Venemaa - 1 impeerium, 1 valitseja, 1 usk, 1 keel. (0)

SISSEJUHATUS
1 impeerium , 1 valitseja, 1 usk, 1 keel.
•Sisepoliitikat iseloomustab loosung “1 impeerium, 1 valitseja, 1 usk, 1 keel” ehk teisisõnu:
◦Vene impeeriumi äärealade tihedam sidumine põlisaladega; äärealade autonoomia piiramine / kaotamine (näiteks Balti erikorra likvideerimine Balti kubermangudes); seadusandluse ühtsustamine.
◦isevalitsus (absoluutne monarhia )- keiser (tsaar) Nikolai II / Romanovite dünastia/ omas piiramatut võimu; konstitutsioon puudus; parlamenti kokku polnud kutsutud; valitsus vastutas keisri ees; jõukal kodanlusel puudus poliitiline võim; kodanikuvabadused puudusid; poliitilist opositsiooni kiusati taga jne.
◦Vene õigeusu pealesurumine muu-usulistele; teistele usuvooludele tegevuse takistamine.
◦venestamine - mittevenelaste rahvuslik rõhumine (seda eriti Baltikumis; Poolas; Soomes; juutide tagakiusamine 1882).Venemaa kui “rahvaste vangla ”. Venemaa rahvaarv kasvas 1880.a 89 miljonilt 1914.aastaks 175 miljonile, venelasi rahvastikust 43%.
ROMANOVITE DÜNASTIA
Esimene Romanovitest valitseja 17 saj.
Mihhail I Fjodorovitš Romanov oli Romanovite dünastia rajaja Venemaal. Ta valiti Maakogu (Zemski Sobor) poolt 21. veebruaril 1613 . 16-aastaselt kogu Venemaa valitsejaks. Tsaariks kroonimine leidis aset Moskva Kremlis Uspenski katedraalis 11. juulil 1613. Tema tähtsus Venemaa ajaloos seisneb selles, et ta ühendas väikesteks vürstiriigikesteks killustatud Venemaa ühtseks riigiks.
Esimesed kolm Romanovi stabiliseerisid olukorda riigis, kuid rohkem aega ja tegevust oli vaja pidurdamaks Vene riigi arengut Euroopa riikide moodi majanduslikus, tööstus-, kaubandus-, juhtimis-, haridus -ja sõjalistes küsimustes. Koos 17. sajandi algas venemaa ajaloos uus periood
Romanovite valitsemine läx kolmeks perioodiks :
Romanovite I periood 17 saj.
Esimene periood - taastumine pärast probleemide ajäajärku – sel ajal valitsesid keisrid Mihhail (1613-1645), Aleksei Mihhailovitš (1645-1676) ja Fjodor Alexeyevich (1676-1682). Selle epohhi ajal paistis venemaa silma sellega, et ta juhtis slaavi vägesid, mis hõlmasid tohutuid territooriume Lõunas ja Läänes, kaasaarvatud ukraina pank venemaa aladel. Kirik ja aadlikud allusid tsaaride võimule ning olid tagasihoidlikud, samas talupojad hoidsid oma maad kõigest väest ja üritasid ikka teha just seda, mida nad tahavad.
Romanovite II periood 18 saj.
Teine periood – valitsesid siis Peeter I Suur (1682-1725), Katariina I (1725- 1727 ), Peter II (1727- 1730 ), Anna Ioannovna (1730- 1740 ), Ivan VI (1740- 1741 ), Elizabeth ( 1741- 1761 ), Peter III (1761-1762) ja Katariina Suur (1762-1796). Selle aja jooksul Venemaa kujunes võimsa armee ja laevastikuga euroopa impeeriumiks ja ta laiendas oma võimu läänemerest mustma mereni. Tegelike romanovite dünastia lõppes elizabethi surmaga, andes ära saksamaalt saadud alad.
Romanovite III periood 19 saj.
Viimasel perioodil olid valitsejateks Pavel I (1796-1801), Aleksander I (1801-1825), Nikolai I (1825-1855), Aleksander II (1855-1881) ja Alexander III (1881-1894). Võidud napoleoni sõjas ja laienemised aasiasse tegid venemaast maailma ühe võimsaima riigi. Kuid Venemaa sisemine areng oli veel lääneriikidest nõrgem, vaatamata oma kiire majanduskasvule ja pärisorjusest vabastamisele.
17 SAJANDI REFORMID JA KODUSÕJAD
Suurim talupoegade ülestõus 17 saj.
Suurim talupoegade ülestõus 17. sajandil puhkes Euroopas 1667 aastal. Ülestõusjad kasakad seisid vastu riigi tsentraliseerimisele. Rahutusteks liitusid pärisorjad jaüürileandjad. Mässuliste juht Stenka Razin viis oma kaaslastega mässu kuni võlga jõeni välja. Ta tahtis omavalitsuse asendada kohalike reeglitega. Tsaari armee purustas lõpuks 1670 aastal ületõusnud ning aasta hiljem püüti Stenka kinni ja tapeti .
18 SAJANDI REFORMID JA KODUSÕJAD
Põhjasõja kaotus ning Peeter I surmajärgsed valitsejad 18 saj.
Peale põhjasõja kaotust oli Peeter I sunnitud läbi viima põhjalikke reforme. Värvati uus sõjavägi. Välismaalastest ohvitserkond vahetati välja vene aadlikega. Seati sisse teenistusastmestik. Põhjalikult muudeti ka valitsusasutuste struktuuri. Väga oluline samm oli kiriku allutamine riigile.
Pärast peeter I surma, vahetusid troonil mitmed ilmetud valitsejad. Nende seljataga kemplesid võimu pärast vana bojaarkonna järeltulijad, uusaadel ning Venemaa võimuladvikus kõrged positsioonid haaranud sakslased . Palepöörete ajajärgul suutis jelizaveta stabiliseeruda sisepoliitilise korra. Peale seda tuli peeter III, kelle kaardiväelased kukutasid peale poolt aastat. Tänu sellele sai troonile Katariina II.
REVOLUTSIOONID JA KODUSÕJAD 19 SAJAND.
Aleksander I ümberkorraldused 19 saj.
Valitseja Aleksander I (keiser 1801-1825) noor, suhtlemisaldis, vabameelne, hea hariduse ja kasvatusega. Korraldas põhjalikult ümber impeeriumi senise riigivalitsemise süsteemi. Ametnikkonna kasv, bürokraatliku asjaajamise vohamine ning võimu kuritarvitamine. Olulised olid haridusreformid. Venemaa oli valdavalt kirjaoskamatu. Haritud inimesi vajati aga üha rohkem. Mindi üle ühtsele koolisüsteemile. Venemaa jagati viieks õpperingkonnaks, igaühe eesotsas ülikool. Kehtestati neli koolitüüpi: ülikool, gümnaasium, kreiskool, kihelkonnakool . Aadlike jaoks asutati lütseume
Ilma riigipeata Venemaa 19 saj.
1825.a suri ootamatult Aleksander I. Tekkis segadus ja venemaa jäi rohkem kui kaheks nädalaks ilma riigipeata. Noortest haritud aadlikest -sõjaväelastest koosnevad salaühingud otsustasid võimukriisi ära kasutada, et korraldada väljaastumine isevalitsuse vastu. Venemaa piiramatu tsaarivõim ja pärisorjus oli nende Lääne-euroopaliku ideaalidega vastuolus . Nende plaan nägi ette sõjaväeosade koondamise Peterburi Senati väljakule, võimu kukutamise, pärisorjuse kaotamise, kodanikuvabaduse kehtestamise jm. Plaan aga ei teostunud, keiser Nikolai I surus selle veriselt maha. Väljaastumise toimumise kuu järgi on hakatud salaühingute liikmeid nimetama dekabristideks ja nende vastuhakku dekabristide ülestõusuks.
Nikolai I reformid 19 saj.
Nikolai I ei kavandanud ulatuslikke reforme ja ümberkorraldusi, vaid võttis eesmärgiks kehtiva poliitilise korra säilitamise ja kindlustamise pinnapealsete ümberkorraldustega. Vaidlused venemaa edasise arengutee üle – Lääne-Euroopa arengutee pooldajad läänlased ja Venemaa ainulaadsuse kaitsjad slavofiilid . Slavofiilid ülistasid Venemaa minevikku ja süüdistasid Peeter I selles et ta katkestas tsaaririigi eripärase arengutee ning kehtestas vene rahvale lääne kombed. Slavofiilid olid isevalitsuse pooldajad. Läänlased olid veendunud et Peeter I päästis Venemaa, nende arvates tuli venemaad reformida, et seal kehtestada kodanlik monarhia
Nikolai I ajal hakati vene äärealadel rakendama venestamispoliitikat - tsaarivalitsuse poliitika riigi äärealade autonoomia ja eripärade kaotamiseks. Selleks püüti vene keelest teha asjaajamiskeelt, levitada vene õigeusku ja venekeelset kooliharidust.
Pärisorjuse püsimine 19 saj.
Pärisorjuse püsimine takistas ümberkorraldusi, pingestas sisepoliitilist olukorda ja heitis välismaa silmis isevalitsusele halba varju. Aleksander I püüdis pärisorjust kaotada kuid aadli vastuseisu tõttu jäi see tegemata, erandiks vaid Balti kubermangud , kus pärisorjus 1816-1819 kaotati. Olukord jäi samaks ka Nikolai I ajal.
1861 aastal, kui oli talupoegade reform , kaotati pärisorjus ning eelistati sotsiaalset ja majanduslikku arengut. 1898a. (Vene Sotsialistliku Demokraatlik Tööpartei) oli organiseeritud. Teised erakonnad alles ilmusid 20 sajandil.