Eesti Vabariik (1)

VÕRU KESKLINNA GÜMNAASIUM
EESTI
VABARIIK
VÕRU 2008

Eesti Vabariigi loomine 1917-1920

Käimas oli veel II maailmasõda. Venemaal puhkes Veebruarirevolutsioon , mille käigus kukutati 1917. a. tsaar ning võim läks Ajutisele Valitsusele, kes kuulutas Venemaa Vabariigiks. See tekitas uusi lootusi Eesti rahvuslikes ringkondades, kelle eesmärgiks oli autonoomia . 30. märtsil 1917 avaldaski Venemaa Ajutine Valitsus määruse Eestimaa valitsemise uue korra kohta. Määrusega ühendati Eestimaa ja Põhja- Liivimaa ühtseks rahvuslikuks kubermanguks, mille etteotsa asus kubermangukomissarina Tallinna linnapea Jaan Poska. Tegevust alustas rahva valitud Ajutine Maanõukogu (maapäev), kes seadis ametisse täidesaatva võimu – maavalitsuse. Eestlaste kätte läks ka võim maakonna- ja linnavalitsuses, loodi Eesti rahvusväeosa, I polk, mindi üle eestikeelsele asjaajamisele. Suurima erakonna moodustasid 1917. aastal enamlased (nõudsid sõja kohest lõpetamist, kritiseerisid valitsust ning jagasid teostamatuid lubadusi). 1917. aasta Petrogradi oktoobripöördega kukutati Venemaal Ajutine Valitsus, kehtestati enamlaste võim ning loodi Nõukogude Venemaa. Samal ajal tulid enamlased võimule ka Eestis. Vormiliselt sai Eestimaa kõrgeimaks valitsusasutuseks Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, kuid tegelikult tulid kõik olulised käsud Petrogradist. Eraomandid ( pangad , suurärid, hotellid) riigistati, aeti laiali valitud rahvaesindused, mõisatest moodustati sotsialistlikud ühismajandid, likvideeriti miilits ja kohtuasutused, poliitiliste vastaste tegevus keelustati , nende organisatsioonid suleti, juhtivaid tegelasi arreteeriti. Repressiioone viisid läbi relvastatud Punakaardi salgad. Enamlaste tegevus vähendas nende populaarsust ja suurendas poolehoidu rahvuslikele jõududele. Enamlased eitasid Eestimaa iseseisvust ja nägid Eestit tulevikus Venemaa koosseisus. 15. novembril 1917 kinnitas Maapäev, et Eesti riigikorra määrab Eesti Asutav Kogu ning kuni selle ajani kehtivad Eestis ainult Maapäeva otsused. Maapäev aeti küll jõuga laiali, kuid iseseisvuse mõte jäi püsima. Sakslased olid juba oktoobri algul vallutanud Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu , uue pealetungi korral langenuks nende kätte ka Mandri-Eesti. Pealetung algas 18. veebruaril 1918, Vene sõjaväe riismed ja enamlaste Punakaart põgenesid. Üheaegselt Saksa pealetungiga asusid tegutsema rahvuslikud ringkonnad . Loodi Eesti Päästekomitee ja koostati iseseisvusmanifest kus kuulutati Eestimaa iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Tallinnas läks võim rahvuslaste kätte 24. veebruaril 1918, mil Päästekomitee asus avalikult tegutsema. Moodustati Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus, mille peaministriks sai Konstantin Päts. Märtsi alguses vallutasid Sakslased kogu Eesti ja algas Saksa okupatsioon. Võim läks Saksa sõjaväelastele, kes tuginesid Balti-Saksa mõisnikele. Eesti iseseisvust ei tunnustatud, erakondade tegevus keelustati, rahvusväeosad saadeti laiali. Enamik tööstusettevõtteid seiskus, seadmed ja tooraine viidi Saksamaale. Kasvas tööpuudus, langes elatustase, tõusid hinnad, linlasi ähvardas nälg. Koolides mindi üle saksakeelsele õpetamisele. Kuid 11. novembril 1918 oli Saksamaa sunnitud Compiegne ’i vaherahule, mis lõpetas I maailmasõja. Samal päeval alustas taas tegevust Eesti Ajutine Valitsus. Samal ajal valmistus Venemaa endise impeeriumi loomiseks, 28. novembril 1918 ründas Punaarmee Narvat. Väikearvulised Eesti üksused sunniti taanduma. Andmaks vallutusele kodusõja ilmet , kuulutasid enamlased Viktor Kingissepa ja Jaan Anvelti juhtimisel Narvas välja Eesti Töörahva Kommuuni . Detsembris jätkus Punaarmee kiire pealetung Eesti pinnal. Eestlaste ebaedu põhjusteks oli vaenlase ülekaal ning rahva sõjatüdimus ja kartus hiiglasliku Venemaa ees. Tasapisi Punaarmee edasitung aeglustus, Eesti väeosad tegid edukaid vasturünnakuid, suurenes sõdurite arv ning paranesid relvastus ja varustus (Omakaitse, vabatahtlikud Soomest, Rootsist ja Taanist , vabatahtlike pataljonid, Eesti kaitsevägi, Inglise laevastiku abi, soomusrongid). Sõjaväe ülemjuhatajaks määrati kindral Johan Laidoner. Jaanuaris 1919 alanud vastupealetungiga puhastati Eesti Punaarmeest ning lahingud kandusid Läti ja Vene aladele . Kuid Punaarmee juhatus koondas uusi jõude ning veebruaris algasid Lõuna-Eestis ägedad kaitselahingud ülekaalus olevate enamlaste vastu. Mitmed asulad käisid korduvalt käest kätte, kuid suurte ohvrite hinnaga suudeti siiski kõik rünnakud tagasi tõrjuda. Lõunarindel toimunud kaitselahingute ajal mõtlesid poliitikud Eesti riikluse kindlustamisele. Aprilli algul valiti Asutav Kogu (peamiseks ülesandeks põhiseaduse ja maaseaduse koostamine), parlamendi esimene koosolek leidis aset 23. aprillil 1919. Asutav Kogu valiti rindel, kuna muud kohta ei olnud ja valitavad olid sealsamas. Mais 1919 tõusis päevakorrale lahingutegevuse suunamine Eestist väljapoole, et säästa maad sõjapurustustest. Narva alt asus pealetungile Eesti ülemjuhatusele alluv Vene valgekaartlik Loodearmee , mis jõudis peagi Petrogradi lähistele. Lõunarindel vallutasid Eesti üksused Pihkva . Lätis murdis Eesti ratsavägi läbi Punaarmee rindest ning sooritas 200-kilomeetrise retke , jõudes Väina ( Daugava ) jõeni ja puhastades Põhja- Läti enamlastest. Juunis põrkas Eesti kokku uue vastasega – Lätis tegutseva Saksa sõjaväega, kes polnud loobunud unistusest liita Baltikum Saksamaaga. Liikudes Riiast Põhja suunas kohtusid Sakslased Võnnu all Eesti väeosadega ning nõudsid viimaste tagasitõmbumist. Vastasseisust kujunes tõsine relvakonflikt , mis on tuntud Landeswehri sõjana. Neljapäevases heitluses Võnnu all surusid eestlased saksa rügemendid tagasi ning jälitasid neid Riiani, kus sõlmiti lääneriikide nõudel rahu. Landeswehri sõda tähistas eestlaste sõjalist võitu põliste rõhujate üle ning Võnnu vallutuspäeva, 23. juunit tähistatakse Võidupühana. Suve teisel poolel lahingutegevus vaibus ja oht Eesti iseseisvusele vähenes. 1919. aasta novembris, pärast Vene Loodearmee taandumist Petrogradist Eesti piiridele muutus olukord senini tulemuseta jäänud rahuläbirääkimiste suhtes. Terve detsembrikuu vältel tuli Eesti vägedel tõrjuda Punaarmee üliägedaid rünnakuid Narvale. Suurte kaotuste hinnaga õnnestus vaenlane tagasi lüüa. Samal ajal käisid Tartus rahuläbirääkimised, mis lõppesid rahulepingule allakirjutamisega 2. veebruaril 1920. Nõukogude Venemaa tõotas tunnustada Eesti iseseisvust ja loobuda igaveseks ajaks kõigist õigustest, mis Venemaal varem Eesti suhtes olid olnud. Eesti saavutas teda rahuldava riigipiiri kehtestamise. Venemaal viibivad eestlased said õiguse kodumaale tagasipöördumiseks ning Nõukogude valitsus lubas tagastada kõik Eestile kuulunud varad. Landeswher oli Balti-Sakslastest koosnev maakaitsevägi. Rauddiviis oli Saksa vabatahtlikest loodud üksus. Neid mõlemaid juhtis Rüdiger von der Soltz.

EESTI VABADUSSÕDA 1918–1920

JA

TARTU RAHU 2.veebruar.1920

Esimese maailmasõja käigus lagunes suurim koloniaalvõim Euroopas – Vene impeerium - , mille varemetele seni ikestatud rahvad asutasid oma riigid. Nende hulgas oli ka 24.veebruaril 1918. a väljakuulutatud Eesti Vabariik.
Kui Saksamaa oli 11. novembril 1918. a lääneliitlastele alistunud, tekkis seni Saksa mõjusfääris olnud Ida-Euroopas strateegiline vaakum . Venemaa uued valitsejad – bolshševikud – otsustasid seda kasutada kaotatud alade tagasivallutamiseks. Kaugemaks eesmärgiks oli kommunistlik maailmarevolutsioon. Selleks tuli esmalt läbi murda segaduste keerisesse sattunud Saksamaale.
13. novembril 1918. a tühistaski Vladimir Lenini juhitud Nõukogude Venemaa valitsus Saksamaaga sõlmitud rahu ja 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vacietis oma vägedele käsu alustada pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani.
28. novembril 1918. a algas Narva all Eesti Vabadussõda. Mitme tunni vältel löödi Punaarmee rünnakud Narvale tagasi, ent järgmisel päeval oldi sunnitud linn loovutama. Pärast Narva vallutamist tõsteti esile eesti enamlased – kuulutati välja Eesti Töörahva Kommuun (ETK). Juhtohjad ETK territooriumil läksid Kommuuni Nõukogu kätte, mille eesotsas seisis Jaan Anvelt . Taas natsionaliseeriti suurettevõtted ja pangad, omanikelt konfiskeeriti vara ning poliitilised vastased suruti maha „punase terrori” läbi.
Eesti Vabariigi olukord oli meeleheitlik. Sõjaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Ometi otsustas Eesti valitsus eesotsas peaminister Konstantin Pätsiga võitluseta mitte alistuda. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed ainult taganesid. Punaarmee vallutas Kirde- ja Kagu-Eesti. Vaenlase kätte langes ülikoolilinn Tartu. Tallinnast oli vastane 1919. a jaanuari algul 40 km kaugusel.
Ajal, mil sõjaväeosad ja seda toetav vabatahtlikest loodud Kaitseliit rindel meeleheitlikku vastupanu osutasid, toimus tagalas pingeline organiseerimistöö. Selle hingeks ja koordinaatoriks sai 23. detsembril 1918. a Sõjavägede Ülemjuhatajaks nimetatud polkovnik (alates jaanuarist 1919. a kindralmajor) Johan Laidoner. Viidi läbi mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919. a tõi kokku 14 000 meest. Eesti väed asusid vastupealetungile ja Vabariigi esimesel aastapäeval – 24. veebruaril 1919. a – võis kindral Laidoner ette kanda, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud . Kuigi Punaarmee sai pidevalt suuri täiendusi, et suutnud ta Eesti vägesid peatada. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki.
Eesti vägede pealetung aitas otsustavalt kaasa ka Läti ja Leedu armeede edule. 1919. a jaanuaris oli Punaarmee okupeerinud peaaegu kogu Läti koos Riia linnaga ja suure osa Leedust koos Vilniusega. Eesti vägede edu sundis Punaarmee ülemjuhatust 22. veebruaril 1919. a peatama pealetungi Lätis, Leedus ja Valgevenes. Läänerindel opereerivate Punaarmee jõudude kokku 285 000 mehest suunati Eesti vastu 80 000. 1919. a märtsist maini püüdis Punaarmee murda Eesti kaitset, kuid tulutult. Eesti sõjavägi kasvas mobilisatsiooni lõpuleviimisel 75 000 meheni ja tõrjus kõik rünnakud. Samal ajal sai nõrgenenud Punaarmee lüüa Leedus, kaotades Vilniuse 23. aprillil ja Lätis, kaotades Riia 22. mail.
12. mail läks Eesti armee üldpealetungile ja vallutas 25. mail Pihkva. Kogu Punaarmee pealetung Läände oli ebaõnnestunud ja Nõukogude Venemaa oli kaitsesse surutud.
Vabadussõjas ei olnud Eesti üksi. Esimesena vastas Eesti abipalvele Suurbritannia , saates 12. detsembril 1918. a oma laevastikueskaadri Tallinna. Tänu inglaste abile oli julgestatud Eesti rannik seni, kuni Eesti suutis luua oma laevastiku. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. Suurima hulga vabatahtlikke lähetas Soome, 3500 meest. Esimesed neist jõudsid lahingutesse 8. jaanuaril 1919. a, võttes osa Eesti vägede võidukast vastupealetungist. Väiksemaid üksusi tuli Taanist ja Rootsist ning olulisel kohal oli ka 1918. a lõpul baltisaksa ülemkihi liikmetest moodustatud Balti pataljon (Baltenregiment).
1919. a suveks oli osa sõjategevusest kandunud Põhja-Lätti, kus kolmest Eesti diviisist opereeris kaks, puhastades territooriumi Punaarmeest. 1919. a juunis viis see kokkupõrkele Landeswehriga, kes püüdis allutada Lätit oma võimule. Nimelt oli 1918. a Lätisse jäänud Saksamaa VI reservkorpus, mida juhtis 1919. aastast kindral krahv Rüdiger von der Goltz . Talle allusid vabatahtlike väekoondised: Saksa Rauddiviis ja kohalikest baltisakslastest moodustatud Landeswehr . 16. aprillil 1919. a kukutasid Landeswehri löögirühmad Karlis Ulmanise juhitud Läti valitsuse ja seadsid sisse Andrievs Niedra nukuvalitsuse. Läbirääkimistel 3.–5. juunini 1919. a üritas Eesti väejuhatus sakslasi tagasi tõmbuma sundida. Seejärel algasid aga relvakokkupõrked. Sakslased vallutasid Cesise (Võnnu) ja tungisid edasi Valmiera suunas. Eesti vastupealetung algas 22. juunil, 23. juunil vallutati Cesis tagasi (alates 1934. aastast tähistatakse seda päeva Võidupühana) ning sakslased löödi taganema.
Sõda Nõukogude Venemaa vastu oli 1919. a suveks ja sügiseks kandunud juba Venemaa pinnale. Suuresti toimus see koostöös kindral Nikolai Judenitshši juhitud Loodearmeega. Novembris tungis aga Punaarmee uuesti Eesti piiridele ning 1919. a novembris-detsembris toimusid Narva rindel Vabadussõja ägedaimad lahingud. Nõukogude väejuhatus saatis Eesti vastu kaks armeed kokku kuni 60 000 mehega. Eesti pani välja umbes 20 000 meest. Nõukogude Venemaa ei suutnud eestlaste kaitsest läbi murda ning 1919. a lõpuks oli sunnitud vaherahuga leppima.
Tartus alanud rahuläbirääkimistel juhtis Eesti delegatsiooni Jaan Poska, Nõukogude Venemaa poolt Adolf Joffe. 31. detsembril kirjutati alla vaherahu -lepingule, mis jõustus 3. jaanuaril 1920. a kell 10.30 hommikul . Rahukonverents jätkus uuel aastal. Eesti kohustused Venemaa võlgade tasumisel kuulutati olematuks, Eestile otsustati välja maksta 15 miljonit kuldrubla Vene kullavarudest. Rahulepingule kirjutati alla 2. veebruaril 1920. a. 402 päeva kestnud Vabadussõda lõppes Eesti täieliku võiduga. Eesti kaotas langenutena hinnanguliselt 3600 –4000 ja haavatutena umbes 14 000 inimest. Alles nüüd saabus võimalus hakata pea kaks aastat tagasi välja kuulutatud Eesti Vabariiki tegelikult üles ehitama.
Eesti Vabariigi taasiseseisvumine
 
Iseseisvusliikumise survel võttis ENSV Ülemnõukogu 16. novembril 1988 vastu suveräänsusdeklaratsiooni ning kuulutas ENSV seadused N. Liidu omade ees ülemuslikuks. Sellel otsusel oli suur tähtsus kogu N. Liidu ulatuses: ahelreaktsioonina vallandusid teiste liiduvabariikide ja ka autonoomsete vabariikide suveräänsusdeklaratsioonid. 30. märtsil 1990 kuulutas Ülemnõukogu välja eesti Vabariigi taastamisele viiva üleminekuperioodi ning 8. mail ennistas riigi nime, vapi ja lipu. 19. ja 20. augustil 1991 toimusid ühised nõupidamised Eesti Komitee ja viimase ülemnõukogu juhtkonna vahel. Moskvas oli alanud riigipöördekatse. Vaatamata erimeelsustele konkreetsetes poliitilistes küsimustes jõudsid tolleaegsed poliitilised jõud üksmeelele ja tegid otsuse: 20 augustil 1991 kuulutati välja Eesti taasiseseisvumine. See otsus sai võimalikuks eelkõige rahvamasside toetuse tõttu. Pealinlastele abiks olid Tallinna koondunud jõud kogu Eestist, ka kaitseliitlased ja kodukaitsjad. Eestimeelsed isamaalised jõud võitsid. 
Läti kuulutas end taasiseseisvunuks päev hiljem. Leedu oli iseseisvumise välja kuulutanud juba varem. (22. augustil 1988 toimus Balti Kett, kus läbi kolme Balti riigi Tallinn-Riia-Vilnius ühendasid kaks miljonit inimest oma käed elava ketina protestiks Nõukogude Liidu vastu).
Kolme Balti riigi iseseisvusavaldustele järgnesid järkjärgult maailma riikide tunnustused. 17. septembril 1991 võeti Eesti Vabariik ÜRO liikmeks. 
1991. aasta augustis moodustasid Eesti Komitee ja viimase Ülemnõukogu juhtkond Põhiseaduse Assamblee, kes koostas uue põhiseaduse eelnõu. 28. juunil 1992 toimunud rahvahääletusel võttis rahvas suure häälteenamusega vastu Eesti Vabariigi põhiseaduse ja selle rakendamise seaduse. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi volitused lõppesid Riigikogu valimistulemuste väljakuulutamisega.  
Kuni käesoleva ajani on põhiseadus olnud aluseks taasiseseisvunud Eesti riigi ülesehitamisel, on olnud kaitseks sisemisele ja välimisele rahule. Eesti rahvas peab pingutama, et suudaksime kindlustada ja arendada riiki , mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilivuse läbi kogu aegade.  
VÕRUMAA . VÕRU
Vanim arheoloogiline leid praeguse Võru linna territooriumilt on juhuleiuna leitud naise kolju , mis kuulub keskmisesse kiviaega (u. IV a.t. e. Kr.), seega umbes 6000 aastat vana. Vanim kolju, mis Eestimaalt seni leitud. Võrumaa Muuseumi püsinäitusel on eksponeeritud selle kolju järgi Leedu Teaduste Akadeemias tehtud büst. Võrumaa asustuse hälliks on Võhandu jõe kaldail olnud asulakohad - Kääpa, kus elati 5000 aastat tagasi, Villa, elati 4500 tagasi ja noorimana Tamula asulakoht , mis oli kasutusel III a.t.viimasest veerandist kuni II a.t. I veerandini e. Kr. Siin elati umbes 4250 aastat tagasi 500 aasta jooksul. 1943.a. saadi Tamula asulakohast Eesti vanim peiteleid, mis sisaldas huvitavaid merevaigust ripatseid ja luust esemeid. Linnasüdamest teele asudes kulub pool tundi, et jõuda läbi pargi ja üle kauni rippsilla Tamula muinasasula juurde.
1322. aastast pärinevad esimesed teated Kirumpää linnuse kohta, mis rajati Tartu piiskopkonna idapiiri kaitseks. Kivilinnuse ümber tekkis ulatuslik kaupmeeste-käsitööliste asula, omataoliste hulgas pindalalt üks suuremaid . Tänane Võru linn asub selle kuulsa kantsi varemetest vaevalt kilomeeter lõunas. Kirumpää hävis lõplikult 1656.a. ühe järjekordse Vene-Rootsi sõja ajal. Võru linna asutamiseni jäi siis veel 128 pikka aastat. Kirumpää on olnud sõdade tallermaa, linnus ja selle juurde kuulunud maad kuulusid küll Saksale, Venele, Poolale. Poola võimu päevilt, nimelt aastast 1590 pärinevad ka esimesed teated linnuse naabervalduse, Võru mõisa kohta (Veremoiza). Peale Põhjasõda, kui algas nn. vene aeg, kinkis tookordne tsarinna Jelizaveta Petrovna osa linnusevaldusest krahv Bestuev-Rjuminile. Kirumpää maid müüdi ja osteti, Müllerite perekonnale kuulumise ajal sai ühe Mülleri tütre omanduseks ka Võru mõis. Müller müüs mõisa von Mengdenile, kellelt omakorda osteti Võru mõis uue, vastrajatud maakonna keskuseks.
Siit algab Võru linna oma lugu, sest ei Tamula muinasasulat ega Kirumpää kantsi ei saa arvata otseselt Võru eellasteks . 1783.a. moodustati tsarinna Katariina II korraldusel Tartu maakonna lõuna- ja kaguosast uus maakond, keskuse asukohaks pidi saama Vana-Koiola riigimõis (Kirrumpäh-Koiküll). Mõne aja pärast andis Katariina II Riia kindralkuberner Georg von Brownele loa osta linna rajamiseks Võru eramõis. Mõisa peahoone on ümberehitatud kujul säilinud tänaseni. Võru linna sünnipäevaks loetakse 21. 08. 1784 .a., mil ilmus kindralkuberneri dekreet teatega, et rajatava linna asukohaks saab Võru mõis ja linn hakkab kandma Võru nime.
Siit algab Võru linna oma lugu, sest ei Tamula muinasasulat ega Kirumpää kantsi ei saa arvata otseselt Võru eellasteks. 1783.a. moodustati tsarinna Katariina II korraldusel Tartu maakonna lõuna- ja kaguosast uus maakond, keskuse asukohaks pidi saama Vana-Koiola riigimõis (Kirrumpäh-Koiküll). Mõne aja pärast andis Katariina II Riia kindralkuberner Georg von Brownele loa osta linna rajamiseks Võru eramõis. Mõisa peahoone on ümberehitatud kujul säilinud tänaseni. Võru linna sünnipäevaks loetakse 21. 08. 1784.a., mil ilmus kindralkuberneri dekreet teatega, et rajatava linna asukohaks saab Võru mõis ja linn hakkab kandma Võru nime.
Võru on käsu korras rajatud linn! 1785.a. kinnitati linna plaani, mis nägi ette korrapärase, täisnurkselt ristuvate tänavate võrgu. Ajalooline tänavavõrk on säilinud, vanemas hoonestuses domineerivad ühekordsed puumajad. Võru kordumatuks väärtuseks ja omapäraks ongi ainulaadne tänavavõrk ja ehituslooliselt huvitav puitarhitektuur. Linna algaastaid meenutavad veel luteri (1793) ja õigeusu (1804) kirik , mõlemad pühendatud Katariinale.
Võru on juba 215 aastat olnud kohaliku halduse, kultuuri- ja spordielu, hariduse, teeninduse ja ettevõtluse keskuseks. Linna algaastail juhtisid elu siin sakslastest linnakodanikud , eestlaste kätte hakkas võim minema alates aastast 1902 , mil linnavolikokku valiti esimesed eestlased Adam Tiganik ja Johan Lauri.
Kuulsaim võrulane läbi aegade on olnud Fr.R. Kreutzwald ( 1803 -1882), kes elas ja töötas siin linnaarstina aastail 1833- 1877 . Võrus pani ta kirja ka eesti rahvuseepose "Kalevipoeg". Kreutzwaldile kuulunud valdustes asub täna heatasemeline memoriaal - muuseum . Ajaloolises linnapargis Tamula kaldal seisab Lauluisale pühendatud imposantne mälestussammas (autor A.Adamson).
Võru on olnud kuulus koolilinn. 1830-40ndatel aastatel olid tuntud H.Krümmeri erakool -pansionaat ja Genge kõrgem tütarlastekool. XIX sajandi teisel poole töötas siin 7 kooli 31 õpetaja ja 317 õpilasega. 1884.a. elas Võrus 2697 linnakodanikku.
1917.a. alustas tööd Naiskäsitöökool, 1925.a. Võru Tööstuskool. Aastail 1921-1930 tegutses siin Võru Õpetajate Seminar , kus pedagoogiks oli Johannes Käis.
1867.a. asutati Võru Vabatahtlik Tuletõrje Selts, 1881.a. Laulu- ja Mängu Selts "Kannel". 1927. - 1948. aastani töötas Võrus kutseline teater. Võrulane on ikka pidanud lugu ühistegevusest, harrastanud laulu, tantsu, pillimängu. 1926.a. oli Võrus 9 raamatukogu, ilmus 2 ajalehte, mitmesuguseid seltse ja ühinguid oli 36.
XIX sajandil ja XX sajandi esikümnendeil arenes majanduselu Võrus nagu väikelinnades ikka, kus võimalusi on ahtamalt, aga ka vajadused on väiksemad. 1889.a. sai Võru raudteeühenduse Riia ja Pihkvaga, 1899.a. peeti esimene telefonikõne Tartuga, 1915.a. sai Võru elektrivalguse. 1926.a. oli Võrus 31 tööstusettevõtet, 79 käsitöökoda, 5 panka, 4 võõrastemaja ja restorani, 3 sauna, 148 kaubandusettevõtet. 1940.a. elas Võrus 6600 inimest. Nõukogude perioodil hakati Võru linna rajama suurettevõtteid - mööblivabrik, gaasianalüsaatorite tehas, piimatoodete kombinaat , ehitusettevõtted, jalatsivabrik jt. Võru linna elanikkond suurenes 18 000 inimeseni. Ehitati mitu uut paneelelamurajooni (Võrusool Luha tänava ja Nöörimaal Vilja tänava piirkonnas) Liitval ja Kubjal kujunesid välja individuaalmajade rajoonid. Suurenes linna territoorium .
Nõukogude plaanimajandusliku korra kokkuvarisemine tõi kaasa tõsised majanduslikud ja sotsiaalsed probleemid. Samas andis turumajanduslikel suhetel põhinev uus majanduskorraldus vabas Eestis ka väikesele Võrule uued, kaasaegsed võimalused edeneda ja areneda igas eluvaldkonnas. Turumajanduslike tingimuste järgi ümber orienteeruvate vanade ettevõtete kõrvale on tekkinud rida uusi, hästitegutsevaid firmasid ja teenindusasutusi, kauplusi ja toitlustusettevõtteid.Tänane Võru hoiab alles oma kultuuripärandit ja häid traditsioone, olles samas arenemisaltilt avatud kõigele uuele ja kaasaegsele.
VÕRUMAA LOODUS
Võru valda läbib Võru-Petseri ürgorund. Orundi lammil asuvad Tamula ning Vagula järved, samuti läbib seda Võhandu jõgi. Üksikute järvedega asub Võru valla põhjaosa Kagu-Eesti lavamaal, lõunaosa jääb aga järsult tõusvale (20-meetrine tõus Võru vallas) Haanja kõrgustiku servale, kus paikneb palju järvi ning kiirevoolulisi ojasid.

• Tamula järv (ka Tamla järv) on järv Võrumaal, asudes Võru linna edela küljel.
  

Järv on ovaalse kujuga ja 231,3 ha suur. Suurim sügavus on 7,5 m ja keskmine 4,2 m, asudes 69,1 m kõrgusel merepinnast.
Järv on nõrga läbivooluga, sisse voolab Kubija oja ja mõned kraavid . Väljavool toimub Võhandu jõkke.

• Vagula järv on järv Võru maakonnas Võru linnast 2 km lääne pool. Selle pindala on 518,7 hektarit.
  

Ta pikkus ida-lääne suunas on 4,6 km, laius ligi 1,7 m. Kõige sügavam (11,5 m) on järv keskosast kagu pool (keskmine sügavus 5,3 m). Järve veetaset alandati 1934 üle 1 m. Praegu on järve kõrgus merepinnast 69,2 m. Vagula kaldad on madalad, kohati lausad , põhja, ida ja lääne pool enamasti liivased, kohati kruusased või klibused, lõunas ja kirdenurgas lubimudased. Põhja pool leidub ka turbakallast. Suurem asula Vagula ääres on loodekaldal paiknev Järvere, seal on endise Võru metsamajandi keskus ja looduskaitse alla kuuluv park. Järve põhi on kalda lähedal enamasti liivane või kruusane, järve kaguosas on Liivapealseks nimetatav ulatuslik liivase põhjaga ala. Sügavamal on põhi kaetud mudaga , milles paiguti leidub limuste kodasid ja järve põhjaosas 3-6 m sügavusel järvemaaki. Järvest on leitud mammuti ja ürgveise luid.
Järv on suure valgala ja tugeva läbivooluga. Järve voolavad Võhandu e. Pühajõgi, Kondi oja, Kivioja, Üra oja, lisaks pisemad kraavid ja kaldaallikad. Järve kirdesopist lähtuv Võhandu jõgi viib (nn. Itaalia kanali kaudu) Vagula vee Peipsisse.
Järve vesi on paistab vähe läbi. Olulist temperatuurikihistust ei ole, kuid põhjalähedane veekiht on väga hapnikuvaene.
Taimestik kattis 1952 viiendiku järvepinnast. Füto- ja zooplankton on rohke ja liigirikas . Viimaste hulgas leidub haruldusi. Põhjaloomastikku oli 1952. a. keskmiselt; on leitud haruldusi. 19. sajandi lõpul oli järv väga vähirikas; vähikatk jõudis siia 1898 ja hiljem vähistik ei taastunud.
Järve kalastik on liigirikas. Kõige ohtramad on latikas, ahven ja särg; leidub hauge , kohasid, säinaid, linaskeid, kiisku, viidikaid, rünte, hinke , vingerjaid, luukaritsaid, teibe, turbi, jõeforelle, vikerforelle, ojasilmu, lepamaime ja isegi peipsi siigu. Siit on saadud kuni 7 kg raskusi kohasid ja 14 kg raskusi hauge.
Veelinnustikult on Vagula vaesem kui Tamula järv. Siin pesitsevad tuttpütt, lauk , sinikael, piilpart, rootsiitsitaja ja teised linnud .
Vagula on Võru elanike armastatud ujumis- ja puhkekoht .

• Võhandu jõgi on Eesti pikim jõgi. Ta algab Saverna küla lähistelt ja suubub Võõpsu lähedal Lämmijärve. Võhandu jõe pikkus on 162 km ning jõgikond 1420 km². Vagula järvest ülesvoolu kannab ka nime Pühajõgi ning alamjooksul Voo jõgi.
  

Võhandu jõgi on laevatatav Peipsi-Pihkva järvelt Võõpsu sadamani.
Võhandu jõe parempoolsed lisajõed on Mügra oja, Kokle jõgi, Sillaotsa jõgi, Kärgula oja, Jaska oja, Rõuge jõgi, Koreli oja, Iskna jõgi, Palumõisa oja, Pahtpää jõgi, Mädajõgi ja Varesmäe oja. Võhandu jõe vasakpoolsed lisajõed on Parisoo peakraav, Karioja, Viluste oja, Toolamaa oja.
Suurimad paisjärved on Võhandu jõel Leevaku paisjärv ja Räpina paisjärv.
Aastal 1963 moodustati Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala kus muuhulgas asuvad Võhanu jõe liivakivipaljandid, milledest kõrgeim Viira veskimüür.

• Haanja kõrgustik on Eesti kõige “mägisem” ala. Ta paikneb vabariigi kagunurgas ning ulatub lõunas Lätisse ja idas Venemaale. Läti territooriumile jäävat osa tuntakse Aluksne või ka Ida-Vidzeme kõrgustikuna. Kõrgeim on kõrgustiku Eestisse jääv kesk- ja põhjaosa, kus üsna suurel alal ulatuvad küngaste laed üle 250 m ü.m.p. Siin asub Baltimaade kõrgeim koht — Suur Munamägi (317 m) ning tema naabruses veel teinegi üle 300 m küündiv küngas — Vällamägi (304 m). Viimane on ühtlasi Eesti suurima suhtelise kõrgusega looduslik pinnavorm , mille lagi kerkib jalamil oleva Perajärve pinnalt 88 m kõrgusele. Absoluutkõrguselt järgnevad Kerekunnu (296 m) ja Tsälbamägi (293 m).
  

VÕRU VAATAMISVÄÄRSUSED
Fr. R. Kreutzwaldi mälestussammas ja park Tamula kaldal Võru linn
Kirumpää linnuse varemed Kirumpää, Võru vald
Kütiorg - sügavaim Eestis Kütiorg, Võru vald
Küti Mäeveski Koloreino, Võru vald
Mälestusmärk lõõtsameister August Teppole Loosu, Võru vald
Parvlaeva Estonia katastroofis hukkunute mälestusmärk Seminari park, Võru
Pindi kirik Lasva , Lasva vald
Reinu kadakas Karsna järve ääres, Lasva vald
Roosisaare tamm Roosisaare, Võru vald
Tammetsõõr Ilmamäel Kütioru pervel Kütiorg, Võru vald
Tamula muinasasula koht Roosisaarel Roosisaare, Võru vald
Vabadussõjas langenute kalmistu ja mälestussammas Võrus Kose tee, Võru
Verijärve maastikukaitseala Kose, Võru vald
Võru Suurkannataja Ekaterina kirik Lembitu 1, Võru
Võru Katariina kirik Jüri 9, Võru
Väimela mõisakompleks ja park Väimela, Võru vald
Jaan ja Anfissa Räppo mälestuskivi Räpo, Võru vald