav huvi kirjanduse vastu tänu perekonnas valitsevale vaimsusele. Õppinud küll sõjaväeinseneriks, pühendus ta kirjandusele. Kõige paremini tundis noor kirjanik väikeametnike, üliõpilaste, käsitööliste ja töötute maailma. Oma teostes pöörab ta suurt tähelepanu sotsiaalsete olude kirjeldusele.
Elemente Dostojevski elust leiame kõikjalt tema teoseist, pole keegi nii palju paigutanud endast ja oma elust oma luuletöisse kui just tema.(A.Meiessaar 1935:8).
Dostovjevski esivanemad on pärit Leedust , kust nad on rännanud välja Ukrainasse ja siirdunud katoliku usust vene usku. Andmeid nende kohta leidub vähe, pole isegi teada, kes ja mis oli Dostojevski vanaisa, kuna poeg on juba 15-aastaselt läinud temaga tülli, lahkunud kodust täiesti rahatult ja õppinud Moskvas arstiks. Kuni vanaeani polevat ta kõnelnud oma isast ja kui ta tahtis viimaks omastega leppida, polnud nad nähtavasti elus, Dostojevskid ei elanud vanaks . Dostojevski isa oli arst, omas head praksist, iseloomult vali ja väga kokkuhoidlik (A.Meissaar 1935:8). Ema Marja oli kaupmehe tütar, kuid omas sugulasi ka intelligentsi hulgas (O.Urgart 1936:10). Naiseks kosis Mihhail Dostojevski endale kaunikese kaasavaraga kaupmehe tütre, kes oli ilus, heasüdamlik ja õrnatundeline, tervislikult aga nõrk, nii et ta suri varakult (A.Meissaar 1935:8).
Kui Mihhail Dostojevski 1819. a. abiellus Marja Netšajeviga, oli ta Moskvas sõjaväe-arstiks. Ent juba järgmisel aastal siirdus ta tsiviilteenistusse Maarja vaestehaiglasse. Selles haiglas sündiski 11. novembril 1821 Dostojevskite teise lapsena Fjodor. Peale Fjodori oli abielupaaril veel 3 poega : Mihhail, Andrei ja Nikolai ja kolm tütart: Varvara , Vera ja Aleksandra (O.Urgart 1936:1).
1831. aastast veetis ema lastega suved äsjaomandatud mõisas. Fjodor oli vanuselt teine poeg, tal oli veel kolm venda ja neli õde. Neid kasvatati karmilt, välja ei lastud . Nii kasvas neil üksildusejoon. Ainult Fjodor hiilis vahel välja ja ajas rahvaga juttu . Ilusad mälestused on tal emast, keda ta väga armastas ja selle haigus ja surm (Fjodor oli siis 16-aastane) on jätnud sügavad jäljed tema hinge. Isaga muutus vahekord halvemaks, eriti pärast ema surma, sest isa hakkas jooma ja oli siis väga tige ja umbusklik . Hariduse omandas Fjodor oma vendadega esiti kodus, siis Moskvas erapansionis, kus õppis korralikult. Isa tahtel astus ta hiljem Peterburi inseneride kooli, mille ta ka lõpetas. Elu selles oli Fjodorile koormav ja masendav , eriti veel seetõttu, et ta vend Mihhail pidi õppima Tallinnas. Ta jäi üksildaseks, ei leidnud sõpru, istus ja mõtles, kuna teised lõbutsesid. Rusutavalt mõjus ka majanduslik kitsikus (A.Meiessaar 1935:9).
Isa ei saatnud talle enam raha, sest ta oli kohutavalt muutunud. Joomise tagajärel sunnitud olnud ametist lahkuma, elas isa maal oma mõisas ja muutus aasta-aastalt tigedamaks. Tema juures olid tütred, neid hoidis ta äärmiselt karmilt, käis õhtul ja öilgi vaatamas, kas nad ei lähe ülekäte. Ta oli äärmiselt ihne, kogus raha tütardele kaasavaraks, ei röivastunudki korralikult. Oma talupoegi kohtles ta nii toorelt , et need ta ühel sõidul lämmatasid sõiduki padjaga, kuna kutsar ja vanker olid kadunud (A.Meiessaar 1935:9).
See roim avaldas ränka mõju nooresse Fjodorisse, siis olevat tabanud teda esimene langetõvehoog. Eluaeg oli tal see meeles. Vahetevahel oli Dostojevski kahetsenud ja oma isa mõistnud, et ta oli ikkagi haige ja kannataja inimene. Isa vari aga jälgis teda kogu elu, ta on püüdnud hirmuga hoiduda sellistest pahedest (A.Meiessaar 1935:9).
Seetõttu kaldus Dostojevski juba noorelt raskemeelsusesse. Pärast isa surma see süvevnes. Kuid kooli ta lõpetas, kuigi enam huvi tundis kirjanduse kui oma õppeala vastu. Ta luges palju, raamatud olid tema suurimad sõbrad. Lõpetanud kooli püsis ta ametis vaid ühe aasta. Ta lobus sellest, andudes kirjanduslikult tegevusele. Esimesi loorbereid aitas tal lõigata tema ainukene sõber, ka kirjanik – Grigorovitš. See oli kontrastne Dostojevskile – noor, ilus, lõbus, elegantne, jutukas, armastas sõbrustada daamidega. Dostojevski oli aga arg, kohmetu, mitte ilus, üksildane, peale selle ebapraktiline – kunagi ei olnud tal raha. Ta püüdis teenida tõlgetega, kuid tagajärjetult, siis toetas teda keegi rikas tädi, kuid raha ei olnud tal siiski. Nii algas ta kirjanduslik tegevus suuresti ka majanduslikel mõjutustel. Grigorovitši kaudu sai ta ilmutada oma esimese romaani „Vaesed inimesed“, millel oli edu. Isegi Belinski kiitis seda. Dostojevski kuulsus tõusis, ta oli õnnelik, isegi uhke ja pisut upsakas. Siis muutusid aga teised kadedaks, eriti noor 25-aastane Turgenev, keda Dostojevski esialgu jumaldas. Teda naeruvääristati, pilgati, kõneldi temast seltskonnast koomilisi anekdooti . See mõjus, Dostojevski loobus seltskonnast mitmest aastaks, muutus närviliseks, hulkus öösiti väljas, jutles omaette , žestikuleerisja oli väga kummaline. Teda peeti hullunuks. Sellest ajast algas Dostojevski ja Turgenevi vaen. Kahe suure kirjaniku auahnus põrkas kokku. Nad ei leppinud iial ära (A.Meiessaar 1935:10).
19. sajandi keskel pöördus kirjanduses keskne tähelepanu tegelaste sisemaailma vaatlusele ja eneseanalüüsile. Tekkis psühholoogiline romaan, mille väljapaistvaks esindajaks Dostojevski sai. Algselt oli ta oma vaadetelt utoopiline sotsialist . Võttis osa Petraševski ringist ja kuulus kohtuotsuse põhjal mahalaskmisele, mis hiljem asendati asumisele saatmisega. Alles üheksa aasta pärast, 1858. a õnnestus tal Peterburi tagasi pöörduda.
Need aastad olid hävitanud Dostojevski tervise, ka majanduslik olukord oli vilets. Ta vaated olid muutunud. Nüüd keskendus ta inimese seesmise mina ja olemuse kujutamisele. Dostojevski arvas , et igas inimeses on hea ja kurja alged. Kurjus on sageli tugevam, headus aga nõrk ja alistuv. Seepärast arvas ta, et vene rahvale on omane alistuvus ja religioon . Dostojevski ei mõistnud revolutsioonilise ümberkorralduse vajalikkust, kuigi ta nägi ja näitas teravalt kaasaja sotsiaalseid pahesid. Ta oli realist, kuid samas ka idealist. Selles oli ta nõrkus.
Sel perioodil ilmus Dostojevski terve rida lühijutte, kuid kriitika võttis need vastu laitvalt. Kirjaniku meeleolu langes. Ta oli hukkumas. (A.Meissaar 1935:10).
Sunnitööl oli elu raske, kuid Dostijevski ei murdunud, töö karastad teda, ta õppis tundma rahvast ja elu. Alles siin sai ta inimeseks ja venelaseks, nagu ta ise lausub. Kolme aasta jooksul sai ta lugeda ainult piiblit . See suurendas tema religioossust. 1854 määrati ta reamehena Siberisse Semipalatinski linna teenistusse, 1855 ülendati lipnikuks ja nüüd võis ta uuesti hakata kirjandusega tegutsema. 1856.a. armus ta ja naitus, olles 33 aastane, lesestunud ohvitserinaisega. Esialgu mõjus abielu Dostojevskile hästi – ta töötas, kuigi kannatas närvilikkuse ja langetõve all. Kuid naine ei armastanud teda, otsis meelelahutusi mujalt, Dostojevski aga ei aimanud seda. Ta kirjutas siin teosed „Onu unelm “ ja „Stepantšiko küla“ (A.Meissaar 1935:11).
Varsti lahkus Dostojevski Siberist ja asus lõpuks Peterburi. Naine oli haige ja jäi Tveri. Peterburis algas Dostojevskil hoogus kirjanduslik tegevus. Ta kirjutas teoseid ja toimetas ajakirja „Vremja“. Varsti muutus ta üliõpilaste lemmikuks. Ühtlasi elas ta nüüd oma, 40-aastasena, üle oma teise armastusseikluse. Oma mõrsja Poliinaga sooritas ta pikema välisreisi, kannatades väga koketse ja kergemeelse armastatu käitumise tõttu. Välismaal sattus Dostojevski mängukire ohvriks. Painajalikke mälestusi sellest ajast leiame teosest „Mängija“. Poliina on olnud algkujuks mitmele Dostojevski naiskujule. Varsti katkes vahekord Poliinaga, kuna Dostojevski oli vahepeal moest läinud oma romaani „Kuritöö ja karistus“ (1866) tagajärjel, millist üliõpilased pidasid endi kohta häbistavaks. Enne ilmunud Dostojevski töist on sest ajast mainimisväärne – „Ülestähendusi surnud majast“. Vahepeal suri Dostojevski naine, kellega ta enne surma leppis (A.Meissaar 1935:11).
Nüüd tabasid teda jälle majanduslikud raskused. Vend Mihhail, kellega ta toimetas ajakirju, suri, jättes järele hulga võlgu. Dostojevski võttis need vabatahtlikult üle, tal oli endal ka võlgu, tervis muutus üha viletsamaks – ta oli närviline, silmad ähvardasid pimedaks jääda, kuid ta pidi töötama, et jõuda valmis tähtajaks kirjastajaile lubatud töödega ja et pääseda võlavanglast, millega teda ähvardasid võlausaldajad. Siin tuli tal hoolitseda ka joomarist venna Nikilai eest, samuti Mihhaili perekonna eest. Arstid keelasid tal aga töötamise. Sõprade nõuandel palkas ta enesele stenografisti, neiu Anna Slitkini. Kellega ta naitus varsti. Naine oli temast 25 aastat noorem, meeldiv, elav, vaimukas ja hästi kasvatatud , ta sai aru oma mehe kannatusist ning oli sellele tõsiseks toeks , võib õelda, et ta päästis Dostojevski (A.Meissaar 1935:12).
Dostojevski seisukord paranes , ta võis töötada ja hoolitseda oma perekonna eest, mis ka pea suurenes. Tal oli 4 last, kelledest kaks surid õige noorelt. Sellest ajastust on pärit romaanid „Idioot“, „ Igavene mees“, „Paharetid“, „Kirjaniku päevik“ (A.Meissaar 1935:12).
Dostojevski kuulsus üha tõusis, ta vabanes ka lõplikult rahamuredest. 1880.a. juunis pidas ta oma kuulsa kõne Puškini mälestussamba avamisel, mis kutsus esile vaimustustormi. Samal aastal lõpetas ta oma peateose „Vennad Karamazovid“, mis jäi ka kirjaniku luigelauluks. 1881.a. suri Dostojevski kopsuveresoonte lõhkemise tagajärjel, seistes ühtlasi oma kuulsuse tipul. Ta maeti määratu rahvahulga osavõtul (A.Meissaar 1935:12).
Selline oli Dostojevski elukäik. Kas on selles palju rõõmustavat? Oli ta õnnelik? Ilmselt siiski mitte. Kuivõrd teistsugune on olnud paljude teiste geniaalsete meeste elu, täis õnne, küllust, austust ja suurejoonelisust. Dostojevski elus olid aga aina mured, kitsikus, meeleheide ja haigused. Kirjaniku hing oli käristatud kaheks. Kõigest sellest hoolimata sammus Dostojevski edasi, mured ei murdnud teda. Elu lõpu aastatel oli ta õnnelik, viisakas ja heal järjel. Koduses elus armastas ta tihti naljagi heita, tal oli vajalikuks kombeks aprillinalja teha, lastega lõbutseda. Lapsi kasvatas ta hästi, ise elas korralikult – võimles, jalutas, armastas puhtust. Suur ja vägev hing sädeleb meile vastu kõikjalt selle saatuse valulapse teoseist (A.Meiessaar 1935:12).
Oma iseloomult ei olnud Dostojevski mitte turist . Teda ei huvitanud eriti ei maastik ega ajaloolised paigad, ei haaranud teda palju ka kunstid: ehitusmälestised, teatrid , kunstigalleriid. Mis aga ta tähelepanu endale tõmbas, see oli rahvas ise kogu oma eluoluga tänaval, vagunis, lõbustuskohtades ja mujal. Mingi erilise vimma tõttu kõige võõra vastu ei saanud ta siiski ka ta süvenemine rahvaellu olla eriti põhjalik (O.Urgart 1936:90).

„Märkmeid surnud majast“

Asumisaastatest kirjutas Dostojevski teose “Märkmeid surnud majast”. “Surnud maja” sümboliseeib sunnitööliste maailma. Teoses rõhutab kirjanik inimloomuse vastuolulisust, hea ja kurja paratamatut kooslust ning pöördub taas rahvalike juurte, “vene hinge” uurimise poole.
See töö ilmus ajakirjas Vremja 1860-ndail aastail, Dostojevski enda sunnitöö ja Siberi elust. Teos koosneb tervest reast kirjeldustest, millised käsitlevad Siberi sunnitööliste elamispaiku ja elanikke, nende elu ja üksikute tegelaste iseloome. Minategelaseks on kriminaalroimar Aleksander Gorätškin, kelles autor kujutab osaliselt iseennast . Sunnitööliste elu kujutatakse siin igal ajal – tööpäeval, pühapäeval, õhtul, saunas , lõbutsedes ja karistust kandes. Tuuakse esile nende iseloomulikke üldomadusi: õiglust, usklikkust, töötahet. Samuti nende pahelisi külgi – toorust, karmust, joomatõbe, pillamishimu, klatšiarmastust jne. Näidatakse, kuidas peaks vange kohtlema. Nad peavad end üldiselt süütult kannatajaiks, ei kahetse oma tegusid . Tööl, millega neid karistatakse, peab olema mingi mõte, muidu on see neile talumatu. Selles teoses ei esine veel Dostojevski hilisemat tähisideed, et karistus puhastab ja lunastab inimest ja et vene inimene armastab karistust. Siin leitakse, et sunnitöö on ühiskondlik pahe, ta ei paranda inimest, vaid mõjub ennem vastupidiselt. Tuntakse sügavalt kaasa neile, kes siin piinlevad. Kui palju rahvastiku jõudu on siin asjatult raisatud! Enamuses on ju siin rahva parimad liikmed hukkumas. Kes on selles süüdi? See küsimus jääb vastamata. Samuti teine: Kas on tarvis roimarit karistada sunnitööga. isoleerimisega või peame ta saatma haiglasse? (A.Meiessaar 1935:13).
Teos on rahulik, lihtne, ainult uudne ning kirjelduselt meisterlik (A.Meiessaar 1935:14)
Kohe pärast sunnitöö aastaid kirjutatud "Märkmed surnud majast" on hea raamat. Mulle tundub, et just selles teoses Dostojevski mingil määral avab ennast. Märkmed, nagu on leitud, ei ole kellegi teise kui kirjaniku enda omad, ja ka teised kangelased on tõelised. Aga autobiograafiline element on Dostojevskil enmasti alati sees.

„Idioot“

“Idiooti” võib vabalt lugeda ka siis, kui tema “Kuritöö ja karistus” on veel lugemata. Seda lugenu on “Idioodi” mõistmiseks targem, ent peab olema valmis uuteks probleemideks. “Kuritöö ja karistus” algab roimast ning jätkub kannatustega enne alistumist karistusele. “Idioot” lõpeb roimaga. Võib-olla Dostojevski, olles enne kirjutanud kuriteo kui sellise suhtes lõpu ja alles siis alguse, vaidleb siin iseendaga .
Raamatus mõiste “idioot” ei tähenda mitte kliinilist diagnoosi, vaid inimest, kelle mõistus on otsas, sest ühtegi kiiret ja selget vastust pole tulemas. Sotsiaalse tegelikkuse nurjatused ja inimestevahelise vaenu tugevnemine kajastusid eredalt eelkõige romaanis “Idioot”. Romaanis vaadeldakse aadli, kodanluse ja ametnikkonna suhteid ja moraali. Vürst Mõškin on Dostojevski ideede kandja. Ta peab kõiki inimesi võrdseteks ja käitub nendega nagu vendadega, hoolimata nende varandusest või iseloomust. Ta teeb kõike head, ootamata tänu. Selles omakasupüüdlikus raha ja pettuse maailmas on ta eluvõõras ja erandlik . Vürstile on vastandatud aadlik Totski, kindral Jepantšin ja ka kaupmehe poeg Rogožin. Kõik need inimesed hindavad eelkõige raha. Armastuski on nende jaoks ostetav ja müüdav. Ka selles romaanis rõhutab Dostojevski, et kurjus on headusest tugevam.
Dostojevski kirjutas “Idiooti” ajal, mis oli talle isiklikult kurnav: esiklaps suri kolmekuuselt, raha jätkus endiselt väga juhuslikult ning mängupõrguhaigus kestis.
Töö käigus romaan autorile ei meeldinud – vahest ka seetõttu, et viimased aastad oli Dostojevski kirjutanud nii-öelda tagaaetuna ja poognate arv võis talle olla tähtsam kui käsitluse lakooniline põhjalikkus. Probleem ise – headuse alge ja selle püsimine ning kurjuse toime – eeldab põhjalikkust, kuid kes oskab tolleaegsesse Vene perioodikasse süveneda, märkab üsna kiiresti: pärast 1861. aastat elas Venemaa väga reportaažlikult.
Romaan ise pole eriti suur, ühekõiteline. Ilmus aastal 1868-1872, seda peetakse paljude poolt psühholoogilise analüüsi seisukohalt üheks parimaks Dostojevski loomingus. Siin tahab autor oma sõnade järgi esitada tõeliselt head ja kõrget inimest. Peategelaseks on „idioot“, noor vürst Moškin. (A.Meissaar 1935:14).
Raamatus on põhiliseks läbivaks teemaks inimese närused nõrkushood- kaitsetu inimene iseenda kohtu ees.
Nõrkushood, milleks? On need kellelegi kasulikud? Peavad olema, kuid enamasti ei too nad mingit kasu, pigem kahju. Vapustavad sündmused võivad esile kutsuda nõrkushoogusid, mil ei suudeta säilitada kontrolli oma välise mina üle, paljastub sisemine tahe , jõud, mõtted, agressiivsus , millest mul võib-olla aimugi ei ole, ja mis võiks nii mulle kui teistele teadmata jääda. Juhuslikult iseennast avastades tunnen tagasilööke, tunnen, et ei olegi nii tugev, kui arvan end olevat, tunnen, et ei saa iseendaga hakkama. Niisiis seisangi iseendaga silmitsi ja pean kohut, süüdistades ja kaitstes iseennast. Tundub, et teisi inimesi on kergem mõista kui iseennast, kuna pinnapealsus on lihtsam. Lihtsam on siiski analüüsida teiste käitumist, Dostojevski "Idioot", miks leidis romaan just sellise lahenduse, miks ei võinud vürst Mõshkin käituda teisiti.
Vürst Mõshkin saabus Venemaale pärast oma 20-ndaid eluaastaid, seega oli tema isiksus juba kujunenud. Teda oli kasvatanud kasuisa armastuses ja ta erines teistest venelastest oma erakordse headuse poolest. See, et ta langetõve all oli kannatanud, muutis ta tundlikuks ja õrnaks. Ka kaastunne , mõistlikkus ja halemeelsus olid tingitud haigusest, kuna teda oli palju narritud ja solvatud selle pärast.
Juba Shveitsis leidsid aset vahejuhtumid laste, tema ja haige tütarlapse vahel, mis mõjutasid vürsti edasist käekäiku. Mõshkin lahendas olukorra nii, et tüdruk sai õnne tunda enne surma, kuna lapsed olid teda armastama hakanud tänu vürstile ja vürst ise näitas sooje tundeid tüdruku vastu, nii vähemalt näis see teistele. Vürsti nõrkuseks oli liigne headus, kuid oskamatus seejuures end õnnelikuna tunda. Vürsti teeseldud tunded, suudlus, abivalmidus ja austus lasid küll tüdrukul surra õnnelikuna, kuid vürstile said tema nõrkused saatuslikuks.
Jõudnud Venemaale, tutvus ta mitmete tähtsate ja austatud meestega, tänu oma siirusele mingit ohtu temas ei nähtud. Kuulnud lugusid meeste poolt ärakasutatud, liiga tehtud ja õnnetust, hullunud naisest, näinud tema pilti, kohtunud vaid korra, otsustas vürst tema kätt paluda, tõmmates kaela nii mitmegi solvunud meesterahva viha. Abielu soovis ta vaid eesmärgil tund kaasa ja aidata sel naisel uuesti tunda end väärikana, armastusest ei olnud juttugi. Võimalik, et vürst Mõshkin ei olnud leidnud ja ei leidnudki sõnale "armastus" tähendust. Temas eksisteerisid vaid eneseohverdus , haletsus, hoolitsus . Tema mõistis armastust kui vanema-lapse vahelist armastust.
Kolmas naine oli Aglaja , kindral Jepanshini, rikka, austatud, seltskonnas kõrgel positsioonil oleva mehe tütar. Kui suhted olid arenenud juba kaugele, hakkasid vanemad levitama jutte abiellumise kohta. Kui vürst sellest kuulis , oli ta kohmetu, nagu alati armastusest rääkides, ja nõustus abielluma naise otsese küsimuse peale seltskonnas. Kuna Aglaja oli noor ja õrnake, tundis vürst, et võib talle pakkuda seda vanema-lapse armastust. Pidev alandamine oli viinud vürsti nii kaugele, et kord tunnistas ta Aglajale, et ta tunneb ja peab seda õigeks, et teised naeravad ta üle, et keegi ei ole võimeline teda armastama.
Intsident, mis leidis aset Aglaja ja Nastasja Filippovna (hullu naise) vahel, oli otsustav näitaja vürsti nõrkuse haiglases süvenemises üha tugevamaks loomujooneks. Ma arvan, et Aglaja õigusega võttis vürsti kaasa ja läks Natasja Filippovna juurde, et kuulda tema suust öelduna, et jätab neid nüüd rahule. Kaua võib üks naine kannatada, et teda ja tulevast meest pidevalt mõjutab ja häirib teine naine? Nastasja oli aga tark naine ja teadis, et vürst on tal käpa all. Seda tahtis ta ka Aglajale näidata. Nastasja pani vürsti valima tema ja Aglaja vahel. Mõistliku ja aruka mõtlemisega mees oleks läinud oma abikaasa juurde. Vürst oli liiga kaastundlikuks muutunud, nüüd oli ta ka Aglajas pettunud, kelles ta siiani oli näinud hingesugulast. Ta ei uskunud, et Aglaja võib olla nii kalk ja tundetu selle õnnetu naise vastu. Mida enam vürst pettus, seda enam hakkas ta otsima head ja leidma sealt, kus seda polnud, ning seda mõistmatumaks ta muutus.
Ärkamine oli valus . Lükke mõistmisele jõudmiseks andis Nastasja mõrv. Nähes naist surnuna, ei mõjunud see talle väliselt shokeerivalt. Ilma haigushoogudeta ja muu paanikata oli vürst langenud nii suurde masendusse, mis muutis ta pimedaks. Vürsti nõrkus oli võitnud tema kaalutleva mõistuse, ta nägi vaid õnnetut, mitte mõrvarit, kes vajas kaastunnet . Ta ei suutnud enam hukka mõista halba, ta sai aru, et see on vale, mis ta teeb, kuid ei suutnud endas leida tugevust, kindlust , tal puudus tahe olukorda muuta. Neil hetkil oli ta löödud, ta istus Rogožini kõrval, hoidis ja silitas ta pead, lohutas ja nuttis koos temaga.
Nõrkushoog möödus, mõistus selgines ja vürst seisis silmitsi reaalsusega. Mõistmine, mida ta oli teinud ja kuidas käitunud, mõjusid talle nii rängalt, et ta ei suutnud leida teed tagasi iseendasse. Tema mõistus ei aktsepteerinud tema tegusid, ta ei suutnud andestada iseendale . Seega ta murdus vaimselt ja tema psüühika sai jäädavalt kahjustatud.
Ja kokkuvõttes, mis oli selle inimese süü? See, et ta oli oma nõrkuste ohver, see, et ta tahtis head, viis ta hukatusse.
(Raamatu „Idioot“ põhjal)
Teos on väga omapärane, huvitav ja jätab põrutava mulje (A.Meissaar 1935:14).
Dostojevskile oli olnud „Idioodi“ kirjutamine vastukarva, ta rebis töö kestel käsikirja puruks ja kahtles töö väärtuses. Romaani valmimise järel pidas ta seda üheks parimaks oma seniste teoste hulgas. Sedavõrd, kuivõrd asi puutub tegelaste psühholoogilisse ja psühhopatoloogilisse kujutamisse omaette ülesandena, ei ole põhjust kahelda Dostojevski autokriitikas, kuid pärast nii tugevat ideeromaani kui „Kuritöö ja karistus“ mõjub paljas psühholoogia siiski kuidagi nagu mitteküllaldasena (A.Meiessaar 1935:117).

“Vennad Karamazovid“

Oma elu ja loomingu viimasel perioodil tunnetas Dostojevski üha rohkem ühiskonnaelu korratust. Ühtaegu valgustas kirjanik aina ulatuslikumalt ja keerulisemalt inimeste eraldatust ja nende sisemaailma vastuolusid. Romaanis “Vennad Karamazovid” on mõlemad nähtused tihedalt seotud: ühiskonna heidikute elu kujutamine liitub inimeste hinges leiduva hea ja kurja vahelise võitluse kirjeldamisega. “Vennad Karamazovid” jäi kirjaniku viimaseks romaaniks , teosel oli eriline koht Dostojevski loomingus – teha kokkuvõtteid kirjaniku mõtisklustest inimese ja ühiskonna saatuse üle. Romaanis kujutatakse ühe aadliperekonna allakäiku ja heaolu langust. See teos koondab endasse kogu Dostojevski loomingut läbivad põhiteemad: “kuritöö ja karistuse” psühholoogia, “sotsialismi” ja “kristluse” vastandamise ja inimese hinges toimuva igavese võitluse “ jumaliku ” ja “saatanliku” alge vahel.
Inimese käsitlus, inimhige keerukus on läbiv teema. Fjodor Dostojevski on raamatus „Vennad Karamazovid“ jõudnud oma loomingus kõige ligemale sellele punktile, kus teose tegelased muutuvad teose ideedeks. Pean siin muidugi silmas eelkõige kolme venda Dimitrit, Ivani ja Aljošat. Tegelikult peitub kõigi kolme venna taga ühine idee, vennad lihtsalt kehastavad idee erinevaid väljendusvõimalusi. Ning mingis mõttes on parodoksaalne, et minu meelest eelistab Dostojevski ehitatav idee just ideele inimest. Kuidas see toimub ja toimib, sellest lähemalt. (Jan Kausi mõtisklused)
Peaks veel lisama , et Dostojevski „ ideaali “ – Aljoša Karamazovi – vastas seisab üks teine ideaal, mis tänapäeval muutub üha reaalsemaks, mille kehastumisi üha ja üha enam lisandub. Nii et Dostojevski võib tegelikult ühel hetkel kõnelda tänapäeva reaalsest inimesest, pigem: sellest ideaalist, milleni suur osa inimesi ulatuda tahab. Ning kui Dostojevski kõneleb Aljošast, kõneleb ta millestki , mis jääb tänapäeval üha mõistetamatumaks ja kaugemaks; mida on üha võimatum kohata kehastatuna.
Platon leidis, et inimese hing jaguneb kolmeks eri osaks. Selleks kasutas ta „Phaidroses“ võrdpilti hobusekaarikust (hingest), kahest hobusest ja kaarikujuhist. Üks hobustest on kena, sirge ja ilus, teine aga verd täis valgunud silmadega ja tokerjas. See viimane võib vedada esiteks teise hobuse ja seejärel kaarikujuhi teelt välja. Halb hobune tähistab seega ihasid, kena hobune tundeid ja kaarikujuht mõistust, kaalutlust, mõistlikkust. Platoni vertikaalne kolmikjaotus liigub siis alt üles: ihad -tunded/ emotsioonid -mõist( likk )us. Traditsiooniline kolmikjaotus pädeb minu meelest ka Dostojevski Karamazovites, ainult mõistus/mõistlikkus ja tunded/emotsioonid on vahetanud kohad.
Dmitri esindab ihasid, instinkte, mis saavad jagu tema mõistuslikust tegevusest ja juhivad tema tunnetuslikku tegevust. Ivan esindab aga mõistust, intellekti ülekaalu, „pead“. (B.Sichtermann,J.Scholl: 256). Nii ka Ivanil, Dostojevski jaoks peitub probleem tõsiasjas, et Ivani südant juhib pea. Aljoša ütleb Koljale: „Ei, te olete väga kena loomuga, kuigi rikutud..“ (H.Mattisen1999:419).
Kui Sigmund Freud leidis, et südametunnists – see, mis annab olemuse Aljošale ja Ivanile (ning õieti kogu inimkonnale) ja hääbub kohtumõistjail – on tungidest lahtiütlemise tagajärg, tegi ta inimkonnale karuteene. Dostojevski esindab arusaama, et südametunnistus on inimese sisemine omadus, paratamatu Jumala hääl temas; Freud aga leidis, et südametunnistus on tekkinud üksikindiviidi tungide ja loodusliku ning ühiskondliku reaalsuse vastuolu tagajärjel.
Ehk siis südametunnistus polnud enam midagi paratamatut, teda võis võtta ja võis jätta, temast sai pelk enesesäilitamistungi vahend. Südametunnistust saab hüljata, kui eelistada enesesäilitamisele objektitungide võimalikult põhjalikku rahuldamist.
Dostojevski mõju terve inimkonna mõtteviisi edenemisele on olnud tohutu ega kahane tõenäoliselt veel niipea. Kõik, kes on lugenud „Vendi Karamazoveid“, jäävad elu lõpuni teadma, et üleüldist õnne pole võimalik üles ehitada, kui selle tagajärjel nutab kas või üksainus laps.
Selle Dostojevski viimase romaani (1880) põhiteemaks on vastuolu kujutus laste ja isa vahel, mis lõpeb enamikule nimikangelasist traagiliselt. Tegelased ja nende saatused on järgmised. Noorim vendade on Alekseim, ta on sunnitud katkestama õpingud gümnaasiumis ning sõitma koju. Siin kohtub ta vanakese Zossimaga ja hakkab selle õpilaseks. Ta on müstik-idealist, usklik ning ootab mingit imet , mis ei täitu. Kannatab küllalt pettumusi ning kohtab halbu kiusatusi, millest väljub siiski puhtana. On positiivsem vendadest, tuleviku elulootus (A.Meissaar 1935:14).
Karamazovite peaesindaja on vanim vend Dimitri, kes on isaga läinud tülli ning lahkub kodust. Isa kohtleb teda äärmiselt toorelt ja ebainimlikult, nii et Dimitris peaaegu kõik inimlikud iseloomuomadused on kadunud. Ta on nautlev, liiderlik , ohjeldamau ja toores . Kuid tal on siiski ka häid külgi. Lõpuks mõistetakse ta sunnitööle kahtlustatuna isatapmises, mida ta aga tegelikult ei teinud. Ta jääb aga rahule kohtuotsusega, sest ta on hinges soovinud isa surma ja õelnud, et miks selline inimene üldse elab. Ta loodab karistusest puhastamist ja uuestisündi (A.Meiessaar 1935:15).
Vana Karamazov on rikas kaupmees, koletislik kuju, kel pole ühtegi head iseloomujoont. Ta ei usu, ei tunnista kõlblust, ei ole peaaegu võimeline kedagi armastama. Ühtlasi on ta arg ja kõlvatu. Varem on ta ise talunud alandusi, nüüd piinab ja häbistab teisi, olles äärmine ihnuskoi ja egoist . Oma poegi ja teenreid kohtleb ta võikalt, eriti Dimitrit ja Smerdjakovi. Lõpuks tapab viimane tema metsikul kombel (A.Meiessaar 1935:15).
Kolmas vend Ivan on haritud ja tark inimene. Oma vaateid esitab ta suurelt osalt jutustuses Suurest Inkvisiitorist, kes vestleb maa peale tulnud Kristusega ja heidab sellele ette, et ta on andnud inimesele sisetundevabaduse ja usuvabaduse. Nii et teha inimesi õnnelikuks, neid tuleb mõjutada jõu ja autoriteediga. Inimkond on õnnelik, kui tal on sööki ja jooki , mass ei targuta ega arutle , seda teeb vaid valitud ühik õpetajaid. Ainus õnn inimkonnale on täissöönud karja õnn. Ivan ei saa aru armastusest ligimese vastu, ainult kogu inimkonda – mitte üksikisikut – võib armastada . Ta kannatab, nähes enda ümber kannatusi, ja ei leia võimalust kedagi aidata. Kannatused ei lõpe iial. Ivan on üldiselt autori ruuporiks, ta on otsisklev isik, mitte egoistlik eitaja. Kui ta ei saa võitu oma siseheitlusist, vaimuhaigestub lõplikult (A.Meiessaar 1935:15).
Smerdjakov – Karamazovi võõraspoeg, kokk ja toapoiss – on kasvanud alanduses ja häbis. Selle tõttu on ka ta iseloom ohjeldamatu, metsik ja toores. Siiski on ta ka juurdleja, kuid eitavale otsusele jõudev. Koeralikult truult armastab ta Ivanni, kes teda põlgab. Sellele meeleheaks sooritab ta isegi roima ning annab saadud raha Ivanile. Saades aga selle eest hukkamõistu, needmisi ja peksu, lõpetab ta oma elu enesetapuga (A.Meiessaar 1935:16).
Vanake Zozzimaon on vaateilt vastand Ivanile. Ta armastab loodust ja inimesi ning nende vabadust. Hoopis teissugune on tema vaenlane, isa Ferapont , äärmine müstik-realist ja seesmiselt egoistlik isik. Samuti egoistlik on karjäärihimuline vaimulik Rakitin, tal ei ole ei kaastunnet ega usku heasse ning ülevasse (A.Meiessaar 1935:16).
Naistegelasist on tähtsamad Kateriina ja Grušenka. Esimene on Dimitri mõrsja, kaunis ja uhke. Olnud enne külm ja kõrk Dimitri vastu, on ta sunnitud rahahädas pöörduma tema poole. Dimitri annab talle oma viimased 5000 rubla . Ja kohtleb teda väga aupaktlikult. See hämmastab, kuid ühtlasi alandab neiut, tema uhkus ei luba tasumata jätta seda suuremeelsust. Kui ta on tasunud oma võla, pakub ta end Dimitri naiseks, kuigi ei armasta teda. Ta püüab Dimitri suuremeelsust üle trumbata iseenda omaga . Kaudselt aitab ta nii hukutada Dimitrit. Tegelikult armastab ta Ivani (A.Meiessaar 1935:16).
Grušenka on vaene, aga väga ilus. Noorelt on teda petetud ning vanemate poolt kodust minema kihutatud. Ta elab nüüd Karamažovite juures, vana Karamazov kohtleb teda esialgu väga hästi. Drušenka unistab kättemaksust oma häbistajale ja sõltumatust elust, selleks kogub ta hoolega raha. Ta armastab Dimitrit. Palju tema halvast ülalpeost meeste suhtes on seletatav kättemaksuihaga nendele (A.Meiessaar 1935:16).
Romaan „Vennad Karamazovid“ (Lisa 5) kujutab nagu teisedki Dostojevski teosed inimhinge tumedamaid külgi, lõhestatud hingega isikud, ja on ses mõttes tema teiste teoste võtete ja ideede kordamine. Siingi liigume tuttavas Dostojevskilikus ümbruses. Ideed karistusest ja lunastusest, ohjeldamatust kirest, kõlvatusest, usust, vabadusest ja armastusest nagu mujalgi. Sellele romaanile on puuduseks pikkade monoloogide sage kordumine ja kirjelduste venitamine. Teos on ka ebaühtlane ja teatud mõttes sünteseerimata ning lõpetamata. Kuid mõnede arvustajate arvates on see romaan Dostojevski paremaid, kui mitte parim (A.Meiessaar 1935:16).

„Kuritöö ja karistus“

Dostojevski, kes oli näinud elu pahupoolt, näitas oma kaasaega süngetes värvitoonides. Tema vaated avaldusid kõige selgemini romaanis “Kuritöö ja karistus” (1866). Dostojevski hakkas seda romaani kirjutama 1865. aasta augusti algul, pärast seda, kui oli Wiesbadenis kõik kuni kellani maha mänginud. Pisut varem oli ta võtnud enese kanda ka venna võlad ajakirjast Epohh. Ta oli järjekordselt plank.
Romaani teemaks polnud aga mänguri psühholoogia, vaid see, kuidas kurjategija võib eetilistel põhjustel ka ise karistust soovida ehk kuidas karistus kui teine samm patu lunastamisel (esimene on ülestunnistus) võib olla tema jaoks parem kui karistusest pääsemine ning kuidas targal juristil jääb üle sellele äratundmisele vaid kaasa aidata
Dostojevski alustas tööd romaaniga, kaaslasteks koormavad rahamured, lühike tähtaeg, piinavad haigushood, väljakannatamatu armuvalu ja enesepõlgus mängukire pärast.
Dostojevski loosung : “Ole alandlik uhke inimene!”, s.t igaüks peab elama ligimesearmastusega ja ei tohi ennast liigselt esile tõsta, sest see võib viia kuriteoni. „Kuritöö ja karistus“ oli väga menukas. Kunagi varem ei olnud sellise vahedusega näidatud, et idee inimkonna jagamisest „kõrgeteks“ ja „madalateks“, „väärtuslikeks“ ja „väärtusetuteks“, väljavalituteks ja üleliigseteks on kõige kurja juur.
Võib arvata, et kirjanikku mõjutasid tolleaegsed vene ühiskonnas juhtunud lood. Näiteks kirjutas ta 1861. aastal süüdi mõistetud kurjategija Lacenaire vanglas memuaare ja luuletusi, milles väitis oma kuritöö olevat protest ebaõiglase ühiskonna vastu. Kurjategija olevat vaid ebardliku ühiskonna ohver. 1865. aastal tappis keegi 27 aastane noormees kirvega kaks vana teenijannat, et nende perenaist paljaks varastada. (Meiessaar1935:234)
Ehkki sellisest materjalist saaks kirjutada kriminaalromaani, keskendub Dostojevski tähelepanu hoopis teistele küsimustele: miks Raskolnikov tappis, millised on kuritöö tagajärjed? Kriminaalne šüzee kasvab sotsiaal-filosoofiliseks. Detektiiviromaanile on „Kuritöö ja karistuses“ tunnuslik keerukas süzee koos seikluste ja mõistatuslikkude kuritegudega, mille saladust otsitakse. Kriminaalromaanile on lähedane ka süzeed pingestav mõistatuslikkuse motiiv . Ometi on tegu teosega , mida võiks nimetada hoopis sümfooniliseks ideeromaaniks (kui üldse saab määratleda maailmakirjandust ja kirjanikke nii palju mõjutanud teost).
Teose peategelane Raskolnikov elas ülimalt nigelates tingimustes, olles ise seejuures erakordsete võimetega isik. Ta on tark, tähelepanelik ja tagasihoidlik . Kuna tal enam midagi teha pole, hakkavad ta peas liikuma igasugused imelikud mõtted, mille käigus loob ta endale teooria nagu jaguneks inimesed kahte liiki. Ühed neist on tavalised , kes elavad sõnakuulmises ja kes pole suutelised lausuma midagi uut. Teise liiku kuuluvad aga need inimesed, kes on võimelised ise tegutsema, protestima, kes oma vaimuannete tõttu võivad õelda midagi uut. Viimaste isikute kohta seadused ei kehti, kuna nemad ise teevad seadusi. Seetõttu otsustab Raskolnikov „üle astuda“, rikkuda ühiskonnaseadusi, mis tema arvates on kohustuslikud ainult „tavalistele“ inimestele. Ta ise õigustab seda kuritegu , kuna liigkasuvõtja tapmine ei tähenda enamat , kui tappa ämblik, kes imeb oma ohvrite verd. Ja Dostojevski püüab tema kuritegu viia väljapoole kriminaalsüüteo raame. Raskolnikovi kuritöö peamiseks põhjuseks on väljakannatamatud elutingimused , kuid suureks tõukeks tema hirmsa teo poole oli ka teade, et õde Dunja plaanib abielluda rikka, kuid kitsarinnalise Lueiniga. Raskolnikov näeb läbi, et õde soovib seda sammu astuda vaid soovist aidata oma venda ja ema. See kavatsetav abielu poleks muud kui tütarlapse müümine ja selles suhtes erineb vähe Sonja Marmeladova saatusest. Raskolnikov õigustab ennast Napoleoni julmusega, kes saavutamaks oma eesmärki poleks tagasi põrkunud ükskõik kui suure rahvahulga tapmisest, ja oma teooriaga, mille kohaselt temal , kui kõrgemal inimesel, on õigus ellu jäämise nimel üle astuda seadusest. Kuid kuriteost enesest sai kohe noormehe lootuste täielik krahh ning kohutav karistus. Unistus elu silmapilksest muutumisest pärast „kogu kapitali“ kättesaamist osutus illusiooniks: röövitud rahast ei kasuta Raskolnikov kopikatki! Veelgi enam, talle pole pärast mõrva enam oluline ei inimkonna heaolu ega omaendagi „uus elu“. Oma „loogiliselt“ läbi mõeldud teo teeb ta haiglases, pooljampsilikus, palavikulises seisundis, mis läheneb hullumeelsusele. Kangelane varjub iseendasse ja lakkab elamast harilikku elu, tema hinge valdab õudus ja isegi armastatud õe ja ema vastu sigineb vaenutunne. Raskolnikov leiab, et ta ei ole Napoleon ega „üks inimkonna heategijaist“, kes idee nimel rahulikult valavad meredena verd. Piinlemised sooritatud kuritöö pärast, mida ei vaigista mingi loogika, vallandavad kašmaarse paljastamishirmu ja samas ka meeletu soovi end üles anda.
(Teose „Kuritöö ja karistus“ põhjal)
Dostojevski teadis, mida tunneb surmamõistetu enne otsuse “elluviimist”. Vanaeit Aljona Ivanovna , kelle Rodion Raskolnikov kirvega maha lõi, seda ei teadnud; teksti järgi ei tundnud ta noormeest esimesel hetkel isegi ära. Raskolnikov arvas temas kehastuvat kurjust, mõistmata, kui kurjaks ta ise võib muutuda, ja mitte hiljem, vaid kohe. Ja mitte korraks, vaid mitu korda. Alles märksa tagapool sündmustikus kuuleb Raskolnikov Razumihhinilt, et “kui ühiskond normaalselt korraldada, siis kaovad äkki kõik kuriteod, sest pole enam põhjust protestida, ning kohe muutuvad kõik õiglasteks”. Unistus, mis oma ranges dialektikas kunagi ei täitu, ehkki on olnud väga paljude proosateoste lõpupildiks. See aimub ka “Kuritöö ja karistuse” viimastes ridades ega olegi kunstlik, sest Raskolnikovi elu oli ju alles pooleli . Ta sai oma karistuse mitte kõige lõpuks, vaid enne keskpaika.
Nii Dostojevski kui ka Raskolnikov mõistavad, et maailm on kohutav ja räpane mülgas, kuid nad näevad selles ellu jäämise võimalusi erinevalt. Raskolnikov samastab neid mässuga, mis peaks muutuma maailma paremaks, kuid kirjanik seevastu peab parimaks võimaluseks kristlikku alanlikkust ning täielikku headust, mida „Kuritöö ja karistuses“ kehastab Sonja Marmeladova.
Sonja tekitab lugejas vastakaid tundeid – ta on tasane , allasurutud, usklik väeti neiu, kes elu sunnil teenib tänaval raha. Sellest lapselikust ja harimata haprast olendist saab aga Raskolnikovi usaldusalune ja tema päästja, õigele teele viia. Oma põõrdumatus headuses avaldab ta kõigis teistes aukartust ning armastust enese vastu.
Kui Sonja oma isa surmapäeval Raskolnikovi näeb, vapustavad tolle suuremeelsus ja õilsus otsekohe tütarlapse kujutlust. Kui Sonja mõistab, et Raskolnikov, ise kerjus , on andnud Marmeladovitele oma viimase, saab tema tänulikkusest hingevaluga segatud vaimustus . Ta armub Raskolnikovisse, kes tema silmis kehastab kõlbelist ilu ja jõudu. Seda suurem on õud kuulda armastatult endalt, et too on mõrtsukas. Nimelt siin ilmnebki neiu hingejüud. Suutmata lahkuda Raskolnikovist, ei saa ta leppida mõrvariga.
Algab võitlus Raskolnikovi „äratamise“ eest, ainsaks relvaks usk headusesse ja armastusse. Sonja sõidab Raskolnikovi järel Siberisse. Näib, et armastuse võidulepääsuks lootust pole: Raskolnikov võtab süü omaks vaid väliselt ning on täis vimma kogu maailma ja eeskätt vagura Sonja vastu. Noormees taipab, et ta teooria ei pidanud vett, kuid ta ei mõista milles seisnes viga.
Pärast aastast sunnitöö-elu ja rasket närvihaigust adub Raskolnikov järsku Sonja tõde, headuse ja humaansuse tõde. Sellest momendist tärkab ka lihtne ja elav armastus Sonja vastu. „Sonja idee“ on võitnud „Raskolnikovi idee“.
„Kuritöö ja karistus“ on tolleaegse Vene tegelikkuse kirjanduslik peegeldus. Tegevus toimub peaaegu eranditult Peterburgis Heinaturu ümbruses, kus pea iga maja on kas kõrts või bordell . Kirjanik kirjeldab elu rataste vahele jäänud inimesi, kes selelst, kus nad on, enam madalamale langeda ei saa. Kuid kõige selle keskel elavad ka rikkad liigkasuvõtjad, vekslite kokkuostjad, haljale oksale pürgivad inimesed.
Kõik raamatu tegelased on kahestunud isiksused, kes võivad käituda täpselt vastupidiselt lugeja ootusele. Dostojevski jaoks on oluline ka ajastu vaimne taust. Igal tegelasel on oma elufolosoofia.
Möödunud sajandi argielus ning ühiskondlike probleeme käsitledes kujutab Dostojevski tegelikkust ilmestamata ja vahetult. Tegelased on valitud lihtrahva ja keskklassi hulgast, paljud neist on pahelised, kelle tunded ilmnevad sageli nende vastanduse kaudu. Raamatu käsitlusviivist kumab läbi kirjaniku kriitiline hoiak, millega ta püüab ühiskonda paremaks muuta.
Dostojevski vaatab inimestele kui olude ohvritele. Ta on seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Dostojevski realism aitab leida inimese olemise ja psühholoogia üldisi seadusi ning mõista kõige maailmas toimuva keerukat mitmetähenduslikkust.
1866.aastal võttis autor valmiva romaani idee kokku nii: „Õnn ei seisne mugavuses, õnn saadakse kannatamise hinnaga. See on meie planeedi seadus, kuid selle vahetu tunnetamine , mis eluprotsessis kätte tuleb, on nii suur rõõm, et selle eest võib kannatusaastatega maksta. Inimene ei sünni õnne jaoks. Inimene teenib oma õnne ära, ja seda alati kannatamise hinnaga.“

Kokkuvõtte

„Kõiki tema tegusid on peaaegu võimatu üles lugeda: rännakuid mõtte jäisel mäeharjal, laskumisi alateadvuse varjatuimate läteteni, lausa kuutõbiseid tõuse enesetunnetuse peadpööritavatesse kõrgustesse. Kõigi piiride ületaja Dostojevskita teaks inimkond oma saladustest tunduvalt vähem.“ (Stefan Zweig)
Dostojevskit on sagedasti peetud süngeks või tumemeelseks kirjanikuks. Ometi ei kuuluta ta lootusetust, vaid otsib koos tegelastega pimedusest väljapääsu. Tema teoses on valusalt mõtlemapanevad, seda enam, kui teame, et need kajastused kirjaniku enese tõsisest ja raskest murest. Dostojevski teosed on murede ja kannatuste maailm. Dostojevski kannatuslugu avaldub kõige ilmsemalt tema loomingus. Oma teostes näitab ta inimesi nende egoismis ja võimujanus, aga ka inimese armastust ja hingesuurust. Materiaalne maailm on nagu kõrvalnähtus. Kõik Dostojevski kurjategijad kahetsevad ja kannatavad, kahtlevad, piinlevad, loo lõppedes tegelaste tee alles algab. Dostojevski looming on hingestatud lõpmatu kaastundega inimese vastu, tal on valus ja kahju inimeslikest kannatusist. Ta on ise tutvunud nendega vanglates ja sunnitööl olles.
Ainetöö eesmärgiks oli välja selgitada millise sihiga eksperimenteerib Dostojevski inimhingega. Vastuseks leian, et Dostojevski otsib elusaladust ja see peitub tema arvates inimestes.
Kirjanikuna on Dostojevski suur mõtleja ja filosoof , tormav ja jõuline. Ta kannab teenitult vaimusangari nime maailma teiste suurmeeste hulgas. Ta teosed on kõik samalaadsed: palju tegelasi, keerukas faabula , enamasti linnamiljöö. Dostojevski armastusevahekorrad pole kaunid , perekonnaelu pole ilus, ta kujutab inimesi siis, kui on juba purunenud nende elu tavalised alusssambad.
Dostojevski meelest on inimesed niikaua kangelased, kuni nad on kahestunud, kuni nad on problemaatilised loomused. Dostojevski armastab oma tegelasi seni, kuni nad kannatavad, kuni nad elavad ta enese elu pingestatud ja kahestunud vorme, kuni nad on kaos , mis püüab muutuda saatuseks.

Kasutatud kirjandus

Tiina Aunin, Lore Listra, Heli Mattisen, „Väike maailmakirjanike leksikon“. Tallinn 1999

F. Dostojevski „Kuritöö ja karistus“ – tõlkinud A. Adson , Draamateater, 1921

F. Dostojevski „Idioot“ - tõlkinud M. Sillaots . Tallinn : Loodus, 1940

Meiessaar, „A.Feodor Dostojevski elu ja looming“. Noor-Eesti Kirjastus Tartus, 1935

Pospelov, „F. Dostojevski looming“, kirjandus 1971

Sichtermann B, J.Scholl „Romaanid“ Maailma kirjanikke EE köide II. TEA Kirjastus, 2005

Urgart, O.Dostojevski. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 1936

LISAD

Lisa 1 Fjodor Dostojevski

25