Vene impeeriumi ajalugu 1721-1917 (9)

VENE IMPEERIUMI AJALUGU
1721-1917
Roman Kaljuorg
rommi0@ gmail .com / [email protected]
Seminarid toimuvad 10.11.08 ja 11.11.08
I LOENG // 20.10.08
PEETER I JA TEMA REFORMID
Riigi mõiste teisenes toonases ühiskondlikus teadvuses. Riigi puhul hakati silmas pidama kindlat territooriumi, mida valitseja valitseb, hakati tähelepanu pöörama euroopalikule riigi alama mõistele, hakatakse kõnelema kodumaast jne. Need muutused tõstsid päevakorrale tõsiasja, et riigi territooriumil elavatel inimestel ei saanud olla ainult kohustused, vaid peavad olema ka õigused. Peetri ajastu üheks keskseks mõisteks kujunes üldine heaolu, mille saavutamiseks pidigi riik eksisteerima, aga kõik riigi elanikud pidid selle nimel ka tegutsema. Oluline on kontseptsioon, et selle nimel ei pea tegutsema ainult maksumaksja , vaid ka ühiskonna teine pool, seal hulgas ka valitseja.
Reformide tagamaaks oli Venemaa sügav traditsionalismi kriis 17. sajandi II poolel, mis väljendus just Venemaa tehnoloogilises ja halduslikuks mahajäämises. Peeter I reformide selgeks eripraks oli tõsiasi, et need ei kasvanud välja Venemaa pinnasest, vaid võeti mudeline üle Euroopast. Reformide ideoloogiline tagapõhi oli ilmselgelt seotud toonase Euroopa mõtlejate ideedega.
Kui Peetri reforme üldises plaanis vaadata, võib nad jagada kaheks suuremaks perioodiks .

kuni 1710. Seda perioodi iseloomustab üsna kaootiline tegevus reformide vallas, sest Peeter I puudus reformipakett. Eelkõige olid tollased reformid seotud Venemaa sõjalise võimsuse suurendamisega (puudutasid armeed ja selle varustamist). Ka Eesti alad olid sellega otseselt seotud. Sõjaliste reofrmide teostamise käivitas Narva all lüüa saamine(?) Peeter I suutis leida olukorrale head lahendused - loodi regulaararmee (massiarmee), mis suutis impeeriumit kaitsta ja hiljem laiendada.

1710-1725. Seda perioodi iseloomustab selgelt läbimõeldud tegutsemine. Nüüd ei puudutanud reformid enam ainult armeed, vaid olid suunatud ühiskonna pihta, olgugi, et armeel oli ühiskonnas väga tähtis roll. Samas ei saa väita, et suurem sõjalise aktiivsuse lõppedes jäid reformid tegemata.
Reformide tulemused on väga laiaulatuslikud, puudutades kõiki ühiskonna sfääre - armeest kuni vaimuelu ümberkorraldamiseni.
Kaks olulisemat tulemust olid:

traditsionalismi kriisi ületamine, mis tähendas ka tehnoloogilise mahajäämise osalist likvideerimist.

moderniseerimine (euroopastamine).

• riigivalitsemine ümberkorraldamine
  
• majandusliku mahajäämuse ületamine
  
• phiskonna sotsiaalse struktuuri teisenemine
  
• euroopaliku kultuuri ja olme juurutamine
  
• territooriumi unifitseerimine
  
• impeeriumi rajamine
  

Loodi õiguslik regulatsioon riigiteenistusele. Enam ei teenitud tsaari, vaid riiki. Riigiametnikud said erilise staatuse, ametnikud jäävad imeeriumi keskselt saatam 19. sajandini.
Majandusliku poole pealt saavutati mahajäämise ületamine. Toimus majanduslik hüpe. Võib öelda, et toimus industrialiseerimine, millega kõrvaldati mahajäämine teistest riikidest. 18. sajandi alguses oli majanduslik hüpe suur, kuid sellel polnud ainult positiivised küljed. Negatiivseks pooleks oli pärisorise tööjõu kujunemine, mis jäi Venemaa majanduslikuks aluseks pikkadeks aastateks, sajanditeks. Sarnaselt teistele riikidele, ei tekkinud Venemaal vaba turgu, mis ei võimaldanud konkureerida välismaailmaga. Eraettevõtlus oli nullilähedane. Pärisorjuslik majandus oli eelkõige riiklik majandus ja selgelt riigi huvide teenistuses. Juba tollest ajast muutub domineerivaks põhimõte, et Venemaa majanduse eesmärk on sõjaväe ja riigi vajaduste rahuldamine, tavaühiskond jäi tahaplaanile. Majanduse veduriks oli rasketööstus, mis oligi seotud eelkõige sõjaväega - see põhimõte kehtis Gorbatsovi perestroikani. Riiklik majandus ei loonud soodsaid tingimuse põllumajanduse edendamiseks. Talupoeg pidi riiki varustama toiduga. Talupoja ärakasutamine ei andnud pikemas perspektiivis positiivset tulemust.
Ühiskonna moderniseermine tähendas ka sotsiaalse struktuuri teisenemist. Nende muudatuste juures on tähtis, et muutused polnud loomulikud , vaid toimisid kõrgelt tulnud korralduste järgi. Paljud sotsiaalsed rühmad likvideeritakse, teiste positsioone täpsustati. Kokkuvõttes loodi nende ümberkorraldustega eeldused, euroopalikus mõttes, seisuste kujunemiseks Venemaal ja pikemas perspektiivis oli sotsiaalse struktuuri muutumine positiivne samm.
Positiivsel poolel on ka negatiivne pool. Kiired muutused tõid kaasa tohutute kontrollimehanismide rakendamised politseiriigi tingimustes. Riik hakkas oma alamaid kõikvõimalikul moel kontrollima. Totaalne kontroll jääb püsima impeeriumi lõpuni ning võetakse mingis osas üle ka nõukogude ühiskonnas. Kõik reformid, mis võeti ette ühiskonna sotsiaalse struktuuri muutmiseks, tugevdasid Venemaal pärisorjust, eriti negatiivne oli see majanduslikue arengule.
Euroopaliku kultuuri ja olme juurutamine väljendus just visuaalselt . Hakati kandma euroopalikke riideid , aeti ära habemed , hakati elama moodsates hoonetes ja sööma teist toitu. Need välised muudatused muutsid ka mõtlemist, mentaliteeti. Vene ühiskond muutus dünaamilisemaks ja muudatustele vastuvõtlikumaks. Euroopa kultuuri ja väärtushinnangutega tutvumine viis ühiskonna eneseteadvuse tekkimiseni. Tekkis mingil määral omakultuuri eitamine, mis polnud pikemas perspektiivis hea.
Oluliseks modernisieerimise kitsamaks valdkonnaks on ka territooriumi unifitseerimine, mis hakkab peale just Peeter I ajast. Vene riigi territooriumi hakati valitsema ühtede põhimõtete alusel. Toimus haldusreform, millega jagati riik kubermangudeks. 1721. aasta oktoobris vormistatakse juriidiliselt impeerium . Peetrile omistati imperaator/keisri tiitel , millega tähitsati ka impeeriumi lõpliku loomist. Impeeriumi loomine oli seotud ka Põhjasõja võiduga.
Peetri jaoks tähendas impeerium seda, et uus riik pidi asendama minevikuimpeeriumi - Bütsantsi. Venemaast pidi saama viimane Rooma , õigeusu kants . Just õigeusk pidi olema veduriks, mille toel Venemaa pidi laienema. Sooviti endaga liita võimalikult suurt õigeusklikku elanikkonda.
Peeter I rõhutas, et uus riik on Bütsantsi järglane ja võimet ennast kaitsta erinevalt eelmisest impeeriumist. Impeerium püsis ~200 aastat. Impeeriumit iseloomustas neli üldist tunnust:

Ühiskonna militariseeriuts - suudeti luua lühikese ajaga regulaararmee, millest sai laieneva impeeriumi tugitala. Auastmete kasutusevõtmisel pandi esialgu paika sõjaväelised auastmed ning sinna sobitati pärast ülejäänud. Auastmete tabel oli ka õppejõududel ülikoolis. Ühiskonna militariseeriuts jääb püsima terve impeeriumi ajaks, lisaks väljenub see sõjaväeteenistuse esiplaanile tõstmises. Kõik ohvitserid, alates madalamast austmest, said pärusaadli tiitli , mis oli pärandatav. Ohtiseriks võis saada ka tavaline talupoeg ehk tekkis võimalus karjääri tegemiseks. Samas pidid kõik aadlikud olema kohustuslikus  korras sõjaväes ning Peetri ajal oli see kohustus eluaegne.

Agressiivne välispoliitika

Aktiivne koloniaalpoliitika

Panslavism
II LOENG // 21.10.08
SEISUSLIK VENEMAA
Ühiskond jaguneb erinevateks ühiskonna gruppideks , mida nimetatakse seisusteks või klassideks. Kallsid on omased industriaalühiskonnale ja seisused sellele eelnevale ajale. Seisust võivad iseloomustada järgmised tunnused:

• igal seisusel on erilised õigused ja sotsiaalsed funktsioonid, mis on juriidiliselt fikseeritud seadustes .
  
• seisuslikud õigused antakse edasi pärandi korras ehk need omandatakse sündides.
  
• seisuste esindajad on ühinenud seisuslikesse organisatsioonidesse või korporatsioonidesse.
  
• seisustele on tavaliselt omane spetsiifiline mentaliteet ja ühiskondlik teadvus.
  
• seisustel on õigus omavalitsusele ja osalusele kohaliku ning keskvõimu teostamisel.
  

Prestiiž ja rikkus muutuvad tähtsaks klassiühiskonnas, kus võetakse arvesse kodaniku majanduslikku seisu, osalust poliitilses tegevuses jms.
Seisusliku korra juriidiline vormistamine
17. sajandi II pooleni oli kirja pandud ainult kohustusi, nüüd lisandusid sinna ka mõned õigused.
Peetri reformidega pandi alus kaasaegsele aadliseisusele Venemaal, mis kujunes välja endiste teenistuslaste ülemkihi baasil. Peetri aeg on oluline ka linnaseisuse kujunemisele. Alamatest kihtidest hakkab formeeruma kroonutalupoegade kiht. Varasem must ja valge vaimulikkond saab aluseks vaimulikule seisusele.
Kõigi muutuste puhul on märkimisväärne see, et Peeter rõhutas uute seisuste ja sotsiaalsete kihtide kohustust riiki teenida. Kõik pidid üldise heaolu nimel oma panuse andma.
Vaatamata sellele, etPeetri ajal muudeti sotsiaalset struktuuri, ei vormistatud seda tervikuks - seda tehakse alles Katariina II ajal, kui võetaks vastu ühiskonna vaatepunktist palju olulisi seadusi ( armukiri aadlile ja armukiri linnadele?). Katariina II muudatused olid tehtud läänelikul baasil ehk seisusliku korra juriidiline vormistamine Venemaal tugines lääne eeskujul.
Seaduste modifitseerimise käigus toimub seisusliku korra teine juriidiline vormistamine. 1832 . aastal valmis seaduste kogu, mis rakendus ellu kolme aasta pärast. Selle seaduste kogu 9. köide oli tervikuna pühendatud seisuste seadusandlusele.
Modifitseerimine toimus, sest taheti välja selgitada kõik seadused, mis olid Venemaal vastu võetud (alatest esimesest kuni viimaseni). Ka tänapäeva vaatepunktist oli tegemist väga mahuka ja raske tööga. Kõigist seadustest võeti välja kehtivad seadused, millest pandigi kokku seadustekogu , mille 9. köide käsitles seisuseid. Sellega fikseeriti neli peamist seisust - aadel , vaimulikkond, linnaseisus, talupojaseisus .
See seadustekogu hakkas pidevalt täienema, see kehtis kuni 1917. aastani.
Just Katariina II reformidega viidi lõpule seisusliku ühiskonna ülesehitamine Venemaal. 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses ei olnud, seisuslikust aspektist , Venemaa erinev teistest riikidest. Ainuke erinevus seisnes seisusliku ühiskonna väljakujunemise protsessis - Euroopas oli see pikaajaline protsess, Venemaal oli see lühemaajalisem. Kui Venemaal saabus seisusliku korra õitseaeg, siis mujal maailmas algas seisusliku korra murenemine - selles mõttes jääb Venemaa areng nihkesse muu maailmaga . 18. sajandi lõpuks olid Venemaa seisustel olemas kõik eespool loetletud tunnused, välja arvatud paar aspekti, peamsieks negatiivseks küljeks oli võimalus võimuteostamisel kaasarääkimise puudumine. Talupojaseisus oli ainuke, mis vastas täielikult enda seisuse kriteeriumitele.
Seisuste iseloomustus ja stratifikatsioon
Seisusliku korra juriidiline kinnistumine ei tähendanud seda, et kõik neli seisust oleks moodustanud kompaktse, ühtsed tervikud. Iga seisuse sees esinesid kihistumised, mis võisid üksteisest eristuda.
Aadliseisuse kujunemine:

• 1714. aasta Peetri ukaas , millega muudeti teenismõisad aadli pärisvaldusteks ehk otšinateks(?). Varem olid mõisad mõeldud ainult neile, kes olid riigiteenistuses.
  
• 1719. aasta ukaasiga kinnistati mõisnikule tema talupojad ning laiendati mõisniku õigusi talupoja üle.
  
• 1762. aastal vabastati aadel kohustuslikust teenistusest, mille poole aadel hakkas pürgima kohe pärast Peetri surma.
  
• 1766. aastal sai aadel omada õiguse omada seisusliku organisatsiooni maakondlikul tasandil.
  
• 1775 aastal laiendati 1766. aasta põhimõtet.
  
• 1785 . aastal anti välja armukiri aadlile, millega lisandus õigus luua seisuslikke organisatsioone kubermangu tasandil.
  

Aadel muutus priviligeeritud seisuseks, mis omakorda jagunes erinevateks kihtideks vastavalt sellele, kuidas aadlitiitel saadud oli. Selline seisustesisene kihistumine ongi stratifikatsioon.
Seisuslik jagunemine aadlike seas:

• tituleeritud aadel.
  
• vana-aadel, mis oli Venemaa tingimustes suht noor. Nende all mõeldi perekondi, kes suutsid oma suguvõsa tuvastada 100 aasta taha.
  
• aadlikud, kes olid seisusesse tõstetud valitseja poolt.
  
• aadlikud, kes said oma tiitli läbi sõjaväeteenistuse ehk saavutanud esimese ohvitseri auastme.
  
• aadlikud, kes oma tiitli olid saanud läbi tsiviilteenistuse.
  
• aadlikud, kes olid mujalt riikidest Venemaa aadli ridadesse tulnud.
  

Oli olemas ka isikuaadel, kelle õigused olid piiramatud. See tiitel tuleb kasutusele  1722. aastal, kuid ihunuhtlusest vabastatakse alles 1725. aastal. Isikuaadli õlul olid mingisugused maksukohustused, erinevalt pärusaadlist. Isikuaadlit ei pandud kirja ka aadliraamatutesse, neist peeti erinevat arvestust . Isikuaadel ei kuulund aadlikorporatsiooni. Isikuaadlid puudus sõnaõigus aadlike omavalitsusküsimustes. Kubermanguaadlike kokkutulekutel olid küll isikuaadlike esindajad olemas, aga neil polnud mingisugust sõnaõigust. 19. sajandil lõdveneb isikuaadli ja pärusaadli side veelgi.
Aadlikud jagati eri kihtidesse ka sissetuleku alusel. Kriteeriumiks oli meeshingede arv, mis oli aadliku arvel. Siin oli tegemist kolme eristusega:

• aadlikud, kellel oli alla 20 meeshinge (alamkiht).
  
• aadlikud, kellel oli 21 kuni 100 meeshinge (keskkiht).
  
• aadlikud, kellel oli üle 100 meeshinge (ülemkiht).
  

Meeshingede järgi jaotus polnud aadlike enda jaotus, vaid riigi oma, sest selle järgi teostati maksupoliitikat.
Vaimulikuseisus:
Vaimulikud jagunesid kaheks: mustaks ja valgeks vaimulikkonnas.
Musta vaimulikkonna moodustasid mungad ja kloostrivaimulikud. Nende käes oli õigeusukirikus juhtroll. Oluline on see, et tegemist ei olnud päritava ametiga.
Valge vaimulikkonna moodustasid kogudusevaimulikud, nad moodustasid tuumiku. Valge vaimulikkonna seisus oli päritav.
Vaimuliku seisuskonna korporatsiooniks oli sinodid ja vaimulike konsistooriumid.
Vaimulike seas oli selge kihistumine: preestrid , diakonid, salmilauljad.
Kirikliku ameti pidamiseks olid ka vanuseliseks piiranugd. Preestriks saamiseks pidi olema vähemalt 30 aastaseks. Diakoniks võis saada 25 aastaselt, salmilauljaks 15 aastaseks.
Vaimulike seisuse omapäraks oli see, et tegemist oli kõige rohkem haritud seisusega.
Linnaseisus:
Peeter I ajal hakati linnakodanikke jagama regulaarseteks ja mitteregulaarseteks kodanikeks.
Regulaarsed kodanikud jagati omakorda vastavalt kapitali suuruselt kaupmeeste gildideks ja käsitööliste tsunftideks. Tsunftid organiseeriti lääne eeskujul ametite kaupa.
Oluline oli jällegi see, et tegemist polnud päritava seisusega - kõik sõltus kapitalist.
Põhjalikud muutused linnaseisuse tasandil leiavad aset Katariina II valitsusajal, kui mitmete seadustega pannakse paika linnaseisuse juriidilised raamid , fikseeritakse seisuslik kohtupidamine, määratakse ära kohalikud omavalitsused linnakogukondade, gildide ja tsunftide näol. Paljud linnaelanikud polnud seotud tsunftide ja gildidega. Linnade armukiri kindlustas oluliselt linnaseisuse postisiooni - linnaseisus võis linna piirides ainukesena tegelda kaubanduse ja tööstusega. Hiljem lõpetati linnaseisuse monopol ja linnaseisuse õigusi jagati ka teistele seisustele. Linnaseisus oli esimene, mis hakkas murenema/ lagunema . Juba 19. sajandi 70.-80. aastateks on linnaseisus põhimõtteliselt kadunud.
Linnade seisuslik hierarhia : kaupehed, kästiöölised,
Linnades said osad kodanikud endale veel nimeka kodaniku staatuse. Eelkõige said selle staatuse suurkaupmehed ja need, kes olid mingil moel linnale olulised/vajalikud.
1832. aastal likvideeriti nimekate kodanike kihistus ja asemele tuli aukodaniku tiitel. Aukodanikuks oli võimalik saada ainult keisri otsusega. Aukodanikud jagunesid pärusaukodanikeks ja isiklikeksaukodanikeks.
Talupojad:

• Riigi ehk kroonutalupojad, kes kuulusid 1855. aastani riigile.
  
• Era ehk pärustalupojad, kes kuulusid pärisorjuse kaotamiseni, 1861. aastani, mõisnikule.
  
• Õue- ehk udellitalupojad, kes kuulusid 1862. aastani keiserlikule perekonnale .
  
• Kiriku- ehk kloostritalupojad, see kihistus sai läbi 1764. aastal
  
• Ökonoomiatalupojad (1764-1811)
  
• Possessioonitalupojad, kes kuulusid manufaktuuridele ning seda 1861. aastani.
  

Suuremas osas jagunes talupoegkond ikkagi kroonu- ja eratalupoegadeks.
Kõik talupojad kuulusid maksukohustusliku elanikkonna alla. Neil puudus liikumisvabadus , neil oli omanik. Talupoegkond oli seisusele omased tunnused osaliselt omandanud juba 17. sajandil, seda korporatiivse kogukonna pärast.
Pärisorjuslik seisund tugevnes 18. sajandi jooksul oluliselt. 18. sajandi lõpuks oli talupoegkonnal oma mentaliteet ja välised tunnused. Hiljem fikseeritakse ka talupoegade õigused ja kohustused juriidilisel.
Pärisorjuse kaotamine pani aluse vabade maaharijate seisusele. Pärisorjuse kaotamine ei likvideerinud talurahva kogukonda , mis oli suureks arengu piduriks. Üldist arengut silmas pidades, läheb vabade maaharijate seisuse areng üsna aeglaselt ja vaevarikkalt.
III LOENG // 27.10.2008
Priviligeeritud ja mittepriviligeeritud seisused.
Priviligeeritud seisused ehk maksuvabad seisused, kelle hulka kuulus eelkõige aadliseisus, aga kindlasti ka vaimulikkond. Otsapidi kuulus sellesse kihistusse ka linnaseisus - kaupmeeskond. Priviligeeritud seisuse kohustus riigi ees oli riigi teenimine, mis toimus eelkõige kahte erinevat viisi - sõjaväeteenistus ja tsiviilteenistuse kaudu.
Mittepriviligeeritud seisused ehk maksualused seisused, kuhu kuulus eelkõige talupoegkond, kuid kuhu kuulus ka suurem osa linnaseisusest. Nende esmane ülesanne riigi ees oli maksude maksmine.
Nende põhimõtete paikapanemine ulatub Peeter I aega.
Neli seisust ei katnud tervikuna kogu ühiskonda. Venemaal esinesid ka seisustevälised kategooriad, kellest olulisemad olid sõjavägi (eelkõige regulaararmee), nn segaseisuslased ja muulased .
Kui sõjaväelane teenis oma aja sõjaväes ära või sandistus, siis saadeti ta erru ning talle anti vabalt valida oma kogukonda (Kui sõdur teenis Eestis ja läks siin erru, siis võis ta ka siia elama jääda).
Sõjaväeteenistus vabastas pärisorjusest, mis muutus äärmiselt populaarseks, sest erruminevad mehed olid vabad mehed.
Segaseisuslaste all mõeldi neid, kes olid sotsiaalsest rühmitusest üleminemas teise. Kitsamas mõttes on segaseisuslased talupoegade ja linnakodanike seast pärit inimesed, kes olid teinud riigiametis või mujal karjääri. Nad olid mõnele ametikohale saanud, mis neid tõstis oma senisest sotsiaalsest staatusest kõrgemale. Enamjaolt oli tegemist inimestega, kes olid saanud keskmiselt parema hariduse kui tavaline talupoeg või linnakodanik. Nad püüdlesid hariduse poole, kuid enamjaolt jäi haridustee poolikuks.
Muulaste termin on samuti kahetähenduslik. Tavatähenduses nimetati muulasteks mittevenelasi (suurvenelasi, valgevenelasi, ukrainlasi ja teisi slaavirahvaste esindajaid).
Aastatel 1822-1917 oli muulaste terminil teistsugune sisu olemas (mõeldi kindlaid väikerahvaid, kelle elukorraldust peeti selliseks , et neid oli võimatu integreerida venemaa ühiskonda). Muulaste sekka kuulusid ka juudid .
Seisustevaheline mobiilsus
ehk üleminek ühest seisusest teise.
Seisuslik arvukus sõltus elanikkonna loomulikust juurdekasvust ja seisuslikust mobiilsusest.
Demograafilised andmed tõestavad, et kõige enam mõjutas sotsiaalne mobiilsus aadliseisust, sest aadliseisus oli teistele seisustele avatud.
Uusaadliks saadi eelkõige läbi sõjaväe ja tsiviilteenistuse. Kui tavaline lihtväeline silma paistis , siis võis ta tõusta ohvitseriks, mis tähendas automaatselt aadliseisusesse tõusmist.
Teine võimalus aadliks saada oli korraliku hariduse omandamine. Aadliks võis ka saada siis, kui valitseja annetas ordeni või aadlitiitli.
19. sajandi keskpaigal moodustas uusaadel aadliseisusest 60%. 20. sajandil umbes 70%. Aadliseisuse loomulik juurdekasv oli tagasihoidlik .
Linnaseisuse arvukus kasvas peamiselt seisustevahelise mobiilsuse tõttu. Linnaseisuse puhul tuleb arvestada, et osa seisuste esindajaid anti ära ja paljud linnakodanikud asusid samuti sõjaväeteenistusse.
Talupoegkonna arv kasvas eelkõige loomuliku juurdekasvu teele. Siit anti ära palju esindajaid teistesse seisustesse. Põhiliseks kanaliks oli jällegi sõjaväeteenistus.
19. sajandi teisel poolel tuleb arvestada seda, et elanikkonna demograafiline käitumine hakkas pisut muutuma . Tekkima hakkas sündimuse teadlik reguleerimine. Samas on see periood oluline ka arstiabi seisukohast . Siin võib hakata rääkima reaalselt toimivast arstiabist.
Seisusliku korra lagunemine
Vene ühiskonna jagunemine neljatasandiliseks seisuslikuks püramiidiks oli ühiskondlikku teadvusesse kinnistunud. Kõige prestiižikamaks seisuseks oli aadliseisus ja madalaim talupoegkond. Vahepeale jäi vaimulikkond ja linnaseisus. Kuid 19. sajandi teisel poolel hakkas see püramiid kiiresti mõramenma. Taustana kõige olulisemaks protsessid on need muudatused, mis venemaal leiavad aset 1860-1870. aastatel ehk tegelikult on silmas peetud Aleksander II ajal läbiviidud reforme, mida nimetati suurte reformide ajastuks.
See algas 1861. aastal pärisorjuse kaotamisega, lõppes 1874 . aastal, kui Venemaal mindi üle üleüldisele sõjaväekohustusele.
Mõisknikud sulandusid teiste maaomanikega, aadlikust said riigiametnikud. Linnaseisus kujunes ümber töölisteks ja ettevõtjateks. Muutus toimus aeglaselt. Talupojaseisuse esindajaid oli palju ja see läks muudatustega kaasa väga aeglaselt.
Kaotati senised aadliprivileegid, oluline on see, et võrdsustati linnakodanike ja talupoegade juriidiline staatus teiste seisustega. Juriidilises mõttes seisuslikud vahed tasanduvad. Aadel kaotas ühe oma peamise privileegi - monopoli maale ja pärisorjadele. 1870. aasta linnareform tõi kaasa linnajuhtimise muutumise seisustevabaks. 1864. aastal viidi läbi kohtureform, millega kaotati sensised seisuslikud kohtud.
Üldine sõjaväekohustus kaotas seisustevahelised erinevused selle läbimisel. alles  1874. aastast pidid ka privileeritud seisused täitma sõjaväekohustust.
Kaotati pearaha , aadel lülitati maksumaksjate sekka, piirangute kaotamine passi režiimis, mille tulemusena suurenes liikumisvabadus. 20. sajandi alguses tulid oluliste momentidena juurde asjaolud, et talupoeg sai õiguse astuda välja oma kogukonnast. See tõi kaasa talurahvakogukonna likvideerimise .
Juriidilises plaanis oli seisuslik kord kadunud. Reaalselt oli hoopis teistsugune. Seaduseandlike aktidega oli seisusliku ühiskonna tugevalt lammutatud, kuid varasema inertsi tulemusena toimis see ikka edasi. Selline olukord kehtist 1917. aastani, impeeriumi lagunemiseni.
IV LOENG // 28.10.08
/---/
Tootmisfunktsioon :

• Maa jagamine, selle kasutamise reguleerimine
  
• Tootmise organiseerimine , kuni puhkepäevadeni välja
  

Maksufunktsioon:

• Üleriiklike- ja kohalike maksude ning koormiste täitmise eest vastutamine
  

Kohtu- ja õigusloome:

• Tsiviil- ja kriminaalasjade juurdlustoimingute  läbiviimine
  
• Kohtupidamine
  

Politsefunktsioon:

• Ühiskondliku korra ja jugleoleku tagamine kogukonna territooriumil
  
• Kogukonda sisse- ja väljakirjutamine
  
• Hulkurite kinnipidamine
  
• Tulekahjude ennetamine ja kustutamine
  

Esindusfunktsioon:

• Kogukonnaliikmete/kogukonna huvide esindamine ja kaitsmine
  
• Kogukonna palvete edastamine vastavatesse instantsidesse
  

Sotsiaalse kaitse funktsioon:

• Vaesete ja kannatada saanute eest hoolitsemine
  
• Ühiskondlike leivamagasinide ülalpidamine
  

Kultuurilis-kasvatuslik funktsioon:

• Pidude läbiviimine
  
• Puhkuste organiseerimine
  
• Koolide ja raamatukogude ülalpidamine
  

Usuline funktsioon:

• Vaimulike valimine
  
• Kirikute ülalpidamine
  
• Noorte usuline kasvatamine
  

/---/
TALURAHVAKOGUKOND
LINNAKOGUKOND
Oli tegemist talurahvakogukonnale sarnase institutsiooniga. Algselt erines ainult juriidiliselt.
Linnakogukonnas kaob patriarhaalsus, omavaheliste suhete intiimsus. Hakkab tekkima teistsugune tööeetika, sest linnadel oli õigus tegeleda kaubandusega ning see nõudis teisi eetikanorme.
Linnakogukond hakkab murenema ning 19. sajandi teiseks pooleks, suurte reformide ajastu lõpuks, on linnades võimule saanud ühiskondlik elukorraldus.
AADLIKORPORATSIOONID
Aadlikel puudus linnarahvale ja talurahvale omane kogukond. Esimeseks ühenduseks võiks pidada Peeter I aegset teenislinna, mis ühendas endasse neid ühe maakonna aadlikke, kes täitsid sõjaväe- ja teisi kohustusi riigi ees.
Sealsed aadlikud said jõuda oma probleemidega ka tsaarinin ning talle need esitada.
Puudus selline lähedus nagu oli talurahvakogukonnal.
ÜHISKONDLIKUD ORGANISATSIOONID
Läänelikul moel tekivad ühiskondlikud organisatsioonid alles 19. sajandi teisel poolel. Nende võrgustikust alles 20. sajandi algusest.
1906. aasta oli murranguks, kui anti õigus poliitiliselt organiseeruda.
Pikka aega oli riigivõimu suhtumine kõikidesse vabadesse ühendustesse üsna negatiivne, eitav. Kui neid lubati moodustada, siis selgelt riigivõimu kontrolli all.
Esimesed organisatsioonid olid teaduslikud ühingud, mis ei kuulund ametlikult ühegi ülikooli ega teadusasutuse juurde. 1765 . aastal rajatud Vaba Majandusühing, mis oli esimene teadusselts, mis toimis tegusalt, mille roll Venemaa teaduse edendamisel on üsna suur. Selle loomine toimus alt poolt tuleneva initsatiiivi arvelt.
Hiljem saab rääkima hakta ka tööstus-kaubanduslikest ühingutest. Kolmandaks saab eristada ka nn valgustuslikke organisatsioone (ühingud, mis püüdsid haridust anda, edendada mingit kitsamat valdkonda). Hiljem tulevad esiplaanile ka kirjandusühingud, heategevusseltsid ja loomulikult on siin oluliseks Ülevenemaaline Punane Rist .
Ühiskondlike organisatsioonide all saame teatud piirangutega käsitleda ka klubisid, mis tekivad 19. sajandil. Samsse ritta võib paigutada ka erinevaid salonge, mis tegutsesid suuremates linnades. Nende tegevus polnud reglementeeritud ja olid mitteametlikeks kooskäimise kohtadeks.
Majanduse ja töösutse arenedes lähevad käiku ka erinevad kutseühingud.
Kõikide nende organisatsioonide loomine oli 20. sajandi alguseni üpris keeruline protsess riigivõimu tõrjuva suhtumise pärast.
Siseministeeriumil oli koostatud tüüppõhikiri, mis oli kasutuses nii Eestis kui ka Lätis.
Aleksander II reformidega hakkas ühiskond muutuma. Sellel perioodil võib näha tsiviilühiskonna kujunemise algeid. Ühiskondlik elukorraldus tugevneb.
V LOENG // 03.11.08
ISEVALITSUSE REFORMID JA VASTUREFORMID

• Isevalitsuse reformimeelsus ja konservatiivsus
  
• Venemaa reformiprotsesside üldiseloomustus
  
• Isevalitsuse piiramiskatsed
  
• Reformaatorid ja konservaatorid
  
• Talurahvakpsimus kui Vene ühiskonna reformimise võti
  
• Vene reformid kui katsed järele jõuda Läänele
  

Isevalitsus on oma olemuselt konservatiivne, tagurlik , alalhoidlik jne. Kindlasti on see iseloomustus õige, kuid teisek on isevalitsuse eksisteerimiseks vajalik ka ühiskonna uuenemine, reformide teostamine . Kuid eksisteeris ka võimalus, et midagi ei tehtud ehk seisakuaeg . Reformide perioodidele võisid järgneda ka vastureformid.
/---/
Kõikide reformide initsiaatoriks ei pidanud alati olema võimul olev valitseja, kuid ta pidi reformile andma oma nõusoleku. Reformid Vene Impeeriumis olid efektiivsed siis, kui valitseja ise oli huvitatud reformide läbi viimisest. Kõik suuremad reformide perioodid on tagasi viidavad tõdemusele, et valitsejad olid huvitatud ümberkorralduste teostamisest. Kui ühiksonnas olid olemas suurepärased reformaatorid oma ideedega ja reformikavadega, aga neil puudus valitseja heakskiit, siis need ümberkorraldused ei läinud käiku.
On tavaline, et enamikes ühiskondades võetakse igasugused uuendused vastu umbusklikult.
Kes olid reformidele vastu?
Vene ühiskonnas olid suurimateks vastuseisjad talupojad, kuid poliitilises mõttes on oluline ka aadliringkonna vastuseis. Aadlite vastuseis mõjutas tihti ka valitseja arvamust.
Isevalitsuse eksisteerimise iseneesest peaks ju välistama võimuvõitluse.
Aleksander I suuremad reformid
Kõige olulisem ja kõige pikema mõjuga reform oli riigivalitsemise reform. Kui Katariin II reformeeris kubermangutasandi valitsemist, siis Aleksanderi valitsemise esimene pool tähistab kõrgema riigivõimu struktuuri ümberkorraldamist. Kõige olulisemaks momendiks on see, et varasemad kolleegiumid, mis Peetri ajal rajati, likvideeritakse ja seatakse sisse ministeeriumid . See reform oli väga selgelt läänelik. See tähendab, et osaliselt mindi üle läänelikule valitsemiskorrale.
Teine oluline ümberkorraldus, mis lõppresultaadini jõuab alles Aleksandri valitsusaja teisel poolel, kuid käivitub valitsusaja alguses, on seotud talurahvaga - pärisorjuse kaotamine Balti kubermangudes.
Pärisorjuse kaotamisel on tähtsustatud riigivõimu rolli.
1812. aastal toimunud Prantsusmaa sissetung Venemaale lõppes 1815. aastal suure triumfiga Napoleoni üle. Selle sõja juures tuleb meeles pidada, et selleks valmistusid mõlemad pooled. Napoleoni eesmärk oli liituda Venemaaga. Napoleoni suurim vaenlane oli Inglismaa.
Kui vene armee ja keiser Euroopas olid, siis sel ajal tutvus Aleksander I naisterahvaga, kes oli Balti päritoluga tuntud seltskonnainimene ja kirjanik, kelle maailmavaade oli vägagi jumalaga seotud. See kokkupuude oli teatud mõttes saatuslik Aleksandrile. See suhe oli eelkõige vaimne suhe.
NIKOLAI I VALITSEMISAEG
Tema valitsusaega iseloomustab seisakuaeg. Nikolai ei pidanud saama troonile, aga see juhtus, sest tema vanem vend Konstantin loobus troonist.
Valitsemiseks ettevalmistuse puudumine väljendus ka Nikolai valitsemisviisist.
Suurema pitseri tema valitsemisstiili jättis Detsembrimäss.
Nikolai tuli võimule segaduste ajal, tema võimuletuleku ajal oli valitsuskriis . Seda valitsuskriisi kasutasid ära dekabristid , kes alustasid mässu.
See mäss oli Nikolaile ohutulena silme ees tema valitsusaja lõpuni.
Tema ajal töödeldi välja rahvusluse põhimõtted.
Olulisemat rolli hakkab etendama salapolitsei, mille väljaarendajaks oli, baltikumi ja Eestiga seotud tegelane, Bekendorf(?).
Tema ajal toimus seadusandluse korrastamine, mille läbiviijaks oli Speranski(?).
Nikolai jaoks oli oluline sõjavägi ning ta pööras sellele väga palju tähelepanu. Nikolai arvas , et Vene armee on üks tugevamaid. Krimmi sõjas ilmnes , et tugev Vene armee ikka nii tugev ei ole.
ALEKSANDER II VALITSEMISAEG
Suur reformide ajastu.
Likvideeriti seisuslik kohtupidamine. Vähenesid seisuslikud erinevused haridussüsteemis. Mindi üle üleüldisele sõjaväekohustusele.
Majanduselu elavnes tänu reformidele. See toimus eelkõige tänu pärisorjuse kaotamisele, sest tekkima hakkasid kapitalistlikud alged .
Kultuurielu elavnes samuti. Ühiskonnas tekkis üsna suur loominguvabadus võrreldes varasema perioodiga. Kirjanduselu muutub aktiivseks. Tõus toimus ka teatri ja kunsti elus. Eraldi võib välja tuua ka selle, et reformid tõid kaasa ühiskonna vaimse vabanemise. Tühistati tsensuuri piiranguid, kehtestati laiem sõnavabadus. Avaldusid kontaktid muu maailmaga. Vaimsele vabanemisele on iseloomulik ka avalikustamine , mis on eelkõige tänapäeva märksõna (ajakirjanduses hakatakse arutama ühiskonna probleeme).
ALEKSANDER III VALITSEMISAEG
Vastureformide aeg.
Aleksander III ei aksepteerinud Aleksander II tegusid . Ta leidis, et paljud muudatused, mis 1860-1870. aastatel ellu rakendati, ei olnud Venemaa ühiskonnale sobilikud. Otseselt ta neid ei muutnud, kuid väiksemates valdkondades üritati reformide mõju pisikeste muudatustega nullida.
Aadli positsioon ühiskonnas tugevnes.
Ta hakkab kõnelema rahvuslikust isevalitsusest. Väga selgelt ütleb ta välja, et Venemaa jaoks ainuke ja sobilik valitsusvorm on ainuvalitsus. Läänelik parlamentalism oli tema jaoks vastuvõetamatau.
Rahvusliku isevalitsuse idee oli tema jaoks seotud Moskvaga. Ta oli see keiser, kes koliski Moskvasse elama.
Tema jaoks polnud heas nimekirjas ka Peeter I.
Tema ajal hakati venestama Impeeriumi äärealasid. Toimus klassikaline venestamine.
Olulisi reforme tema ajal läbi ei viidud . Ainukesed positiivsed muudatused toimusid majandusvaldkonnas - hakati kaasama väliskapitali.
NIKOLAI II VALITSEMISAEG
Ta jätkas paljuski Aleksander III liini. Maailmanägemuselt oli ta sarnane A III-ga. Tema puhul tulevad mängu teatud välised tegurid, mis sundisid tema käitumist valitsejana muutma (Vene-Jaapani sõda ja I Venemaa revolutsioon ).
Suured sotsiaalsed vapustused toovad kaasa selle, et Nikolai II ei saa kõikidest oma põhimõtetest kinni pidada ja on sunnitud järeleandmisi tegema. Nii kutsutaksegi kokku esimest korda Riigiduuma .
Riigiduuma kokkukutsumine ei toimunud Nikolai II initsatiivil. Kui Nikolai II poleks teinud järeleandmisi, oleks kriis ühiskonnas süvenenud ja lõpuks jõudnud ka valitsejani.
Fjodor Stolõpin tegutses üsna aktiivselt peaministrina 1906-1911. Seda aega võib pidada reformide ajaks. Toimus agraarolude ümberkorraldamine Venemaal.
Maaprobleem oli teravnenud, mille pärast hakkas riik toetama talupoegade ümberasumist Siberisse, kus oli palju vaba maad. Ümberasumispoliitika taga oli ka soov leevendada sotsiaalseid pingeid ühiskonnas. Vabatahtliku ümberasumispoliitika raames saadeti Siberisse ka neid talupoegi, kes võimudega pahuksis olid olnud. Stolõpini jaoks oli tähtis kasvatada talupoegadest eraomanikud, mis oli asi, millele varem tähelepanu ei pööratud.
Ka Stolõpini tegevus ei leia ühiskonnas laialdast poolehoidu. Ta tegi riigi heaks väga palju, kuid maksis lõpuks selle eest oma eluga, kui langes mässajate ohvriks.
Nõukogude ajal kõneleti temast eelkõige terminiga Stolõpini kaelaside ehk poomisnöör. Tema oli see, kes lämmatas revolutsiooni.
SEMINAR // 11.11.08
VENEMAA ÜHISKONDLIK HIERARHIA
Sotsiaalse etiketi mõiste:
Ühiskonna sotsiaalsed suhted fikseeritakse sotsiaalse etiketi süsteemis: auasmete, teenistusastmete, autasude, eraldusmärkide jms tunnustega. Kindel auaste või tiitel osutab selle kandja kohale ühiskondlikus hierarhias näitab teeneid riigi ees jne. Eririietus, millega käivad tavaliselt kaasas ka eraldusmärgid, autasud jms annavad võimaluse omakorda määrata selle kandja kohta ühiskondlikus hierarhias.
Sõjaväe korraldamine ja regulaararmee loomine ning riigiaparaadi ümberkorraldamine, mis pidi tuginema ametnikule, teistele põhimõtetele määras uue korra.
Teenistusastmete tabel
1716 - sõjaväemäärustik
1720 - meremäärustik
Sõjaväeline kord pidi toimima ka ühiskonnas. Sõjavägi pidi olema eeskujuks ülejäänud ühiskonnale. Kõigepealt seati kord sisse sõjaväkke ning sellel baseerudes hakati ka ühiskonda ja tsiviilametkonda reformima .
Kuni 19. sajandi keskpaigani, mil hakati piiranguid tegema, kõik ohvitserid olid aadlikud, osad neist isikuaadlid (puudus pärandamise õigus).
Tsiviilametnik ei saanud madalamast ametiastmest aadlikku tiitlit.

• Teenistusastmete tabel andis eelise aadlile, mis väljendus takistuseta teenistusse astumisel ja kiiremas teenistuses edenemisel.
  
• Kõik nn klassiliste ametikohtadele mitteaadlikud said aadlitiitli.
  
• Meeste (mehe puudumisel, isa) teenistusastmete järgi "märgistati" ka nende naised.
  

Teenistuastemete tabel on kogu Vene impeeriumi eksisteerimise jooksul keskseks seadusandlikuks aktiks , millele tugines kogu riigiteenistuse struktuur. Tabeliga pandi paika teenistusastmete, tiitlite ja auastmete hierarhia, mis omakorda määras ära ühiskonnas toimuvate sotsiaalsete suhete iseloomu.
Ordeniga autasustati priviligeeritud, medalitega mitte priviligeeritud seisuste esindajaid.
Kodumaised ordenid:
1689 - Andreid Esmakutsutu
1714 - Püha Katariina
1725 - Püha Aleksander Nevski
1769 - Püha Georgi
1782 - Püha Vladimiri
Välismaalt ülevõetud:
1743 - Püha Anna
1797 - Malta (-1817)
1815 - Püha Stanislavi
1815 - Valge Kotka
Ka ordenid saab panna hierarhilisse järjekorda (va Püha Georgi, mida anti ainult erakorraliste sõjaväeliste teenete eest).
Stanislavi III (rist rinnalindil)
Anna III (rinnas)
Stanislavi  II (kaelas)
Anna II (kaelas)
Vladimiri IV (rinnas)
Vladimiri III
Stanislavi I (õlalindil tähega)
Anna I (õlalindil tähega)
Vladimiri II (kaelas tähega)
Valge Kotka (õlalindil tähega)
Aleksander Nevski (õlalindil tähega)
Vladimiri I
Andreas Esmakutsutu
Mitte priviligeeritud seisustele määratud ordenite teenetemärgid:
Anna ordeni medal .
Sõjaordeni Teenetemärk ("soldati Georgi").
Medalid kui aumärgid:

• üldiste teenete eest
  
• mingist sündmusest osavõtu eest (konkreetse sõja/lahingu medal, mälestus-medal)
  
• mingite muude väiksemate teenete eest
  

Regulaararmee tekkimisega kaasneb laialdane mundrikasutus. Mundrikasutus laieneb ka tsiviilametnikele Katariina II ajal, kui määrati kubermanguametnike mundrid. Kolleegiumite asendamisel ministeeriumitega kaasneb ka ministeeriumi ametnike munderdamise.
Mundris sisalduv informatsioon:

• millises riigieenistuses mundrikandja on, kas tsiviil-, sõjaväe- või õukonnateenistuses.
  
• millises ametkonnas teenitakse.
  
• milline on mundrikandja koht sotsiaalses hierarhias.
  
• millisesse seisusesse mundrikandja kuulus.
  

VI LOENG // 17.11.08

REFORMAATORID JA KONSERVAATORID
KEISER - REFORMAATOR - KONSERVAATOR
Aleksander I - Speranski - Aleksei Araktejev
Nikolai I - Pavel Kiseljov - Aleksandr Beckendorf
Aleksander II - Dimitri Miljutin; Mihail Loriss-Melikov - Pjotr Savalov
Aleksander III - Nikolai Bunge - Konstantin
Nikolai II - Sergei ; Pjotr Stolõpin - Konstantin
Ühiskonna mentaliteet oli muutunud. Oli selgelt hakatud aru saama, et tolle aja kontekstis oli pärisorjus sobimatu nähtus. See mentaliteedimuutus leiab aset just 19. sajandi I poolel. Lisaks sellele mentaliteedimuutusele, etendas oma rolli ka talupoegade protest ning loomulikult oli oluline ka majanduse üldine areng (kaubalis-rahalis suhete areng ja tungimine põllumajandusse). 
/---/
Paljurahvuseline impeerium
Baltisakslased Vene impeeriumi teenistuses
I. Vene impeeriumis elavad sakslased
1. Kolonistid:
Põlluharijad, kõige arvukam grupp, kes oli kohanenud Venemaa agraaroludega ja leidnud endale arvestava koha impeeriumi majanduselus.
2. Linnasakslased:
Eelkõige Peteruris ja Moskvas elavad sakslased,kes tegelesid käsitööga, kaubandusega jms eluvaldkondadega. nemad olid elulaadilt ja mentaliteedilt kõige lähemal venelastele.
3. Riigisakslased:
Venemaal elavad Saksa riigi kodanikud
4. Baltisakslased:
Eelkõige Läänemere kubermangudes elavad sakslased, kes omasid erilist rolli keisririigi enamikes eluvaldkondades.
Esimesed balitsakslased astusid Venemaa teenistusse juba 16. sajandil, kuid oluliseks murrangusündmuseks oli kindlasti Põhjasõda ja endiste Rootsi ülemere provintside ühinemine Venemaaga.
Ukaasiga pandi paika üsna lihtne kord, kuidas oli võimalik baltisakslastel vene sõjaväeteenistusse astuda, kord nägi ette seda, et konkreetne inimene pidi kirjutama avalduse, et ta soovib teenistusse astuda, millele tuli lisada näiteks tõend oma auastme kohta.
Baltisakslaste palk võrdsustati välismaalaste palgaga just sõjaväeteenistuses. Asja olemus oli selles, et Peetri ajast kehtis põhimõte, et välismaalastele makstakse topeltpalka võrreldes vene ohvitseridega. Samasse staatusesse tõsteti lõpuks ka baltisakslased.
/---/
Baltisakslased olid keisrile truud, nad deklareerisid avalikult, et nad teenivad keisrit , mitte venemaad.
19. sajandi II poolel olid ohvitseri sissetulekud jäänud varasemaga võrreldes tagasihoidlikumaks. See sundis baltisakslasi vaatama teise pilguga oma võimalikule karjäärile. Vaatamata teenistusest tagasitõmbumise protsessi kiirenemisele, jäi baltisakslaste osatähtsus impeeriumi võimustruktuurides ja sõjaväes ikkagi tähtsaks.
Rahvuslikud liikumised Venemaal
Vanade rahvaste rahvusliku liikumise juures on tähtis, et nad omasid eliiti (aadel), olemas arenenud kirjakultuur, riikluse traditsioon, püüd taastada kunagine riiklus . Vanad rahvused olid pidevalt konfliktis vene riiklusega. Rahvusliku liikumise peamiseks eestvedajaks oli eelkõige aadel, kes püüdis integreerida seda konkreetset rahvust ühtsemaks natsiooniks. Etnilise rahvuse protsess polnud lihtne, sest ületada tuli mitmeid raskusi - aadli ja talupoegade vahelised konfliktid näiteks. Vene impeeriumis esindasid seda rahvast eelkõige poolakad. Poola rahvuslik liikumine oli Vene keskvõimu jaoks üheks kõige ähvardavamaks ohuks. Poolakate kõrval olid ka näiteks grusiinid, aserid, mussulmannid.
Vanade rahvaste rahvuslike liikumiste tulemusi vaadates, näitab Venemaa areng, et vanad rahvad polnud alati edukamad noortest rahvastest. Üheks põhjuseks oli ka see, et keskvõim hoidis vanadel rahvastel esialgu hoopis rohkem silma peal kui noortel ja püüdis nende rahvuslikku ärkamist pidurdada.
19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses lahkusid paljud juudid Venemaalt diskrimineeriva suhtumise tõttu.
/---/
Armee ja ühiskond
Sõjaväe põhimõtted võeti kogu ühiskonna toimimise heaks.
Peetri poolt loodud armeel oli lisaks nimetatud ülesannetele mitmeid teisi ülesandeid, mis otsapidi on selgelt eriprärased Venemaale. Sõjavägi oli väga tähtis koloniaalekspansiooni teostamisel.
Koolijuhiks said näiteks sõjaväelased. Selline suhtumine ja lähenemine on selgelt üle võetud Peetri ajast, kes väga tugevalt selle ühiskonda juurutas.
Sõjaväel oli ka oluline roll impeeriumi sisepoliitikas. See roll oli sõjaväel eriti tuntav 18. sajandil ja 19. sajandi alguses. Minetab sõjavägi selle rolli detsembrimässuga. Kõige rohkem oli sisemise võimuvõitlusega seotud kaardivägi. Siingi on selle protsessi juured Peetri ajas.
Oluline oli ka sõjaväe arvukus. Mis regulaararmee struktuuri puutub, siis üldises plaanis jagunes see kaheks - maaväeks ja sõjalaevastikuks. Peetri ajal oli regulaararmees 210 000 meest.
Sõjalised kulutused olid armee ülalpidamiseks ja need olid üsna suured (üle euroopa keskmsie).
Sõjaväes oli 6 suuremat reformide perioodi.
Esiteks on muidugi Peeter I reformid, millega regulaararmee loodi. Põhiosas püsis see 18. sajandi lõpuni. Peetri järglaste ajal suuremaid sõjaväereforme ei tehtud ning suurem reform toimus Paul I ajal.
LOENG 08.12.08
Nekrutikohustus ei suutnud armeed enam komplekteerima, mis tekitas vajaduse probleemidest üle saada. Aleksander I arvas, et peaks looma sõjaväeasundusi, mille sisemise toimimise põhimõte pidi olema lihtne - võtta tuli talupojad, kes üheaegselt pidid jätkama põlluharimist enese ja teiste äratoitmiseks ja omandama sõjalist väljaõpet. Selline mõte hakkas ellu rakenduma juba 1812. aasta sõja eel. Esimene katse tehti 1811. aastal, mil ühte jalaväepolku hakati asundama, kuid selle katkestas 1812. aastal vallandunud Vene-Prantsuse sõda. Uuesti tuldi selle idee juurde tagasi pärast suurt sõda ning reaalselt hakati sõjaväeasundusi rajama alates 1817. aastast.
Need asundused muutusid üheks vihatuimaks asutusteks üle kogu riigi. Pärast Aleksander I surma jäid nad püsima ja püsisid 1856 . aastani. Alles Aleksander II võimuletulekuga likvideeriti sõjaväeasundused.
Üleminek kaasaegsele kompletkeerimisviisile sai toimuda alles pärast pärisorjuse kaotamist 1861. aastal. Pärast seda hakkasid tõsised ettevalmistused komplekteerimisviisi muutmiseks. Hakati läbi viima ka väiksemaid reforme, mis puudutasid ohvitseride haridustaset, sõjaväelise hariduse võrgu ümberorganiseerimist, varustamist, relvastamist ja oluliseks oli ka sõjaväe ringkondade loomine.
LOENG 09.12.08
Mehi ei võetud osaliselt teenistusse ka muudel põhjustel peale tervislike. Reaalselt oli teenistusest vabastatud umbes 20% meestest. Mujal riikides polnud võimalik nii lihtsalt sõjaväeteenistusest kõrvale jääda. Ühiskonna poolepealt oli asi positiivne ja sellele ei vaieldud vastu. Sõjalisest aspektist vaadates oli see kehv lahendus, mis jättis oma jälje sõjaväe võitlusvõimele. Armee kompleteerimisel jõuti lõpuks ka sinna, et ei kutsutud ainult maakaitseväelasi, vaid hakati võtma maksimaalselt nagu seaduses ette nähtud. Vaatamata hiiglaslikule inimressurssile ei suudetud komplekteeritud vajalikul määral armeed I maailmasõja ajal. Hakati ennetavalt võtma noorsõdureid.
Vene ohvitserkond
Kõik ohvitseri seisusesse jõudnud väejuhid pidid kuuluma aadlike sekka.
Kindlaim viis ohvitseriks saada oli teenistuses silma paista - kas rahuajal või lahingus, vahet pole. Sotsiaalne staatus oli ohvitseridel 18. sajandi esimesel poolel väga kõrge.
Võimalust kiirkorras ohvitseriks saada kasutasid ära eelkõige eestlased ja lätlased. Mida kõrgem oli rahvuse haridustase, seda rohkem oli lipnike koolis nende esindajaid.
Võimu ja vaimu vahekorrad
Hariduskorraldus ja õppeasutused
Hariduse ja regulaarse kontseptsiooni seotus seisnes selles, et ka riigi kohustus oli rahvast hariduslikult edendada, valgustada. See jäi sisusliselt püsima kuni 20. sajandi alguseni. Vaatamata sellele kontseptsioonile ei suudetud riigi poolt 18. sajandil hariduse edendamisel midagi korda saata. Ei suudeta 18. sajandi jooksul rajada haridusasutuste võrku, mis toimib, kuni 19. sajandi alguseni jääb valdavaks haridust andvaks vormiks koduõpe, mis on eelkõige seotud aadli järeltuleva põlvkonna harimisega. Aadli kõrval on oluliseks sotsiaalseks rühmaks, kes haridusega rohkem kokku puutub, vaimulikkond. Vaimulike ettevalmistamisel oli haridusel määrav roll.
Erineva tasendi sõjakoolid olid olulised hariduse andmisel. Kadetikorpused kujunevad õppeasutusteks, mis pakuvad süstemaatilist haridust.
Suur hüpe oli 1755 , kui tegevust alustas esimene ülikool Vene impeeriumis - Moskva ülikool. Käivitumine oli raske - suur prolbeem oli õppejõudude leidmine, suure panuse panid välismaalased.
1786. aastal võetakse vastu üleriiklikut tähtsust omavad ja haridust puudutavad seadusandlikud atkid, rahvakoolide määrustikud. Esimest korda püüdis paika panna võimalikku haridusasutuste võrku impeeriumis, kuid selle ellurakendamine kulges vaevaliselt. Kõige olulisemaks takistuseks oli vastava kaadri, õpetajate, puudumine.
Tulemuslikud muutused leiavad aset 19. sajandi I veerandil, täpsemalt Aleksander I valitsusaja alguseks.
1802. aastal loodi riigi hariduselu juhtimiseks rahvahariduse ministeerium. Vene impeerium jagati ka õpperingkondadeks. Iga ringkonna eesotsas pidi olema ülikool ning see tähendas seda, et liskas Moskva ülikoolile tulid haridusmaastikule ka teised ülikoolid (1802 - Tartu Ülikool). Ülikool - gümnaasium - kreiskool - kihelkonna kool.
Nikolai valisemise ajal ülikoolide autonoomiat kärbiti. Võetakse ette katsed Tartu Ülikooli venestamiseks.'
/---/
Tsensuur. Riik kontrollis kirjasõna, seda, mida välja anti. Trükitoodang oli kindlasti suurem kui paljudes teistes riikides ning tegelikult saame tsensuuri puhul rääkida kahest tasandist - siseriiklikust ja
Konspekt on kirjutatud subjektiivse vaatepilguga ning võib sisaldada vigu. Autor ei võta endale mingisugust vastutust eksamil või arvestusel tekkinud vigade eest.