Demokraatia ja totalitaarne režiim (0)

DEMOKRAATIA JA TOTALITAARNE REŽIIM
Meie kooli õpilased on pärit väga erinevatest peredest. Kuid erinevustele vaatamata on meil kõigil õigus mitte üksnes võrdsele haridusele, vaid ka muudele ühiskondlikele hüvedele ( arstiabi , õigusabi, õigus täiskasvanuna kandideerida ükskõik millisele ametipostile riigi, linna või valla juhtimisel, õigus avaldada oma mõtteid suuliselt või kirjalikult, õigus vanaduspensionile jt.). Samuti on Eestis kõik inimesed võrdsed sõltumatu kohtuvõimu ees. Kui keegi meist rikub seadust, tuleb tal selle eest ka ise vastutada, sest seadus on kõigi kodanike jaoks ühesugune. Kõik need demokraatia hüved tunduvad meile loomulikud . Me ei mõtlegi, et alles paar sajandit tagasi see nii ei olnud. Euroopa demokraatia on väga noor, see sündis umbes 200 aastat tagasi Suure Prantsuse revolutsiooni käigus. Sõna revolutsioon on eestipäraselt pööre. (Algselt pärineb see sõna ladina keelest, kuid meie keelde on see sõna tulnud prantsuse keele kaudu.) Ajaloos on ikka ühel või teisel maal toimunud revolutsioone, mis on mõjutanud nende rahvaste käekäiku. Kuna see ühiskondlik pööre, mis Prantsusmaal aastail 1789-1799 toimus, on mõjutanud pea et kõigi maailma rahvaste käekäiku, kutsutaksegi seda sündmust kõikides keeltes Suureks Prantsuse revolutsiooniks.
I ANTIIKAJA DEMOKRAATIA
Sõna demokraatia pärineb kreeka keelest: demos - 'rahvas' ja kratos - 'võim'. Seega on tegu rahva võimuga. Omadussõna demokraatlik on teisiti öeldes 'rahva võimul põhinev'. Poliitilise korra vormina e. režiimina esines demokraatia juba antiikajal . Ideaalseks peeti PERIKLESe ajastu Ateena demokraatiat. Perikles valiti esimeseks strateegiks1 alates aastast 461 eKr viisteist korda järjest. Ta oli oma aja suurte skulptorite ( Pheidias ), kunstnike ja näitekirjanike (Sophokles) hea sõber ja toetaja. Periklese ajal kerkis Ateena akropolile e ülalinnale imeline Parthenon2.
Herm Periklese büstiga. Vatikan . Philipp von Foltz. Perikles kohtumas kunstnike ja filosoofidega . München
Juba tol kaugel ajal kuulus võim kõigile Ateena linnriigi e polise kodanikele (alates 30. eluaastast), kes otsustasid rahvakoosolekul häälteenamusega iga kümne päeva tagant riigi asju. Seega oli linnriigi e polise kõrgemaks seadusandlikuks organiks rahvakoosolek e EKLEESIA , mis kogunes turuplatsile, sageli ka teatrisse või odeionisse3. Tähtsuselt teine valitsusorgan oli VIIESAJANÕUKOGU. 10 haldusüksust e füüli saatsid nõukokku igaüks 50 liiget ning loosiga määratud järjekorras istus korraga nõukogus 50 liiget. Kogu täidesaatev võim kuulus erinevate ametnike kolleegiumidele, mis valiti igal aastal ja mis allusid rahvakoosolekule ja viiesajanõukogule.
Paraku puudus valimisõigus naistel, kuid ka võõramaalastest vabadel elanikel ning orjadel. Orje oli aga Ateenas isegi rohkem kui nn vabu inimesi, sest kogu antiikaja tootmine põhines üksnes orjade tööl. Kui vabal ateenlasel tekkis vajadus ühe või teise töötaja järele, piisas tal minna orjaturule ja osta endale ori. Orja peeti “kõnelevaks tööriistaks”, mille eest tuli hoolt kanda kuni selle tööriista kulumiseni. Orjade ostmist ja müümist pidasid loomulikeks isegi suured filosoofid PLATON4 ja ARISTOTELES5. Platon ei pidanud küll õigeks, et kreeklased üksteist orjastaksid. Ta suhtus eitavalt ka võlaorjusesse. Seevastu antiikmaailma kõige targema mehe Aristotelese arvates on osa inimesi loomu poolest orjadeks määratud ega kõlbagi muuks. Just suhtumist orjadesse võimegi pidada antiikaja demokraatia suurimaks puuduseks.
Türannitapjad. Rahvuslik Arheoloogiamuuseum , Napoli . Selle kuju algvariandi viisid pärslased Ateenast ära. Pärast võitu pärslaste üle tellisid ateenlased skulptoritelt Kritios ja Nesiotes “Türannitapjate” teise variandi , millest sai Ateena demokraatia sümbol.
Kuid Kreeka on andnud meile demokraatia kõrval ka palju ebameeldivama mõiste – türannia. Türann oli poliitik , kes kasutas ära lihtrahva pahameelt rikaste ja mõjukate aristokraatide vastu ja haaras ainuvõimu. Esialgu rahvas toetas neid, sest nad lubasid rahvast kaitsta, aga varsti saadi aru, et neid huvitab ainult enda võimu kindlustamine. Türannideks nimetati ka Väike- Aasia kreeklastega asutatud linnriikides pärslaste poolt valitsejateks upitatud võimukandjaid. Kuigi türannide hulgas leidus ka valgustatud riigimehi, oli seesugune ühe mehe valitsemisvorm tolle aja demokraatiale täielik vastand .
__________
1 strateeg – väepealik; Ateenas valiti maa- ja mereväe juhtimiseks 10 strateegist koosnev kolleegium , millel oli suur mõju poliitikale; tegelikult valitsesid nad ka riiki
2 Parthenon – ettevaatust sõnadega Parthenon (Neitsiliku Athena tempel; sõnast parthenos - ‘neitsi’),mis paikneb Ateena linna akropolil ja Panteon (kõigi jumalate tempel; sõnast pan - ‘kõik’) Roomas, kuid ka Pariisis
3odeion – varikatusega teatrihoone, kus korraldati muusikaettekandeid; vanima odeioni lasi ehitada Perikles 442 eKr Ateena akropoli kagunõlvale
4Platon (u 428-348 eKr) – kreeka suurimaid filosoofe, Sokratese õpilane, filosoofilise idealismi (õpetus ideedest) rajaja; tema ideaalses riigikorralduses valitsevad riiki filosoofid, kelle tarmukaid ideid viivad ellu sõnakuulekad, kuid hea hariduse saanud riigi kodanikud-käsutäitjad; tema nimest on tulnud ka omadussõna ‚platooniline’: platooniline armastus (ainult hingeline , ideeline)
5 Aristoteles (384-322 eKr) – antiikaja suurim mõtleja, Platoni õpilane; süstematiseeris peaaegu kõik tolle aja teadmised ja pani aluse mitmele teadusele ( loogika jt); Aleksander Suure eraõpetaja; eitas Platoni ideedeõpetust ja seadis sellele vastu reaalselt eksisteerivad asjad; riigiõpetuses pooldas keskklassile toetuvat valgustatud monarhiat; riigi põhieesmärgiks pidas kodanike heaolu; pidas orjust paratamatuks nähtuseks, sest orjaks sünnitakse
MÕTLE VÕI UURI JÄRELE!
1. Mida tähendavad sõnad revolutsioon ja demokraatia? Kust need sõnad pärinevad?
2. Mis oli Vana-Kreekas polis ?
3. Millist Vana-Kreeka poliitikut seostad mõistega demokraatia?
4. Milline oli antiikaja demokraatia suurim puudus?
5. Keda pead antiikaja suurimaks mõtlejaks? Kas tema seisukohtades oli ka puudusi?
6. Mis on Kreeka linnades akropol ?
7. Miks on vaja ära käia Ateena akropolil ?
8. Kuidas toimis Ateena kodanik, kui tal oli vaja ära teha mingi töö?
9. Kust pärineb omadussõna platooniline ja mida see tähendab (näiteks platooniline armastus)?
10. Kui vana on tänapäeva euroopalik demokraatia?
11. Miks nimetatakse Prantsusmaal aastatel 1789 – 1799 toimunud revolutsiooni SUUREKS ja teistel maadel toimunud revolutsioone (Inglismaal, Hollandis jm) suureks ei nimetata?
12. Kas türanniat esineb ka tänapäeval? Ehk tead mõnda türanni?
II
EUROOPALIKU DEMOKRAATIA IDEELINE ALUS
Euroopalikule demokraatiale panid ideelise aluse prantsuse valgustusfilosoofid 18. saj. juba enne Suurt Prantsuse revolutsiooni. Euroopalik demokraatia eeldab, et kõik riigi kodanikud sünnivad siia ilma võrdsetena ning igal täiskasvanud kodanikul on õigus osaleda riigi võimuorganite töös. See mõte kasvas välja Jean Jacques Rousseau ' [ru´soo] teostest, eriti teosest, mis kannab nime "Ühiskondlik leping". Rousseau' ühiskondlik leping tähendab demokraatlikus ühiskonnas seda, et hääletades valimistel ühe või teise kandidaadi poolt, loobub kodanik vabatahtlikult oma õigusest otse osaleda võimu teostamisel. Tema asemel teostab võimu see inimene, kelle poolt kodanik valimistel oma hääle andis. Kui valitud isik (saadik) valija mandaati (volitust) ei õigusta, annab valija järgmistel valimistel oma hääle teisele kandidaadile või seab end ise kandidaadiks. Nii teostubki demokraatlikus ühiskonnas rahva võim.
Tundmatu autor. Montesquieu ’ portree. Quentin de La Tour. J. J. Rousseau’ portree.
Demokraatliku ühiskonna põhitunnuseks on KOLME VÕIMU LAHUSUS : seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim tegutsevad üksteisest sõltumatult. Selle nõude pani 18. saj. esimest korda kirja prantsuse filosoof Montesquieu [mo(n) tösk´jöö]. Nii tema kui ka Rousseau olid Suure revolutsiooni puhkedes juba surnud, kuid nende edumeelsed ideed elasid uue põlvkonna haritud inimeste mõtetes edasi.
***
Seadusandlikku võimu teostab demokraatlikus ühiskonnas PARLAMENT , mille valivad kõik riigi täiskasvanud kodanikud (Eestis alates 18. eluaastast). Sõna parlament on tulnud meie keelde prantsuse keelest. Sõna parler on prantsuse keeles kõnelema, kõne; seega oleks parlament meie keeles kõnekoda. Igas riigis on parlamendil oma nimi: Eestis Riigikogu, Lätis Seim , Prantsusmaal Rahvusassamblee, Ühendatud Kuningriigis the Commons, Venemaal Duuma jt. Eestis valib rahvas Riigikogu koosseisu iga 4 aasta tagant uuesti. Eesti Vabariigi parlamendis on 101 rahvasaadikut (paaritu arv, et hääletamisel ei saaks hääled jaguneda täpselt pooleks).
J. L. David. Pallimängusaali vanne . Visand paberil . Carnavalet’ muuseum , Pariis.
(See pilt kujutab euroopaliku demokraatida sünniloos väga tähtsat päeva – 20. juunit 1789. Verivärske parlament ei pääsenud Versailles ’s istungite hoonesse; nad kogunesid lähedal paiknevasse spordisaali, kus andsid vande olla koos seni, kui riik on saanud konstitutsiooni .)
Suurtes riikides on parlamendil kaks koda: alamkoda ja ülemkoda. Prantsusmaal kutsutakse alamkoda Rahvuskoguks (l’Assamblée Nationale) ja ülemkoda Senatiks (le Sénat). Kahekojalise parlamendi suur pluss on see, et ebaõnnestunud või puuduliku seaduse puhul ei tule seda kohe ellu rakendada. Uue seaduse puudusi saab ülemkojas veel pikalt lahata. Kõik poliitilised otsused sünnivad alamkojas , ülemkoda üksnes kinnitab alamkojas vastu võetud seaduse või saadab seaduse alamkotta täiendusteks tagasi. Eesti riik on liialt väike, et veel üht parlamendikoda üleval pidada, mistõttu meil allkirjastab seaduse või saadab selle parlamenti tagasi vabariigi president . Meie kodumaal tekiks vajadus parlamendi ülemkoja järele üksnes siis, kui presidendi praegune funktsioon peaks muutuma .
Eesti Vabariigi Riigikogu (parlament) Toompeal.
Igal riigil on oma põhiseadus e. KONSTITUTSIOON , kus on täpselt kirjas riigi ülesehitus, kuid ka kodaniku põhiõigused ja -kohustused. Ladina keeles tähendab sõna constitutio määratlust, määrust, korraldust; seega on konstitutsioon riigi alusseadus, millega peavad kõik teised seadused kooskõlas olema. Demokraatlikes riikides peetakse põhiseadust J. J. Rousseau mõttes ühiskondlikuks lepinguks kodanike vahel: valitsus saab võimu rahvalt , mitte monarhilt ega parlamendilt ning teda piiravad inimõigused.
Tänapäeva väga paljude demokraatlike riikide seadusandluse vundamendiks on 1804. a. Prantsusmaal kehtima hakanud nn NAPOLEONI TSIVIILKOODEKS (le Code Napoléon). Ka Eesti (ja mitte ainult Eesti) seadusandlus põhineb väga suures osas Napoleoni tsiviilkoodeksil, mida on tabavalt veel nimetatud kapitalismi ammeks, sest ta annab vabad käed ettevõtlikele inimestele. Kapitalist on majandusettevõttesse kapitali (raha, vara) investeerija e paigutaja . Esmalt peab keegi kapitali omanikuks saama. Ühiskonnakord, mis põhineb eraomandil ja turu- ja kapitalisuhetel ongi KAPITALISM . Ka Eesti on kapitalistlik maa. Ka meie ühiskonna heaolu oleneb kapitaliturgude (kapitalistlike turgude) tõusudest ja mõõnadest, mis on teiste sõnadega riigi või riikide majanduse tõus ja langus.
MÕTLE VÕI UURI JÄRELE!
1. Kes on kaasaja euroopaliku demokraatia ideelised alusepanijad?
2. Mis on euroopaliku demokraatia põhitunnus?
3. Kust pärineb sõna parlament? Mida see sõna tähendab?
4. Kuidas nimetatakse parlamenti Eestis, Prantsusmaal ja Ühendatud Kuningriigis?
5. Mitu saadikut on Eesti parlamendis ja miks just selline arv?
6. Ühendatud Kuningriigi parlamendil on kaks koda: the Commons ja the Lords . Kummal nendest kodadest on ühiskonnas rohkem kaalu?
7. Mis on konstitutsioon ja milline on selle sõna eestipärane vaste?
8. Millise Euroopa riigi seadusandlus on enim mõjutanud Eestis praegu kehtivat seadusandlust? Kuidas seda seaduste kogu nimetatakse?
9. Mis on kapitalism ja kes on kapitalist?
10. Nimeta mõni tänapäeva Eesti kapitalist? Millega ta tegeleb?
11. Rousseau väidab, et ka sina saad ja peadki osalema riigi valitsemisel. Kuidas see käib?
12. Kas Eestis on praegu kapitalituru tõus või mõõn? Põhjenda.
III
PAREMPOOLSED JA VASAKPOOLSED PARTEID
Kodanik saab oma poliitilisi eelistusi kõige hõlpsamini väljendada siis, kui ta liitub teiste endasarnaste inimestega mingisse ühendusse. Sarnase ilmavaatega inimeste ühendus ongi PARTEI või eestipäraselt ERAKOND. Poliitilisel parteil saab olla vaid üks eesmärk: pääseda demokraatlike valimiste kaudu parlamenti, et siin teostada oma ideoloogiat (ideid, vaateid). Ideoloogia saab olla kas parempoolne või vasakpoolne, kuid võib olla ka vahepealne e tsentristlik. Poliitiliste ideoloogiate jaotus sündis Suure Prantsuse revolutsiooni algusaastal (1789), kui parlament asus veel Versailles’s ja kui arutati üksnes seda, milline roll saab olema konstitutsioonilise monarhia raames kuningal .
Parlamendi esimehe lauast paremal võtsid istet kuningale tugevama võimu (nn vetoõiguse) ihalejad ja vasakule need, kes nägid kuningat üksnes esindusfunktsioonis. Suuri poliitilisi erinevusi veel polnudki , sest sooviti vaid üht – et kuningriik saaks võimalikult kiiresti konstitutsiooni. Ometi tundus juba siis, et rahva enamuse tahtega arvestavavad poliitikud kogunesid eesistuja lauast vasakule ning jõukamate (olgu see sünniga saadud või raha eest ostetav jõukus) huvisid kaitsvad poliitikud istusid pigem paremale. Ka tavaseltskonnas hoiavad sarnase mõttelaadiga inimesed kokku. Eriti veel tööruumis, kus tuleb pikk päev koos veeta. Ikka on meeldivam istuda sõbra kõrval, kui inimese kõrval, kes mõtleb hoopis teisiti.
Parlamendisaadikute tõeline lõhenemine parem- ja vasakpoolseteks kujunes välja siis, kui sama aasta oktoobris kolisid kuningas, peagi ka parlament Versailles’st pealinna. Et kuninga elupaigaks sai Tuileries ’ loss, tuli parlamendi tarbeks leida sobiv hoone selle lähedal. Nii saigi parlamendi asukohaks ratsutamissaal Manège des Tuileries (hoone lammutati Rivoli tänava rajamise käigus). Parlamendi esimehe lauast paremale võtsid istet valmivas konstitutsioonis põhjalikumaid muutusi soovivad saadikud, kes väitsid, et ettevõtlikul inimesel (kapitalistil) tuleb lasta vabalt tegutseda (kapitali luua), mistõttu kõik tootmisvahendid , kuid ka maa tuleb anda erakätesse, mis tagabki kodanike aktiivsuse ning ühiskonna jõukuse. Parempoolsed ideoloogid väidavad ka praegu, et riik on halb peremees , kuid ka seda et iga kodanik peab ise oma heaolu eest seisma.
Esimehe lauast vasakul istus rohkelt saadikuid, kes tahtsid rikaste vara vaeste vahel ära jagada, pealegi väitsid nad, et kõik inimesed ei suudagi kapitali hankida ning rikkusi luua. Need poliitikud lootsid suuremeelsete lubadustega, et järgmistel valimistel eelistavad tavainimesed pigem neid kui nende vastaseid. Siit ka mõiste: vasakpoolne ideoloogia. Ka meie päevil võitlevad vasakpoolsed poliitikud nõrgemate kodanike heaolu eest, muretsevad hariduse ja arstiabi kättesaadavuse pärast jms. Neil on tänapäeval igal maal oma nimi: sotsialistid , sotsiaaldemokraadid , vasakparteilased, leiboristid jm. Vasakpoolse ideoloogia kandjad taotlevad hariduse ja arstiabi kättesaadavust kõigile, sotsiaalset tuge töökaotuse puhul ning peavad end humanismi valvuriks ühiskonnas.
Ratsutamissaali kahe tiiva vahele jäi nn SOO (LE MARAIS), kus istusid need, kes olid mõnes küsimuses nõus parempoolsetega ja mõnes muus küsimuses vasakpoolsetega. Siit ka mõiste poliitiline tsenter e tsentristlik ideoloogia. Kuid samas oli mõlemas tiivas ka äärmuslasi, keda hakati kutsuma ULTRAdeks (ultra on ladina keeles ‘ülim’, ‘äärmine). Ka tänapäeval nõuavad ultraparempoolsed poliitikud kogu riigi vara erakätesse andmist, arstiabi, hariduse jm teenuste tasuliseks muutmist jms. Üks ultraparempoolsete juhte tänapäeva Prantsusmaal Le Pen [lö pen] on üles seadnud loosungi Prantsusmaa prantslastele! e teisisõnu: ta taotleb kõigi muulaste päritolumaale tagasisaatmist.
Ultravasakpoolsed tahavad aga kõike riigistada, kapitalistide vara ülejäänud kodanike vahel ära jagada, tasuta haridust, tasuta arstiabi kõigile, hästi funktsioneerivat pensionisüsteemi jm. Kõige tüüpilisemad vasakpoolsed on tänapäeval SOTSIALISTID (socialis on lad. k. ühiskondlik) ja kõige äärmuslikumad vasakpoolsed poliitikud on KOMMUNISTID (communis on ladina keeles ‘ühine’). Kui sotsialistid pooldavad veel osalist eraomandit, on kommunistid igasuguse eraomandi vastased. Kui sotsialistid püüavad kapitalismi puudusi leevendada, soovivad kommunistid kapitalismi täielikku hävingut ja uue ühiskondliku korra – kommunismi võidukäiku. Hetkel on maailmas alles vaid kaks ultravasakpoolset (kommunistlikku) riiki – Kuuba ja Põhja-Korea.
EESTI SUURED POLIITILISED ERAKONNAD (PARTEID)
Kuid selleks, et üks või teine Eesti erakond saaks oma esinduse Riigikokku, peab see erakond
saama parlamendivalimistel vähemalt 5% häältest. Viimastel parlamendivalimistel pääses meie Riigikokku 6 poliitilist parteid. Need on:
Eesti Reformierakond (Andrus Ansip ) – jõukama elanikkonna (kapitalistide) parempoolne partei
Erakond Isamaa ja Res Publica Liit (Mart Laar) – kahe erakonna liit a) põhirahvuse huve esindav parempoolne erakond (Mart Laar) b) noorte poliitikute parempoolne erakond (Juhan Parts)
Sotsiaaldemokraatlik Erakond (Sven Mikser) – sotsiaalset õiglust taotlev vasakpoolne partei
Eesti Keskerakond (Edgar Savisaar ) – linnaelanike huve esindav tsentristlik partei
Eesti suurimatest parteidest näiteks Reformierakond kaitseb eeskätt ettevõtjate (kapitalistide) huve, Keskerakond seevastu keskklassi e lihtsaid töötegijaid ja vähekindlustatud inimesi.
Eestis ei ole ühtegi nii populaarset erakonda, et see võiks peale parlamendivalimisi moodustada valitsuse üksi. Tavaliselt teeb president ettepaneku moodustada valitsus erakonnale, kellel on uues Riigikogu koosseisus kõige rohkem kohti. Seejärel tuleb sellel erakonnal hakata otsima liitlasi, et moodustada üheskoos piisava parlamenditoetusega valitsus (koalitsioonivalitsus).
Eestis on veel erakondi (Erakond Eestimaa Rohelised, Vene Erakond Eestis, Eesti Vasakpartei, Konstitutsioonierakond jt), kuid nende liikmete arv on praegu veel liialt väike, et valimistel saavutada esindatus Riigikogus. Tarmuka ja aktiivse tegevusega saavad ehk hoopis neist suured tegijad Eesti poliitilisel maastikul . Elame, näeme.
MÕTLE VÕI UURI JÄRELE!
1. Kust pärineb komme jagada poliitikud parem- ja vasakpoolseteks? Kas nende erinevus oli kohe sama suur kui praegu?
2. Millal hakkasid parempoolsed poliitikud kardinaalselt vasakpoolsetest erinema? Milles see erinevus seisnes?
3. Millist Eesti erakonda võib pidada tsentristlikuks? Kes on Eestis tsentristide juht?
4. Mida tähendab sõna ultra? Kelle kohta seda võib tarvitada?
5. Milline vahe on sotsialistidel ja kommunistidel?
6. Kas tänapäeva maailmas on ultravasakpoolseid (kommunistlikke) riike?
7. Millise erakonna liige oli Toomas Hendrik Ilves enne Eesti Vabariigi presidendiks saamist?
8. Keda nimetatakse Eesti poliitilisel maastikul oravateks ja miks?
9. Millised Eesti erakonnad moodustavad praegu valitsuskoalitsiooni (valitsusliidu)?
10. Millised Eesti erakonnad moodustavad meie parlamendis opositsiooni (vastasleeri valitsusele)?
11. Kas mõni Eesti poliitiline erakond võiks sinu arvamust mööda lähitulevikus moodustada valitsuse üksi? Põhjenda.
12. Millal lähed esimest korda valima sina? Mis valimised need on, kas parlamendivalimised, munitsipaalvalimised või hakkad hoopis valima meie saadikuid Europarlamenti?
IV
TÄIDESAATEV JA KOHALIK VÕIM PARLAMENTAARSES VABARIIGIS
Täidesaatvat võimu teostab demokraatlikus riigis VALITSUS, mille moodustavad ministrid (välisminister, majandusminister, rahandusminister, haridusminister, justiitsminister, kultuuriminister, sotsiaalminister, kaitseminister , rahvastikuminister, regionaalminister, siseminister jt.). Iga minister vastutab oma valdkonnas selle eest, et seadused, mis parlament vastu võtab, ellu viidaks. Minister, kelle haldusala on väga piiratud (meil rahvastikuminister ja regionaalminister) ning kes ei halda suurt ametnikke täis hoonet nimetatakse portfellita ministriks. Sellise ministri käsutuses on üksnes büroo kolme-nelja ametnikuga. Valitsust juhib peaminister . Kõnekeeles nimetatakse peaministrit ja kõiki ministreid kokku tihti ka ministrite kabinetiks.
Stenbocki maja, kus alates 2000. a. asuvad Vabariigi Valitsus ja Riigikantselei. (Maja lasi ehitada kohtumajaks 18. saj. lõpul brigaadikindral krahv Jakob Pontus Stenbock )
Mõnes demokraatlikus riigis on täidesaatva võimu eesotsas PRESIDENT. Prantsuse keeles tähendab tegusõna présider koosolekut juhatama ; seega on président riigi eesistuja, juhataja ehk teisiti öeldes RIIGIPEA . Kui täidesaatva võimu eesotsas on president, on tegu presidentaalse vabariigiga või poolpresidentaalse vabariigiga. Siin on president ise ministrite kabineti eesotsas, ta esindab, kuid ühtlasi ka juhib riiki. Tal on nii suured volitused (nn vetoõigus1), et ta võib isegi parlamendi laiali saata ja uued parlamendivalimised korraldada. (Nii on Prantsusmaal, USA-s, Venemaal jm.). Sellistes riikides on president riigipea ja riigi juht ühes isikus . Nendes maades valib kogu rahvas ka presidendi (otsesed valimised).
Teistes riikides on presidendil tasakaalustav ning esindusfunktsioon. Lihtsamalt öeldes: ta on riigipea, kuid ta ei ole riigi juht. Siis on tegu parlamentaarse vabariigiga, kus presidendil on üksnes suspensiivne õigus2. See tähendab, et president ei saa parlamendis vastu võetud seadust tühistada, ta saab üksnes sellele allakirjutamisest keelduda ja selle parlamenti täiendusteks tagasi saata. Eesti on parlamentaarne vabariik. Eestis rahvas presidenti otse ei vali. Meil valib presidendi 5 aastaks Riigikogu ( kaudsed valimised). Kui parlament ei suuda presidenti valida, valib presidendi seaduse järgi kokku kutsutud valijameeste kogu.
Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ja Eesti Vabariigi peaminister Andrus Ansip
Parlamentaarses vabariigis juhib riiki peaminister. President aga esindab ja nõustab riiki. Ta kinnitab ka parlamendis vastu võetud seadused või saadab seaduse teistkordseks läbivaatamiseks parlamenti tagasi või pöördub Riigikohtu poole ettepanekuga tunnistada see põhiseadusega vastuolus olevaks. Seega täidab Eesti Vabariigis president mõnes mõttes ka parlamendi ülemkoja funktsiooni.
On ka riike, kus esindusfunktsiooniga riigipeaks on traditsiooniliselt kuningas või kuninganna. Siis on tegu konstitutsioonilise monarhiaga (Suurbritannia, Rootsi, Norra, Taani, Holland , Belgia, Hispaania jt.). Seesugust monarhiat võib veel kutsuda parlamentaarseks monarhiaks. Kuigi sellist riiki nimetatakse ametlikult kuningriigiks, vürstiriigiks ( Monaco ) või hertsogiriigiks (Luksemburg), ei erine selline riik laias laastus parlamentaarsest vabariigist, sest võimu teostatakse ka neis riikides demokraatlikult: seadusi võtab vastu parlament. Ühendatud Kuningriigis on parlament kahekojaline : seadused sünnivad alamkojas nimega the Commons ja need kinnitatakse ülemkojas the Lords. Monarh (kuningas v kuninganna) ei sekku seadusloomesse. Pole ju tähtis, kuidas esindusfunktsiooniga riigipead kutsutakse. Elizabeth II ei juhi riiki, seda teeb peaminister Gordon Brown. Kuninganna üksnes esindab riiki ( reisib , lõikab linte, jagab ordeneid, avab tähtsaid istungeid jms).
Linna või valla tasandil teostatakse demokraatlikes riikides võimu samamoodi nagu riigis. Seda võimu nimetatakse kohalikuks e. MUNITSIPAALVÕIMuks. Kohalikel e. munitsipaalvalimistel valivad kõik selle linna või valla täiskasvanud kodanikud linna või valla VOLIKOGU , mis tegutseb kohalikul tasandil nii, kuis riiklikul tasandil tegutseb parlament.
Tallinna Volikogu esimees Toomas Vitsut ja Tallinna linnapea Edgar Savisaar
Volikogu määrab volikogu esimehe (tema on nagu president riigis) ning ka linnapea e. meeri (vallas vallavanema ), kes nii nagu peaminister riigis viib ellu volikogu poolt vastu võetud kohalikud seadused e. määrused. Loomulikult ei saa kohalik seadus olla vastuolus riigi põhiseaduse e. konstitutsiooniga. Konstitutsioon on ülimuslik igas linnas ja vallas.
Enne Suurt Prantsuse revolutsiooni oli riigikorraldus Euroopas hoopis teistsugune. Riiki valitses ainuisikuliselt MONARH3 (keiser4, kuningas, tsaar5), mistõttu sellist poliitilist režiimi nimetataksegi ABSOLUUTSEKS MONARHIAKS. Kui juhtus, et nii mõni monarh püüdles hariduse poole ja huvitus kultuurist, siis nimetati seesugust isevalitsejat VALGUSTATUD MONARHIKS. Valgustatud monarhideks pidasid end Preisi kuningas Friedrich Suur ja Vene keisrinna Katariina II, kuid ka seesugustes monarhistlikes riikides puudus konstitutsioon. Kõik riigi kodanikud olid keisri, kuninga või tsaari alamad. Kuningas määras ainuisikuliselt ministrid, kinnitas seadused, mõistis oma kohtunike kaudu kohut . Prantsusmaal (kuid ka kõikjal mujal) oli kogu elanikkond jaotatud kolme seisusesse : preestrid , aadlikud ja KOLMAS SEISUS e. lihtrahvas , kusjuures viimane moodustas ligi 92% elanikkonnast. Aadlikud ja preestrid ei pidanud maksma makse, seda pidi tegema üksnes kolmas seisus. Ainult üksikud kolmanda seisuse esindajad said oma lastele haridust anda. Tavaliselt võisid seda endale lubada vaid kaupmeeste või juristide pered. Kuid kolmandal seisusel puudus igasugune väljavaade osaleda riigi- või linnaelu korraldamisel. Külades kuulus kogu maa aadlikest feodaalidele. Vaene talumees pidi õiguse eest tükikest maad harida maksma makse riigile, maaomanikule, preestrile ning seejuures toitma ka oma peret.
Veelgi halvem olukord oli lihtrahval Eestis, kus kõik ühiskondlikud hüved olid mõeldud ainuüksi käputäiele saksa rahvusest mõisnikele (feodaalidele). Eestlane oli õigusteta pärisori. Ta ei saanud isegi oma elupaigast lahkuda. Keskhariduse omandamine ei tulnud talupojaseisusest inimesele puhul kõne allagi.
__________
1vetoõigus (ladina k.: keelan ) – riigipea keeld jõustada parlamendis vastuvõetud seadus
2suspensiivne õigus (ladina k.: edasi lükkama, üles riputama ) – riigipea õigus parlamendis vastu võetud seadus üksnes parlamenti täiendusteks tagasi saata
3monarh – (kreeka k.: monarchos) ainuvalitseja, eluaegse ning päriliku võimuga riigipea
4keiser – ( Julius Caesari järgi) monarhistliku suurriigi e impeeriumi riigipea, imperaator
5tsaar – (Julius Caesari järgi) Venemaa ainuvalitseja tiitel ; „ keiser ” venepäraselt
MÕTLE VÕI UURI JÄRELE!
1. Kellele teeb meie president tavapäraselt ettepaneku moodustada valitsus?
2. Millise ministri kohta öeldakse portfellita minister? Kas Eestis on selliseid ministreid?
3. Kes on praegu Eesti Vabariigi haridusminister? Kus asub meie haridusministeerium ?
4. Kes on praegu Eesti Vabariigi välisminister? Kus asub meie välisministeerium?
5. Kes juhib praegu Eesti Vabariiki?
6. Millise haldusalaga tegeleb meie riigis sotsiaalminister?
7. Kes juhib praegu Ühendatud Kuningriiki?
8. Eeloleval sügisel on Eestis munitsipaalvalimised? Kuhu me oma saadikuid valime?
9. Kes on praegu Tallinna linnapea? Millist erakonda ta esindab?
10. Millistes Euroopa riikides on riigipeaks (mitte riigi juhiks) monarh?
11. Kust pärinevad sõnad keiser ja tsaar? Milline vahe nendel kahel sõnal on?
12. Milline tiitel sobiks meie koolijuhile enim: strateeg, diktaator, türann, absoluutne monarh, valgustatud monarh, vetoõigusega president?
V
TOTALITAARSED REŽIIMID
Kapitalistliku ühiskonna suurimaks puuduseks on see, et ta sünnitab ülirikaste kapitalistide kihi (5-10% elanikest) ja see kiht erineb vähe kunagisest aadlist. Kui aadlikud said oma eelised kätte tänu päritolule, saavad suurkapitalistid e. magnaadid (ka oligarhid) osta eeliseid oma kapitali e rahaga . Teiseks kapitalismi puuduseks on see, et kapitaliturgude mõõnade ajal (näiteks praegune majanduslangus) tekib suurel hulgal puudust kannatavaid inimesi, kes on väga vastuvõtlikud utoopilistele ning ebareaalsetele ühiskonnamudelitele. Nii sündis I maailmasõja (1914-1918 järel Venemaal KOMMUNISM , Itaalias FAŠISM ja Saksamaal NATSISM. Neis riikides muudeti rahva enamuse elu kohe peale võimuhaaramist ehtsaks türanniaks. Ainult et tänapäeva türannia kohta öeldakse TOTALITAARNE REŽIIM e TOTALITARISM (lad. k. totalis; pr. k. total – kõike haarav , täielik). Sõna režiim on meie keelde tulnud prantsuse keelest (le régime) ja on eestipäraselt riigikord , valitsemisviis. Totalitaarsetes riikides on poliitilised parteid keelatud (välja arvatud üks valitsev partei), kodanike meelsust valvab rohkearvuline salapolitsei, teisitimõtlejad paigutatakse sunnitöölaagritesse, reainimeste pääsemine üle riigipiiri on välistatud. Inimõigustest ei saa totalitaarse režiimi puhul üldse rääkida.
NÕUKOGUDE LIIT (1917 – 1991)
Alles 18 aastat tagasi kuulus ka Eesti ultravasakpoolse suurriigi koosseisu. Selleks riigiks oli Nõukogude Liit, ametlikult NSVLiit (Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit). Eestit nimetati selle riigi koosseisus Eesti NSV-ks (Eesti Nõukogude Sotsialistlik vabariik).
Kommunistlik riigipööre toimus Venemaal relvastatud mässu tagajärjel oktoobris 1917. Mässu juhtis LENIN (kodanikunimega Vladimir Uljanov ). Temast saigi ultravasakpoolse riigi – Nõukogude Venemaa juht. Tsaari perekond (ka väikesed lapsed) tapeti , kõik poliitilised parteid peale ühe keelustati , dissidentide e teisitimõtlejate jaoks loodi erilised vangilaagrid, kus kinnipeetavate elu ei erinenud millegi poolest antiikaja orjade elust. Selliste ‘orjade’ armeega püstitati Valge mere kanal , Moskva kõrghooned ja metroo, suured hüdroelektrijaamad, uued raudteeliinid Siberis jpm. Riigis valitses juba LENINi ajal ehtne diktatuur, kuid kõige julmemaks diktaatoriks kujunes Kommunistliku Partei liider STALIN (kodanikunimega : Jossif Džugašvili), kes oli rahvuselt grusiin. Just tema ajal okupeeriti iseseisev Eesti Vabariik, arreteeriti ja hukati meie arvamusliidrid, tuhanded pered küüditati Siberisse.
Paraadportree Leninist Paraadportree Stalinist
Nõukogude Liit nimetas end küll üksnes sotsialistlikuks riigiks, kuid seadis oma eesmärgiks välja jõuda kommunismi. Miks kasutasid kommunistid nii ohtralt sõnu nõukogu ja nõukogude? Aga seetõttu, et kommunistide endi sõnade kohaselt kuulus kogu võim selles riigis rahva poolt valitud ‘nõukogudele’. Tegelikult polnud sellistel nõukogudel mingit võimu. Võim kuulus üksnes kommunistliku partei ladvikule, nn poliitbüroole. Kohtadel (ka Eestis) täitsid kohalikud kommunistid Kremli (Moskva) kommunistidest ninameeste käske. Kommunistide käsutuses oli tegus ja suurearvuline jälitusaparaat, nn NKVD, hilisema nimega KGB (tõlkes : riikliku julgeoleku komitee). Inimesi viidi kodust ära öösel. Enamasti ei pöördunudki need õnnetud enam kunagi koju tagasi. Kommunismi ohvreid arvatakse olevat ligi 30 000 000.
Tavaline tööpäev GULAGis
Seesuguste orjalaagrite süsteemi hakati nimetama Aleksandr Solženitsõni raamatu «Arhipelaag GULAG » järgi GULAG-iks. (esimesed tähed sõnadest: Главное Управление Лагерей, Laagrite peavalitsus). Raamat ilmus Läänes 1973. a. ja paljastas Nõukogude Liidus kommunistide poolt toime pandud julmusi. Ajaloolaste andmeil on kommunistlikust GULAGist läbi käinud ligi 18 miljonit inimest. Kui siia lisada veel küüditatud (ümber asustatud) inimesed ulatub nõukogude totalitaarse režiimi ohvrite arv 25 miljonini.
Nõukogude Liit lakkas olemast samal ajal, kui Eesti sai taas iseseisvaks riigiks – augustis 1991. Eesti Vabariigis tähistatakse taasiseseisvumispäeva 20. augustil. Eesti Vabariigi sünnipäev on aga 24. veebruaril. Ka Venemaa on nüüd kapitalistlik maa. On ääretult tähtis, et suhted Eesti ja Venemaa vahel oleksid sõbralikud.
FAŠISTLIK ITAALIA (1921 – 1943) JA NATSLIK SAKSAMAA (1933 – 1945)
Fašism (lad. k. fasces – nahkrihmaga kokkuseotud vitsakimp, millesse oli pandud kirves; vanarooma võimu sümbol) – marurahvuslik poliitiline ideoloogia, mida viisid ellu 1921. a. Benito Mussolini loodud Rahvuslik Fašistlik Partei Itaalias (võimul 1922–1943) ja Adolf Hitleri poolt 1920. a. loodud Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (võimul 1933–1945) II maailmasõja eel ja ajal. Fašism on juhikultust, sõda ja rahvastevahelist vaenu propageeriv äärmuslik poliitiline diktatuur, kus pole ruumi mõttevabadusel ega vabal ajakirjandusel.
20. saj. fašistlikud ja kommunistlikud režiimid olid nagu kaksikvennad . Mõlema puhul kadusid õige pea areenilt kõik poliitilised parteid peale ühe. Peagi kujunes välja riigipea isikukultus, mis omandas pahatihti karjuvalt tobeda vormi. Kodanike järel hakkas nuhkima hiiglaslik salapolitsei. Riigist väljasõit muutus tavakodanikule praktiliselt võimatuks. Teisitimõtlejate (dissidentide) jaoks loodi orjatöölaagrid. Kui Venemaa puhul rääkisime Gulagist, peab natsistliku Saksamaa puhul kõnelema koonduslaagritest. KOONDUS - e. KONTSENTRATSIOONILAAGRID on Saksa natside võimu ajal sunnitöö- või hävituslaagrid, kus vange kurnati üle jõu käiva tööga, näljutati ja piinati; vangide hukkamiseks olid neis gaasikambrid (Buchenwald, Dachau jpt; nendest suurim Poolas paiknenud Oswiecim e. Auschwitz, kus hukkus ligi 4 miljonit kinnipeetut jpt.). Kokku hukkus koonduslaagrites 11 miljonit inimest. Nendest olid suurem osa juudid , kuid oli ka teistest rahvustest inimesi. Laagreid oli ka sakslaste poolt okupeeritud Eesti territooriumil: Klooga surmalaager, Narvas, Kiviõlis).
Tuntuimad fašistlikud ideoloogid olid:
BENITO MUSSOLINI (1883 – 1945) – fašistliku ideoloogia rajaja, Itaalia fašistliku partei asutaja ja juht ( duce – juht). Haaras võimu 1922. a. ja kehtestas fašistliku diktatuuri. 1936. a. sõlmis sõjalise liidu Saksamaaga. II maailmasõja päevil oli ta Saksamaa poolel. Itaalia vabastamise aegu vangistasid partisanid Mussolini ning ta poodi üles, jalad ülespidi.
ADOLF HITLER (1889 – 1945) – Saksamaa Natsionaalsotsialistliku partei rajaja, Saksamaa riigikantsler aastast 1933, võttis üle ka presidendikohustused (ametlik nimetus füürer – juht). Oma raamatuga MEIN KAMPF (Minu võitlus,1923) pani aluse Saksa natsismile ja rassiteooriale. Just tema päästis valla II maailmasõja 1. septembril 1939. Vahetult enne Berliini langust mais 1945 lõpetas koos naise Eva Brauniga elu enesetapuga.
Juudi laps teel koonduslaagrisse. Hitleri kohtumine Mussoliniga. Holokaust
JOSEPH PAUL GOEBBELS [gööbels] (1887 – 1945) – natsliku Saksamaa propagandaminister ( haridus , ajakirjandus , raadio), Hitleri lähim kaastööline. Tema nimi on muutunud fakte võltsiva propaganda sümboliks. Lõpetas oma elu koos oma naisega nn. Hitleri punkris Berliini langemise päevil, andes eelnevalt surmavat mürki ka oma alaealistele lastele. Tema laused : “Kui ma kuulen sõna kultuur, on mul soov kätte haarata revolver.” või “Rahvale ei tohi valetada vähe, valetama peab palju. Alles siis hakatakse meid uskuma.” on teinud temast uuema aja Herostratose. (Herostratos süütas 356.a. eKr Efesose linnas paiknenud ühe seitsmest maailmaimest – Artemise templi, lootes, et selle nurjatu teoga läheb tema nimi ajalukku.)
NATSIONAALSOTSIALIST e. NATS – Adolf Hitleri juhitud natsionaalsotsialistliku partei liige või pooldaja; natsid pidasid aaria rassi ülimaks ja aaria rassi musterrahvaks olid nende arvates sakslased ; muud rahvused jagati rassiliselt täisväärtuslikeks ja alaväärtuslikeks rahvasteks. Alaväärtuslikest rahvastest juudid ja mustlased kuulusid täielikult hävitamisele.Selle peatüki lõpetame 20. saj ühe häbiväärseima nähuga – holokaustiga. HOLOKAUST (kr. keeles ohvrilooma tuhaks põletama) – juudi rahvuse hävitamine II maailmasõja eel ja ajal; Saksa natsionaalsotsialistliku partei ideoloogiline programm natslikul Saksamaal (1933 – 1945). Sel ajavahemikul hävitati ligi 6 miljonit juuti. Koos teistest rahvustest vangidega ulatub holokausti ohvrite arv 11 miljonini, mõningatel andmetel 15 miljonini.
MÕTLE VÕI UURI JÄRELE!
1. Kuidas ütled eestikeelsete sõnadega totalitaarne režiim?
2. Milline vahe on mõistetel sotsialism ja kommunism?
3. Kas praegu on maailmas veel riike, mis nimetavad end kommunistlikuks?
4. Millisel maal sündis fašism ja kes oli selle ideoloogia aluspanija ?
5. Milliseid ühiseid jooni oli kommunistlikul Venemaal ja natslikul Saksamaal?
6. Mis on GULAG ja kust see sõna tuleb?
7. Millega sai hakkama Herostratos 356.a. eKr Efesose linnas?
8. Millise lausega asetas natsliku Saksamaa propagandaminister Goebbels end Herostratosega ühele tasemele ?
9. Kust tuleb sõna HOLOKAUST ja mida me selle sõna all mõtleme lähiajaloost kõneldes?
10. Kes totalitaarsete režiimide ninameestest on enim mõjustanud Eesti saatust?
11. Mida tead raamatust „Mein Kampf”?
12. Eesti okupeeriti nii kommunistliku Venemaa kui ka natsliku Saksamaa poolt. Kumb kahest totalitaarsest režiimist oli meile halvem? Põhjenda.
13. Mida sina saad teha selle heaks, et totalitaarne režiim Eestis kunagi ei korduks?
17