Vesi (0)

TOIDU VESI
Inimorganismi elutalitlus on mõeldamatu ilma veeta. Vett joome iga päev ja see on meile asendamatu toitaine . Ilma veeta võib inimene elada sõltuvalt tingimustest vaid 4...7 päeva. Inimene ise on samuti küllaltki veerikas, sest 70 kilose kehakaaluga isik sisaldab 42...45 liitrit vett. Meie veevajadus ei ole püsiv, vaid oleneb kliimast , east , tööst, tervislikust seisundist ja teistest näitajatest. Laste, eriti aga imikute veevajadus on väga suur. Nii vajavad imikud ööpäevas vett 120...170 ml/kg, 4...6 aastaste laste veenõudlus on aga umbes 75…100 ml/kg. Imikute ja laste suhteliselt suur veenõudlus on seletatav nii nende endi veerohkusega kui ka vee suurema liikuvusega nende organismis. Vee ainevahetuse kohta kehtib kaks lihtsat reeglit. Esiteks, mida noorem on organism, seda veerikkam ta on. Kolmandal arengukuul on inimese embrüo veesisaldus 90...92%, vastsündinu organismis on vett 75...80% ning mida rohkem organism vananeb, seda väiksemaks veesisaldus muutub. Teiseks, mida veerikkam on organism, seda kiiremini toimub ka kogu ainevahetus . Veevaegus ongi üks põhjus, miks vanurite ainevahetus on väikelastega võrreldes tunduvalt aeglasem . Meie organismis jaotub vesi kudede ja organite vahel erinevalt. Esiteks, inimorganismi põhilised veehoidlad on lihased ja nahk. Teiseks, just lihaste veerikkusega on seletatav ka fakt, et meestes on koguseliselt vett rohkem võrreldes naistega . Põhjus on lihtsalt selles, et meestel on lihasmassi rohkem. Kolmandaks , organismi üldist veesisaldust määrab ka rasvkoe hulk. Kehtib lihtne tõde - mida rohkem on organism rasvunud, seda väiksem on tema veesisaldus ja vastupidi.
MEIE VEEBILANSS
Inimene saab vett peamiselt jookide ja toiduga. Igas toiduaines leidub suuremal või vähemal määral vett. Kõrge veesisaldusega toiduainete rohkel tarbimisel väheneb märgatavalt ka sissejoodavate vedelike hulk. Teatav kogus vett eraldub ka ainevahetuse, täpsemalt rakuhingamise tagajärjel toimuval toitainete oksüdeerimisel organismis. Viimast nimetatakse endogeenseks veeks . Nii moodustub 100 g lipiidide täielikul biooksüdatsioonil 107 g vett, samaväärse koguse süsivesikute lõhustumisel aga kõigest 55 g vett.
Kasutatud veest vabaneb organism eritamise abil. Vesi eraldub inimorganismist uriini, higi, hingeõhu ja väljaheidete koostises. Normaalse ainevahetuse korral on organismi veebilanss liikuvas tasakaalus. Tasakaalustatud veebilansi üks võimalik näide on esitatud tabelis.
Tasakaalustatud veebilansi (liitrites) näide inimorganismis
Vee allikas
Saadav kogus
Eritumise viis
Väljutatav kogus
Joogid
0,8...1,25
Uriin
1,0...1,7
Toit
0,6...1,2
Higi
0,3...0,55
Ainevahetus
0,3...0,35
Hingeõhk
0,3…0,4
 
 
Väljaheide
~0,15
Organismi tasakaalustatud veesisaldust aitab reguleerida ja säilitada janutunne. Tavaliselt tekib inimesel janu ühel põhjusel kolmest. Esiteks, organism ei saa piisavalt vett. Teiseks, organismi on viidud liiga palju mineraalsooli. Kolmandaks, organism on liigselt vett kaotanud. Janutunde aluseks on vaheajus asuva janukeskuse ärritus. See tekib soolsuse tõusule ehk vee vähenemisele reageerivate retseptorrakkude ärritumisel või limaskestade kuivamisel. Füsioloogiline vastusreaktsioon janutundele on vedelike joomine. Organismi veebilanss võib tasakaalust nihkuda ja muutuda nii negatiivseks või positiivseks. Veepuuduse kõige tavalisem põhjus on vee vähene juurdetulek organismi või suurenenud vee eritumine . Kui organism ei saa piisavalt vett, siis keha vähendab veekulu, eeskätt uriini hulga piiramisega. Selline füsioloogiline abinõu ei ole eriti tõhus, sest keha veetustub lõpuks ikkagi. Teine tavaline negatiivse veebilansi põhjus on suurenenud vee- eritus kõrge temperatuuri korral. Otsene põhjus on siin tugev higistamine . Sage ja ohter joomine tavaliselt kompenseerib olukorda, kuid teatud negatiivse veebilansi jääknähud (janu, vähene uriinikogus, kudede osaline veevaegus) püsivad ka mõni aeg peale intensiivse higistamise lõppu. Kõige parem janukustutaja on ikkagi kas puhas joogivesi , vähese soolade sisaldusega mineraalvesi või mahl . Kohv ja lahjad alkohoolsed joogid janukustutajatena arvesse ei tule, sest nad on diureetilise ehk vettväljutava mõjuga ning lõppkokkuvõttes nad isegi suurendavad organismi vedelikukaotust. Lisaks eeltoodule on alkohol ka vett siduva toimega.
Negatiivne veebilanss võib kujuneda ka organismi haigusliku seisundi tagajärjel. Klassikaline näide on suhkurtõbi, mille tagajärjel eritatava uriini hulk märgatavalt suureneb. Diabeetikutel, kellel veres glükoosisisaldus on tugevalt üle normi, pole neerud enam suutelised glükoosi organismis säilitama ja haiged hakkavad glükoosi eritama uriiniga. Neerude kaudu väljutuv glükoos viib kaasa palju vett ja erituva uriini hulk suureneb tunduvalt. Diabeetikul võib ööpäevas erituda kümme või enamgi liitrit uriini. Selline suur veekaotus vajab kompenseerimist. Veevarude taastamiseks joovad diabeetikud erituva uriinihulgaga peaaegu võrdväärse koguse vett. Tunduvalt sagedamini tekib organismis veepuudus kas kõhulahtisuse või kõrge palaviku tagajärjel. Esimesed ilmingud keha veepuudusest avalduvad siis, kui organism on vee arvelt kaotanud 2…3% kaalust . Kui veedefitsiit organismis moodustab juba 6...8% kehakaalust, siis avalduvad järgmised muutused. Ringleva vere hulk kahaneb, südame löögisagedus ja hingamine sagenevad, seedenõrede hulk väheneb, limaskestad hakkavad kuivama, nahk muutub kortsuliseks, ilmneb lihaste nõrkus ja organismi kehaline suutlikkus langeb märgatavalt. Kõik need muutused on veel pöörduvad. Olukorras, kus veedefitsiit moodustab aga üle 10% kehamassist, muutuvad haiguslikud nähtused osaliselt pöördumatuteks. Raskeneb neelamine, urineerimine on valulik ja lõpuks uriini eritumine lakkab, nõrgeneb meeleorganite talitlus, eeskätt nägemine ja kuulmine , kujunevad psüühikahäired. Veekadu 20...22% organismi kehakaalust põhjustab surma.
Positiivse veebilansi põhjus on tavaliselt vedeliku rohke joomine. Normaalfüsioloogilistes tingimustes avaldub keha üleküllastatus veega suhteliselt tagasihoidlikult. Vee liia tekke põhjused organismis on kas tugevast janust tingitud liigjoomine või tahtlik rohke vedeliku tarbimine, näiteks õlle liigjoomine. Seedekulglast imendunud vesi läheb verest kiiresti kudedesse. Isegi väga suurtes kogustes vee ja teiste vedelike joomisel rohkeneb vere hulk vähesel määral ja sedagi ainult lühiajaliselt. Küll aga suureneb oluliselt kudede veesisaldus. Pidev vee liig mõjub organismile kahjulikult. Liigne vesi koormab nii neerusid kui ka südant ning ohtra vee-erituse (higistamise, urineerimise) tagajärjel kaotab organism ka vajalikke mineraalaineid. Vee liig organismis võib kujuneda ka haigusliku seisundi tagajärjel. Selle põhjuseks on tavaliselt neeru- või südamehaigused. Liigne vesi peetub organismis ja vee hulga suurenemine avaldub tursetena. Positiivne veebilanss võib olla ka kestva valgudefitsiidi tagajärg. Organismis toimivate regulaatorvalkude hulk on vähenenud kriitilise piirini ja normaalne veejaotus kudede ning vereplasma vahel häirub. Vesi koguneb peamiselt kõhuõõnde (sellest ka punnkõht) ning jalgadesse. Selline masendav pilt on tavaline arengumaade näljahädaliste puhul.
KUIDAS SÄILITADA VEE TASAKAALU?
Veeainevahetus on lahutamatult seotud mineraalainetega. Inimorganismis leiduv vesi jaguneb rakusiseseks ja rakkude väliseks veeks, kusjuures ülekaalus on rakusisene vesi. Kui võtta aluseks, et keskmise kaaluga mees sisaldab umbes 42 liitrit vett, siis 28 liitrit sellest jääb rakusisese vee arvele ja 14 liitrit paikneb rakuväliselt. Viimasest omakorda on umbes 10,5 liitrit rakkudevahelises keskkonnas ning ligikaudu 3,5 liitrit vereplasmas. Rakusisese vee moodustab kõikides rakkudes (lihas-, vere-, naha-, luu- ja isegi rasvarakkudes) leiduv vesi. Kudede veehulk sõltub suurel määral rakkudes ja rakuvälises vedelikus leiduvate kaalium- ja naatriumioonide sisaldusest. Lisaks ioonidele osalevad rakusisese ja rakkude välise vee normaalse tasakaalu tagamises mitmed hormoonid ning vereplasma valgud. Vee ja elektrolüütide ainevahetust reguleerib närvisüsteem koostöös sisesekretsiooninäärmetega. Vastav kontrollkeskus asub vaheajus. Normaalfüsioloogilise seisundi puhul valitseb rakusisese ja rakuvälise vedeliku hulga vahel liikuv tasakaal. Selle tasakaalu kindlasuunaline häirumine võib organismis põhjustada raskeid ja pöördumatuid tervisehäireid.
Näidetena vaatleme kahte juhtu, mis võivad kujuneda vedelike vääral tarbimisel. Esiteks, destilleeritud vee joomine suurtes kogustes koos kestva nälgimisega. Organismi viiakse hulgaliselt magestatud mineraalsooladeta vett. Juhul kui selline olukord on kauakestev, siis lahjeneb esmalt rakkude väline vedelik. Vastavalt osmoosi põhiprintsiibile tungib vesi rakkude vahelisest keskkonnast edasi rakkudesse, põhjustades viimaste ruumala suurenemist , rakkude paisumist ning halvemal juhul lõpuks isegi mõningate rakkude lõhkemist. Tinglikult kujuneb organismis nn. “veemürgitus”, mille suhtes on eriti tundlikud närvirakud. Veeküllus osutub eriti ohtlikuks just soolade vähesuse foonil. Enne kui alustada destilleeritud vee joomist , soovitame siiski tõsiselt kaaluda, kas ikka tasub oma tervisega riskida.
Teine näide on kehavedelike suhtes hüpertooniliste lahuste tarbimine, mis sisuliselt on samastav merevee joomisena. Selle tulemusena häirub organismis naatriumioonide ja vee tasakaal. Esmalt muutub hüpertooniliseks rakkude väline vedelik. Osmoosi tagajärjel väljub rakkudest teatud kogus vett (rakuväline vedelik on kõrgema soolsusega ) ning rakud veetustuvad. Rakkudevälise vedeliku maht suureneb rakkude veekaotuse tagajärjel. Ja jällegi on kõige tundlikumad närvirakud. Sellega ongi seletatav, miks merevett joonud merehädalised alguses hullusid, hiljem aga surid. Viimane lause aitab lahti mõtestada ka uriini joomisega kaasnevad riskid . Nii et ka sellises lihtsas toimingus nagu vedelike joomine, ei tasu äärmuslikke soovitusi katsetada.
VEE ÜLESANDED MEIE ORGANISMIS
Vee ülesandeid inimorganismis on kõige lihtsam tutvustada lähtuvalt erinevatest tasanditest.
Alustame molekulaarsest tasandist. Vee molekulide polaarsus (positiivsete ja negatiivsete laengute olemasolu) ning võime moodustada vesiniksidemeid muudavad vee universaalseks lahustiks. Vees lahustub rohkem keemilisi ühendeid kui üheski teises lahustis . Lahustina on vesi inimorganismi jaoks asendamatu. Kõik keemilised, füüsikalised ning bioloogilised protsessid organismis kulgevad kas vesilahustes või vee vahetul osavõtul. Ainult vesikeskkonnas saab toimuda seedimine, imendumine ning kehaomaste orgaaniliste ainete süntees ja lõhustumine. Biokeemia seisukohast on vesi toitaine (NB! mitte toiduaine), sest vesi on biosüsteemides vajalik kas reaktsioonides osalejana või siis keskkonnana. Vesi on küll nõrk elektrolüüt, kuid ta on seotud happelis-alus tasakaaluga, järelikult ka keskkonna pH väärtusega. Nii on sülje pH piirid vahemikus pH=5,5...8,0; täiskasvanute maomahla pH=1,5...2,7; rinnalaste maomahla pH=4,9...5,3; uriini pH=4,8...8,0, peensoole nõre pH=7,6...8,4; vere pH=7,36...7,44, rinnapiima pH= 7,3...7,4 ja sapi pH=7,4...8,5. Vee järgmine oluline biofunktsioon molekulaarsel tasandil on substraatne. Vesi on mitmetes biokeemilistes reaktsioonides üks lähteaine. Reaktsioonides võib vesi toimida otsese reagendina. Hüdrolüüsireaktsioonid toimuvadki lõhustatavate subst -raadi molekulide, vee molekulide ning hüdrolüütiliste ensüümide omavahelises koostöös. Tavanäide on toitainete makromolekulide lõhustumine seede-kulglas.
Järgnevalt tutvume vee funktsioonidega raku tasandil. Vesi loob rakkudes stabiilse sisekeskkonna. Vesi moodustab tsütoplasma põhiosa ning vesilahuses toimub ka lõviosa raku metabolismist. Vesi kindlustab rakusisese rõhu ehk turgori abil rakkude püsiva vormi ning kuju. Mida rohkem osmoosiga vett rakku tungib, seda suurem on siserõhk ja seda suuremaks raku mõõtmed muutuvad. Et loomarakkudel, kaasa arvatud inimese rakkudel, rakukest puudub, siis on need rakud nii veesisalduse kui ka siserõhu muutuste suhtes eriti tundlikud. Raku tasandil avaldub ka vee termo -regulatoorne toime. Vee suur soojusmahtuvus kaitseb rakke ülekuumenemise eest, sest vee temperatuuri muutmiseks ühe kraadi võrra tuleb rakendada küllaltki suurt energiahulka. Vee hea soojusjuhtivus aga aitab rakusisest temperatuuri ühtlustada, kaitses neid rakustruktuure, millel toimuvad eksotermilised protsessid lokaalse ülekuumenemise eest.
Vee funktsioonide käsitlemise lõpetame organismi tasandiga. Ka organismi tasandil on vee üheks olulisemaks ülesandeks termoregulatoorne funktsioon. Vesi hoiab inimkeha temperatuuri võrdlemisi püsivalt vahemikus 36...37o C. Organismi tasandil eristatakse keemilist ja füüsikalist termoregulatsiooni. Keemiline termoregulatsiooni toimib ainult 22 soojuskraadini. Selle piiri ületamisel intensiivistub juba füüsikaline termoregulatsioon, algab higi teke, eritumine ja aurumine . Füüsikast on teda, et iga keha pinna temperatuur, millelt toimub aurumine, alaneb . Higistamisel on tegelikult kaks ülesannet. Esiteks, säilitada soojuse äraandmisega püsiv kehatemperatuur . Iga milliliitri vee aurumiseks nahapinnalt temperatuuril 30 o C, kulub 0,5...0,6 kcal soojusenergiat. Higistamist suurendavad oluliselt aktiivne kehaline töö, kõrge välistemperatuur ning ka kuumade jookide tarbimine. Kui keskkonna temperatuur on keha temperatuurist suurem, on higistamine ainus abinõu, mis kaitseb organismi ülekuumenemise eest. Soojuskiirgus ja soojusülekanne selles olukorras enam ei toimi. Inimese maksimaalne higieritus ööpäevas võib küündida kaheteistkümne liitrini. Teiseks higistamise biofunktsiooniks on jääkainete eritamine organismist. Higi koostises kaotab organism põhiliselt vett, erinevaid mineraalsooli, uuread ja lenduvaid rasvhappeid. Viimased annavadki higile spetsiifilise lõhna. Vett sisaldavad biovedelikud tagavad organismisisese ainete transpordi. Inimeses toimub see peamiselt vere- ja lümfiringe abil. Juba mõneprotsendine veekaotus kehakaalust põhjustab häireid ringesüsteemides - ringleva vere hulk väheneb ja selle kontsentreeritus suureneb. Süda peab intensiivsemalt töötama, selleks et olemasoleva verehulga tasandil tagada aju, neerude ja südame enda nõuetekohane verevarustus . Paratamatult jäävad skeletilihased selles olukorras mõnevõrra vaeslapse rolli, neis häirub ainevahetus ja selle tulemuseks on lihaste nõrkus. Organismi tasandil ilmneb samuti vee struktuurne funktsioon, mis avaldub kehavormide säilitamises. Nii kaasneb veesisalduse vähenemisega organismis kortsude teke vananeval nahal. Imikute ja väikelaste kudede veerikkus kindlustab aga eriti sileda ja kauni nahakuju. Veel on organismis ka otsene kaitsefunktsioon. Näidetena mainime hõõrdumise vähendamist (veerikas liigesevõie) ja ärritavate ainete ja osakeste ärauhtumist ning lahjendamist ( pisarad , sülg). Lõpuks tasub mainida sedagi, et inimeste elu järjepidevus on veega lahutamatult seotud. Veerikkas limakeskkonnas toimub inimesel viljastumine . Ka inimese embrüonaalne areng toimub vesikeskkonnas, mille moodustab vesikest ehk amnion . Lootevesi koosneb umbes 99% ulatuses veest. Ülejäänud ulatuses sisaldab lootevesi loote naharakke, karvakesi, erinevaid toit- ja jääkaineid. Vesi kaitseb loodet termiliste ja mehhaaniliste mõjutuste eest, takistab embrüo veekaotust, väldib kokkukasvamist lootekestadega ning vesikeskkonnas toimiv üleslükkejõud vähendab raskusjõu mõju. Sünnieelsel kuul kulutab naise kehas arenev väike organism ööpäevas umbes pool liitrit lootevett ja eritab siina samaväärse koguse vedelikku. Lootevesi vahetub täielikult iga kahe kuni nelja tunni tagant.
ÜLEVAATLIKULT PUDELIVEEST
Mineraalvee raviomadusi tunneb inimkond juba iidsetest aegadest. Mineraalvee allikate juurde ehitati antiikajal templeid, kus haigeid raviti samal viisil kui tänapäeval - dieedi, liikumise, vannide ja veejoomisega. Looduslike mineraalvete populaarsus on ettevõtlikes inimestes alati tekitanud soovi neid ka kunstlikult valmistada. XVIII sajandi teisel poolel suudeti juba enam-vähem täpselt matkida mitmete tuntud mineraalvee sortide keemilist koostist, kuid probleeme tekkis vee gaseerimisega. Inglise loodusteadlane J. Priestley oli see, kes esimesena leidis probleemile lihtsa lahenduse. Ta juhtis süsihappegaasi vette ning gaseeritud vesi oligi valmis. Sellel lihtsal tehnoloogilisel leiutisel põhineb ka tänapäeval jookide gaseerimine ehkki menetlust on aastasadade vältel põhjalikult täiustatud. Geoloogid ja toiduainete tehnoloogid määratlevad mineraalvett sageli erinevalt. Geoloogid loevad mineraalveeks põhjavett, millel on mineraalsoolade, gaaside, mikroelementide, orgaaniliste ühendite jms. rohke sisalduse või muude omaduste ( radioaktiivsuse , pH, temperatuuri) tõttu ravitoime. Vees lahustunud soolade hulk peab geoloogilises mineraalvees küündima vähemalt ühe grammini liitri vee kohta. Tavaliselt on looduslikus mineraalvees lahustunud rohkem mineraalsooli. Looduses eristatakse süsinikdioksiidi-, kloori-, raua-, broomi -, sulfaatide-, sulfiidide-, radooni-, räni- ja joodirikkaid mineraalvesi. Lisaks süsinikdioksiidile võivad mineraalveed gaasina sisaldada ka lämmastikku, metaani ja isegi väävelvesinikku. Geoloogilist mineraalvett tarvitatakse joogiks (tavaliselt lahjendatult), samuti vanniveeks ja kompressideks ning aerosoolina sissehingamiseks. Vähem soolased mineraalveed sobivad joogiks, soolased aga vannideks. Geoloogilistel mineraalvetel on reeglina spetsiifiline ravitoime, mis sõltub nii nende keemilisest koostisest kui ka vee füüsikalistest omadustest. Nii kasutatakse rauarikast mineraalvett kehvveresuse ja menstruatsioonihäirete korral, sulfiidide ja kloriidide rikas mineraalvesi on näidustatud seedeelundite, sapi- ja kuseteede , maksa- ja neeruhaiguste korral. Joodi- ja broomirikast vett soovitatakse mõningate südame- ja liigestehaiguste raviks. Räniühenditest rikas mineraalvesi on põletikuvastase toimega. Radoonirikkad mineraalveed leiavad kasutamist näiteks kilpnäärme alatalitluse, rasvkoe ainevahetuse ergutamise ning krooniliste liigestehaiguste korral. Vee muudest näitajatest arvestatakse mineraalvee pH väärtust (jääb tavaliselt vahemikku 3...8), kasutamistemperatuuri (jahedatel tavaliselt alla 20o C, kuumadel alla 45o C), radoonist põhjustatud nõrka radioaktiivsust ja vee hüdrostaatilist rõhku. Naturaalsete mineraalvete kvaliteedile esitatakse rahvusvaheliselt küllaltki rangeid nõudeid.

• Naturaalne mineraalvesi peab pärinema maa-alustest saastamata leiukohtadest ning olema algupäraselt looduslikult puhas.
  
• Mineraalsoolade koostis peab sellises vees olema stabiilne.
  
• Nõutav on toidufüsioloogiline ekspertiis mineraalvee raviomaduste ametlikuks tunnistamiseks.
  
• Villimine toimub tavaliselt otse leiukohas. Transportida võib naturaalset mineraalvett ainult selles pakendis, milles seda müüa kavatsetakse.
  
• Naturaalset mineraalvett ei tohi töödelda, erandina lubatakse ainult süsihappegaasi lisamist.  
  
• Loomulikult peab naturaalne mineraalvesi olema mikrobioloogiliselt ohutu.  
  
• Naturaalse mineraalvee pudeli etiketil peab olema näidatud, millisest allikast vesi pärit on ja vee mineraalainete sisaldus.
  

MÜÜGIL ON MINERAALVETE MATKIJAD
Kaasaegne toiduainete tehnoloogia on mineraalvee mõistet oluliselt laiendanud, lugedes mineraalveteks ka nõrga soolsuse, ravitoimeta ning kunstlikult valmistatud veed . Viimasel ajal on mineraalvee kaubastamises võetudki suund sellele, et tugevate raviomadustega vett pudelitesse ei villita. Sellise veega ravimine peaks toimuma ikkagi mineraalvee allikatel arsti juhtnööride alusel. Kaubandusvõrgus on õige müüa ikkagi sellist mineraalvett, mille tarvitamine ei mõju tervisele ja mida võib piiramatult juua. Villitakse eeskätt madala soolasisaldusega mineraalvett, eriti jälgitakse just naatriumisisaldust. Üheks võimaluseks on ka kõrge soolsusega mineraalvee eelnev lahjendamine enne villimist. Lisaks looduslikele mineraalvetele on kaubandusvõrgus müügil ka niinimetatud “kunstlikud mineraalveed”, mida oleks küll õigem lugeda kas lihtsalt põhja-, allika-, joogi-, puurkaevu- või lauaveeks. Allikavesi näiteks ei vaja koostisest lähtuvalt toidufüsioloogilist ekspertiisi ja tunnustust. Kunstlik mineraalvesi koosneb joogiveest, millele on lisatud kas looduslikku sooladerikast vett, merevett, erinevaid mineraalsooli ja süsihappegaasi. Peab rõhutama, et klassikalist ravitoimet sellistel toodetel ei ole, sageli puudub nende etiketil ka vee keemiline koostis. Tegemist on tavalise, puhta ja garanteeritud kvaliteediga pudelisse villitud joogiveega, mis üldjuhul on eelnevalt gaseeritud.
GASEERIMISE PLUSSID JA MIINUSED
Suur osa pudelitesse villitud mineraalvetest küllastatakse rõhu all süsihappegaasiga (0,3...0,4%), mis veega reageerides moodustab nõrga ja suhteliselt ebapüsiva süsihappe. Süsihappegaasi tähistab lisaainete registris kood E290. Kahesajaga algava seeria lisaained on tegelikult konservandid. Selline mõju on ka vees moodustunud süsihappel, sest karboniseeritud vees on bakterite paljunemine pärsitud. Jookides on süsihappegaasil lisaks konserveerivale toimele veel teisigi ülesandeid. Kihiseva vee joomisel tundub jook jahedamana ning mõjub joojale värskendavalt ja karastavalt. Gaseeritud joogid ergutavad seedekulgla limaskesti, aitavad kaasa seedenäärmete talitluse kiirenemisele, tõhustavad soolte tööd ning soodustavad toitainete ja vee imendumist. Hommikul enne sööki joodud klaasitäis külma gaseeritud mineraalvett soodustab soolestiku tühjenemist ja aitab vältida kõhukinnisusest tulenevaid hädasid. Tasub teada sedagi, et mineraalvetes toimub CO2 juuresolekul mitmete ioonide aktiviseerumine. Kuid gaseeritud jookide nautimisel on ka teatud ohud. Nagu eespool mainitud , mõjutab mineraalveest eralduv süsihappegaas limaskesti. Eriti ärritavalt võib see mõjuda maole. Järelikult peaksid kroonilist gastriiti või mao haavandtõbe põdevad haiged valima ühe kahest võimalusest. Esiteks, jooma gaseerimata vett või teiseks, laskma joogist süsihappegaasil lenduda. Viimast soodustab näiteks vedeliku korduv ümbervalamine ühest nõust teise, vee soojendamine või segamine. Rohke gaasisisaldusega vee joomine tekitab probleeme ka tervetele inimestele, sest sellise vee joomine tekitab näljatunnet, soodustab röhitsemist ja kõhupuhitusi.
VEEPUDELI SILDIL ON OLULINE INFO
Kauplustes müüdavad villitud looduslikud mineraalveed jaotuvad soolsuselt kolme põhirühma. Esiteks, väga madala mineraalsoolade sisaldusega veed (sooli vähem kui 50 mg liitri vee kohta). Teiseks, madala ehk väikse mineraalsoolade sisaldusega veed. Nendes vetes jääb soolade sisaldus alla 500 mg/l. Kolmanda rühma moodustavad kõrge mineraalsoolade sisaldusega veed, milles soolade kogus ületab 1500 mg liitris vees. Võrdluseks võib mainida, et Värska mineraalvee mineraalainete sisaldus jääb vahemikku 1000...1300 mg/l.
Etiketilt võib tarbija leida olulist teavet konkreetsete keemiliste elementide või ühendite sisaldusest vees. Esitame siinkohal ka mõned soovitused, mida tasuks tähele panna. Alustame naatriumist. Naatriumivaeseks loetakse sellist mineraalvett, milles kõnealuse elemendi sisaldus on alla 20 mg/l. Müügil on ka selliseid mineraalvee sorte , mis on praktiliselt naatriumivabad ( sodium free). Kõrge vererõhuga isikutel ei peeta otstarbekaks naatriumirikaste mineraalvete joomist. Kõrge naatriumisisaldusega mineraalveteks loetakse neid, milles naatriumi sisaldus on üle 200 mg/l. Järgmiseks kaaliumist. Kaaliumi leidub teatud määral peaaegu kõikides mineraalvetes, kuid oluline on ikkagi selle elemendi kogus. Suhteliselt rohkesti on kaaliumi nn. kunstlikes mineraalvetes, milles selle elemendi sisaldust on teadlikult suurendatud , mõnedes variantides isegi kuni 100 mg/l. Looduslikud mineraalveed eriti kõrge kaaliumisisaldusega silma ei paista, nendes on kaaliumit tavaliselt 5...20 mg/l. Ka magneesium on olulise toimega bioelement, mille vajadust mineraalveed aitavad katta . Magneesiumirikasteks loetakse selliseid mineraalvesi, milles magneesiumi on 50 mg või rohkem liitri vee kohta. Teatud mineraalveed paistavad silma ka kaltsiumi kõrgenenud sisaldusega. Et saaksime rääkida rohkest kaltsiumisisaldusest, peab mineraalvee liiter seda elementi sisaldama vähemalt 150 mg. Paljud meil müügil olevad mineraalveed on rohke kloriididesisaldusega, s. t. sisaldavad liitri kohta rohkem kui 200 mg kloriide. Et mineraalvesi on ka mitmete mikroelementide allikas, siis lühidalt ka neist. Mikroelementide sisaldusele mineraalvees tuleks pöörata erilist tähelepanu, sest neid elemente vajab organism sageli palju väiksemates kogustes võrreldes mõne mineraalvee koostisega. Näiteks
väga fluoririkastes mineraalvetes, on selle elemendi sisaldus ligikaudu 3 mg/l, fluoririkasteks loetakse juba 1 mg/l sisaldusega mineraalvett. Suure fluorisisalduse tõttu peaks selliste mineraalvete tarbimisega olema mõõdukas, sest vastasel juhul võib ähvardada fluoroosi oht. Rauarikkad mineraalveed sisaldavad üle 1 mg rauda liitris vees. Ka liigne raud põhjustab organismis mitmeid probleeme.
VEETARBIMISE BUUM ON HAARANUD INIMESI
Nüüdisajal on meie poodides rikkalik veesortide valik ja nende ostjate arv üha suureneb. Enam ei ole tegemist pelgalt hooajakauba, mis on kõige minevam ainult kuumade ilmade korral. Veega kaubeldakse edukalt aastaringselt ja tootjadki on teinud kõik endast sõltuva läbimüügi suurendamiseks . Küll võlutakse tarbijat pakendi kuju ja tooniga, sest õrnsinise jumega plastpudelites näib ka vesi kergelt sinisena. Küll pakutakse ostjale kõikvõimalike maitsevariante. Kõik teavad, et puhas vesi on maitsetu, värvusetu ja lõhnatu vedelik. Meil müüdavate villitud vete kohta seda küll väita ei saa. Ainuüksi erinevaid maitsevarjundeid on palju. Villitud vesi võib olla lume- maheda-, sooda -, hapu-, mõru- soola- või magusamaitseline. Ja ikkagi kerkib küsimus, miks siis üha rohkem inimesi maailmas eelistab juua pudelisse villitud vett? Põhjuseid on siin mitmeid. Erinevalt teistest jookidest ei anna vesi organismile kaloreid , kuid on organismile hädavajalik toitaine. Veeta suudab inimene elada vaid lühikest aega. Paljudes piirkondades on joogivee koostis alla igasugust arvestust . Vananenud ja roostetavad torustikud ning veetarbimise üldine vähenemine põhjustavad sageli kraanivee ebameeldivat lõhna, maitset ja hägusust. Looduslikud mineraalveed kuuluvad selliste kaupade hulka, millele ei tohi lisada E numbrikoodiga ained ehk lisaaineid . Erandiks on mineraalvete karboniseerimine, mille käigus lisatakse süsihappegaasi (E290). Kindla keemilise koostisega vee tarbimine aitab reguleerida ka organismi mineraalainevahetust. Tavaliselt eelistavad tarbijad suure kaaliumi- ja madala naatriumisisaldusega vett, mis aitab organismist eemaldada liigse naatriumi. Liigne naatrium ähvardab organismi tursete ja päriliku eelsoodumusega inimesi ka kõrgvererõhktõvega. Tänapäeval on kindla eluõiguse omandanud ka kaltsiumirikkad mineraalveed, milles nähakse ühte võimalust luude hõrenemise ehk osteoporoosi ennetamiseks.
Mineraalvesi on sobilik ka toidu valmistamiseks. Nii kasutatakse mineraalvett mitmete jookide lahjendamiseks, kastmete valmistamiseks, suppide keetmiseks ja isegi imikutoitude valmistamiseks. Tõsi viimasel juhul on kehtestatud tarbitavale mineraalvee rida erinõudeid. Mineraalvesi ei asenda ega korva täisväärtuslikku ja tasakaalustatud toitumist. Tasub teada, et rohke higistamise korral on nõrgalt soolakas vesi ideaalne jook, mis taastab ka organismist väljutatud soolade varud. Juues mineraalvett korvate higistamisel kaotatud vedeliku ja mineraalsoolad. Ei maksa unustada sedagi, et rohke veetarbimine on tänapäeval moodne ja külgetõmbav ning see kuulub moodsa elustiili juurde. Eriti sobib see saleduskuuri järgivatele inimestele, sest nii mõnigi kord, kui on vastupandamatu soov midagi näksida, aitab esmase näljatunde leevendamiseks klaasist mineraalveest. Ega ilmaasjata ei ole mineraalvee joomine ja pihustamine nahale äärmiselt populaarne just modellide seas. Ja lõpuks, raske on leida paremat janukustutajat kui puhas ja jahe joogivesi. Muide mineraalvesi aitab ka toitu paremini nautida, sest toidu kõrvale tarbitud mineraalvesi teravdab ja võimendab maitseaistinguid .