Kuritöö ja karistus (0)

„Kuritöö ja karists“
Selle uudse ja huvitava romaani peategelaste saatused kujunevad Peterburis Heinaturu ümbruses. See on masendav paik: peaaegu igas majas majas leidub räpane kõrts või lõbumaja, kitsastes pugerikes elavad puruvaesed perekonnad. Seega näitab kirjanik Peterburi ühelt poolt piiratud naiste, nälgivate laste ja haigete enesetapjate linnana, teiselt poolt rikaste liigkasuvõtjate, vekslite kokkuostjate ja hangeldajate paigana. Need on kaks eri maailma. Üliõpilase Raskolnikovi taskud on tühjad. Marmeladovite perekond elab juba üle aasta võlgu, kuid samal ajal loeb Lužin üle pakse rahapakke. Igal romaani tegelasel on oma elufilosoofia.
Dostojevski on veendunud, et vene ühiskonna vastuolude põhjuseks on lõhenemine ja lahknemine (raskol – vene keeles lõhenemine) eelkõige haritlaste ja lihtrahva vahel. Peategelane Raskolnikov (seega on nimi tähenduslik, sümboolne), seisuselt linnakodanlane ja intelligentsi esindaja, aga äärmises vaesuses virelev üliõpilane otsustab tappa liigkasuvõtjast vanaeide, et tema silmis kasutu olevuse rahadega aidata materiaalselt oma ema ja õde, lõpetada õpingud ning seejärel olla täisväätuslik ühiskonnaliige, mis tema idee järgi korvaks kuriteo. Seega on kuritegu tema jaoks kui altruistlik eksperiment .
Dostojevski näeb Raskolnikovi kuritöö peapõhjust tema vaadetes, mis õigustavad „verevalamist südametunnistuse järgi“, noormees peab vägivalda võimalikuks ja õiglaseks. Raskolnikovi arvates võiks vägivalla abil maailma ebaõigluse õiglaseks muuta. Ta jagab inimkonna, et see ei muutuks mõrtsukate pesaks, kaheks leeriks: kurjusele ja passiivsusele alistunud enamuseks ja maailma ümber kujundavateks geeniusteks. Raskolnikovi teooria on kokku pandud võõrastest, vastuolulistest vaadetest ja tsitaatidest, mis praktikas kohe kokku vajub. Vastuolu valitseb noormehe ideede ja tegelikkuse vahel juba selleski, et kuigi ta on ratsionaalse idee pooldaja, käitub ta elus vastupidi – jagab raha välja, ise seda lugemata. Dostojevski näeb noorte kuritegevuse põhjusena positiivse idee puudumist, pole millessegi uskuda , midagi austada ja millegi poole püüelda.
Raskolnikov ei kasuta röövitud rahast sentigi. Pärast mõrva pole talle enam tähtis ei iseenda ega inimkonna heaolu. Tema hinge valdab õudus ning temasse sigineb vaenutunne isegi oma ema ja õe vastu. Hingepiinad valatud vere pärast viivad Raskolnikovi hullumise piirini , teda vaevavad paljastamishirm ja soov end üles anda. See kõik on sunnitööst veel hirmsam karistus .
Vaesuse ja alanduse kõige trööstitumad pildid on seotud romaanis Marmeladovite perekonnaga. Linnavaeste elu realistliku kujutamise kõrval kerkivad küsimused, mis on ühtlasi kogu romaani põhiküsimused: Kas piisab vaid rahast, et „alandatud ja solvatud“ saaksid õnnelikuks? Kas on olemas halastus? Kas on olemas sisemine karistus?
Kuid Marmeladov ei unista vägivalla abil saadud rahast, vaid hoopis headuse maailmast. Dostojevski seab maiste hüvede vastu kristliku hingeväärtuse ning kõikeandestavuse.
Sellele, mida Dostojevski peab õigeks teeks selles viletsuse maalimas, annab vastuse Sonja Marmeladova kuju. See allasurutud ja tasane neiu ei suuda ausa tööga peret aidata ja haige kasuema kihutusel läheb ta tänavale prostituudiks, ohverdades nõnda oma au. Kui Sonja oma isa surmapäeval Raskolnikovi näeb, vapustab teda noormehe õilsus. Raskolnikov, ise peaaegu kerjus, annab Marmeladovitele oma viimased veeringud. Neiu armub Raskolnikovisse. Seda jubedam on kuulda armastatult endalt, et too on tegelikult mõrtsukas. Nüüd ilmnebki neiu hingejõud. Ta ei suuda Raskolnikovist lahkuda, kuid nüüd ei saa leppida ka mõrvariga. Tema leebe, kuid veendunud nõuande mõjul tunnistab Raskolnikov mõrva üles. Sonja sõidab Raskolnikovi järel Siberisse, kuid mees on täis vimma kogu maailma vastu.
Sunnitööl elab Raskolnikov läbi hingelise murrangu. Pärast seal põetud haigust tunnetab Raskolnikov järsku Sonja tõde, headuse ja humaansuse tõde. Ta astub otsekui uude ellu ja temas tärkab Sonja vastu tõeline armastus. Sealt algabki Raskolnikovi vaimse ärkamise ja ümbersündimise lugu. „Sonja idee“, Absoluutne Headus , oli võitnud „Raskolnikovi idee“. Kirjanik usub, et tõelise ideaali tunneb ära armastuse järgi ja just Sonja usk Raskolnikovisse ja tema väsimatu armastus päästavad lõpuks Raskolnikovi karistusest, üksinduspiinadest ja võimetusest armastada isegi kõige lähedaseid inimesi siin ilmas.
Peale Raskolnikovi nime on teoses veel olulisi sümboleid: numbrid , unenäod, peategelase nn. teisikud ja viited Piiblile. Nii näiteks asubsündmustiku algul politseijaoskond 4. korrusel ja 4. toas (maise maalima tunnus), aga kui Raskolnikov läheb end üles andma, siis 3. korrusel ja 3. toas (püha kolmainus). Raskolnikov vabaneb vanglast 33-aastasena (Kristuse ristilöömine), teose lõppedes jäi tal veel 7 aastat karistust kanda.
Kuna Raskolnikovi ideede ja tegude vastuolu peitub sügaval alateadvuses, kasutab kirjanik unenägusid, aitamaks mõista peategelase hingeseisundit, mõtteid ja käitumist. Iga unenäo järel annab autor oma suhtumise unenäo tõlgendamisse.
Igal inimesel on alati kaks maailma, mis eksisteerivad üheaegselt, kuid inimene saab korraga astuda vaid ühes. Seetõttu on sümboolsed ka sillast üleminekud, trepist alla- ja ülesminekud, uksest sisse- ja väljaastumised – need on alati mõistetavad nii väliselt kui sisemiselt. Inimese üleminek ühest maailmast teise toimub läbi kannatuste ja see võib kulmineeruda sügava haigusena. Nii haigestub Raskolnikov pärast kuriteo sooritamist, enne ülestunnistust ja sunnitööl. Saanud teada ema surmast, jääb ta samuti haigeks . Tervenenuna näeb ta und, et tema teooria polnud muud kui paha unenägu, kahetseb oma süüd ja vabaneb alles nüüd hingelisest karistusest.
Romaan „Kuritöö ja karistus“ on ideede ja kunstilise teostuse poolest uuenduslik romaan. See võimaldab leida inimese olemuse ja psühholoogia üldisi seadusi, seega mõista maailmas toimuva keerukust ja mitmetähenduslikkust. Dostojevski tegelaste puhul on iga nende samm psühholoogiliselt seletatav, kuid mitte kunagi prognoositav.