Taimed (0)

Taimed
Raba taimestik on võrreldes madalsoo ja siirdesoo taimestikuga kõige liigivaesem. Siinsed taimed peavad elus püsima äärmuslikes oludes. Mõned neist hangivad endale toitaineid juurde õige haruldasel viisil, turbasamblad näiteks vihma- ja lumeveest. Huulheinad aga hangivad endale toitaineid putukatest, keda nad püüavad ja söövad. Soos on ka marjataimi: rabamurakas , sinikas ja jõhvikas. Soo taimed on veel sookail ja villpead, kanarbik , huulhein, kollane võhumõõk, küüvits, soopihl, soovõhk, turbasammal , ubaleht . Soos kasvavad puud: Sookask , vaevakask, paju, mänd
Sookail (Ledum palustre)
Sookailu tunneb ilmselt iga inimene – tal on niivõrd iseloomulik tugev ja vänge lõhn. Sookailu iseloomulikemateks tunnusteks on suured valged õiekännased varre ja selle rohkete harude tippudes ning kogu taime katvad roostepruunid näärmekarvad. Kuna sookailu lõhn paneb kergesti pea valutama , ongi ta rahva seas saanud endale nime “päävalurohi”. Kuid peavalu on vaid asja väline külg. Tegelikult on selle lõhna kauaaegne sissehingamine tervisele üpris kahjulik ning võib põhjustada ka raskemaid aju töö häireid, isegi teadvuse kadu. Tugev lõhn tekib eeterlikust õlist, mis sookailul on kergemini lenduv kui ilmselt ühelgi teisel meie taimel. Sookail kasvab eelkõige rabades ja rabametsades, kuid ka kõikides teistes metsades, kus vaid leidub piisava niiskusega lohukesi. Kui ta õitseb, on sageli terve metsaalune valge, loomulikult ka sookailu lõhna täis. Sobivatel kasvukohtadel on sookail nii tavaline, et temast on püütud juba ammustest aegadest midagi kasulikku saada. Tal on tugev baktereid hävitav toime ja nii on teda kasutatud köha ja teiste hingamisteede haiguste puhul. Kuid sookailust on abi saadud ka liigeste ja lihaste valu korral, kergesti ajab ta naha higile ja soodustab jääkide eritumist uriini kaudu. Siiski peab meenutama, et sookail on väga mürgine ja teda tuleb tarvitada ainult väikestes kogustes . Ravimiks tuleb sookailu ülemisi varretippe koguda suve lõpul ja sügisel, sest siis on mürgiste ainete sisaldus väiksem. Taime mürgisus on aga mõnel juhul ka kasulik, näiteks kahjurite vastu võitlemiseks. Nii on sookail laialt tuntud hiirte, koide, kirpude ja lutikate peletamise vahendina. Teda on kasutatud isegi taimekaitses .
Tupp - villpea (Eriophorum vaginatum)
Tupp-villpea on valgete villkarvaste pähikutega lõikheinalistest meil kõige tavalisem ja ilmselt ka kõige kergemini äratuntav taim. Piisab vaid teadmisest, et ta on ainuke villpea, kelle varre tipul on vaid üks villatutt. Üks õisik iga varre kohta on ka jänesvilladel, kuid nende õisikud on ju palju-palju õrnemad ning taimedki väiksemad. Tupp-villpea kasvukohtadeks on niisked paigad , kus kasvab vähem või rohkem ka turbasammalt. Villpeadest on see liik kahtlemata kõige olulisem turba moodustaja. Seega omab ta isegi mõneti inimese jaoks tähtsust. Rohkem aga vaatame tupp-villpead, kui ühte rabade kaunistajat. Sageli võime lagedatel rabadel või väheste puudega rabastuvates metsades näha tupp-villpead massiliselt kasvamas . Kõik kohad on valgeid tutikesi täis. Nendest valgetest tutikestest on tulnud ka taimeperekonna nimi – “villpea”. Kust on aga nime ette tulnud “tupp”? Kui te ei karda jalgu märjaks teha, siis minge villpeamättale lähemale. Uurige nüüd lähemalt kogu taime, mitte ainult emasõisikut. Päris maapinnal, kus vars lõpeb, näete avatud “lehejäänuseid” – lehtede tuppesid. Just nende suurte tuppede järgi ongi see taim saanud nimeks tupp-villpea. Kuid ega villpea lehed tegelikult kadunud olegi. Lehetuppede keskelt tõusevad üles sirged ja tugevad lehed. Esmapilgul tunduvad need lihtsalt vartena ja seepärast võibki arvata, et taimel pole lehti. Kui lähemalt uurida, siis on neil, vaid kuni millimeetrijämedustel lehtedel ja vartel siiski vahe olemas. Varred on kandilised vaid ülemises osas, alusel on need ümarad. Lehed on aga veidi kandilised kogu ulatuses. Lehtede kandid on pisut karedad, vars on aga täiesti sile, vaid madalate pikivagudega. Kui me oleme kogu aeg rääkinud tupp-villpea õisikust, siis tegelikult mõtleme enamasti tema viljatutti, milles on osaliselt säilunud ka õie osad. Kui tahate aga tema õitsemist näha, siis peate rabasse minema juba aprillis või mai alguses. Sel ajal pole veel näha pikki valgeid karvu, nende asemel paistavad silma väikesed hallikad õite kande- ja kattelehed. Kollastest tolmukapeadest on aga õied õitsemisajal kollakad
Turbasamblad (perekond Sphagnum)
Turbasamblad on nii tavalised ja lihtsalt äratuntavad, et neid teab ilmselt juba iga koolilaps . Turbasambla liike on Eestis 37, kuid nad on väga sarnased ja nende määramine nõuab mikroskoopi ning seetõttu kõneleme siinkohal turbasambla perekonnast. Turbasamblaid iseloomustavad valkjas või punakas värvus ja kimpudena asetsevad oksad. Valkjas värvus tuleb hästi ilmsiks vaid kuivadel taimedel. Seda seepärast, et valge värv on tingitud rohketest õhuga täidetud rakkudest turbasammalde lehtedes. Kui niiskust on piisavalt, siis imatakse need rakud vett täis. Muidu võib turbasambla värvus kõikuda erkrohelisest kuni tumepunase või pruunini. Vett võib turbasambla taim endasse imeda aga kümme kuni kakskümmend korda rohkem, kui ta ise kaalub. See on võimalik tänu kahele eripärale. Esiteks on tal eelpool nimetatud veekogumisrakud. Teiseks aga moodustub huvitav süsteem varte ja osade okste ning lehtede vahel. Need on üksteisest täpselt nii kaugel, et vesi jääb nende vahele pidama ja säilib seal kuivemateks perioodideks. Nii pole turbasammaldele ajutised kuivaperioodid ohtlikud, küll aga näiteks kuivendamine. Sellist suurepärast imemisvõimet on inimesed ka mitmeti ära kasutanud. Näiteks aitab turbasammal hädast välja, kui teil on lahtise haavaga vigastus, aga pole parajasti vatti või sidet käepärast. Seejuures ei tasu samblatutti karta : ta on praktiliselt puhas, kuna happelises keskkonnas ei ela peaaegu keegi. Muide, turbasamblad muudavad oma elukeskkonda veel happelisemaks ja tõrjuvad niimoodi enda kõrvalt teised taimed minema. Nii näemegi turbarabas vaid väheseid teisi taimi: soovildikut, raba-karusammalt, jõhvikat, küüvitsat, nokkheina ja veel mõningaid. Turbasambla imemisvõime võite aga appi võtta ka siis, kui teile ei meeldi, et hommikul on teie toaaknad udused või jäälilledega kaetud. Selleks asetage kuiv turbasammal aknaklaaside vahele. Turbasammal imeb korralikult kõik niiskuse endasse. Suure niiskuseimamisvõime tõttu kasutatakse peamiselt turbasamblast moodustunud turvast ka kariloomadele allapanekuks. Turvast võib kasutada lihtsalt küttematerjalina: kas nii, nagu ta rabast üles võttes on, või siis tihedaks briketiks kokkupressituna. Kuid hoopis suurem väärtus on turbal keemiatööstuse toorainena või turbamudal tervistavate vannide tegemisel. Kuidas turvas tekib? Nagu teada, pole sammaldel juuri ja nad kasvavad pidevalt ülemisest otsast ning alumises osas samal ajal kõdunevad. Turbasammal kasvab otse ülespoole, allapoole jääb aga tihe kiht kõdunenud turbasammaldest. Loomulikult peavad koos turbasamblaga kõdunema ka teised rabataimed , nii et turvas tekib ka neist. Kuna tihedas turbakihis jääb peagi õhku väheseks, siis ei lagune aga taimeosad rabas täielikult ja ei teki mitte muld , vaid just turvas. See koosneb poollagunenud taimeosadest. Nii muudkui turbakihid pakseneb aastast aastasse . Eesti rabades kasvab turbakiht enamasti kuni 1 mm aastas, kuid aastatuhandete jooksul on ta päris tüsedaks saanud. Meie kõige paksema turbakihi paksuseks hinnatakse 16,6 meetrit, keskmiselt on see siiski kolm kuni neli meetrit. Võrdluseks olgu öeldud, et maailma pakseim turbakiht on teada Kreekast , kus selle paksuseks on mõõdetud umbes kakssada meetrit. Turvas on Eesti üks väärtuslikemaid maavarasid : maailmas on vähe riike, kus teda leiduks sama palju kui meil. Kuid meiegi turbarabasid ähvardab kuivendamine. Seega peame hoolega hoidma oma üht suurimat loodusrikkust.