Kaugushüppe ajalugu (2)

Sisukord
Sisukord 2
Kaugushüppe ajaloost Eestis 3
Kaugushüppe ajaloost Vana-Kreekas 5
Kaugushüppe rekordid ja taassünd 6
Kasutatud kirjandus 7
Kaugushüppe ajaloost Eestis
Eesti kergejõustiku vanust on hakatud lugema tartlaste 1909. aasta suvel peetud võistlusest ning selle kavva kuulus ka kaugushüpe. Kaugushüpe oli kavas ka 1909. aasta septembris peetud tallinlaste kergejõustikuvõistluses. Soomlaste järgi olid välja töötatud ka esimesed võistlusmäärused, mille järgi kaevati kaugushüppes äratõukepaku ette 5 cm sügavune renn, et varvastele soodsamat toetuspinda pakkuda.
1913. aastal püstitas Eduard Hiiop Venemaa rekordi paigalt kaugushüppes – 3.02-ga.
1915. aastal augustikuus Moskvas peetud VII ülevenemaalisel eelvõistlusel võitis Eduard Hiiop paigalt kaugushüppe.
1927.aastal asutati Eesti Töölisspordiliit ning Elmar Rähn püstitas töölisspordiliidu maailmarekordi kaugushüppes 7.05-ga. Järgmisel aastal Moskvas I üleliidulisel spartakiaadil võidutses taas Elmar Rähn kaugushüppes. Samuti tuli ta ka samal aastal Eesti meistriks.
Kahekümnendate aastate lõpu tähelepanuväärsemaid saavutusi oli Saara Teitelbaumi tulemus 5.42 kaugushüppes, mis püsis Eesti rekorditabelis 24 aastat.
Üliõpilaste MM – võistlusel 1933. aastal Torinos võitis kaugushüppes Nikolai Küttis 7.26-ga.
Euroopa meistrivõistluste eelsel 1937. aastal võitis Ruudi Toomsalu Londonis kaugushüppe 7.41,5-ga ja teenis üliõpilaste maailmamängudel Pariisis hõbemedali.
Euroopa meistrivõistlustel Pariisis sai Ruudi Toomsalu viienda koha 7.24-ga.
1945. aastal Kiievis üleliidulistel meistrivõistlustel saavutas 18-aastane Eugenia Laasik kaugushüppes teise koha.
1950.ndateks olid osad kergejõustikualad maha jäänud. 1955.aastal tuli päevakorda nende arendamine, eeskätt olid luubi all kõikvõimalikud hüpped.
1957. aastal oli Vilvi Maremäe (Nummert) maailma eliidi hulgas kaugushüppes ja viievõistluses. Võidukalt esines ta III rahvusvahelistel noorsoomängudel Moskavas ning järgmisel hooajal edestas kaugushüppes ka tulevast maailmarekordinaist ja olümpiapronksi Hildrun Clausi.
1960.ndate teisel poolel hakkas edu saatma Eesti sportlasi ka kaugushüppes. Tähelepanu äratasid Paavo Kivine ja Tõnu Lepik. 1965. aastal NSV Liidu meistrivõistluste kvalifikatsioonivõistlustel saavutas Paavo Kivine nagu muuseas tulemuse 7.61, kuid põhivõistluseks ei jätkunud tal siiski karastust. 1966. aastal Eesti ainsa spordilehena ilmunud Spordilehes anti aasta parima sportlase teine koht kaugushüppes 8-meetri-meheks tõusnud Tõnu Lepikule. Paremini kui teistel käis edaspidi olümpiadebütandi Tõnu Lepiku käsi. 1968. aasta algul oli ta toonud II Euroopa hallivõistluselt hõbemedali ja hõbeda võitnud ka USA lahtistel sisemeistrivõistlustel. Tähelepanuväärsel Ameerika-turneel alistas atleet Eestimaalt isegi niisugused kaugushüppekuulsused nagu Ralph Boston ja Robert Beamon. Lisaks 8 meetri saavutamisele eelmistel hooaegadel oli saanud teoks unistuslik ka vahetutes kohtumistes maailma eliidiga. Mexicos pandi kõik paika esimese kahe hüppevooruga. Kohe suutis teha oma sajandihüppe 8.90 Robert Beamon. Teise hüppevooru keskpaigast hüpati juba vihmasajus. Siiski suutis Tõnu Lepik siin Eesti rekordiga 8.09 tagada endale 5.koha ja jäädvustada sel moel oma nime olümpiakrooniks.
Ka Eesti kergejõustiklaste järgmiste hooaegade meenutamisväärsed saavutused rahvusvahelisel areenil on seotud Tõnu Lepiku nimega. 1969. aasta EM-võistlustel Ateenas võitis ta 8.04-ga pronksmedali ja 1970. aastal Viinis peetud I Euroopa sisemeistrivõistlustel pälvis 8.05-ga kulla. Kui mõni võistkonnakaaslane sai sellise saavutuse eest NSV Liidu teenelise meistersportlase tiitli , siis Lepiku ajad arvati olevat ees. Ühest küljest ei eksitudki. Saavutuste lagi jäi küll ületamata, aga Lepik võistles väärikalt EM-võistluste finaalis veel Helsingis (1971) ja Roomas (1974), teenis 8-meetri- mehena viimase üleliiduliste meistrivõistluste hõbeda ja osales olümpial 1976. aastalgi, mil oli kolmekümnene. Kokku kaitses ta Nõukogudemaa kergejõustikuau üleliidulise koondise koosseisus 24 korda, püstitades nii raskesti saavutatava tähise järeltulijale. 1970. aastal Euroopa sisemeistrivõistluste võitmisele keskendunud Tõnu Lepik hüppas kevadel veel 8 m ligi, edasi aga vorm kõigi püüdluste kiuste langes.
1975. aasta rahvaste spartakiaadil tõi hõbemedali Tõnu Lepik.
Tõnu Lepik
Võib öelda, et Tõnu Lepik on end spordiajalukku jäädvustanud mitmekordselt. Alustame sellest, et 20-aastase noormehena ületas ta esimes eestlasena kaugushüppes kaheksa meetri piiri. See juhtus 2. oktoobril 1966. aastal Leninakani uuel staadionil. Noorukese sportlase tagajärg üllatas paljusid, värske rekordimehe seeria aga viitas sellele, et tulemus polnud juhuslik. Tõnu Lepiku õnnestunud hüpped olid: 7.80 – 7.93 – 7.77 – 7.50 – 8.03.
Teatmeteos “Olümpiamängud” võtab sportlase tipp-perioodi kokku järgmiselt: “Olümpiamängudel 1968 kaugushüppes 5. koht (8.09) ja 1976 kvalifikatsioonivõistlustel tulemus 7.49. Em-võistluste pronksmedal 1969 ja sisemeistrivõistluste kuldmedal 1970. NSV Liidu meistrivõistluste hõbemedal 1974-76 ning pronksmedal 1968 ja 1969. Eesti NSV meister 1966, 1970, 1972 ja 1975. Parim tulemus kaugushüppes 8.09. 1968. aasta kevadel jagas olümpialootus maailma kõigi aegade edetabelis 15.-18. kohta.
Kaugushüppe ajaloost Vana-Kreekas
Esimesed olümpiamängud toimusid 776 a. ekr ja sellest ajast on olnud kaugushüpe üks seal olevatest spordialadest, kus võisteldi. 708 a. ekr liideti kaugushüpe koos teiste spordialadega viievõistluseks.
Kreeka kaugushüppe üks erinevus meie omast seisneb selles, et kreeklased kasutasid käes hoitavaid raskusi – halteere. Mõned neist sarnanevad triikraudadega, mõned telefonitorudega ning üks hiljuti Istmoselt leitud halteer on kivisilinder, milles on sõrmede jaoks õnarad. Halteerid kaalusid tavaliselt 1,638 – 3,276 kilogrammi. Nende otstarve ei ole veel praegugi päris selge. Käes hoitavad raskused abistavad nii kaugus- kui ka kõrgushüppajat sel juhul, kui ta paiskab nad hüppe ajal tahapoole, kuid pole mingeid tõendeid, et kreeka hüppajad seda tegid. Mõned vaasimaalid näitavad tegelikult hüppajaid, kes maandumise ajal hoiavad halteere ikka veel käes, ning Philostratos ütleb, et halteerid aitavad hüppajal kindlalt maanduda. Lukianos suhtub halteeridesse selgelt nagu hüppe raskendamise vahenditesse. Aristoteles aga väidab, et atleedid hüppavad halteeridega kaugemale kui ilma nendeta.
Üks kreeka kaugushüppese puutuv veider asjaolu on see, et Philostratose andmeil peeti seda raskeimaks atleetikaalaks, mistõttu selle saateks lubati mängida flööti. Kõigest eelöeldust tulenev vältimatu järeldus näib olevat see, et kreeka kaugushüpe oli kolmik - või, tõenäolisemalt, kaksikhüpe. Järeldus, et kreeka kaugushüpe ei olnud üksikhüpe, paistab olevat vältimatu, kui me aktsepteerime Aristotelese “Füüsikat” kommenteerinud Themistiose väite, et viievõistluse kaugushüpe on katkendliku liikumise näide. Pole kerge leida inimliikumist, mis oleks pidevam kui üksikhüpe äratõuke ja maandumise vahel. Kaksik- ja kolmikhüpe aga jagunevad paratamatult osadeks ning on seetõttu katkendlikud.
On mõningaid tõendeid, mis räägivad kaksikhüppe poolt ja kolmikhüppe vastu. Äratõukepakku tähistav kreeka keele sõna on bater ; üks esimese sajandi entsüklopedist defineerib seda kui “serva, kust tehakse esimene hüpe”, teine kui “keskpaika, kust kord hüpanult hüpatakse uuesti”. Sõnad “esimene” ja “uuesti” näivad otsustavalt tõestavat, et tegemist ei olnud tänapäevase üksikhüppega.
Ehkki mõned vaasimaalid kujutavad atleete, kes võib-olla sooritavad hoota kaugushüpet, annavad palju arvukamad halteeridega jooksvaid hüppajaid kujutavad maalid tunnistust sellest, et kreeka kaugushüpe, nagu meiegi oma, oli hooga hüpe; hoota hüpe kuulus kahtlemata treeningukavasse. Hüppe äratõukepakk oli tõenäoliselt jooksjate stardikünnis.
Philostratose andmeil lubas määrustik hüppe pikkuse mõõtmist ainult sel juhul, kui hüppaja jäljed hüppekastis olid selged. Rhodose raidkirja fragmendis esinevad seoses kaugushüppe ja hüppekastiga sõnad “kaks jalga”. Moretti arvates on see osa eeskirjast, mis nõuab et hüppekast peab olema kaks jalga lai. Tõenäolisem on Beani arvamus, et hüppekast peab olema kahe jala sügavuselt läbi kaevatud.
Lukianos kirjeldab oma “Anacharises” atleete, kes hüppavad üles ja viibutavad õhus jalgu . Ahvatlev on selles näha tänapäeva kaugushüppele iseloomulikku õhus jalgadega hoo andmise treeningut. Tuleb aga rõhutada, et ükski teine tõend seda ei kinnita ja et rumal oleks dogmaatiliselt väita, nagu oleksid jalgadega hoo andmise leiutanud kreeklased; kindel pole ka see, kuidas niisugune hoo andmine oleks kokku sobinud halteeride kasutamisega, mis pidi tegema kreeka kaugushüppetehnika meie omast erinevaks.
Halteeride kasutamine seletab tõenäoliselt flöödimängija osa kreeka kaugushüppes. Kaugushüppe edukus oleneb põhiliselt hoojooksu kiirusest ja äratõukest, kusjuures oma osa mängivad ka õige tõusunurk ning jalgade ja kkätega hoo andmine. Kui kasutati halteere, pidi kätel olema täita isegi tähtsam ülesanne kui meie kaugushüppe korral. Hea ja silmapaistva hüppe erinevus olenes käe- ja jalaliigutuste täpsest korrelatsioonist, kusjuures äratõukehetkel pidi nende liigutuste rütm ühte langema . On väga võimalik, et katkendlik flöödimuusika, eriti vaasimaalidel sageli nähtava kreeka kaksikflöödi muusika aitas seda rütmiprobleemi lahendada.
Käe- ja jalaliigutuste sünkronisatsiooni täiustamiseks tavatsesid kaugushüppajad harjutada käte viibutamist koos halteeridega. See leiti soodustavat üldist füüsilist arengut ja kreeka meedikud soovitasid niisuguseid harjutusi ka nendele, kes ei olnud kaugushüppe spetsialistid .
Kaugushüppe rekordid ja taassünd
Märkimisväärne isik Vana – Kreeka spordis on Chionis, kes 656. a.-l. eKr hüppas tulemuse 7.05. Kaugushüpe on olnud kaasaegsete olümpiamängude kavas algusest peale ehk aastast 1896. Alates 1928. aastast on kavas ka naiste kaugushüpe. Kaugushüpe kuulub ka seitsmevõistluse ja kümnevõistluse kavva.
Naiste maailmarekord kuulub praegu Galina Tšistjakovale (sel ajal NSV Liit), kes hüppas 1988 Peterburis 7.52. Meeste kaugushüppe rekord püstitati 1991 30. augustil Tokyos, kui Mike Powell (USA) hüppas 8.95.
Kasutatud kirjandus
“Eesti kergejõustiku kolmveerandsada”, Tallinn, 1984, “Eesti Raamat”, Ülo Tuulik
“Vana – Kreeka sportlased ja sport ”, H.A. Harris , “Eesti Raamat”, Tallinn, 1979
http://et.wikipedia.org/wiki/Kaugush%C3%BCpe