Vabadussõja uurimistöö (4)

Roosna - Alliku Põhikool
Vabadussõda
uurimisöö
Koostaja : xxx IX
Juhendaja : xxx

Roosna-Alliku 2007
Sisukord
10
Kokkuvõte Nagu näha oli Vabadussõda meie jaoks kasulik, kuna eestlased võitlesid välja endale sellega Iseseisvuse. Enne iseseisvumist viimane ja otsustav lahing oli Võnnu lahing mille eestlased võitsid. 1918 11
Sissejuhatus
Uurimustöö on suunatud Eesti vabadussõjale ja sellega kaasnenud murrangutele, lahingutele, lepetele ja rahule. On toodud välja : Eellugu , Vabadussõja algus, Murrang, Eesti vabastamine, Lätlased ja vene valged, Eesti vägede suurpealetung mais, Landeswehri sõda, Lahingud sügisel ja rahukõneluste algus, Viimsed heitlused ja Tartu rahu. Vabadussõda algas 28. november 1918 aastal Nõukogude Vene vägede ja eesti punaste küttidega tungimisega Eestisse ja lõppes 2. veebruaril 1920 aastal Tartu Rahu lepingule alla kirjutamisega.
Eellugu

Esimene maailmasõda oli 1918-ndaks aastaks jõudnud punkti, kus Saksamaa ja Venemaa asusid pidama rahuläbirääkimisi, mis aga Saksamaa suurte nõudmiste tõttu katkesid. Et sundida Nõukogude Venemaa valitsust oma tahtele alluma, otsustas Saksa väejuhatus ette võtta uue pealetungi, mille käigus oli ette nähtud ka Eesti mandriosa okupeerimine.
Eesti poliitikud kasutasid ära soodsa olukorra 1918-nda aasta veebruaris ning ajal mil Vene väed olid juba taganenud kuid Saksa väed polnud veel jõudnud võimu üle võtta. Seega olid kõik suuremad linnad enne sakslaste saabumist juba eesti rahvusväeosade kontrolli all. Tallinnas läks võim eestlaste kätte 24.veebruaril ja samal päeval kuulutati välja Eesti Vabariik. Siiski juba 25-ndal veebruaril saabusid Tallinna Saksa väed ning 3-ndaks mätsiks oli kogu Eesti okupeeritud. See okupatsioon varises kokku ja 11-ndal oktoobril alustas Tallinnas taas tööd Eesti Ajutine Valitsus. Kuid suur naaber Venemaa ei olnud rahul ning 13-ndal novembril 1918 ütles Nõukogude Venemaa üles kõik Saksamaaga sõlmitud lepingud . Sellega oli selge, et Nõukogude valitsus tahab sõjalise jõuga taastada oma 1914-nda aasta piire .
16. novembril 1918 andiski Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vćcietis käsu pealetungiks läände. Et kujutada sõda rahvusvahelise avalikkuse silmis kodusõjana, loodi Petrogradis eesti enamlastest Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee.
Vabadussõja algus
Nõukogude Vene väed koos eesti punaste küttidega tungisid 28. novembril 1918 Eestisse ja vallutasid samal päeval Narva. Algas Eesti vabadussõda. Järgmisel päeval kuulutasid eesti enamlased Moskva näpunäiteil Narvas välja Eesti Töörahva Kommuuni eesotsas Jaan Anveldiga. See pidi olema vastukaaluks Eesti Vabariigile ja looma mulje, et Eestis käib kodusõda. Eesti Töörahva Kommuuni tegevus jäi lühiajaliseks ja hõlmas üksnes neid Ida- ja Lõuna-Eesti alasid, mis langesid Nõukogude vägede okupatsiooni alla.
Esialgu saavutas punaarmee suurt edu. Nii jätsid Eesti väed maha Rakvere, Tapa , Tartu, Võru ja Valga. 1919. aasta jaanuari algul jäi rinne pidama Tallinna, Paide, Põltsamaa, Viljandi ja Pärnu lähistele.
Murrang
Murrangu põhjusi oli mitu. Neist peamine oli sõjavägede ülemjuhatajaks määratud kindral J. Laidoneri tegevus. Enne Laidoneri saabumist valitses sõjaväe juhtimisel peataolek. Laidoneri juhtimisel loodi otstarbekas sõjaväe juhtimise struktuur. Laidoner ei hoolinud ohvitseride tsaariaegsest auastmest. Tihti määras ta kõrgetele kohtadele noori ja andekaid, kuid madala auastmega mehi. Tekkis väike kuid löögijõuline kaitsevägi, vabatahtlikud aga koondas Laidoner eriväeosadesse. Nii sündisid kuulsad löögiüksused nagu Kuperjanovi partisanide pataljon , Sakala partisanide pataljon, Kalevlaste Malev ja Skautpataljon.
Erilise tähtsuse omandasid raudteed : kelle käes olid raudteeliinid, see valitses kogu olukorda. Seda taibates asus Eesti väejuhatus Tallinnas soomusronge ehitama. Soomusrongid andsid Eesti vägedele üleoleku raudteedel ja kuna venelased ei suutnud remontida Narva silda, mille nad olid taganedes 28. novembril õhku lasknud, ei pääsenud arvukad soomusrongid Eestisse.
Kibeda organiseerimistöö tulemusel küündis Eesti sõjavägi 1919. aasta jaanuari alguseks 13000 meheni. Veebruaris oli sõjaväes juba 30000 meest. Paranes ka relvastus. Nõukogude Venemaa laienemine ei sobinud Inglismaa plaanidega ja nii saatis Briti valitsus Eestile appi oma laevastiku. Inglise eskaader saabus Tallinna 12. detsembril 1918 ja tõi kaasa ka relvi .
Eestil oli nüüd merel täielik ülemvõim, kuna inglased vangistasid kaks Nõukogude Balti laevatiku hävitajat ja andsid need üle Eesti mereväele, nende nimeks said “Lennuk” ja “ Vambola . ”Sakslastelt võtsid eestlased üle ühe suurtükipaadi, mis nimetati “Lembituks.” Peale selle kohaldati mereväe jaoks rida väiksemaid laevu. Juba 1918. aasta detsembris sooritas Eesti laevastik dessante Viru rannikule , häirides nii punaväe mereäärset tiiba kui ka tagalat.
Soomes koguti rahva algatusel annetusi ning moodustati vabatahtlikest üksusi. Soome vabatahtlikud hakkasid saabuma Eestisse 1918/19 aasta vahetusel. Üldse saabus Soomest 3500 meest. Rindele jõudsid nad aga siis, kui Punaarmee juba taandus.
Eesti vabastamine
Kui ettevalmistused olid tehtud, andis Laidoner 2. jaanuaril 1919 käsu vastupealetungi alustamiseks. Tol hetkel oli Eesti vägesid eesliinil 5700 meest. Punaarmee, mis sissetungi algul küündis 12000 meheni, oli kahanenud 8000 mehele. Murrang Viru rindel toimus 4. jaanuaril, mil 1. soomusrongi kapten Anton Irve juhtimisel purustas ühe punaväe pataljoni. 9. jaanuaril vallutasid kolm soomusrongi kapten Karl Partsi juhtimisel Tapa tagasi. Tapa vallutamisega lõikasid Eesti väed läbi Punaarmee ühendusteed Põhja- ja Lõuna-Eesti vahel. Ühtaegu said eestlased võimaluse suunata lööke kas Narva või Tartu peale, kontrollides mõlema raudteeharu sõlme.
Pärast Tapa vallutamist pööras kapten K. Parts soomusrongid Tartu peale. Ootamatu löögiga tungiti Punaarmee tagalasse ja paisati segamini kõik väeosad Tapa ja Tartu vahel. Soomusrongidega ühinesid teel leitnant Julius Kuperjanov oma partisanidega. Ühiselt vabastati Tartu 14. jaanuaril 1919.
1919. aasta jaanuaris saavutas Eesti Ajutine Valitsus kogu eesti rahva poolehoiu. Sõjaväest kõrvalehoidmine ja väejooks lakkasid.
Pärast Tartu vabastamist jätkus Eesti vägede pealetung nii ida kui lõuna suunas. Viru rindel vabastas 1. diviis kindral A. Tõnissoni juhtimisel 19. jaanuaril Narva. Suurt osa Narva lahingus etendas meredessant. See maabus 17. ja 18. jaanuaril Utria rannal. Pärast Narva vabastamist stabiliseerus rinne Narva jõe üldjoonel. Muide, Narvas sai Eesti sõjavägi saagiks oma esimese lennuki.
Lõuna-Eestis opereeris Eesti 2. diviis polkovnik Viktor Puskari juhtimisel. Liikudes edasi Eesti lõunapiiri poole, lähenesid Eesti väed Valgale. Valga raudteesõlme kaotamine tähendas Lätis tegutseva Punaarmee ühenduste katkemist Venemaaga. Seepärast koondati Valga kaitsele tugevaid väeosi. Need asusid maastikuliselt soodsale positsioonile Paju mõisas Valga lähistel.
30 jaanuaril ründasid Paju mõisa Kuperjanovi partisanid ja Soome vabatahtlikud. Lahing kujunes kõige verisemaks sõja senises käigus. Alles pimeduse saabudes õnnestus Eesti üksustel mõisa sisse tungida . Punaarmee üksus taandus. Lahinguväljale jäi üle 150 surnud ja haavatud eestlase ja soomlase ning 300 punaväelast. Surmavalt sai haavata leitnant J. Kuperjanov, kes suri Tartu haiglas 2. veebruaril.
1. veebruaril hõivasid Eesti väed Valga ja Võru, 4. veebruaril Petseri, Eesti oli vaenlastest vaba. Samaaegselt välisvaenlaste purustamisega likvideerisid Eesti väed ka mässukatse Saaremaal.
22. jaanuaril 1919 andis Punaarmee ülemjuhataja käsu panna seisma pealetung Lätis, Leedus ja Valgevenes. Nõukogude Läänerinde vägedest ligi pool, kokku 7500 meest, koondati nüüd Eesti vastu. Veebruari ja märtsi vahetusel algas Punaarmee uus suurpealetung. Selle raskuspunkt oli Lõuna-Eesti.
Kuigi märtsi ja aprilli lahingutes tuli korduvalt ette väga kriitilisi hetki , pidas Eesti kaitse siiski vastu. Mai alguseks oli Punaarmee jõud otsas ja rünnakud kaitseliinide vastu hakkasid vaibuma. Nüüd asus Eesti väejuhatus omakorda suureks pealetungiks valmistuma.
Lätlased ja Vene valged
Erinevalt Eestist, ei suutnud Läti valitsus luua tugevat sõjaväge ja jäi sõltuvaks Saksa vabatahtlikest ning baltisakslastest moodustatud väeosa - Landeswehri- abist. 16. aprillil panid baltlased Liepājas, kus sel ajal asus Läti valitsus, toime riigipöörde. Kārlis Ulmanise rahvuslik valitsus kukutati . Baltlaste käsilastest loodi valitsus eesotsas Andrievs Niedraga. Eesti valitsus lubas luua Eesti pinnal Ulmanise valitsusele ustavaid väeosi ja aitas neid materiaalselt. Nii loodi Eestis Põhja-Läti brigaad , kus lõpuks oli ligi 10000 meest.
1918. aasta novembris taandus Eestisse vene valgete Põhjakorpus, mis oli sakslaste abiga loodud Pihkvas. Alguses oli see täiesti löögivõimetu, aga mai kuuks oli Põhjakorpus jälle lahinguvalmis: koosseisus oli 6000 meest.
Eesti vägede suurpealetung mais
Mai algul koondas Eesti väejuhatus Narva alla valgete Põhjakorpuse ja saatis selle 13. mail pealetungile. Ootamatult tabatud Punaarmee veeres Petrogradi lähistele. Narva rindel saabus nüüd pikaks ajaks vaikus .
Saanud selgeks, et Punaarmee ei suuda vastu panna isegi valgetele, andis kindral J. Laidoner 16. mail 2. diviisile käsu pealetungiks Pihkva suunas. Vahepeal loodud 3. diviis kindral Ernst Põdderi juhatusel sai käsu Põhja-Läti vabastamiseks. Siia suunati ka Läti brigaad.
25. mail vallutasid Eesti väed Pihkva, kuhu asus kaitsele muu hulgas ka eesti punaste küttide diviis. Tolleks ajaks olid Punaarmees teenivad eestlased kaotanud juba võidulootuse ja üle 1000 punaküti tuli ise üle Eesti poole. Punaarmee eesti diviis tõmmati seejärel kokku brigaadiks ja saadeti Eesti rindelt ära kui ebausaldatav. Pärast rindejoone nihutamist Pihkvast ida poole, andsid Eesti väeosad linna üle vene valgetele.
Edukalt kulges ka pealetung Lätis. Purustades täielikult Nõukogude väed Põhja-Lätis, vallutasid Eesti väed 5. juunil Jekabplisi. Siin puutusid Eesti väed kokku juba Poola vägedega. Tol ajal oli Eesti sõjaväes 85000 meest ja Eesti oli Poola järel sõjaliselt kõige tugevam riik Venemaa läänepiiril.
1919. aasta juuni alguseks oli Eesti saavutanud otsustava võidu Punaarmee üle ja nihutanud rindejoont kaugele Eesti piiridest. Nõukogude valitsus taipas , et Eestit sõjaliselt lüüa ei ole võimalik. Oli vaja alustada rahuläbirääkimisi. Tõkkeks rahu teel oli Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu (valitsus), mis asus juba ammu Venemaa pinnal. 5. juunil toimus Dno raudteejaamas kommuuni juhtide koosolek. Järgides Moskva korraldust, otsustas Kommuuni Nõukogu laiali minna. Tollest hetkest alates ei olnud sõda Eesti ja Venemaa vahel enam Eestile sõjaks oma olemasolu eest, vaid parema rahu eest.
Landeswehri sõda
Samal ajal kui Eesti väed puhastasid Põhja-Läti punaväest, haarasid sakslased kindral krahv Rüdiger von der Goltzi juhtimisel 22. mail enese kätte Riia. Kasutades kattevarjuna Niedra valitsust, süüdistasid baltlased Eestit Põhja-Läti “okupeerimises” ja nõudsid Eesti vägede väljatõmbamist Lätist. Eesti pool ei tunnustanud Niedra valitsust ja vastas omakorda nõudega, et sakslased tagasi tõmbuks. Seda nõuet toetasid Lääne suurriigid , keda tegi murelikuks Saksamaa mõju kasv Baltikumis. Kõik katsed rahulikuks reguleerimiseks läksid luhta ja 5. juunil puhkes Eesti vägede ja baltisaksa Landeswehri vahel sõjategevus. Viimast toetasid Saksa väed, Eesti koosseisus võitles Läti brigaad.
Esimestes lahingutes olid sakslased edukad , sest Eesti väed olid suunatud Punaarmee vastu. Lääneriikide vahendusel sõlmiti 10. juunil vaherahu . Mõlemad pooled olid siiski leppimatud ja 19. juunil algasid lahingud uuesti. Esialgu tungisid peale sakslased. Eesti abiväed olid alles teel. Siiski pidas eestlaste rinne vastu. Kindral Põdderi külmaverelisus ja tema andeka staabiülema Nikolai Reegi väsimatus tagasid viimaks eestlastele võidu.
Otsustav lahing toimus 19.-22. juunini Cesise linna ümber. Et Cesist eestipäraselt Võnnuks nimetatakse, on see lahing läinud ajalukku “Võnnu lahinguna”. Pärast kolmepäevast lahingut oli sakslaste jõud murtud ja 23. juunil vallutasid Eesti väed Cesise. See päev on eesti rahva võidupüha, mil viimaks ometi löödi vaenlast , kes oli 13. sajandil hävitanud Eesti iseseisvuse.
Pärast Cesise vallutamist tungisid Eesti väed Riiani. Liivi lahte koondus Eesti sõjalaevastik admiral Johan Pitka juhatusel. Juuli esimestel päevadel murdsid Eesti väed läbi sakslaste kaitseliinidest Riia all ja laevastik vallutas merekindluse Daugava suudmes . 3. juulil andsid sakslased alla. Liitlaste järelvalvel lahkusid nad Riiast , kuhu naasis Ulmanise valitsus. Olles jalule aidanud naaberrahva, lahkusid Eesti väed järk-järgult Lätist.
Lahingud sügisel ja rahukõneluste algus
Pärast Landeswehri purustamist pöördus Eesti väejuhatuse tähelepanu jälle itta . Siin pidasid vene valged kibedat heitlust punavägedega. Juulis tõrjusid Eesti väed Punaarmee katse Pihkvat tagasi vallutada. Et kergendada vägede olukorda Pihkva all, tungisid Eesti väed juulis-augustis Porhovi ja Ostrovi lähistele. Augusti lõpuks jäeti maha Pihkva ja Eesti väed asusid tugevasti kindlustatud Irboska positsioonile. Siin jäi lahingutegevus kuni sõja lõpuni üsna loiuks . Peatähelepanu koondus Narva-Petrogradi suunale.
1919. aasta oktoobriks kasvas Loodearmeeks ümbernimetatud endine valgete Põhjakorpus 18500-meheliseks. 11. oktoobril läksid valged uuele pealetungile, et vallutada Petrograd . Seda pealetungi toetasid rannikul Eesti väed ja merel Inglise ning Eesti sõjalaevastik.
Valgete pealetung oli algul edukas, kuid varises lõpuks ometi kokku. Näinud ära sõjaliste abinõude ummikussejooksmise, hakkas Nõukogude Venemaa 1919. aasta suvel otsima kontakte Eesti valitsusega. Pärast mitmeid ebaametlikke pinnasondeerimisi pöördus Moskva 31. augustil Eesti poole ametliku rahupakkumisega. Eesti nõustus ja 16. septembril algas Pihkvas rahukõneluste esimene voor . Tookord läksid kõnelused siiski ummikusse.
Rahukõnelused algasid uuesti 5. detsembril Tartus. Tartu rahukonverentsil juhtis Eesti delegatsiooni välisminister J. Poska . Nõukogude Vene delegatsiooni juhiks oli Adolf Joffe. Läbirääkimised kujunesid väga pingeliseks. Rahukonverentsiga ühel ajal organiseeris Punaarmee Narva all kogu sõja kõige jõulisema pealetungi. Selle sihiks oli Narva vallutamine , et saada eeliseid rahuleppe koostamisel.
Viimased heitlused ja Tartu rahu
1919. aasta detsembriks koondas Punaarmee juhatus Eesti vastu 160000 -mehelise armee . Suurem osa sellest rühmitus Narva alla, kus venelastel oli viimaks üle 200 suurtüki Eesti 160 vastu. Rängas suurtükitules hävis suur osa Narva linnast ja kõik ümberkaudsed külad. Punaväe rünnakud toimusid lakkamatult. Eesti väed suutsid suurivaevu vastu panna üksnes tänu korralikele väliskindlustustele. Kriitiline moment Narva rindel saabus 17. detsembril, mil punavägi murdis Eesti rinde Vääska juures ja rühkis Narva väegrupi tagalasse. Eesti vägede vastulöögiga läbimurre siiski riivistati ja venelased paisati Narva jõe taha.
Detsembri lõpus Punaarmee rünnakud raugesid. Olles kaotanud novembris ja detsembris 15000 meest langenutena ja 20000 haavatutena, oli punaväe jõud otsas. See nihutas surnud punktist üle ka läbirääkimised Tartus ja 3. jaanuari 1920 kell 10.30 Tallinna aja järgi vaikisid relvad Eesti-Vene rindel. Ränkraske Vabadussõda oli möödas.
Pärast vaherahu sõlmimist jätkusid rahukõnelused juba rahulikumas õhkkonnas ja 2. veebruaril 1920 kirjutati rahulepingule pidulikult alla. Tartu rahuga tunnustas Nõukogude Venemaa tingimusteta Eesti riigi iseseisvust ja loobus “ igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta. Tartu rahuleping on juriidiliselt kehtiv ka tänapäeval.

Kokkuvõte
Nagu näha oli Vabadussõda meie jaoks kasulik, kuna eestlased võitlesid välja endale sellega Iseseisvuse. Enne iseseisvumist viimane ja otsustav lahing oli Võnnu lahing mille eestlased võitsid.
1918

• 11. november - Omakaitse likvideeriti. Tegevust alustas Eesti Kaitseliit , millele läksid üle Omakaitse varad . Eesti Kaitseliitu võisid kuuluda ainult eesti rahvusest kodanikud.
  
• 16. november – Ajutine Valitsus esitas üleskutse Eesti Rahvaväe kokkukutsumiseks.
  
• 19. november – Eesti Ajutine Valitsus võttis valitsemise ametlikult üle.
  
• 25. november – Nõukogude Venemaa väed ründasid Narvat. Tänu Saksamaa vägedele löödi rünnak tagasi.
  
• 25. november – Nõukogude Venemaa väed vallutasid Pihkva.
  
• 27. november – valmis Eesti soomusrong nr. 1, mis oli organiseeritud Johan Pitka juhtimisel.
  
• 28. november – soomusrong nr. 1 sõitis kapten Karl Partsi juhtimisel Narva suunas rindele. Pärast Partsi lahkumist jäi soomusrongi nr. 1 komandöriks kapten Anton Irv.
  
• 28. november – Nõukogude väed ründasid Narvat. Pärast poolepäevast vastupanu Aleksander Tõnissoni juhtimisel lahkusid eestlased ümberpiiramisohu tõttu linnast.
  
• 29. november – Nõukogude Venemaa väed vallutasid Narva ja Narva-Jõesuu. Eesti sõjarevolutsiooniline komitee kuulutas Narvas välja Eesti Töörahva Kommuuni. Ajutine Valitsus kuulutas välja üldmoblisatsiooni, mille alla kuulusid kõik 1893–1896 sündinud mehed.
  
• 11. detsember – Soomusrong nr. 2, mis koosnes 6 vagunist ja vedurist, sõitis Karl Partsi juhtimisel Rakvere suunas rindele.
  
• 12. detsember – Tallinna alla jõudis Briti laevastik.
  
• 14. detsember – loodi Eesti sõjaväe operatiivstaap. Selle ülemaks sai polkovnik Johan Laidoner.
  
• 15. detsember – algas Rägavere lahing.
  
• 21. detsember – enamlased vallutasid eesti vägede organiseerimatuse tõttu Tartu.
  
• 23. detsember – loodi Eesti vägede ülemjuhataja institutsioon . Vägede ülemjuhatajaks sai Johan Laidoner. Ernst-Johannes Põdder määrati sisekaitse ülemaks.
  
• 24. detsember – Operatiivstaabi ülemaks sai polkovnik Jaan Soots . Alampolkovnik Viktor-Hugo Puskar määrati Eesti 1. diviisi ülemaks.
  
• 24. detsember – Tapa langes Nõukogude vägede kätte.
  
• 26. detsember – Aegna saare juures toimunud merelahingus langes inglise laevastiku kätte vangi vene miiniristleja "Spartak". Inglased kinkisid selle eesti mereväele. Pärast remonti kandis miiniristleja nime "Vambola".
  
• 27. detsember – Kokskäri tuletorni lähedal toimunud merelahingus langes inglise laevastiku kätte vangi vene miiniristleja "Avtroil". Inglased kinkisid selle Eesti mereväele ja see sai nimeks "Lennuk".
  
• 30. detsember – Karl Parts määrati Eesti soomusrongide üldjuhiks.
  

1919

• 3.–4. jaanuar – eesti väeosad alustasid pealetungi Vetla veski , Priske saeveski ja Valkla mõisa juures.
  
• 4. jaanuar – Eesti soomusrong nr. 1 purustas Kehra jaama juures ühe Nõukogude jalaväepataljoni.
  
• 5. jaanuar – Eesti väed vallutsaid tagasi Aegviidu.
  
• 5.–6. jaanuar – Põhja-Eesti rindele saabus kaks Soome kompaniid Hans Kalmi ja Mattias Ekströmi juhtimisel.
  
• 6. jaanuar – enamlaste pealetung Paide suunal peatati. Viimase eduna vallutsaid punased samal päeval Tõrva.
  
• 7. jaanuar – Eesti väed asusid üldpealetungile.
  
• 9. jaanuar – vabastati Tapa ja Jõgeva.
  
• 12. jaanuar – eestlased vabastasid Rakvere.
  
• 14. jaanuar – eestlased vallutasid soomusrongide abil tagasi Tartu.
  
• 17.–18. jaanuar – toimus Utria dessant ning vabastati Narva.
  
• 20. jaanuar – Johan Laidoner ülendati kindralmajoriks.
  
• 31. jaanuar – toimus Paju lahing, kus võideti verises heitluses läti kütte, surmavalt sai haavata Julius Kuperjanov.
  
• 1. veebruar – Andres Larka sai sõjaminstri abiks ja tagavaravägede ülemaks. Eestlased said enda kätte Valga ja Võru.
  
• 4. veebruar – eestlased jõudsid Petserisse.
  
• 22. veebruar – Punaarmee alustas uut pealetungi Eesti vallutamiseks, peatates selleks kõik teised ründeoperatsioonid Vene Läänerindel.
  
• 24. veebruar – Jaan Soots sai ülemjuhataja staabiülemaks.
  
• 11. märts – enamlased vallutasid Petseri ning jõudsid Võru ligidale.
  
• 15. märts – Petseri vallutati tagasi ning enamlased taandusid Pihkva suunas.
  
• 4. aprill – Ernst-Johannes Põdder määrati Eesti 3. diviisi ülemaks.
  
• 12. mai – algas eestlaste Maipealetung.
  
• 25. mai – eestlased vallutasid Maipealetungi käigus Pihkva.
  
• 5. juuni – Eesti soomusrongi ja Landesveeri vägede kokkupõrkega Amata jõe silla juures algab Landesveeri sõda. Samal päeval lõppes Maipealetung Põhjs-Läti vabastamisega enamlastest. Eesti väed jõudsid Jekabpilsi.
  
• 6. juuni – Landeswehr vallutas Võnnu.
  
• 10. juuni – Sõlmiti vaherahu Landesveeriga. Algasid läbirääkimised liitlasvägede esindajate vahendusel.
  
• 19. juuni – Vaherahu Landesveeriga lõppes. Sakslased alustasid pealetungi Limbaži lähedal.
  
• 22. juuni – Eesti väed alustasid vastupealetungi Landesveerile.
  
• 23. juuni – Eesti vägede võit Võnnu lahingus, mida tähistatakse Võidupühana.
  
• 30. juuni – eestlaed jõudsid Riia alla.
  
• 3. juuli – Landesveeriga tehti vaherahu.
  
• 23. august – Karl Parts määrati Eesti soomusrongide diviisi ülemaks.
  
• 17.–18. september - Pihkvas peeti esialgsed Eesti-Vene rahuläbirääkimised. Jaan Soots ülendati kindralmajoriks.
  
• 21. september – Johan Pitka ülendati kontradmiralks.
  
• 28. september – algas Loodearmee pealetung Petrogradile, mida toetasid eesti üksused.
  
• 29. oktoober – Loodearmee üksused said Petrogradi juures lüüa ja hakkasid taganema.
  
• 18.–30. november – eestlased pidasid ägedaid kaitselahinguid Ingerimaal.
  
• 28. november – Eesti Merejõudude juhatajaks sai tervislikel põhjustel lahkunud Johan Pitka asemel mereväeleitnant Johannes Herm.
  
• 5. detsember – Tartus taasalustati rahuläbirääkimisi Nõukogude Venemaaga.
  
• 14. detsember – Johannes Herm ülendati kaptenleitnandiks.
  
• 29. detsember – kindralmajor Aleksander Tõnisson sai Viru rinde juhatajaks.
  
• 30. detsember – lõppes enamlaste viimane katse vallutada Narvat.
  
• 31. detsember – sõlmiti vaherahu
  

1920

• 3. jaanuar – kell 10.30 jõustus vaherahukokkulepe.
  
• 2. veebruar – sõlmiti Tartu rahu.
  
• 30. märts – vahetati Tartu rahu ratifitseerimiskirjad, millega see jõustus.
  

Kasutatud kirjandus
1) http://et.wikipedia.org/wiki/Landesveeri_s%C3%B5da
2) http://et.wikipedia.org/wiki/Vabaduss%C3%B5da
3) http://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_rahu
14