Ehituskonstruktsioonidest kõike (0)

SISUKORD

SISUKORD 1
TEHISKIVID JA LOODUSKIVID 1
KATUSED 2
PUIDU OMADUSED 4
PUIDU KULU 10
VUNDAMENT 15
KONSTRUKTSIOONID 17
SOOJUSTAMINE 20
energiasäästu portaal 20
KASTUTATUD KIRJANDUS 23

TEHISKIVID JA LOODUSKIVID

Põletamata tehiskivid.
Põletamata tehiskivi saadkse mineraalse sideaine kivistumisel. Liigitada saab neid sideaine järgi : lubitooted , kipstooted, tsementtooted, magnesiaalsideainetega tooted.
Lubjast tehiskivid: koostis kustutatud või kustutamata lubi , kvartsirikas liiv ja vesi. Värvilise kivi saamiseks võib lisada pigmente. Kivistumine toimub lubja ja ränihapendi reageerimise tulemusel ja seeläbi muutub lubja-liivasegu veepüsivaks ja tugevaks tehiskiviks.
Omadused: tervisele ja keskkonnale ohutu, mittepõlev, ilmastikukindel, temperatuuri ja niiskust tasakaalustav, hea mürapidavus, sobiv veeimavus , suur mehaaniline tugevus.
Kipsist tooted: kipsplaadid , kipskivid, dekoratiivsed elemendid.
Koostis: ehituskipsi pulber ; täiteaine - liiv, räbud, pimss, saepuru; armeering - papp , manilla, puitvill, takk , makulatuur, alumiiniumvõrk.
Kipsplaati kasutatakse siseseinte ja -lagede ehitamisel ning välisseinte sisepindadel . Sobib ka niisketesse ruumidesse.

Betoonist tooted jagunevad: betoonist müürikivid ja - plokid , betoonist tänavakivid, betoonist katusekivid, kergbetoonist müürikivid ja -plokid, poorbetoonist müürikivid ja -plokid.
Looduskivid: Paekivi , maakivi , graniit, marmor , igikivi ... ja ka kvartsiit -, kilt-, liiva- ja lubjakivi ... 

KATUSED

Eesti ja teiste Baltimaade taluehitistele oli kuni 20. saj. alguseni iseloomulik arvatavasti pärast 10. saj. väljakujunenud õlgkatus (rukkiõlgedest) ja pilliroo kasvukohtade lähedal roogkatus. Kujult oli eesti katus enamasti kelpkatus, mille otstesse harja alla jäi laudadega ääristatud unkaauk.
Katuse kandekonstruktsioonina oli kasutusel sarikkatus.
Lõuna-Eestis tunti paiguti ka rippsarikkatust haripalgiga, mida kandsid nn. pilvepostid.
Väiksematel kõrvalhoonetel leidus sarikateta parskatuseid, millel roovlatte ja sarikaid asendasid hoone viiluotstele toetuvad tugevad parred. Kõrvalhoonete katuseid kaeti mõnikord kisklaudadega või puukoore ja mätastega. Põhja-Eestis ja saartel kaeti sepikodade ja suveköökide katuseid mõnikord paeplaatidega. Laastkatus hakkas levima 19. saj. II poolel. Pärast eterniitkatuste kuulutamist tervist kahjustavaks on tänapäeva maaehituses hakatud jälle kasutama laastukatust ja mereäärsetel aladel rookatust. Soomes on levinud haavapuu laudadest katusekate loomapidamishoonetel, haavalauad paigaldatakse poola tüüpi laelaudise sarnaselt, laudadesse on freesitud 2 soont vihmavee juhtimiseks.
TERMINID
kaldkatus – katus, mille kalle rõhtpinna suhtes on suurem või võrdne kui 1:10;
kasutatav pööning - pööning, milles inimene saab püsti asendis liikuda ja millel on lisaks keskkonnatehnika paigutusele ka mingi muu kasutusotstarve ( pesu kuivatus , kasutus elamispinnana, hoiuruum)
kasutusjuhend - dokument, mis sätestab, kuidas omanik või tema poolt selleks volitatud isik peab ehitist kasutama, korras hoidma ja ennistama, et see säilitaks oma tarbeomadused kavandatud kasutusea vältel;
katus - maapinnast kõrgemal asetsev, hoonet või muud mahulist ehitist või ka väliskeskkonnast eraldamata ala ülalt sademete eest kaitsev tarind.
katusekate - pindtarind, millelt sajuvesi või mistahes muu sellele sattunud vesi peab ära jooksma , kahjustamata allolevaid tarindeid või vara;
katuslagi - katuse ja selle all oleva ruumi ühispiire (tarind, mis on nii ruumi laeks kui ka katuseks).
keskkonnatehnika - püsipaiksed (ehitisse inkorporeeritud) tehnilised vahendid (paigaldised) ehitise sise- ja väliskeskkonna kujundamiseks, näiteks elektri-, gaasi-, vee- ja soojavarustus , kanalisatsioon, tehisvalgustus jm;
käidav katus - katus, millel on ette nähtud inimeste viibimine muul otstarbel kui katusega seotud töö tegemiseks (näiteks parkimisplats , vaateplatvorm, pesu kuivatusplats, päevitamiskatus, suvekohvik);
lamekatus - katus, mille katusekatte kalle rõhtpinna suhtes on väiksem kui 1:10, koos mistahes kaldega liidetega;
läbiviik –toru või muu elemendi läbimineku koht katusest või katuslaest;
mahuline ehitis - hoone või muu ehitis, mille piirded eraldavad väliskeskkonnast mingi mahulise osa;
murukatus - katus või katuslagi, mille katusekate on kaetud pinnase ja taimestikuga, sõltumata kaldest;
pööning - soojustamata ruum hoone ülemise korruse vahelae ja katuse vahel, kus inimene saab liikuda;
pööratud katus - katuslagi, milles soojustus paikneb katusekatte peal;
räästavesi - katuse räästalt vabalt langev saju- või sulamisvesi;
varikatus - katus ala kohal, mis ei ole eraldatud väliskeskkonnast seintega;
üldkasutatav katus - katus, kuhu mistahes isikutel on vaba pääs.
üldkasutatav pööning - pööning, kuhu mistahes isikutel on vaba pääs.
TULETÕRJENÕUDED
* Puhas vahe puidust kandekonstruktsiooni ja korstna välispinna vahel ei tohi olla alla 10 cm, põlevast materjalist katusekatte korral tuleb korstna ümbrus katta plekiga, põlev kate pleki all peab korstnast eemale jääma samuti vähemalt 10 cm
* Põlevad soojusisolatsioonimaterjalid peavad korstnast eemal olema samuti vähemalt 10 cm, heinad lakas vähemalt 100 cm
* pööningul olevad puidust kandekonstruktsioonid tuleb katta tulekaitse võõbaga, mille koostises võiks olla savi, lubi, sool, vesi
* pööningu osas peab korsten olema siledaks hõõrutud ja valgeks võõbatud
* kasutamata pööning peab olema ventileeritud välisõhuga, varustatud loomuliku valgusega (aknad) ja ligipääsetav siseruumist luugi kaudu mõõtudega vähemalt 60 x 60 cm, mille juures on kohtkindlalt kinnitatud redel
* kasutamata katusealused mansardkorrusega ühel tasapinnal peavad olema varustatud sissepääsuluukidega seintes, mille kaudu saab tulekahju korral neisse viia tuletõrje voolikut ilma katust lõhkumata
* kasutamata pööning peab olema varustatud käiguteedega soojusisolatsiooni tallamise vältimiseks

PUIDU OMADUSED

Puit on tugev ja kerge. Kui arvestada ehitusmaterjalide kaalu, on puit kõige vastupidavam. Õhukuiva kuuse- ja männipuidu tihedus (kg/m3 kohta) on ainult 1/13 terase ja 1/4 betooni tihedusest.
Võrreldes materjale soojusjuhtivuse alusel, on puidu soojusisolatsioonivõime 400 korda parem kui terasel , 1500 korda parem kui alumiiniumil ja 12 korda parem kui betoonil. Seetõttu niiskus ei kondenseeru puidu pinnale ning puit tundub meeldiv nii kuumas kui ka külmas.
Puit paisub soojuse mõjul vaid kolmandiku terase ja betooni paisumisest . Puit paisub mõnevõrra niiskuse mõjul, ja kahaneb kuivades. Kui niiskussisaldus langeb 10%-le, kahaneb 95 mm laiune laud 2 mm võrra. Pikisuunas on kahanemine eriti väike – ainult 1 mm meetri kohta.
Ehituseks mõeldud männi- ja kuusepuit kuivatatakse nn õhukuivaks – niiskussisaldus on 18%. Puusepatöödeks ette nähtud puidu niiskussisaldus on 10–15%.
Puit on looduslik materjal, mida saab peale kasutamist lasta uuesti ökoloogilisse ringlusesse ilma keskkonda kahjustamata.
Puitu on võimalik töödelda lihtsate tööriistadega.


KVALITEEDI JA TUGEVUSE LIIGITUS

Kuuse- ja männiprussid liigitatakse tavaliselt kvaliteediklassidesse A1–A4, B, C ja D, kus A tähendab parimat ja D halvimat kvaliteeti. Männipuidu tarnimisel on lisaks veel puusepa kvaliteediklassid A1–A3.
Sisevoodrilaudade kvaliteediklassid on männil EM (erivalikmänd), VM (väheokslik mänd), TM (terveoksaline mänd) ja OM (okslik mänd). Kuusepuidu kvaliteediklassid on VK (väheokslik kuusk ), TK (terveoksaline kuusk) ja OK (okslik kuusk).
Hööveldatud välisvoodrilaudadel on oma kvaliteedisüsteem, mis põhineb pinna kvaliteedil ( saetud , peensaetud või hööveldatud) ning oksakohtade arvul. Levinuim variant on peensaetud välispind ja jämehööveldatud sisepind.
Kandekonstruktsioonides (näiteks sarikate ja põrandatalade jaoks) kasutatav ehituspuit liigitatakse kas visuaalselt või masinaga katsetatult tugevusklassidesse C40, C30, C24, C18 ja C16 või INSTA -tugevusklassidesse.  Puidu  tugevusklass
markeeritakse vastava märgiga.
KVALITEEDI JA MÕÕTMETE VALIK

Ehituspuiduks eelistatakse kuuse-, puusepatööks aga männipuitu.
Väliskonstruktsioonides on kuusepuit vastupidavam, kuna neelab vähem niiskust kui männipuit.
Kui kahtlete, valige pigem paks kui õhuke puittoode, sest puidu vastupidavus ja tugevus sõltuvad selle paksusest. Üle nelja meetri pikkuste sillete korral on mõistlik kasutada liim - või spoonliimtala.
Kandekonstruktsioonide väljaarvutamisel tuleb kasutada pädeva ehituskonstruktori abi.
Kasutuskoht
A1
A2
A3
A4
B
C
D
Puusepatooted, nõudlikud
kasutuskohad
 X
 X
 X
 X
     
     
    
Aknalengid ja -raamid,
ukselengid
 
 
 X
 X
 X
 
 
Mööbel, liimpuitkilp
 
 
 
 X
 X
 X
 
Kandekonstruktsioonid,  sarikad ,
teised tugikonstruktsioonid
 
 
 
 X
 X
 X
 
Välisvoodrilauad
 
 
 
 
 X
 
 
Sisevoodrilauad
 
 
 X
 X
 X
 
 
Liistud
 X
 X
 X
 
 
 
 
Välisvoodri kinnituselemendid
(alusroovitis)
 
 
 
 
 X
 X
 
Põranda aluslaudis
 
 
 
 
 X
 X
 
Põrandad
 
 
 X
 X
 X
 
 
Poomkantlaudis (pindlauad)
 
 
 
 
 
 X
 
Aiad, tuule- ja lumetõkked
 
 
 
 
 X
 X
 
Saalungilauad
 
 
 
 
 
 X
 X
Pakendid
 
 
 
 
 
 X
 X
Käsitöö ja puunikerdused
 X
 X
 
 
 
 
 
Saunavooder
 X
 X
 
 
 
 
 
MÕÕDUD JA NIISKUSSISALDUS

Saetud ja hööveldatud puitmaterjali mõõdud on toodud ehitusinfokaardis RT 21–1010750-et.
Mõõdud on toodud millimeetrites (paksus x laius x pikkus) ja kehtivad niiskusel 20%. Kui puitmaterjali niiskus sellest erineb, tehakse mõõduparandus selliselt , et niiskuse suurenedes või langedes 5% võrra suurendatakse või vähendatakse saematerjali mõõtu 1% võrra.
Saetud puitmaterjali ristlõike lubatud hälve on kuni 100 mm ristlõikel +1,0 mm ja üle 100 mm ristlõikel +2,0 mm.
Kalibreeritud ja hööveldatud puitmaterjali paksuse lubatud hälve on kuni 20 mm paksusel +0,5 mm ja üle 20 mm paksusel +1,0 mm. Puitmaterjali laiuse lubatud hälve on kuni 100 mm laiusel +1,0 mm ja üle 100 mm laiusel +1,5 mm.
Puitmaterjali pikkused on sammuga 30 cm. Keskmiselt on pikkus vahemikus 3,0–4,8 m. Suuremad kogused tasub võimaluse korral hankida mõõtutöödeldult, vastavalt enda vajadusele.
Eksportkuiva puitmaterjali tarneniiskus on 20 + 4%. Sisevoodriks kasutatava puitmaterjali niiskussisaldus peaks olema alla 16%. Nõutav niiskussisaldus on vaja kokku leppida tellimise ajal.
MÕÕDUVALIK

Puidumüüjatel on tavaliselt lai valik erinevate mõõtude ja kvaliteediga materjale.
Allpool olevates tabelites on toodud enimkasutatavate hööveldatud ja hööveldamata puitmaterjalide mõõdud.
Saematerjali enimkasutatavad suurused on tähistatud musta ringiga . Suurused, mida kasutatakse vähem, on tähistatud tühja ringiga. Üldlevinud pikkused on vahemikus 1,8–5,4 m, samm on 0,3 m.
Paksus/laius          
 
50
75
100
125
150
175
200
225
 19
 
 
●
●
●
 
 
 
 22
●*
●*
●
●
●
○
 
 
 25
●*
 
●
●
●
○
 
 
 32
 
○
●
●
○
 
 
 
 38
 
 
●
●
●
 
 
 
 44
 
 
○
○
○
 
 
 
 50
●*
●*
●
●
●
●
●
○
 63
 
 
 
 
○
 
○
 
 75
 
○*
 
 
○
○
●
●
 100
 
 
●
 
○
 
○
 
 125
 
 
 
●
 
 
 
 
 150
 
 
 
 
●
 
 
 
* need materjalid on tavaliselt järelsaetud, mistõttu nende nimilaius on 2 mm võrra väiksem.
Höövelmaterjali suurused. Vähemkasutatavad suurused on tähistatud tühja ringiga.
Paksus/laius            
 
15
21
28
33
45
70
95
120
145
170
195
8
 
 ●
 
 ●
 ●
 ●
 ●
 
 
 
 
12
 
 
 
 ●
 ●
 ●
 ●
 
 
 
 
14
 
 
 
 
 
 
 ●
 ●
 
 
 
15
 ●
 
 
 ●
 ●
 ●
 ●
 ●
 ●
○
 
18
 
 
 
 
 ●
○
 ●
 ●
 ●
○
○
21
 
 ●
 
 
 ●
 ●
 ●
 ●
 ●
 ●
 ●
28
 
 
 ●
 
 ●
 
 ●
○
○
 
 
33
 
○
 
 ●
 ●
 ●
 ●
○
○
 
 
45
 
 
 
 
 ●
 ●
 ●
 ●
 ●
○
○
70
 
 
 
 
 
○
 
 
○
 
○
  

PUIDU KULU

 Saetud 
 Hööveldatud 
 Sulandatud 
 laius
mm
 kulu
jm/m2
 laius
mm
 kulu
jm/m2
  laius
mm
  kulu
jm/m2
50
20,0
45
22,2
35-38
26,3-28,6
 63
15,9 
58
17,2
48-51
19,6-20,8
 75
13,3
70
14,3
60-63
15,9-16,7
 100
10,0 
95
10,5
85-88
11,4-11,8
 115
8,7 
110
9,1
100-103
9,7-10
 125
8,0 
120
8,3
110-113
8,9-9,1
 150
6,7 
145
6,9
135-138
7,3-7,4
 175
5,7 
170
5,9
160-163
6,1-6,3
 200
5,0
195
5,1
185-188
5,3-5,4
 225
4,4
220
4,6
210-213
4,7-4,8
Näide: 10 m2 seinapinnale paigaldatavat sulundatud voodrilauda, mille kattev laius on 87 mm ja kulu 11,5 jm/m2 vajatakse 10 x 11,5 =115 jm (jooksvat meetrit).
LADUSTAMINE JA KASUTAMINE
Puitmaterjali võib tavaliselt ladustada õues, kui seda kaitstakse päikese, sademete ja maapinna niiskuse eest. Soovitatav on virnastada vahelippidega. Nähtavates kohtades sees kasutatavat puitu, näiteks seina- ja põrandalaudu, tuleb siiski hoida köetud ja hästi ventileeritud
ruumis.
Niiskus võib põhjustada sinetumist ning kalduvust hallitamisele ja mädanemisele. Vältige niiskuse ülekandumist puitmaterjalile teistest materjalidest , näiteks betoonist. NB! See puudutab ka kestvuspuitu.
Ehitage kuivast puust – seda on lihtsam töödelda ja puhtam kasutada. Nii väldite ka puidu lõhenemist ja kuju muutusi.
JÄTKUD JA LIITED
Sõrmjätk   Tänu sõrmjätkamistehnikale saab tarnida ülipikka ja täpseks 
                  järgatud puitmaterjali. Sõrmjätk näeb nähtaval pinnal ilus välja.
                    
Liited         Puiduliiteid võib ka ise teha, näiteks ülekatte- või pooltapiga.
                  Välisvoodri liited  tehakse sellised, et vesi ei jääks neisse pidama .
                  Põrandalauad jätkatakse nii nähtamatult kui võimalik.
VIIS HEAD NÕUANNET
1. Planeerige puidutarne ja valmistage hoiukoht ette.
2. Kontrollige tarnitud puitmaterjal peale mahalaadimist ja esitage võimalikud kaebused kvaliteedi kohta kohe, enne kauba kasutusele võtmist.
3. Kaitske puitmaterjali sademete, intensiivse päikese, määrdumise ja maapinna niiskuse eest nii hoidmise kui ka ehitamise ajal.
4. Ladustage puitmaterjal õhuliselt ja kindlustage, et presendi või muu katte alla ei jääks niiskust.
5. Siseruumides kasutatav puit peab olema kuiv ja hästi isoleeritud sellega kokkupuutuva materjali niiskuse eest. Katke karkass ja kaitske sademete eest võimalikult ruttu peale selle püstitamist.
                    
LIIMPUIT

Liimpuiduks nimetatakse talasid või poste , mis koosnevad mitmest kokkuliimitud puitelemendist ja mille süüd ehk aastarõngad asetsevad pikisuunaliselt. Puitelement võib laiuses koosneda ühest või mitmest osast. Liimpuidu toorainena kasutatakse peamiselt kuusepuitu, nähtava koha jaoks mõnikord ka männipuitu. Sügavimmutatud konstruktsioonidele sobib ainult männipuit. Enamasti kasutatakse kõikides kandvates liimpuitkonstruktsioonides ilmastikukindlat liimi, mis kuulub U-klassi. Sellisel juhul ei seata kasutuskoha niiskusele piiranguid. Kandurite enimlevinud laiused on 90, 115, 140, 165, 190 ja 215 mm.
SPOONLIIMPUIT

Spoonliimpuitu ehk vineerpuitu (levinud nimi on ka kertopuu, laen soome keelest) saadakse 3 mm paksuse kuusespooni kokkuliimimisel plaadiks ilmastikukindla liimiga. Soomes kasutatava spooni pikkus on vähemalt 1200 mm, spooni jätkatakse kaldjätkuga. Jätkukohtade vahekaugus kõrvutiasetsevates spoonikihtides on vähemalt 100 mm. Jätkukohad lähevad ühest kihist teise nii, et samas ristlõikes olevad jätkud on toote erinevatel pooltel.
Spoonikihtide paigutus on kahesugune . Standardtootel on kõik kihid paigutatud pikisuunas. Ristehitusega toodetel on osa kihte peasuuna suhtes risti.
Tarnitavate talade väikseim paksus on 27 mm ja suurim 75 mm, samm 6 mm. standardkõrgused on 200, 225, 260, 300, 360, 400, 450, 500, 600 ja 900 mm.
Spoonliimpuidu eelisteks on mõõdutäpsus ja sirgus.
Spoonliimpuidu sildeava on tavaliselt 5–12 m. Seda kasutatakse põranda-, vahelae- ja katusekonstruktsioonide kandvate taladena ning avauste- ja tugitaladena. Samuti kasutatakse seda puitu kandeja kergseintes ning ehitust jäigastavate osadena.
VINEER

Vineeri valmistatakse õhukese spooni kokkuliimimisega. Spoonikihi paksus on 1,4–3,2 mm. Kihid laotakse selliselt, et kõrvuti olevate spoonikihtide süü suund vaheldub. Kihte on alati paaritu arv (vähemalt kolm), seega on pinnakihtide spooni süü alati samasuunaline.
Vineeri paksus on 4–30 mm.
Vineeri valmistamiseks kasutatakse kase - ja okaspuud. Okaspuuvineeris kasutatakse kuuse- ja männipuitu. Segavineeris tarvitatakse lisaks kase- ja okaspuule ka haavapuuspooni, kuid välispind on alati kasest. Kasepuuvineer on kõige tugevam.
Vineeri tehakse nii välis- kui ka sisekasutuseks. Välisvineeri puhul tarvitatakse ilmastiku- ja niiskuskindlat liimi – vineer allub muide niiskusele vähem kui puit. Kui kanda vineerile pinnakate , talub see niiskust veel paremini ja näiteks betoonivalu raketise kasutuskordade arv suureneb. Lisaks tulevad valupinnad siledamad. Välistingimustes ja niisketes ruumides kasutatava vineeri ääri tuleb kaitsta vastava erivärvi või muu sobivaga.
Vineeri kasutatakse muu hulgas aluskonstruktsioonides, jäikuselementidena, vooderdamisel, tasandamisel, kujundamisel, sisustus - ja puusepatöödes.
Vineerplaatide tavalised laiused on 1500 ja 1200 mm. Plaatide levinumad pikkused on 1200, 1500, 1800, 2400, 3000 ja 3600 mm.
PUITLAASTPLAAT

Puitlaastplaadid pressitakse kokku puitlaastudest ja liimist, kasutades sealjuures soojust. Põhiomadustelt on laastplaat võrreldav puiduga , kuid valmistamistehnoloogiast lähtuvalt on sellel eeliseid, näiteks süüsuuna puudumine, homogeensus, suur igasuunaline tugevus ja väikesed hälbed tasapinnalisusest, sirguse säilitusvõime ning pinnakõvadus. Samas aga murdub ja paindub laastplaat suhteliselt lihtsalt. Soojusisolatsioon ja tulekindlus on paremad kui puidul, niiskus- ja tulekindlusomadusi saab parandada juba tootmise ajal.
Laastplaatide pinda võib katta kattega, tavalisemad on laminaat, melamiinvaiguga immutatud paber ja spoon. Plaate tarnitakse ka ülevärvituna.
Laastplaate kasutatakse sisevooderdamiseks, tuuletõkke- ja alusplaatimiseks ning sisustuse karkassiks. Sulundatult kasutatakse laastplaate näiteks põrandate alusplaatimiseks.
PUITKIUDPLAAT

Puitkiudplaate valmistatakse puitkiududest, mis liidetakse kokku liimi ja survega. Kiudude kokkuhaardumine saavutatakse nii vildistamise kui ka puidu haardumisomaduste abil. Puitkiudplaatide pinnakattena kasutatakse spooni, paberit, riiet, plastikut, klaasriiet, metalli või korki .
Puitkiudplaatide tugevus- ja muud omadused on tasapinnasuunaliselt ühtlased, plaate on kerge töödelda.
Standardplaate liigitatakse kolme rühma: urbsed, poolkõvad, kõvad.
Urbseid puitkiudplaate kasutatakse soojusisolatsiooniks, sisevooderduseks, heli summutamiseks ja akustilisteks ekraanideks. Bituumeni või vaiguga kaetud plaate tarvitatakse üldiselt tuuletõkkeplaatidena. Nende tugevus on suurem kui standardplaatidel ning need taluvad niiskust ja hülgavad vett. Pinnakattega urbne plaat on hea sisevooderduseks.
Poolkõvad puitkiudplaadid (MDF) on mõeldud konstruktsioonplaatideks nii ehituses kui ka sisustuses.
Kõvasid puitkiudplaate (nn soome papp) kasutatakse kateteks, sisustuses, kaetult ekraanideks ja isegi kandekonstruktsioonides koos puiduga (vöötalad).
Kõik puitkiudplaadid on tuleohtlikud.
MDF-plaadi (medium density fibreboard) tegemiseks pressitakse puitkiud liimiga kokku. Seda plaati on kerge töödelda ja sel on hea niiskustaluvus . MDF on 3–30 mm paks ning ei muuda oma kuju nagu puit. Plaati kasutatakse enamasti mööbli valmistamisel, uste konstruktsioonis ja liistudena. Pinnakateteks kasutatakse värvi või plastikut. MDF-plaati on võimalik valmistada ka tulekindlana.

VUNDAMENT

Vundamendiks nimetatakse hoone maa-aluseid kandekonstruktsioone. Vundamendi toetuspinda nimetatakse tallaks, selle konstruktsiooni taldmikuks ja maapealset osa sokliks.

Liigitus ja materjalid.
Vundamente liigitatakse konstruktsiooni järgi lint -, post-, vai-, plaat- ja ruumilised vundamendid .
Vundamentides kasutatavad materjalid: betoon , kivikbetoon, maakivi, paekivi, raudbetoon , silikaatbetoon, pinnasebetoon, betoonkivid, keramsiitbetoonplokid.
Sokkel ehitatakse ilmastikukindlast materjalist: maakivi, paekivi, graniit, marmor, viimistluskihita betoon ja betoonkivid.
Vundamendi minimaalne paksus:
- paekivist 300 mm
- maakivist 500 mm
- looduskivist postvundament 600x600 mm
- kivikbetoonist postvundament 400x400 mm
- betoonist lintvundament 150 - 200 mm
Postvundamendi rajamissügavus võiks liivases pinnases olla 70-80 cm, savipinnase korral tuleks postide alla teha kruusatäidis kuni külmumispiirini, mis on harilikult 1,2 m maapinnast. Keskmise tugevusega pinnases võib olla postide ristlõikeks 30x30cm, vahekaugus kuni 2 m.
Pinnas ja selle kandevõime.
Vundamendi ehitust mõjutab suurel määral asukoha pinnas.
Pinnaseid liigitatakse kalju- ja mittekaljupinnasteks (rähk, kruus, liivapinnas, savipinnas , turvas, täitepinnas). Looduslikud alused ehk  pinnasekihid võtavad vastu ehitise koormuse.
Pinnas ehk ehitusalus peab olema vajaliku tugevusega, vastupidav pinnasevee toimele (uhtumiskindel), ei tohi külmumusel paisuda (külmumispiir ~1,2 m), peab olema vähesel määral ja ühtlaselt kokkusurutav.
Veega küllastunud pinnas paisub külmudes. Leondunud, kobestatud või läbikülmunud savine pinnas vundamendi talla all tuleb asendada killustiku või kruusaga. Liivatäidet tihendatakse vibraatoriga kihtide kaupa paksusega 0,2 - 0,3 m ning täiendavalt veel veega.
Pinnase ebaühtlane vajumine vundamendi all tekitab hoones pragusid, vähene ühtlane vajumine iseenesest pole ehitusele ohtlik.
Pinnaseid tuleks eristada kandevõime järgi - jämekruus, maakivist kruus, lubjakivist kruus, jämeliiv, keskliiv, niiske ja märg peenliiv, niiske ja märg tolmliiv, kõva ja püdel saviliiv , kõva kuni voolavas olekus savi.
Nõrku pinnaseid, kohevat liiva ja pehmet savi, saab tugevdada killustiku või kruusakihi sissetampimise teel.
Nõuded vundamendile.
Vundament peab olema tugev, püsiv, kestev kogu hoone ekspluatatsiooniea vältel, samas ka odav ja nägus. Vundamendi ülesanne on hoone koormuse kandmine. Mõjutavad tegurid on vertikaalsed koormised , horisontaalne mullasurve, pinnasevesi, perioodiline külmumine ja sulamine , sise- ja välistemperatuuride koosmõju ning niiskus keldriruumis, pinnasevete keemiline agressiivsus, vibratsioon .
Vundamendi vajumine olgu ühtlane. Kivimaja puhul tuleb rakendada lisaabinõusid vajumisest tuleneva pragunemise vältimiseks: armeerida vundament, seinu sarrustada, vaheseinu tugevalt ankurdada välisseintega.
Hoonete maa-alune osa, sh. keldri lagi , peab olema ehitatud mittepõlevast materjalist.
Vundament tuleb konstrueerida nõnda, et maapinna niiskus ja vesi maapinnal või pinnases ei pääseks piirdetarinditesse.
Maapealsed tarindid tuleb vundamendist eraldada hüdroisolatsiooniga.
Allpool maapinda asuvate ruumide välispiirded tuleb pinnasest eraldada hüdroisolatsiooniga.
Sokli kujundamisel tuleb arvestada, et maapinnalt pritsiv vihmavesi ja lumesulamisvesi ei kahjustaks välisseina. Sokkel tuleb soojustada mittehügroskoopse materjaliga.
Niiskustundlikest materjalidest (puit, mullbetoon) välisseinte puhul peab sokli kõrgus maapinnast olema vähemalt 30 cm.
Nõuanded.
Kiviseintega hoone vundament armeeritakse taldmiku peal ja vahetult enne vahelage vähemalt 2 armatuurvardaga Ø 12 mm.
Armeerimata betoonist vundamenditaldmiku kõrguse ja väljaaste suhe on 2, et vältida taldmiku murdumist.
Vaivundamendi ehitamisel on oluline, et vaiad löödaks pinnasesse projektis ette nähtud sügavusele.
Palkmaja vundament võiks olla kivikbetoonist või looduskivist laotud lintvundament. Odavam tuleb valatud postvundament.
Vundamendi mahamärkimisel ära unusta üle mõõta diagonaalid, et tulemus ei oleks trapetsikujuline.

KONSTRUKTSIOONID

Kandekonstruktsioon  - karkass ja seinad.
Kandekonstruktsioonid peavad andma hoonele tugevuse ja püsivuse.
Hoone kandekonstruktsioonideks on kandvad sise- ja välisseinad või karkass.
Karkassi põhielementideks on sambad ehk postid ja nendele toetuvad talad .
Taladele toetatakse vahelae konstruktsioonide elemendid - vahelaepaneelid.
Kandekonstruktsioonide iseloomu ja paiknemise järgi liigitatakse hooned järgmiselt:
• Kandvate pikiseintega hooned. Selle lahendusega ehitatakse peamiselt suurplokk- ja tellishooneid. Ruumide planeerimine on selle skeemi puhul võrdlemisi vaba, kuid avade suurus on piiratud, eriti kõrgemate hoonete puhul. Vahelaepaneelid asetatakse siin põiki hoonet, mille tõttu nende pikkus on suur. Pikemad paneelid nõuavad valmistamisel suhteliselt rohkem terast. Välisseinte ülesandeks on soojapidamine ja katuse ning vahelagede koormuse vastuvõtmine.
• Kandvate põikseintega hooned. Selle skeemi järgi ehitatakse paneel-, plokk - ja
tellishooneid. Ruumide laius on seotud põikseinte asukohaga. Paneelid asetatakse siin piki hoonet, mille tõttu nad on lühemad ja terase kulu on suhteliselt väiksem. Kasutatakse ka
toasuurusi paneele. Välisseinte ülesandeks on soojapidamine ja enda kandmine.
• Kandvate piki- ja põikseintega hooned leiavad kasutamist peamiselt paneelelamutena.
Ruumide planeering on võrdlemisi piiratud. Toasuurused vahelaepaneelid toetuvad
kandeseintele kõigil neljal serval, mille tõttu terase kulu on minimaalne. Välisseinte
ülesandeks on soojapidamine ja vähemal määral katuse ja vahelagede koormuse
vastuvõtmine.
• Mittetäieliku karkassiga hoonetes on kandvad piki- ja põik-siseseinad asendatud postidest ja taladest karkassiga. Vahepaneelid võivad olla asetatud kas piki- või põiki hoonet, vastavalt talade paiknemisele. Samuti on võimalik kasutada toasuurusi paneele. Ruumide planeering on vabam, kuid sõltub talade asetusest. Välisseinad võtavad vastu koormusi katuselt ja vahelagedelt. Selle skeemi järgi võib ehitada paneel-, suurplokk- ja tellishooneid.
• Täieliku karkassiga hoonetes on välis- ja siseseinad vabastatud koormuste kandmisest,
hoonet kannab sammastest ja taladest karkass. Ruumide planeerimine on seotud karkassielementide asukohaga. Välisseinte ülesandeks on soojapidamine ja enda kandmine. Täieliku karkassiga ehitatakse kõrgelamuid ja ühe- või mitmekorruselisi ühiskondlikke ja tööstushooneid.
Kõrghoonete ehitamisel kasutatakse monoliitset raudbetoonkarkassi, mis koosneb sammastest ja monoliitsest ristiarmeeritud vahe- ja katuslae plaadist .
Vaivundamendiga hoonel on ka esimese korruse põranda kandvaks konstruktsiooniks vaiadele toetuv ristiarmeeritud monoliitne raudbetoonplaat . Välisseinu kannavad vahelaed.
Ühekorruseliste tööstushoonete kandekarkassiks kasutatakse nelikantterasest kandeposte, millele toetuvad samast materjalist kaldlae talad või fermid . Postidele kinnitatakse välisseina paneelid, mis on klaas- või kivivillast soojustusega ja plekist sise- ning välisvoodriga. Katuslage kannavad lainelised terasprofiilid, millele toetub soojustus ja katusekate.
Puitsõrestikhooned.
Elamute ehitamisel kasutatakse laialdaselt puitsõrestikkonstruktsiooni.
Seina sõrestik koosneb postidest sammuga 60 - 90 cm, mis toetuvad sama ristlõikega alusplankudele. Alusplangud kaitstakse alt  horisontaalse hüdroisolatsiooniga ja ankurdatakse vundamendi külge sammuga 2 - 2,5 m. 
Postide otsa naelutatakse postiga samast materjalist räästapärlin, millele toetatakse sarikad. Kui sarikad toetatakse posti kohale, piisab ühest plangust. Kui osa sarikaid toetub pärlinile postide vahekohal, siis koosneb ülemine vöö vähemalt kahest plangukihist.
Laetalad naelutatakse seinapostide külge, nende alla paigaldatakse serviti vöötala. Laetalade ja seinapostide samm on 60 - 90 cm, laetalade maksimaalne sille on 5,5 m. Suuremaid sildeid saab katta liimpuidust taladega või liittaladega, samuti puitfermidega.
Tavaliste elumajade laius on 7 - 9 m, lae puittalade toetamiseks tuleb hoone sisse ehitada kandev sein. Seina asendab postide ja neile toetuvate peatalade süsteem.
Sõrestikhoone jäikus tagatakse diagonaalsidemetega või -laudisega, mis peavad olema vähemalt hoone nurkades ja esimese sarikapaari vahel mõlemast maja otsast.
PUITMATERJALI MÕÕDUD
Sõrestikuseina postid ja alusplangud  5 x 15  või  5 x 20 cm.
Sarikate ristlõige sõltuvalt sildest 5 x 15 - 5 x 25 cm, sarikate samm 0,9 - 1,2 m.
Vöötala ristlõige 5 x 15  või 5 x 20 cm.
Laetala ristlõige 4 x 18 - 10 x 25 cm sõltuvalt talade sammust ja sildest.
Postide samm mitte üle 4 m ja minimaalne ristlõige 10 x 15 cm.
Peatalade ristlõikeks sobib 15 x 25 cm.
Eraldiseisvad puitpostid - minimaalne ristlõige 10 x 10 cm.
Eraldiseisvad tellispostid 38 x 38 cm.
Ühe 10 cm tala võib asendada kahe 5 cm-ga jne. Kõrguse osas talasid ei jätkata.

SOOJUSTAMINE

energiasäästu portaal

Eestis on valdavalt energeetiliselt ebaefektiivsed hooned. Keskmine aastane soojustarve meie elamutes on 200-400 kWh/m², analoogse kliimaga arenenud tööstusriikides aga 150-230 kWh/m² . Seega tarbime (ja maksame) energia eest vastavalt rohkem. See on põhiliselt halva soojustuse tagajärg.
Tüüpilised elamu soojuskaod
Hoone soojuskaod
Soojust kaotab hoone põhiliselt ehitise karbi ehk piirdetarindite – välisseinte, akende , katuse, välisuste ja keldri-põrandate kaudu. Oma sisult on need kas soojusjuhtivus - või kiirguskaod.
Kiire ja odav ehitus tähendab pahatihti kordi ja kordi suuremaid küttekulusid – algne näiline kokkuhoid tähendab lõpp-kokkuvõttes suurt rahalist kaotust.
Märkimisväärne soojuskadu esineb ka ventilatsiooni ja soojavee trasside kaudu. Suur hulk soojust kulub ja läheb kaotsi ventilatsiooniõhu soojendamisega (majast läheb välja toasoe õhk, majja tuleb sisse jahe välisõhk). Omajagu soojust lahkub majast kanalisatsiooni lastava sooja veega.
Soojustamismeetmete säästupotentsiaalid:

• korteri aknaid tihendades säästate aastas umbes 0,1 MWh/akna m² kohta
  
• välisseinte lisasoojustamine annab aastas säästu 0,07 MWh/seina m² kohta
  
• katuslagede soojustamine annab aastas säästu 0,08 MWh/katuse m² kohta
  
• väga efektiivne võimalus soojuse säästmiseks on kolmekordsete klaasidega akende kasutamine
  
• maja renoveerimisega saavutatav soojuse kokkuhoid on umbes 20%
  

Elamu termopilt
Korruselamu soojuse kokkuhoiuks peaks kogu majarahvas tegema koostööd, sest kokkuhoid avaldub soojusmõõtja kaudu, mis on reeglina kogu majal ühine. Küttekulude ja liigniiskuse vähendamiseks tuleb hoone piirded (lagi, põrand, seinad),küttesüsteem ja ventilatsioon lahendada ühtse tervikuna , vajadusel ehituskonsultantidega nõu pidades.
Enne soojustuse paigaldamist võiks köetud hoone termokaamera või distantstermomeetriga üle mõõta, et suuremad soojakao kohad täpselt välja selgitada. Mõõtmistulemustele tuginedes saab koostada tunduvalt efektiivsema soojustusplaani. Majas , mida ehitades on arvestatud asjatundjate soovitusi, läheb piirdetarindite kaudu kaotsi 2-3 korda vähem soojust kui 10-15 aastat tagasi valminud hoonetes.
Prioriteetide määratlemine
Energiasäästuks elamutes ja hoonetes on erinevad meetmeid väga erineva kasuteguriga. Milliseid meetmeid peaks rakendama, sõltub väga palju hoone olukorrast ja kasutamisest ning elanike rahalistest võimalustest ja vajadustest. Iga plaanitud meetme puhul tasub kaaluda järgmisi aspekte :

• maksumus (suhteliselt odav või kallis – oleneb omaniku rahalistest võimalustest)
  
• teostatavus (vajab või ei vaja spetsialiseeritud firmat)
  
• mugavus (parandab oluliselt või ei paranda)
  
• tasuvusaeg (suhteliselt lühike (kuni 2 aastat) või pikk (üle 7 aasta))
  

Soojustamist võib alustada väga lihtsate võtetega, nagu akende tihendamine ja katkiste klaaside ning irvakil uste vahetamine. Nii on võimalik säästa 5-7% soojust.
Kallimad tööd on maja välisseinte, katuse, trepikoja ja soklikorruse soojapidavamaks muutmine, küttesüsteemi tasakaalustamine ja torude soojustamine ning olemasoleva mitteautomaatse soojussõlme asendamine täisautomaatse soojussõlmega.
Olulised koefitsiendid soojustuse planeerimisel:

Soojusjuhtivustegur
Koefitsient λ ( lambda ), mida nimetatakse soojusjuhtivusteguriks, on suurus, mis iseloomustab materjali soojusjuhtivust. See väljendab soojushulka (W ), mis läbib 1 m paksuse ja 1 m² suuruse materjali kihi, kui temperatuuride vahe vastastikuste pindade vahel on 1 kraad. See on numbriline suurus, mille mõõtühikuks on W/mK ning mis näitab materjali soojusisolatsioonivõimet. Mida väiksem on soojusjuhtivustegur, seda paremini materjal soojust isoleerib.

Soojusülekandekoefitsient
Soojusülekandekoefitsiendiga U (ühik W/m²K ) iseloomustatakse piirdetarindi soojajuhtivust. U-väärtus näitab, kui suur soojushulk (W ) läbib 1 m² suuruse piirdetarindi, kui temperatuuride vahe vastastikuste pindade vahel on 1 kraad. Mida väiksem on soojusülekandekoefitsient, seda paremini sein soojust isoleerib.

KASTUTATUD KIRJANDUS

http://www.ehitusinfo.ee
23