Kuritöö ja karistus (5)

KURITÖÖ JA KARISTUS
Fjodor Dostojevski
Kirjanik Fjodor Mihhailovitš Dostojevski oli oma kuulsaima romaani kirjutamise alguses väga troostitus olukorras. Neli poliitvangina Siberis veedetud aastat olid alles värskelt meele. Siis suri naine, pisut hiljem ka vend. Dostojevski andis Peterburis koos vennaga välja ajakirja, mille ilmumine tuli nüüd lõpetada. Kirjanikku rõhus hiigelsuur võlakoorem. Vennast jäid maha naine, armuke ja viis last, kelle eest tal tuli hoolt kanda. Ise kannatas ta kroonilise haiguse, langetõvehoogude all. 43-aastast Dostojevskit piinas lootusetu armastus Polina-nimelise noore naise vastu ning ta mängis maha ruletilaua taga oma viimased kopikad. Lööduna kirjutas ta alla orjastavale kirjastuslepingule, mille kohaselt pidi ülilühikese aja jooksul kirjutama romaani. Lepingu mittetäitmise korral oleksid juba kirjutatud ja veel kirjutamata teoste autoriõigused läinud kirjastajale – ilma et too oleks kohustatud honorari maksma. Selle kõlvatu lepingu kohaselt sai kirjanik ühekordselt 3000 rubla.
Dostojevski alustas tööd “Kuritöö ja karistusega”, kaaslasteks koormavad rahamured, lähenev tähtaeg, piinavad haigushood, väljakannatamatu armuvalu ja enesepõlgus mängukire pärast.
Teema oli ajalehtedes kirjas.  Sealt võis lugeda kaksikmõrvast – kirvega tapetud kahest vanast naisest. Dostojevski laenas päevasündmuste kroonikast ka mõned teised romaani episoodid. Romaani põhimeeleolu – kahtlemine usus ja uue moraali hädavajalikkus – iseloomustas kõiki Venemaa klubides ja teemajades aset leidvaid vaidlusi. Olid 1860. aastad. Intelligentsi hulgas olid vastuolus konservatiivsed slavofiilid , kes nägid Venemaa iseloomu passiivsuses omaette väärtust, ja progressiivsed “läänlased”, kes võtsid vastu Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Inglismaalt tulevad uued ideed ja vaimustusid sotsialismist. Dostojevski, kes igatses usu poolt pakutavat kindlustunnet , seisis kahe voolu vahel ja üritas kirjeldada, kuidas sedalaadi ideoloogilised võitlused, veendumused, kõhklused ja eneses kahtlemised inimhinge ja –ühiskonda mõjutavad.
“Kuritöö ja karistus” oli haruldane õnnestumine: Dostojevski kirjutas põneva, elava, rahvapärase romaani, kus oli nii detektiivloo elemente kui ka palju armuvalu, mis keerles aga intellektuaalse teema ümber. Küsimus oli selles, kas pärast religioossete piirangute kadumist ja jumala surma on “kõik lubatud”, kas siis, kui viimsepäeva kohut ei tulegi, tohib röövida ja tappa ja elada täiesti oma suva järgi. Dostojevski kangelane, 23-aastane õigusteaduse tudeng Raskolnikov küsib endalt ka Friedrich Nietzschet vaevanud küsimuse: kas seadused kehtivad ainult “karjainimestele”, ja kas erandlik üliinimene tohib, ehk isegi peab neid rikkuma.
Raskolnikov targutab: “…inimesed jagatakse loodusseaduste poolt üldiselt kahte liiki: alamliik (harilikud), kes on ainult selleks, et endasuguseid sigitada, ja teiseks – inimesed, kel on anne ehk talent oma ümbrusele uut sõna öelda. Teise liiki kuuluvad need, kes astuvad üle seaduse, siin on purustajad või selle poole kaldujad…” Raskolnikov teab: et suurimaid muudatusi kutsub esile vägivald. Ta austab Napoleoni, kes pühkis tee peal ette jääva lihtsalt kõrvale. Ennast ei loe ta karja hulka kuuluvaks, ta püüdleb millegi kõrgema poole ja mõtleb välja plaani: kui lähen ja tapan “kasutu”, kõigi poolt vihatud liigkasuvõtjast vanaeide, siis pole see kuritegu , vaid tõend sellest, et kuulun erandlike inimeste hulka, kes ei allu seadustele ja reeglitele.
Raamat algab Raskolnikovi mõtiskluste, tema tapmisotsuse, hirmude ja ettevaatusabinõudega. Mõne lehe küljepärast on asi sealmaal, et noormees läheb teele, kirves hõlma all. Ta väriseb ja kõhkleb, vaevleb kuni viimse hetkeni süümepiinade käes. Siis jõuab otsusele. Pärast esimest lööki saab ta vajaliku jõu, et pandivõtja teise ilma saata. Korjates pante ja rublasid kokku, läheneb vanaeide nõrgamõistuslik õde. Et pääseda minema, peab Raskolnikov tapma ka tema. Mees põgeneb märkamatult ja peidab saagi kivi alla.
Kuid saagist pole mingit tähtsust. Raskolnikov on küll vaene ja kannatab selle all, et ta emal ja õel ei ole samuti midagi hinge taga. Ta on veendunud, et temasugusel kõrgustesse püüdleval inimesel on õigus vajalikud vahendid lihtsalt võtta. Aga tema kirvehoobid on siiski mõttemängu vili, intellektuaalne mõrv. Need on igavese kõhkleja üleminek mõtetelt tegudele, ja peavad tõestama teesi, et ebatavalisele inimesele on “kõik lubatud”. Dostojevski trikk seisneb selles, et ta paigutab kangelase koos tema südametunnistusega argiellu ja seab ta vastamisi olukordade ja inimestega, kes tema mõtetest ja teost midagi ei tea ja ei tahagi teada, keda vaevavad hoopis muud mured kui oma suuruse tõestamine mõrva abil. Nii tõmmatakse Raskolnikov taas täie jõuga “normaalse” käitumise võrku, kust ta püüdis just välja pääseda. Süütundest rõhutuna, haigena ja meeleheitel üritab ta lähikondlaste armutülidest, reetmisest, pettustest ja surmast hoolimata väljavalitu ideaali säilitada, ja õigustada kahe naise mõrva sammuna, mis oli tema kui erilise inimese jaoks vältimatu. See ebaõnnestub täielikult. Ta naaseb kuriteopaika, käitub kahtlustäratavalt. Uurija, kes aimab peagi teo intellektuaalseid tagamaid, mängib temaga kassi-hiire mängu. Kindlaid tõendeid ei ole, ema, õde ja sõber ei aima veel midagi. Siis ei pea Raskolnikov enam vastu ja pihib oma teost kõige vaesemale, “madalamale” ja kõlvatumale – prostituut Sonjale, puhtale hingele , kes kingib talle oma südame. Raskolnikovi kuuldakse pealt, tema süü tehakse kindlaks. Aga kohtu-uurija annab talle aega. Ta tahab, et Raskolnikov ise süü üles tunnistaks. Mida ta lõpuks teeb. Sonja järgneb mehele Siberisse.
“Kuritöö ja karistus” oli väga menukas ja on seda tänaseni. Kunagi varem ei olnud näidatud, et idee inimkonna jagamisest “kõrgeteks” ja “madalateks”, “väärtuslikeks” ja “väärtusetuteks”, väljavalituteks ja üleliigseteks on kõige kurja juur. Raamat sisaldab elava kirjelduse Peterburi vaestelinnaosadest, sealsetest lootuseta elanikest, ja nende ülbusest ja julmusest, kes olid sündinud “õigetes” linnajagudes. Nii ei ole “Kuritöö ja karistus” ainult intellektuaalne ja psühholoogiline, vaid ka sotsiaalne romaan. See pani aluse Dostojevski kuulsusele. Kuna kirjanik oli alatu kirjastajaga sõlmitud lepingu tõttu suures ajahädas, otsisid sõbrad talle töö kergendamiseks sekretäri. Selleks oli noor ja tagasihoidlik Anna Snitkina, kes oli hea stenografist ning peenetundeline inimene ja Dostojevski loomingu austaja. Aasta pärast “Kuritöö ja karistuse” ilmumist Anna ja Fjodor abiellusid. Anna kinkis talle neli last, kellest kaks kasvasid suureks. Tänu naisele vabanes Dostojevski koguni hasartmängukirest. Nii nagu Sonja järgnes oma Raskolnikovile Siberisse, tegi Anna kaasa kõik Fjodori elutee tõusud ja mõõnad ning aitas tal alustada uut elu. Ka Raskolnikov leiab Siberis Sonja kõrval uue tuleviku, kus tähtsat rolli mängib usk.
KASUTATUD KIRJANDUS
*F. Kuritöö ja karistuse" peategelane on vaene juuratudeng Rodion Romanovitš Raskolnikov, kes otsustab tappa põlatud liigkasuvõtja, et lahendada oma rahaprobleeme ja vabastada maailm ühtlasi kurjusest.
Raskolnikov peab ennast haruldaseks ja andekaks ning usub ennast Napoleoniga sarnanevaks. See viitab ta suurusluulule ja kalduvusele vaimuhaigusele. Erakordse inimesena peab ta ennast seadustest ja moraalist kõrgemal olevaks ja omab seetõttu ka õigust tappa.
Raskolnikovil on kõik viimseni ette plaanitud. Ühel päeval võtab ta kirve , helistab vanaeide ukse taga, tungib tuppa ning lööb kirveteraga eidele lagipähe. Ta kahmab valimatult väärisesemeid ja raha, kui kuuleb kedagi korterisse sisenevat. Sisenejaks oli pantija poolearuline õde Lizaveta , kelle Raskolnikov samuti tapab . Korterist pääsenud, peidab ta esemed esmalt seinaprakku, kuid läbiotsimise hirmus viib nad hiljem ühe kivi alla suvalises siseõues. Pärast mõrva Raskolnikovi vaimuhaigus süveneb ning areneb lõpuks välja paranoiaks. Ta usub, et ümbritsevad teavad või aimavad ta hingel lasuvad süüd ning ainult teesklevad teadmatust. Lõpuks tunnistab Raskolnikov end süüdi ja ta saadetakse Siberisse.
Romaani iseloomustab terav kriitika kapitalistliku ühiskonna vastu.
Raskolnikovi üli-inimese idee viitab saksa filosoof Friedrich Nietzsche mõjule. Lisaks on tihti mainitud Uut Testamenti ja Jumalat.
*B. Sichtermann, J. Scholl “ Romaanid ”
autor: Amanda
Inimene on saladus
Dostojevski teose “Kuritöö ja karistus” põhjal
Saladus on midagi varjatut, midagi, mis ei ole kõigile teada. See teebki saladuse huvitavaks. Kunagi ei ole võimalik inimeses sisemust täielikult näha ja sellest aru saada ja seepärast on ka inimene saladus. Kuna kõiki huvitavad saladuslikud asjad, siis huvitab neid ka inimene. Sellepärast uurivadki ka paljud kirjanikud inimest ja tema mõttemaailma.
Dostojevski teoses “Kuritöö ja karistus” on kirjanik kajastanud paljud erinevaid isiksusi, kellel on oma elufilosoofia ja iseloom. Nende käitumine erinevates olukordades on erinev ja isikupärane, olles omane ainult neile. Näiteks Dunja käitumine enne esimest kohtumist Lužiniga Peterburis. Kuigi Lužin oli palunud kirjas Raskolnikovi mitte õhtusöögile kutsuda, tegi Dunja seda ikkagi. Ta tahtis just näha, mis saab siis, kui ta Lužini, oma tulevase abikaasa keelust üle astub. Ta tahtis näha Lužini tegelikku iseloomu. Dunja ema, Pulheeria Aleksanrovna, oleks talitanud jut vastupidi. Ema kartis tekitada Lužinis meelepaha ja kaotada oma tütre tulevane abikaasa. Ka Dunja teadis, et sellega võib ta ilma jääda Lužinist ja tema rahast, mille eest Raskolnikov oleks saanud jätkata oma ülikooliõpinguid. Kuid inimesed on erinevad. Nii palju, kui maailmas on inimesi, on ka erinevaid iseloome.
Kõik tegelased selles teoses on omamoodi salapärased ja keerulise sisemaailmaga.
Väga salapärane on Sonja, kes sügavalt usklikuna hakkab siiski enda keha müüma. Kirjanik on kujutanud teda kui täieliku headuse kehastust, temast õhkub heatahtlikkust. See paistab väga välja näiteks selles, kuidas Siberis teised sunnitöölised temasse suhtuvad. Ka Raskolnikov mõistis seda ja usaldas talle oma mõrvaloo. Sonja oli pärit väga vaesest perekonnast ja pidi ära elatama oma haige kasuema, joodikust isa ja teised lapsed. Ta oli küll harimatu, kuid siiski väga sügavahingeline.
Enesetapp on alati olnud väga saladuslik, selleks võib olla palju erinevaid põhjuseid. Teoses võtab endalt elu Svidrigailov . Tema põhipõhjus oli kindlasti armastusest ilmajäämine, võibolla ka mõrvad, mis ta oli sooritanud. Svidrigailov leidis armastuses Dunjasse oma elule uue mõtte, kuid kaotas selle koos Dunjaga , see panigi teda tegema sellist võigast kuritegu ja endalt elu tapma.
Kõige salapärasem tegelane Dostojevski teoses on peategelane Raskolnikov. Ta on haritud, taibukas, andekas ja väga õilis inimene. Raskolnikov on ka väga abivalmis. Ta ei suutnud vaadata Marmeladovite pere vaesust ja andis neile oma viimased kopikad, olles ise täiesti vaesunud , armetus seisukorras ja näljas. Miks selline meeldiv noormees läheb sellise hulma teoni, nagu on inimese tapmine , mis ei ole mitte ühelgi juhul andestatav? Raskolnikov andis enesele õiguse teha kuritöö. Tema isee järgi jaotusid inimesed kaheks: haruldasteks ja harilikeks. Haruldastele on lubatud kuritöö oma südametunnistuse järgi. Mõrva võib korda saata, kui eesmärk on heatahtlik, kui kuritööga tehakse 1000 heategu vastu. Ka Raskolnikov arvas , et on eriline ja küllalt tugev, et teha kuritöö ja selle läbi parandada maailma. Ta mõrvas liigasuvõtja vanaeide ja saatuse tahtel ka tema õe Lizaveta. siiski selgus Raskolnikovi nõrkus, ta ei suutnud pärast tapatööd enam normaalset elu jätkata. Pärast varanduse peitmist ei läinud Raskolnikov sellele enam kunagi järele. Ta oli justkui ära lõigatud reaalsest maailmast, ta elas pidevas kahtluses ja paljastamiskartuses. Peategelase käitumises võib täheldada palju mõistmatut. Näiteks tema liigjulged kõnelused uurija Porfiriga, äkilised tundepuhangud ja tujumuutused. Ma arvan, et see tegelaskuju ei ole täielikult mõistetav. ta on saladuslik, nagu ka iga inimene tegelikkuses.
Ükski inimene ei saa näha teisi inimesi täielikult, nähakse vaid osa, mis väljendub inimese jutus ja käitumises. Inimene ise näeb endast palju suuremat osa, oma mõtteid ja tundeid, kui alles jääb siiski varjatud osa. Tihti tegutseb inimene eneselegi üllatuslikult. Ma arvan, et osa otsuseid tehakse alateadvuslikult ja mõnikord on nad ka vastuolus selle inimese põhimõtetega. Nii jäävadki paljud asjad mõistmatuks nii inimesele endale kui ka teistele. Inimene on saladus.
Kuritöö ja karistuse" peategelane on vaene juuratudeng Rodion Romanovitš Raskolnikov, kes otsustab tappa põlatud liigkasuvõtja, et lahendada oma rahaprobleeme ja vabastada maailm ühtlasi kurjusest.
Raskolnikov peab ennast haruldaseks ja andekaks ning usub ennast Napoleoniga sarnanevaks. See viitab ta suurusluulule ja kalduvusele vaimuhaigusele. Erakordse inimesena peab ta ennast seadustest ja moraalist kõrgemal olevaks ja omab seetõttu ka õigust tappa.
Raskolnikovil on kõik viimseni ette plaanitud. Ühel päeval võtab ta kirve, helistab vanaeide ukse taga, tungib tuppa ning lööb kirveteraga eidele lagipähe. Ta kahmab valimatult väärisesemeid ja raha, kui kuuleb kedagi korterisse sisenevat. Sisenejaks oli pantija poolearuline õde Lizaveta, kelle Raskolnikov samuti tapab. Korterist pääsenud, peidab ta esemed esmalt seinaprakku, kuid läbiotsimise hirmus viib nad hiljem ühe kivi alla suvalises siseõues. Pärast mõrva Raskolnikovi vaimuhaigus süveneb ning areneb lõpuks välja paranoiaks. Ta usub, et ümbritsevad teavad või aimavad ta hingel lasuvad süüd ning ainult teesklevad teadmatust. Lõpuks tunnistab Raskolnikov end süüdi ja ta saadetakse Siberisse.
Romaani iseloomustab terav kriitika kapitalistliku ühiskonna vastu.
Raskolnikovi üli-inimese idee viitab saksa filosoof Friedrich Nietzsche mõjule. Lisaks on tihti mainitud Uut Testamenti ja Jumalat.
Kuritöö ja karistuse" peategelane on vaene juuratudeng Rodion Romanovitš Raskolnikov, kes otsustab tappa põlatud liigkasuvõtja, et lahendada oma rahaprobleeme ja vabastada maailm ühtlasi kurjusest.
Raskolnikov peab ennast haruldaseks ja andekaks ning usub ennast Napoleoniga sarnanevaks. See viitab ta suurusluulule ja kalduvusele vaimuhaigusele. Erakordse inimesena peab ta ennast seadustest ja moraalist kõrgemal olevaks ja omab seetõttu ka õigust tappa.
Raskolnikovil on kõik viimseni ette plaanitud. Ühel päeval võtab ta kirve, helistab vanaeide ukse taga, tungib tuppa ning lööb kirveteraga eidele lagipähe. Ta kahmab valimatult väärisesemeid ja raha, kui kuuleb kedagi korterisse sisenevat. Sisenejaks oli pantija poolearuline õde Lizaveta, kelle Raskolnikov samuti tapab. Korterist pääsenud, peidab ta esemed esmalt seinaprakku, kuid läbiotsimise hirmus viib nad hiljem ühe kivi alla suvalises siseõues. Pärast mõrva Raskolnikovi vaimuhaigus süveneb ning areneb lõpuks välja paranoiaks. Ta usub, et ümbritsevad teavad või aimavad ta hingel lasuvad süüd ning ainult teesklevad teadmatust. Lõpuks tunnistab Raskolnikov end süüdi ja ta saadetakse Siberisse.
Romaani iseloomustab terav kriitika kapitalistliku ühiskonna vastu.
Raskolnikovi üli-inimese idee viitab saksa filosoof Friedrich Nietzsche mõjule. Lisaks on tihti mainitud Uut Testamenti ja Jumalat.
V
KURITÖÖ JA KARISTUS
Fjodor Dostojevski
Kirjanik Fjodor Mihhailovitš Dostojevski oli oma kuulsaima romaani kirjutamise alguses väga troostitus olukorras. Neli poliitvangina Siberis veedetud aastat olid alles värskelt meele. Siis suri naine, pisut hiljem ka vend. Dostojevski andis Peterburis koos vennaga välja ajakirja, mille ilmumine tuli nüüd lõpetada. Kirjanikku rõhus hiigelsuur võlakoorem. Vennast jäid maha naine, armuke ja viis last, kelle eest tal tuli hoolt kanda. Ise kannatas ta kroonilise haiguse, langetõvehoogude all. 43-aastast Dostojevskit piinas lootusetu armastus Polina-nimelise noore naise vastu ning ta mängis maha ruletilaua taga oma viimased kopikad. Lööduna kirjutas ta alla orjastavale kirjastuslepingule, mille kohaselt pidi ülilühikese aja jooksul kirjutama romaani. Lepingu mittetäitmise korral oleksid juba kirjutatud ja veel kirjutamata teoste autoriõigused läinud kirjastajale – ilma et too oleks kohustatud honorari maksma. Selle kõlvatu lepingu kohaselt sai kirjanik ühekordselt 3000 rubla.
Dostojevski alustas tööd “Kuritöö ja karistusega”, kaaslasteks koormavad rahamured, lähenev tähtaeg, piinavad haigushood, väljakannatamatu armuvalu ja enesepõlgus mängukire pärast.
Teema oli ajalehtedes kirjas.  Sealt võis lugeda kaksikmõrvast – kirvega tapetud kahest vanast naisest. Dostojevski laenas päevasündmuste kroonikast ka mõned teised romaani episoodid. Romaani põhimeeleolu – kahtlemine usus ja uue moraali hädavajalikkus – iseloomustas kõiki Venemaa klubides ja teemajades aset leidvaid vaidlusi. Olid 1860. aastad. Intelligentsi hulgas olid vastuolus konservatiivsed slavofiilid, kes nägid Venemaa iseloomu passiivsuses omaette väärtust, ja progressiivsed “läänlased”, kes võtsid vastu Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Inglismaalt tulevad uued ideed ja vaimustusid sotsialismist. Dostojevski, kes igatses usu poolt pakutavat kindlustunnet, seisis kahe voolu vahel ja üritas kirjeldada, kuidas sedalaadi ideoloogilised võitlused, veendumused, kõhklused ja eneses kahtlemised inimhinge ja –ühiskonda mõjutavad.
“Kuritöö ja karistus” oli haruldane õnnestumine: Dostojevski kirjutas põneva, elava, rahvapärase romaani, kus oli nii detektiivloo elemente kui ka palju armuvalu, mis keerles aga intellektuaalse teema ümber. Küsimus oli selles, kas pärast religioossete piirangute kadumist ja jumala surma on “kõik lubatud”, kas siis, kui viimsepäeva kohut ei tulegi, tohib röövida ja tappa ja elada täiesti oma suva järgi. Dostojevski kangelane, 23-aastane õigusteaduse tudeng Raskolnikov küsib endalt ka Friedrich Nietzschet vaevanud küsimuse: kas seadused kehtivad ainult “karjainimestele”, ja kas erandlik üliinimene tohib, ehk isegi peab neid rikkuma.
Raskolnikov targutab: “…inimesed jagatakse loodusseaduste poolt üldiselt kahte liiki: alamliik (harilikud), kes on ainult selleks, et endasuguseid sigitada, ja teiseks – inimesed, kel on anne ehk talent oma ümbrusele uut sõna öelda. Teise liiki kuuluvad need, kes astuvad üle seaduse, siin on purustajad või selle poole kaldujad…” Raskolnikov teab: et suurimaid muudatusi kutsub esile vägivald. Ta austab Napoleoni, kes pühkis tee peal ette jääva lihtsalt kõrvale. Ennast ei loe ta karja hulka kuuluvaks, ta püüdleb millegi kõrgema poole ja mõtleb välja plaani: kui lähen ja tapan “kasutu”, kõigi poolt vihatud liigkasuvõtjast vanaeide, siis pole see kuritegu, vaid tõend sellest, et kuulun erandlike inimeste hulka, kes ei allu seadustele ja reeglitele.
Raamat algab Raskolnikovi mõtiskluste, tema tapmisotsuse, hirmude ja ettevaatusabinõudega. Mõne lehe küljepärast on asi sealmaal, et noormees läheb teele, kirves hõlma all. Ta väriseb ja kõhkleb, vaevleb kuni viimse hetkeni süümepiinade käes. Siis jõuab otsusele. Pärast esimest lööki saab ta vajaliku jõu, et pandivõtja teise ilma saata. Korjates pante ja rublasid kokku, läheneb vanaeide nõrgamõistuslik õde. Et pääseda minema, peab Raskolnikov tapma ka tema. Mees põgeneb märkamatult ja peidab saagi kivi alla.
Kuid saagist pole mingit tähtsust. Raskolnikov on küll vaene ja kannatab selle all, et ta emal ja õel ei ole samuti midagi hinge taga. Ta on veendunud, et temasugusel kõrgustesse püüdleval inimesel on õigus vajalikud vahendid lihtsalt võtta. Aga tema kirvehoobid on siiski mõttemängu vili, intellektuaalne mõrv. Need on igavese kõhkleja üleminek mõtetelt tegudele, ja peavad tõestama teesi, et ebatavalisele inimesele on “kõik lubatud”. Dostojevski trikk seisneb selles, et ta paigutab kangelase koos tema südametunnistusega argiellu ja seab ta vastamisi olukordade ja inimestega, kes tema mõtetest ja teost midagi ei tea ja ei tahagi teada, keda vaevavad hoopis muud mured kui oma suuruse tõestamine mõrva abil. Nii tõmmatakse Raskolnikov taas täie jõuga “normaalse” käitumise võrku, kust ta püüdis just välja pääseda. Süütundest rõhutuna, haigena ja meeleheitel üritab ta lähikondlaste armutülidest, reetmisest, pettustest ja surmast hoolimata väljavalitu ideaali säilitada, ja õigustada kahe naise mõrva sammuna, mis oli tema kui erilise inimese jaoks vältimatu. See ebaõnnestub täielikult. Ta naaseb kuriteopaika, käitub kahtlustäratavalt. Uurija, kes aimab peagi teo intellektuaalseid tagamaid, mängib temaga kassi-hiire mängu. Kindlaid tõendeid ei ole, ema, õde ja sõber ei aima veel midagi. Siis ei pea Raskolnikov enam vastu ja pihib oma teost kõige vaesemale, “madalamale” ja kõlvatumale – prostituut Sonjale, puhtale hingele, kes kingib talle oma südame. Raskolnikovi kuuldakse pealt, tema süü tehakse kindlaks. Aga kohtu-uurija annab talle aega. Ta tahab, et Raskolnikov ise süü üles tunnistaks. Mida ta lõpuks teeb. Sonja järgneb mehele Siberisse.
“Kuritöö ja karistus” oli väga menukas ja on seda tänaseni. Kunagi varem ei olnud näidatud, et idee inimkonna jagamisest “kõrgeteks” ja “madalateks”, “väärtuslikeks” ja “väärtusetuteks”, väljavalituteks ja üleliigseteks on kõige kurja juur. Raamat sisaldab elava kirjelduse Peterburi vaestelinnaosadest, sealsetest lootuseta elanikest, ja nende ülbusest ja julmusest, kes olid sündinud “õigetes” linnajagudes. Nii ei ole “Kuritöö ja karistus” ainult intellektuaalne ja psühholoogiline, vaid ka sotsiaalne romaan. See pani aluse Dostojevski kuulsusele. Kuna kirjanik oli alatu kirjastajaga sõlmitud lepingu tõttu suures ajahädas, otsisid sõbrad talle töö kergendamiseks sekretäri. Selleks oli noor ja tagasihoidlik Anna Snitkina, kes oli hea stenografist ning peenetundeline inimene ja Dostojevski loomingu austaja. Aasta pärast “Kuritöö ja karistuse” ilmumist Anna ja Fjodor abiellusid. Anna kinkis talle neli last, kellest kaks kasvasid suureks. Tänu naisele vabanes Dostojevski koguni hasartmängukirest. Nii nagu Sonja järgnes oma Raskolnikovile Siberisse, tegi Anna kaasa kõik Fjodori elutee tõusud ja mõõnad ning aitas tal alustada uut elu. Ka Raskolnikov leiab Siberis Sonja kõrval uue tuleviku, kus tähtsat rolli mängib usk.
KASUTATUD KIRJANDUS
*F. Dostojevski “Kuritöö ja karistus”
*B. Sichtermann, J. Scholl “Romaanid”
F. Dostojevski "Kuritöö ja karistus"
Rotimamma
Teose peategelane Raskolnikov tapab liigkasuvõtja Aljona Ivanovna. Ta õigustab oma kuritööd sellega, et teeb ühiskonnale suure teene , vabastades ühiskonna mittevajalikkust inimesest. Raskolnikov on talle panti andnud ka oma kõige kallimad perekondlikud varad (nt.uuri). Raskolnikov plaanib oma “tegu” hoolsasti, kuid ootamatult satub Raskolnikovile peale Aljona õde Lizaveta. Kuna Lizaveta nägi, mida Raskolnikov on teinud, oli Raskolnikov sunnitud tapma ka tema. Raskolnikov võtab ehteid , väärtesemeid ja peidab need ühte hoovi kivi alla. Peale kuritööd hakkavad Raskolnikovi piinama süümepiinad. Majaperenaine, kellele Raskolnikov oli üüri võlgu, kutsus Raskolnikovile politseinikud. Seda kuuldes ja ametnike saabudes Raskolnikov minestas ja arvas, et nad “juba teavad”. Olgugi, et ta oli mõrvar, oli ta heasüdamlik, aidates Sonjat, kelle ema põdes tiisikust ja kelle isa, Marmeladov , sai surma jäädes vankri alla. Sonja pere oli vaesunud ja Sonja pidi raha teenima prostitutsiooniga Raskolnikov andis neile oma viimased rahad. Raskolnikovi piinab tema tegu, lõpuks suudab ta sellest rääkida Sonjale. Sonja soovitab tal end üles anda. Raskolnikov mõistab, et Sonja armasatab teda. Raskolnikov jätab oma ema ja õega hüvasti ning annab end üles. Kohus määrab talle 7 aastat sunnitööd Siberis . See oli üsna leebe otsus, kohus arvestas otsuse tegemisel seda, et ta tunnistas kuritöö ise üles, ta polnud võetud asja kasutanud ja ta oli teisi aidanud. Sonja läheb koos Raskolnikoviga Siberisse.
Alguses oli mul üsna raske aru saada, mis toimus, aga mida edasi, seda huvitamaks minu arvates sündmustik läks. Muudkui tahtsin teada, mis edasi juhtuma hakkab. Mulle jäi selline mulje, et Dostojevski oleks nagu ise selle kõik läbi elanud.
autor: Amanda
Inimene on saladus
Dostojevski teose “Kuritöö ja karistus” põhjal
Saladus on midagi varjatut, midagi, mis ei ole kõigile teada. See teebki saladuse huvitavaks. Kunagi ei ole võimalik inimeses sisemust täielikult näha ja sellest aru saada ja seepärast on ka inimene saladus. Kuna kõiki huvitavad saladuslikud asjad, siis huvitab neid ka inimene. Sellepärast uurivadki ka paljud kirjanikud inimest ja tema mõttemaailma.
Dostojevski teoses “Kuritöö ja karistus” on kirjanik kajastanud paljud erinevaid isiksusi, kellel on oma elufilosoofia ja iseloom. Nende käitumine erinevates olukordades on erinev ja isikupärane, olles omane ainult neile. Näiteks Dunja käitumine enne esimest kohtumist Lužiniga Peterburis. Kuigi Lužin oli palunud kirjas Raskolnikovi mitte õhtusöögile kutsuda, tegi Dunja seda ikkagi. Ta tahtis just näha, mis saab siis, kui ta Lužini, oma tulevase abikaasa keelust üle astub. Ta tahtis näha Lužini tegelikku iseloomu. Dunja ema, Pulheeria Aleksanrovna, oleks talitanud jut vastupidi. Ema kartis tekitada Lužinis meelepaha ja kaotada oma tütre tulevane abikaasa. Ka Dunja teadis, et sellega võib ta ilma jääda Lužinist ja tema rahast, mille eest Raskolnikov oleks saanud jätkata oma ülikooliõpinguid. Kuid inimesed on erinevad. Nii palju, kui maailmas on inimesi, on ka erinevaid iseloome.
Kõik tegelased selles teoses on omamoodi salapärased ja keerulise sisemaailmaga.
Väga salapärane on Sonja, kes sügavalt usklikuna hakkab siiski enda keha müüma. Kirjanik on kujutanud teda kui täieliku headuse kehastust, temast õhkub heatahtlikkust. See paistab väga välja näiteks selles, kuidas Siberis teised sunnitöölised temasse suhtuvad. Ka Raskolnikov mõistis seda ja usaldas talle oma mõrvaloo. Sonja oli pärit väga vaesest perekonnast ja pidi ära elatama oma haige kasuema, joodikust isa ja teised lapsed. Ta oli küll harimatu, kuid siiski väga sügavahingeline.
Enesetapp on alati olnud väga saladuslik, selleks võib olla palju erinevaid põhjuseid. Teoses võtab endalt elu Svidrigailov. Tema põhipõhjus oli kindlasti armastusest ilmajäämine, võibolla ka mõrvad, mis ta oli sooritanud. Svidrigailov leidis armastuses Dunjasse oma elule uue mõtte, kuid kaotas selle koos Dunjaga, see panigi teda tegema sellist võigast kuritegu ja endalt elu tapma.
Kõige salapärasem tegelane Dostojevski teoses on peategelane Raskolnikov. Ta on haritud, taibukas, andekas ja väga õilis inimene. Raskolnikov on ka väga abivalmis. Ta ei suutnud vaadata Marmeladovite pere vaesust ja andis neile oma viimased kopikad, olles ise täiesti vaesunud, armetus seisukorras ja näljas. Miks selline meeldiv noormees läheb sellise hulma teoni, nagu on inimese tapmine, mis ei ole mitte ühelgi juhul andestatav? Raskolnikov andis enesele õiguse teha kuritöö. Tema isee järgi jaotusid inimesed kaheks: haruldasteks ja harilikeks. Haruldastele on lubatud kuritöö oma südametunnistuse järgi. Mõrva võib korda saata, kui eesmärk on heatahtlik, kui kuritööga tehakse 1000 heategu vastu. Ka Raskolnikov arvas, et on eriline ja küllalt tugev, et teha kuritöö ja selle läbi parandada maailma. Ta mõrvas liigasuvõtja vanaeide ja saatuse tahtel ka tema õe Lizaveta. siiski selgus Raskolnikovi nõrkus, ta ei suutnud pärast tapatööd enam normaalset elu jätkata. Pärast varanduse peitmist ei läinud Raskolnikov sellele enam kunagi järele. Ta oli justkui ära lõigatud reaalsest maailmast, ta elas pidevas kahtluses ja paljastamiskartuses. Peategelase käitumises võib täheldada palju mõistmatut. Näiteks tema liigjulged kõnelused uurija Porfiriga, äkilised tundepuhangud ja tujumuutused. Ma arvan, et see tegelaskuju ei ole täielikult mõistetav. ta on saladuslik, nagu ka iga inimene tegelikkuses.
Ükski inimene ei saa näha teisi inimesi täielikult, nähakse vaid osa, mis väljendub inimese jutus ja käitumises. Inimene ise näeb endast palju suuremat osa, oma mõtteid ja tundeid, kui alles jääb siiski varjatud osa. Tihti tegutseb inimene eneselegi üllatuslikult. Ma arvan, et osa otsuseid tehakse alateadvuslikult ja mõnikord on nad ka vastuolus selle inimese põhimõtetega. Nii jäävadki paljud asjad mõistmatuks nii inimesele endale kui ka teistele. Inimene on saladus.