Eesti tipp sprinterid 1900-2008 (1)

Eesti tipp sprinterid 1900-2008

• Eesti 100 m rekordi areng
  

Käsitsiajavõtt
11,0 Johannes Villemson Tallinn 27.09.1914
10,9 Ruudi Toomsalu Tallinn 10.07.1935
10,7 Ruudi Toomsalu Rakvere 25.08.1935
10,6 Toomas Kitsing Tallinn 30.05.1958
10,4 Uno Kiiroja U˛gorod 02.10. 1959
10,3 Viktor Kirilenko Nalt ik 10.04.1970
Elektronajavõtt
10,54 Mihhail Urjadnikov Kiiev 26.08.1981
10,34 Mihhail Urjadnikov Kiiev 26.06.1984
10,28 Argo Golberg Bydgoszcz 19.07.2003

• Eesti kiirjooksu traditsioonidest
  

Eestlaste saavutused kiirjooksus piirdusid pikka aega regionaalsete võitudega (Baltikumis) ning medalite toomisega Venemaa või Nõukogude impeeriumi esivõistlustelt.
Tsaari-Venemaa esivõistlustel võitsid kiirjooksumedaleid Gustav Kiilim ja Johannes Villemson. 1930. aastatel oli üldrahvalikuks imetlusobjektiks Ruudi Toomsalu, väsimatu otsija ja uurija sprindi vallas (pälvis hiljem ka teadlasekraadi). Toomsalu rekordid olid eestlastele veerand sajandit samamoodi ületamatud nagu ta kaasaegse kergejõustikutähe Jesse Owensi saavutused maailma spordis .
Nõukogude impeeriumi meistrivõistlustel jõudsid esikolmikusse 100 meetris Georg Gilde , 200 meetris Gilde, Linda Kepp - Ojastu , Ramon Lindal ja Gennadi Organov, 400 meetris Eino Ojastu (võistkondlikel meistrivõistlustel 1958). Eino Ojastu ja ta poeg Aivar on ka võidetud Eesti meistritiitlite ja rekordiparandustega silmapaistvamaid atleete meie kiirjooksu ajaloos.
Ojastute dünastia saavutustest säravaim on kahtlemata Linda Kepp-Ojastu 1958. aasta Euroopa meistrivõistluste teatejooksukuld. Kolm hooaega hiljem jõudis N. Liidu võistkondlikel meistrivõistlustel 100 meetris esikolmikusse ning 11,6-ga 100 meetris maailma edetabeli esikümnesse Liivia Härsing. Härsingu tulemuste nivoo ületamiseni jõudsid järeltulijad Eesti naiste kiirjooksus ümmarguselt 40 aasta hiljem. Korduvate saavutustega on seda suutnud alles meie tänane esisprinter Katrin Käärt.
Eesti meessprinterid jõudsid ajalooliselt murranguni 2003. aastal. Argo Golbergi rekord 10,28 100 meetris koos kuni 23-aastaste EM-i hõbemedaliga on kahtlemata meie kiirjooksuajaloo hinnatavaim saavutus. Ka Euroopa 2002 aasta meistrivõistluste 10. koht 4x100 meetris rekordilise 39,69-ga ja sama ajaga viies koht 23-aastaste EM-il olid tulemused, millest me põhjamaalastena ei söandanud hiljaaegu unistadagi.
Tõkkesprindis on olnud suureks eeskujuks N. Liidu meistrivõistlustel medaleid võitnud Kalju Jurkatamm, kes oli tõkkejooksjana Eestis võitmatu üle 10 aasta (1961 – 1971 ) ning edukas ka rahvusvahelistes kohtumistes.

• Eesmärk
  

Alarühma eesmärk on kiirjooksu perspektiivne arendamine, mis võimaldab meie tippjooksjatele kaasaja nõuetele vastava ettevalmistuse foonil hea esinemise Pekingi 2008. aasta olümpiamängudel. Eesmärk on tagada Eesti kiirjooksualade kiire ja järjepidev areng, millega kindlustatakse Eesti kiirjooksjate hea nimi maailmas.
Alarühma edu eelduseks on tahe plaanitut ellu viia, tasemel sportlased , kiirjooksu know -how olemasolu, traditsioonid, sponsorite huvi ala arendamiseks .
Kiirjooksu alarühma juhtimine
Alarühma juhiks on müügi- ja juhtimiskoolitusfirma Vain SMD konsultant ja Eesti 60 m tõkkejooksu rekordiomanik Aivar Haller.
Alarühma juhi kohustuslikud töölõigud:
* kiirjooksualase tegevuse efektiivse funktsioneerimise tagamine;
* mitmeaastase ettevalmistuse planeerimine , koordineerimine , kontroll;
* alarühma lepinguliste kohustuste täitmise tagamine;
* eelarve koostamine;
* alarühmale toetuste ja lisarahade otsimine.
Alarühma juhile allub alarühma vanemtreener. Kiirjooksu alarühma vanemtreeneriks on Valter Espe .
Alarühma vanemtreeneri töölõikudeks on: tihe koostöö sportlaste ja nende treeneritega; alarühma kergejõustiklaste andmebaasi koostamine nende sportlikest saavutustest, eesmärkidest ja tegevustest, kuidas eesmärke saavutatakse ; andekate noorkergejõustiklaste otsimine, nende treeningtöö jälgimine ja nõustamine; · regulaarne õppe-treeningkogunemiste ja kontrollpäevade läbiviimine; teiste alarühmadega kokkupuutepunktide leidmine ja kokkulepete saavutamine ühisteks treeninglaagrite läbiviimiseks; koondise määramine tiitli - ja maavõistlusteks; tiitlivõistlustele kandidaatide ja võistlejate kinnitamine; ala propagandistlik tegevus, koostöö endiste tippude ja ala entusiastidega; koostöö meditsiini ja teadusliku hooldetiimiga; aruandlus Treenerite Nõukogus, üldkogul ja juhatuses; alarühmale toetuste ja lisarahade otsimine; kaasarääkimise õigus Audentese kergejõustikuosakonna komplekteerimisel.
07.11.1887

• Anton Õunapuu
  

Vändra
Anton Õunapuu sündis 7. novembril 1887 Vändras talupoja peres. Koolis käis ta Vändras kuni sai 16 aastat vanaks. Isa surma tõttu pidi ta kooli katkestama ning tööle minema. Aastal 1908 läks ta elama Tallinna, kus jätkas õpinguid õhtukursustel.
Anton Õunapuu oli hea sportlane ja spordiseltsi "Kalev" liige. Seltsi toetusel asus ta Soome õppima ning lõpetas Helsingis Võimlemise Instituudi. 1913. aastal tuli ta Eestisse tagasi ja töötas mitmetes koolides võimlemisõpetajana.
Tuntuks sai Anton Õunapuu Tallinna Reaalkooli ja Tallinna Poeglaste Kommertskooli võimlemisõpetajana, sest neis koolides asutas ta a. 1917 skaudirühmad. Esimesena neist teadaolevalt Tallinna Poeglaste Kommertskooli juures. Liikumine laienes ja peagi loodi Tallinna Skautide Malev.
1917. aasta suvel määrati Anton Õunapuu linna politseimeistriks. Ta organiseeris u. paarisajast koolinoorest korra eest hoolitseva õppiva Noorsoo Roodu .
Kui algas Vabadussõda, läks Anton Õunapuu rindele ja sõdis "Kalevi Maleva" koosseisus . Eesti vabaduse eest võitles rindel kokku umbes 50 skauti, 9 neist said surma. 1919. aasta Järveküla lahingus Narva lähedal sai Anton Õunapuu haavata ja toodi Tallinnasse ravile, kuid läks enne täielikku paranemist uuesti rindele, kus 2. aprillil 1919 ka surma sai. Eesti skaudiliikumise isa maeti 9. aprillil 1919 oma sünnipaiga kalmistule Vändras. 1940. aasta mais avati tema sõjas langemise kohale üle 2 meetri kõrgune graniitsammas. Sama aasta lõpul see sammas seoses kommunistide võimuletulekuga hävitati.
Ta jooksis 6. juunil 1910 . aastal Eesti kiirjooksu rekordi, see oli 13,4 sek ( 100m ).
02.04.1913

• Ruudi Toomsalu
  

Ruudi Toomsalu sündis 2.aprillil 1913. 1931 .a. lõpetas ta J.Westhomi gümnaasiumi, 1934-39 õppis ta TÜ õigusteaduskonnas, 1939-40 USAs Iowa ja 1945-46 New Yorgi ülikooli kehalise kasvatuse teaduskonnas, lõpetas 1949 TRÜ kehakultuuriteaduskonna.
1936.a. Berliini olümpiamängudel osales Ruudi Toomsalu 100m jooksus ja kaugushüppes, Euroopa meistrivõistlustel 1938.a. saavutas ta kaugushüppes 5.koha. Ta on tulnud 22 korda Eesti meistriks sprindidistantsidel, kaugushüppes ja teatejooksudes, hulgaliselt on ta parandanud Eesti rekordeid erinevatel jooksualadel ja kaugushüppes.
Ruudi Toomsalu on töötanud õppejõu ja treenerina TRÜs, Tallinna Noorsoo Spordikoolis ja Tallinna Polütehnilises Instituudis.
1965.a. omistati talle ENSV teenelise sporditegelase aunimetus, 1998.a. pälvis ta Valgetähe V klassi teenetemärgi. Ta on olnud Eesti Olümpiakomitee ja spordiseltsi "Kalev" auliige.
Ruudi Toomsalu suri 3.augustil 2002.aastal.
15-kordne Eesti meister kergejõustikus, mitme Eesti rekordi omanik, tunnustatud sporditeadlane ja kergejõustiku ajaloo uurija — niisugune on nimeka spordiveteranMällu on sööbinud üks 1920. aasta veebruarikuu alguspäev, millal lugesin ajalehest, et 2. veebruaril sõlmiti Tartu rahu. Aasta varem, kui punased olid jõudnud juba Tallinna lähistele Valkla kanti , kardeti, et nad vallutavad peatselt ka Tallinna. Siis oli kargel talvepäeval ida suunast kuulda suurtükilaskude ähvardavat kõminat. Kui rahu sõlmiti, võisin kindel olla, et minu koolitee kulgeb rahus elades .
Ema tahtis, et saaksin keskhariduse, ja nii pandigi mind 1920. aastal Jakob Westholmi poeglaste eragümnaasiumi. Sisseastumiseksamitel kontrollis Jaan Rummo kirjutamist, lugemist ja rehkendamist. Oskustega jäädi rahule ja algas 11-aastane koolitee. Fotograafi juures tehti koolipoisist ka pilt. Paar aastat vanem õde õppis juba Tütarlaste Kommertsgümnaasiumis.
Isa sai suvekuudel lisatööd autojuhina. Krediitpangale osteti 1925. aastal seitsmeistmeline luksusauto ja isa sai selle sohvriks. 1927. aastal juhtus aga õnnetus. Kloogale sõites purunes esiratta kumm ja sõiduk paiskus kraavi . Sõitjad eriti viga ei saanud, aga isa sai raskelt põrutada, põdes pikalt ja suri aasta pärast. Nüüd läks perel elamine raskeks. Pank määras emale küll väikese toetuse minu kooliskäimise lõpuni, kuid eragümnaasiumi 90- kroonist õppemaksu aastas poleks jõudnud maksta. Ema läks avaldusega õppemaksust vabastamise kohta Jakob Westholmi juurde, kes ta palve rahuldas.
Konkaga Peetri platsilt Kadriorgu
Tallinna trammi eelkäija hoburaudtee oli kasutusel 1918. aastani. Sageli sõitsime poistega Peetri platsilt, praeguselt Vabaduse väljakult või Viru tänavalt Kadriorgu tänu sellele, et minu isapoolne tädi Anna oli konka peal piletimüüja ja lubas meil “jänestena” sõita. Tagasiteel mööda Jaani tänavat, praegust Pärnu maanteed rakendati enne Peetri platsi vaguni ette veel teine hobune, sest üks ei jõudnud konkat tõusul vedada.
Suur-Karja ja Vana-Posti tänava ristmikul oli troskade seisukoht ning hobuste joogiküna. Reaalkooli ees ja Niguliste kiriku esisel väikesel platsil ootasid sõitjaid voorimehed. Lippasime poistega ka paljajalu linnatänaval ringi. See oli tol ajal moes. Toast läksime välja sandaalide või saabastega ja õues peitsime need varjulisse paika, et tagasi tulles uuesti tuppaminekuks jalga panna. Vahel tuli ette ka pahandusi, kui varbad juhtusid verised olema.
Suvisel koolivaheajal kolasime ringi sadamas ja Kalarannas. Praeguse Linnahalli taga olid meie ujumis- ja kalastamispaigad. Paremad ujujad söandasid ette võtta kaugemaid retki enamasti Vana- Patarei varemeteni, mis asusid umbes 300 meetri kaugusel. Kalaranna poiss Egon Brücke (hilisem Rannet), kes oli meist pisut vanem, suutis ühe jutiga edasi-tagasi ujuda . Ta käis ka Kadrioru kergejõustikukursustel ja oli üks võimekamaid. Süstemaatilise treeningu asemel tundis ta rohkem huvi tantsukursuste vastu.
Sadamas ja mere ääres oli palju põnevat. Kevadtalvel tulid sadamasse hiigelsuured Vene jäälõhkujad Jermak , Svjatogor, Lenin ja Krassin, viimane eestlasest kapteni Karl Jõgiga.
Süsi oli kuhjatud majakõrgusesse paarikümne meetri pikkusesse hunnikusse, kust söetolmust mustad madrused seda vitstest korvides jäälõhkuja punkrisse kandsid. Söehunniku kõrval oli puldaniga kaetud nisulade. Sealt kühveldati Ameerika toiduabina saadud nisu labidatega kaubavagunitesse, mis peagi sõitsid Narva poole.
Vana Vunts, Pööningupoiss ja teised
Jakob Westholm oli lühikest kasvu, ülisirge kehahoiakuga, siilisoenguga mees, keda hüüti tema lühikeste vuntside järgi Vuntsiks. Ta nõudis täpsust, ausust ja karskuse pidamist. Ta järgis vaimseid väärtusi, mis on olnud kompassiks enamiku vestholmlaste eluteel.
Meie eesti keele õpetaja oli Rakvere Õpetajate Seminari lõpetanud Nigol Andresen, kes oli tuntud oma sotsialistlike vaadete poolest. Teda kutsusime Adraks. Tema pühendas peamise tähelepanu kirjandusele. Kirjandusringi juhendas ta asjatundlikult ja oskuslikult. Aga Andreseni mõjul sattusid ka mõned õpilased sotsialistlikesse organisatsioonidesse. Kui aga kaitsepolitsei nõudis Westholmilt, et ta Andreseni vallandaks, oli direktor selle vastu ja sõnas, et Andresen on hea õpetaja ja tema lähtub sellest.
Muusikaõpetaja oli Tuudur Vettik. Teda hüüti Pööningupoisiks, sest ta elas koolimaja pööningule ehitatud väikeses toas. Vettiku teene oli see, et õpilastest moodustati neljahäälne laulukoor ning sümfoonia- ja puhkpilliorkester.
Vana Vunts pooldas õpilaste vaimset ja sportlikku isetegevust, samas suhtus ta täiesti eitavalt õpilaste osavõtusse koolivälistest organisatsioonidest ja ettevõtmistest. Temal olid omad kindlad kasvatuslikud põhimõtted. Ta pidas koolis kõva korda. Oli ise täiskarsklane ja võis mõndagi õpilastele andestada , kuid mitte kunagi elumehelikkust ja enesepõletamist. Suitsetamine või restorani külastamine ei tulnud kõne allagi. Ausus oli meil au sees ja vargusi ei esinenud .
1930-ndate aastate algul olin kooli spordiringi esimees ja pöördusin direktori poole sooviga saada spordiringile raha, et üürida korv- ja võrkpallimeeskonna treeninguteks Harjuoru võimla. Westholm vastas range ei-ga. Mõni päev hiljem külastas ta meie võimlemistundi Kaitseliidu võimlas, nägi meie viletsat korvpallimängu ja järgmisel päeval kutsus mind enda juurde ning küsis:
“Kui palju on raha tarvis korvpalli treeningutundide üürimiseks?” Vastasin: “Viiskümmend krooni.” Ja saimegi selle summa.
Jakob Westholm oli Tallinna koolidirektoreist ainus, kes käis pidevalt koolidevahelisi võistlusi vaatamas ja elas siiralt kaasa oma õpilastele. Juba täiseas õppis ta Reaalkooli liuväljal uisutama ja Mustamäel suusatama ning võttis osa oma kooli suusapäevadest Mustamäel.
Noorte Meeste Kristliku Ühingu (NMKÜ) Koitjärve spordilaagrisse laskis Westholm ehitada oma kooli poiste jaoks kaks taret ja võttis ka ise sealsest suvisest tegevusest osa.
1928. aasta sügisel oli ajalehes Rahva Sõna teade, et algavad noorte poksikursused. Läksimegi koos pinginaabriga Tööliste Kodusse Pärnu mnt. 41, kus praegu on Kalevi võimla. Esimese ja ühtlasi viimase poksimatši pidasin järgmise aasta aprillis Kopli rahvamajas. Poksiringis oli minu vastaseks eelmise aasta meister Hermann. Pidasin löökide sajule vaevu -vaevu lõpuni vastu ja läksin koju lõhkise huule ning siniste silmaalustega. Kui aga järgmisel hommikul koolis hommikupalvusele läksin, oli seal, nagu ikka igal hommikul, ka direktor, kes tundis nägu- ja nimepidi kõiki õpilasi. Mind kutsuti esimesest tunnist direktori juurde, kes küsis: “Kus sa nii kõvasti kukkusid?” Seletasin siis, et käisin poksitreeningul ja eile olid võistlused. Ta kuulas mind ära ja sõnas: “Ära enam poksi!”
Olin õppemaksust vabastatud ja pidin sõna kuulama , muidu oleksin pidanud õpingud katkestama.
Ta jooksis 10. juulil 1935. aastal Eesti kiirjooksu rekordi, see oli 10,9 sek (100m).
21.07.1921

• Georg Gilde
  

Gilde oli üks kiiremaid eestlasi. Mees, kes ainsana suutis nii 100 kui ka 200 m jooksus jõuda N Liidu meistrivõistlustel (1947) medalile. Tuli teatejooksus suure maa meistriks ja suutis korrata Ruudi Toomsalu 1930. aastatel püstitatud Eesti rekordeid, 10,7 ja 21,9. Toomsalu oli ka 19 korda Eesti meistriks tulnud Gilde treener .
Pihkvas sündinud ja Narvas lapsepõlve veetnud Gilde äratas oma sprinterivõimetega tähelepanu juba noorukieas, tulles 12-aastaselt piirilinna meistriks.
“Juba lühikese treeningu järel olin Narva linna parim,” rääkis Gilde eelmisel kevadel. “Seejärel edestasin ka külas käinud Tallinna mehi. Nad imestasid: kes see käblik neid võidab?”
Sõjaväes eesti keele ära õppinud Gilde pidas vastu tööpataljoni katsumused ja tõusis sõja lõppedes N Liidu kiiremate meeste sekka. Ta osales mitmel sotsialismimaade võistlusel ja üliõpilasmängudel.
1948. aasta Londoni olümpia ajal heitles olümpiavõistlust väärinud Gilde N Liidu meistrimedalitele Harkovis. Riigi hooaja viies mees 10,8-ga jõudis taas 100 m finaali , kuid võeti seal kahe valestardiga maha.
Selle äparduse korvas ta aga samas võidetud liidu meistrikullaga 4 x 100 m teatejooksus. Võidukas ametiühingute koondis kordas 42,2-ga üleliidulist rekordit.
Gilde edu andis indu kiirjooksjate järelkasvule. Heldur Tüüts, Uno Kiiroja, Heldur Tuulemäe jt kasvasid välja just Gilde tuulest .
Gilde töömeheelu seostus Kalevi spordihalliga, mille direktorina töötas ta selle algusest 1962. aastal 1984. aastani. Eesti spordi kauaaegsele esindushallile jäi ta töömehena truuks 2001. aastani.
Tänaseni pole Eestis lisandunud palju Gildest kiiremini jooksnud sprintereid. Oma rekordite ja härrasmeheliku olekuga jääb ta kindlasti püsima Eesti sprinterite absoluutsesse tippu.
28.04.2008

• Nagu oma asendit, nii ka oma spordisaavutuste poolest tuntakse Paide rajooni keskmise maarajoonina meie vabariigis. Nõndaviisi on see olnud läbi aegade. Mitte esimeste seas, ent mitte ka tagaotsas sörkijana.
  

Siinsest spordielust juttu tehes ei saa vaikides mööda minna jooksudest, millest on kujunenud nagu Paide sportliku tegevuse sümbol. Tahtmatult seostuvad mõtted niisuguste traditsiooniliseks saanud jooksuüritustega, nagu on seda Paide Vallijooks, Paide-Türi teatejooks EKP Paide Rajoonikomitee karikatele, Türi metsajooks ning igakevadine läbi Paide linna teatejooks sõja- ja spordiveterani Jakob Pärna rändauhinnale. Neis on ikka osalejaid teistestki rajoonidest ja linnadest. Viimasel ajal jätab muidugi kõik varju üha populaarsemaks muutuv Paide-Türi rahvajooks (1985. aastal tegi kaasa 2806 inimest), mille algatajaks ja edaspidiseks väsimatuks organisaatoriks on rajooni kehakultuuri - ja spordikomitee esimees Andres Taimla .
Paidelaste (õigemini ehk: türilaste) head jooksumainet teavad paljud aga teisegi kandi pealt. On ju Türi mailt sirgunud aegade vältel terve plejaad andekaid jooksumehi ja –naisi, kelle tulemused mahtunud Eesti NSV edetabeleisse, vähel üsna tippugi. Nimetagem siinkohal komeedina kerkinud Enrik Langi (1957.a. 19500 m 3.50,0), Vladimir Freyd, Toomas Villemsit, Laine Kallas-Erikut, Anne Meri-Sookaela, Kalev Maarandi, Ester Kärnerit ja Gunnar Kirsipuud. 1985. aastal lisandusid loetetuile nooremast põlvkonnast Deivi ja Donald Jäärtas jt.
Meenutagem, et ainsa maarajoonina on Paide olnud väga lähedal vabariigi meistrimedalite võitmisele meeste 4x100 teatejooksus, mida muidu on ikka peetud pealinlaste vääramatuks saagiks . Juhtus see 1981. aastal, kui Paide teatetnelik, koosseisus Andres Püümann, Enno Viiburg , Gunnar Kirsipuu ja Kalev Maarand, veel viimase vahetuseni omas edumaad Tallinna ees. Otsustavakas sai tookordse vabariigi esisprinteri Ramon Lindali lõpusööst, mis jättis paidelased 0,3 sekundiga teiseks. Aeg 42,1 on tänaseni Paide rajooni rekord.
Silmitsedes hooaja edetabelit märkame selles 15-16-aastaste noorte suurt osakaalu , eriti naiste aladel. Ühest küljest tohiks see anda põhjust optimismiks, kuna just küpsem võistlusiga seisab neil noortel alles ees. Tegelikkus näitab siiski midagi muud: ainult vähesed jätkavad. Järsku leitakse, et spordi jaoks ei jätku enam aega ega ka erilist tahtmist. On loomulik, et kooli lõpuklassidesse jõudmisega kaasneb õppepinge tõus, ent üksnes see ei ole võõrdumise põhjuseks. Koos aastatega muutub huvidesfäär ja ainult väga osaval pedagoogil õnnestub hoolealuseid kooli lõpuni treeningugruppides hoida.
Läinud kergejõustikuhooaeg tõi Paide rajooni rekorditabelisse hulgaliselt parandusi. Kui täiskasvanute osas tehti klassikalistel olümpiaaladel korrektiive 7 korral, siis noorte arvestuses tuli 1985. aastal kanda tabelisse rohkem kui poolsada täiendust. Trumpaladeks olid endiselt jooksud. Spordisõbrale, kes teab, missuguses seisukorras on siinsed rajakatted, tundub see ehk paradoksina. Lähem pilguheit rekordprotokollidele selgitab, et valdav osa uusi tippaegu on joostud väljaspool kodurajooni – Tallinnas, Viimsis, Rakveres, Raplas, ka Kuusalus, Vändras ja lõunanaabrite juures Jekabpilsis. Lühijooksudes oli olukord mõnevõrra parem, sest Türil ja Säreveres on saadud 100 m sirge katta kummiplaatidega.
Juba hooaja hakul andsid oma kiiruslikest võimetest märku 15-aastased Türi koolitüdrukud Deivi Jäärats ja Piia Luksepp , kes harjutavad treener Leonhard Soomi käe all. Mõlemad läbisid 100 m 12,3 sekundiga, kustutades rekordiomanike nimistust Ester Kärneri nime. Ilmselt on rakendatud treeningumetoodika ja –koormus neile sobiv, areng on ootuspärane. Rajooni rekordist kiiremini jooksis D. Jäärats ka 200 m (24,8). Kaugushüppes viis ta tippmargi 5.82-le. Suve jooksul näitasid mõlemal sprindidistantsil häid aegu nendega üheealised Kaie Riisberg ja Jane Nöps.
Rõõm oli kogeda, et pärast tervisehäiretest tingitut aastast võistluspausi oli jälle rajal 26-aastane Gunnar Kirsipuu. Ja tulemuslikult. Tema 100 m aeg 10,5 on Andres Püümanni nimel püsiva rajooni rekordi kordamine. 200 m läbis ta 22,04-ga (isiklik ja rajooni tippaeg on 1981. aastast 21,6), 400 m hilissügisel Jekabpilsis 49,8-ga. G. Kirsipuu jooksumaneeri on võimatu kellegagi ära vahetada, ta jookseb lõdvalt, kuid erudeeritult. Senisest enamat on takistanud tervisevembud.
Meessprinterite nooremast põlvkonnast jõudsid rajooni kõigi aegade edetabelisse 18-aastane Donald Jäärats (100 m 10,8, 200 m 22,8) ja temast poolteist aastat noorem Tommy Biene (100 m 10,9, 200 m 22,9). Mõlemad noormehed võtavad asja tõsiselt, treenivad kavakohaselt ja panevad rõhku üldkehalisele ettevalmistusele.
Hooaja edetabel lühijooksudes ei teeks häbi ühelegi tugevamale spordirajoonile. Murer tuntakse vaid selle üle, mis saab edasi, kui kauaaegne kergejõustikutreener ja Türi kergejõustikuelu eestvedaja Leonhard Soom oma ameti maha paneb, nagu on karta . Kõige silmapaistvamad on tema teened noorte kiirjooksjate ettevalmistamisel.
Päris edukalt suudeti treeninguvaeva realiseerida ka keskmaajooksudes. Taas küündis 800 m 19-aastane türilane Raivo Rebane ajani alla kahe minuti (1.58,8) ning 1500 m 18-aastane Urmas Utar nelja minuti piirile (4.00,24). Heast küljest näitasid ennast Heldur Meister, Olev Ulp, Heino Pitelkov ja Heldur Kurvits, viimane põhiliselt pikemail distantsidel (5000 m 15.08,9, 10 000 m 31.54,62). Südikuse musterkujuna tuleb esile tõsta nüüd juba neljakümnenda sünnipäeva seljataha jätnud „EKE-Projekti“ insener-projektanti Jaan Lompi, kes ei jätnud vahele ühtki tähtsamat jooksuvõistlust. Ta ise räägib, et talle endalegi olnud üllatuseks, et rajooni suvespartakiaadil 3000 m lõpuponnistuses kõik nooremad maha pudenesid. „Kisub vastupanematu jõuga ja kuidagi ei tahaks veel loobuda , kuid valu jalgades sunnib vist rajajooksult üle minema maastikule,“ ütles ta.
Ei osanud naljalt keegi oodata, et seni tagasihoidlikult esinenud 33-aastane Järva-Jaani kolhoosi metsavaht Kalle Puss saabub selle aasta Vändra maratonilt koju uue rajooni tippajaga 2:51.18.
Naiskeskmaajooksjate perest paistsid silmas 16-aastane Türi Näidissohvoostehnikumi õpilane Ene Merendi ja aasta noorem Paide koolitüdruk Eve Hein. Ainsa rajooni naisjooksjana proovis võimeid 3000 m Järva-Jaani kolhoosis metsaülemana töötav Tiina Idavain, kes sai ajaks 10.46,42. Ta oli teatavasti ka nobedaim naine sügisesel Paide-Türi rahvajooksul. Kõige paremini tunneb ta ennast siiski kodus suuskadel.
Tõsisemaid mõõduvõtmisi ihkas rajooni kõrgushüppe rekordimees, 1984. aasta vabariigi edetabelijuht (2.24) Kalev Martsepp. Hooaja algus ei istunud. Augustis alistus ka 2.20, kuid ilmselt jäi midagi veel varuks ja hooaeg täit rahulolu ei pakkunud. Sama tuleb öelda Ulvi Ivanova kohta, kes pärast eelmise aastal ületatud 1.76 rahuldus nüüd 1.70-ga.
Järvakate kunagisel kuulsaimal alal, naiste ja meeste kuulitõukes (milles lehtselased peavad isegi iga-aastasi auhinnavõistlusi Totti Kasekampi ja Ants Saame rändauhindadele) valitseb juba mõnda aega mõõn. Spetsiaalselt kuulitõuke ja kettaheitega üksi treener rajoonis ei tegele ning tagala paistab kaunis hõredana. Uue 14-meetri mehena kerkis esile vaid armeeteenistusest vabanenud Einar Tannilson. Ta juhib edetabelit 14.06-ga. Vasaraheites seekord keegi kätt ei proovinud. Naiste odaviskes nihutas TSIK-is õppiv Pille Lehemets rajooni rekorditähise 45.62-le.
Tahaks loota , et kergejõustiku kandepinna laienemisele ja meisterlikkuse tõusule Paide rajoonis aitab kaasa kergejõustikuosakonna avamine Türi Näidissohvoostehnikumi spordikoolis. Lisaks kaunis looduses paiknevale staadionile on seal nüüd spordirahva kasutada esmaklassiline õppehall. Uut tuult tiibadesse peaks kaheteistkümnendal viisaastakul tooma ajakohase spordihoone valmimine Jäneda Sohvoostehnikumis, võimlate ja spordisaalide ehitamine „9. Mai“ ja „ Oktoobri “ kolhoosis, mitmete muude spordirajatiste korrastamine või rekonstrueerimine .

• Jooksu õpetus jooksuhuvilistele.
  

Kõige paremini soodustab noore organismi kasvamist ja arenemist päike, välisõhk ja vesi. Nende vahendite ärakasutamisel tervise tugevdamisel ning tippsporti jõudmisel on vaja teada kus joosta , millega joosta ja kuidas joosta. Püüamegi anda esmaseid nõuandeid.
KUS JOOSTA - kõige sobivamad jooksuks on metsasihid- või rajad , tõusude ja langustega maastik , pargiteed. Kui neid ei ole, siis võib kasutada maanteid. Mitte joosta asfaldil, see põrutab jalgu !
JOOKSUVAHENDID - riietuseks sobivad kõige enam villased või puuvillased riietusesemed ja tuulepluus. Riietus peab olema avar ja ei tohi soodustada liigset higistamist. Jalatsitena sobivad pehme tallaga jooksukingad, ketsid.
Hea on kuu leiad omale võrdsete võimetega jooksusõbra. Jooksu alusta kodu või kooli juurest. Jooksu lõppedes katsu ennast pesta sooja veega, selle võimaluse puudumisel vaheta märg pesu kuiva vastu. Väga soovitav on peale jooksu kas palli mängida või võimelda 30-40 minutit. Algkursuse läbimisel on sinu jooksukiiruse määrajaks pulss , mis peab lööma 130-160 lööki minutis (23-27 lööki 10 sekundi jooksul). Pulssi mõõda jooksu alustades, jooksu ajal ja peale jooksu. Kui sa pole varem jooksuga tegelenud, siis tuleb alustada nii, et 1-2 nädalat jooksed 3 korda, 3-4 nädalat 4 korda, siis edasi juba 5 korda nädalas. Jooksu kiirus peab olema selline, et sa suudad jooksupartneriga rääkida. Jooks tuleb lõpetada siis, kui pead ennast tõsiselt jooksma sundima.
Nii jookse senikaua kui suudad järjest läbida:
10-aastased poisid - 4 km; tüdrukud - 3 km
11-aastased poisid - 5 km; tüdrukud - 4 km
12-aastased poisid - 6 km; tüdrukud - 5 km
13-aastased poisid - 7 km; tüdrukud - 6 km
14-aastased poisid - 8 km; tüdrukud - 6,5 km
15-aastased poisid - 9 km; tüdrukud - 7 km
16-18-aastased poisid - 10 km; tüdrukud - 8 km
Nii nagu Sinagi, alustas kunagi nüüd juba olümpiamängudel käinud Enn Sellik. Sina jõuad ka olümpiamängudele, kui talitad nõnda:
1. Enne kui alustad jooksmisega, käi arsti juures;
2. Jäta alatiseks meelde treeningu põhiseadused:
2.1. Jookse alati pingevabalt;
2.2. Harjuta pidevalt ja aastaringselt;
2.3. Ole mitmekülgne - tegele ja võistle ka teistel aladel;
2.4. Ära rutta - suurenda koormust järkjärgult;
2.5. Ära unusta , et treening pole võimete võrdlemiseks, seda näita võistlustel;
2.6. Õpi õigesti puhkama ja toituma;
2.7. Ära jäta oma lemmikalal midagi mõistmatuks. Püüa teada saada kõik (kasuta õpikuid ja õpetaja- treeneri abi);
3.1. Püstitad enesele eesmärgi, mida tahad saavutada;
3.2. Usud kaljukindlalt, et see eesmärk on vajalik;
3.3. Selgitad endale üksikasjalikult mida on vaja teha eesmärgile nõudmiseks;
3.4. Alustad igapäevaste pisiasjade korraldamisest, režiimist, hommikuvõimlemisest jne;
3.5. Õpid ennast valitsema igas olukorras;
3.6. Ei karda ühtegi konkurenti (ka tema on inimene) ega võistlust;
3.7. Ei lase ebaõnnestumise korral tekkida norutunnet ega kaota usku enda võimetesse - võidud ei tule ilma kaotusteta. Kaotustega mõõdetakse sinu tahtejõu tugevust;
3.8. Ei kaota julgust kui on vaja tegutseda iseseisvalt;
3.9. Ei pea oma sõpradeks neid, kes meelitavad Sind sportlikke eluviiside rikkumisele, seega sinu tahtejõu hävitamisele;
3.10. Pea meeles, et võidavad ainult need, kes on meele- ja tahtejõukindlad;
4. Tippudeni spordis jõuavad need, kellel on suur ja püsiv eesmärk.
5. Tugevaks ei sünnita, vaid saadakse pideva ja õige harjutamisega.
6. Harjuta alati ennast tegema seda mis vaja.
Märgi need treeningupõhimõtted oma treeningupäevikusse ja juhindu nendest . Iga algus on raske, raskused pole mitte hirmutamiseks vaid ületamiseks. Kui alustad, ära jäta pooleli ! Head algust ja järjekindlametele - jookse olümpiale!
Samm tundub kerge, jooks sujub kenasti, viis kilomeetrit on juba seljataga, ees teist samapalju. Ühtäkki torkaks keegi nagu noaga vasakusse külge või vähemalt nii tundub. Kutsumata külalised – pisted – on jälle kohal. Distantsi lõpuosa vajub tasakesi käimiseks ja uue pistmishoo vältimiseks. Treeningkoormusest ja jooksurõõmust ei ole enam juttugi.
Pistmine on üks tuntuimatest algaja jooksja vaevustest. Iga liikumisharrastusega tegeleja või võistleja on millalgi selle probleemiga silmitsi seisnud. Kuigi pisteid on rohkem vähetreenitud organismil, ei tee ka hea kehaline seisund selle vastu immuunseks. Kuid siis on põhjused ka juba rohkem individuaalsed.
Tavaliselt kirjeldatakse pistmist kui äkilist, teravat valu, mida treenija tunneb tugeva koormuse ajal kõhu ülaosas. Nii mõnigi kord pistmine takistab vähemalt mõnda aega treeningu jätkamist. Pistmine võib esineda jooksu igal etapil, aga tavaliselt tuleb see esimese 10-15 minuti jooksul. Treenitumatel jooksjatel hakkab pistma tavaliselt maksimaalse pingutuse ajal, näiteks keset võistlust.
Võimalikud põhjused
Pistmise põhjuste ja nende vältimise kohta on olemas palju erinevaid teooriaid. Üks enamlevinud seletus on vahelihase kramp.
Vahelihase kramp tekib selle tähtsa hingamislihase vereringe häiretest ja sellest tingitult hapnikupuudusest. Tugevalt hingates kopsud suruvad suurenedes vahelihast ja joostes jalgade tõstmine aktiviseerib kõhulihased. Mõlemapoolne surve takistab vere liikumist vahelihases ja põhjustab valu. Nõrgad ja jäigad kõhulihased lisavad kalduvust pistmisele.
Teine võimalik põhjus pistmise tekkimiseks on gaaside kogunemine pärasoolde. Seedimise tulemusena moodustuvad gaasid, mille edasi pumpamisele liikumine kaasa aitab. Kui gaaside liikumist takistavad näiteks soolestikus olevad seedimatud jäägid, võib jämesool kõvasti paisuda ja põhjustada pistmise tunde. Tavaliselt on ummistuse tekkekohaks kõhu parempoolne ülaosa, kus sool teeb pöörde.
Ka enne liikumist söödud eine põhjustab tihti probleeme. Vere siirdumine peaasjalikult lihastesse vähendab seedimiseks vajaminevat vereringet ja põhjustab kõhu ja soolestiku krampe. Ka laktoosi mittetaluvus võib olla pistmise põhjuseks. Mõned asjatundjad on pistmise põhjuseks pidanud ka valet hingamis- ja jooksustiili.
Kõik eelpooltoodu on õige kuid omale kogemusele toetudes võin öelda, et 95% kõigist juhtudest kui olen kogenud pistmist on olnud põhjuseks liiga kiire tempo treeningut alustades – kuni 10 min (1,5 – 2 km) tavalisest treeningtempost aeglasemat jooksu aitab organismil koormusega kohaneda ja vastavad muudatused omaks võtta. Kõige lihtsam on võrdlus automootori käivitamisega külmal talvehommikul, millega me möödunud talvel ilmselt kõik kokku puutusime. Lase madalatel pööretel mootoril saavutada teatud temperatuur ja siis võid juba julgemalt gaasi anda kartmata, et mootor võiks “turtsuma” hakata või välja surra. See kehtib ka treeningut alustades – mõõdukas algus tagab enesekindla tunde distantsil ja eduka lõpetamise (O.Valner – maraton 2002 3:00:38).
Liiga külmad joogid või mõned tundmatud spordijoogid võivad samuti pistmist põhjustada. Samuti ka allamäge jooksmine vale stiiliga, ebapiisav soojendus enne võistlust ja liiga kiire tempoga alustamine.
Mõned vahendid kuidas pistmist vältida
Kui pisted tekivad tihti, tuleks vähemalt 3-5 tundi enne füüsilist koormust söömist vältida. Kui sellest ei ole abi, tuleks proovida piimajoomise mahajätmist ja vajadusel ka jahutooted toiduvalikust kõrvaldada kaheks päevaks enne trenni või võistlust.
Vahelihase krampe saab vähendada kõhulihaseid ja vahelihast treenides. Kõige lihtsam viis kõhulihaste treenimiseks on põlved konksus selili lamades tõsta ülakeha. Vahelihast saab treenida kui kiiretempolise jooksu ajal hästi sügavalt sisse-välja hingata . Seda peaks tegema vähemalt paar korda nädalas.
Õigele hingamistehnikale peaks tähelepanu pöörama nii treenides kui ka enne seda. Nn. kõhuhingamine on parim viis jooksu ajal hingamiseks. Siis on ka kopsude alaosad kaasatud. Kõhuhingamist võib harjutada kodus pikali põrandal olles raamat kõhul – sisse hingates raamat peab tõusma ja välja hingates tugevalt langema .
Parim viis vältimaks jämesoole ummistustest tekkivaid pisteid, on muuta oma söömisharjumusi nii, et väljaheide püsib nii pehme, et moodustunud gaas pääseb sellest mööda. Enne treeningut või võistlust peab siis vältima palju tärklist sisaldavaid toiduaineid (leib, kartulid , pasta ) ja sööma palju puu- ja juurvilju.
Kui hakkab pistma, siis esmaabina võib aidata tempo aeglustamine või lausa seismajäämine ja valuliku koha tugev pigistamine sõrmedega. Ettepoole kummardumine ja rahulik sügav hingamine võivad samuti kergendust tuua. Tavaliselt seejärel pisted kaovad ja jooksmist saab jätkata. Kõhu alalihaste venitamine võib samuti aidata. Äärmuslikel juhtudel võib toimida ka Jim Ferrise trikk, mida ta ühel võistlusel kasutas – tundes pisteid, tegi ta keset jooksu kukerpalli, pisted kadusid ja võistluskaaslased olid moraalselt löödud J
Kui pisted jätkvad ka rahuolekus , on põhjust käia tervisekontrollis, et eemal hoida võimalikke haigusi.
Nii hoiad pisted eemal:
1. Väldi söömist 3-5 tundi enne treeningut või võistlust. Pööra tähelepanu ka toidu koostisele .
2. Treeningut alustades vali õige tempo – korralik soojendus on hädavajalik.
3. Treeni oma kõhulihaseid ja vahelihast.
4. Õpi õigesti hingama.
5. Testi milline esmaabi on sinule pistmise vastu parim.