Vene impeeriumi ajalugu 1721-1917 (9)

VENE IMPEERIUMI AJALUGU
1721-1917
Roman Kaljuorg
rommi0@ gmail .com / roman.kaljuorg@gmail.com
Seminarid toimuvad 10.11.08 ja 11.11.08
I LOENG // 20.10.08
PEETER I JA TEMA REFORMID
Riigi mõiste teisenes toonases ühiskondlikus teadvuses. Riigi puhul hakati silmas pidama kindlat territooriumi, mida valitseja valitseb, hakati tähelepanu pöörama euroopalikule riigi alama mõistele, hakatakse kõnelema kodumaast jne. Need muutused tõstsid päevakorrale tõsiasja, et riigi territooriumil elavatel inimestel ei saanud olla ainult kohustused, vaid peavad olema ka õigused. Peetri ajastu üheks keskseks mõisteks kujunes üldine heaolu, mille saavutamiseks pidigi riik eksisteerima, aga kõik riigi elanikud pidid selle nimel ka tegutsema. Oluline on kontseptsioon, et selle nimel ei pea tegutsema ainult maksumaksja , vaid ka ühiskonna teine pool, seal hulgas ka valitseja.
Reformide tagamaaks oli Venemaa sügav traditsionalismi kriis 17. sajandi II poolel, mis väljendus just Venemaa tehnoloogilises ja halduslikuks mahajäämises. Peeter I reformide selgeks eripraks oli tõsiasi, et need ei kasvanud välja Venemaa pinnasest, vaid võeti mudeline üle Euroopast. Reformide ideoloogiline tagapõhi oli ilmselgelt seotud toonase Euroopa mõtlejate ideedega.
Kui Peetri reforme üldises plaanis vaadata, võib nad jagada kaheks suuremaks perioodiks .

kuni 1710. Seda perioodi iseloomustab üsna kaootiline tegevus reformide vallas, sest Peeter I puudus reformipakett. Eelkõige olid tollased reformid seotud Venemaa sõjalise võimsuse suurendamisega (puudutasid armeed ja selle varustamist). Ka Eesti alad olid sellega otseselt seotud. Sõjaliste reofrmide teostamise käivitas Narva all lüüa saamine(?) Peeter I suutis leida olukorrale head lahendused - loodi regulaararmee (massiarmee), mis suutis impeeriumit kaitsta ja hiljem laiendada.

1710-1725. Seda perioodi iseloomustab selgelt läbimõeldud tegutsemine. Nüüd ei puudutanud reformid enam ainult armeed, vaid olid suunatud ühiskonna pihta, olgugi, et armeel oli ühiskonnas väga tähtis roll. Samas ei saa väita, et suurem sõjalise aktiivsuse lõppedes jäid reformid tegemata.
Reformide tulemused on väga laiaulatuslikud, puudutades kõiki ühiskonna sfääre - armeest kuni vaimuelu ümberkorraldamiseni.
Kaks olulisemat tulemust olid:

traditsionalismi kriisi ületamine, mis tähendas ka tehnoloogilise mahajäämise osalist likvideerimist.

moderniseerimine (euroopastamine).

• riigivalitsemine ümberkorraldamine
  
• majandusliku mahajäämuse ületamine
  
• phiskonna sotsiaalse struktuuri teisenemine
  
• euroopaliku kultuuri ja olme juurutamine
  
• territooriumi unifitseerimine
  
• impeeriumi rajamine
  

Loodi õiguslik regulatsioon riigiteenistusele. Enam ei teenitud tsaari, vaid riiki. Riigiametnikud said erilise staatuse, ametnikud jäävad imeeriumi keskselt saatam 19. sajandini.
Majandusliku poole pealt saavutati mahajäämise ületamine. Toimus majanduslik hüpe. Võib öelda, et toimus industrialiseerimine, millega kõrvaldati mahajäämine teistest riikidest. 18. sajandi alguses oli majanduslik hüpe suur, kuid sellel polnud ainult positiivised küljed. Negatiivseks pooleks oli pärisorise tööjõu kujunemine, mis jäi Venemaa majanduslikuks aluseks pikkadeks aastateks, sajanditeks. Sarnaselt teistele riikidele, ei tekkinud Venemaal vaba turgu, mis ei võimaldanud konkureerida välismaailmaga. Eraettevõtlus oli nullilähedane. Pärisorjuslik majandus oli eelkõige riiklik majandus ja selgelt riigi huvide teenistuses. Juba tollest ajast muutub domineerivaks põhimõte, et Venemaa majanduse eesmärk on sõjaväe ja riigi vajaduste rahuldamine, tavaühiskond jäi tahaplaanile. Majanduse veduriks oli rasketööstus, mis oligi seotud eelkõige sõjaväega - see põhimõte kehtis Gorbatsovi perestroikani. Riiklik majandus ei loonud soodsaid tingimuse põllumajanduse edendamiseks. Talupoeg pidi riiki varustama toiduga. Talupoja ärakasutamine ei andnud pikemas perspektiivis positiivset tulemust.
Ühiskonna moderniseermine tähendas ka sotsiaalse struktuuri teisenemist. Nende muudatuste juures on tähtis, et muutused polnud loomulikud , vaid toimisid kõrgelt tulnud korralduste järgi. Paljud sotsiaalsed rühmad likvideeritakse, teiste positsioone täpsustati. Kokkuvõttes loodi nende ümberkorraldustega eeldused, euroopalikus mõttes, seisuste kujunemiseks Venemaal ja pikemas perspektiivis oli sotsiaalse struktuuri muutumine positiivne samm.
Positiivsel poolel on ka negatiivne pool. Kiired muutused tõid kaasa tohutute kontrollimehanismide rakendamised politseiriigi tingimustes. Riik hakkas oma alamaid kõikvõimalikul moel kontrollima. Totaalne kontroll jääb püsima impeeriumi lõpuni ning võetakse mingis osas üle ka nõukogude ühiskonnas. Kõik reformid, mis võeti ette ühiskonna sotsiaalse struktuuri muutmiseks, tugevdasid Venemaal pärisorjust, eriti negatiivne oli see majanduslikue arengule.
Euroopaliku kultuuri ja olme juurutamine väljendus just visuaalselt . Hakati kandma euroopalikke riideid , aeti ära habemed , hakati elama moodsates hoonetes ja sööma teist toitu. Need välised muudatused muutsid ka mõtlemist, mentaliteeti. Vene ühiskond muutus dünaamilisemaks ja muudatustele vastuvõtlikumaks. Euroopa kultuuri ja väärtushinnangutega tutvumine viis ühiskonna eneseteadvuse tekkimiseni. Tekkis mingil määral omakultuuri eitamine, mis polnud pikemas perspektiivis hea.
Oluliseks modernisieerimise kitsamaks valdkonnaks on ka territooriumi unifitseerimine, mis hakkab peale just Peeter I ajast. Vene riigi territooriumi hakati valitsema ühtede põhimõtete alusel. Toimus haldusreform, millega jagati riik kubermangudeks. 1721. aasta oktoobris vormistatakse juriidiliselt impeerium . Peetrile omistati imperaator/keisri tiitel , millega tähitsati ka impeeriumi lõpliku loomist. Impeeriumi loomine oli seotud ka Põhjasõja võiduga.
Peetri jaoks tähendas impeerium seda, et uus riik pidi asendama minevikuimpeeriumi - Bütsantsi. Venemaast pidi saama viimane Rooma , õigeusu kants . Just õigeusk pidi olema veduriks, mille toel Venemaa pidi laienema. Sooviti endaga liita võimalikult suurt õigeusklikku elanikkonda.
Peeter I rõhutas, et uus riik on Bütsantsi järglane ja võimet ennast kaitsta erinevalt eelmisest impeeriumist. Impeerium püsis ~200 aastat. Impeeriumit iseloomustas neli üldist tunnust:

Ühiskonna militariseeriuts - suudeti luua lühikese ajaga regulaararmee, millest sai laieneva impeeriumi tugitala. Auastmete kasutusevõtmisel pandi esialgu paika sõjaväelised auastmed ning sinna sobitati pärast ülejäänud. Auastmete tabel oli ka õppejõududel ülikoolis. Ühiskonna militariseeriuts jääb püsima terve impeeriumi ajaks, lisaks väljenub see sõjaväeteenistuse esiplaanile tõstmises. Kõik ohvitserid, alates madalamast austmest, said pärusaadli tiitli , mis oli pärandatav. Ohtiseriks võis saada ka tavaline talupoeg ehk tekkis võimalus karjääri tegemiseks. Samas pidid kõik aadlikud olema kohustuslikus  korras sõjaväes ning Peetri ajal oli see kohustus eluaegne.

Agressiivne välispoliitika

Aktiivne koloniaalpoliitika

Panslavism
II LOENG // 21.10.08
SEISUSLIK VENEMAA
Ühiskond jaguneb erinevateks ühiskonna gruppideks , mida nimetatakse seisusteks või klassideks. Kallsid on omased industriaalühiskonnale ja seisused sellele eelnevale ajale. Seisust võivad iseloomustada järgmised tunnused:

• igal seisusel on erilised õigused ja sotsiaalsed funktsioonid, mis on juriidiliselt fikseeritud seadustes .
  
• seisuslikud õigused antakse edasi pärandi korras ehk need omandatakse sündides.
  
• seisuste esindajad on ühinenud seisuslikesse organisatsioonidesse või korporatsioonidesse.
  
• seisustele on tavaliselt omane spetsiifiline mentaliteet ja ühiskondlik teadvus.
  
• seisustel on õigus omavalitsusele ja osalusele kohaliku ning keskvõimu teostamisel.
  

Prestiiž ja rikkus muutuvad tähtsaks klassiühiskonnas, kus võetakse arvesse kodaniku majanduslikku seisu, osalust poliitilses tegevuses jms.
Seisusliku korra juriidiline vormistamine
17. sajandi II pooleni oli kirja pandud ainult kohustusi, nüüd lisandusid sinna ka mõned õigused.
Peetri reformidega pandi alus kaasaegsele aadliseisusele Venemaal, mis kujunes välja endiste teenistuslaste ülemkihi baasil. Peetri aeg on oluline ka linnaseisuse kujunemisele. Alamatest kihtidest hakkab formeeruma kroonutalupoegade kiht. Varasem must ja valge vaimulikkond saab aluseks vaimulikule seisusele.
Kõigi muutuste puhul on märkimisväärne see, et Peeter rõhutas uute seisuste ja sotsiaalsete kihtide kohustust riiki teenida. Kõik pidid üldise heaolu nimel oma panuse andma.
Vaatamata sellele, etPeetri ajal muudeti sotsiaalset struktuuri, ei vormistatud seda tervikuks - seda tehakse alles Katariina II ajal, kui võetaks vastu ühiskonna vaatepunktist palju olulisi seadusi ( armukiri aadlile ja armukiri linnadele?). Katariina II muudatused olid tehtud läänelikul baasil ehk seisusliku korra juriidiline vormistamine Venemaal tugines lääne eeskujul.
Seaduste modifitseerimise käigus toimub seisusliku korra teine juriidiline vormistamine. 1832 . aastal valmis seaduste kogu, mis rakendus ellu kolme aasta pärast. Selle seaduste kogu 9. köide oli tervikuna pühendatud seisuste seadusandlusele.
Modifitseerimine toimus, sest taheti välja selgitada kõik seadused, mis olid Venemaal vastu võetud (alatest esimesest kuni viimaseni). Ka tänapäeva vaatepunktist oli tegemist väga mahuka ja raske tööga. Kõigist seadustest võeti välja kehtivad seadused, millest pandigi kokku seadustekogu , mille 9. köide käsitles seisuseid. Sellega fikseeriti neli peamist seisust - aadel , vaimulikkond, linnaseisus, talupojaseisus .
See seadustekogu hakkas pidevalt täienema, see kehtis kuni 1917. aastani.
Just Katariina II reformidega viidi lõpule seisusliku ühiskonna ülesehitamine Venemaal. 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses ei olnud, seisuslikust aspektist , Venemaa erinev teistest riikidest. Ainuke erinevus seisnes seisusliku ühiskonna väljakujunemise protsessis - Euroopas oli see pikaajaline protsess, Venemaal