Ühiskond (0)

Kordamine ühiskonna kontrolltööks.
2.2
Demokraatliku riigi tunneb ära selle järgi, et võim on mitmesuguste asutuste ja ametikandjate vahel jagatud. Seda nimetatakse võimude lahususeks ja tasakaalustatuseks.
Demokraatlik valitsemine:

• Võim ei ole koondunud ühe isiku või asutuse kätte.
  
• Võim on avalik ja kontrollitav.
  
• Võim seisab rahvale võimalikult lähedal.
  

Takistamaks poliitilise võimu kontsentratsiooni, lahutatakse kogu võim seadusandlikuks, täidesaatvaks ja kohtuvõimuks.
Seadusandliku võimu organiks on kõikides riikides parlament , kelle peamine ülesanne on seaduste vastuvõtmine ja täiendamine/muutmine.
Täidesaatva võimu organiks on valitsus, mis koosneb ministritest. Valitsuse ülesanne on viia ellu poliitilisi otsuseid.
Kohtuvõimu organiteks on mitmesugused kohtud ja õiguskantsler, kes seisavad hea selle eest, et igaühe õigused ja vabadused oleksid seaduste kohaselt tagatud.
Mõnes mõttes on termin võimude lahusus eksitav, sest seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim pole üksteisest sugugi isoleeritud. Selles mõttes räägitaksegi võimude tasakaalustatusest.
Seadusandlik võim kuulub parlamendile, kuid president võib jäte parlamendis vastu võetud seaduse välja kuulutamata, kui see on vastuolus põhiseadusega. President määrab peaministrikandidaadi ning teeb ettepaneku õiguskantsleri ametisse nimetamiseks, kuid Riigikogu peab need algatused heaks kiitma. Kohtunikud nimetab samuti president, tuginedes aga seejuures Riigikohtu ettepanekule. Valitsus vastutab riigi poliitika elluviimise eest, kuid tal tuleb parlamendile sellest aru anda.
Parlamentaarse korralduse puhul valib parlamendisaadikud rahvas otsestel valimistel. Need parteid, kes saavad parlamendis rohkeim kohti, moodustavad valitsuse. Alati kui valitakse uus parlamendi koosseis, moodustatakse ka uus valitsus. Presidendi või monarhi poliitiline ülesanne on olla riigi ning rahvusliku ühtsuse sümbol, valitsuse tegevusse ta enamasti ei sekku. Lühidalt öeldes – parlamentaarse riigi poliitika keskmes on parlament koos valitsusega.
Presidentaalse korralduse puhul valib rahvas otse nii parlamendi kui presidendi. Valitsuse komplekteerib president oma äranägemise järgi, ta ei pea seejuures arvestama, millised parteid on hetkel parlamendis tugevamad. Uue valitsuse saab riik peale presidendi-, mitte peale parlamendivalimisi. Presidentaalses riigis täidab president väga palju olulisi ülesandeid: ta juhib valitsuse igapäevast tööd ning on sisuliselt peaminister . Lisaks esindab riiki rahvusvahelises suhtlemises ning on relvajõudude ülemjuhataja. Parlamendi pärusmaaks jääb seadusandlus, valitsuse koosseisu ja poliitikat ta peaaegu ei mõjuta. Seega on presidentaalse riigi kõige olulisem võimuasutus president koos oma meeskonnaga. Presidentaalne valitsemiskord kehtib näiteks USA-s, Venemaal ja Prantsusmaal. Parlamentaarse korraldusega on Suurbritannia , Saksamaa, Rootsi, Norra, Läti jpt. Eestis valitseb samuti parlamentaarne demokraatia.
Regionaalse ning kohaliku võimu vahekord ühiskonna valitsemises erineb riigiti suuresti. Niisuguseid riike, kus piirkondadel on oma elu korraldamisel suurem vabadus, nimetatakse föderaalriikideks. Seda gruppi esindavad näiteks USA, Saksamaa ja Venemaa, neid riike, kus kohaliku elu määrab põhijoontes keskvalitsuse poliitika, tuntakse kui unitaarriike. Unitaarses ehk ühtses riigis on poliitika paikkondlikud erinevused väiksemad. Unitaarriikide hulka kuuluvad Prantsusmaa, Suurbritannia, Skandinaavia riigid ning ka Eesti.
Võimu kontrollimine on vajalik selleks, et:

• Tagada ühisvara kasutamine rahva huvides.
  
• Garanteerida riigi ja kodanike julgeolek.
  
• Vältida riigivõimu kuritarvitamist.
  

Eespool on mainitud abinõusid, mis võimaldavad neid eesmärke saavutada: esiteks – parlamendi, valitsuse ja riigipea vastastikune seotus , teiseks – rahva võimalus poliitikas kaasa rääkida.
Põhiseaduse ja seaduste järgimist kontrollib õiguskantsler.
Riigi majandustegevust ja riigivaraga ümberkäimist kontrollib riigikontroll .
Riigi julgeolekut ja põhiseaduslikust korrast kinnipidamist jälgib kaitsepolitsei .
Kontrollorganite moodustamisel ja nende pädevuse määratlemisel peetakse demokraatlikul maal kinni kahest printsiibist – võimude lahususest ja seaduse ülimuslikkusest, mis tähendab, et tegutsetakse ainult seaduse alusel. Eestis väljenduvad need õigusriigi ja esindusdemokraatia ideed selles, et

kontrollorganid on teistest valitsemisasutustest (parlamendist, valitsusest ) sõltumatud;

riigikontrolöri ning õiguskantsleri nimetab ametisse ja vabastab ametist parlament;

riigikontrolör ja õiguskantsler annavad parlamendile oma ametkonna tööst aru;

kontrollorganite töökorralduse sätestab vastav seadus.
2.3
Sõnal konstitutsioon on mitu tähendust. Esiteks tähendab konstitutsioon kirjalikku õigusakti, mis sisaldab valitsemise ja seadusandluse üldisi põhimõtteid. Konstitutsioon ehk põhiseadus on riigi kõrgeim seadus. See tähendab, et kõik ülejäänud riigi seadused peavad olema konstitutsiooniga kooskõlas.
Igas riigis pole konstitutsiooni ühe kindla õigusakti tähenduses. Sellisel juhul mõistetakse termini konstitutsioon all valitsemise struktuuri ehk korraldust. Valitsemisekorralduse põhimõtted – valitsuse kohustused, pädevus, protseduurid ja institutsioonid – on sõnastatud mitmes seaduses. Niisuguseid demokraatlikke riike on vähe, näiteks Suurbritannia.
Konstitutsioonid erinevad üksteisest paragrahvide rohkuse, tehtud paranduste, vastuvõtmise aja ning konkreetse sisu poolest. Ometigi täidavad nad kõik ühte olulist funktsiooni – nad aitavad hoida (garanteerivad) demokraatiat. Selleks põhiseadus:

• sätestab riigi (valitsemise) eesmärgid;
  
• määratleb kodanike õigused, vabadused ja kohustused;
  
• kirjeldab valitsemise struktuuri, võimuasutuste ülesandeid ja nende moodustamise korda.
  

Põhiseaduse sissejuhatus ehk preambula . Preambula väljendab kogu rahva valmisolekut kaitsta ning edendada oma riiki.
Eesti põhiseadust on võimalik muuta nii rahva- kui ka parlamendihääletuse korras. Põhiseaduse muutmist saab agatada Eesti president või vähemalt 21 Riigikogu liiget. Riigikogus peab konstitutsiooniparandust arutama kaks järjestikust koosseisu, mis tähendab, et paranduse elluviimiseks kulub 5-8 aastat (uus Riigikogu valitakse iga 4 aasta järel).
Konstitutsiooni saab muuta ka lühema aja jooksul ehk kiireloomuliselt. Selleks peab küsimuse arutamist pooldama neli viiendikku Riigikogu 101 saadikust ja muudatuse vastuvõtmise poolt hääletama kaks kolmandikku parlamendiliikmetest. Konstitutsiooni esimest peatükki, mis sätestab Eesti kui iseseisva riigi tunnused, ja viimast peatükki, kus on kirjas põhiseaduse muutmise kord, tohib muuta ainult rahvahääletusel.
Rahvahääletus ehk referendum .
Põhiseadus on riigi kõige tähtsam seadus ning on oluline, et see ka igapäevaelus toimiks. Palju saavad konstitutsiooni elluviimiseks ära teha kodanikud ise. Rahvas peaks tundma riigikorraldust ja põhiseadust, tunnustama demokraatlikke väärtusi. Igaüks peaks oskama ja tahtma seista nii iseenda kui kaaskodanike õiguste eest. Rahva passiivsus ja minnalaskmismeeleolu võimaldab ametnikel ning poliitikutel oma seisundit kuritarvitada ja põhiseadust eirata.
Peamiseks seadusloojaks on parlament, kuid õigusakte annavad välja ka riigipea, valitsus ning kohaliku omavalitsuse organid. Vältimaks vastuolusid, määratakse kindlaks igaühe juriidiline pädevus. Pädevus näitab, kui iseseisev on mingi organ õigusloomes ning millistes valdkondades ja millise mõjujõuga dokumente ta tohib vastu võtta.
Õigusaktidest kõige tähtsamad on seadused, mida võtab vastu parlament. Seadusega korraldatakse kas mõnda avaliku elu valdkonda või reguleeritakse sotsiaalseid suhteid. Seadus seletab kasutatavad mõisted ja sätestab üldised põhimõtted. Seadustest lähtuvad nii valitsuse kui ka kohalike võimuorganite õigusaktid – määrused, korraldused , otsused, juhendid ja eeskirjad. Selleks et seaduses kirjapandut saaks tõepoolest ellu viia, tuleb piiritleda ja kinnitada asjaomaste asutuste täpsed kohustused. Seda ülesannet täidavad valitsuse määrused. Kui need puuduvad või ilmnevad hilinemisega, on häiritud ka seaduse ellurakendamine. Määrusi võib välja anda ka linna/valla volikogu . Enamjaolt käsitlevad need kommunaalteenuste, ühistranspordi, haridusasutuste, heakorra ja kaubandusega seonduvat selle omavalitsuse territooriumil. Määrus on õigusakt, mille valitsus või volikogu annab välja piiramatu arvu juhtude reguleerimiskeks. Sedalaadi dokumenti nimetatakse õigustlootvaks aktiks , täpsemalt üldaktiks. Lisaks on volikogul ja valitsusel õigus vastu võtta üksikakte. Volikogu üksikakte nimetatakse otsusteks, valitsuse omi korraldusteks. Üksikaktiga reguleeritakse ühte konkreetset juhtumit, näiteks eraldatakse valla reservfondist raha koolimaja katuse remondiks. Üksikakt (otsus ja korraldus) on vähemtähtis kui üldakt (määrus).
2.4
Nüüdisaegsed riigid on esindusdemokraatiad, mis tähendab, et rahvas osaleb valitsemises on esindajate – saadikute kaudu. Samal ajal on säilinud ka otsese demokraatia elemente, mis võimaldab igaühel oma seisukoha ise välja öelda. Üheks otsese demokraatia vormiks on rahvahääletus ehk referendum. Üleriigilisele rahvahääletusele pannakse riigi iseseisvuse ja tuleviku seisukohast olulised küsimused. On ka selliseid küsimusi, mida põhiseadus keelab referendumile panna. Siia kuulub riigi rahaliste kohustuste, riigikaitse , välislepingute, eelarve ja maksudega seonduv.
Otsuse selle kohta, kas korraldada mingis küsimuses rahvahääletus või mitte, langetab Riigikogu. Õigus osaleda referendumil on kõigil hääleõiguslikel Eesti kodanikel. Referendumi tulemuse määrab hääletamisest osavõtnute häälteenamus – otsus on vastu võetud, kui selle poolt on üle 50 protsendi osalenutest. Rahvahääletuse otsus on riigiorganitele kohustuslik.
Esindusdemokraatia toimib läbi rahvaasemike valimise. Demokraatlikus riigis moodustatakse kõik esindusorganid valimise teel. Eestis valib rahvas saadikud parlamenti ja kohalikesse volikogusse.
Demokraatlikud valimised on vabad, mis tähendab, et peetakse kinni järgmistest nõuetest:

• kandidaate on ühele saadikukohale mitu;
  
• kõigil on võrdne võimalus oma vaateid propageerida;
  
• kodanikul on õigus teha valik iseseisvalt ja hoida seda saladuses;
  
• hääled loetakse ausalt ning tulemused avalikustatakse täielikult.
  

Enamikus riikides antakse teovõimelistele kodanikele hääleõigus siis, kui nad on saanud 18-aastaseks. Selline vanuse alampiir kehtib ka Eestis. Rahvuslikud, soolised , varanduslikud või usulised tunnused ei tohi põhjustada valimisõigusest ilmajätmist. Demokraatia ajaloos on oluliseks peetud hääleõiguse andmist naistele ja mustanahalistele. Eestis said naised juba hääleõiguse 1920. aasta põhiseadusega.
Kohalikel valimistel on õigus hääletada ka selles paikkonnas püsivalt elavail välismaalastel, kuis saadikuks kandideerida nad ei saa. Seega on kandideerimisõiguse saamisel täiendavaks tingimuseks kodakondsus . Eesti kodanikel on õigus saada valituks valla/linna volikogusse alates 18. eluaastast, Riigikogusse alates 21. eluaastast. Kui Eestist saab Euroopa Liidu liige, siis võivad meie valla/linna volikogusse kandideerida ka teiste Euroopa Lidu maade kodanikud, kelle püsiv elukoht asub vastava omavalitsuse territooriumil.
Valimiste korraldamisel on erilise tähtsusega valimissüsteem ehk need põhimõtted, mille järgi valijate hääled saadikukohtadele jagunevad. Maailmas on kujunenud kaks peamist süsteemi, mida nimetatakse majoritaarseks ja proportsionaalseks.
Majoritaarne ehk enamusvalimise süsteem on kasutusel näiteks Suurbritannias. Inglise keelest tuleneb ka selle nimetus. Valituks osutub kandidaat, kes saab oma valimisringkonnas kõige enam hääli. Teised konkurendid on valimisvõitluse kaotanud.
Proportsionaalne süsteem, mida kasutatakse ka Eestis, on tunduvalt keerulisem. Samas peetakse seda süsteemi õiglasemaks, sest see annab parlamenti pääsemiseks lootust ka väikeparteidele, keda esimene valimisviis ei soosi. Põhimõte seisneb selles, et iga partei saab parlamendis kohti proportsionaalselt kogu riigi ulatuses kogutud häälte arvule. Proportsionaalse süsteemi puhul ei käi valimisvõitlus mitte üksikute kandidaatide, vaid erakondade vahel. Valimistel osalemiseks koostavad erakonnad oma valimisplatvormi või –programmi, kus on sõnastatud nende olulisemad eesmärgid.
Lisaks tasub meeles pidada veel teisigi Eestis kehtiva proportsionaalse süsteemi iseärasusi.
Esiteks – kandidaat pole sõltumatu, vaid esindab oma erakonna seisukoht. Ka saadikutöös tuleb järgida partei poliitilist liini. Seega ei tasu valida sümpaatset inimest, kui ta kandideerib niisuguse partei nimekirjas, mille vaated pole meelepärased.
Teiseks – valijahääli kantakse ühelt kandidaadilt teisele üle. Järelikult võib juhtuda, et antud hääl ei lähegi soovitud inimesele, vaid hoopis mõnele teisele sama partei nimekirjas kandideerinule.
Kolmandaks – parlamenti pääsemisel pole tähtis mitte ainult kandidaadile antud häälte arv, vaid ka tema asetus partei valimisnimekirjas. Nimekirja alguses olija võib omandada saadikumandaadi mõnikord üsna väheste häältega, kuna temale kantakse üle parteikaaslaste antud hääli.
Eestis kehtib proportsionaalne süsteem nii Riigikogus kui ka volikogude valimistel. See tähendab, et enamik kandidaate seatakse üles erakondade nimekirjas. Kandideerida võib ka nimekirjaväliselt, üksikkandidaadina. Paraku pole ühelgi üksikkandidaadil õnnestunud koguda Riigikogusse pääsemiseks vajalikku hulka hääli.
Demokraatia üks oluline tunnus on ka valimiste korrapärasus ehk regulaarsus. See tähendab, et kindlaksmääratud ajavahemiku möödudes korraldatakse alati uued valimised. Eestis valitakse uued volikogud iga kolme ja Riigikogu iga nelja aasta järel. Presidenti valitakse aga iga viie aasta tagant, kusjuures üks isik ei tohi olla sellel kohal rohkem kui kaks tähtaega (10 aastat) järjest.
Valimiste tulemusel vahetuvad paljud saadikud ning seeläbi pääsevad poliitikas mõjule uued huvid ja seisukohad.
Kolme- või nelja-aastase vahega toimuvad valimised ei taga rahva piisavat osavõttu valitsemisest. Seepärast räägitaksegi sageli vajadusest suurendada osalusdemokraatiat. Osalusdemokraatia pole esindusdemokraatiaga vastuolus. Selle termini all mõistetakse saadikute korrapärast sidet oma valijatega, kodanike võimalust suhelda kohaliku ja keskvõimu esindajatega ning informeeritust poliitika päevaprobleemidest. Lühidalt, osalusdemokraatia tähendab kodanike aktiivset osalemist poliitilises elus.
2.5
Demokraatlikus riigis kannab kõrgeimat seadusandlikku võimu rahva valitud esinduskogu – parlament. See sõna tuleneb prantsuse keelest ning väljendab parlamendi peamisi ülesandeid - käsitleda rahumeelsetes kõnelustes riigielu olulisi probleeme.
Parlament on ajalooliselt kujunenud kui esindusorgan . See ülesanne – esindada poliitikas mitmesuguseid ühiskonnagruppe ja vaateid – on säilitanud oma tähtsuse tänapäevalgi. Parlamendi teine funktsioon on arutada ja tasakaalustada erinevaid vaateid. Just väitlemine, oma seisukohtade propageerimine ning kokkuleppe otsimine on parlamendiliikmete põhiline töö.
Parlamendi kolmas ja tähtsaim ülesanne ongi seaduste vastuvõtmine. Seadus jõustub, kui president on selle välja kuulutanud ning Riigi Teataja avaldanud.
Parlamendi neljas funktsioon on valitsuse ametissepanek ja kontroll tema tegevuse üle. Juhul kui peaminister, mõni minister või valitsus ei tule saadikute arvates tööga toime, korraldab parlament umbusaldushääletuse. Eestis peab umbusaldushääletuse õnnestumiseks ministri või valitsuse tagandamist pooldama vähemalt 51 Riigikogu liiget.
Parlamendil on ka teisi mooduseid valitsuse töö kontrollimiseks. Näiteks kutsuvad saadikud ministreid Riigikogu istungile arupärimistele vastama, loovad komisjone valitsuse tegevuse uurimiseks ning reguleerivad raha eraldamist valitsusele. Riigikogu võtab vastu riigieelarve .
Parlamendil on aastas tavaliselt kaks hooaega ehk korralist istungjärku. Istungjärkude vaheajal võib pakiliste küsimuste otsustamiseks kokku kutsuda ka erakorralise istungjärgu.
Parlamendi töö juhtimiseks valivad saadikud enda hulgast juhatuse. Eestis moodustavad juhatuse Riigikogu esimees ja kaks aseesimeest. Riigikogu ülejäänud liikmed kuuluvad komisjonidesse . Riigikogus on kümme alalist komisjoni. Iga komisjon arutab oma valdkonna probleeme ning seaduseelnõusid.
Olulist rolli etendavad Riigikogu tegevuses erakonnad, täpsemini – erakondade parlamendiesindused. Neid nimetatakse fraktsioonideks ehk saadikurühmadeks. Fraktsiooni kuuluvad peamiselt ühe partei esindajad. Üks saadik võib kuuluda ainult ühte fraktsiooni, ta võib ka loobuda fraktsioonides osalemast. Fraktsioonis räägitakse läbi partei seisukohad arutlusele tulevas küsimuses, koostatakse nende põhjal seaduseelnõude parandusettepanekud ning kooskõlastatakse, kuidas käituda hääletamisel.
Riigikogus esindatud erakondadest on osal kohti ka valitsuses. Neid nimetatakse valitsus- ehk koalitsiooniparteideks. Erakonnad, kes pole valitsusega seotud, moodustavad opositsiooni. Opositsioon ja koalitsioon pooldavad riigi elu võtmeküsimustes põhimõtteliselt erinevad lahendusviise. Parlament langetab otsuse hääletades. Tavaliselt on hääletamine avalik, mis tähendab, et nii saadikud kui kõik asjast huvitatud kodanikud saavad teada, kuidas üks või teine parlamendiliige hääletas. Eriti oluliste otsuste puhul avaldatakse nimelised hääletamistulemused ka meedias. Salajast hääletamist kasutatakse ainult ametiisikute valimisel.
Kõige olulisem on hääletamise puhu kahtlemata asjaolu, mitu poolt- ja vastuhäält antakse ja kas poolthäältest piisab , et ettepanek osutuks vastuvõetuks. Suurem osa Riigikogu hääletusi toimub poolthäälteenamuse põhimõttel. Tähtsamad seadused vajavad aga vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. Sellisel juhul peab seaduseelnõu saama vähemalt 51 poolthäält, sest Riigikogus on 101 liiget. Seda põhimõtet rakendatakse näiteks riigieelarveseaduse, valimisseaduse ja kodakondsusseaduse puhul.
Riigikogu koosseis vahetub iga nelja aasta järel parlamendivalimiste teel. Pärast valimisi kutsub Riigikogu uue koosseisu esimesele istungile president. Seal annab iga saadik vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja põhiseaduslikule korrale. Samuti valitakse esimesel istungil Riigikogu esimees ja kaks aseesimeest.
Parlamendi istungid on avalikud. Ajakirjanikel ning rahval on sinna vaba juurdepääs. Et külastada Eesti Riigikogu hoonet ja istungeid, tuleb täpsustava teabe saamiseks helistada Riigikogu kantseleisse. Õige oleks enne endale selgeks teha, kas soovitud ajal on üldse Riigikogu istungjärku ja täiskogu istungit.
2.6
Riigipea on kõrgeim ametiisik . Presidendi valib Riigikogu või valimiskogu . Presidendi valimised algavad Riigikogust. Presidendiks võib kandideerida vähemalt 40-aastane sünnijärgne Eesti kodanik. Tavaliselt pakuvad suuremad erakonnad või koalitsioonipartnerid välja oma kandidaadi. Viimane ei pea olema Riigikogu ega ühegi partei liige. President valitakse salajasel hääletamisel. Riigikogu liikmed hääletavad esitatud kandidaatide poolt või vastu. Igal parlamendiliikmel on üks hääl. Võiduks vajab presidendikandidaat vähemalt 68 poolthäält, niisiis Riigikogu koosseisu kahekolmandikulist häälteenamust. Kui üks valimisvoor sellist tulemust ei anna, tuleb korraldada uus. Riigikogus võib korraldada kuni kolm hääletusvooru, kusjuures kolmandas voorus võistlevad vaid kaks eelmises voorus enam hääli kogunud kandidaati.
Võib juhtuda, et ka kolmandal hääletusel ei kogu ükski kandidaat vähemalt 68 häält. Siis kutsub Riigikogu esimees kokku valimiskogu, kuhu kuulub Riigikogu liikmetele lisaks vähemalt üks esindaja igast valla/linna volikogust. Valimiskogus on umbes 350 valijameest. Neil tuleb teha valik kahe Riigikogu kolmandas voorus hääletusvoorus osalenud kandidaadi vahel, kellele valimiskogu võib lisada omalt poolt ka uusi presidendikandidaate. Valimiskogus on võiduks vajalik osalejate häälteenamus.
Eesti riigipea ehk president valitakse viieks aastaks, üks inimene ei saa presidendiks olla järjestikku üle kümne aasta. Erinevalt peaministrist pole presidendile võimalik umbusaldust avaldada. President astub oma ülesannetesse pärast seda, kui ta on Riigikogu ees andnud Eesti rahvale ametivande. Demokraatliku ideaali kohaselt peab president esindama kogu rahvast ning teenima ühist hüvangut.
Eesti presidendi peamised ülesanded:

Esindada Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises.

Kuulutada välja Riigikogu valimised ja seadused.

Määrata peaministrikandidaat; nimetada ametisse ja vabastada ametist valitsuse liikmed.

Teha Riigikogule ettepanekuid kõrgete riigiametnike nimetamiseks; nimetada kohtunikud ja Eesti Panga president.
2.7
Võimude lahususe põhimõtte järgi kuulub täidesaatev võim eraldiseisvale valitsemisorganile. Valitsuse tegevus mõjutab iga elaniku, iga paiga ja kogu ühiskonna heaolu. Valitsuse poliitikast sõltuvad riigi julgeolek, elustandard ja tulevikuväljavaated.
Eestis vahetub valitsus kahes korras:

• pärast Riigikogu valimisi, mille järel eelmine valitsus volitused maha paneb;
  
• pärast valitsuskriisi, mille tagajärjel Riigikogu avaldab umbusaldust peaministrile. See tähendab kogu valitsuse tagandamist.
  

Kui Riigikogu valimiste tulemused on selgunud , alustavad erakonnad läbirääkimisi valitsuse moodustamiseks. President määrab valimistulemusi arvestades peaministrikandidaadi. Viimane tutvustab Riigikogu ees oma plaane valitsuse moodustamiseks, misjärel saadikud hääletavad pakutud kandidatuuri poolt või vastu. Kui Riigikogu hääletab poolt, asub peaministrikandidaat valitsust komplekteerima. Kui ei, tuleb presidendil leida uus kandidaat.
Mida rohkem on valitsusel toetajaid parlamendis, seda lihtsam on tal võimul püsida. Arvatakse, et valitsuse eluiga pikendab ka kõigi ministrite kuulumine ühte erakonda. Sellise üheparteilise valitsuse saab luua erakond, kellele kuulub vähemalt pool parlamendi kohtadest . Üheparteilist valitsust esineb väga harva, Euroopas on see tavaline vaid Suurbritannias. Teiste Euroopa riikides ja ka Eestis moodustatakse enamasti mitmeparteiline ehk koalitsioonivalitsus . Sinna lähevad need parlamendis esindatud erakonnad, kes suudavad tulevase poliitika põhijoonte suhtes omavahel kokku leppida ehk luua koalitsiooni.
Parlamentaarses riigis vahetub valitsus tavaliselt sagedamini kui parlamendi kooseis. Selle põhjuseks on valitsuskriisid , mis avalduvad erimeelsustes valitsuse sees või valitsuse ja parlamendi vahel. Valitsuskriisi kõige radikaalsemaks probleemiks on parlamendi umbusaldushääletus valitsusele. Kui vähemalt 51 Riigikogu saadikut on valitsuse vastu, tuleb sellel ametist tagasi astuda. Valitsuskriisi lahendamiseks võib välja vahetada ka üksikuid ministreid. Selle aluseks on ministri enda soov, peaministri otsus või parlamendi umbusaldusavaldus. Valitsuse ja ministrite ametisse saamisel on otsustavad siiski erakondadevahelised läbirääkimised.
Valitsuse suurus sõltub riigi suurusest ja valitsemistavast. Harilikult kõigub valitsusliikmete arv 10 ja 20 vahel, eesti valitsus on kuni 15-liikmeline. Valitsust juhib peaminister. Parlamentaarses riigis, sealhulgas Eestis, kuulub peaministri koht mõne suurema erakonna liidrile. Pärast parlamendi valimisi nimetatakse peaministriks tavaliselt see poliitik , kelle juhitud parteile andis valijad kõige rohkem hääli.
Valitsuse liikmeteks on ministrid. Poliitilises keelepruugis räägitakse sageli ministriportfellidest või nende jagamisest. See tähendab, et koos ametikohaga saab minister ka õiguse ja kohustuse juhtida valitsemisasutuse – ministeeriumi tööd. Ministeeriumid luuakse selleks, et korraldada valitsemist eri valdkondades. Eestis on 11 ministeeriumit:

• Välisministeerium.
  
• Kaitseministeerium.
  
• Siseministeerium.
  
• Justiitsministeerium .
  
• Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium.
  
• Põllumajandusministeerium.
  
• Rahandusministeerium .
  
• Keskkonnaministeerium.
  
• Sotsiaalministeerium .
  
• Haridus - ja teadusministeerium.
  
• Kultuuriministeerium.
  

Valitsuse peamised ülesanded:

• Viia ellu riigi sise- ja välispoliitikat.
  
• Juhtida riiki seaduste ja riigieelarve alusel.
  
• Koostada riigieelarve eelnõu ja enamik seaduseelnõusid.
  
• Suunata ja koordineerida valitsusasutuste tegevust.
  

Mõnikord kuulub valitsusse ka mõni nn portfellita minister. Temal pole ministeeriumi, vaid ainult väike büroo. Portfellita ministri ametikoht luuakse ajutiselt , et korraldada poliitikat mingid valdkonnas, mis on hetkel eriti oluline.
Vältimaks segadust ja liga järske kursimuutusi ministeeriumides pärast valitsusparteide vahetumist, kasutab osa Euroopa riike ministeeriumi kantsleri ametikohta. Kantsler on oma valitsemisalas ministri järel tähtsuselt teine ametiisik. Tema ülesanne on korraldada ministeeriumi igapäevast asjaajamist ning tagada sujuv töö ka ministrite vahetumise perioodil.
Täidesaatva võimu asjaajamise korrashoidmiseks tegutseb valitsuse juures riigikantselei, mida juhib riigisekretär. Riigisekretär erineb ministrist, kuigi riigikantselei juhtimine sarnaneb ministeeriumi juhtimisega. Ta ei esinda valitsuses ühtegi erakonda, riigisekretär nimetab ja vabastab ametist peaminister. Valitsuse vahetumine ei tähenda, et ka riigisekretär peaks ametist lahkuma. Vastupidi, ametisse edasi jäädes kindlustab erakondadest sõltumatu riigisekretär asjaajamise sujuvuse ning järjepidevuse.
Lühidalt öeldes on valitsuse ülesanded valitseda ehk ellu viia riigi sise- ja välispoliitikat. Konkreetsemalt tähendab see mitmesuguseid tegevusi ühiskonnaelu eri valdkondades.
Eesti valitsuse koosseis sõltub Riigikogu valimiste tulemusest.
2.8
Maakond oma regioonis riikliku, vald ja linn aga kohaliku halduse üksused. Maakonda juhib maavanem koos maavalitsuse ametnikkonnaga. Maavanema nimetab valitsus, kuid tema ametisseastumiseks on siiski vaja, et teda toetaks selle maakonna omavalitsuste esindajate koosolek. Maavanem nimetatakse viieks aastaks. Rahva valitud esindusvõimuorganit maakonnatasandil pole. Et maavalitsus on riigi täitevvõimu asutus, siis finantseeritakse seda riigieelarvest.
Vald ja linn on iseseisvad omavalitsusüksused. See tähendab, et neil on oma valitud esindusorgan – volikogu – ja oma eelarve. Volikogu valib rahvas iga kolme aasta järel. Volikogu valimisel saavad hääletada kõik selle linna või valla elanike registrisse kantud Eesti Vabariigi kodanikud ja välismaalased, kes on vähemalt 18-aastased. Teiste riikide kodanikel hääleõigust pole. Kandideerida volikogu liikme kohale võib ainult Eesti kodakondsust omav vähemalt 18-aastane inimene. Volikogu ülesanded sarnanevad mitmes suhtes parlamendi omadega: esindada kodanike huve, teha kohalikku elu korraldavaid otsuseid, kinnitada valla/linna eelarve, kontrollida valla/linna valitsuse tegevust. Riigikogu liikmetest erinevalt jätkavad valla/linna volikogu liikmed tööd põhitöökohal, kuigi ka saadikukohuste täitmine kohalikus volikogus nõuab palju aega ja energiat.
Maavalitsuse peamised ülesanded:

• Korraldada ja koordineerida riiklikku haldust.
  
• Käsutada riigivara.
  
• Korraldada ühistransporti, tervishoidu , kultuuri ja haridust.
  
• Planeerida regiooni arengut.
  

Üheks volikogu ülesandeks on linnapea / vallavanema valimine. See toimub kohalike valimiste järel pärast volikogu uue koosseisu kokkutulemist. Linnapea/vallavanema volitused kestavad kuni järgmiste kohalike valmisteni, juhul kui volikogu ei avalda talle enne umbusaldust. Vallavanema/linnapea ei saa Eestis olla samaaegselt ka volikogu liige. Selles mõttes sarnanevad tema ametisse panemise reeglid peaministri omadega. Linnapea/vallavanem juhib kohaliku täitevvõimu – linna/valla valitsuse tööd.
Tänapäeval püütakse võim viia rahvale nii lähedale kui võimalik. See tähendab, et kohalikud omavalitsused saavad üha rohkem õigusi ja kohustusi paikkonna elu korraldamisel.
Selleks et neid kohustusi täita, vajab omavalitsus raha. Kõik planeeritavad tulud ja kulud kajastuvad linna/valla eelarves, mille võtab vastu volikogu. Nagu riigieelarvesse, laekub ka kohalikku eelarvesse raha maksudest. Valdavalt on tegu riiklikult kehtestatud maksudega – füüsilise isiku tulumaks , maamaks jt - , millest osa jääb kohaliku eelarve käsutusse.
2.9
Riigi peamisi valitsemisorganeid ja nende ülesandeid tutvustades ei saa mööda minna riigi õiguskaitsefunktsioonidest. Riik ei kehtesta ainult seadusi ja ei kogu makse, vaid peab tagama ka kodanike ning oma maa julgeoleku. Seaduste üks põhiline ülesanne ongi ühiskondlike suhete korrastamine. Eestis mõistab õigust ainult kohus. Sõltumatu kohtuvõim on seadusandliku ja täidesaatva võimu kõrval kolmas riigivõimu haru.
Demokraatlikus riigis kasutatakse tavaliselt mitmeastmelist kohtusüsteemi. Selle põhijoon on kohtualuse õigus taotleda kohtuasja teistkordset arutamist kõrgemas kohtus, kui langetatud kohtuotsus teda ei rahulda. Niimoodi väheneb kohtu eksimise võimalus.
Eesti kohtusüsteem on kolmeastmeline. Esimese astme moodustavad maa- ja linnakohtud ning halduskohtud . Maa- ja linnakohtud arutavad kõiki kohtuasju. Enamiku kohtuasjadest moodustavad eraõiguslikud tsiviilasjad, kuid lahendada tuleb ka kriminaalasju. Maakohus asub igas maakonnas, linnakohus aga kuues linnas. Haldusõigus käsitleb kodaniku ja riigi vahelisi konflikte. Halduskohtu pädevusse kuuluvad riigivõimu, omavalitsusasutuste ning ametiisikute vastu esitatud protestid ja kaebused , näiteks kui ametnik ei ole ettenähtud aja möödudes vastanud kodaniku kirjale. Halduskohtus vaadatakse läbi ka valimiskomisjoni otsuste vastu suunatud protestid ja kaebused.
Teise astme kohtud on ringkonnakohtud. Ringkonnakohus vaatab apellatsiooni korras läbi esimese astme kohtu lahendeid. Apellatsioon tähendab edasikaebusega kõrgema instantsi poole pöördumist. Seega ei algata ringkonnakohus ise uusi kohtuasju, vaid kontrollib maa- ja linnakohtute otsuseid kirjaliku edasikaebuse alusel. Ringkonnakohus vaatab esitatud kohtuasja uuesti sisuliselt läbi ning teeb otsuse. See võib alama astme kohtu otsust kinnitada, aga võib ka selle ära muuta. Kui apellant ringkonnakohtu otsusega nõus pole, võib ta pöörduda järgmise astme kohtusse, milleks on Riigikohus .
Riigikohus on Eesti kohtusüsteemi kõige kõrgem aste. Riigikohus tegeleb kohtulahenditega kassatsiooni korras. Kassatsioon on kohtuotsuse läbivaatamine olemasolevate dokumentide ja materjalide põhjal. Arutatakse seda, kas ringkonnakohus on karistuse määramisel kohaldanud seadust õigesti ja kinni pidanud protseduurireeglitest. Sisulisele arutlusele kaasus Riigikohtus enam ei tule. Riigikohus võib alama astme kohtu otsuse tühistada ja selle sinna uueks otsustamiseks tagasi saata.
Riigikohtu ülesandeks on lisaks kassatsioonikaebuste läbivaatamisele ka konstitutsiooniline järelevalve. Konstitutsiooniline järelevalve tähendab kehtivate ning vastuvõetavate õigusaktide hindamist selle järgi, kas need on põhiseadusega kooskõlas. Riigikohtu otsusele, millega üks või teine õigusakt tunnistatakse konstitutsioonile mittevastavaks ja seega õigustühiseks, eelneb dokumendi läbivaatamine õiguskantsleri poolt.
Õiguskantsler on sõltumatu ametiisik, kes valvab selle järele, et õigusaktid vastaksid põhiseadusele ja teistele seadustele, ning kes kontrollib kodanike põhiseaduslike õiguste tagamist. Seega on õiguskantsleri töös kaks suurt valdkonda.

Teostada seaduslikkuse järelevalvet: analüüsida riigiasutuste poolt välja antud õigusakte, teha ettepanekuid põhiseadusega vastuolus olevate õigusaktide parandamiseks. Õiguskantsler esineb perioodiliselt ka Riigikogu ees, kus analüüsib üldistavalt Eesti seaduste kvaliteeti ja teeb ettepanekuid seadusloome parandamiseks.

Lahendada väärhalduse juhtumeid, st kodanike kaebusi riigiasutuste või –ametnike töö kohta. See usaldusmehe ehk ombudsmani funktsioon on Eesti õigusriigi praktikas suhteliselt hiline .
Ombudsmani poole tohib avaldusega pöörduda igaüks. Ainuke tingimus on see, et väärkohtlemine peab puudutama avaldajat ennast ning avaldusest peab selgelt ilmnema, milles tema õigusi rikuti.
Õiguskantsleri positsioon on teistsugune kui ülejäänud kantsleritel, kes juhivad mõne ministeeriumi igapäevast tööd. Ta võib küll viida valitsuse ja parlamendi istungitel, kuid tal puudub hääleõigus. Õiguskantsler pole seotud justiitsministeeriumiga, vaid juhib iseseisvat ametkonda – õiguskantsleri kantseleid. Selles tegevuses on tal ministri õigused. Tööülesanded nõuavad, et ta oleks parteiliselt sõltumatu hea kvalifikatsiooni jurist. Õiguskantsler nimetab seitsmeks aastaks ametisse Riigikogu, tagandada saab teda ainult kohtu otsusega.
Kohtumõistmist korraldavad alati kohtunikud. Kohtunik on valitud või ametisse nimetatud isik, kelle peamine volitus on õigusemõistmine. Kohtunik peab protsessi käigus jääma erapooletuks. Vastasel juhul oleks tal raske langetada õiglast otsust. Eestis töötab 151 kohtunikku, kelle nimetab ametisse president. Riigi kõrgeima kohtu – Riigikohtu esimehe kandidatuuri esitab president ning selle kinnitav Riigikogu. Kohtunikuamet on eluaegne; soovi korral võib kohtunik ametist lahkuda ka varem.
Kriminaalasja lahendamisel osalevad lisaks kohtunikule ka advokaat ja prokurör. Advokaat ehk kaitsja on juriidilise haridusega spetsialist, kelle ülesandeks on kohtualuse huvide esindamine . Teisti öeldes, advokaat peab väitluse abil võistlema õigeksmõistva kohtuotsuse poolt. Prokuröri ehk süüdistaja ülesanne on vastupidine – tema peab seisma süüdimõistva kohtuotsuse eest. Advokaadi võib süüalune ise valida, prokurör määratakse protsessile riigi poolt.
Kriminaalasju lahendava kohtu koosseisu kuuluvad lisaks kohtunikule ka kaks kaasistujat. Kaasistujaks võib olla 25-65 aastane Eesti kodanik, tal on õigusemõistmisel kohtunikuga võrdsed võimalused. Kohtukaasistuja valib viieks aastaks ametisse selle linna/valla volikogu, kus kohus asub. Tema kandidatuur kooskõlastatakse eelnevalt kohtunikuga.
2.10
Õigus- ja korrakaitse tagab inimese igapäevase julgeoleku ning seaduslike õiguste austamise. Tavaliselt räägitakse sellest valdkonnast kui riigi sisejulgeolekust, mis kuulub siseministeeriumi ning justiitsministeeriumi valitsemisalasse. Sisejulgeolekut täiendab välisjulgeolek. Välisjulgeoleku eesmärk on tagada riigi ja rahva kaitse võimaliku kallaletungi korral. Nagu termin riigikaitse ütleb, on eesmärgiks kehtiva riigikorra ja riigi iseseisvuse tagamine.
Tänapäeva Eestis on kaitseväeteenistuse kohustus üldine ja kehtib 16-60-aastastele tervetele Eesti meeskodanikele. Ajateenistusse kutsutakse 18-27-aastased terved Eesti kodakondsust omavad noormehed. Ajateenistus kestab 8 või 11 kuud olenevalt sellest, millise väljaõppe ajateenija läbib. Sõduriõpe on lühem, all- või reservohvitseriks saamine nõuab aga põhjalikumaid teadmisi ja oskusi. Kuni 60-aastaseid isikuid võib kord viie aasta jooksul kutsuda ka reservõppusele. Reservõppus on omamoodi täiendkoolitus, kus korratakse varem õpitud oskusi ja täiendatakse neid uutega, näiteks tutvutakse uue moodsa relvastuse või sõjatehnikaga. Niisugust riigikaitse ülesehitust, kus põhiosa isikkoosseisust on reservis, tuntakse reservarmee põhimõttena.
Eesti riigikaitse teostamisel rakendatakse demokraatlikule riigile omast tsiviilkontrolli. Riigikaitse kõrgeimaks juhiks on president. Kaitsevägi ja vabatahtlikud riigikaitseorganisatsioonid kuuluvad Kaitseministeeriumi haldusalasse. Demokraatlikult valitud ja ametisse nimetatud täitevvõimuorganid otsustavad kaitseväe kasutamise üle, eraldavad sellele raha ja teostavad järelevalet. Kaitsejõude juhib kaitseväe juhataja, sõja ajal kaitsevõe ülemjuhataja.
Kaitsejõud on riigi sõjaväeliselt korraldatud relvastatud struktuurid. Kaitsejõudude ülesanne on tagada pidev sõjaline valmisolek ja riigi kaitse. Eesti kaitsejõudude olulisemad osad on kaitsevägi ja Kaitseliit . Kaitsevägi on riiklik relvajõud, mille moodustavad põhiliselt ajateenistusse kutsutud kodanikud ja kaadrikaitseväelased. Eesti kaitsevägi koosneb maaväest, mereväest ja õhuväest. Maavägi on neist suurim, seal läbib teenistuse ka enamik ajateenijatest.
Kaitseliit on vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon. Kaitseliidu tegevuses osalevad inimesed oma põhitöö kõrvalt, lähtudes missioonitundest. Kaitseliit jaguneb 15 malevaks, mis enam-vähem kattuvad maakondadega. Kaitseliit teeb koostööd omavalitsuse, piirivalve ja tuletõrjega. Kaitseliidul on ka oma noorteorganisatsioonid – Noored Kotkad ja Kodutütred. Kaitseliidu tegevust toetab naiskogukaitse.
Riigikaitse ja julgeoleku tagamisega tegelevad ka piirivalve, päästeteenistus ja politsei. Politseiasutuste tegevust koordineerib Politseiamet, politsei on jagatud maakondlikeks üksusteks ehk prefektuurideks.
Lisaks üldistele politseijõududele eksisteerib ka spetsiaalne julgeolekujõud – kaitsepolitsei.
Kaitsepolitseiamet ( Kapo ) on iseseisev eriteenistus ja korrakaitseorgan. Ta ei allu Politseiametile, kuna tegeleb spetsiifiliste ülesannetega. Kapo uurib niisuguseid kuritegusid, mis ohustavad Eesti põhiseaduslikku korda või julgeolekut. Selleks võib olla riigisaladuste reetmine , korruptsioon, organiseeritud kuritegevus, seadusevastane pealtkuulamine ja jälitamine, dokumentide võltsimine, terrorism.
Samuti tegeleb Kapo vastuluurega – jälgib Eestis viibivaid võõrriikide kodanikke , kelle suhtes on kahtlusi, et nad luuravad siin mõne teise riigi kasuks. Lühidalt öeldes hoolitseb kapo selle eest, et riigisaladused ei satuks juhuslike inimeste kätte. Vastavalt riigisaladuse seadusele kontrollib Kaitsepolitseiamet isikuid, kellele taotletakse juurdepääsu riigisaladustele. Näiteks enne, kui inimene saab riigikontrolöriks, kontrollib kaitsepolitsei tema elulugu ja usaldusväärsust.