Kergejõustik (0)

Sisukord

Sissejuhatus 3
1. AJALUGU 3
2. KERGEJÕUSTIKU ALAD 5
2.1 Jooksud 5
2.2 Tõkke- ja takistusjooksud 6
2.3 Teatejooksud 7
2.4 Hüpped 7
2.5 Heited/Tõuked 8
2.6 Mitmevõistlus 8
3. TÄHTSAMAD VÕISTLUSED 9
3.1 Olümpiamängud 9
3.1.1 Suveolümpiamängud 10
3.1.2 Taliolümpiamängud 11
3.2 Maailmameistrivõistlused 12
3.3 Maailma karikavõistlused 14
4. KERGEJÕUSTIKU MAAILMAREKORDID 14
4.1 Reeglid 14
4.2 Usain Bolt 16
4.2.1. Saavutused 19
4.3. Mike Powell 20
4.3.1. Saavutused 22
5. EESTI KERGEJÕUSTIKLASED 23
5.1. Eesti kettaheitjad 23
5.1.1. Märt Israel 23
5.1.2. Aleksander Tammert 23
5.1.3. Gerd Kanter 24
5.1.4. Margus Hunt 25
5.2. Eesti odaviskajad 27
5.2.1. Risto Mätas 27
5.2.2. Andrus Värnik 28
KASUTATUD KIRJANDUS 30

Sissejuhatus

Kergejõustik on üks vanemaid ja harrastatavamaid spordialasid.Kergejõustik hõlmab jookse, sportlikku käimist, hüppeid, heiteid ja mitmevõistlusi. Suurvõistluste kavva kuulub üle 40 ala. Enamik võistlusi peetakse spordiväljakul või staadionil. Pikamaajookse (näiteks maratonijooks) ja käimisvõistlusi korraldatakse harilikult maanteel ja tänavail, krossivõistlusi pargis või metsaradadel.

1. AJALUGU

Kergejõustiku alguseks peetakse Vana-Kreeka olümpiamänge (esimesed olümpiamängud peeti pärimuse järgi 776 eKr). Võisteldi ainult staadionijooksus (dromos ehk stadiodromos; pikkus Olümpias 192,27 m, Ateenas, Epidauroses, Delfis  ja mujal 150–190 m). Hiljem lisandusid pikemad jooksud (diaulos, hippios, dolichos), pentatlon ehk viievõistlus ( kettaheide , kaugushüpe,  odavise , staadionijooks ja  maadlus ) ning relvisjooks.Briti saartelt sai aastasadu hiljem alguse tänapäeva kergejõustik. 19. sajandi keskel alustati ala viljelemist  Suurbritannia  õppeasutustes. 1850 asutati Oxfordis Exeter College'is esimene kergejõustikuklubi, 1855 koostati esimesed võistlusmäärused ja 1866 peeti esimesed Inglismaa meistrivõistlused.1912. aasta suveolümpiamängudel Stockholmis alustati kergejõustiku rahvusvahelise keskorganisatsiooni loomist. 15 riigi esindajad moodustasid selleks asutava komitee ning 1912. aasta augustis toimus Berliinis Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu (International Amateur Athletics Federation; lühend IAAF ) asutamiskongress. Võeti vastu IAAF-i põhikiri, valiti president ja kinnitati 94 maailmarekordit (sealhulgas jooksudes 53 ja käimises 30). IAAF-i peakontor asubMonte Carlos ja liikmesriike on selles 210.Esimesed kergejõustiku Euroopa meistrivõistlused toimusid 1934 Torinos. Maailmameistrivõistlused kergejõustikus aga peeti esimest korda 1983  Helsingis .

2. KERGEJÕUSTIKU ALAD

Olümpiamängudel ja maailmameistrivõistlustel on meestel kavas 24 ja naistel 22 ala. Mehed võistlevad 100, 200, 400, 800, 1500, 5000, 10 000 m ja maratonijooksus, 110 ja 400 m tõkkejooksus, 3000 m takistusjooksus , 4×100 ja 4×400 m teatejooksus , kõrgus-, teivas -, kaugus- ja kolmikhüppes, kuulitõukes, ketta - ja vasaraheites , odaviskes, kümnevõistluses, 20 ja 50 km käimises.Naistel on kavas 100, 200, 400, 800, 1500, 5000, 10 000 m ja maratonijooks, 100 ja 400 m tõkkejooks, 4×100 ja 4×400 m teatejooks , kõrgus-, teivas-, kaugus- ja kolmikhüpe, kuulitõuge, ketta- ja vasaraheide, odavise, seitsmevõistlus ja 10 km käimine.Maailmameistrivõistlusi korraldatakse ka murdmaa- ja maanteejooksus.

2.1 Jooksud

Jooksudes toimub ametlik aja võtmine nii käsiajavõtt kui ka elektriline ajavõtt. Elektriline ajavõtt käivitub automaatselt starteri püstolist või muust stardiseadmest. Finišisse jõudmine registreeritakse finišijoonele paigutatud kaameraga, mis on ühendatud arvutiga. Täisautomaatset elektrilist ajavõttu kasutatakse olümpiamängudel ja maailmameistrivõistlustel. Kõikidel distantsidel 100 kuni 10 000 m jooksuni võetakse aeg 0,01 sekundi täpsusega.
Ametlikuks maailmarekordiks loetakse ainult täisautomaatselt võetud aegu meeste 100, 200 ja 400 m jooksus, 110 ja 400 m tõkkejooksus ning 4×100 m teatejooksus ja naiste 100, 200 ja 400 m jooksus, 100 ja 400 m jooksus ning 4×100 m teatejooksus. Muudel distantsidel loetakse rekordikõlblikuks kas täisautomaatselt või käsitsi võetud aega.
Normaalne jooksurada on 400 m pikk ja koosneb kahest sirgest ja kahest kaarest. Kõigil distantsidel kuni 400 meetrini on igal sportlasel võistlustel oma rada, mis on 1,22–1,25 m lai ja märgistatud 5 cm laiuse eraldusjoonega. Jooksu suund on staadionil vastupäeva.
800 m jookstakse oma rajal esimese kaare lõpuni ja seejärel jätkatakse koos siserajal. Starditakse nii, et vahemaa stardist kuni finišini on kõigile sama pikkusega. Kui 1000 – 10 000 m jooksus on rohkem kui 12 sportlast, võidakse nad jagada kaheks rühmaks, millest üks rühm (umbes 65% osavõtjatest) stardib tavaliselt kaarega märgitud stardijoone tagant. Teine rühm jookseb esimese kaare lõpuni staadioni neljandast rajast üleval pool.
Rahvusvahelistel võistlustel kuni 400 m jooksuni, kaasaarvatud teatejooksud, annab stardikohtunik käsklusi kohtadele ja valmis oma emakeeles. Kui kõik võistlejad on täiesti liikumatud, vajutab stardikohtunik stardipüstoli päästikule ja jooks algab. 400 m pikemad distantsid lähetatakse rajale käsklusega kohtadele ja seejärel kõikide võistlejate täieliku liikumatut olekut kõlab stardipüstoli lask .
Kõikidel distantsidel 100–400 m on madalstart ja stardipakkude kasutamine kohustuslik. Pärast käsklust kohtadele peavad võistlejad võtma stardiasendi oma radadel sisse stardijoone taga. Mõlemad käed ja üks põlv peavad puudutama rada ja mõlemad jalad peavad olema vastu stardipukki. Käskluse valmis peale peavad võistlejad tõusma stardiasendisse nii, et jalad on vastu stardipukki ja käed toetuvad rajale. Kui võistleja alustab liikumist enne püstolipauku loetakse seda valelähteks. 2003 kasutusele võetud reeglite järgi tohib teha ainult ühe valelähte. Teise valelähte korral kõikidel jooksu distantsidel sportlaselt võetakse võimalus edasi võistelda, välja arvatud mitmevõistlejad.

2.2 Tõkke- ja takistusjooksud

Tõkkejooksus on meestel 110 m ja 400 m tõkkejooks ning naistel 100 ja 400 m tõkkejooks. Igal rajal on 10 tõket.
Takistusjooksu põhijooksus 3000 m on 28 kuiva ja 7 veetakistust. Suurvõistlustel peab olema 5 takistust ringi kohta paigutatud nii, et veetakistus oleks neljas. Takistuste vahed peavad olema viiendik ringi pikkusest. Esimese ringi läbimisel ei ole ette nähtud takistuse ületamist. Meeste takistus on 0,914 m kõrge (naistel 0,762 m) ja vähemalt 3,96 m lai. Veetakistus on koos takistusega 3,66 m pikk (naistel 3,06) ja 3,66 m lai. Sportlane peab kas hüppama üle vee või minema veest läbi.

2.3 Teatejooksud

Teatepulka kantakse käes kogu võistluse ajal. Kui teatepulk kukub maha, peab sportlane selle ise üles võtma. Andes vahetuses teatepulga järgmisele sportlasele tuleb püsida omal rajal. Teatepulk on 28–30 cm pikk õõnes ümmargune toru, mille ümbermõõt on 12–13 cm ja mis kaalub vähemalt 50 grammi.
4x100 m teatejooks joostakse algusest lõpuni omal rajal, 4×200 ja 4×400 m esimene ring joostakse omal rajal. 4×400 m teine jooksja ja 4×200 m kolmas jooksja peab jooksma omal rajal kuni tagasirge alguseni .

2.4 Hüpped

Kõrgushüppe postid asuvad teineteisest 4-4,04 m kaugusel. Nende vahel on ümmargune 30 mm läbimööduga latt kaaluga mitte üle 2 kg. Latt peab olema täiesti sirge. Kui latt on postide vahele hoidjatele asetatud, ei tohi see keskelt läbi vajuda üle 2 cm.
Kõrgust peab tõstma korraga vähemalt 2 cm. Mitmevõistluses tohib kogu võistluse ajal latti tõsta 3 cm kaupa. Võistleja peab ära tõukama ühelt jalalt. Katset ei loeta, kui latt kukub võistleja süül maha.
Teivashüppe hoojooksurada peab olema vähemalt 40 m pikkune ja 1,22–1,25 m laiune. Teivashüppe hoojooksu lõppfaasis peab sportlane teiba viima vastavasse auku, mille pikkus on seestpoolt mõõdetuna 1 m ja põhja laius eesservast 60 cm ning mis läheb ühtlaselt kitsamaks, olles tagumises püstservas 15 cm.
Võistlejad kasutavad oma teibaid, mille pikkus või läbimööt ei ole reglementeeritud, kuid teiba pind peab olema sile. Teivashüppes tõstetakse ületatavat latti vähemalt 5 cm kaupa. Võistlejad võivad liigutada teivashüppe tellingut 0,4 m hoovõturaja poole või kuni 0,8 m maandumispaiga suunas, et teha hüpe endale sobivamaks.
Hüpet ei loeta sooritatuks, kui latt ei jää katse sooritamise järel paigale võistleja süül. Võistleja otsustab ise, millist kõrgust ta soovib ületada. Kolme ebaõnnestunud katse järel peab sportlane võistluset lahkuma, kui ei ole seis võitja selgitamisel võrdne mitmel osalejal. Sel juhul toimuvad ümberhüpped. Sama kehtib ka kõrgushüppes.
Parema haarde saamiseks teiba kasutamisel võib kasutada sobivat määret kätel või teibal. Teibi kasutamine käel või sõrmedel ei ole lubatud.

2.5 Heited/Tõuked

Kuulitõuge, ketta- ja vasaraheide sooritatakse ringist (Ø kuulitõukes ja vasaraheites 2,135 m, kettaheites 2,5 m), odavise kaarekujulise äraviskejoone tagant (hoovõturaja pikkus 30–36,5 m). Kuul peab olema siledapinnaline metallkera. Kettal on harilikult puitkorpus, kuid lubatakse kasutada ka metallist, plastmassist ja muust materjalist korpusega ketast . Vasar koosneb metallkuulist, käepidemest ja neid ühendavast traadist. Oda valmistati varem puust, nüüdisajal kasutatakse msg. metallisulameid. Kuulitõukes peab kuul asetsema hoovõtul lõua juures, mitte õlajoonest tagapool ega õla kõrval. Oda peab maandudes puudutama maapinda esmalt otsateravikuga. Keelatud on hoovõtu ajal pöörata selga viske suunda. Katse loetakse kehtivaks, kui heitevahend maandub maapinnale märgitud sektoris (sektori nurk odaviskes 29º, vasaraheites 40º, kuulitõukes ja kettaheites 45º).
Kõigil hüppe- ja heitealadel on katsete sooritamise aeg piiratud.

2.6 Mitmevõistlus

Mitmevõistlustest harrastatakse enim meeste kümnevõistlust ja naiste seitsmevõistlust.
Kümnevõistluse kavva kuuluvad esimesel päeval 100 m jooks, kaugushüpe, kõrgushüpe, kuulitõuge ja 400 m jooks, teisel päeval 110 m tõkkejooks, kettaheide, teivashüpe, odavise ja 1500 m jooks.
Seitsmevõistluses on esimesel päeval on kavas 100 m tõkkejooks, kõrgushüpe, kuulitõuge ja 200 m jooks, teisel päeval kaugushüpe, odavise ja 800 m jooks.
Võistlejail tuleb startida kõigil aladel. Punkte ei pea saama, aga startida tuleb. Üksikalade tulemusi hinnatakse mitmevõistluse punktitabeli alusel, lõppjärjestuse määrab kõigil aladel kogutud punktide summa

3. TÄHTSAMAD VÕISTLUSED

Tähtsaimad rahvusvahelised kergejõustikuvõistlused on:

• Olümpiamängud
  
• Maailmameistrivõistlused
  
• Euroopa meistrivõistlused
  

Veel peetakse järgmisi võistlusi:

• IAAF-i maailma karikavõistlused
  
• Euroopa karikavõistlused
  
• Sisemaailmameistrivõistlused
  
• Euroopa sisemeistrivõistlused
  
• IAAF-i kergejõustiku finaalvõistlused
  

3.1 Olümpiamängud

Nüüdisaegsed olümpiamängud ehk kaasaegsed olümpiamängud ehk olümpiamängud on rahvusvaheline spordi suurvõistlus ja spordipidu, mis on mõeldud jätkama antiikolümpiamängude traditsiooni ning nende õilsat ja rahuarmastavat vaimu.
Nüüdisaegsed olümpiamängud koosnevad olümpiaadi mängudest (ehk suveolümpiamängudest) ja taliolümpiamängudest. Suveolümpiamängud toimuvad iga nelja aasta järel, selle olümpiaadi esimesel aastal, mida pühitsetakse. Taliolümpiamängud toimusid algselt samal aastal suveolümpiamängudega, nüüd aga kaheaastase nihkega iga nelja aasta tagant. Vältimaks mängude liigset lohisevust, on sätestatud, et suveolümpiamängude ja taliolümpiamängude kestus ei tohi ületada 16 päeva.
Olümpiamängude korraldamise otsustab Rahvusvaheline Olümpiakomitee.
Vaatamata kõikvõimalikele riikidevahelistele medali- ja punktiarvestustele on olümpiamängud võistlused individuaalsetel ja võistkondlikel spordialadel sportlaste , mitte riikide vahel.

3.1.1 Suveolümpiamängud

Suveoümpiamängud on kaasaegsete olümpiamängude suvespordialade üritus ning need toimuvad iga nelja aasta järel
Tänapäeval kavva kuuluvad olümpiaalad

• Aerutamine
  
• Džuudo
  
• Jalgpall
  
• Jalgrattasport
  
• Kergejõustik
  
• Korvpall
  
• Kujundujumine
  
• Käsipall
  
• Laskesport
  
• Lauatennis
  
• Maadlus
  
• Maahoki
  
• Moodne viievõistlus
  
• Poks
  
• Purjetamine
  
• Ratsasport
  
• Sulgpall
  
• Sõudmine
  
• Taekwondo
  
• Tennis
  
• Triatlon
  
• Tõstmine
  
• Ujumine
  
• Vehklemine
  
• Veepall
  
• Vettehüpped
  
• Vibulaskmine
  
• Võimlemine
  
• Võrkpall
  

3.1.2 Taliolümpiamängud

Talioümpiamängud on kaasaegsete olümpiamängude talispordialade üritus.
Iluuisutamine oli kavas juba 1908. aasta olümpiamängudel Londonis ja 1920. aasta olümpiamängudel Antwerpenis.
Taliolümpiamänge peetakse alates 1924. aastast.
Algul toimusid taliolümpiamängud samal aastal suveolümpiamängudega. Alates 1994. aastast peetakse taliolümpiamänge nelja-aastase tsükliga, mis on suveolümpiamängude tsüklist kahe aasta võrra nihkes.
Erinevalt suveolümpiamängudest loendatakse taliolümpiamängude puhul mänge, mitte olümpiaade. Sõja tõttu ära jäänud mänge loendamisel ei arvestata.
Tänapäeval kavva kuuluvad olümpiaalad

• Bobisõit
  
• Curling
  
• Iluuisutamine
  
• Jäähoki
  
• Kahevõistlus
  
• Kelgutamine
  
• Kiiruisutamine
  
• Laskesuusatamine
  
• Lumelauasõit
  
• Lühirajauisutamine
  
• Murdmaasuusatamine
  
• Mäesuusatamine
  
• Skeleton
  
• Suusahüpped
  
• Vigursuusatamine
  

3.2 Maailmameistrivõistlused

Kergejõustiku maailmameistrivõistlused on maailmameistrivõistlused kergejõustikus.
IAAF-i asutamisel 1913. aastal otsustati lugeda IAAF-i maailmameistrivõistlusteks olümpiamängude kergejõustikuvõistlusi.
1970. aastatel oli IAAF muutuste lainel ja nii otsustati IAAF-i kongressil Puerto Ricos 1978 korraldada 1983. aastal esimesed maailmameistrivõistlused kergejõustikus.
Võistlusi soovisid korraldada kaks linna, Helsingi ja Stuttgart. 1980. aasta märtsis valiti Pariisis korraldajaks Helsingi.
Esimesed maailmameistrivõistlused kergejõustikus toimusid Helsingis 1983. aastal 7.–14. augustil.
Praegu peetakse neid iga kahe aasta tagant paaritutel aastatel.
Seni toimunud ja kavas olevad maailmameistrivõistlused:

3.3 Maailma karikavõistlused

Maailma karikavõistlused kergejõustikus on rahvusvahelise kergejõustikuliidu IAAF-i poolt korraldatav riikide ja maailmajagude vaheline võistlus. Võistlustest võtavad osa USA, Euroopa, Aafrika, Aasia , Okeaania ja Ameerika võistkonnad ning lisaks Euroopa karika superliiga kaks paremat oma võistkonnaga. Kui on kasutusel 9 jooksurada, saab korraldaja maa ka oma võistkonna välja panna. Võistlustel jagatakse sportlastele rahalisi preemiaid vastavalt saavutatud kohtadele.
Maailma karikavõistlusi on korraldatud 10 korda, esimesed võistlused toimusid 1977. aastal ja viimati võisteldi 2006. aastal.

4. KERGEJÕUSTIKU MAAILMAREKORDID

Kergejõustiku maailmarekordid on Rahvusvahelise kergejõustikuliidu poolt registreeritud kergejõustiku maailma tipptulemused. Maailmarekordid kinnitatakse vastavalt IAAF-i reeglitele ja neid võib püstitada võistlustel, mis on IAAF-i poolt heaks kiidetud. Kõikidel aladel mõõdetakse rekordid meetermõõdustikus (ning tundides ja minutites), välja arvatud 1 miili jooks.

4.1 Reeglid

Maailmarekordite kinnitamiseks kergejõustikus on kindlasti vajalik jälgida järgmisi nõudeid :

• Peale võistlust on sportlane kohustatud tegema dopingukontrolli, vastavalt IAAF-i antidopingu komitee poolt seatud reeglitele.
  
• Individuaalalal peab osalema vähemalt kolm sportlast ja võistkondlikult vähemalt kaks võistkonda.
  
• Staadion ja selle võistlusinventar peab vastama IAAF-i kriteeriumitele.
  
• Võistlused peavad toimuma tingimustes, kus ühes võistlevad sama sugupoole esindajad, mis eriti kehtib maanteejooksudel.
  
• Võistkondlikul alal (teatejooksud) peavad sportlased olema ühe riigi kodanikud.
  
• Tempo dikteerija (jooksu vedaja -jänese) kasutamine jooksudes maailmarekordi püstitamisel on lubatud, kuid ei lubata kasutada sportlast, kes on jäänud maha ühe või rohkem ringe vastavas jooksus.
  
• 100 m jooksus, 200 m jooksus, 100 m tõkkejooksus, 110 m tõkkejooksus ja kaugus- ning kolmikhüppes ei tohi taganttuul ületada 2 m/s. Mitmevõistluses on lubatud keskmine tuul kuni 2m/s, s.t, et 100m , kaugushüppe ja 110mtj tuuled kokku liidetuna ei tohi ületada 6 m/s.
  
• Kõikidel distantsidel staadionil peab olema automaatne ajamõõtja (fotofiniš).
  

4.2 Usain Bolt

Usain St. Leo Bolt (sündinud 21. augustil 1986 Trelawnyis) on Jamaica sprinter , neljakordne olümpiavõitja, 100, 200 ja 4×100 m teatejooksu maailmarekordi omanik ning viiekordne maailmameister .
Ta on ainus, kes on olümpiamängudel püstitanud 100, 200 ja 4×100 m maailmarekordi, ning ainus, kes on olnud korraga nii 100 kui 200 m valitsev olümpiavõitja ja maailmameister.
Usain Bolt sündis 1986. aastal Wellesley ja Jennifer Bolti pojana . Tal on vend Sadeeki ja õde Sherine. Tema vanematel oli külas nimega Trelawney Parish juurviljapood.
Ta alustas jooksutreeninguid 10-aastasena, kui tema andekust märgati. 12-aastaselt oli ta juba oma kooli kiireim 100 meetri jooksja. Keskkoolis harrastas ta veel teisi alasid, kuid tema kriketitreener, nähes tema kiirust, soovitas tal keskenduda kergejõustikule. Tema treeneriks sai endine Jamaikat olümpial esindanud sprinter Pablo McNeil. 2001 tuli ta Jamaika keskkoolide meistrivõistlustel 200 meetris ajaga 22,04 teiseks.
2001. aastal osales ta Jamaika eest esimestel rahvusvahelistel võistlustel. CARIFTA mängudel võitis ta 400 meetris ajaga 48,28 alla 17- aastaste seas hõbemedali, teine hõbe tuli 200 meetris 21,81-ga. Noorte maailmameistrivõistlustel Debrescenis jäi ta 200 m finaalist välja, kuid püstitas isikliku rekordi 21,73.
2002. aastal võitis Bolt juba CARIFTA mängud alla 17-aastaste seas nii 200 kui 400 meetris aegadega 20,61 ja 47,12. Mõlemad olid mängude selle vanuseklassi rekordid, mis püsivad tänini. Seepeale organiseeris Jamaika endine peaminister P.J. Patterson tema kolimise pealinna Kingstoni, et ta saaks treenida koos Jamaika koondisega. Sel ajal oli Bolt 15-aastane, kuid juba 1.96 pikk ja jooksis juba 200 meetrit ajaga 20,53. Samal aastal toimusid Kingstonis juunioride MM kergejõustikus, kus Bolt võitis 200 m 20,61-ga ning tuli teiseks 4×100 ja 4×400 meetri teatejooksus aegadega vastavalt 39,15 ja 3.04,06. Sellega sai temast läbi aegade noorim juunioride maailmameister. IAAF nimetas ta aasta tõusvaks täheks.
Medalisadu jätkus 2003. aastal, kui ta võitis maailma noorsoo meistrivõistlused võistluste rekordiga 20,40, hoolimata vastutuulest 1,1 m/s. Seda esitust tunnustas ka tollane maailmameister Michael Johnson , kes väljendas kartust, et poiss võib end ära kurnata, sest temalt oodatakse liiga palju. IAAF nimetas ta ka 2003. aasta tõusvaks täheks.
Bolt keskendus 200 meetrile ja kordas panameerika juunioride meistrivõistlustel Roy Martini juunioride maailmarekordit 20,13, mis oli joostud juba 1988. aastal. Niisugune saavutus äratas ajakirjanduse tähelepanu ja teda hakati nimetama Michael Johnsoni saavutuste ületajaks. Tõepoolest, ta jooksis 16-aastaselt 200 ja 400 meetris aegu, milleni Johnson küündis alles kahekümneselt, ja tema 200 meetri aeg oli parem kui maailmameistri Maurice Greeni selle hooaja parim aeg. Oma viimastel Jamaika keskkoolide meistrivõistlustel jooksis ta 200 m 20,25 ja 400 m 45,30, parandades meistrivõistluste rekordeid vastavalt rohkem kui poole sekundi ja peaaegu sekundiga.
Aprillis 2004, 17-aastasena hakkas Bolt elukutseliseks. Esmalt püstitas ta CARIFTA mängude alla 20-aastaste rekordid 200 (ajaga 19,93) ja 400 meetris. Ta on ainus alla 20-aastane, kes on alistanud 200 m jooksus 20 sekundi piiri. Niisiis kuulus talle CARIFTA mängude rekord 200 ja 400 meetri jooksus mõlemas, nii nooremas (alla 17) kui vanemas (alla 20) vanuseklassis. 2009. aastaks on kaks neist rekordeist siiski ületatud.
Bolt 2007. aasta MM-i pjedestaalil
Mitu USA kõrgkooli pakkus Boltile stipendiumi ja treeninguvõimalust, kuid Bolt lükkas need kõik tagasi, jäädes treenima Jamaika Tehnikaülikooli juurde samadesse tingimustesse , kus ka amatöörina harjutas.
Bolt võitis oma esimese täiskasvanute suurvõistluste medali Osaka MM-il 2007. Ateena olümpiamängudel oli ta vigastuste küüsis ega jõudnud ajaga 21,05 finaali . Helsingi MM-il 2005. aastal jõudis ta finaali, kuid sai jooksu käigus vigastada ja jäi viimaseks. 2007. aasta meistrivõistlustel Osakas sai ta 200 m jooksus Tyson Gay järel hõbemedali ajaga 19,91.
Bolt on alates 2004 igal aastal jooksnud 200 m alla 20 sekundi. 2007. aasta juunis jooksis ta Jamaica meistrivõistlustel maa rekordi 19,75, ületades Donald Quarrie 36 aastat püsinud rekordi.
Bolt püstitas 31. mail 2008 New Yorgis meeste 100 meetris maailmarekordi 9,72.
Ta uuendas enda nimel olevat 100 meetri maailmarekordit 16. augustil 2008 olümpiamängudel Pekingis, joostes finaalis 9,69. 20. augustil püstitas ta samas 200 m maailmarekordi 19,30 (vastutuulega 0,9 m), ületades 2 sajandikuga oma eeskuju Michael Johnsoni rekordi.
16. augustil 2009 uuendas ta 100 m jooksu maailmarekordit veel kord, saades maailmameistrivõistluste finaalis aja 9,58. See oli läbi aegade suurim rekordiparandus alates elektroonilise ajamõõtmise kasutuselevõtust. 20. augustil püstitas ta ka 200 m jooksus maailmarekordi 19,19.
2011. aasta maailmameistrivõistlustele Taegus saabus Bolt suurfavoriidina ja soovis võita kolm maailmameistritiitlit. Kuni 100 meetri finaalini kulges kõik plaanipäraselt, kuid siis juhtus see mida ei osanud keegi ette näha. Maailmarekordimees Usain Bolt tegi 100 meetri finaalis valelähte ning ta diskvalifitseeriti. Peale võistluste lõppu polnud Bolt nõus meediaga suhtlema , kuid saatis päev hiljem läbi oma mänedžeri meediale pressiteate.
„Esiteks soovin ma õnnitleda oma meeskonnakaaslast Yohan Blake 'i ning teisi medaliste,“ alustas Bolt pressiteadet.
„Loomulikult olen ma ääretult pettunud , et ei saanud valestardi tõttu tiitlit kaitsta. Mu enesetunne oli eeljooksudes väga hea ning olin valmis finaalis väga kiirelt jooksma. Töötasin tänavuse MM-i nimel väga kõvasti ja kõik tundus kenasti minevat,“ seletas Bolt ning lisas , et kõigest hoolimata tuleb tal nüüd edasi liikuda .
„Mul on nüüd paar päeva aega, et ennast 200 meetri peale ümber lülitada ning seejärel ootab ees 4x100m teatejooks. Ma tean, et olen heas vormis ja keskendun täielikult nüüd 200 m jooksule,“ rääkis Bolt.
„Tänan kõiki inimesi, kes mulle häid soove saatsid ning teen kõik endast oleneva, et mu toetajad saaksid taas mu üle uhkust tunda,“ lõpetas Bolt pressiteate.
200 meetri jooksu võitis Bolt kõigi aegade neljanda tulemusega 19,40 oma neljanda maailmameistritiitli Sellest ajast on ta ise kahel ja Michael Johnson ühel korral kiirem olnud. MM-i viimasel alal 4×100 m teatejooks sai ta koos meeskonnakaaslastega uue maailmarekordiga 37,04 veel ühe kuldmedali.
IAAF valis Bolti 2008. aasta maailma parimaks meeskergejõustiklaseks.

4.2.1. Saavutused

Olümpiamängudel
2008 Pekingis

• olümpiavõitja 100 m jooksus 9,69 MR
  
• olümpiavõitja 200 m jooksus 19,30 MR
  
• olümpiavõitja 4x100 m teatejooksus 37,10 MR
  

2012 Londonis

• olümpiavõitja 100 m jooksus 9,63
  

Maailmameistrivõistlustel
2007 Osakas

• hõbemedal 200 m jooksus 19,91
  
• hõbemedal 4 x 100 m jooksus 37,89
  

2009 Berliinis

• maailmameister 100 m jooksus 9,58 MR
  
• maailmameister 200 m jooksus 19,19 MR
  
• maailmameister 4×100 m teatejooksus 37,31
  

2011 Taegus

• maailmameister 200 m jooksus 19,40
  
• maailmameister 4×100 m teatejooksus 37,04 MR
  

Maailma karikavõistlustel
2006 Ateenas

• 2. koht 200 m jooksus 19,96
  

IAAF-i finaalvõistlustel
2006 Stuttgartis

• 3. koht 200 m jooksus 20,10
  

Noorte maailmameistrivõistlustel
2003 Sherbrookes

• maailmameister 200 m jooksus 20,40
  

Juunioride maailmameistrivõistlustel
2002 Kingstonis

• maailmameister 200 m jooksus 20,61
  
• hõbemedal 4x100 m teatejooksus 39,15
  
• hõbemedal 4x400 m teatejooksus 3.04,06
  

4.3. Mike Powell

Mike Powell (sündis 10. novembril 1963 Philadelphias) on USA endine kaugushüppaja, kehtiva maailmarekordi 8.95 omanik.
Esimest korda osales Powell USA koondises 1988. aasta suveolümpiamängudel Söulis. Kaugushüppevõistlus toimus 25. septembril. Juba avakatse järel hõivasid ameeriklased Carl Lewis , Powell ja Larry Myricks kolm esimest kohta vastavalt 8.41, 8.23 ja 8.14-ga. Teisel katsel hüppas Lewis 8.56, Myricks 8.27 ja Powell 8.11. Kolmandal katsel sai Powell teise koha tagasi, hüpates 8.49 (Lewis 8.52, Myricks 8.17). Powelli ülejäänud katsed ei õnnestunud ja ka Myricks ei parandanud oma tulemust, aga Lewis hüppas neljandal katsel 8.72 ja tuli olümpiavõitjaks.
1991. aasta maailmameistrivõistlustel Tokios toimus 30. augustil kõigi aegade kõrgeima tasemega kaugushüppevõistlus. Kaks võistlejat ületasid sellel peaaegu 23 aastat püsinud Robert Beamoni maailmarekordi 8.90. Lewis oli sel ajal kahekordne olümpiavõitja ja kahekordne maailmameister, teda peeti kõigi aegade parimaks kaugushüppajaks ja ta polnud kümme aastat kellelegi kaugushüppes kaotanud. Avakatsel asus Lewis maailmameistrivõistluste rekordi 8.68-ga liidriks , teisel katsel hüppas Powell 8.54. Kolmandal katsel püstitas Lewis isikliku rekordi 8.83. Neljandal katsel näis, et Powell tõuseb liidriks, kuid kohtunikud leidsid mikroskoopilise üleastumise. Seejärel hüppas Lewis 8.91. See maailmarekordiks ei kõlvanud, sest taganttuul oli lubatust tugevam. Siiski oli see seni läbi aegade pikim mõõdetud hüpe. Viiendal katsel hüppas Powell lubatud tuulega 8.95 ja tõusis liidriks. Lewis vastas oma isikliku rekordiga 8.87. Viimast katset ei suutnud Powell hüpata. Lewis hüppas 8.83 ega suutnud võita. Ta oli hüpanud oma elu kolm kõige pikemat hüpet, millel taganttuul jäi lubatu piiresse, ja veel rohkem suutnud veel ühel katsel, mis oli pikem maailmarekordist, mida ta oli kümme aastat püüdnud ületada, ning ometi oli ta Powelli järel teiseks jäänud. Kolmikvõidu tõi USA-le Myricks 8.42-ga ning kunagi varem ega hiljem pole olnud võistlust, kus kolmanda koha tulemus nii kõva olnuks. Powelli maailmarekord püsib tänapäevani ja see on neljas 20. sajandil püstitatud maailmarekord meeste kaugushüppes, mis on püsinud üle 20 aasta. Mitte keegi pole hiljem isegi 20 cm kaugusele maailmarekordist hüpata suutnud ning see käib ka Lewise ja Powelli enese kohta. Selle saavutuse eest pälvis Powell USA aasta parimale amatöörsportlasele antava James Sullivani auhinna.
1992 hüppas Powell Itaalias Sestrieres 8.99, kuid taganttuul oli lubatust märksa tugevam, koguni +4,4 m/s.
1992. aasta suveolümpiamängudel võitsid Lewis ja Powell kumbki oma kvalifikatsioonigrupi, ainult kui Lewis 8.68-ga, siis Powell 8.14-ga. Lõppvõistlusel alustas Lewis 8.67-ga, Powell hõivas 7.95-ga teise positsiooni. Kuid Powell jätkas tõusvas joones: teisel katsel 8.22, kolmandal 8.33, viiendal 8.53 ja viimasel 8.64. Lewis hüppas kahel viimasel katsel 8.50 ning võitis Powelli ees. USA-le tõi kolmikvõidu Joe Greene neljandal katsel hüpatud 8.34-ga.
1993. aasta maailmameistrivõistlused kergejõustikus toimusid Saksamaal Stuttgardis. Lewise asemel oli kolmas ameeriklane Erick Walder. Walder võitis oma kvalifikatsioonigrupi 8.30-ga (Ivan Pedroso Kuubalt 8.23), Powell enda oma 8.15-ga. Kuid Greene suutis kõigest 7.86, mis andis 14.–17. koha. 20. augustil lõppvõistlusel ei suutnud Walder enda tulemust ära teha ja pidi 8.05-ga vastu võtma 4. koha (hõbemedali sai Stanislav Tarassenko 8.16-ga). Pedroso ei saanud üldse tulemust kirja. Powelli võidutulemus oli 8.59.
29. juulil 1995 hüppas Pedroso 8.96, kuid maailmarekordiks seda ei kinnitatud. Väidetavalt polnud tuulemõõtja korras. Kuuba peab tulemust kehtivaks ja Pedrosot maailmarekordiomanikuks.
1995. aasta maailmameistrivõistlused kergejõustikus toimusid Rootsis Göteborgis. Powell võitis oma kvalifikatsioonigrupi 8.25-ga, teises kvalifikatsioonigrupis hüppasid Pedroso 8.45 ja James Beckford (Jamaika) 8.24. Kuid 12. augustil lõppvõistlusel saavutas Pedroso 8.70-ga kindla võidu, järgnesid Beckford (8.30) ja Powell (8.29).
1996. aasta suveolümpiamängudel USA-s Atlantas esindasid USA-d taas Lewis, Powell ja Greene. Avakatsel oli Powell 7.89-ga ameeriklastest parim, teisel katsel hüppas ta 8.17 ja tõusis teisele kohale (Lewis 8.14-ga kolmandaks ). Kolmandal katsel hüppas Lewis 8.50, millega võitis neljanda järjestikuse olümpiakulla kaugushüppes. Greene hüppas 8.24, millega sai pronksi. Ainsana parandas oma tulemust kolmel viimasel katsel Beckford, kes 8.29-ga hüppas end hõbedale. Powell jäi 5. kohale, temal ja Greene'il kolm viimast katset ebaõnnestusid. Pedroso jäi 7.75-ga 12. kohale.
Pärast Atlanta olümpiat Powell loobus spordist. Ta hakkas 2001 küll jälle treenima, et pääseda USA olümpiakoondises 2004. aasta suveolümpiamängudele, aga see plaan ei täitunud. 2009 teatas ta, et hakkab uuesti treenima eesmärgiga ületada üle 45-aastaste meeste maailmarekord, mis kuulub Tapani Taavitsaisele.

4.3.1. Saavutused

Olümpiamängudel

• 1988 hõbemedal 8.49
  
• 1992 hõbemedal 8.64
  

Maailmameistrivõistlustel

• 1991 maailmameister 8.95
  
• 1993 maailmameister 8.59
  
• 1995 pronksmedal 8.29
  

5. EESTI KERGEJÕUSTIKLASED

5.1. Eesti kettaheitjad

5.1.1. Märt Israel

Märt Israel (sündinud 23. septembril 1983 Karksi -Nuias) on Eesti kettaheitja .
Tema isiklik rekord on 12. mail 2011 Chula Vistas heidetud 66.98 ( eelmine 66.56 septembris 2007 Helsingborgis).
2008 lõpetas ta Tallinna Tehnikaülikoolis logistikaõpingud bakalaureusekraadiga ja jätkas ärikorralduse eriala magistrantuuris.
Märt Israel esindas Eestit 2012. aasta suveolümpiamängudel ning tulemusega 60,34 m sai 25.koha ja finaali ei pääsenud.

5.1.2. Aleksander Tammert

Aleksander Tammert (sündis 2. veebruaril 1973 Tartus) on Eesti kettaheitja ja treener.
2010. aastal sai ta Spordiseltsi Kalev tegevjuhiks ning hakkas Egiptuse kettaheitja Omar El Ghazaly treeneriks.[1]
Aleksander Tammert kandis 2012. aasta suveolümpiamängudel Londonis avatseremoonial Eesti lippu.
Tulemusega 60,20 m sai ta 27.koha[2] ja finaali ei pääsenud.
Aleksander Tammert läks 2004. aastal oma kolmandale olümpiale vastu ühe medalisoosikuna. Kevadel Arlingtonis heidetud 68.48 oli Gerd Kanteri järel hooaja neljas tulemus. Kui kaks kanget Virgilijus Alekna ja Róbert Fazekas tundusid tol hetkel küündimatus kauguses, siis pronksmedali nõudlejate ring oli lai.
Algselt kettaheite olümpiavõitjaks tulnud Fazekas jäi võistlusjärgsel dopinguproovi andmisel vahele uriiniproovide vahetamisega, teatasid uudisteagentuurid France Presse ja Reuters. Selline temp tähendas seda, et 29-aastane Fazekas pidi jääma ilma kullast ja loovutama selle Aleknale ja Tammert tõusis pronksile.
Tammerti kolmas olümpiavõistlus lõppes mehe kõrgeima kohaga tiitlivõistlustel, kuid medalist jäi enne ungarlase vahejuhtumit siiski 38 sentimeetrit puudu. Tammerti parimaks jäi avakatsel heidetud 66.66 ja see andis algselt neljanda koha. Neljandas voorus sai valikvõistluselt viimasena tosina parema hulka jõudnud ungarlane Zoltán Kővágó tulemuseks 67.04 ning see andis talle sel momendil pronksi. Tammerti seeria finaalis oli 66.66, x, 64.28, 63.95, 64.04, x
Isiklikud rekordid:
Kuulitõuge 18.05 (1. jaanuar 1999)
Kettaheide 70.82 (15. aprill 2006 Denton)

5.1.3. Gerd Kanter

Gerd Kanter (sündinud 6. mail 1979 Tallinnas) on eesti kettaheitja.
Pärast 1. klassi lõpetamist läks ta koos vanematega Tallinnast elama Vigalasse ning asus õppima Vana- Vigala põhikooli. Keskkooli läbis Gerd Pärnu-Jaagupis. Keskkooli lõpetamise järel siirdus Kanter õppima Tallinna Tehnikaülikooli Kõrgemasse Majanduskooli ärijuhtimise erialale ning sai diplomi 2001. aasta juunis. Hetkel on tal pooleli magistriõpingud Estonian Business Schoolis.
Kanteri elupaikadeks on Tallinn ja Vigala vallas asuv Tiduvere küla. Võistlustel esindab ta Tallinna Kalevit (alates 9. jaanuarist 2007; varem oli ta Pärnu SK Altius esindaja).
Kanterit treenib Vésteinn Hafsteinsson ( Island ). Tema esimene treener oli Ando Palginõmm, samuti on teda treeninud Helgi Parts, Aleksander Tammert seenior ning kuni 30. augustini 2006 Uno Ojand.
2006. aastal võitis ta esimese inimesena Bigbank Kuldliiga jackpot'i.[1]
22. märtsil 2009 püstitas ta Rootsis Växjös tulemusega 69.51 sisemaailmarekordi.

• Pikkus: 196 cm
  
• Kaal: 125-128 kg (2008); 121 kg (2006)
  
• Käte siruulatus : 207 cm
  

Isikliku rekordi areng

• 1996 46.92 (1,5 kg ketas )
  
• 1997 50.40 (1,5 kg ketas)
  
• 1998 47.37 (2 kg ketas)
  
• 1999 49.25
  
• 2000 54.07 (10. mai)
  
• 2000 55.98 (24. mai)
  
• 2000 56.09 (11. juuni)
  
• 2000 57.15 (30. august Tallinn)
  
• 2000 57.68
  
• 2001 60.47 (15. august Tartu)
  
• 2002 61.56 (10. märts Pula , Horvaatia)
  
• 2002 62.28 (28. aprill Tartu)
  
• 2002 63.17 (18. mai Tartu)
  
• 2002 64.67 (14. juuli Helsingborg, Rootsi)
  
• 2002 66.31 (26. juuli Tartu)
  
• 2003 67.13 (5. september Tallinn)
  
• 2004 68.05 1. mai (La Jolla, San Diego , California, USA)
  
• 2004 68.50 (Eesti rekord; 5. juuni Sevilla, Hispaania )
  
• 2005 68.61 (Eesti rekord; 24. aprill San Diego)
  
• 2005 70.10 (Eesti rekord; 28. aprill San Diego)
  
• 2006 72.30 (Eesti rekord; 4. september Helsingborg)
  
• 2006 73.38 (Eesti rekord; kõigi aegade 3. tulemus; 4. september Helsingborg)
  

5.1.4. Margus Hunt

Margus Hunt (sündis 14. juulil 1987 Karksi-Nuias) on Eesti kettaheitja ja Ameerika jalgpalli mängija.
2006. aasta kevadel treenis ta kolm nädalat Lõuna-Aafrika Vabariigis koos mitmekordse odaviske maailmameistri ja olümpiavõitja Jan Železnýga ja 5. aprillil sõlmis ta toetuslepingu lennufirmaga Estonian Air. Maikuus Tallinnas toimunud heitjate seeriavõistluse teisel etapil heitis 1,75 kg ketast 63.98, mis on ka uus Eesti juunioride rekord, selle tulemusega läks ka hooaja edetabeli liidriks. Tartus Gustav Sule mälestusvõistlusel heitis 2 kg ketast 59.31. Tulemus on uus juunioride rekord 2 kg kettaga ja samuti ka isiklik rekord. Eelmisele isiklikule rekordile heitis Hunt otsa kaks ja pool meetrit.
9. juunil 2010 parandas Hunt oma isiklikku rekordit ja heitis esmakordselt meeste kettaga üle 60 meetri (60.30). 25. juunil heitis ta uueks rekordiks 60.36. 6. juulil parandas ta taas rekordit (61.33).
Tema isiklik rekord vasaraheites on 64.89 (püstitatud 28. märtsil 2008 Arlingtonis) ja kuulitõukes 17.98 (püstitatud 22 märtsil Wacos).

• Pikkus: 205 cm
  
• Kaal: 110 kg
  
• Käte siruulatus: 211 cm
  

Isikliku rekordi areng

• 2004 58.30 (1,75 kg ketas)
  
• 2004 69.50 (1,5 kg ketas)
  
• 2004 56.48 (2 kg ketas)
  
• 2005 62.19 (1,75 kg ketas)
  
• 2006 63.98 (1,75 kg ketas)
  
• 2006 59.31 (2 kg ketas)
  
• 2006 66.35 (1,75 kg ketas) Juunioride maailmarekord
  
• 2006 68.32 (1,75 kg ketas) Juunioride maailmarekord
  
• 2010 60.30 (2 kg ketas)
  
• 2010 60.36 (2 kg ketas)
  
• 2010 61.33 (2 kg ketas)
  

5.2. Eesti odaviskajad

5.2.1. Risto Mätas

Risto Mätas (sündinud 30. aprillil 1984 Viljandimaal Pärstis) on Eesti odaviskaja .
Isiklik rekord on 82,10 m (8. juuli 2012, Tallinn). Ta esindas Eestit 2012. aasta suveolümpiamängudel, kuid lõppvõistlusele ta tulemusega 78,56 ei pääsenud.
Saavutused

• 2003: Eesti juunioride meister
  
• 2003: Juunioride euroopa meistrivõistlused XII koht
  
• 2004: Eesti meistrivõistluste V koht
  
• 2005: Universiaadi XIV koht (70.52)
  
• 2006: Eesti meistrivõistlused II koht
  
• 2006: Euroopa Meistrivõistluste XIX koht
  
• 2006: Kuldliiga finaal I koht
  
• 2006: Yokohama Supermeet I koht
  
• 2007: Eesti meistrivõistluste I koht
  
• 2007: 24. Suveuniversiaad Bangkokis VI koht
  
• 2011: 26. Suveuniversiaad Shenzhenis IV koht
  
• 2012: Londoni suveolümpiamängudelt XXI koht, finaali ei pääsenud.
  
• 2012: Eesti meistrivõistluste I koht
  

Isikliku rekordi areng

• 2004: 73,31
  
• 2005: 79,68
  
• 2006: 80,53
  
• 2011: 81,56
  
• 2012: 82,10
  

5.2.2. Andrus Värnik

Andrus Värnik (sündis 27. septembril 1977 Antslas) on Eesti odaviskaja.
Isiklik rekord: 87.83 (19. august 2003 Valga, Eesti rekord).
Andrus Värnik on 182 cm pikk ja kaalub 97 kg. Ta elab Antslas, kuulub klubisse Võru KJK Lõunalõvi ja treenib Heino Puuste juhendamisel. Alates 2009. aasta kevadest treenib Värnikut Sulev Lepik.
Värniku hobid on golf ja tennis.
Värnik valdab võru keelt.
Saavutused
Olümpiamängudel
2000 Sydneys :
15. koht 81.34 (22. august)
2004 Ateenas:
6. koht 83.25 (28. august)
[redigeeri]Maailmameistrivõistlustel
2003 Pariisis Saint-Denises:
2. koht 85.17 (31. august)
2005 Helsingis:

koht 87.17 (10. august)

KASUTATUD KIRJANDUS

http://et.wikipedia.org/wiki/Kergej%C3%B5ustik
http://et.wikipedia.org/wiki/Kergej%C3%B5ustiku_maailmarekordid
http://et.wikipedia.org/wiki/Kaasaegsed_ol%C3%BCmpiam%C3%A4ngud
http://et.wikipedia.org/wiki/Kergej%C3%B5ustiku_maailmameistriv%C3%B5istlused
http://et.wikipedia.org/wiki/Euroopa_meistriv%C3%B5istlused_kergej%C3%B5ustikus
http://et.wikipedia.org/wiki/Maailma_karikav%C3%B5istlused_kergej%C3%B5ustikus
http://et.wikipedia.org/wiki/Usain_Bolt
http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Kergej%C3%B5ustikuliit
http://et.wikipedia.org/wiki/Mike_Powell
http://et.wikipedia.org/wiki/M%C3%A4rt_Israel
http://et.wikipedia.org/wiki/Aleksander_Tammert
http://et.wikipedia.org/wiki/Gerd_Kanter
http://et.wikipedia.org/wiki/Margus_Hunt
10