Eesti iseseisvumine ja iseseisvumise eeldused (1)

Eesti iseseisvumine
I Iseseisvumise eeldused
A) kultuurilised:
1) kirjakeele ühtlustamine
2) eestikeelsete raamatute ja ajakirjade levik
3) rahvusliku intelligentsi ja rahvuskultuuri kujunemine
4) rahva eneseteadvust tugevdavate suurürituste (laulupidude, rahvaluule ja vanavara kogumine) korraldamine
5) aktiivne seltsitegevus
B) majanduslikud:
1) talude päriseksostmise tulemusena muutus talupoeg oma maa peremeheks
2) tööstuse areng, eriti 20.sajandi algul, mil Eesti muutus üheks tööstuslikult enam arenenud Venemaa piirkonnaks
3) algas linnade eestistumine 70 % linlasest eestlased (majaomanikud, haritlased, väikekaupmehed, töölised)
C) poliitilised:
1) 1905.a revol äratas rahva poliitilisele aktiivsusele
2) hakati looma parteisid e erakondi
3) kerkisid esile eestlastest poliitikud
4) suurenes eestlaste osalus maa- ja linna omavalitsustes, sealt saadi haldamiseks vajalikke kogemusi
5) arenes ühisettevõtlus (meiereid, põllutöömasinate ühisused, ühiskauplused), mis andis inimestele ühistegevuse ja demokraatia kogemusi
II I maailmasõda ja selle mõju Eestile (§ 7, lk 28-30)
I maailmasõda 1914-1918. Põhjuseks suurriikide omavahelised vastuolud ning võitlus ülemvõimu pärast Euroopas. Venemaa astus sõtta Antanti poolel, kuid ei olnud sõjaks valmis.
Sõja mõju Eestile:
1) Venemaa sõda Saksamaaga tõi kaasa baltisakslaste vastased aktsioonid ja nende mõju vähenemise - organisatsioonide, ajalehtede, koolide sulgemised, maalt väljasaatmised
2) Vene armeese mobiliseeriti 100 000 eestlast (hukkus ca 10 000). Kuigi rahvusväeosa ei moodustatud omandati sõdimiskogemusi ning paljud said vene armee ohvitserideks. Kogemusi läks vaja hilisemas Vabadussõjas.
3) sõda tõi kaasa majanduslike olude halvenemise > osa maid jäid sööti, sõjaväe tarbeks rekvireeriti hobuseid ja kariloomi
4) tööstu orieneerus ümber sõja vajadustele > laskemoona, sinelite ja transpordivahendite tootmine
5) puudus tarbekaupadest, mille tõusid kiiresti, mistõttu kehtestati neile kaardisüsteem
6) Saksa sõjalaevad blokeerisid merekaubanduse ning pommitasid Pärnut ja Kuressaaret
Eesti iseseisvumine 1919-1920 (§ 9-12, lk 37-54)
Iseseisvumise etapid
1) Autonoomne Eestimaa kubermang Venemaa koosseisus
2) Enamlased võimul
3) Iseseisvuse väljakuulutamine
4) Vabadussõda 28.nov. 1918- 2.veebruar 1920
I Autonoomne Eestimaa kubermang 30.märts 1917- oktoober 1917
Taust: Veebruaris (8.märts) toimus Petrogradis revolutsioon , mille tulemusel tsaar Nikolai II loobus võimust ja see läks Ajutise Valitsuse kätte, Vm rahvastele lubati autonoomia . Eesti sai selle esimesena 30. märtsil.
1) Eesti ala liideti üheks rahvuskubermanguks, seda juhtis kubermangukomissar (endine Tallinna linnapea ) Jaan Poska
2) aktiviseerus parteide loomine ning parteide tegevus. Kõige enam pooldajaid oli sotsialistlikel parteidel
3) valiti esimene rahvaesindus Eesti Ajutine Maanõukogu e Maapäev !(sinna valiti 62 saadikut), mis tuli kokku mais ja seal seati ametisse Maavalitsus , kellele kuulus nüüdsest täidesaatev võim
4) eestlaste kätte läks võim maakonna- ja linnavalitsustes
5) hakati looma rahvusväeosasid
6) mindi üle eestikeelsele asjaajamisele
7) I maailmasõja rinne jõudis Eestisse sügisel- saksa väed hõivasid Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu
II Enamlased võimul oktoober 1917 - veebruar 1918
Taust: 26.oktoobril teostasid enamlased e bolševikud eesotsas Leniniga riigipöörde Pertogradis ja haarasid võimu.
Poliitilised olud:
1) Vene bolševikega seotud Eesti enamlased haarasid võimu Tallinnas juba 23.oktoobril (Viktor Kingissep, Ivan Rabtšinski), et tagada Petrogradi julgeolek riigipöörde ajaks
2) ametlikult sai kõrgemaks valitsusorganiks Eestimaa Nõukogu Täitevkomitee ( Anvelt ), kuid tegelikult oli kaksikvõim, sest eksisteeris edasi ka Maapäev. (kaksikvõim)
3) 15.nov kuulutas Maapäev end kõrgemaks võimuks kuni uue rahvaesinduse valimisteni. Maapäeva otsused tunnistati sellega seadusteks. Oma volitused anti edasi Maapäeva Vanematekogule. Enamlased ajasid koosoleku laiali.
4) valiti Asutav Kogu, kuid enamlased saatsid ka selle laiali.
5) osa baltisakslasi otsis tuge ja abi Saksamaalt
Enamlaste tegevus:
kaotati baltisakslaste privileegid, mõisad võeti ära
tööstusettevõtted, pangad ja maa riigistati
maad ei jagatud talupoegadele vaid hakati rajama ühismajandeid e kommuune
kirik lahutati riigist ja kool kirikust, mõnedest kirikutest tehti punased rahvamajad
enamlased ei soovinud teha koostööd teiste parteidega. Otse vastupidi - osa poliitikuid saadeti maalt välja või nad tegutsesid edasi põranda all, osad ajalehed suleti
Eestit nähti Venemaa osana
1918.aasta veebruaris alustasid sakslased rindel üldpealetungiga. Nõukogude Venemaa oli sõjaliselt võimetu ja enamlased ning nende väesalgad põgenesid Eestist
III Iseseisvuse väljakuulutamine 24.veebruar 1918
Rahvuslikud ringkonnad kasutasid tekkinud võimuvaakumit Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseks. Moodustati erakorraliste volitustega Eesti Päästekomitee (J. Vilms, K. Päts, Konstantin Konik) ja koostati iseseisvusmanifest. Manifestis kuuluati Eestimaa Iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks ja see kanti ette 23.veebruaril Pärnus “Endlas”.
24.veebruaril 1918 kuulutati Tallinnas välja Eesti Vabariik. Moodustati Ajutine Valitsus eesotsas K.Pätsiga. Järgmisel päeval hõivasid sakslased Tallinna.
IV Saksa okupatsioon veebruar - november 1918
1) kehtestati Saksa sõjaväeline diktatuur, kohalik võim läks jälle baltisakslaste kätte
2) keelustati igasugune poliitiline tegvus, kehtestati tsensuur
3) poliitiliste vastaste vangistamine (N: Päts koonduslaagrisse Sxm, Soomes lasti maha J.Vilms)
4) majanduse allutamine Saksamaale > vilja väljavedu >näljaoht, kaardisüsteem, tööpuuduse kasv
5) kultuuripoliitikas saksastamine - saksa keel asjaajamis- ja õppekeeleks koolides
6) baltisakslaste kava luua vaid keisri isiku kaudu Saksamaaga seotud Balti Hertsogiriik - Berliinis ei toetatud, kuid novembris keiser siiski allkirjastas selle, kuid Sxm-l puhkes revolutsioon ja kava ei saanudki teostada
VABADUSSÕDA 28.november 1918 - 2.veebruar 1920
I Poliitiline eelugu.
Novembris 1918 puhkes Saksamaal revolutsioon, mille tulemusel kukutati keiser Wilhelm II võimult ja kuulutati välja vabariik. Nõukogude Venemaa tühistas Saksa keisririigiga sõlmitud Bresti rahu ja alustas sõjategevust, et taastada Venemaa endises suuruses ning toetada revi Saksamaal. Punaarmee põhijõud olid suunatud Leedu ja Poola vastu, et sealt kaudu jõuda Saksamaale.
II Vabadussõja algus.
Eesti suunal koondas Punaarmee oma väed Narva jõe taha. Esimesed sissetungikatsed löödi tagasi veel siia jäänud saksa vägede poolt. 28.novembril 1918 vallutati Narva ja seal kuulutati välja Eesti Töörahva Kommuun (ETK), mille eesotsa seisis Jaan Anvelt. Eestlastest enamlaste kasutamisega lootis Nõukogude Venemaa jätta mulje kodusõjast mitte sissetungist. ETK jätkas vahepeal katkenud enamlikku poliitikat. Punaarmee liikus kiiresti edasi ning detsembriks olid vallutatud Ida- ja Lõuna-Eesti (ca 2/3 Eestist).
Eestlaste ebaedu põhjused:
1) rahval puudus kaitsetahe, sest arvati, et vaenlast st Venemaad ei ole võimalik võita, pealegi oli I ms-st sõjatüdimus ja majanduslik kriis
2) keelduti astmast Rahvaväkke või deserteeruti
3) vastase arvuline ülekaal
4) relvastuse ja sõjavarustuse puudulikkus
5) kõrgema sõjaväelise juhtkonna puudumine, seega puudus sõjaväeliste operatsioonide kordineerimine
III Murrang sõja käigus toimus jaanuaris 1919, mil Eesti väed alustasid vastupealetungi ja veebruaris oli kogu Eesti taas vaba. (Kangelaslikkuse näitena tuuakse tavaliselt esile 31.jaanuaril 1919 toimunud Paju lahingut Julius Kuperjanovi juhtimisel.) Eestlaste vastupanu sundis Punaarmee juhtkonda peatama pealtungi põhirindel ja suunama kõik oma reservid (ca 80 000 meest) Eesti vastu. Kuni maini käisid ägedad lahingud Lõuna-Eestis ja Petserimaal, kuid eestlastel õnnestus need tagasi lüüa ja alustada ise vastupealetungi. Eestlaste edu põhjused:
1) vabatahtlike väeosade loomine (N: koolipoisid , spordiselts Kalevi liikmed, Kuperjanovi partisanid)
2) soomusrongide efektiivne kasutamine
3) Rahvaväe juhtimise ümberkorraldamine > vägede ülemjuhatajaks Johan Laidoner
4) eestlastel tekkis motivatsioon sõdida oma maa eest (13 000 meest)> valitsuse lubadus teostada maareform (maa jagamine maata talupoegadele teostus 1919); enamlaste poliitika pööras rahva nende vastu
5) välisabi saabumine > Briti laevastikueskaader Tallinnas, Soome vabatahtlikud
6) paranes vägede varustamine (annetused, rekvireerimised, abi Soomest ja Inglismaalt)
Suurriikide - Inglismaa ja Prantsusmaa - toetuse saamiseks Eesti riiklikule iseseisvusele pidid eestlased sõjaliselt toetama vene valgete Loodearmeed, mis asus Ingerimaal ja üritas tungida Petrogradi peale. Eestlase abil vallutati ka Pihkva . Lõuna suunal tungisid Eesti väed Läti aladele ja vabastasid Põhja-Läti mitmed piirkonnad enamlastest.
IV Landeswehri sõda
Lätis oli tekkinud väga keeruline poliitiline ja sõjaline olukord. Kuna I maailmasõja algul moodustatud Läti rahvusväeosad olid läinud bolshevike (punaste) poolele, siis rahvuslikel jõududel tuli Punaarmee vastu võideldes kasutada sakslasi. Landeswehri e armee moodustasid baltisakslased ja saksa vabatahtlikest Rauddiviis, mida juhtis kindral Rüdiger von der Goltz . Toetudes baltisakslastele soovis kindral luua Läti aladel Saksamaa vasallriiki ja teostas aprillis Riias riigipöörde, millega kukutati Ulmanise valitsus. Eesti väejuhatus oli aga Ulmanise valitsusega liidusuhetes.
Juunis algasid eestlaste kokkupõrked Landeswehriga. Neljapäevases heitluses Võnnu ( Cesise ) all löödi sakslased taganema ja neid jälitati kuni Riiani. Seal sõlmiti lääneriikide survel rahu. Võnnu vallutamispäeva 23. juunit tähistame Võidupühana.
V Tartu rahu
Augusti lõpul 1919 tegi Venemaa ettepaneku rahuläbirääkimisteks, kuid esimesed katsed kukkusid läbi, kuna novembris alustas Punaarmee uute katsetega Narva juures Eestisse tungida, kuid rünnakud löödi tagasi.
Eesti delegatsiooni juhiks rahukõnelustel oli Jaan Poska. Tartu rahulepingu sõlmimisega 2.veebruaril 1920 tunnustas Nõukogude Venemaa esimese riigina de jure Eesti Vabariiki. Rahulepingu tingimused olid Eesti jaoks soodsad:
1) Venemaa tunnustas Eesti riigi rippumatust iseseisvust igaveseks ajaks
2) Eesti sai Petserimaa ja Narvatagused alad
3) Eesti sai 15 miljonit kuldrubla
4) Venemaal viibinud eestlased said õiguse naasta kodumaale
5) Eesti ei ole seotud Venemaa võlgade tasumisega
6) Venemaa lubas tagastada väljaviidud kultuurivarad
Rahu sõlmimisega lõppes Vabadussõda, mis oli kestnud 402 päeva ja nõudnud 3600 sõduri elu, 14 000 said haavata.
Paju lahing oli Eesti Vabadussõja ajal 31. jaanuaril 1919 Eesti Rahvaväe Tartu-Valga grupi ja Läti punaste küttide vahel Valga pärast toimunud lahing Paju mõisa all. Paju mõis oli Punaarmee viimane kaitsepositsioon Valga all. Seda kaitses 1200 läti punast kütti Emīls Vītolsi juhtimisel. Punaarmeel oli seal 32kuulipildujat, 4 suurtükki ja  soomusrong .Eesti poolel oli 693 meest (partisanide  pataljon   leitnant  Julius Kuperjanovi juhtimisel ja Soome vabatahtlikud - Põhja Pojad). Neil oli 22 kuulipildujat ja 6 suurtükki.Eesti väed ründasid mõisa. Päeva jooksul tõrjuti kõik rünnakud tagasi. Hämariku ajal tungisid Eesti väeosad mõisa ning vallutasid sellekäsitsivõitluses.Lahing oli üks sõja verisemaid. Eesti poolel oli langenuid ja haavatuid kokku 156 (Julius Kuperjanov sai surmavalt haavata). Punaarmee kaotas umbes 300 sõdurit.Paju lahing võimaldas Valga vabastada. Aastal 1994 püstitati Paju lahingu mälestussammas.
SÕJA ALGUS-vabadussõda
11.novembril 1918. aastal kirjutas Saksamaa alla Compiegne ´i vaherahule, mis lõpetas Esimese maailmasõja ja ühtlasi ka Saksa okupatsiooni Baltimaades. Samal päeval tuli Tallinnas uuesti kokku Eesti Ajutine Valitsus, võttes Eesti valitsemise enda kätte. Kuid nüüd hakkas vastiseseisvunud väikeriike ohustama Venemaa, sest seal võimutsevad enamlased püüdsid iga hinna eest vallandada kommunistlikku maailmarevolutsiooni ning taastada endise Vene impeeriumi vägevust.
28. novembril 1918 aastal ründas Punaarmee Narvat ja sundis Eesti Rahvaväe väikesearvulised üksused taanduma. Suures arvulises ülekaalus ja parema tehnikaga punased tungisid edasi kogu detsembrikuu vältel, hõivates üle poole Eesti mandriosast, sh. Rakvere, Tartu, Võru ja Valga. Uue aasta esimestel päevadel lühenes rinne Tallinnale, Paidele, Põltsamaale, Viljandile ja Pärnule.
Vastase edule aitas kaasa eestlaste seas valitsev sõjatüdimus ja hirm Venemaa hiigeljõu ees. Just seetõttu kukkus läbi ka vabatahtlike värbamine Rahvaväkke ning sundmobilisatsioon andis esialgu vähe tulemusi: mehed jätsid mobilisatsioonipunktidesse ilmumata või jooksid väeosadest laiali. Vaenlasega võitlesid peamiselt väikesed vabatahtlike salgad, kuhu kuulusid peaasjalikult ohvitserid ja koolipoisid. Erinevalt vanemast põlvkonnast ei kahelnud noored Eesti kaitsmise vajalikkuses ja võimalikkuses ega tundnud hirmu ka tugevama vastase ees. Kooliõpilased etendasid kogu Vabadussõja käigus suurt rolli, kuuludes peaasjalikult mitmesuguste vabatahtlike löögiüksuste (skautpataljon, soomusrongid, Sakala partisanid jt.) koosseisu ja osaledes paljudes olulistes lahingutes.
Tasapisi kasvas siiski rahva hulgas arusaam kodumaa kaitsmise vajalikkusest , suurenes rahvaväelaste arv ning paranes relvastus ja varustus. Ühtlasi korraldati ümber vägede juhtimine – sõjavägede ülemjuhatajaks määrati Johan Laidoner – ning saadi abi välisriikidelt. Detsembri keskel saabus Tallinna Briti laevastikueskaader, aastavahetusel jõudsid rindele vabatahtlikud Soomest, mõnevõrra hiljem ka Taanist ja Rootsist. Välisabi saabumine tõstis rahva meeleolu, sest veenduti, et väike Eesti ei seisa hiiglasliku Venemaa vastu üksi. Detsembri lõpul hakkasid Rahvaväe üksused andma Punaarmeele vastulööke, ning 1919. aasta esimestel päevadel enamlaste pealetung peatati.
VASTUPEALETUNG
7. jaanuaril 1919 aastal läks Rahuvägi üle vastupealetungile. Esialgu saavutati edu Põhja-Eestis, kus üksteise järel vabastati Tapa, Kunda, Rakvere ja Jõhvi. 18. jaanuaril tungisid Utria rannal maabunud Soome vabatahtlikud Narva ning tõrjusid koos Rahvaväe üksustega Punaarmee Narva jõe idakaldale. Samal ajal algasid lahingud ka Lõuna-Eestis. 14. jaanuaril hõivasid soomusrongid ja leitnant Julius Kuperjanovi partisanid ootamatu löögiga Tartu. Seepeale tõi aga Punaarmee väejuhatus kohale värskeid jõude ning kogu ülejäänud Lõuna-Eesti vabastamiseks peeti raskeid lahinguid. Valga ja Võruni jõudis Rahvavägi 1. veebruaril. Seega oli Eesti pind vaenuvägedest puhastatud .
Kuid Vabadussõda polnud veel kaugeltki võidetud. Enamlased koondasid uusi jõude ning veebruarist kuni maini peeti Lõuna-Eestis ägedaid kaitselahinguid. Nende käigus käisid mitmed asulad korduvalt käest kätte ja Punaarmee lähenes ähvardavalt nii Võrule kui ka Valgale. Siiski tõrjus Rahvavägi kõik rünnakud tagasi ning haaras uuesti initsiatiivi. Säästmaks maad uutest purustustest otsustati viia sõjategevus Eestist väljapoole. Selleks teostati 1919. aasta mais mitu suurt operatsiooni. Narva alt pealetungile läinud Vene  valgekaartlik Põhjakorpus lähenes Petrogradile, lõunarindel vallutasid Eesti Rahvaväe üksused Pihkva, Lätis aga sooritas Eesti ratsavägi 200 kilomeetrise retke, jõudis Väina ( Daugava ) jõeni ning lõi enamlased välja suuremast osast Lätist.
LANDESWEHRI SÕDA
Lätis kohtas Rahvavägi uut vaenlast. Läti Ajutine Valitsus polnud suutnud luua küllalt tugevaid rahvuslikke sõjajõude ja pidi seetõttu tuginema baltisaksa vabatahtlikest koosnevale maakaitseväele ( Landeswehr ) ja Saksa sõjaväeüksustele. Sakslased aga, kes polnud loobunud unistustest liita Baltikum Saksamaaga, kukutasid sõjalise riigipöörde käigus Läti Ajutise valitsuse ning püüdsid seejärel haarata enda kontrolli alla võimalikult suurt osa Läti territooriumist. Mõistagi kujunes Eesti Rahvaväe jõudmine Läti pinnale sakslaste jaoks ebameeldivaks üllatuseks ning nad nõudsid Eesti üksuste tagasitõmbumist. Kuna Eesti sõjaväe juhtkond keeldus seda nõudmist täitmast, siis tekkis Võnnu (Cēsis) linna lähedal kokkupõrge Rahvaväe ja landesveerlaste vahel. See kasvas kiiresti üle suureks relvakonfliktiks – Landeswehri sõjaks.  Sõja algetapil vallutasid sakslased Võnnu linna. Seejärel sõlmiti küll lääneriikide esindajate vahendusel relvarahu, kuid läbirääkimised jooksid ummikusse ning sakslased alustasid peagi uut pealetungi. Otsustav murrang leidis aset Võnnu lahingus, mis lõppes eestlaste võiduga. Seejärel jälitas Rahvavägi taganevaid sakslasi kuni Riiani. Seal sõlmiti lääneriikide nõudel rahu: taastati Läti Ajutise Valitsuse võim ja Saksa väed viidi Baltimaadest välja. Landeswehri sõda tähistas eestlaste sõjalist võitu põliste rõhujate üle ning Võnnu vallutamise päeva (23. juuni) tähistatakse tänini võidupühana.
SÕJA LÕPETAMINE
1919.aasta teisel poolel sõjategevus vaibus ning otsene oht Eesti iseseisvusele näis vähenevat. Seoses sellega kasvas rahva seas soov sõda lõpetada ja sõlmida rahu. Eesti ja Vene esindajate esimene kohtumine Pihkvas lõppes siiski tulemusteta. Rahu sõlmimist takistas nii eestlaste umbusk enamlaste vastu kui ka lääneriikide vastuseis ja naabermaade kõhklused.
Olukord muutus pärast Vene Loodearmee ebaõnnestunud pealetungi Petrogradile. Novembris 1919. aastal jõudis Punaarmee taganevate valgekaartlaste kannul uuesti Eesti piirini ning terve detsembrikuu vältel tuli Rahvaväel tõrjuda Punaarmee üliägedaid rünnakuid Narvale. Vaenlane õnnestus küll seegi kord tagasi lüüa, kuid veelgi suuremate kaotuste hinnaga. Rindeolukord halvenes, mistõttu tõusis s]õa lõpetamise vajadus senisest teravamalt päevakorrale. Kuna teised Balti riigid ei olnud endiselt valmis rahukõnelustega riskima, otsustas Jaan Tõnissoni valitsus minna läbirääkimistele üksi.
Eesti-Vene rahukonverents toimus Tartus ja kestis ligi kaks kuud, sest poolte seisukohad olid tihtipeale vastandlikud ning kokkulepeteni jõuti vaid keeruliste läbirääkimiste ja pikkade vaidluste tulemusena. Rahulepingule kirjutati alla alles 2. veebruaril 1920. aastal. Leping lõpetas sõja, tagas Eestile soodsa idapiiri ning lahendas mitmed majanduslikud (varade jaotamise) probleemid. Venemaa tunnustas tingimusteta Eesti iseseisvust ja loobus igaveseks ajaks kõigist varasematest õigustest Eesti suhtes. Tartu rahu oli olulisim välisleping kogu omariikluse ajaloos.