Tsaaride aeg (0)

„Tsaaride aeg”
Sissejuhatus
17. sajand algas Venemaal suure segaduste ajaga , kuna Venemaal puudus kindel valitseja. Samuti oli Venemaa teistest Euroopa riikidest ära lõigatud, toimus pidev võimuvõitlus ja peale selle sekkusid Venemaa asjadesse ka välisriigid. Neid erinevusi hakati aga ajapikku ühtlustama.
1645-1676 aastal oli troonil Aleksei Mihhailovitš, keda peeti väga harituks ja eeskujulikuks tsaariks . Kuna ta oli kaks korda abielus olnud ja tal oli mõlemast abielust palju lapsi, siis pärast tema surma, 1676. aasta 30. jaanuaril, vallandus suur võimuvõitlus kahe perekonna vahel. Tema esimese abikaasa Marja Miloslavskaja lastest ihaldasid tsaaripinki Aleksei vanim poeg Fjodor, Ivan ja nende õde Sofia . Abielust Natalja Narõskiniga sündis 1672. aasta 30. mail Peeter, kes ootas samuti trooniletulekut.
Peeter I lapsepõlv ja trooniletulek
Pärast Fjodori surma, 1682 aasta 27. aprillil , otsustas Bojaaride Duum tsaariks kuulutada 10-aastase Peetri, mõõda minnes tema 16-aastasest poolvennast Ivanist, kes oli haiglane, nõrgamõistuslik ja poolpime. Sofia, kes oli tsaaritroonist kõrvale jäetud, hakkas organiseerima streletside mässe. Nende mässude tagajärjel jäi Peetri nägu tõmblema, ta hakkas ühte jalga järel vedama ning tal olid närviatakid.
Peeter kasvas üles Moskva lähedal külakeses, kus oli sakslaste alev. Seal hakkas ta huvituma sõjamängudest ja võõramaisest tehnikast. Mõistagi elasid seal ka paljud välismaalased päris Euroopast ning see meenutas ehtsat Lääne- Euroopat.
Miloslavskite tungival nõudmisel kuulutati Peetri kõrvale „vanemaks” tsaariks Ivan, kellega Peeter valitses viimase surmani koos (1682-1696). Regendina valitses Peetri poolõde Sofia kuni 1689. aastani.
Nüüd oli võim taas Miloslavskite käes. Narõskinite mõju vähendamiseks saadeti Natalja Narõskina Moskva-lähedasse Preobraženski külla, kust Peeter I vaid pidulike diplomaatiliste vastuvõttude ajaks Kremlisse toodi.1
Peeter I valitsusaeg
Peeter I’ sest
Peeter I, kes kandis ka nime Peeter Suur, oli väga uudishimulik , õpihimuline, suur ja tugev. Ta oli väga huvitatud laevandusest. Arvatakse, et Peeter oli ka väga pikk, lausa 204 cm. Peeter oli aastas vähemalt ühe korra raskelt haige, millest võib järeldada, et ta polnud eriti hea tervisega . Peeter keeldus tegemast seda, mida ta ei tahtnud või mis teda ei huvitanud. Peetril oli ka tugev sisemine jõud, mis pani aluse Venemaal toimunud uuendustele. On teada, et tsaari kõne oli väga kiire ning kärsitu. Tsaar tegi meeleldi ka füüsilist tööd ning oma tahtmise saamiseks puudus tema jaoks ka inimelul väärtus. Alatasa käitus Peeter I mõtlematult ja ta armastas lõbustusi.
Valitsusaja algus
Kuna Peeter oli väga noorelt tsaariks saanud, siis puudus tal algul riigivalitsemise vastu igasugune huvi. Tsaar jättis valitsemisasjad enda ema Natalja ja patriarh Joakimi hooleks, kes olid haritumad kui tema, kuna erinevalt oma isast ei olnud Peeter tundma õppinud ei pühakirja ega kirikuliturgiat. Valitsemise asemel tegeles Peeter hoopis seltskonnaeluga. 1694. aastal, pärast ema surma tuli Peetril ise valitsema asuda .
Tänu sellele, et Peeter ei olnud kasvanud Kremlis ning oli lapsepõlve veetnud sakslaste euroopalikus alevis, siis ta taipas, et Venemaad on vaja euroopalikumaks muuta, et see saaks maailma asjades „kaasa rääkida”.
Peeter I sõjakäigud
Peeter I soovis väljapääsu Mustale merele ning jätkas Sofia regendiks oleku ajal alustatud Türgi vastast liini. Aasta pärast hakati selleks korraldama sõjakäike. 1696. aasta 18. juulil venelaste kätte langenud Aasovi kindlus ei andnud veel väljapääsu Mustale merele, kuid edasised vallutused ilma toetajateta olid mõeldamatud. Selleks suundus Peeter I suure saatkonnaga välisreisile- Euroopasse. Reisi eesmärgiks oli lootus leida liitlasi võitluseks Türgiga, soov näha päris Euroopat ning värvata Venemaale palju asjatundjaid kõigilt elualadelt, et Venemaad euroopalikumaks muuta. Koos Peetriga asus teele 270-liikmeline suursaatkond. Peale asjatundjate värbamise oli suursaatkonna ülesandeks veel tutvuda Euroopa sõjalise- ja tehnilise tasemega.
Välisreisil tutvuti mitmete eurooplaslike tavadega. Samuti töötas Peeter Euroopas ka tervelt nädal aega laevaehitustöökojas, millest ta väga huvitatud oli.
Euroopast tagasi Venemaale suundudes saadi teateid Venemaal puhkenud streletside mässudest, mis sundis tagasiminekuga kiirustama. Ravas tehti aga üks pikem peatus , kus Peeter kohtus Poola kuninga August II ’ ga ehk Friedrich August Tugevaga. Diplomaatilised läbirääkimised lõppesid aga edutult. Euroopa riigid polnud sõjast Türgi vastu enam huvitatud.2 August II pakkus Venemaale liitu Rootsi vastu.
Tagasi Venemaale suunduti rohkem, kui 900-liikmelise meeskonnaga, kuhu oli lisandunud hulgaliselt värvatuid.
Reformide ajastu
Kui oldi 1698 . aasta septembris tagasi Moskvasse jõutud, keelas tsaar Peeter I pikkade varrukate ja hõlmadega kuued, samuti lõigati maha ka bojaaride habemed . Nüüdsest peale tuli kõigil habet kanda soovijatel maksta suurt maksu. Erand kehtis vaid vaimulikele ja talupoegadele.
Venemaal korraldati ka ümber ajaarvamine ja kalender. Senine ajaarvamine, mis algas maailma loomisest, asendati ajaarvamisega Kristuse sünnist alates.3
Peetrit piinas ka pidevalt probleem, kuidas luua efektiivne valitsussüsteem, mis töötaks küll isevalitsuse tingimustes, aga ilma isevalitseja pideva sekkumiseta.4
Kaotusega alanud Põhjasõda sundis Peetrit looma ka uut korraliku väljaõppe ja relvastusega sõjaväge. Sõjapidamine nõudis palju kulutusi ja selleks kehtestati pearahamaks, mida maksid kõik Venemaal elavad meessoost isikud peale aadli ja vaimulike. Seoses sellega hakati korraldama ka regulaarseid hingeloendusi. Kuna kõiki neid töid juhtis riik, siis muutis Peeter I põhjalikult ka valitsemiskorraldust. Senise tsaari nõukoja – bojaaride duuma – asendas Peeter I oma sõpradest ja usaldusisikutest koosneva senatiga, mis muutus järk-järgult Venemaa kõrgeimaks valitsusasutuseks.5
Toimunust oli vapustatud terve ühiskond, arvati isegi, et tsaar on välismaal äravahetatud.
Peeter I Põhjasõjas
1699. aastal moodustati Rootsi vastane koalitsioon, kuhu kuulusid Venemaa, Taani ning Saksimaa.
Peeter I soovis Põhjasõjaga tagasi võita Ingerimaa ja samuti väljapääsu Läänemerele. 1700. aastal vallanduski Põhjasõda, kus vene väed said lüüa ning nende suurtükid langesid rootslaste kätte. Noor Karl XII uskus, et Venemaa ei toibu sellest niipea. Tänu Peeter I reformidele, luua uus korraliku väljaõppe ja relvastusega sõjavägi, taastus Venemaa sõjaline jõud kiiremini, kui noor Rootsi kuningas oli lootnud.
Ning 1701. aastal tungisid Vene väed taas Liivimaale. Seal olnud Rootsi väed olid väikearvulised ja jõuetud ning neile sai osaks hulk kaotusi.
1702. aastal aastal õnnestus Venemaal vallutada Ingerimaa tähtsamad kindlused ja nüüd oli Peeter I eesmärk täidetud. Venemaale kuulus Ingerimaa ja väljapääs Läänemerele.
1706. aastal sõlmisid Karl XII ja August II Altranstädti rahu, millega kuurvürst loobus Poola troonist ja ütles lahti liidust Venemaaga. Nüüd soovis Karl XII vallutada Moskva, et seejärel Venemaaga soodsat rahulepingut sõlmida. Peeter I püüdis otsustavat lahingut aina edasi lükata, kuid tänu vihmastele ilmadele ei jõudnud Rootsi väed nii kiiresti Moskvasse. 1709. aasta 8. juulil toimus Peeter I juhtimisel Poltaava lahing, mis otsustas terve Põhjasõja saatuse. Rootslased said selles lahingus hävitavalt lüüa. Venemaa sõlmis Rootsiga 30. augusti 1721. aastal Uusikaupunki rahu, millega ühtlasi lõppes ka Põhjasõda. Venemaa senini isegi suurte valdusesse lisandus pärast Põhjasõda ka Liivimaa, Eestimaa, Ingerimaa ning Karjala kannus koos Viiburi linnaga. Peale Poltaava lahingut, 27.juunil 1709. kirjutas Peeter P. F. Apraksinile: „Nüüd on Peterburi alusmüüri viimane kivi Jumala abiga paika pandud.” Pärast edukat võitu Põhjasõjas kuulutas Peeter I end keisriks ja Venemaast sai impeerium .
Peeter I valitsusaja lõpp
Peeter tundis, et jõud hakkab teda maha jätma. Ta muutus vähem seltsivaks, aga kergemini ärrituvaks, kunagi säravate silmade pilk muutus tuhmiks, kadus endine liikuvus.6 Surres jäi Peetril palju asju pooleli. Räägitakse, et Peeter olevat enne surma kirjutanud: „Jätan kõik…” , kuid kellele ta ei jõudnudki kirjutada või ei suutnud ta otsustada. Kes olekski olnud Peeter Suurele vääriline järglane?
Tollal polnudki Peetri jaoks temale sobivat järeltulijat…
Selle võimsa impeeriumi rajaja aga haigestus 1725. aasta alguses ning suri 28. jaanuaril, olles ise vaid 52-aastane.
Katariina II
Katariina enne valitsejannaks saamist
Katariina Sophia Frederike Auguste ehk Katariina Suur ehk Katariina II, sündis Saksa väikevürsti tütrena Stettinis, 21. aprillil 1729. aastal. Katariina toodi Venemaale juba väga noorelt, et ta paari panna tulevase troonipärija- Peeter Feodorovitšiga ehk Peeter III’ ga, olles tollal ise vaid neljateistkümne aastane. Peale Venemaale tulemist omandas Katariina väga kiiresti vene keele, kombed ja usu, mistõttu sai ta õukonnas väga populaarseks. Peale selle oli ta laia silmaringiga ning erinevalt enda eelkäijatest ja Peeter I’ sest oli Katariina väga kõrgelt haritud.
1745. aastal abiellus Katariina Peeter III’ga ning temast sai Venemaa suurvürstinna. 1754. aastal sündis Katariina ja Peetri poeg, kellele anti nimeks Paul (Pavel Petrovitš).7
Katariina II valitsejannana
Katariina II keda peetakse pärast Ivan Julma ja Peeter Suurt olulisimaks isiksuseks Venemaa valitsejatroonil. Ta sai keisrinnaks 1762. aasta juunis, pärast oma abikaasat, Peeter III, kelle vägivaldses surmas Katariinat arvati süüdi olema.
Teha oli palju: korraldada sassis rahaasjad, võtta korrumpeerunud bürokraatialt privileegid , reformida maksuasjandust ja seadusandlust. 8
Katariina soovis need suured ümberkorraldused nii ühiskondlikus, kui ka halduskorralduses läbi viia valgustuskirjanduse mõjul, mida Katariina palju luges . Peale selle kirjutas ta ka ise aegajalt nii lõbusaid lugusid, jutte kui ka luuletusi. Kirjandusehuvilisena armastas ta ka raamatuid ning seetõttu ta luges palju, märkides üles tähtsaid mõtteid. Katariina lemmikmõte oli, et: ”Harimata rahvas on nagu lambad ilma karjuseta.” Suurima rikkuse andiski keisrinna Katariina venelastele hariduse näol, lastes teha palju koole ja õppeasutusi. Samuti koostas ta ise Venemaa uue valitseja seadustekogu projekti. Katariina II kutsus Moskvasse riigi erinevate rahvaste ja ühiskonnakihtide esinduskogu, mis pidi uue seadustiku läbi arutama. Kuid peagi selgus, et igal ühiskonna kihil olid oma huvid ning keisrinna soov kehtestada kõiki alamaid ühtviisi rahuldavaid seadusi osutus teostamatuks. Keisrinna üheks sooviks oli ka pärisorjuse kaotamine, mis jäi paraku katastroofi kartuses vaid paberile. Katariinat tõukasid tagant veel ka Prantsuse valgustajate suured ootused ja vaimustus, olgu veel mainitud , et Katariina II pidas kirjavahetust kuulsate valgustusfilosoofide Voltaire ’i ja Diderot ’ga. Katariina II poliitikat on võrreldud Friedrich II Suure valitsemisajaga Preisimaal ning keiser Joseph II ümberkorraldustega Austrias , mille ühisnimetajaks on valgustatud absolutism .9
Talurahvasõda
Katariina II ajal tugevdati aadlike seisuslikke õigusi talupoegade üle, mis talupoegadele muidugi meelepärane ei olnud ning selle vastu hakati protestima. Levisid ka kuulujutud nagu oleks Peeter III elus ning tuleks endale kuuluvat trooni tagasi nõudma. Sellepeale hakkas Venemaale hulgaliselt ilmuma Vale-Peetreid nagu seal juba oli Vale-Dmitreid ning teisi isehakanuid. Ühelgi neist aga ei läinud nii hästi kui Jemeljan Pugatšovil, kes suutis korraldada 1773. aastal ühe suurima 18. sajandil peetud ülestõusu Venemaal. Donimaa kasakas Jemeljan Pugatšov lubas Peeter IIIndana rahvale paremat elujärge, maad ja vabadust. Mäss ja ülestõus kestsid Pugatšovi eestvedamisel mitu aastat kuni lõpuks mäss 1775. aastal maha suruti ning Pugatšov hukati.
Pärast seda kehtestati ka uus haldusseadus, et avalikku korda tugevdada.
Katariina ei jätnud midagi kahe silma vahele: ta „reeglistas” teedeehituse, ämmaemandate väljaõppe, haldusstruktuuri, ametnike kuluarvestused ja riikliku monopoli tähtsatele loodusvaradele ja ekspordiartiklitele.10
Üliedukas oli Katariina II välispoliitikas. Venemaa peamiseks vastaseks oli Türgi, mis jäi Venemaa ja Musta mere vahele. Kahe sõjaga saadi Türgist võitu ja Venemaale kuulus nüüd Musta mere põhjarannik ning Krimmi poolsaar. Venemaa osales ka kõigis Poola jagamistes, mille tulemusena Venemaa saagiks langes üle 8000 km2 territoorium kuhu kuulusid Põhjasõjas vallutamata jäänud Läti osad, Leedu ja suurem osa Valgevenest ning Ukrainast, millel elas umbes 7 miljonit inimest.
Troonijärglased ja muud infot Katariina II kohta ja
Keisrinna Katariina II teadis sellest päevast peale, mil ta vägivaldselt troonile tõusis, et ta peab jätma oma trooni Paulile, kui too täisealiseks saab. Õukonnas liikusid aga kuuldused, et Katariina tahab Pauli troonikohast ilma jätta ning pärandada selle otse Aleksandrile. Liikusid ka jutud, et Paul on Sergei Saltõkovi poeg, kuid Aleksander ei tahtnud oma isalt troonikohta võtta.
Katariina II ei olnud ainuüksi mõjukas valitseja ja erakordne monarh, kes tõi Venemaale paljud Lääne-Euroopa vaimsed saavutused. Esmajoones oli ta väga mitmekülgne isiksus, kelle puhul mängisid võrdset rolli nii ilu kui intelligents .
Keisrinna oli väga töökas ja alati kursis Venemaal toimuvaga.
Katariina lemmiksöögiks oli näiteks vasikaliha soolakurgiga. Samuti armastas ta käia ratsutamas.
Katariinal oli ka oma elujuhis: „Vene keisririik on nii suur, et iga muu valitsusvorm peale isevalitsuse seda kahjustaks, sest kõik teised on aeglasemad toimima ja sisaldavad lõputult erinevaid vaateid, mis killustavad võimu ja jõudu, samal ajal kui üks valitseja, kes edendab üldist heaolu otsekui iseenda oma, omab vahendeid kõige kahjuliku väljauurimiseks”, milles ta ei kahelnud kunagi.
Katariina II suri 1796. aasta 6. novembril 68-aasta vanuselt. Ta on maetud Peeter-Pauli katedraali, Sankt Peterburis.

Katariina II autograaf. ^
Katariina II monument
Sankt - Peterburis. >
Kokkuvõte
Kaks suurepärast ja silmapaistvat Venemaa valitsejat. Peeter I – uudishimulik, tahtejõuline ja tugev. Katariina II – mõjukavõimas, mitmekülgne ja edukas.
(Peeter I 2,4 meetrit, vägivaldne ebastabiilne. Ta rajas moodsa sõjaväe ja laevastiku, mis olid varustatud kõige uuemate relvadega. Ta murdis ka aadlike võimu ja võttis kiriku oma kontrolli alla. Reformid viidi läbi kogu ühiskonnas, kaasa arvatud traditsioonilise riietuse ja habeme kandmise keeld. Peterburi asutamine Soome lahe äärde (1703) ja seega „akna raiumine Läände” tähistas Peetri otsusekindlust anda Venemaale otsekontakt Lääne – Euroopaga. ) „Euroopa ajalugu” lk 252-253, kirjastus Varrak, mitchell beazley , peatoimetaja dr john stevenson
Pärast Katariina II pole Romanovite perekonnast enam samasugust silmatorkavat naist esile kerkinud. Ükski neist ei võtnud enam ette paleepööret, et ise troonile saada. Kunagi enam ei leidunud naissoost regenti.11
Kui Peeter I raius akna Euroopasse, siis Katariina II avas Venemaa ukse Euroopasse.
1 „Tsaaride aeg” Mati Laur , lk 56
2 „ Uusaeg . Õpik 8. klassile” Tõnu Tannberg, Mati Laur, Olaf -Mihkel Klaassen, Allan Espenberg, Toivo Jullinen , Sigrid Abiline , lk 46
3 „Tsaaride aeg” Mati Laur, lk 62
4 „Peeter Suur” Lindsey Hughes, lk 208
5 „Uusaeg. Õpik 8. klassile” Tõnu Tannberg, Mati Laur, Olaf-Mihkel Klaassen, Allan Espenberg, Toivo Jullinen, Sigrid Abiline, lk 46
6 „Peeter I” Nikolai Pavlenko lk 410
7 http://www.hot.ee/ajaloost/valitseja/romanov/tekst/katariina_ii.ht m
8 „Venemaa tsaarinnad” Detlef Jena lk 220
9 „Tsaaride aeg” Mati Laur, lk 97
10 „Venemaa tsaarinnad” Detlef Jena lk 220
11 „Venemaa tsaarinnad” Detlef Jena lk 239
10