Rein Aun (0)

Rein Aun
Referaat
Sisukord
Sissejuhatus 3
Lapsepõlv 3
Sportlaskarjääri algus 3
Ülikooliaeg 4
Olümpia lähenemine 4
Tokio olümpia 5
Järnevad aastad 6
NSV Liidu rahvaste IV spartakiaad 7
México olümpia 7
Elu pärast olümpiat 8
Kasutatud kirjandus: 9

Sissejuhatus

Rein Aun oli eesti kergejõustiklane. 1964. aasta Tokio olümpiamängudel kogus mees 7677 punkti (uue arvestuse järgi 7842 punkti) ja sai selle tulemusega hõbemedali vääriliseks.

Lapsepõlv

Rein Aun sündis 5. oktoobril 1940 Tallinnas. Tema isa suri, kui poiss oli alles 10-aastane ning Rein abistas emal viieliikmelise pere ülalpidamises. Sporditegemise kõrval jõudis noormees õppida ka muusikakoolis ning koolivaheaegadel käis ta leiba teenimas: alguses ema töökohas Taksopargis, hiljem paemurrus, kus tõstis 4 tundi päevas kivilahmakaid. Pärast tööd jätkus Reinul aga ka energia, et staadionil või palliplatsil rassida.
Nii kasvas Rein Aunast sitke mees. Ta oli õppinud tööd armastama ning juba varakult teenis ise raha oma koolirõivaste ja treeningvarustuse ostmiseks.
Juba 12-aastaselt, Klooga pioneerilaagri võistlustel, rassis Rein Aun kaas teha kõikidel aladel, kuid pikakasvulisele saledale poisile sobisid kergejõustiku alad, eriti kaugushüpe, kus tulemuseks juba siis märgiti 3.83. Rein armastas sporti teha, sõpradega jõudu või kiirust mõõta. Poiss mängis erinevaid pallimänge – jalgpalli, korvpalli , võrkpalli, isegi tennist, kuid 14-aastaselt asusid sõber Peeter Laanega treenima Vladimir Žulini noortegruppi. Poisid kasvasid ning energiliselt tegid kõike, mida treener pakkus. Poisid kasvasid tugevateks ning arendasid oma tehnikat . 16-aastaselt jooksis Aun 100 meetrit 12,5 sekundiga, hüppas kaugust 6.02, kõrgust 1.60. Juba sel ajal oli Reinul kasvu 186 sentimeetrit .

Sportlaskarjääri algus

Esimese kümnevõistluse tegi Aun kaasa Tallinna Lastestaadionil 1957. aastal, kust väljus võitjana, võites Uno Palu rändkarika, mille andis üle ei keegi muu kui Uno Palu ise. Pärast suurt võitu, leidis harjutamine Vladimir Žulini käe all konkreetse eesmärgi, mis omakorda viis fantastilise tööni. 17-aastaselt võis Aun võrrelda end vabariigi tugevmate spordimeestega, 18-aastaselt rakendas ta juba klassifikatsiooninõudeid. 1959 . aastal saavutas Rein Aun Užgorodis Eesti noorterekordi.
18-aastasena hämmastas Rein Aun kõiki mitte ainult kaugushüppe võitmisega Tallinna-Tartu linnavõistlusel, vaid veel enam oma võistlemilustiga. Kevadel startis ta kahe kuu jooksul 14 võist-lusel kokku 50 korda. Seejuures võistles ta oma kooli meistrivõistlustel ühel päeval üheksal alal.
Aunaga samaaegselt kerkis Nõukogude areenile samaealine lootustandev kümnevõistlusetäht Juri Djatškov, kes püstitas üleliidulise noorterekordi ning kellele oma elu parimas vormis olnud Uno Palu loovutas sõidupileti olümpiale. Hiljem selgus küll, et poiss ei õigustanud temale pandud lootu-si ei Roomas ega ka edaspidi. Võistlustel torkas silma Auna ja Djatškovi erinevus olemuses. Juri oli pikem, painduvam, viimistletuma tehnikaga, ökonoomsemalt võistlev, kuid puudu jäi vastupidavu-sest, sitkusest, karastatusest, võistlejahingest. Aunal oli seda ikka rohkem olnud, mistõttu hiljem nendevaheline konkurents lõplikult Auna kasuks pöördus.

Ülikooliaeg

Ülikooli astumine tõi kaasa järsu iseseisvumise – režiim oli teine, puudus õpetajalik kontroll ja ka uus treener Fred Kudu kohtles oma kasvandikke kui iseseisvaid inimesi. Aun oli juba saavutanud esimese tipu spordis , kuid järgmine oli kaugel mägede taga. Käegakatsutav eesmärk puudus ning noormehe areng jäi seisma. Energia kees üle mujal – teda ümbritsevate austajate ringis . Poisikeselik ülemeelikus tõi järgemööda pahandusi , millele pani punkti eksmatrikuleerimine ülikoolist, misjärel mees asus tööle Käärikule.

Olümpia lähenemine

Tokio olümpia lähenes ning Kääriku spordibaasi kogunesid Nõukogude Liidu olümpia-kandidaadid, aga seal igapäevase töö kõrval treenivale Aunale tähelepanu ei pööratud. Ka Leningradi Talvestaadionil kuuevõistluses teisele kohale tulemine ei aidanud. Neil päevil aitas teda Valter Kalam, kes noormeest õhutas: „Võta kätte ja käi olümpial ära!“
Aun suutiski end maksma panna, kuid seda peaaegu viimasel minutil. Juulis toimunud vendade Znamenskite mälestusvõistlustel Kiievis tuli Aun uue isikliku rekordiga 7438 (uue arvestuse järgi 7068) punktiga teiseks, mispeale ka tema olümpiakandidaatide treeningkogunemisele kutsuti.
Tokiosse sõitjad selgusid Nõukogude Liidu meistrivõistlustel Kiievis. Auna vaevas sel ajal vana häda – krooniline põskkoopapõletik ja sellega kaasnev palavik . Rein polnud kindel kas startida või mitte ja pidas nõu arstidega, kuid sellegipoolest suutis mees korrata isiklikku rekordit 100 meetris (10,8) ja kaugushüppes (7.33). 30-kraadises kuumuses jätkus Aunal veel energiat nõu anda ka teist ala sooritavatele omainimestele ning peagi unustas ta oma tervisehäda sootuks. Kuuli tõukas mees 14.04, kõrgust hüppas 1.90. Esimese võistluspäeva lõpus püstitas Aun veel isikliku rekordi 400 meetris (59,2) ning oli teisel kohal 4470 punktiga.
Teist päeva alustas Aun isikliku rekordiga tõkkejooksus (15,5), ketast lennutas 44.00, teivashüpe lõppes tulemusega 4.10. 8000 punkti piir juba paistis ning selles oleks ära kulunud 60 meetrine odakaar, kuis suve läbi muret teinud küünarliiges vedas alt ning Aun saavutas odaviskes vaid 52.21. Enne 1500 meetri jooksu ennustati Aunale pronksi, kusjuures hõbemedal oleks ta kindlasti Tokiosse viinud. Rein jooksis välja oma elu tugevaima 1500 m aja – 4.17,6 ning ootamatult katkestas kolmekordne Euroopa meister Vassili Kuznetsov. Uue Eesti rekordiga – 7917 punkti – saavutas Rein Aun Mihhail Storoženko järel teise koha ning sõidu olümpiamängudele.

Tokio olümpia

Aun oli järsku tõusnud maailma eliitsportlaste hulka. Hooaja tabelis kuulus talle kuues koht, kuid uue punktitabeli järgi lausa viies koht. Nimelt soosis uus tabel ühtlasemate võimetega mehi. Uue tabeli järgi edestas Aun Storoženkot, andes Aunale 7813 punkti ja Storoženkole 7771 punkti endise 8014 punkti asemel.
Tokio olümpia oli niisiis 24- aastasele Rein Aunale esimesed võistlused raja taga ning kohe ka kõige tähtsamad ja suurima vaatajaskonnaga.
19. oktoobril alustas Rein Aun võistlemist Tokio olümpial. 100 meetrit 10,9-ga läbinud Aun oli esimese ala järel Kuznetsoviga kolmandal-neljandal kohal. Kaugust hüppasid mehed vastutuult, mistõttu tulemused tavapärasest nõrgemaks jäid. Oma 7.22-ga oli Aun sel alal parim. Kuulitõuge ei läinud mehel nii hästi – treeningutel saavutatud 15.80 asemel pidi Aun leppima 13.82-ga. Pärast paaritunnist puhkust järgnes kõrgushüpe, kus Aun ületas oma senise rekordtulemuse 1.93, millest kõrgemale suutis hüpata vaid Walde. 400 m jooksus võitis Rein Aun oma jooksu 48,8-ga, mis sai ka tema isiklikuks rekordiks. Esimese võistlus-päeva lõpuks oli Rein Aun 4067 punktiga kolmas Holdorfi ja Walde'i järel.
Teine päev algas Aunal kehvasti. Soojenduse ajal lõi ta pöia nii tugevasti vastu tõket ning 110 m tõkkejooksus pidi mees leppima Kiievis joostud 15,5 asemel vaid 15,9-ga – iga kümnendiksekund tähendas siin 10 punkti. Kettaheites saavutas Aun 44.19, teivashüpe algas valusa kukkumisega, kuid sellegipoolest suutis mees hüpata isikliku rekordi – 4.20. Järgneval alal – odaviskes – muretses Aun oma küünarliigese pärast, kuid suutis siiski välja visata 59.06. Aun oli nüüd juba medalivõidus kindel, kuid hõbedast ja kullast ei osanud ta unistadagi. Viimasel alal – 1500 m jooksus – astusid rajale 9 ala kuus parimat . Hetke punktide seis oli Holdorfil 7326 punkti, Waldel 7266 ja Aunal 7199. Tükk aega jooksis Aun Holdorfi ja Walde selja taga, kuid siis mõistis, et tempo on liiga nõrk ning läks ette. Aun lõpetas 1500 m jooksu esimesena – 4.22,3. Pronksi võitmises polnud enam kahtlustki. Aun ootas veel teiste sportlaste lõpetamist ning aitas üles tõsta Holdorfi, kes ennast täiesti tühjaks oli jooksnud. Seejärel märkas Aun Kudut ja Korobkovi, kes talle tribüünialusest käigust rõõmsalt kahte sõrme näitasid – Aun oli teine.
Nii Nõukogude Liidu kui ka Saksa FV spordiajakirjad tunnis-tasid, et Aun oleks vabalt võinud olla olümpiavõitja, sest tema Kiievis joostud 1500 m aeg – 4.17,6 – oli olnud tugevam Hol-dorfi Jenas joostud 4.48,8-st lausa 207 punkti võrra, mis oleks andnud Aunale olümpiavõidu. Sellegipoolest oli Auna tulemus fantastiline – Rein Aun tõi NSV Liidule esimese kümnevõistluse hõbemedali. Kümnevõistluse võitis Holdorf 7887 punkti, teiseks jäi Rein Aun 7842 punktiga ning kolmas oli Walde 7809 punkti-ga.
Pjedestaalile minekuks pani Aun selga esindusdressid, kuid nähes, et konkurendid on liiga väsinud, et riideid vahetada, vahetas ka Aun esindusriided higiste võistlusriiete vastu. Pjedestaalile astuski Aun austuses Holdorfi ja Walde vastu higist märjas võistlusdressis, määrdunud sidemeis ja paljajalu . Auna lugupidamine konkurentide vastu ei tulnud aga mitte nende võistlustulemustest, vaid esmajoones sellest, kuivõrd üks või teine on sõber ja seltsimees , „oma poiss“.
Olümpia hõbedavõit ei teinud aga Auna uhkeks. Ta jäi ikka „omaks poisiks“. Selle oli ta kaasa saanud lapsepõlvest, mil omasugustest tuli lugu pidada ning ennast paremaks pidavaid inimesi vihati.

Järnevad aastad

Rein Auna tulemused 1965. aasta suvel andsid vaatamata kõigele tunnistust mehe heast vormist ning äratasid lootust jätkuvate tippude poole pürgimisele.
Esimene start tuli teha NSV Liidu – USA maavõistlusel Kiievis. Enne võistlust võitles Aun nädal aega gripiga – neelas tablette ning talus süstimist. Kahjuks ei leitud olümpiahõbedale väärilist asen - dust ning mees pidi startima gripist kodumata. Gripp andis aga tunda ning mees väsis kiiresti. Sellel võistlusel pidi Aun leppima kolmanda kohaga ning 7556 punktiga.
Selle suve järgmisi esinemisi ja treeninguid häiris jalavigastus. Polnud kindel Auna osalemine NSV Liidu meistrivõistlustel Alma-Atas, kuid võistkonna huvides lasi Aun end siiski kirja panna, kuid võistlusel pidi mees leppima kaheksanda kohaga. Maailma hooaja edetabelis jäi Aun Kiievis saavutatud tulemusega seitsmendaks. Sellegi poolest oli olümpiamedal andnud Aunale üldise lugu-pidamise.
1966-ndat aastat alustas Rein Aun üsnagi lubavalt. Kevadel Schweinfurdis toimunud NSV Liidu ja Saksa FV teisel kümnevõistlusematšil oli kohal selle ala Euroopa paremik, Aunale kuulus 7682 punktiga teine koht.
Järgnevalt hoidis Rein Aun energiat NSV Liidu – USA maavõistluseks, kuid viimasel momendil jäi matš ära ning mehe vorm hakkas võistlusteta langema. Hilja oli midagi parandada ning EM-võistlused Budapestis lähenesid. Budapesti sõitis Aun Euroopa teisena, kuid saavutas seal sakslaste järel viies. Eestlased olid pettunud – võistlustele oli pääsenud tervelt viis sportlast, kuid medalit ei võitnud keegi.
1967. aasta juunis kogunesid Kadriorgu NSV Liidu, Saksa FV ja Saksa DV paremik, lisaks sportlased Soomest ja Itaaliast. Samal ajal maadlesid Eesti mehed vigastustega. Aun tegi küll katset külalistele vastu hakata, kuid jalavigastuse tõttu pidi kolmanda ala järel katkestama ning võistlust tribüünidelt jälgima. Aunale pandud ootused oli kõrged ning rahvas pettus. Arvati koguni, et sport -lane simuleerib. Mõned päevad hiljem jõudsid arstid vea jälile ning operatsiooni teel eemaldati Reinu hüppeliigesest lahtine luukild.
Varsti peale seda sai Aun end jälle kokku võtta ning alustada treeningutega. Ees seisis NSV Liidu rahvaste IV spartakiaad, mis oli Auna jaoks peaaegu et viimane võimalus enda rehabiliteerimiseks. Ka Auna treener Fred Kudu poleks suutnud rohkem taluda. Tema oli see, kes õpilase pärast närve kulutas ja nii mõnigi kord tema eest kostis , pannes iseenda reputatsiooni ohtu.

NSV Liidu rahvaste IV spartakiaad

NSV Liidu rahvaste spartakiaadile läks Aun ilma suurema ettevalmistuseta, kuid samas seisus olid ka Otsmaa ja Paalo. Kellelgi neist polnud vigastused lasknud tervet programmi ühtejärge läbi võtta.
Esimene võistlusala Lužnikis oli 100 meetri jooks, mis näitas kohe ära, et Aun on vormis. Rein Auna ja ta tugevaima konkurendi Viktor Mihhailtšenko saavutatud 11,0 jäigi Lužniki raskel rajal kümnevõistlejate parimaks tulemuseks. Kaugust pidi Aun hüppama oma nõrgemalt jalalt, mistõttu 6.78 oli väga lähedane tema plaanile hüpata 6.80. Kuulitõukes viis Aun isikliku rekordi 14.93-ni. Vihmasadu raskendas sportlaste olukorda veelgi. Kõrgushüpe kujunes seetõttu nii mõnelegi komistusalaks, kuid Aun võis rahul olla haigelt jalalt hüpatud 1.80-ga. 400 meetris oli Aun peajagu teistest üle – 49,4 porisel rajal. Esimese päeva järel oli Rein neljas, kuid liidrile kaotas vaid 28 punktiga.
Teise päeva võistlustingimused polnud paremad. Vihmast raske rada ei võimaldanud kellelgi saada tõkkejooksus aaega alla 15 sekundi. Auna ajaks sai 15,7 (isiklik rekord tol ajal oli 15,5). Kettaheites oli ta 45.58-ga tugevamate seas, misjärel tõusis oma punktisummaga teiseks. Kõrgus-hüppel või tõkkejooksus oli Aun aga vigastanud lihaseid reie siseküljel, mis teivashüppes tunda andsid. Pärast tuimestavaid süste suutis Aun treeneri ja arsti nõuannet – lõpetada kõrgusel 3.80 – eirates ületada ka neli meetrit. Odaviskes oli mees jälle parimate hulgas 60.24-ga ning asus üheksa ala järel teisele kohale. 1500 m liidrite jooksus läks Aun tempot dikteerima ning lõpetas 4.27,4-ga. See oli piisav, et punktitabelis suurimat konkurenti – Mihhaltšenkot – ületada ning 7622 punktiga sai Rein Aunast viimaks ametlikult NSV Liidu meister. Kodumaal oli Rein Aun jälle kangelane, kuid nii mõnigi tegi maha Nõukogudemaa mahajäämist ning heitis Aunale ette halba tulemust.
Pärast spartakiaadi suutis Aun võita ka Magdeburgis toimunud kohtumise Saksa DV koondisega 7979 punktiga.

México olümpia

Olümpia tõmbas Auna jälle vastupandamatult ning pani ta meeletu pingega treenima. Treenimise nimel võttis ta end kokku ja lõpetas TRÜ Kehakultuuriteaduskonna, kuid kõik ei olnud nii lihtne kui Tokio künnisel. Aun oli hakanud tundma kümnevõistluse raskust. Väheseid esinemisvõimalusi saat -sid ka vigastused ning noored sportlased tulid peale. Kõik raskused suutis Aun siiski ületada.
Olümpiahooaega alustas Rein Aun Austria linnakeses Schielleitenis, kus Aunale alistusid üsna suurelt Nikolai Avilov, Saks DV paremikku kuuluvad Sigfried Pradel ja Axel Richter. Võidusumma 7877 oli algava olümpiahooaja tipptulemus maailmas. Auna vorm aina tõusis ning juulis demonst-reeris ta seda vabariiklikel võistkondlikel meistri-võistlustel isiklike rekorditega 100 meetris (10,6), kuulitõukes (15.15) ja odaviskes (71.90).
Vorm vajas väljavalamist, mistõttu võttis Aun sihikule kaalukad rekordid hoopis viievõistluses. Tema vorm üllatas Auna ennastki, kui iga ala, mida mees sooritama hakkas, lõppes isikliku rekordi-ga. Kaugust sai hüpata jälle tervenenud tõukejalalt, mispeale mees hüppas isikliku rekordi 7.33. Odaviskes ja kettaheites lisandus isiklikule rekordile tublisti sentimeetreid, 200 meetris kärpis sekundikümnendikke. Enne viiendat ala, 1500 meetri jooksu, oli Aunal 5-punktiline edu Kurt Bendlini rekordigraafikuga võrreldes. Aun finišeeris 4.34,4-ga ja 4079 punktiga, mis tõi maailma tipptulemuse meie kergejõustiklasele.
Aun oli sportlaskarjääri algul olnud tugev jooksudes, kuid nõrk heidetes. Nüüdseks oli ta saanud kunagistel nõrgematel aladel maailma parimaks kümnevõistlejaks.
México olümpia tarvis sõitis Aun ettevalmistusele Tsahkadzorisse, kuid sealsetes tingimustes kao-tas mees vajaliku kehakaalu ning värskuse. Auna vorm langes, kuid sellegi poolest suutis tiitlikaitsja ja rekordimees püsida olümpiaeelsetel NSV Liidu meistrivõistlustel Leninakanis ülesannete kõrgu-sel. Meistrivõistlustel võistles mees hästi, saavutades esimese koha 8026 punktiga Lanka ja Avilovi ees.
Rein Aun oli enne olümpiat tugevalt spordipressi ees ning temalt oodati häid tulemusi. Tema rivaali Bendlini aga kimbutas reielihaste vigastus ja haige küünarliiges. Lõpuks oli aga Aun see, kes pärast häid sooritusi 100 meetri jooksus, kaugushüppes ja kuulitõukes lõpetas võistluse 400 meetri jooksuga, kui vähese soojenduse tõttu esimesest kurvist väljudes reielihase rebestas.

Elu pärast olümpiat

Spordist loobuda ja vabatahtlikult kõrvale astuda Rein Aun ei kavatsenud. Ta leidis, et on veel maid, kuhu jalg pole astunud , kuid ta avastas ka, et on jäänud vanaks , vähemalt sportlaskarjääri jaoks. Ta oli rõõmu tundnud NSV Liidu meistri tiitlist, Nõukogudemaa rekordist, kuid silme eest oli kadunud kindel siht veel tundmata rõõmude näol.
Aun jäi NSV Liidu koondisesse ning harjutas madaldatud nõudmistega, ei pingutanud enam re-kordite ületamiseks, kuigi oleks selleks võimeline olnud.
1969. ja 1970. aastal täitis Rein Aun auga oma koha kümnevõitlusematšidel Saksa FV ja Saksa DV vastu. 1970-ndal aastal oli ta koondise kapteniga lausa üks paremaid ning tuli kolmandaks . Eesti NSV ja Rootsi maavõistlusel Stockholmis asus ta aga kuue-seitsme ala järel koguni rekordi- graafikus , mis 30-aastasele Aunale endalegi üllatusena tuli.
Seejärel takistasid sportimist aga tõsised jalavigastused, kuid loobuda spordist ta ei suutnud ning katsed võistelda luhtusid. Lõpp tuli kiiresti ning keskteed ei olnud.
Rein Aun on mänginud suurt rolli selles, et Eestit tunnustatakse kui kümnevõistluse maad. Nõu-kogude Liidu meistrivõistlustel oli kümne parima hulgas korraga kuus eesti sportlast, kuid seda mitte ainult kümnevõistlejana. Juba Müncheni olümpiamängude aastal, mil Eesti koondise vanem-treenerina tegutses Fred Kudu, alustas Rein Aun tööd treenerina, tuues noori kümnevõistlusesse. Montreali olümpia eel juhendas ja abistas Rein Aun Eesti koondise mehi ning kümnevõistluse treeneri amet Kõrgema Spordimeisterlikkuse Koolis tõi Rein Auna taas suure spordi labürinti, otsi-ma ja leidma teed, mis mehi olümpiale viiks.
Rein Aun suri 11. märtsil 1995. aastal.

Kasutatud kirjandus:

• Spordi kuulsuseks II (P. Kivine), Tallinn, Eesti Raamat, 1979.
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Rein_Aun 14. märts 2010