Fjodor Dostojevski elulugu (8)

Fjodor Dostojevski ( 1821 -1881)
Fjodor Dostojevski, sündinud 11. november 1882, oli pärit seitsmelapselisest perest . Tema isa, Mihhail, töötas arstina haiglas , mis ei asunud just parimas Moskva osas. Kuigi Fjodoril polnud lubatud haigla juures viibida, meeldis poisile siiski seal ringi jalutada ning patsientide lugusid kuulata. Dostojevski isast räägitakse kui rangest mehest, keda kimbutas alkoholism ning väidetavalt kasvasid ta lapsed üles väga karmides tingimustes. Sellegipoolest, uurides Fjodori hilisemaid kirju, tuleb välja, et nende vahel oli siiski väga armastav suhe. Kui Dostojevski ema 1873. aastal tuberkuloosi suri, saadeti ta kohe koos vennaga Peterburi Sõjaväeinseneride kooli. Mõne aja pärast rabas vendi aga uus uudis isa surmast. 1842. aastal ülendati Dostojevski leitnandiks ja järgmisel aastal lõpetas ta Peterburi sõjaväeinseneride kooli inseneri haridusega. Ta alustas teenistust sõjaministeeriumis, kuid 1844 . aastal lahkus ta töölt, et hakata kirjanikuks .
Dostojevski kannatas langetõve all. Tema esimene haigushoog tabas teda üheksandal eluaastal . Haiguse tõttu pidi mees palju kannatama, sest hood tabasid teda juhuti koge tema elu vältel. Väidetavalt on ta oma haigushooge kirjeldanud raamatus „ Idioot ”, kus vürst Mõshikn kannatab samuti epilepsia all.
Alguses tegeles Dostojevski tõlkimisega, kuid aastal 1846 ilmus tema esikromaan "Vaesed inimesed", mida valdas suur menu. Samal aastal avaldati romaan " Teisik " ning kahe aasta pärast jutustused "Valged ööd". 1847. aastal ühines mees utopilistlike sotsialistidega, mis viis selleni , et 1894. aastal ta vahistati ning mõisteti surma. Viimasel hetkel siiski otsust täide ei viidud ning mees saadeti hoopis Siberisse sunnitööle. Siberis olles õppis mees tundma sealset elu ning see sai tema jaoks vene elu mudeliks, millest ta võttis niivõrd palju eeskuju, et tema veendumused, religioossed uskumused ja eelarvamused muutusid täielikult. 1854. aastal saadeti ta Semipalatinski (praegune Kasahstan ) lihtsõduriks. Seal olles tekkis tal suhe Maria Issajevaga, kellega ta ka 1857. aastal abiellusid.
1859. aastal naases Dostojevski Peterburi, kus ta asus oma vennaga ajakirjandusse. Ajakirjad „Vremja” ja „Epohha” polnud just kõige edukamad , kuid viimane neist ilmus siiski kuni 1865. aastani. 1863. aastal reisis Dostojevski palju Euroopas ja külastas kohati ka paljusid kasiinosid. Seal tutvus ta Apollinaria Suslovaga, kellest sai eeskuju Katerina Ivanovnale, kellest saab lugeda nii „Kuritöö ja karistuses” kui ka „Vendades Karamazovites”.
Aasta hiljem suri Dostojevski naine ning ka vend Mihhail. See mõjus talle rängasti, mille tõttu ta külastas palju kasiinosid ning kaotas ka suure hulga raha. Lisaks sellele sõlmis ta ikka ja jälle palju kahtlaseid lepinguid, mis viitas sellele, et ta ei osanud rahaga väga ümber käia. Sellele vaatamata ilmus samal aastal „Ülestähendusi põranda alt”, mida on nimetatatud eksistentsialismi eelkäijaks.
1866. aastal ilmus tema arvatavasti kõige tuntum teos „Kuritöö ja karistus ”. Väidetavalt oli teos lõpetatud kiiruga, sest Dostojevskit vaevasid rahamured. Kohe pärast seda ilmus ka uus romaan „Mängur”. Rännates Lääne-Euroopas kohtus mees Anna Snitkinaga, kellega mees ka koheselt abiellus. Sellel eluperioodil kirjutatud romaanid („Idioot”, „Sortsid”, „Kirjaniku päevikud”) on peetud tema parimateks. Tema viimane suur romaan ja olulisim teos "Vennad Karamazovid " jäi aga kahjuks lõpetamata. 28. jaanuaril 1881 suri Fjodor Dostojevski ootamatult.