RABA-kõrgsoo (0)

RABA Koosluse nimetus, taimekooslus. Rabad ehk kõrgsood on soode arengu kõrgeim aste. Kumer turbakiht on seal nii paks, et taimede juured enam põhjaveeni ei ulatu. Toitaineid saavad taimed rabas vaid sademetest. Rabad jaotatakse rohu- ja puhmarabaks. Rohurabad on märjemad ja lagedamad, kus kasvavad vaid üksikud kõverad rabamännid. Puhmarabad kasvavad kuivematel aladel. Rabasid iseloomustavad rabaveekogud: älved ja laukad . Esimesed neist on rohkemate taimedega. Laukad meenutavad väikesi järvekesi. PUURINNE Puurindes kasvavad hõredalt üksikud harilikud männid, sookased. Click to edit Master text styles Second level Mänd on igihaljas okaspuu, ta Third level Fourth level Fifth level kasvab umbes 40 meetri kõrguseks. Tavaline eluiga on 300-400 aasta. Männi tüvi on tavaliselt sirge. Tüve ülemine osa on oranzikat värvi, tüve alumist osa katab paks hallikaspruun korp. Oksad paiknevad männastes. Kuival pinnal kasvava männi juurestik koosneb sügavale ulatuvast peajuurest ja paljudest horisontaalselt paiknevatest Harilik mänd külgjuurtest. Niiskema pinnasega aladel on juurestik ( Pinus Sylvestris) pinnalähedane. Mänd on laialdaselt levinud Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Sookasel on puutüvi aluseni valge või siis vaid õhukese musta korbaga. Sookase noored võrsed on tihedalt rohekashallide karvadega kaetud. Sookasel on kahesuguseid urbasid: ühed on isasõitega, need ilmuvad puule juba sügisel ning on suhteliselt pikad; teised on emasurvad, need tekivad alles kevadel ja on isasurbadest lühemad. Sookask Kase vili on kahe tiivaga pähklike. ( Betula PÕÕSRINNE Põõsarinde moodustavad pajud , vaevakased. Erinevad liigid sobivad kõikidesse kasvutingimustesse. Osadel on ilusad läikivad, tumerohelised, hõbedased või punakad lehed. Teistel on suured kaunid urvad. Kolmandatel pikad kaunilt rippuvad oksad. Mõnel aga omapärane ümara kujuga võra. Paljudel liikidel on mitu head omadust. Ka nende paljundamine on lihtne: tuleb vaid oksajupp või vai maasse Paju pista ja sellele tulevad piisava niiskuse korral ise juured alla. Vaevakase nimi viitab taime vaevalisusele, väikesel ja hädisele välimusele. Omapärased on vaevakase lehed, nende järgi on hea seda liiki määrata. Need on tillukesed ja ümarad, läbimõõduga umbes üks sentimeeter. Tihti aga on erinevalt teistes kaskedest tema lehtede laius suurem kui pikkus. Need lehed on andnud põõsale ka nime litterkask Vaevakase õied on Vaevakask koondunud vorstikujulisteks urbadeks nagu teistegi (Betula nana) kaskedel . Samuti on eraldi PUHMARINNE Puhmarinne on liigirikas. Seal kasvavad kanarbik , sinikas , sookail , küüvits, kukemari , hanevits, pohl , mustikas , harilik jõhvikas. Kanarbik vajab kõrvetavat päikest. Varjulises kohas võib kanarbik Teistele taimedele alla jääda ja hukkuda. Kanarbiku kohastumisest liigkuivusele annavad märku tema soomusetaoliselt pisikesteks muutunud lehekesed , millest aurub ka kuuma ilmaga väga vähe vett välja. Teiseks vajab kanarbik kindlasti happelist pinnast. Kanarbik Selline on näiteks männimetsade alune, kus (Calluna lagunevad okkad muudavad pinnase happeliseks. Niiskuse vulgaris) liig või vähesus ei ole aga Sinika lehed on sinakasrohelised, sinika varred juba esimestel aastatel ümmargused ja üsna pruunides toonides. Sinikal ei arene pikki roomavaid maasiseseid risoome, mille abil kiiresti levida. Sinikate suurel hulgal söömine võib tekitada mõnedel inimestel joobetunde. Harvem võib sinikas ka iiveldust põhjustada. Sinikas (Vaccinum uliginosum) Sookailu iseloomulikemateks tunnusteks on suured valged õiekännased varre ja selle rohkete harude tippudes ning kogu taime katvad roostepruunid näärmekarvad. Kuna sookailu lõhn paneb kergesti pea valutama , ongi ta rahva seas saanud endale nime "päävalurohi". Kuid peavalu on vaid asja väline külg. Tegelikult on selle lõhna kauaaegne sissehingamine tervisele üpris kahjulik ning võib põhjustada ka raskemaid Sookail aju töö häireid, isegi teadvuse kadu. Tugev lõhn tekib (Ledum eeterlikust õlist, mis sookailul Küüvits on igihaljas kääbuspõõsas. Küüvitsa kõrgus on harilikult viiest kuni neljakümne sentimeetrini. Tema lehed on kauni sinakasrohelise läikiva pinnaga, nahkjad. Lehe alumine pool on kaetud aga paksu vahakihiga kaetud ning seetõttu üleni valge. Küüvitsa õied on kuni kuuekaupa koondunud varre tippu, nii et õied asuvad enam-vähem ühel Küüvits kõrgusel. ( Andromeda polifolia) Küüvitsa õied on Kukemari on meie soode ja rabade igihaljas kääbuspõõsas. Sageli kasvab kukemari koos kanarbikuga, keda ta ka lehtede poolest veidi meenutab. Kukemarja lehed on vaid mõne millimeetri pikkused, väga kitsad ja tumerohelised. Kuna lehed asetsevad risti neid kandvate vartega, siis meenutavad need suuresti pisikesi okaspuude okkaid. Kukemarja lehed on tegelikult hoopis laiemad, kuid need on Kukemari alati kokku rullunud. Nii oleksid lehed nagu seest (Empetrum nigrum) õõnsad. Hanevits esineb eelkõige rabades ja rabametsades, harvem siirdesoodes. Lehtedel on keskkoht kõige jämedam, otsad muutuvad sujuvalt ümarateks tippudeks, värvuselt läikivrohelised, leheserv on alla käändunud. Lehe teisel küljel võime näha tihedaid roostevärvi plekke , just nagu oleks mõni seenhaigus kallale tulnud. Hanevits Õied on valged ja omapärase kelluka või (Chamaedaphne kupu kujuga. Pohl on igihaljas taim ja tema lehed elavad kuni neli aastat. Pohl paljuneb risoomidega. Põõsake kasvab kolm- neli aastat ja siis viljub. Viljunud vars aga hukkub. Siiski ei ole see veel põõsakese lõpp, vaid tema varre alumisest osast kasvavad uued püstised varred. Kuid samal ajal on risoomist Pohl tulnud mullapinnale veel mitmed noored (Vaccinum vitis -idaea) põõsakesed. Talvel näeme, et mustikavarred seisvad täiesti alasti. Seega on ta heitlehine kääbuspõõsas. Kuid huvitav on tema paljunemine. Seemnetega paljuneb ta harva ja seda siis, kui mõni lind on marja ära söönud ja tema väljaheited satuvad seemnete arenguks sobivasse kohta. Hoopis sagedam on mustikal vegetatiivne paljunemine. Emastaimel tekivad mulla Harilik mustikas sees roomavad võsundid. Need otsivad endale (Vaccinum myrtillus) sobiva koha, kasvatavad Jõhvikas on kääbuspõõsas. Kuigi tema välimusel pole mitte midagi ühist põõsaga, pigem sarnaneb liaaniga. Jõhvika peened , paremal juhul vaid paari millimeetri jämedused varred on esimesel aastal rohtsed , kuid teisel eluaastal puituvad . Nagu paljudele suurtele põõsastele ja puudelegi kohane, nii hakkab ka jõhvika varre Harilik jõhvikas koor vanemas eas kestendama ja eraldub (Oxycoccus väikeste tükikestena. ROHURINNE Rohurinne ­ ahtalehine põdrakanep, luht- kastevars , alpi jänesevill, tupp- villpea , ümaralehine huulhein , pikalehine huulhein, rabakas , valge nokkhein. Põdrakanepi õied muudab huvitavaks omapärane tolmukate ja emakate valmimine. Nähtust nimetatakse eelisasuseks (proterandriaks), mis tähendab, et samas õies valmivad kõigepealt tolmukad ja alles pärast nende kuivamist sirutub välja emakas . Selline kohastumus aitab vältida isetolmlemist ehk õie tolmeldamist sama taime õietolmuga. Põdrakanepi noored mahlakad lehed on sisaldavad Ahtalehine põdrakanep rikkalikult vitamiini C. (Epilobium angustifolium) Niisketel niitudel ja karjamaadel kasvav 30 - 100 cm kõrgune püsik. Tuhmroheline, moodustab tihedaid suuri mättaid.
Lehed lamedad, pealt sügavate, väga karedate roodudega. Keeleke 3-6 mm pikk.
Pööris kuni 20 cm pikk, noorelt tipus longus , hõbedaläikeline. Pähikud 4-5 mm pikad, 2 või 3 õiega, uht-kastevars pruunikaskollased.
Deschampsia caespitosa) Alpi jänesvilla karvakesed on peened ja loogelised, küllaltki pehmed . Seega jätab alpi jänesvilla õisik palju õrnema mulje. Enamasti on alpi jänesvilla õite karvakesed päris puhasvalged, mitte veidi kollakad või beezikad. Õitsemise ajal on jänesvilla karvakesed loomulikult lühemad, kuid viljumisel võivad need kasvada isegi enam kui kahe ja poole sentimeetri pikkuseks. Alpi jänesvill (Trichophorum Tupp-villpea on valgete villkarvaste pähikutega lõikheinalistest meil kõige tavalisem ja ilmselt ka kõige kergemini äratuntav taim. Piisab vaid teadmisest, et ta on ainuke villpea, kelle varre tipul on vaid üks villatutt. Tupp-villpea kasvukohtadeks on niisked paigad, kus kasvab vähem või rohkem ka turbasammalt. Villpeadest on see liik kahtlemata kõige olulisem turba moodustaja. Tupp-villpea (Eriophorum Huulheinad püüavad tavaliselt kuni kahe millimeetri pikkuseid pisikesi putukaid, kes rabataimede ümber lendavaid . Suuremad on liiga tugevad ja jõuavad end lehepinna limast lahti rabeleda. Kui väike putukas või ämblik satub lehe pinnale, siis annavad lehe pinnal olevad lühikesed karvakesed märku lehe serva pikematele karvakestele, et nood end putukale peale pööraksid. Mõne aja pärast ongi saakloom kaetud ja algab tema seedimine. Kui saak on seeditud, siis sirutuvad karvakesed jälle laiali, tuul viib jäägid minema ja Ümaralehine huulhein leht ootab uut toitu.
(Drosera rotundifolia) Putukate püüdmiseks on neil lehtede servas kuni 6 mm pikkused karvad . Kui putukas, näiteks mõni väike sääsk või kärbes, lendab juhuslikult lehele, siis kleepub ta limasse ja mõne aja pärast ümbritsevad teda juba karvakesed, mille abil taim püütud toidu seedib. Putukaid peab see väike rabade taim püüdma seepärast, et soopinnas on väga toitainetevaene. Pikalehine huulhein erineb meie teistest huulheinadest Pikalehine huulhein pikliku kujuga lehtede (Drosera anglica) poolest. Kuna tema lehed on suuremad, siis saab ta ka Rabakas (Boa) Kasvab väga kuivades tingimuste Kasvab kuni 15cm kõrguseks. Nokkhein kasvab peamiselt rabaälvestes ja laukaservadel. Valge nokkhein kasvab sageli massiliselt koos. Omajagu leidub teda pea kõigis meie suuremates rabades. Näiteks on teda rohkesti Nigula rabas. Vahel kolib nokkhein aga ka rabastuvatesse metsadesse, kus aitab turbakihti suurendada. Nokkhein on paarikümne sentimeetri pikkuse varre otsas sentimeetripikkune enam-vähem ümar nupukene. Botaanikud nimetavad seda Valge nokkheinõisikuks, mis koosneb (Rhynchospora alba ) pähikutest, need omakorda SAMBLARINNE
Samblarinne ­ harilik karusammal , raba-karusammal, turbasamblad , harilik palusammal . Harilik karusammal on karusammaldest üks niiskemate kasvukohtade taim. Tema esinemist metsas peetaks üheks kindlaks metsa rabastumise tunnuseks. Ta annab märku, et kui ei taheta metsa asemele sood, siis on viimane aeg inimese karm ja ebaõiglane käsi vahele panna. Harilik karusammal on meie sammaldest ka kõige suurema kasvuga. Tema pikkus on kuni pool meetrit. See sõltub kasvukohast. Mida Harilik karusammal kiiremini sambla alumine ots laguneb ja mida aeglasemalt (Polytrichum ülemine ots kasvab, seda Lehtede pikkus on raba- karusamblal alla ühe sentimeetri, terve taime pikkus aga kuni kolmkümmend sentimeetrit. Selgesti erinevad on samuti niisked ja kuivad raba- karusambla taimed. Nimelt siis, kui vett vähe, peab taim end kuidagi kuivamise eest kaitsma. Raba- karusammal teeb seda nii, et tõmbab enda lehed hästi varre ligidale. Nii ei saa Raba-karusammal neist vett välja auruda.
(Polytrichum Turbasamblaid iseloomustavad valkjas või punakas värvus ja kimpudena asetsevad oksad. Valkjas värvus tuleb hästi ilmsiks vaid kuivadel taimedel. Seda seepärast, et valge värv on tingitud rohketest õhuga täidetud rakkudest turbasammalde lehtedes. Kui niiskust on piisavalt, siis imatakse need rakud vett täis. Muidu võib turbasambla värvus kõikuda erkrohelisest kuni tumepunase või Turbasammal pruunini.
(Sphagnum) Lisaks valgusenõudlikkusele ja ülimale leplikkusele niiskuse suhtes on palusamblal veel üks nõudmine, mille tõttu ta ei kasva meeleldi põõsaste all. Ta ei salli põõsastelt langevat vett. Sagedamini moodustub nii metsa all mosaiikne vaip, kus ühes kohas on laigud palusamblaga, teisal aga "laanikumetsad". Vaid harva kasvavad palusammal ja laanik koos. Harilik palusammal RABAS ELAVAD LINNUD mudatilder sookurg rabapüü teder metsis rabapistrik punajalg -tilder
sookurg IMETAJAD põder valgejänes hunt rebane mäger
põder ROOMAJAD
rästik arusisalik
arusisalik KAHEPAIKSED
rabakonn harivesilik
harivesilik SELGROOTUD raba- tondihobu kiil sääsed parmud ämblikud sipelgad mõned mardikad lehetäi
raba-tondihobu HUVITAVAD FAKTID
Rabades kasvab ka putuktoidulisi taimi, kes sel viisil hangivad kasvuks vajalikke lämmastikühendeid.