Kaugushüpe ja 100 meetri jooks (0)

Kaugushüpe ja 100 meetri jooks
Referaat
2016
Kaugushüpe
Kaugushüpe on kergejõustiku ala, milles sportlased püüavad hüpata lähtepunktist võimalikult kaugele. Võistlejad sprindivad jooksurajal (mis tippspordivõistlustel on tavaliselt kaetud samasuguse kummeeritud rajakattega nagu jooksjate rajad ), hüppavad maapinnast pisut kõrgemale ulatuvalt puust pakult nii kaugele kui suudavad, maandudes kastis, mis on täidetud peenikese kruusa või liivaga. Mõõdetakse vähimat kaugust paku ning võistleja poolt jäetud jälje vahel. Kui äratõukel jääb osa jalast pakust ettepoole (selle tuvastamiseks on pakust eespool plastiliinikiht), siis katse ei loe. Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Võistluskorraldus võib olla erinev, kuid tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset; need, kes 3 ületavad nõutud kauguse või teatud arv (tavaliselt 7) parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Paljud sprinterid on edukad ka kaugushüppes. Tuntuim näide on Carl Lewis . Seda ala harrastati juba Vana-Kreekas. Antiikolümpiamängude kavas oli kaugushüpe pentatloni koosseisus . Kaugushüpe on olnud kaasaegsete olümpiamängude kavas algusest peale. Alates 1948. aastast on kavas naiste kaugushüpe. Samuti on kaugushüpe kõikide suuremate kergejõustikuvõistluste kavas. Kaugushüpe on ka kümnevõistluse ja seitsmevõistluse osa. Kaugushüppes on olnud üks pikaealisemaid kergejõustiku maailmarekordeid: Bob Beamon (USA) hüppas 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos 8.90. See tulemus ületati alles 1991: tolle aasta 30. augustil hüppas Mike Powell (USA) Tōkyōs 8.95. Naiste maailmarekord kuulub Galina Tšistjakovale (tol ajal Nõukogude Liit), kes hüppas 1988 Leningradis (praegu Peterburi) 7.52. Eesti sportlane Tõnu Lepik osales 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos ning tuli viiendaks tulemusega 8.09. 1924. aasta suveolümpiamängudel Pariisis osales Valter Ever, kes sai kvalifikatsioonivõistlustel tulemuseks 6.58,5. 1936. aasta suveolümpiamängudel Berliinis osales Ruudi Toomsalu, kes jäi kvalifikatsioonivõistlustel tulemuseta .
1. Ajalugu:
Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas tulemuse 7.05 meetrit (23 jalga ja 15 tolli). Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928.
2. Treening :
2.1. Hüppamine:
Kaugushüppajatel on nädalas 2–3 hüppetrenni. Pakule lähenemist ja läbijooksu korratakse 6–8 korda.
2.2. Koormuse suurendamine :
Atleedid töötavad treeningus suurema koormusega võrreldes võistlustingimustega. Näiteks 100 m sprinterid jooksevad 200 m korduseid. Seda kohtab eriti hooaja alguses, kui sportlane töötab vastupidavuse suurendamise kallal. Kaugushüppaja peaks sprintima kaks korda pikemat maad võrreldes tema hoojooksuga kaugushüppe katse ajal. See on kasulik ehitamaks kiiruse vastupidavust, eriti võistlusel, kus võistleja peab ennast kokku võtma 3–6 katseks.
2.3. Jõutreening :
Eelhooajal ja hooaja alguses on suur rõhk jõutreeningul. On tavaline, et kaugushüppajal on nädalas kuni 4 jõutreeningut, keskendudes põhiliselt kiiretele liigutustele kaasates jalgu ja alakeha. Sportlased kasutavad väheseid kordusarve ja rõhuvad kiirusele et viia maksimumini jõu kasvu, samal ajal hoolega piirates keha kaalu suurenemist.
2.4. Põrkamine:
Põrkamine on igat sorti katkematu ja korduv hüppamine. Põrketrenn sisaldab üldiselt põrkamist ühel jalal, kahel jalal või nende variatsiooni . Samuti võib kasutada kastiharjutusi või sügavushüppeid. Põrketreeningu põhimõte on veeta võimalikult vähe aega maapinnal (maandumiselt kohe üles põrgata); töötada tehnilise täpsuse, voolavuse ning hüppe vastupidavuse ja kiiruse kallal.
2.5. Painduvus :
Painduvus on liiga tihti unustatud tööriist kaugushüppajate juures. Efektiivne painduvus on kindel abinõu vigastuste vastu, mis kaugushüpet arvestades kindlasti vajalik on.
Eesti kaugushüppe rekordid :
Meeste rekord :
Erki Nool , 27. mai 1995, 8,10m, Götzis
Naiste rekord:
Ksenja Balta , 8. august 2010, 6,87m, Tallinn
100 meetri jooks
100 meetri jooks on jooksusprindialade hulka kuuluv kergejõustikuala, lühima distantsiga jooksuala olümpiamängude praeguses kavas. 100 meetri jooksus võisteldakse staadioniraja sirgel osal, nii et rada ei sisalda kurve. Iga võistleja peab jääma oma rajale. Starditakse madalstardist stardipakult. Sisestaadionid on tavaliselt väiksemad kui välistaadionid ja kuna neil enamasti ei ole 100 meetri pikkust sirget lõiku, ei ole sise- ja välisvõistluste tulemused kurvi tõttu võrreldavad. Seepärast võisteldakse sisevõistlustel 100 m jooksu asemel 60 m jooksus. 100 m jooksu maailmarekordi omanikku nimetatakse sageli maailma kiireimaks meheks või naiseks . Praegune meeste maailmarekord, mille 2009. aastal püstitas Usain Bolt, on 9,58 sekundit. Eesti rekord on 10,19 sekundit ja selle püstitas Marek Niit 2012. aastal. Praegune naiste maailmarekord, mille 1988 püstitas Florence Griffith-Joyner, on 10,49 sekundit. See vastab keskmisele kiirusele 9,53 m/s ehk 34,31 km/h. Eesti rekord on 11,47 sekundit ja selle püstitas Ksenija Balta 8. augustil 2006. 100 meetri jooks jääb keskmise kiiruse poolest 200 m jooksule alla. Kuigi pikem distants toob kaasa jooksukiiruse vähenemise, on seal maksimaalse kiiruse saavutamisele kuluv aeg suhteliselt lühem. 100 m jooksu tippmarke ei loeta rekorditeks, kui taganttuule kiirus ületab 2,0 m/s ( IAAF -i reegel 163.8). 100 m distantsi joostakse ka meeste ja naiste 4×100 m teatejooksus . Samuti on 100 m jooks meeste ja naiste kümnevõistluse esimene osa. Kuni 1949. aastani oli 100 m jooks naiste viievõistluse ja kolmevõistluse osa
1. Ajalugu:
100 meetri jooksu eelkäija oli 100 jardi jooks (distantsi pikkus 100 jardi ehk 91,44 m), mida 19. sajandil harrastati ingliskeelses maades rohu- ja tuharadadel. Aastal 1887 leiutas ameeriklane Charles H. Sherrill madalstardi, kaevates endale väikesi süvendeid, kuhu ta äratõukel jalad toetas. Aastatel 1928 ja 1929 töötasid USA treenerid George Breshnahan ja William Tuttle välja tänaseni kasutusel olevad stardipakud. IAAF lubas neid kasutada alates 1937. aastast. Alates 1938. nõutakse rekordite tunnustamisel, et oleks mõõdetud tuule kiirust. Taganttuule kiirus ei tohi ületada 2 m/s. 1920. aastatel hakati katsetama elektroonilisi stoppereid. 1932. aasta suveolümpiamängudel kasutati esimest korda finišikaamerat. Alates 1977. aastast tunnustatakse ainult elektrooniliselt mõõdetud rekordeid. Tulemused paranesid märgatavalt, kui 1960. aastatel võeti kasutusele kunstkattega rajad. Esimene maailmarekord (9,9 sekundit) sellisel rajal registreeriti 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos Jim Hinesi nimele. Olümpiamängude kavas on 100 m jooks meestele 1896. aastast ja naistele 1928. aastast. 1900. ja 1904 . aasta suveolümpiamängudel oli kavas ka 60 m jooks.
2. Kõige edukamad sportlased:
Kahekordsed olümpiavõitjad:

• Wyomia Tyus (USA), 1964 ja 1968
  
• Carl Lewis (USA), 1984 ja 1988
  
• Gail Devers (USA), 1992 ja 1996
  
• Usain Bolt ( Jamaica ), 2008 ja 2012
  
• Shelly-Ann Fraser-Pryce (Jamaica), 2008 ja 2012
  

Kolmekordsed maailmameistrid:

• Carl Lewis (USA), 1983, 1987 ja 1991
  
• Maurice Greene (USA), 1997, 1999 ja 2001
  
• Usain Bolt (Jamaica), 2009, 2013 ja 2015
  
• Shelly-Ann Fraser-Pryce (Jamaica), 2009, 2013 ja 2015
  

Kahekordne maailmameister:

• Marion Jones (USA), 1997 ja 1999
  

Eesti rekordid:
Meeste rekord:
Marek Niit, 1. aprill 2012, 10,19sek, Fayetteville
Naiste rekord:
Ksenija Balta, 15. juuni 2014, 11,34sek, Tartu
Kasutatud materjalid:
https://et.wikipedia.org/wiki/Kaugush%C3%BCpe
https://et.wikipedia.org/wiki/100_meetri_jooks
http://www.eok.ee/kergej%C3%B5ustik
https://et.wikipedia.org/wiki/Kergej%C3%B5ustiku_Eesti_rekordid