DEMOKRAATIA JA TOTALITAARNE REŽIIM (0)

Sisukord: 
I 
Antiikaja demokraatia 
II   Euroopaliku demokraatia ideeline alus 
III   Parempoolsed ja vasakpoolsed parteid  
IV  Täidesaatev ja kohalik võim parlamentaarses vabariigis  
V  Totalitaarsed režiimid 
 
NB!  VI–VII klass õpib peatükid I, II, III. 
VIII–IX klass õpib peatükid I, II, III, IV. 
X–XII klass õpib kogu materjali. 
DEMOKRAATIA JA TOTALITAARNE REŽIIM 
Meie  kooli  õpilased  on  pärit  väga  erinevatest  peredest.  Kuid  erinevustele  vaatamata  on  meil 
kõigil  õigus  mitte  üksnes  võrdsele  haridusele,  vaid  ka  muudele  ühiskondlikele  hüvedele  ( arstiabi , 
õigusabi,  õigus  täiskasvanuna  kandideerida  ükskõik   millisele   ametipostile  riigi,  linna  või  valla 
juhtimisel, õigus avaldada oma mõtteid suuliselt või kirjalikult, õigus vanaduspensionile jne). Samuti 
on Eestis kõik inimesed võrdsed sõltumatu kohtuvõimu ees. Kui keegi meist rikub seadust, tuleb tal 
selle  eest  ka  ise  vastutada,  sest  seadus  on  kõigi  kodanike  jaoks  ühesugune.  Kõik  need  demokraatia 
hüved tunduvad meile  loomulikud . Me ei mõtlegi, et alles paar sajandit tagasi see nii ei olnud. Euroopa 
demokraatia on väga noor, see sündis umbes 200 aastat tagasi Suure Prantsuse revolutsiooni käigus. 
Sõna  revolutsioon  on eestipäraselt pööre. (Algselt pärineb see sõna ladina keelest, kuid meie keelde on 
see sõna tulnud prantsuse keele kaudu.) Ajaloos on ikka ühel või teisel maal toimunud revolutsioone, 
mis  on  mõjutanud  nende  rahvaste  käekäiku.  Kuna  see  ühiskondlik  pööre,  mis  Prantsusmaal  aastail 
1789–1799 toimus, on mõjutanud pea et kõigi maailma rahvaste käekäiku, kutsutaksegi seda sündmust 
kõikides keeltes Suureks Prantsuse revolutsiooniks. 
 
1 
I ANTIIKAJA DEMOKRAATIA 
 
Sõna  demokraatia  pärineb  kreeka  keelest:   demos   –  'rahvas'  ja   kratos   –  'võim'.  Seega  on  tegu 
rahva  võimuga.  Omadussõna  demokraatlik  on  teisiti  öeldes  'rahva  võimul  põhinev'.  Poliitilise  korra 
vormina ehk režiimina esines demokraatia juba  antiikajal . Ideaalseks peeti  PERIKLESe  ajastu  Ateena  
demokraatiat.  Perikles  valiti esimeseks strateegiks1 alates aastast 461 eKr viisteist korda järjest. Ta oli 
oma  aja  suurte  skulptorite  ( Pheidias ),  kunstnike  ja  näitekirjanike  (Sophokles)  hea  sõber  ja  toetaja. 
Periklese ajal kerkis Ateena akropolile e ülalinnale  imeline  Parthenon2.  
 
             
  
 
Herm Periklese büstiga.  Vatikan .    Philipp von Foltz. Perikles kohtumas kunstnike ja filosoofidega . München 
Juba  tol  kaugel  ajal  kuulus  võim  kõigile  Ateena  linnriigi  e  polise  kodanikele  (alates  30. 
eluaastast), kes otsustasid rahvakoosolekul häälteenamusega iga kümne päeva tagant riigi asju. Seega 
oli linnriigi e polise kõrgemaks seadusandlikuks organiks rahvakoosolek e  EKLEESIA , mis  kogunes  
agoraale3, sageli ka teatrisse või odeionisse4. Tähtsuselt teine valitsusorgan oli VIIESAJANÕUKOGU. 
10  haldusüksust  e  füüli   saatsid   nõukokku  igaüks  50  liiget  ning  loosiga  määratud  järjekorras  istus 
korraga  nõukogus  50  liiget.  Kogu  täidesaatev  võim  kuulus  erinevate  ametnike  kolleegiumidele,  mis 
valiti igal aastal ja mis allusid rahvakoosolekule ja viiesajanõukogule.  
Paraku  puudus  valimisõigus  naistel,  kuid  ka  võõramaalastest  vabadel  elanikel  ning  orjadel. 
Orje oli aga Ateenas isegi rohkem kui nn  vabu  inimesi, sest kogu antiikaja tootmine põhines üksnes 
orjade tööl. Kui vabal ateenlasel tekkis vajadus ühe või teise töötaja järele, piisas tal minna orjaturule 
ja  osta  endale  ori.  Orja  peeti  „kõnelevaks  tööriistaks”,  mille  eest  tuli  hoolt  kanda  kuni  selle  tööriista 
kulumiseni.  Orjade  ostmist  ja  müümist   pidasid   loomulikeks  isegi  suured   filosoofid   PLATON5  ja 
ARISTOTELES6.  Platon  ei  pidanud küll õigeks, et   kreeklased  üksteist orjastaksid.  Ta suhtus eitavalt 
ka  võlaorjusesse.  Seevastu  antiikmaailma  kõige  targema  mehe  Aristotelese  arvates  on  osa  inimesi 
loomu  poolest   orjadeks   määratud  ega  kõlbagi  muuks.  Just   suhtumist   orjadesse  võimegi  pidada 
antiikaja demokraatia suurimaks puuduseks.   
 
2 
                          
 
 
          Türannitapjad.  Rahvuslik  Arheoloogiamuuseum,   Napoli .  Selle  kuju  algvariandi  viisid  pärslased   Ateenast  
ära. Pärast võitu pärslaste üle tellisid  ateenlased  skulptoritelt Kritios ja Nesiotes „Türannitapjate” teise  variandi , millest 
sai Ateena  demokraatia sümbol. 
 
Kuid Kreeka on andnud meile demokraatia kõrval ka palju ebameeldivama mõiste – türannia. 
Türann  oli   poliitik ,  kes  kasutas  ära  lihtrahva  pahameele   rikaste   ja  mõjukate  aristokraatide  vastu  ja 
haaras ainuvõimu. Esialgu rahvas toetas neid, sest nad lubasid rahvast kaitsta, aga varsti saadi aru, et 
neid   huvitab   ainult  enda  võimu  kindlustamine.  Türannideks  nimetati  ka  Väike- Aasia   kreeklastega 
asutatud  linnriikides  pärslaste  poolt  valitsejateks  upitatud  võimukandjaid.  Kuigi  türannide  hulgas 
leidus ka valgustatud riigimehi,  oli seesugune ühe mehe  valitsemisvorm  tolle aja demokraatiale täielik 
vastand .  
__________ 
1strateeg – väepealik; Ateenas valiti maa- ja mereväe  juhtimiseks  10 strateegist koosnev  kolleegium , millel oli suur mõju 
poliitikale; tegelikult valitsesid nad ka riiki 
2Parthenon –   ettevaatust  sõnadega  Parthenon  (Neitsiliku  Athena  tempel; sõnast parthenos – ‘neitsi’), mis paikneb Ateena 
linna akropolil  ja  Panteon  (kõigi jumalate tempel; sõnast pan – ‘kõik’) Roomas, kuid ka Pariisis 
3agoraa – rahvakoosolekute pidamise väljak, turuplats 
4odeion  –  varikatusega   teatrihoone ,  kus  korraldati  muusikaettekandeid;   vanima   odeioni  lasi  ehitada  Perikles  442  eKr 
Ateena akropoli kagunõlvale 
5Platon (u 428–348 eKr) – kreeka suurimaid filosoofe, Sokratese õpilane, filosoofilise idealismi (õpetus ideedest) rajaja; 
tema  ideaalses  riigikorralduses  valitsevad  riiki  filosoofid,  kelle  tarmukaid    ideid  viivad  ellu  sõnakuulekad,  kuid  hea 
hariduse  saanud  riigi  kodanikud-käsutäitjad;  tema  nimest  on  tulnud  ka  omadussõna  ’platooniline’:  platooniline  armastus 
(ainult hingeline , ideeline) 
6Aristoteles (384–322 eKr) – antiikaja suurim mõtleja, Platoni õpilane; süstematiseeris peaaegu kõik tolle aja teadmised ja 
pani aluse  mitmele teadusele  ( loogika  jt); Aleksander Suure eraõpetaja; eitas Platoni ideedeõpetust ja seadis sellele vastu 
reaalselt eksisteerivad asjad; riigiõpetuses pooldas keskklassile toetuvat valgustatud  monarhiat ; riigi põhieesmärgiks pidas 
kodanike heaolu;  pidas orjust paratamatuks nähtuseks, sest orjaks sünnitakse  
 
 
 
3 
MÕTLE VÕI UURI JÄRELE!  
1. Mida tähendavad sõnad revolutsioon ja demokraatia? Kust need sõnad pärinevad? 
2. Mis oli Vana-Kreekas  polis ? 
3. Millist Vana-Kreeka poliitikut seostad mõistega demokraatia? 
4. Milline oli antiikaja demokraatia suurim puudus?  
5. Keda pead antiikaja suurimaks mõtlejaks? Kas tema seisukohtades oli ka puudusi? 
6. Mis on Kreeka linnades akropol ? 
7. Miks on vaja ära käia Ateena akropolil? 
8. Kuidas toimis Ateena kodanik, kui tal oli vaja ära teha mingi töö? 
9. Kust pärineb omadussõna platooniline ja mida see tähendab (näiteks platooniline armastus)? 
10. Kui vana on tänapäeva euroopalik demokraatia? 
11.  Miks  nimetatakse  Prantsusmaal  aastatel  1789–1799  toimunud  revolutsiooni  SUUREKS  ja  teistel 
maadel toimunud revolutsioone (Inglismaal, Hollandis jm) suureks ei nimetata? 
12. Kas türanniat esineb ka tänapäeval? Ehk tead mõnda türanni? 
 
 
4 
II  EUROOPALIKU DEMOKRAATIA IDEELINE ALUS 
 
Euroopalikule  demokraatiale  panid  ideelise  aluse  prantsuse  valgustusfilosoofid  18.  saj  juba 
enne Suurt Prantsuse revolutsiooni. Euroopalik demokraatia eeldab, et kõik riigi kodanikud sünnivad 
siia ilma võrdsetena ning igal täiskasvanud kodanikul on õigus osaleda riigi võimuorganite töös. See 
mõte  kasvas  välja  Jean  Jacques   Rousseau '  [ru´soo]  teostest,  eriti  teosest,  mis  kannab  nime 
„Ühiskondlik  leping“.  Rousseau’  ühiskondlik  leping  tähendab   demokraatlikus   ühiskonnas  seda,  et 
hääletades valimistel ühe või teise kandidaadi poolt,  loobub  kodanik vabatahtlikult oma õigusest otse 
osaleda  võimu  teostamisel.  Tema  asemel   teostab   võimu  see  inimene,  kelle  poolt  kodanik  valimistel 
oma hääle andis. Kui valitud isik (saadik) valija  mandaati  (volitust) ei õigusta, annab valija järgmistel 
valimistel oma hääle teisele kandidaadile või seab end ise kandidaadiks. Nii teostubki demokraatlikus 
ühiskonnas rahva võim. 
           
                 
  
   Tundmatu autor.  Montesquieu ’ portree.                      Quentin  de La Tour. J. J. Rousseau’ portree. 
Demokraatliku  ühiskonna  põhitunnuseks  on  KOLME  VÕIMU   LAHUSUS :  seadusandlik, 
täidesaatev  ja  kohtuvõim  tegutsevad  üksteisest  sõltumatult.  Selle  nõude  pani  18.  saj  esimest  korda 
kirja  prantsuse   filosoof   Montesquieu  [mo(n)  tesk´jöö].  Nii  tema  kui  ka  Rousseau  olid  Suure 
revolutsiooni  puhkedes  juba  surnud,  kuid  nende  edumeelsed  ideed  elasid  uue  põlvkonna  haritud 
inimeste mõtetes edasi.  
***  
Seadusandlikku  võimu  teostab  demokraatlikus  ühiskonnas   PARLAMENT ,  mille  valivad  kõik  riigi 
täiskasvanud kodanikud (Eestis alates 18. eluaastast). Sõna parlament on tulnud meie keelde prantsuse 
keelest. Sõna parler on prantsuse keeles kõnelema, kõne; seega oleks parlament meie keeles kõnekoda. 
Igas riigis on parlamendil oma nimi: Eestis Riigikogu, Soomes  Eduskunta , Lätis  Seim , Prantsusmaal 
Rahvusassamblee,  Ühendkuningriigis  the  Commons,  Venemaal   Duuma   jt.  Eestis  valib  rahvas 
Riigikogu koosseisu iga 4 aasta tagant uuesti. Viimati  valisime  uue Riigikogu koosseisu märtsis 2015. 
Eesti  Vabariigi  parlamendis  on  101  rahvasaadikut  (paaritu  arv,  et  hääletamisel  ei  saaks  hääled 
jaguneda täpselt pooleks).  
 
5 
 
J. L. David. Pallimängusaali vanne . Visand  paberil . Carnavalet’  muuseum , Pariis. 
 
    (See  pilt  kujutab  euroopaliku  demokraatida  sünniloos  väga  tähtsat  päeva  –  20.  juunit  1789.  Verivärske  parlament  ei 
pääsenud  Versailles ’s istungite hoonesse; nad kogunesid lähedal paiknevasse spordisaali, kus andsid vande olla koos seni, 
kui riik on saanud  konstitutsiooni .) 
 
Suurtes  riikides  on  parlamendil  kaks  koda:   alamkoda   ja  ülemkoda.  Prantsusmaal  kutsutakse 
alamkoda Rahvusassambleeks (l’Assamblée Nationale) ja ülemkoda Senatiks (le Sénat). Kahekojalise 
parlamendi  suur  pluss  on  see,  et  ebaõnnestunud  või  puuduliku  seaduse  puhul  ei  tule  seda  kohe  ellu 
rakendada. Uue seaduse puudusi saab ülemkojas veel pikalt lahata. Kõik poliitilised otsused sünnivad 
alamkojas , ülemkoda üksnes  kinnitab alamkojas vastu  võetud  seaduse või   saadab  seaduse alamkotta 
täiendusteks tagasi. Eesti riik on liialt väike, et veel üht parlamendikoda üleval pidada, mistõttu meil 
allkirjastab  seaduse  või  saadab  selle  parlamenti  tagasi  vabariigi   president .  Meie  kodumaal  tekiks 
vajadus parlamendi ülemkoja järele üksnes siis, kui presidendi praegune funktsioon peaks muutuma .   
 
Eesti Vabariigi Riigikogu (parlament) Toompeal. 
 
Igal  riigil on oma põhiseadus ehk  KONSTITUTSIOON , kus on täpselt kirjas riigi ülesehitus, 
kuid  ka  kodaniku  põhiõigused  ja  -kohustused.  Ladina  keeles  tähendab  sõna  constitutio  määratlust, 
määrust,  korraldust;  seega  on  konstitutsioon  riigi  alusseadus,  millega  peavad  kõik  teised  seadused 
kooskõlas olema. Demokraatlikes riikides peetakse põhiseadust J. J.  Rousseau mõttes ühiskondlikuks 
lepinguks  kodanike  vahel:  valitsus  saab  võimu   rahvalt ,  mitte  monarhilt  ega  parlamendilt  ning  teda 
piiravad inimõigused. 
 
6 
Konstitutsioon  e  põhiseadus  hõlmab  vaid  riigi  ülesehituse  põhimõtteid  ning  kodanike 
põhikohustusi  ja  -õigusi.  Üksikud  argielu  normid  on  aga  kirjas  eraldi   seadustes .  Toome  näite:  et 
vallandada  inimest  töölt,  peab  tööandja  lähtuma  seadusest,  mida  kutsutakse  töölepingu  seaduseks, 
millel on palju paragrahve, lõikeid ja punkte. Sellise seaduse võtab häälteenamusega vastu parlament.  
Meie president (mujal  ülemkoda) kinnitab selle juhul,  kui  see seadus ei  ole  vastuolus  põhiseaduse e 
konstitutsiooniga.  
 Ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses (PGS) on palju paragrahve, lõikeid ja punkte. Siin on 
kirjas,  millal  peab  laps  kooli  minema,  millise  vanuseni  peab  ta  koolis  õppima,  kui  pikk  on  tema 
koolipäev klassiti jm kooli argielu puudutavaid norme. Igal eluvaldkonnal on oma seadus.  
Tänapäeva väga paljude demokraatlike riikide seaduste  vundamendiks  on 1804. a Prantsusmaal 
kehtima hakanud nn NAPOLEONI  TSIVIILKOODEKS  (le Code Napoléon). Ka Eesti (ja mitte ainult 
Eesti)  seadused  põhinevad  väga  suures  osas  Napoleoni  tsiviilkoodeksil,  mida  on   tabavalt   veel 
nimetatud  kapitalismi  ammeks,  sest  ta  annab  vabad  käed  ettevõtlikele  inimestele.   Kapitalist   on 
majandusettevõttesse  kapitali  (raha,  vara)  investeerija  e   paigutaja .   Esmalt   peab  keegi  kapitali 
omanikuks  saama.  Ühiskonnakord,  mis  põhineb  eraomandil  ning  turu-  ja  kapitalisuhetel,  ongi 
KAPITALISM .  Ka  Eesti  on  kapitalistlik  maa.  Ka  meie  ühiskonna  heaolu  oleneb  kapitaliturgude 
tõusudest ja mõõnadest, mis on teiste sõnadega riigi või riikide majanduse tõus ja langus. 
 
MÕTLE VÕI UURI JÄRELE!  
1. Kes on kaasaja euroopaliku demokraatia ideelised alusepanijad? 
2. Mis on euroopaliku demokraatia põhitunnus? 
3. Kust pärineb sõna parlament? Mida see sõna tähendab? 
4. Kuidas nimetatakse parlamenti Eestis, Soomes, Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis? 
5. Mitu saadikut on Eesti parlamendis ja miks just selline arv? 
6. Ühendkuningriigi parlamendil on kaks koda: the Commons ja the  Lords . Kummal  nendest  kodadest 
on ühiskonnas rohkem kaalu? 
7. Mis on konstitutsioon ja milline on selle sõna eestipärane  vaste ? 
8. Mis on kapitalism ja kes on kapitalist? 
9. Nimeta mõni tänapäeva Eesti kapitalist? Millega ta tegeleb? 
10. Rousseau väidab, et ka sina saad ja peadki osalema riigi valitsemisel. Kuidas see käib? 
11. Kas Eestis on praegu kapitalituru tõus või mõõn? Põhjenda. 
 
7 
 
III PAREMPOOLSED JA VASAKPOOLSED PARTEID  
 
Kodanik  saab  oma  poliitilisi  eelistusi  kõige  hõlpsamini  väljendada  siis,  kui  ta  liitub  teiste 
endasarnaste inimestega mingisse ühendusse. Sarnase ilmavaatega inimeste ühendus ongi PARTEI või 
eestipäraselt  ERAKOND.  Poliitilisel   parteil   saab  olla  vaid  üks  eesmärk:  pääseda  demokraatlike 
valimiste  kaudu  parlamenti,  et  siin  teostada  oma   ideoloogiat   (ideid,  vaateid).  Ideoloogia  saab  olla 
kas  parempoolne  või  vasakpoolne,  kuid  võib  olla  ka  vahepealne  e  tsentristlik.  Poliitiliste 
ideoloogiate  jaotus sündis  Suure  Prantsuse  revolutsiooni  algusaastal  (1789),  kui  parlament  asus  veel 
Versailles’s  ja  kui  arutati  üksnes  seda,  milline  roll  saab  olema  konstitutsioonilise   monarhia   raames 
kuningal .  
 Parlamendi  esimehe  lauast  paremal  võtsid  istet  riigipeale  ( kuningale )  tugevama  võimu  (nn 
vetoõiguse) ihalejad ja vasakule need, kes nägid kuningat üksnes esindusfunktsioonis. Suuri poliitilisi 
erinevusi veel polnudki, sest sooviti vaid üht – et kuningriik saaks võimalikult kiiresti konstitutsiooni. 
Ometi  tundus  juba  siis,  et  rahva  enamuse  tahtega  arvestavad   poliitikud   kogunesid  eesistuja  lauast 
vasakule  ning  jõukamate  (olgu  see  sünniga  saadud  või  raha  eest  ostetav  jõukus)  huvisid  kaitsvad 
poliitikud  istusid  pigem paremale. Ka tavaseltskonnas hoiavad sarnase mõttelaadiga inimesed kokku. 
Eriti  veel  tööruumis,  kus  tuleb  pikk  päev  koos  veeta.  Ikka  on  meeldivam  istuda  sõbra  kõrval,  kui 
inimese kõrval, kes mõtleb hoopis teisiti. 
Parlamendisaadikute tõeline lõhenemine parem- ja vasakpoolseteks kujunes välja siis, kui sama 
aasta  oktoobris  kolisid kuningas, peagi ka parlament Versailles’st pealinna. Et kuninga  elupaigaks  sai 
Tuileries ’ loss, tuli parlamendi tarbeks leida sobiv hoone selle lähedal. Nii  saigi  parlamendi asukohaks 
ratsutamissaal  Manège  des  Tuileries  (hoone  lammutati  Rivoli  tänava  rajamise  käigus).  Parlamendi 
esimehe  lauast  paremale  võtsid  istet  valmivas  konstitutsioonis  põhjalikumaid  muutusi  soovivad 
saadikud, kes väitsid, et ettevõtlikul inimesel (kapitalistil) tuleb lasta vabalt tegutseda (kapitali luua), 
mistõttu  kõik   tootmisvahendid ,  kuid  ka  maa  tuleb  anda  erakätesse,  mis  tagabki  kodanike  aktiivsuse 
ning ühiskonna jõukuse. Parempoolsed ideoloogid väidavad ka praegu, et riik on halb  peremees , kuid 
ka seda, et iga kodanik peab ise oma heaolu eest seisma.  
Esimehe lauast vasakul istus rohkelt saadikuid, kes tahtsid rikaste vara vaeste vahel ära jagada, 
pealegi  väitsid  nad,  et  kõik  inimesed  ei  suudagi  kapitali  hankida  ning  rikkusi  luua.  Need  poliitikud 
lootsid   suuremeelsete  lubadustega,  et  järgmistel  valimistel  eelistavad  tavainimesed  pigem  neid  kui 
nende  vastaseid.  Siit  ka  mõiste:  vasakpoolne  ideoloogia.  Ka  meie  päevil  võitlevad  vasakpoolsed 
poliitikud nõrgemate kodanike heaolu eest, muretsevad hariduse ja arstiabi kättesaadavuse pärast jms.  
Neil  on  tänapäeval  igal  maal  oma  nimi:   sotsialistid ,   sotsiaaldemokraadid ,  vasakparteilased, 
leiboristid   jm.  Vasakpoolse  ideoloogia  kandjad  taotlevad  hariduse  ja  arstiabi  kättesaadavust  kõigile, 
sotsiaalset tuge töökaotuse puhul ning peavad end  humanismi valvuriks ühiskonnas.  
 
8 
Ratsutamissaali kahe  tiiva  vahele jäi nn SOO (LE MARAIS), kus istusid need, kes olid mõnes 
küsimuses nõus parempoolsetega ja mõnes muus küsimuses vasakpoolsetega. Siit ka mõiste poliitiline 
tsenter   e  tsentristlik  ideoloogia.  Kuid  samas  oli  mõlemas  tiivas  ka  äärmuslasi,  keda  hakati  kutsuma 
ULTRAdeks  (ultra  on  ladina  keeles  ‘ülim’,  ‘äärmine’).  Ka  tänapäeval  nõuavad  ultraparempoolsed 
poliitikud kogu riigi  vara erakätesse andmist,  arstiabi, hariduse jm teenuste tasuliseks  muutmist  jms. 
Üks  ultraparempoolsete  juhte  tänapäeva  Prantsusmaal  Marine  Le  Pen  [lö  pen]  on  üles  seadnud 
loosungi  Prantsusmaa  prantslastele!  e  teisisõnu:  ta  taotleb  kui  mitte  kõigi,  siis  paljude   muulaste  
päritolumaale tagasisaatmist. 
     Ultravasakpoolsed  tahavad  aga  kõike  riigistada,  kapitalistide  vara  ülejäänud  kodanike 
vahel  ära  jagada,  tasuta  haridust,  tasuta  arstiabi  kõigile,  hästi  funktsioneerivat  pensionisüsteemi  jm. 
Kõige tüüpilisemad vasakpoolsed on tänapäeval   SOTSIALISTID  (socialis on lad. k. ühiskondlik) ja 
kõige  äärmuslikumad  vasakpoolsed  poliitikud  on   KOMMUNISTID   (communis  on  ladina  keeles 
‘ühine’).  Kui  sotsialistid  pooldavad  veel  osalist  eraomandit,  on  kommunistid  igasuguse  eraomandi 
vastased. Kui sotsialistid püüavad kapitalismi puudusi leevendada, soovivad kommunistid kapitalismi 
täielikku  hävingut  ja  uue  ühiskondliku  korra  –  kommunismi  võidukäiku.  Hetkel  on  maailmas  alles 
vaid kaks ultravasakpoolset (kommunistlikku) riiki –   Kuuba  ja Põhja-Korea. Et aga kommunistliku 
Kuuba  rajaja  Fidel   Castro   suri  novembris   2016 ,  võime   loota ,  et  ka  selles  riigis  võidutseb  peagi 
demokraatia. 
 
EESTI SUURED POLIITILISED ERAKONNAD (PARTEID)  
  
  
 
 
Selleks, et üks või teine Eesti erakond saaks oma esinduse Riigikokku, peab see erakond saama 
parlamendivalimistel  vähemalt  5%  häältest.  Viimastel  parlamendivalimistel  1.  märtsil  2015  pääses 
meie Riigikokku 6 poliitilist parteid. Need on: 
Eesti   Reformierakond   (esimees   Kaja   Kallas)  –  jõukama  elanikkonna  (ettevõtjate  ehk  kapitalistide) 
parempoolne partei  
Eesti   Keskerakond   (esimees  Jüri  Ratas)  –  eesti  ja  vene  emakeelega  keskklassi  esindav  tsentristlik 
partei 
 
9 
Sotsiaaldemokraatlik  Erakond  (esimees   Jevgeni   Ossinovski)  –  sotsiaalset  õiglust  taotlev 
vasakpoolne partei 
Isamaa (esimees Helir-Valdor Seeder) – põhirahvuse huve esindav parempoolne erakond  
Eesti Vabaerakond (esimees Kaul Nurm) – tsentrist pigem paremale kalduv erakond 
Eesti  Konservatiivne  Rahvaerakond (esimees Mart  Helme ) – eesti rahvuse ja keele säilitamise eest 
võitlev ultraparempoolne erakond  
Eestis ei ole ühtegi nii populaarset erakonda, et see võiks peale parlamendivalimisi moodustada 
valitsuse  üksi.  Tavaliselt  teeb  president  ettepaneku  moodustada  valitsus  erakonnale,  kellel  on  uues 
Riigikogu   koosseisus   kõige  rohkem  kohti.  Seejärel  tuleb  sellel  erakonnal  hakata   otsima   liitlasi,  et 
moodustada üheskoos piisava parlamenditoetusega valitsus (koalitsioonivalitsus). 
Eestis on veel erakondi (Erakond Eestimaa Rohelised, Eestimaa Ühendatud Vasakpartei, Eesti 
Iseseisvuspartei,  Rahva  Ühtsuse  Erakond  jt),  kuid  nende   toetajate   arv  on  praegu  veel  liialt  väike,  et 
valimistel  saavutada  esindatus  Riigikogus.   Uusim   poliitilisele  areenile  ilmuja  on  Eesti  200  (esimees 
Kristina Kallas) – nii vasakult kui ka paremalt muutusi taotlev vastloodud partei. 
Tarmuka ja aktiivse  tegevusega  saavad ehk hoopis viimati nimetatud parteidest suured  tegijad  
Eesti poliitilisel maastikul . Elame, näeme! 
Järgmised Riigikogu valimised toimuvad 3. märtsil 2019 . 
 
MÕTLE VÕI UURI JÄRELE!  
1.  Kust  pärineb   komme   jagada  poliitikud  parem-  ja  vasakpoolseteks?  Kas  nende  erinevus  oli  kohe 
sama suur kui praegu? 
2. Millal hakkasid parempoolsed poliitikud kardinaalselt vasakpoolsetest erinema? Milles see erinevus 
seisnes? 
3. Millist Eesti erakonda võib pidada tsentristlikuks? Kes on Eestis tsentristide juht? 
4. Mida tähendab sõna ultra? Kelle kohta seda võib tarvitada? 
5. Milline vahe on sotsialistidel ja kommunistidel? 
6. Kas tänapäeva maailmas on ultravasakpoolseid (kommunistlikke) riike? 
7. Keda nimetatakse Eesti poliitilisel maastikul oravateks ja miks?  
8. Millised Eesti erakonnad moodustavad praegu valitsuskoalitsiooni (valitsusliidu)? 
9. Millised Eesti erakonnad moodustavad meie parlamendis opositsiooni ( vastasleeri valitsusele)? 
10. Kas mõni Eesti poliitiline erakond võiks sinu arvamust mööda lähitulevikus moodustada valitsuse 
üksi? Põhjenda. 
11.  Millal  lähed  esimest  korda   valima   sina?  Mis  valimised  need  on,  kas  parlamendivalimised, 
munitsipaalvalimised või hakkad hoopis valima meie saadikuid Europarlamenti? 
12. Kas meie praegune valitsus on parempoolne, vasakpoolne või tsentristlik? 
 
 
10 
IV TÄIDESAATEV JA KOHALIK VÕIM 
PARLAMENTAARSES VABARIIGIS   
 
Täidesaatvat  võimu  teostab  demokraatlikus  riigis  VALITSUS,  mille  moodustavad   ministrid . 
JÜRI  RATASE  juhitav  valitsus  astus  ametisse  23.  novembril  2016.  Valitsuskoalitsiooni  kuuluvad 
Eesti  Keskerakond,  Sotsiaaldemokraatlik  Erakond  ning  Erakond  Isamaa.  Valitsusse  kuulub  lisaks 
peaministrile 14 ministrit (1 + 14 = 15): 
peaminister  Jüri Ratas  
siseminister  Katri Raik 
kultuuriminister Indrek Saar 
riigihalduse minister Janek Mäggi 
kaitseminister  Jüri Luik 
majandus- ja taristuminister  Kadri Simson 
sotsiaalkaitseminister  Kaia Iva 
haridus - ja teadusminister  Mailis Reps 
ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Rene Tammist 
tervise- ja tööminister  Riina Sikkut 
keskkonnaminister Siim  Kiisler  
välisminister Sven Mikser 
maaeluminister Tarmo Tamm 
rahandusminister Toomas Tõniste 
justiitsminister Urmas  Reinsalu  
 
Valitsust juhib peaminister. Kõnekeeles nimetatakse peaministrit ja kõiki ministreid kokku tihti 
ka ministrite kabinetiks. 
  
 
  
Stenbocki maja, kus alates 2000. a asuvad Vabariigi peaministri töökabinet ja  Riigikantselei . (Maja lasi ehitada 
kohtumajaks 18. saj lõpul brigaadikindral krahv  Jakob Pontus  Stenbock .)  
 
11 
 Mõnes  demokraatlikus  riigis  on  täidesaatva  võimu  eesotsas  PRESIDENT.  Prantsuse  keeles 
tähendab tegusõna présider koosolekut  juhatama ; seega on président riigi eesistuja, juhataja ehk teisiti 
öeldes  RIIGIPEA . Kui täidesaatva võimu eesotsas on president, on tegu  presidentaalse vabariigiga  
või poolpresidentaalse vabariigiga. Siin on president ise ministrite kabineti eesotsas, ta esindab, kuid 
ühtlasi ka juhib riiki. Tal on nii suured volitused (nn vetoõigus1), et ta võib isegi parlamendi laiali saata 
ja  uued  parlamendivalimised  korraldada.  (Nii  on  Prantsusmaal,  USA-s,  Venemaal  jm.)  Sellistes 
riikides on president riigipea ja riigi juht ühes  isikus . Nendes maades valib kogu rahvas ka presidendi 
(otsevalimised). 
Teistes riikides on presidendil tasakaalustav ning  esindusfunktsioon.  Lihtsamalt öeldes: ta on 
riigipea, kuid ta ei ole riigi juht. Siis on tegu  parlamentaarse  vabariigiga, kus presidendil on üksnes 
suspensiivne õigus2.  See tähendab, et president ei saa parlamendis vastu võetud seadust tühistada, ta 
saab  üksnes  sellele  allakirjutamisest  keelduda  ja  selle  parlamenti  täiendusteks  tagasi  saata.  Eesti  on 
parlamentaarne  vabariik.  Eestis  rahvas  presidenti  otse  ei  vali.  Meil  valib  presidendi  5  aastaks 
Riigikogu ( kaudsed  valimised). Kui parlament ei suuda presidenti valida, valib presidendi seaduse järgi 
kokku kutsutud  valimiskogu . Kui ka valimiskogu ei suuda presidenti ära valida, teeb seda teisel korral 
meie  parlament.  Nii  juhtuski  2016.  aastal,  mil  meie  parlament  (Riigikogu)  valis  presidendiks  Kersti 
Kaljulaiu. 
         
  
                
  Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid ja Eesti Vabariigi peaminister Jüri Ratas  
                                 
Parlamentaarses vabariigis (ka Eestis) juhib riiki peaminister. President aga esindab ja nõustab 
riiki.  Ta  kinnitab  ka  parlamendis  vastu  võetud  seadused  või  saadab  seaduse  teistkordseks 
läbivaatamiseks  parlamenti  tagasi  või  pöördub  Riigikohtu  poole  ettepanekuga  tunnistada  see 
põhiseadusega vastuolus olevaks. Seega täidab Eesti Vabariigis president mõnes mõttes ka parlamendi 
ülemkoja funktsiooni. 
On ka riike, kus esindusfunktsiooniga riigipeaks on traditsiooniliselt kuningas või kuninganna. 
Siis  on  tegu  konstitutsioonilise  monarhiaga  ( Suurbritannia ,  Rootsi,  Norra,  Taani,   Holland ,  Belgia,  
Hispaania   jt).  Seesugust  monarhiat  võib  veel  kutsuda  parlamentaarseks   monarhiaks .  Kuigi  sellist 
 
12 
riiki nimetatakse ametlikult kuningriigiks, vürstiriigiks ( Monaco ) või hertsogiriigiks ( Luksemburg ), ei 
erine  selline  riik   laias   laastus  parlamentaarsest  vabariigist,  sest  võimu  teostatakse  ka  neis  riikides 
demokraatlikult:  seadusi  võtab  vastu  parlament.  Ühendkuningriigis  on  parlament   kahekojaline : 
seadused  sünnivad  alamkojas  nimega  the  Commons  ja  need  kinnitatakse  ülemkojas  the  Lords.  
Monarh  (kuningas v kuninganna) ei sekku seadusloomesse. Pole ju tähtis, kuidas esindusfunktsiooniga 
riigipead   kutsutakse.   Elizabeth   II  ei  juhi  riiki,  seda  teeb  peaminister   Theresa   May.  Kuninganna 
üksnes esindab riiki ( reisib , lõikab linte, jagab ordeneid, avab tähtsaid istungeid  jms). Ka meil ei juhi 
riiki president Kersti Kaljulaid, vaid peaminister Jüri Ratas. 
Linna või valla tasandil teostatakse demokraatlikes riikides võimu samamoodi nagu riigis. Seda 
võimu  nimetatakse  kohalikuks  ehk  MUNITSIPAALVÕIMuks.   Kohalikel   ehk  munitsipaalvalimistel 
valivad kõik selle linna või valla 16-aastased ja vanemad kodanikud linna või valla  VOLIKOGU , mis 
tegutseb  kohalikul  tasandil  nii,  kuis  riiklikul  tasandil  tegutseb  parlament.  Kohaliku  omavalitsuse 
volikogu valitakse  neljaks aastaks. 
 
 
    
 
 
Tallinna Volikogu esimees Mihhail Kõlvart ja Tallinna  linnapea    Taavi  Aas 
Volikogu määrab volikogu esimehe (kes on nagu president riigis) ning ka linnapea ehk meeri 
(vallas   vallavanema ),  kes  nii  nagu  peaminister  riigis  viib  ellu  volikogus  vastu  võetud  kohalikud 
seadused. Loomulikult ei saa kohalik seadus olla vastuolus riigi põhiseaduse ehk konstitutsiooniga ega 
muude  seadustega.  Eelmised  kohalike  omavalitsuste  valimised  toimusid  oktoobris   2017 .  Järgmised 
kohaliku omavalitsuse valimised toimuvad aastal 2021. 
*** 
Enne  Suurt  Prantsuse  revolutsiooni  oli  riigikorraldus  Euroopas  hoopis  teistsugune.  Riiki 
valitses  ainuisikuliselt  MONARH3  (keiser4,  kuningas,  tsaar5),  mistõttu  sellist  poliitilist  režiimi 
nimetataksegi  ABSOLUUTSEKS  MONARHIAKS.  Kui  juhtus,  et  mõni  monarh  püüdles  hariduse 
poole  ja  huvitus  kultuurist,  siis  nimetati  seesugust  isevalitsejat  VALGUSTATUD   MONARHIKS . 
Valgustatud  monarhideks  pidasid  end  Preisi  kuningas   Friedrich   Suur  ja  Vene  keisrinna  Katariina  II, 
kuid  ka  seesugustes  monarhistlikes  riikides  puudus  konstitutsioon.  Kõik  riigi  kodanikud  olid  keisri, 
kuninga või tsaari  alamad . Kuningas määras ainuisikuliselt ministrid, kinnitas seadused, mõistis oma 
kohtunike  kaudu   kohut .  Prantsusmaal  (kuid  ka  kõikjal  mujal)  oli  kogu  elanikkond  jaotatud  kolme 
 
13 
seisusesse :  preestrid ,  aadlikud  ja KOLMAS SEISUS ehk  lihtrahvas ,  kusjuures  viimane moodustas ligi 
92%  elanikkonnast.  Aadlikud  ja  preestrid  ei  pidanud  maksma  makse,  seda  pidi  tegema  üksnes 
kolmas seisus. Ainult üksikud kolmanda seisuse  esindajad said  oma lastele haridust  anda. Tavaliselt 
võisid  seda  endale  lubada  vaid  kaupmeeste  või   juristide   pered.  Kuid  kolmandal  seisusel  puudus 
igasugune  väljavaade  osaleda  riigi-  või   linnaelu   korraldamisel.  Külades  kuulus  kogu  maa   aadlikest  
feodaalidele.  Vaene  talumees  pidi  õiguse  eest  tükikest  maad  harida  maksma  makse  riigile, 
maaomanikule, preestrile ning seejuures toitma ka oma peret. 
Veelgi   halvem   olukord  oli  lihtrahval  Eestis,  kus  kõik  ühiskondlikud  hüved  olid  mõeldud 
ainuüksi  käputäiele  saksa  rahvusest  mõisnikele  (feodaalidele).  Eestlane  oli  õigusteta  pärisori.  Ta  ei 
saanud isegi oma elupaigast lahkuda. Keskhariduse omandamine ei tulnud talupojaseisusest inimesele 
puhul kõne allagi. 
__________ 
1vetoõigus (ladina k.:  keelan ) – riigipea keeld jõustada parlamendis vastuvõetud seadus 
2suspensiivne õigus (ladina k.: edasi lükkama, üles riputama ) – riigipea õigus parlamendis vastu võetud seadus üksnes 
parlamenti täiendusteks tagasi saata 
3monarh – (kreeka k.: monarchos) ainuvalitseja, eluaegse ning päriliku võimuga riigipea 
4keiser – ( Julius  Caesari järgi) monarhistliku suurriigi e impeeriumi riigipea, imperaator 
5tsaar – (Julius Caesari järgi)  Venemaa ainuvalitseja  tiitel ; „ keiser ” venepäraselt 
 
MÕTLE VÕI UURI JÄRELE!  
1. Kellele teeb meie president  tavapäraselt ettepaneku moodustada valitsus? 
2. Kes on praegu Eesti Vabariigi haridusminister? Kus asub meie haridusministeerium ? 
3. Kes on praegu Eesti Vabariigi välisminister? Kus asub meie välisministeerium? 
4. Kes on praegu Eesti Vabariigi kultuuriminister? Kus asub see  ministeerium ? 
5. Kes juhib praegu Eesti Vabariiki?  
6. Kes juhib praegu Ühendkuningriiki? 
7. Märtsis 2019 toimuvad Eestis taas valimised? Kuhu me oma saadikuid valime? 
8. Milline erakond võiks olla neil valimistel edukaim? Millega põhjendad selle erakonna edu? 
9. Millise erakonna poolt hääletaksid (või hääletad) sina? Põhjenda! 
10. Kes on praegu Tallinna linnapea? Millist erakonda ta esindab? 
11. Millistes Euroopa riikides on riigipeaks (mitte riigi juhiks) monarh? 
12. Kust pärinevad sõnad keiser ja tsaar? Milline vahe nendel kahel sõnal on? Milline vahe on sõnadel 
kuningriik (le royaume) ja keisririik (l’ empire )? 
13.  Milline  tiitel  sobiks  meie  koolijuhile  enim:  strateeg,   diktaator ,  türann,  absoluutne  monarh, 
valgustatud monarh, vetoõigusega president, suspensiivse õigusega president? 
14. Kas meie president saab Riigikogu ehk parlamendi laiali saata? Põhjenda. 
15.  Kas  Prantsusmaal  on  praegu  parem-  või  vasakpoolne  valitsus?  Kuidas  nimetatakse  praegust 
poliitilist režiimi Prantsusmaal? Kes on selle režiimi  aluspanija ? Kes juhib hetkel Prantsusmaad? 
 
14 
 
V TOTALITAARSED REŽIIMID 
 
Kapitalistliku  ühiskonna  suurim  puudus  on  see,  et  ta  sünnitab  ülirikaste  kapitalistide  kihi  (5-
10%  elanikest).  See  kiht  sarnaneb  kunagise  aadliga.  Kui  aadlikud  said  oma  eelised  kätte  tänu 
päritolule, saavad suurkapitalistid ehk magnaadid (ka oligarhid) osta  eeliseid  oma kapitali ehk  rahaga . 
Kapitalismi teine puudus on see, et kapitaliturgude mõõnade ajal (näiteks väga aeglane majandustõus) 
tekib  suurel  hulgal  puudust  kannatavaid  inimesi,  kes  on  väga  vastuvõtlikud  utoopilistele  ning 
ebareaalsetele  ühiskonnamudelitele.  Nii  sündis  I  maailmasõja  (1914–1918)  järel  Venemaal 
KOMMUNISM , Itaalias FAŠISM ja Saksamaal NATSISM. Neis riikides muudeti rahva enamuse elu 
kohe  peale  võimuhaaramist  ehtsaks  türanniaks,  ainult  et  tänapäeva  türannia  kohta  öeldakse  
TOTALITAARNE REŽIIM e TOTALITARISM (lad.  k. totalis; pr. k. total – kõike  haarav , täielik). 
Sõna  režiim  on  meie  keelde  tulnud  prantsuse  keelest  (le  régime)  ja  on  eestipäraselt  riigikord, 
valitsemisviis.  Totalitaarsetes  riikides  on  poliitilised  parteid  keelatud  (välja  arvatud  üks  –  valitsev 
partei),  kodanike  meelsust  valvab  rohkearvuline  salapolitsei,  teisitimõtlejad  paigutatakse 
sunnitöölaagritesse,  reainimeste pääsemine üle riigipiiri on välistatud. Inimõigustest ei saa  totalitaarse  
režiimi puhul üldse rääkida. 
NÕUKOGUDE LIIT (1917–1991) 
 
Alles  27  aastat  tagasi  kuulus  ka  Eesti  ultravasakpoolse  suurriigi  koosseisu.  See  riik  oli  
Nõukogude Liit, ametlikult NSV Liit (Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit). Eestit nimetati selle 
riigi koosseisus Eesti NSV-ks (Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik).  
Kommunistlik riigipööre toimus Venemaal relvastatud mässu tagajärjel oktoobris 1917.  Mässu 
juhtis LENIN (kodanikunimega Vladimir  Uljanov ). Temast saigi ultravasakpoolse riigi – Nõukogude 
Venemaa  –  juht.  Tsaari  perekond  (ka  väikesed  lapsed)   tapeti ,  kõik  poliitilised  parteid  peale  ühe 
keelustati ,  dissidentide  ehk  teisitimõtlejate  jaoks  loodi  erilised  vangilaagrid,  kus  kinnipeetavate 
sarnanes  antiikaja  orjade  eluga.  Selliste  „orjade“  armeega  püstitati  Valge  mere  kanal,   Moskva  
kõrghooned  ja  metroo , suured hüdroelektrijaamad, uued raudteeliinid Siberis jpm. Riigis valitses juba 
LENINi ajal ehtne diktatuur, kuid kõige julmemaks diktaatoriks  kujunes Kommunistliku Partei liider 
STALIN   (kodanikunimega:   Jossif   Džugašvili),  kes  oli  rahvuselt  grusiin.  Just  tema  ajal  okupeeriti 
iseseisev Eesti Vabariik, arreteeriti ja hukati meie arvamusliidrid, tuhanded pered küüditati Siberisse.  
 
15 
 
        
 
   
    Lenini paraadportree                         Stalini paraadportree  
Nõukogude  Liit  nimetas  end  küll  üksnes  sotsialistlikuks  riigiks,  kuid  seadis  oma  eesmärgiks 
välja jõuda kommunismi.  Miks kasutasid  kommunistid  nii ohtralt sõnu  nõukogu ja nõukogude? Aga 
seetõttu,  et  kommunistide  endi  sõnade  kohaselt  kuulus  kogu  võim  selles  riigis  rahva  poolt  valitud 
„nõukogudele“.  Tegelikult  polnud  sellistel  nõukogudel  mingit  võimu.  Võim  kuulus  üksnes 
kommunistliku  partei  ladvikule,  nn  poliitbüroole.  Kohalikud  kommunistid  (ka  Eestis)  täitsid  Kremli 
(Moskva)  kommunistidest  ninameeste  käske.  Kommunistide  käsutuses  oli   tegus   ja  suurearvuline 
jälitusaparaat,  nn  NKVD,  hilisema  nimega  KGB  (tõlkes:  riikliku  julgeoleku  komitee).  Inimesi  viidi 
kodust  ära  öösel.  Enamasti  ei  pöördunudki  need  õnnetud  enam  kunagi  koju  tagasi.  Kommunismi 
ohvreid arvatakse olevat ligi 30 000 000. 
       
 
 
                             
     Tavaline  tööpäev GULAGis 
Seesuguste  orjalaagrite  süsteemi  hakati  maailmas  nimetama  Aleksandr  Solženitsõni  raamatu 
„Gulagi  arhipelaag“  järgi  GULAGiks  (esimesed  tähed  sõnadest:  Главное  Управление  Лагерей, 
Laagrite peavalitsus). Raamat ilmus läänes 1973. aastal ja paljastas Nõukogude Liidus kommunistide 
poolt  toime  pandud  julmusi.  Ajaloolaste  andmeil  on  kommunistlikust  GULAGist  läbi  käinud  ligi 
18 miljonit  inimest.  Kui  siia  lisada  veel  küüditatud  (ümberasustatud)  inimesed  ulatub  nõukogude 
totalitaarse režiimi  ohvrite  arv 30 miljonini.  
 
16 
Nõukogude Liit lakkas olemast samal ajal, kui Eesti sai taas iseseisvaks riigiks – augustis 1991. 
Eesti  Vabariigis  tähistatakse  taasiseseisvumispäeva  20.  augustil.  Eesti  Vabariigi  sünnipäev  on  aga 
24. veebruaril. Ka Venemaa on nüüd kapitalistlik maa. On ääretult tähtis, et suhted Eesti ja Venemaa 
vahel oleksid sõbralikud.  
 
FAŠISTLIK ITAALIA (1921–1943) JA NATSLIK  SAKSAMAA (1933–1945) 
 
Fašism  (lad.  k.  fasces  –  nahkrihmaga  kokkuseotud  vitsakimp,  millesse  oli  pandud  kirves; 
vanarooma  võimu sümbol) – marurahvuslik poliitiline ideoloogia, mida viisid ellu 1921. aastal  Benito  
Mussolini  loodud Rahvuslik Fašistlik Partei  Itaalias (võimul 1922–1943) ja 1920. aastal Adolf Hitleri 
loodud  Natsionaalsotsialistlik  Saksa  Töölispartei  (võimul  1933–1945)  II  maailmasõja  eel  ja  ajal. 
Fašism on juhikultust, sõda ja rahvastevahelist  vaenu  propageeriv äärmuslik poliitiline diktatuur, kus 
pole ruumi mõttevabadusel ega vabal ajakirjandusel.    
20. saj fašistlikud ja kommunistlikud režiimid olid nagu kaksikvennad. Mõlema puhul  kadusid  
õige  pea  areenilt  kõik  poliitilised  parteid  peale  ühe.  Peagi  kujunes  välja  riigipea  isikukultus,  mis 
omandas  pahatihti  karjuvalt  tobeda  vormi.  Kodanike  järel  hakkas  nuhkima   hiiglaslik   salapolitsei. 
Riigist  väljasõit  muutus  tavakodanikule  praktiliselt  võimatuks.  Teisitimõtlejate  (dissidentide)  jaoks 
loodi  orjatöölaagrid.  Kui  Venemaa  puhul  rääkisime  Gulagist,  peab  natsistliku  Saksamaa  puhul 
kõnelema koonduslaagritest.  KOONDUS - ehk KONTSENTRATSIOONILAAGRID on  Saksa natside 
võimu  ajal  sunnitöö-  või  hävituslaagrid,  kus  vange  kurnati  üle  jõu  käiva  tööga,  näljutati  ja  piinati; 
vangide  hukkamiseks  olid  neis   gaasikambrid   (Buchenwald,  Dachau  jpt;  nendest  suurim  Poolas 
paiknenud    Oswiecim  ehk   Auschwitz ,  kus  hukkus  ligi  4  miljonit  kinnipeetut  jpt).  Kokku  hukkus 
koonduslaagrites  11  miljonit  inimest.  Nendest  olid  suurem  osa   juudid ,  kuid  oli  ka  teistest  rahvustest 
inimesi. Laagreid oli ka sakslaste poolt okupeeritud Eesti territooriumil: Klooga surmalaager, Narvas, 
Kiviõlis). 
Tuntuimad fašistlikud ideoloogid olid: 
BENITO  MUSSOLINI  (1883–1945)  –  fašistliku  ideoloogia  rajaja,  Itaalia  fašistliku  partei 
asutaja  ja juht ( duce  – juht). Haaras võimu 1922. aastal ja kehtestas fašistliku diktatuuri. 1936. aastal 
sõlmis  sõjalise  liidu  Saksamaaga.  II  maailmasõja  päevil  oli  ta  Saksamaa  poolel.  Itaalia  vabastamise 
aegu vangistasid partisanid Mussolini ning ta poodi üles, jalad ülespidi.  
ADOLF  HITLER  (1889–1945)  –  Saksamaa  Natsionaalsotsialistliku  partei  rajaja,  Saksamaa 
riigikantsler  aastast  1933,  võttis  üle  ka  presidendikohustused  (ametlik  nimetus  füürer  –  juht).  Oma 
raamatuga   MEIN   KAMPF  (Minu võitlus,1923) pani aluse Saksa natsismile ja rassiteooriale. Just tema 
päästis valla II maailmasõja 1. septembril 1939. Vahetult enne Berliini langust mais 1945 lõpetas koos 
naise Eva Brauniga elu enesetapuga. 
 
17 
 
    
       
 
 Juudi laps teel koonduslaagrisse.           Hitleri kohtumine  Mussoliniga.                     Holokaust  
JOSEPH PAUL  GOEBBELS  [gööbels] (1887–1945) – natsliku Saksamaa propagandaminister 
(haridus,  ajakirjandus,  raadio),  Hitleri  lähim  kaastööline.  Tema  nimi  on  muutunud  fakte  võltsiva 
propaganda  sümboliks.  Lõpetas  oma  elu  koos  oma  naisega  nn  Hitleri  punkris  Berliini  langemise 
päevil,   andes   eelnevalt  surmavat  mürki  ka  oma  alaealistele  lastele.  Tema   laused :  „Kui  ma   kuulen  
sõna kultuur, on mul soov kätte haarata revolver.” või  „Rahvale ei tohi valetada vähe,  valetama  
peab  palju.  Alles  siis  hakatakse  meid  uskuma.”  on  teinud  temast  uuema  aja  Herostratose. 
(Herostratos  süütas  356.  a  eKr  Efesose  linnas  paiknenud  ühe  seitsmest  maailmaimest  –  Artemise 
templi, lootes, et selle nurjatu teoga läheb tema nimi ajalukku.) 
NATSIONAALSOTSIALIST ehk  NATS  – Adolf Hitleri  juhitud  natsionaalsotsialistliku partei 
liige või  pooldaja ; natsid pidasid  aaria  rassi ülimaks ja aaria rassi musterrahvaks olid nende arvates 
sakslased ;  muud   rahvused   jagati  rassiliselt  täisväärtuslikeks  ja  alaväärtuslikeks  rahvasteks. 
Alaväärtuslikest  rahvastest  juudid  ja   mustlased   kuulusid  täielikult  hävitamisele.  Selle  peatüki 
lõpetame 20. sajandi ühe häbiväärseima nähuga – holokaustiga. HOLOKAUST (kr. keeles ohvrilooma 
tuhaks põletama) – juudi rahvuse hävitamine II maailmasõja eel ja ajal; Saksa natsionaalsotsialistliku 
partei  ideoloogiline  programm  natslikul  Saksamaal  (1933–1945).  Sel  ajavahemikul  hävitati  ligi  6 
miljonit  juuti.  Koos  teistest  rahvustest  vangidega  ulatub   holokausti   ohvrite  arv  11  miljonini, 
mõningatel andmetel 15 miljonini. 
 
MÕTLE VÕI UURI JÄRELE! 
1. Kuidas ütled eestikeelsete sõnadega totalitaarne režiim? 
2. Milline vahe on mõistetel sotsialism ja kommunism? 
3. Kas praegu on maailmas veel riike, mis nimetavad end kommunistlikuks? 
4. Millisel maal sündis fašism ja kes oli selle ideoloogia aluspanija? 
5. Milliseid ühiseid jooni oli  kommunistlikul Venemaal ja natslikul Saksamaal? 
6. Mis on GULAG ja kust see sõna tuleb?   
7. Millega sai hakkama Herostratos 356. a eKr Efesose linnas? 
 
18 
8.  Millise  lausega  asetas  natsliku  Saksamaa  propagandaminister  Goebbels  end  Herostratosega  ühele 
tasemele ? 
9. Kust tuleb sõna HOLOKAUST ja mida me selle sõna all mõtleme lähiajaloost kõneldes? 
10. Kes totalitaarsete  režiimide ninameestest on enim mõjustanud Eesti saatust? 
11. Mida tead raamatust „Mein Kampf”? 
12.  Eesti  okupeeriti  nii  kommunistliku  Venemaa  kui  ka  natsliku  Saksamaa  poolt.   Kumb   kahest 
totalitaarsest režiimist oli meile halvem? Põhjenda.    
13. Mida sina saad teha selle heaks, et totalitaarne režiim Eestis kunagi ei korduks? 
14. Kes on oligarh ? Kas oskad nimetada ühte-kahte Eesti oligarhi? 
 
 
 
 
 
 
19