Raba marjad (0)

Rabamurakas : 
Rabamurakas talub külma alla –40 °C, kuid on tundlik ​soola​ ja kuivuse suhtes. Ta eelistab 
märgi päikesepaistelisi kasvukohti, mille ​ muld ​ on ​happeline​ (​pH​ 3,5–5). ​Eestis​ võib 
rabamurakat esineda kohati massiliselt. Rabamurakas kasvab ​rabas​, ​siirdesoos​ ja ​soometsas​. 
Tavaliselt esineb ta koos ​männi​ ja ​turbasamblaga​ ning pigem toitainevaestes kohtades. 
Rabamurakas on levinud ​põhjapoolkeral​ kuni ​soode​ lõunapiirini. Ta kasvab põhjas kuni 78. 
ja lõunas kuni 55. põhjalaiuseni, mägedes hajusalt kuni 44. põhjalaiuseni. Eriti tüüpiline on ta 
Põhja​- ja ​Baltimaadele​, kuid kasvab ka ​Briti saarte​ nõmmedel​, ​Gröönimaa​ rannikul, suuremas 
osas ​Venemaast​ ning peaaegu kõikjal ​ Kanada ​ ja ​Alaska​ mandriosas. ​USA​-s kasvab 
rabamurakaid veel ​Minnesotas​, ​New Hampshire​'is ja ​Maine​'is ning pisut ka ​New Yorgi  
osariigi​ mägedes.​[1]​ ​Jääajal​ oli taime levila märksa suurem ning jäänukina sellest ajast kohtab 
neid ​Saksamaal​ Weseri​ ja ​ Elbe ​ orus, kus nad on ​looduskaitse​ all. 
 
Jõhvikas: 
Harilik jõhvikas ehk kuremari (​Oxycoccus palustris
​
) on ​kanarbikuliste​ sugukonda​ kuuluv 
igihaljas  ​kääbuspõõsas​, mis on tuntud oma hapumaitseliste punaste ​ marjade ​ poolest. Levinud 
peaaegu kogu ​Põhja-​ ja ​Kesk-Euroopas​, kuid ka Lääne- ja Kesk-​ Siberis ​ ning 
Põhja-Ameerikas​. Eestis sage. Harilik jõhvikas eelistab kasvukohana happelise pinnasega 
märgalasid​ ning teda võib leida enamikust ​põhjaparasvöötme​jahedamatest kohtadest , kus on 
talle sobivaid kasvukohti. Hariliku jõhvika marjade hapu maitse tuleneb mitmesuguste 
hapete, sh ​oblik-​ ja ​ sidrunhappe ​ sisaldusest. Jõhvikates leidub ka ​bensoehapet​, mis on tugeva 
antibakteriaalse​ toimega. Marjad sisaldavad ​C-vitamiini​ ja ​ kaaliumi ​. 
 
Küüvits: 
 
Küüvits on tavaline taim Eestis rabastuvates männikutes, soodes ja rabades. Kanarbikuliste 
sugukonnast, igihaljas kääbuspõõsas. Kõrgus 10 kuni 30 cm. Vars püstine või tõusev. Lehed 
alt valkjashallid, pealt rohelised, läikivad, lineaalsüstjad, allarullunud servaga. Õied 
pikaraolised, roosad, kannutaolised, tagasikäändunud hõlmaga, õiekroonid on seestpoolt 
karvased. Õied asuvad väheseõielistes (4–5 kaupa) longus õisikutes harude tipus. Õitseb 
maist juulini. Kogu taim, eriti õied, uimastava lõhnaga. 
 
Huulhein : 
​
Huulhein (​ Drosera  ​L.​) on ​liikide​  arvult teine ​putuktoiduliste taimede​ perekond​. Ta kuulub 
huulheinaliste​ sugukonda​. Huulheinaliike on üle 170. ​Euroopas​ (sealhulgas ​Eestis​) kasvab 
kolm liiki: 
​
​ümaralehine huulhein​ (​Drosera rotundifolia), ​pikalehine huulhein​ (​Drosera 
​
anglica
​
) ja ​vahelmine huulhein​ (​Drosera intermedia). Ümaralehise ja pikalehise huulheina 
​
hübriid​on ​värd-huulhein
​
​ (​Drosera anglica x ​Drosera rotundifolia). Huulheinaliigid on harva 
üheaastased​, enamasti ​mitmeaastased​  rohttaimed ​, ​rosette​ moodustavate ​lehtedega​ püstised 
või ​ronitaimed​. Olenevalt liigist kasvavad nad 1...100 cm kõrguseks; ronitaimed võivad 
​ kasvada tunduvalt pikemaks (​Drosera erythrogyna puhul on teateid kasvust üle 3 m). Nad 
võivad elada üle 50 aasta. Perekond on nii tugevasti spetsialiseerunud ​lämmastiku 
omastamisele ​putukaid​ seedides, et selle liikidel (vähemalt kääbusliikidel) puudub täielikult 
ensüüm​nitraatreduktaas​, mida ​taimed​ üldjuhul vajavad ​nitraatide​ omastamiseks ​mullast​. 
Vegetatiivne paljunemine​ toimub maapealsete ​võsundite​ (​stoolonite​, ​lisapungade​) abil või 
(olenevalt ​kasvuvormist​) ​ mugulate ​ või sigipungade abil. 
 
Turbasammal : 
Turbasammal (valgesammal, rabasammal) ehk sfagnum (
​
​Sphagnum) on ​lehtsammaltaimede 
hõimkonda​ kuuluv ​perekond​. Praeguseks on sellesse perekonda arvatud 382 ​liiki​.E​estis​ on 
nendest teada 38 liiki, millest kaheksa on siin esmakordselt kirjeldatud. Turbasammalde 
uurijaid nimetatakse ​sfagnoloogideks​. Turbasamblad teeb eriliseks nende eriti suur 
veeimavusvõime: veekogus turbasammaldes võib olla 10 kuni 20 korda suurem nende 
kuivmassist (sõltuvalt liigist). Turbasammal on väga levinud ehk ​kosmopoliitne​ perekond. 
Turbasamblad puuduvad vaid ​antarktika​  mandril ​. ​Põhjapoolkera​  niisketes kasvukohtades on 
turbasamblad valitsev taimerühm. Põhjapoolkeral on turbasambla liigid sageli ​soodes​ ja 
märgades ​tundra​ piirkondades valdavateks taimedeks. Nende levila ulatub kuni 81. 
põhjalaiuskraadini Põhja-Norra ​Svalbardi​ saarestikus. ​Lõunapoolkeral​ on turbasammalde 
liigiline mitmekesisus hoopis väiksem kui põhjapoolkeral. Lõunapoolkeral on laiaulatuslikud 
turbasambla piirkonnad ​Tšiilis​, ​Argentinas​, ​Brasiilias​, ​Uus- Meremaal ​ ning ​ Tasmaanias ​. 
​
Mõnede autorite arvates on turbasambla (​Sphagnum) perekond maailma kõige laiema 
levikualaga.​ ​Turbasamblad on niiskeid ja märgasid kasvutingimusi eelistavad ​taimed​. 
Põhiliselt leidub neid soodes ning soostuvatel aladel. Turbasamblad ei suuda kasvada 
kuivades tingimusteks nagu näiteks ​kõrbetes​.[5]​ Lisaks on leitud mõningaid turbasamblaid 
ekstreemsetest kasvukohtades (​Islandi​ kuumaveeallikate​ äärest).​ ​Ökoloogiliste nõudmiste 
suhtes on turbasamblad erinevad: on laia ​amplituudiga​ ja kitsa amplituudiga liike.​ ​Ainult 
allikasoodes​, kuid on ka liike, mis kasvavad igal pool niisketes kohtades. Enamik 
turbasambla liike kasvavad valgusküllastes kohtades, vaid üksikud liigid eelistavad varju. 
Turbasamblaid on võimalik jagada kasvukohaeelistuste järgi viieks: soostunud metsade, 
madalsoo ja siirdesoo , siirdesoode ja ​õõtsikute​, rabastunud metsade ning rabade liigid.