ESIMESED SAMMUD ISESEISVUMISE TEEL (0)

ESIMESED SAMMUD ISESEISVUMISE TEEL.
Peale Veebruarirevolutsiooni toimumist Venemaal tekkis eesti patriootlikult meelestatud
jõududel võimalus alustada iseseisva Eesti riigi loomise idee elluviimist. Esimeseks
sammuks sellel okkalisel teel oli Vene Ajutiselt Valitsuselt Eestile omavalitsusliku
autonoomia nõudmine. 1917.aasta märtsis oli Tartus vastu võetud ka vastavasisuline seaduseelnõu. Eelnõu toetamiseks korraldati Petrogradis suur eestlaste demonstratsioon , millest võttis osa umbes 40 000 eestlast, sealhulgas 15 000 sõjaväelast. 12. aprillil oli
ajutine valitsus sunnitud eestlaste poolsetele nõudmistele järele andma ja seaduseelnõu
kinnitama. Eesti liideti ühtseks kubermamanguks ning kutsuti kokku Maanõukogu, kes
moodustas Maavalitsuse ja kelle juhtimisel hakati teostama demokraatlikku riigikorda.
Maavalitsuse esimeheks valiti Konstantin Päts. Alus riiklikus iseseisvumiseks oli loodud.
RIIGIPÖÖRE VENEMAAL.
7.novembril 1917.a.tabas Venemaad järjekordne vapustus - toimus enamlaste poolt läbi viidud uus riigipööre. Võim läks nõukogude kätte, kes kehtestasid riigis punase terrori.
Vaatamata sellele, et vähemusrahvustele lubati enesemääramisõigus kuni Venemaast lahkulöömiseni, ei tunnustanud uus valitsus Eestile antud autonoomiat ega ka Maanõukogu. Punased alustasid tööstusettevõtete ja mõisade ülevõtmist, vangistati eesti
juhtivaid tegelasi ja ohvitsere.
ASUTAVA KOGU LOOMINE.
Eeltoodust tulenevalt võttis Maanõukogu Otto Strandmanni juhatusel 28.novembril 1917.a.vastu otsuse kutsuda kokku Asutav kogu. See otsus tähendas Eesti lahkulöömist Venemaast ja täieliku iseseisvuse teele asumist.
Enamlased saatsid Maanõukogu ja Maavalitsuse laiali, kuid rahva hulgas jätkus elav kihutustöö omariikluse toetamiseks.
ISESEISVUSE VÄLJAKUULUTAMINE.
1918.a.jaanuari alguseks oli selge, et keiserliku Saksamaa sõjavägi kavatseb asuda Eesti mandriosa vallutamisele. Sellega seoses otsustas Maanõukogu vanematekogu 6.jaanuaril toimunud koosolekul kuulutada Eesti Vabariik välja enne saksa vägede saabumist.
19.veebruariks koostati iseseisvuse manifesti tekst ning valiti Päästekomitee koosseisus K.Päts, J.Vilms ja K. Konik .
23.veebruaril Pärnus ja 24.veebruaril Tallinnas õnnestus Eesti Vabariik välja kuulutada. Seega leidsid sakslased Tallinnasse sisse marssides eest mitte laostunud Nõukogude võimu, vaid iseseisva Eesti riikliku korralduse. Enne saksa vägede saabumist jõudsid eesti rahvusväeosad puhastada Tallinn punakaartlastest ning linnas kord maksma panna. Kahjuks osutus sellel hetkel iseseisvuse ülesehitamine veel võmatuks, sest punaste asemele asus saksa okupatsioon .
Tänu liitlasvägede läbimurdele Hindenburgi liinist läänerindel ja sellele järgnenud saksa vägede kapituleerumisele, varises saksa okupatsioon ka Ida-Euroopas. Liitlasriikide nõudel pidid sakslased oma väed ka Baltimaadest välja viima. Seda tõttas ära kasutama Nõukogude Venemaa, kes nägi saksa vägede taandumises võimalust haarata enda kätte ka Kesk- ja Ida-Euroopa, et ellu viia utoopiline unistus üleeuroopalisest revolutsioonist .
Punavägi ähvardas seega ka Eestit.
1918.a.sügiseks oli Eesti loonud sõbralikud suhted maailmasõja võitnud liitlasriikide ja Skandinaaviamaadega. 19.novembril sõlmiti Riias leping Eesti ja Saksamaa vahel, mille
tulemusena tunnustas Saksamaa Eesti Vabariiki de facto.
NÕUKOGUDE VENEMAA PLAANID EESTI TAASVALLUTAMISEKS.
1918.a.sügisel asus Venemaa tegema ettevalmistusi Eesti taasvallutamiseks. Vaenlane koondas oma vägesid Eesti piiride lähedusse. ``Maailma vabastajate`` plaanid olid üpriski lihtsad: pealöök taheti anda Narva-Rakvere-Tapa suunal ning abilöök üle Valga ja Tartu lõunast, eesmärgiga vallutada Tallinn. Merelt pidi maismaavägesid toetama Balti Punalaevastik. Teades Eestis valitsevat olukorda loodeti kiirele edule.
VABADUSSÕDA.
TAANDUMISE PERIOOD.
22. novembril 1918.a.alustas Punaarmee pealetungi Narvale, kuid nad löödi sakslaste poolt tagasi. Eesti oli sattumas kriitilisse olukorda- rindelt ja ka kogu Eestist olid saksa väed lahkumas ning punavägi ähvardas kolmest küljest. 27. novembril võeti Eesti Ajutise Valitsuse poolt vastu otsus asuda kodumaa kaitsele. 29. novembriks kuulutati välja üldmobilisatsioon. Selleks ajaks oli Narva juba langenud.
Vahetult enne Narva ründamist Punaarmee poolt olid esimesed eesti üksused asunud sakslaste käest positsioonide ülevõtmisele. 28. novembri varahommikul ründasid Eestile sõda kuulutamata Punaarmee 6. diviisi üksused Narvat uuesti. Toimus verine lahing, mille käigus purustati üks punane eesti kütipolk, kuid õhtuks olid eesti ja saksa väed sunnitud Narva siiski maha jätma. Toimunud lahingut võib pidada Vabadussõja alguseks. Narva lahinguga algas raske taandumiste ajajärk, 28. novembrist 1918 väiksemate
vasturünnakutega 1919. aasta jaanuari alguseni . Taandumise tingis vastase arvuline ülekaal ja parem relvastus. 28. novembril oli Narva ja Peipsi järve vahel opereeriva 
Punaarmee üksustes 7 000 võitlejat 20 suurtüki ja 30 kuulipildujaga, lisaks veel soomusrong ja 2 soomusautot. Eesti poolt Narva suunda kaitsnud 1. diviisi koosseisus
oli erinevatel andmetel 700 - 1100 meest, mõni kuulipilduja ja mitte ühtegi suurtükki*. Lisaks üle 700 taanduva sakslase. Niisuguste jõududega oli võimatu rinnet hoida.
Lõuna-Eestis kujunes olukord samuti raskeks. Üle pihkva Eestisse tunginud Punaarmee
kätte langesid Valga ja Võru ilma lahinguta- need linnad anti tänu lahkuvate saksa vägede ja punaste vahel sõlmitud kokkuleppele viimastele lihtsalt üle. Samuti ei suudetud kaitsta Tartut linna. Eesti väed taganesid peatumatult Viljandi ja Põltsamaa
ümbrusesse. 
Taandumisega võideti aega riigikaitse korraldamiseks ja kõvendamiseks. Elanikkonna hulgas tehti isamaalist kihutustööd, kaasates selleks ajakirjandust ja haritlastest kõnemehi.Rahva meeleolu tõususle aitas kaasa välisabi saabumine. Inglise laevastiku ja Soome vabatahtlike üksuse- Põhjapoegade rügemendi lahingusse astumine tõstis ka Eesti sõduri võitlustahet. Saksa vägede lahkumisega tugevnes ja ühtlustus omavalitsuste võim. Politsei ja Kaitseliit suutsid ohjeldada ka sisemist vaenlast - kohalikke kommuniste, kelle avalik tegevus keelustati .
* Pole päris õige öelda, et meil polnud ühtegi suurtükki - nimelt oli sakslastel 24 suurtükki ja miinipildujat mis lahingus eestlasi tõhusalt toetasid.
Suur töö tehti ära sõjaväe tugevdamisel. Loodi sõjavägede ülemjuhataja koht, kelleks määrati Johann Laidoner.Samal ajal jätkus meeste mobiliseerimine ja uute üksuste formeerimine. Kui vabadussõja algul oli tegevuses põhiliselt meie jalavägi, siis jaanuari alguseks olid lahinguvõimelised juba ka suurtükivägi, ratsaüksused, soomusrongid ja merevägi. Tänu välismaalt saadud kergetele automaatrelvadele paranes oluliselt jalaväe tulejõud. Vabatahtlikest spordimeestest ja üliõpilastest moodustati Kalevlaste Maleva ja Scoutspataljon , mis muutusid koos Kuperjanovi partisanide pataljoniga meie eliitüksusteks.
MURRANG SÕJATEGEVUSES.
3. jaanuariks 1919 olid eesti väed niivõrd täienenud, et võisid rindel ise initsiatiivi üles näidata. Punased, kes olid Põhja-Eestis Tallinnale ohtlikult lähedale, Jägala jõe - Valkla joonele, löödi meie jalaväe ja soomusrong nr. 1 ning Soome vabatahtlike poolt Aegviidu
taha. Kesk- ja Lõuna-Eesti suunal suudeti Punaarmee peatada, vastavalt Kärstna ja Paide all. 7. jaanuariks oli lahingutegevuses sündinud otsustav murrang.
PÕHJA - JA LÕUNA - EESTI VABASTAMISLAHINGUD.
Ümberhaaramise taktikat kasutades otsustati vaenlane kiiremas korras Tallinna lähistelt
Narva jõe taha paisata. Lahingutegevust arendati kolmest suunast . Rindel tungis otse itta  
1. diviis kindralmajor Tõnissoni juhatusel koos soomusrongide ja suurtükiväega. Lõunast
ahistas punaseid ratsavägi ning merelt pommitas taanduvat vaenlast ning teostas edukaid
dessante vastase tagalasse laevastik kapten Pitka juhtimisel. Meie mereväe tegevust toetas Inglise sõjalaevastik. 3. jaanuaril alustatud Põhja-Eesti vabastamise operatsioon osutus edukaks- 12. jaanuariks vabastati Rakvere, 17. jaanuariks Jõhvi ning 18. jaanuaril soome vabatahtlike poolt Narva. 
Eesti vägedele kujunes Lõuna-Eesti vabastamine tunduvalt raskemaks ja aeglasemaks
kui see oli Põhja-Eestis. Selleks oli kaks olulist põhjust- laialdased maaalad, kus lahingutegevus võis areneda mitmes suunas ja mis nõudis suuri sõjalisi jõude ning
ning seal asuvad vastasele olulised transpordisõlmed ja Riiga suunduv raudteeliin.
Seetõttu osutas ka Punaarmee visa vastupanu ning täiendas pidevalt oma vägesid värskete jõududega. Vaatamata sellele õnnestus Eesti vägedel 14. jaanuaril leitnant
Kuperjanovi partisanide pataljoni üksuste ja soomusrongide poolt kapten Partsi üldjuhtimisel vabastada üllatuslöögiga Tartu.
Peale Tartu vabastamist järgnes 30. jaanuaril pealetung kogu Lõuna-Eesti rindel, mille
tulemusena vabastati Tõrva, Valga, Võru ja Petseri. Valga vabastamise käigus toimunud
Paju lahing oli Vabadussõja üks verisemaid. Vaatamata saavutatud võidule olid meie kaotused rasked. Paju mõisa rünnates langes ka parisanide pataljoni ülem Julius Kuperjanov.
Jaanuarikuu lõpuks olid Eesti väed vabastanud üle 20 000 km² seni Punaarmee poolt
okupeeritud territooriumist. Asuti kaitsele, et valmistuda uueks pealetungiks.
NARVA KAITSMINE.
Vaatamata Punaarmee taganemisele Eesti vägede eest, jätkus nende edukas pealetung
Poolas ja Ukrainas. Võidukad oldi ka teistel kodusõja rinnetel. Selline olukord lubas
Punaarmee väejuhatusel koondada värskeid lisajõude Eesti taasvallutamiseks. Kuid ka eestlased tugevdasid oma kaitsel olevaid vägesid.
Jaanuarikuu lõpus aktiviseerusid punased Viru rindel eesmärgiga vallutada Narva linn
kui rinde peamine tugipunkt . Esialgne plaan hõivata Narvat tiibhaardega löödi eestlaste
poolt tagasi. Veebruarikuu teisel poolel alustas Punaarmee rünnakuid Narvale otse rindelt.
Eesti väed olid vastase tõkestamiseks ida suunast ennast Narva jõe vasakkaldal tugevalt kindlustanud. Eelnevalt oli rajatud kuulipildujapesadega kaevikusüsteemid, mida kaitsesid jalaväele läbipääsmatud traattõkked. 
Rünnakud Narvale kulmineerusid 22. veebruaril 1919. a. Peale ettevalmistavat suurtükituld asusid punased rünnakule, kuid tänu hästi organiseeritud kaitsetegevusele
löödi need vaenlasele raskeid kaotusi tekitades tagasi. Katsed vallutada Narvat kestsid 
veebruari lõpuni, kuid kohates eestipoolset ägedat vastupanu, jäid need tagajärjetuks.
Otseses lahingutegevuses Viru rindel tekkis paus, mida mõlemad pooled kasutasid usinalt oma positsioone kindlustades.

VÕRU JA PETSERI KAITSELAHINGUD.
Veebruari teisel poolel alustas Punaarmee lahingutegevust Lõunarindel Petseri ja Võru taasvallutamiseks. Rinde koguulatus Heinastest (Ainaþi) kuni Irboskani oli ligikaudu
300 km, seda joont kaitses Eesti poolt 11 800 meest 193 kuulipilduja, 43 suurtüki, 6 soomusrongi ja ühe soomusautoga. Lahingutegevuse alguseks olid rindel asuvad Punaarmee jõud meie vägedega võrreldes kahekordistunud nii isikkoosseisult, kui ka tehnilises osas. Kuna maastiku iseärasute tõttu oli raske pidada kindlat rindejoont, siis
põhines Eesti poolne tegevus transpordisõlmede ja maastikuoludest tingitud võimalike suuremate rünnakusuundade aktiivsel kaitsel. Lõunarinde juhatajaks oli selleks hetkeks määratud 2. diviisi ülem alampolkovnik Puskar , kellele allutati lisaks jala- ja suurtükiväe
üksustele ka soomusrongide divisjon kapten Anton Irve juhtimisel.
Vastase pealöök oli suunatud Marienburgi (Aluksne), Petseri ja Võru vallutamiseks. Tänu punasteägedale survele ja arvulisele ülekaalule olid Eesti väed sunnitud 28. veebruariks 1919 maha jätma Marienburgi ja selle lähema ümbruse. Vastane jätkas selt rünnakut Võrusuunal Riia - Pihkva maantee ümbruses. Tänu kohale jõudnud reservidele leitnant OttoSternbecki juhtimisel suudeti vastane peatada. 
Väga keeruliseks kujunes olukord ka Petseri - Pihkva suunal. Visa vastupanu osutades olid Eesti väed sunnitud taanduma jättes vastasele 11.märtsil Petseri ning 13.märtsil
Vastseliina ja Orava . Vaenlase peatamiseks ja Petseri tagasivallutamiseks toodi rindele
uusi väeosasid, ning 29. märtsiks suudeti nad Petserist välja lüüa ning paisata Obtjoki
jõe joonele, kuhu rinne ajutiselt püsima jäi.
Otsene oht Võru suunal ei olnud siiski likvideeritud, jätkusid vahelduva eduga tõrjelahingud, mis kulmineerusid 22. aprillil. Rindele saabunud värske täienduse abil õnnestus Punaarmeel vallutada samal kuupäeval Rõuge alevik ning tema eelsalgad jõudsid Võru vahetusse lähedusse. 25. aprillil langes ka Ruhja (Rujena) alevik. Tekkinud olukorra likvideerimiseks võttis diviisiülem Puskar tarvitusele äärmuslikud abinõud kuulutades Tartu ja Võru maakondades välja kooliõpilaste mobilisatsiooni alates kuueteistkümnendast eluaastast. Tunnetades rindel valitsevat reaalset hädaohtu laiendas
ülemjuhataja seda korraldust üle vabariigi.
Ruhja tagasivallutamise korraldamiseks ja rinde stabiliseerimiseks saabus rindele J.Laidoner, kelle käsul asus vastmoodustatud 3. diviis kindralmajor Ernst Põdderi juhtimisel mai alguses vastupealetungile. Vastane paisati soomusrongide toetusel Salatsi, Säde ja Koiva jõgede joonele. Pealetungil langes ka soomusrongide divisjoni ülema kohusetäitja kapten Anton Irv.

SÕJATEGEVUSE EESTIST VÄLJAKANDUMINE.
Olukorras,kus vaenlane oli tõrjutud Eesti piiridest välja, oli mõttekas lahingutegevuse üleviimine tema enda territooriumile. See oli kasulik Eestile nii poliitilisest, sõjalisest ja majanduslikust küljest võetuna. Vastase maaalal sõjategevuse arendamisel oli suur osa ette nähtud vene valgekaartlikule Põhjakorpusele, kes tegutses Eesti ülemjuhatuse alluvuses. Põhjakorpus pidi eesti vägede toetusel alustama 1919. a. mai keskel rünnakut
läbi Viru rinde Jamburgi suunal ning liikuma edasi Petrogradi peale.
Põhjakorpus alustas rünnakut 13. mail. Ettejäänud vaenlane purustati, ning tungiti sügavale Venemaale. Seoses korpuse lahingutegevusega väljaspool Eesti piire loobus
J.Laidoner sellega alluvusvahekorrast. Korpusest moodustati iseseisev Loodearmee
kindral Judenitði juhatusel.
Põhjakorpuse tegevust toetas tõhusalt Eesti laevastik koostöös Inglise laevastikuga. Meredessantüksused maabusid Kaporje ja Luuga lahes ning tungis edasi Petrogradi
kaitsva Krasnaja Gorka fordini, mis tänu fordi puhkenud mässule õnnestus 14. juunil vallutada. Mõjuvat täiendust saanud punased asusid juuni keskpaiku liiga kaugele tunginud väikesearvulise Pöhjakorpuse vastu pealetungile, kes ei suutnud kättevõidetud alasid kaitsta ja oli sunnitud taanduma Luuga jõe jooneni, kus asus Eesti 1. diviisi toetusel
kaitsele.
PIHKVA SÕJAKÄIK.
Lõunarinde seisukohalt oli soovitav vallutada Pihkva kui Eesti piiridele ohtlikult lähedal 
asuv strateegiline transpordisõlm. Linna vallutamine pidi tunduvalt kergendama lõunarinde olukorda. Kooskõlas väejuhatuse plaanidega algas 24. mai hommikul rünnak Pihkva suunal Irboska ümbrusesse koondatud löögiüksuse poolt. Üksus oli oma aja kohta küllaltki mobiilne- sinna kuulusid soomusrongid, Kuperjanovi partisanide pataljon ja soomusautod. Tiibadelt toetasid rünnakut meie 5. ja 7. jalaväepolk koos Sakala partisanide ja Scoutspataljoniga. Pihkvat kaitses Punaarmeesse kuuluv punane eesti kütidiviis, mille komandör Ritt tuli koos nimetatud diviisi 1.polguga ja relvastusega Eesti poolele üle. Nimetatud asjaolu kergendas tunduvalt Pihkva hõivamist. 25. mai õhtuks jõudsid vaenlase poolt mahajäetud Pihkvasse Kuperjanovi partisanid. Pealetungi käigus purustati ka Eesti vallutamise eesmärgil formeeritud punane eesti kütiarmee. Vastase Ostrov - Porhovi piirkondade rindeliin oli lagunenud, kuid pealetungi jätkamineVenemaa sisemaale ei olnud rinde laiaks venitamise tõttu otstarbekohane.
29. mail anti Pihkva kaitsmine osaliselt üle Bulak -Balahovitði juhatuse all tegutsevatele Vene valgete väeosadele. Eesti põhijõud tõmmati tagasi Irboska piirkonda, kus asuti rajama riigipiiri kindlustamiseks fortifikatsioonirajatisi traattõkete, kaevikutesüsteemi ja
varjendite näol. 1919. a. sügiseks valminud kaitseliin ei võimaldanud vastasel sellelt suunalt enam Eestisse tungida .

LAHINGUD PÕHJA-LÄTIS.
Üheaegselt Pihkva operatsiooniga algas ka lahingutegevus Põhja-Läti osaliseks vabastamiseks, et luua Eestis formeeritud Läti rahvuslike üksustele edaspidiseks lahingutegevuse arendamiseks omal territooriumil soodne platsdarm. Eesti 2. ja 3.diviis vallutasid maikuu lõpuks Volmari ( Valmiera ) ja Marienburgi (Aluksne). Et saksa-läti väed olid omakorda vallutanud Riia, tekkis soodne võimalus purustada Põhja-Lätis tegutsev punaste väegrupeering.
2. diviisi otsustava pealetungiga vallutati 31. maiks Gulbene ning ning 5. juuniks jõudis rittmeister Gustav Jonsoni ratsapolk Väina jõeni, mille forsseerimise järel hõivati Jakobstadt (Jekabpils).
LANDESWEHRI SÕDA.
Läti sisepoliitiline olukord oli 1919. a. kevadeks kujunenud äärmiselt keeruliseks. Ulmanise poolt juhitaval Läti Ajutisel Valitsusel valitsusel puudus tegelik reaalne võim seadusliku riigikorra sisseseadmiseks ja selle kaitseks. Kunagine lätlaste au ja uhkus - 
I maailmasõjas sakslaste vastu vapralt võidelnud läti rahvuslikud kütipataljonid olid
üle läinud Nõukogude - Vene poolele ja seega puudus neil võimalus iseseisvalt vabaneda Lätit okupeerivatest võõrvägedest. 
Lõuna-Lätis peremehetsenud sakslased formeerisid enamluse vastu sõdimise vajalikkuse sildi all kohalikest- ja vabatahtlikest riigisakslastest kaks tugevat relvaüksust- Landeswehri ja nn.rauddiviisi kindral von der Goltzi juhatusel. 16. märtsil 1919 kukutasid sakslased neile tülikaks muutunud Ulmanise valitsuse. Võimule upitati saksasõbralik valitsus A.Niedra eesotsas. Seni Liibavis (Liepaja) paiknenud sakslased alustasid pealetungi Riia suunal ning vallutasid selle enamlastelt 23. mail ning jätkasid edasitungi põhja ja kirde suunas eesmärgiga puhastada Läti mitte ainult punastest, vaid ka Eesti vägedest põhjendades seda sellega, nagu Eesti tahaks Lätit okupeerida. 
Olles häiritud Lätis kujunenud olukorrast ja ette kujutades Landeswehri tegelikke eesmärke, otsustas Eesti toetada seaduslikku Ulmanise valitsust. 03. juunil esitati Landeswehrile nõudmise tõmbuda tagasi Koiva (Gauja) jõe - Segevold (Sigulda) - Uus-
Schwaneburg (Jaungulbene) joonele. Sakslased seda nõuet ei täitnud, vaid alustasid sõjategevust Eesti vägede vastu vallutades 6. juunil Võnnu ( Cesis ).
Lääne liitlasriikide ettepanekul alustati 10. juunil Võnnus läbirääkimisi kujunenud olukorra rahumeelseks lahendamiseks. Liitlaste poolehoid kaldus sakslaste toetamisele ja seega olid läbirääkimised määratud nurjumisele. Tänu Pariisi rahukonverentsi sekkumisele esitati liitlasriikide poolt Landeswehrile nõudmine tõmbuda tagasi ettenähtud joonele. Sakslased eirasid seda nõuet ning esitasid ise eestlastele ultimaatumi vägede tagasitõmbamiseks. Kuna Eesti pool ei kavatsenudki ultimaatumile alluda , alustasid saksa väed 19. juunil pealetungi.
Vallutanud Roopa aleviku, alustas Landeswehr 21. juunil üldpealetungi, mis sumbus tänu rindele jõudnud Eesti lisajõududele 22. juunil. Meiepoolne vastupealetung algas 23. juunil, mille käigus vabastati Võnnu linn. Raskelt lüüasaanud vastane enam tõsisemat vastupanu osutada ei suutnud ja oli kogu rinde ultuses sunnitud taganema. Tänu kujunenud olukorrale võttis Ulmanis 27. juunil Lätis võimu jälle enda kätte. 
Olles taganevat vastast jälitanud Riiani, alustasid Eesti väed 30. juunil rünnakut selle vallutamiseks. Ägedates ja veristes lahingutes oli Landeswehr 2. juuliks praktiliselt purustatud .
Nähes, et eestlased võivad iga hetk Riiga sisse marssida, algatasid liitlased sama päeva õhtul uued läbirääkimised vaherahu sõlmimiseks, mille tulemusena 3. juuni keskpäevaks
sõjategevus lakkas.
Kuu aega väldanud võidukas sõda väljaspool Eesti piire oli eestlastele moraalseks stiimuliks ning tõestas meie vägede lahingulist väärtust.
SUVISED KAITSELAHINGUD VIRU RINDEL JA PIHKVA ALL.
1919. a. Loodearmee kevad-suvine sõjakäik Petrogradi alla lõppes lüüasaamisega. Jälitades puruks löödud vene valgeid jõudis Punaarmee juulikuuks Luuga jõel asuvate 1. diviisi üksuste kaitsepositsioonideni.Kohati neljakordses ülekaalus ja senisest edust tiivustatud Punaarmee teostas juuli ja augustikuu vältel korduvaid rünnakuid Eesti vägede positsioonidele kogu rinde ulatuses. Vaatamata rasketele kaotustele elavjõus suutis 1. diviis rinnet hoida ja jääda lahingutegevuse soikumisel augusti lõpul endistele positsioonidele.
Pihkva kaitset organiseeris 2. diviis. Linna, kui strateegiliselt tähtsat punkti, oli vaja hoida kuni riigipiiril asuvate kindlustuste valmimiseni.
Juuli esimesel poolel alustas kuni seitsmekordses ülekaalus olev Punaarmee rünnakuid Pihkva tagasivallutamiseks, kuid tänu meie 5. polgu vaprusele löödi need suurte kaotuste hinnaga tagasi. 
Laiendamaks Pihkva ümbruses meie kontrolli all olevat territooriumi ja et kindlustada Loodearmeele Pihkva kaitse organiseerimist alustasid Landeswehri sõjast vabanenud 
väed koos Vene valgetega augusti alguses rünnakuid Strugi Belõje, Porhovi ja Ostrovi suundades. Kuni augustikuu keskpaigani kulges pealetung suhteliselt edukalt, kuid vaatamata sellele muutus olukord rindel meie vägedele järjest raskemaks. Rinde laienemine, vaenlase üha aktiiivsemaks muutuv vastupanu ja väeosades puhkenud haigused olid põhjuseks, miks Eesti väed andsid Pihkva kaitsmise Vene valgetele üle.Kuid suutmata Eesti poolse abita linna kaitsta, lahkusid Loodearmee osad samal, 26. augusti ööl kui meie järelväed, Pihkvast Oudova ( Gdov ) suunal. Pihkva langes uuesti vaenlase kätte.
UUS SÕJAKÄIK PETROGRADI ALLA.
Liitlaste nõudmisel oli Eesti sunnitud toetama Loodearmeed 28.septembril alanud pealetungi Petrogradi suunal, mille eesmärgiks oli seekord Petrogradi vallutamine. Esialgselt kujunes pealetung edukaks, kuna punaste sõjalised jõud Petrogradi all olid teiste rinnete arvel nõrgenenud. Loodearmee jõudis Petrogradi alla küllaltki kiirelt, kuid kohates siis Punaarmee ägedat vastupanu, oli sunnitud korratuses taganema. Taandumise põhjuseks oli ilmne vastase alahindamine pealetungi ettevalmistamisel.
Eesti vägede ülesandeks Petrogradi sõjakäigu ajal oli vallutada Krasnaja Gorka fort ja vastasele kallaletungide korraldamine Pihkva ümbruses. Krasnaja Gorka merekindluse
hõivamine pidi olema garantiiks, et Petrogradi vallutamise korral ei pööraks Eesti Vabariiki küllaltki vaenulikult suhtuv Loodearmee relvi Eesti poole. Vaatamata meie vägede suurtele pingutustele ja Inglise laevastiku abile, kevadist edu korrata ei suudetud. Seevastu vastase jõudude sidumiseks mõeldud äkkrünnakud Pihkva ruumis olid meile edukad . Saadi hulgaliselt vange ja sõjasaaki ning purustati Punaarmeele tähtsaid strateegilisi objekte. Nendes lahingutes suudeti vastasele demonstreerida oma sõjalist üleolekut.
BERMONDTIAAD e. EESTI SÕJALINE ABI LÄTILE.
1919. a. jaanuaris küpses Berliinis resideeruvate vene monarhistide peades plaan luua Saksamaa sõjavangilaagrite asukate baasil Kuramaal armee . Juunis koondatigi Lätisse endistest vene sõjavangidest Saksamaa toetusel formeeritud vene valgete väesalk isehakanud vürst polkovnik Pavel Bermondt-Avalovi juhatusel. Sakslased lootsid kasutada seda üksust enamlusevastases võitluses, ning seetõttu ka varustas teda igakülgselt. Samal põhjusel kuulus talle esialgu ka liitlasriikide toetus. Bermondt-Avalov sattus üsna pea konflikti teiste vene valgete rühmitustega, mistõttu sõltus tema nn. "Läänearmee" täielikult sakslaste 6. reservkorpuse toetusest . Saksa vägede toetus oli eluliselt tähtis ka "Läänearmee" suhtelise väiksuse tõttu - nõrk Läti armee oleks ka iseseisvalt Bermondti väed purustada suutnud. Saksa vägede lahkumisel liitus Läänearmeega suur hulk sakslasi. Tekkinud vene-saksa ühendvägi koondas 50000 sõdurit 250 suurtüki ja miinipilduja, 800 kuulipilduja, 10 soomusauto, 3 soomusrongi ning hulga lennukitega. Tekkinud oli esmapilgul ülieffektiivne löögirusikas. Bermondti olukord polnud siiski roosiline, varustamise katkemine tingis vajaduse kiirele tegutsemise. 
Tuues ettekäändeks oma tagala kindlustamise Läti ja Eesti vastu sõjategevuse ajaks enamlastega, võtsid Bermondti väed ette oktoobri alguses sõjakäigu Läti vastu. 8.oktoobril vallutasid nad Riia lõunapoolsed eeslinnad . Suhteliselt nõrk Läti sõjavägi ei suutnud valgete survele vastu panna ning seetõttu oli Läti Ajutine Valitsus sunnitud paluma Eestilt sõjalist abi. Lätile kõige kriitilisemal hetkel, mil nad olid valmis Riiat maha jätma, jõudsid 10. oktoobril sinna Eesti soomusrongid, kes võtsid Riia kaitsmise enda kanda. Samal ajal hakkas "Läänearmee" võitlusvaim raugema - lubatud sõda enamlastega taandus ebamäärasele positsioonisõjale. Tänu eestlaste eestvõttel toimunud kaitse organiseerimisele ja vasturünnakutele muutus rinne kindlamaks nii, et 23. oktoobril võisid Eesti väed Riia alt lahkuda. 
Eesti vägede edukusest innustust saanud lätlased asusid novembri alguses vene-saksa vägede vastu novembrikuu alguses vasturünnakule, mille tagajärjel puhastati neist kogu Läti territoorium . 
Bermondtiaad lõppes lüüasaamisega - armee lagunes ja 23. novembril andis ta oma viimased väeriismed Saksa riigi kaitse alla.
NARVA KAITSELAHINGUD 1919. a.SÜGISEL.
Seoses Loodearmee lüüasaamisega Petrogradi all, asusid Eesti väed tugevdama Viru rinde kaitsepositsioone. Lisajõude Narva kaitsmiseks toodi stabiliseerunud lõunarindelt.
Kaotusest demoraliseeritud Loodearmee juhitamatus ja tema taganemine eesti vägede selja taha sundisid vabariigi valitsust võtma vastu otsust nende desarmeerimiseks. Enamus vene valgetest relvitustati ning interneeriti. Seega jäid Narvat kaitsmise põhiraskus Eesti vägedele.Vaid vähesed võitlusvõimelised vene valgete üksused jäid rindele eestlaste kõrvale.
Loodearmee riismeid jälitav Punaarmee jõudis 16. novembriks Luuga jõe üldjooneni, kus puhkesid terve rinde ulatuses raudteest mereni ägedad lahingud. Tänu eeskujulikult ettevalmistatud kaitsepositsioonidele ja eelnevalt sisselastud suurtükkide ja kuulipildujate laskesesektoritele toimis meie kaitsetegevus esialgu edukalt, kuid vahetpidamatu lahingutegevus ülekaaluka vastasega ning krõbe pakane mõjusid meestesse kurnavalt. Sellega seoses k&aul; rises rinne mitmest kohast ja eesti väed olid sunnitud oma esialgsetelt positsioonidelt taanduma. Pealetungiv vastase 7. armee sunniti peatuma Annenskaja -
Dubrovka-Sala kaitsejoonel, kuhu see jäi pidama sõja lõpuni. Novembri lõpus vaenlase rünnakud raugesid.See lubas vahetpidamata rindel olnud eestlastel vähegi välja puhata ning varustust täiendada.
Et 5. detsembril Tartus alanud rahuläbirääkimistel sundida Eestit järelandmistele, alustas Nõukogude Venemaa 7.detsembril uut raevukat pealetungi Viru rindel. Vaenlase tegevus oli suunatud nüüd Narva haaramiseks lõunast, Krivasoo piirkonnast . Tänu masendavale üleolekule elav- ja tulejõus suruti meie väed peale mitu päeva kestnud ägedaid lahinguid Narva jõe vasakule kaldale ning vastane jõudis Narva kaitsjate selja taha. Tänu 1.diviisi
ülema kindralmajor A. Tõnissoni otsustusvõimele ja väeosade kindlameelsusele õnnestus pealetung tõkestada ja 17. detsembril alanud vasturünnakuga paisata punased uuesti Narva jõe taha.
Seoses rahuläbirääkimiste takerdumisega ja vastuseks Eesti poole mittenõustumisega enamlaste poolt esitatud lepingutingimustega, alustas Punaarmee 28. detsembril uut pealetungi Narvale. Eesti pool oli selleks ajaks toonud Viru rindele uusi väeosasid ja tõhustanud vägede juhtimist. Tõstmaks sõdurite võitlustahet, külastas enne vaenlase pealetungi rinnet peaminister Jaan Tõnisson, jagati kingitusi ja peeti võimaluse korral jõulusid. Vastase üha loiumaks muutuv rünnakuind rauges lõplikult 30. detsembril.
EESTI OLI VÕITNUD !!!
TARTU RAHU.
05. detsembril 1919 olid Tartus alanud sõdivate poolte vahel rahuläbirääkimised. Delegatsioone juhtisid vastavalt Jaan Poska Eesti poolt ning esialgu Leonid Krassin, hiljem A. Joffe, Vene poolt.
Esialgselt nõudis Venemaa suurt osa Virumaast ja tervet Petserimaad, põhjendades seda
endi kindlustamisega võimaliku agressiooniohuga Eesti poolt. J. Poska nõudis seevastu etnograafiliste piiride järgimist. Kokkuleppele jõudmata jätkasid mõlemad pooled läbirääkimisi 22. detsembril, kus nõustuti ühise piirikomisjoni moodustamisega. Ootamatult esitas Joffe nõudmise kümneverstalise neutraaltsooni loomisega mõlemal pool Narva jõge. Vastuseks Eesti keeldumisele jätkas Venemaa sõjategevust. Kuid nähes Punaarmee suutmatust edu saavutada, soovis Joffe jätkata läbirääkimisi. 31.detsembril jõuti vaherahu sõlmimseni, mis nägi ette sõjategevuse lõpetamist vaenupoolte vahel. 
Lõplik rahuleping kirjutati peale tõsiseid poliitilistel ja majanduslikke läbirääkimisi alla 02. veebruaril 1920. a. .
KOKKUVÕTE.
Noore Eesti Vabariigi kaitsmine oli poliiitlises ning ajaloolises tähenduses võit, mida on võimatu üle tähtsustada. Eesti oli esimene riik, kes lõi võidukalt tagasi Nõukogude Venemaa rünnakulaine.Sõjaväe sangarlik tegevus tõstis tunduvalt rahva eneseteadvust, kadus kõhklev ja passiivne meeleolu. See äratas Lääne-Euroopas erakordset tähelepanu, tänu millele süvenes usaldus Eesti kui riigi vastu ning suurenes toetus edaspidiseks 
demokraatliku riigikorra ülesehitamiseks.
Kuid Vabadussõda nõudis Eestilt suuri ohvreid: sõjaväljal hukkus ja haavadesse ning haigustesse suri 3 588 sõdurit ja ohvitseri. Kogu sõja vältel oli 13 775 haavatasaamise
juhtumit. 
Eesti vägede edu pandiks oli sõjategevuse ja diplomaatia ühtepõimimine, õnnestunud strateegia valik, samuti julged otsused ning kiired rünnakud vastase tagalasse. Kuid tõeline edu tugines kogu rahva kaasamisele Vabadussõtta.
Nõukogude Venemaa lüüasaamise üheks peamisteks põhjusteks olid esiteks, äärmiselt nigelalt töötav luure ning teiseks, ebaõnnestunud operatiivkavad.
Venemaa oli poliitilises isolatsioonis ja nende strateegiline luure lapsekingades. Pimeduses kobav juhtkond aga nägi igas varjus tonti. Näiteks kardeti paaniliselt Soome sõttaastumist. Selliste luulude otseseks tagajärjeks oli Vene 7. armee kokkuvarisemine - Soome piirilt ei toodud täienduseks ühtki meest, isegi siis mitte kui reserve polnud enam kusagilt mujalt võtta. Samuti oli neile täielikuks üllatuseks Inglise eskaadri ilmumine Soome lahte, mistõttu kaotati 2 miiniristlejat. Sageli oli neil ka probleeme vastase elavjõu hindamisega - kord ala-, samas ülehinnati vastase jõudu.
Kokkuvõtteks võib lisada, et Vabadussõda oli ja on Eesti ja eestluse ajaloo tähtsaim sündmus aegade algusest saadik, kõrgudes kustumatu mälestusmärgina järeltulevate põlvede südameis.