Realism (0)

REALISM
Ld. k. ‚realis’ – esemeline . Terviklik kirjandussuund tekkis Lääne-Euroopas 19. sajandi 30ndail aastail, kuigi iseloomulikke jooni esineb juba antiigist alates. Alguseks võib pidada 1831. aastat, kui ilmus Stendhali „Punane ja must”, samal aastal ilmus ka Hugo „ Jumalaema kirik ”.
Realism kujutab endast kunstimeetodi, mille järgi kirjanduse ja kunsti ülesanne on kujutada elu tõepäraselt ning avada nähtuste olemust ja põhjuslikud seosed. Toob esile ajastule iseloomuliku, tüüpilise ja väldib juhuslikku, ebaolulist (selle poolest erineb naturalistmist – realismi äärmuslik vool, mis rõhutab inetut, halba ja koledat poolt). Realism jälgib isiku suhteid keskkonnaga, ühiskondlike tingimuste mõju kommetele ning inimese või grupi saatusele . Tegelaste karakterites liitub individuaalne tüüpilisega (vastandina romantismile, kus on kangelasteks erandlikud inimesed). Süžee areng lähtub reaalse elu loogikast, et oleks võimalikult tegeliku elu sarnane. Realism esineb valdavalt proosas , aga võib leida ka draamas ja luules. Eristatakse kriitilist realismi – kriitiline käsitlus ühiskonna probleemide ja pahede suhtes.
Realismi esindajaid kirjanduses: Flaubert , Tolstoi , Dostojevski , Puškin (peamiselt proosas), Zola , Dickens , Balzac, Stendhal , Tammsaare , Vilde
Fjodor DOSTOJEVSKI
( 1821 -1881)
Sündis Moskvas vaestearsti peres, isapoolne suguvõsa oli aegu tagasi olnud põlisaadlikud, aga vaesunud – seega varalisi võimalusi eriti ei olnud. Isa oli visa töötegija ja sai tagasi aadlitiitli ning ostis mõisa. Ema poolt oli esivanemate hulgas nii kaupmehi kui haritlasi, ema oli helde , lahke, elurõõmus, peenetundeline, paljulugenud (rääkis oma lastele Piiblilugusid – Dostojevski jäi veendunud kristlaseks). Isa oli range, karm, kohati impulsiivne , pigem sünge olemusega. Dostojevski ise oli pigem tundliku loomuga, tähelepanelik, mis kajastub hiljem tema loomingus. Esialgse hariduse sai kodus isalt (ladina keel), kuniks pandi pansioni e. internaatkooli. 16-aastaselt kaotas ema, 2 aastat hiljem isa; tema surma järel tagas Dostojevskit närvivapustus ja krambid, diagnoositi langetõbi.
Enne surma pani isa poisid Peterburi Sõjaväeinseneride kooli. Dostojevski huvitus küll rohkem kirjandusest, aga ei julgenud isa tahtmisele vastu astuda. Luges , tegeles kirjandusega, 1843. a. lõpetas inseneride kooli ja asus madala astme ametnikuna tööle. Aasta hiljem avaldas Balzaci romaani, mille tõlkis prantsuse keelest vene keelde. Samal ajal asub kirjutama ka oma esikromaani. Kirjanduse kõrval oli tal veel üks kirg – mängurlus, mille tõttu kaotas palju raha. Loobus ametnikutööst ja pühendus täielikult kirjandusele, 1845. ilmus esimene romaan „Vaesed inimesed” – kujutab Peterburi väikeametniku armetut, alandusi täis elu. Dostojevski tollane eluvaade – inimene on oma loomult hea, aga ühiskond muudab ta halvaks. Rikkus rikub rikkaid ja vaesus muudab vaesed halvaks ja õnnetuks. Juba esimeses teoses paistis silma inimpsüühika süvakujutlusega. Teos võetakse hästi vastu (positiivne kriitika), D. pääseb kirjandusringkonda.
Aja jooksul siiski kaugeneb senistest toetajatest-pooldajatest. Üheltpoolt põhjuseks kinnine loomus, teisalt erinevad vaated, kuidas ühiskonda muuta. Kui kirjanike ringkonnas levisid pigem sotsialism , ateism, materjalism , siis Dostojevskile kui veendunud kristlasele need vaated ei sobinud. Ta ühines teisiti mõtlejatega, kelle ringkonda kutsuti Petroševskiöasteks: rohkem vabadust, õigusi inimestele, kaotada pärisorjus, levisid ka revolutsioonimõtted. 1849. a. aprillis arreteeriti nad kõik. Pärast pooleaastast vangistust määras kohus surmanuhtluse (mahalaskmine). Detsembrikuus viidi nad hukkamisele, keset hukkamist tõi käskjalg armuandispalve, enne kui nad jõuti maha lasta. Võimalik, et seda tehti ainult hirmutamiseks. Dostojevski puhul asendati surmanuhtlus 4 aasta sunnitööga Siberis + reamehena 6 aastat sõjaväeteenistust.
1859 . pöördub tagasi Peterburi, jätkab kirjutamist. Ilmub olukirjeldusedsunnitööst: „Märkmeid surnud majast” ja ilukirjanduslik teos, romaan „Alandatud ja solvatud” – inimpsüühika, probleemsed olukorrad. Kui varasemas loomingus lähtus sellest, et inimene on loomult hea, siis nüüd jõuab seisukohale, et inimene on vastuoluline ja sageli irratsionaalne . Inimese käitumist juhivad sageli hetketunded, tujud , instinktid.
1866. saab valmis „Kuritöö ja karistus ”, 1868. „ Idioot ”. Lisaks veel vähemtuntud romaanid „Sortsid” ja „Nooruk”. Viimaseks teoseks, mis jääb lõpetamata, on „Vennad Karamazovid ”.
Eraelu kulg: Siberis olles kohtus kauni naisterahvaga, kellega ta abiellus. Kuid naisel oli tervis korrast ära (põdes tuberkuloosi) ning suri mõni aeg pärast Peterburi jõudmist. Dostojevski majanduslik olukord oli samuti vilets, lisaks pidi veel venna võlgadega sehkendama. Helget oli elus nii palju, et leidis endale noore, nägusa naise, kes dikteerimise peale raamatuid kirja pani (oli kiirkirjutaja). Sai Dostojevski uueks abikaasaks, neil oli 2 last, majanduslik olukord paranes, soetasid endale koguni maja. Mängurlusekirg jäi teda saatma elu lõpuni. Dostojevski surm oli ootamatu , polnud veel 60ki täis. Tal algas kurguverejooks, suri paari päeva jooksul.
Temapoolne panus kirjandusse on inimpsüühika keerdkäikude kujutamine ja vastuolulisuse väljatoomine. Lisaks veel inimese seos pärilikkuse ja keskkonna mõjudega, rahvuslikud iseärasused. Kirjandusteadlased on tema teoste kohta öelnud, et tegemist on ideeromaanidega – sündmustik keerleb peategelase ideede ja arusaamade ümber.
„Kuritöö ja karistus”
Peategelase Raskolnikovi vastandtegelane – Razumihhin .
Raskolnikov
Razumihhin
väga keeruline isiksus, analüüsib kõike
lihhtsameelne, ei analüüsi kõike
sooritab kuritöö ( tapab 2 inimest)
on hea, abivalmist inimene (hoolitseb Raskolnikovi õe ja ema eest)
elus pettunud , raskemeelsusele kalduv
heasüdamlik, optimistlik
K&K
positiivne
pigem positiivne
pigem negatiivne
negatiivne
Dunja
Sonja
Marmeladov
Ivanovna
Razumihhin
Katerina Ivanovna
Raskolnikov
Svidrigailov
Zossimov
Pulheeria
Lužin
Nastasja
maaler Nikolai
Paralleelsed tüüptegelased „Kuritöös ja karistuses” ja „Idioodis”:
Razumihhin – Mõškin (heasüdamliku)
Raskolnikov – Rogožin (tapjad)
Sonja – Nastasja (hoorad)
Lužin – Ganja (Gabrila – materialist , raha peal väljas)
STENDHAL, ristinimega Marie-Henri BEYLE
(1783 – 1842)
Peetakse esimeseks realistlikuks romaanikirjanikuks. Mingis mõttes „avastati” alles 100 aastat hiljem – alles 20. sajandil hakati teda määratlema kui realisti. Ta ise ei olnud puhas romantik , klassitsismi mõjudega, enda arvates viljeles teistmoodi käsitletavat romantismi, sest tema tegelaste liikumapanev jõud on kirg. Eluajal teda eriti ei tuntud, ta ütles „Kui mind praegu ei loeta, siis tähtis on see, et loetaks 20. sajandil”.
Teda eristab romantikutest konkreetne seos oma ajastuga ja tegevus toimub enamasti tema kaasajas ( romantikud eelistasid minevikku ). Püüab taustana sisse tuua ajaloolise tõe, mis käsitleb sündmusi, konflikte. Tema enda motoks on „Tõtt, karmi tõtt” (pärit „ Punasest ja mustast”).
Sündis Grenoble’is (Lääne- Alpides ), isa oli advokaat ja rojalist. Emapoolsed olid Napoleoni pooldajad . Kuna isaga ei olnud väga head suhted, ei tekkinud ka temapoolse suguvõsaga eriti lähedased sidemed. Tal oli päris hea pea matemaatika osas, saadeti pärast kohaliku kooli lõpetamist Pariisi tehnikat õppima. Tänu sugulastele pääseb ta ka Pariisi seltskonda, on lummatud kaunitest ja tarkadest naistest. Nägi eneseteostamise võimalust Napoleoni armees (oli siis 17-aastane), temast sai ohvitser , osales sõjakäikudes Itaalias, Venemaal, Austrias, Saksamaal, ent kui Napoleon langes, jäi ka tema oma sõjaväelaseametist ilma. Selleks ajaks oli juba süvenenud huvi kirjanduse vastu, hakkas kirjutama. Tööd leidis Itaalias, kus töötas ametnikuna. Kirjutas nii ilukirjandust , kui ka esseid heliloojatest, Napoleoni elust, maalikunstist Itaalias, reisikirju, jne. Suures osas vaba žanrimääratlusega teosed. Koondas need kokku „Itaalia kroonikateks”. Otseselt Itaaliast räägib teos „Parma kloostrid ”.
Kuulsuse pälvis 1831. aastal ilmunud romaaniga „Punane ja must”. Kirjutas veel igast päevikuid, kirjavahetusi, poolikuid romaane, blablabla.
Teostes on oluline kire kui armastuse teema, kirjutas armastusest essee (pikem arutlus, mida armastus endast kujutab). Jagas armastuse kui tunde neljaks alaliigiks:

ainuke tõeline armastus kui kirg

armastus kui iha – ollakse kiindunud armastatud objekti aga tunneb huvi ka teiste lõbude vastu (raha, meelelahutus )

füüsiline armastus

armastus kui edevus
Kui me kedagi armastame, siis me näeme seda isikut ebaobjektiivsena – mõtleme ta ise väga eriliseks , erakordseks. N: sügiseti on puud väga tavalised meie jaoks, talvel kui tuleb pakane (armastus!), muutub ta härmatise all lummavaks.
Armastus on üks hullusevorm, aga ainus sulnis hullus.
Stendhali teostes võib kohata tüüptegelasi:

• noor, silmapaistev meesterahvas, nägus, samas uje, kohmetu, lihtsamat päritolu. Hakkab maailma avastama ( elukool , areng), teda käivitavaks jõuks on armastus, mis annab kindluse eesmärke saavutada
  
• kaunis naine, kellesse noormees armub. Puhas, rikkumata, siiras, ent ometi saab temast peategelase armuke . Tavaliselt juba abielus naine, aga armukeseks olemine ei tee teda madalamaks.
  
• naine, kes Stendhal enda arvates oleks olnud, kui ta oleks sündinud naisena – otsustav, tegutseja , jõuline
  
• deus ex machina ehk võlur – rikas, mõjuvõimas isik, kes on peategelase heategija. Tuleb ja lahendab raske olukorra.
  
• kelm , halb inimene vastukaaluks peategelasele; paneb näkku ja pillub kaikaid kodaratesse