Raba
kooslus
Raba
Rabad ehk kõrgsood on soode arengu kõrgeim aste.
Raba tekkeviisi ja arenguastme järgi jaotatakse Eesti
rabad kolme peamisse kasvukohatüüpi:
Nõmmraba
Siirderaba
Kõrgraba
Rabasid iseloomustavad rabaveekogud: älved ja laukad.
Rabad jaotatakse rohu- ja puhmarabaks.
Puude arvu ja kasvu järgi kaotatakse rabad:
Rabamännikud
Puisrabad
Raba taimekooslus
Rabas kasvavate taimede väliskuju, ehituse ja elukestuse eripära järgi
võib rühmitada taimed järgmiselt:
Turbasamblad
Igihaljad puhmad
Suvehaljad puhmad
Kitsalehised rohttaimed
Puud (mänd)
Laialehised rohttaimed
Putuktoidulised taimed
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 22 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2011-10-01
Kuupäev, millal dokument üles laeti
129 laadimist
Kokku alla laetud
4 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
velis
Õppematerjali autor
miks ja kuidas seda tehakse. 3 Mis on soo? Soo on selline osa maastikust, kus alalise veerohkuse ja hapnikuvaeguse tõttu mullas jääb osa orgaanilist ainet lagunemata ning ladestub turbana. Vastavat arengusuunda maastikus nimetatakse soostumiseks, vastavat mullatekkesuunda turvastumiseks. Sood moodustavad Eesti pindalast 22 %. (Valk, 1988: 7-8) Soode tüübid On olemas kolme tüüpi soid: madalsoo, siirdesoo ja kõrgsoo ehk raba. Eestis on kokku 300 800 hektarit soid. Sellest 36 800 hektarit (12%) madalsoid, 16 500 hektarit (6%) siirdesoid ja 247 500 hektarit (82%) on kõrgsoid. (http://www.soo.ee/pub/Janeda_2005-11-04_Pajula.pdf) Madalsood tekivad veekogude kinnikasvamisel või maapinna soostumisel. Turvast on seal veel vähe (alla 30 cm), see alles kujuneb. Põhja-, pinna- ja tulvavesi toovad sohu juurde mineraalaineid ning seetõttu on madalsood kõige liigirikkamad. Madalsoo võib olla kas lage
1) Geomeetriline struktuur – kirjeldab taimeosade paiknemist (kõrgust jt) 2) Jaotumus – isendite paiknemine kooslusliikide kaupa 3) Vertikaalstruktuur – eluvormide ja tsönopopulatsioonide ruumijaouts ülestikku, vertikaallõikes 4) Horisontaalstruktuur – eluvormide ruumijaotus horisontaallõikes Taimekoosluse kirjeldamine Kasvukoht – vastavalt mullale (savimuld, liivane pinnas). Moodustunud kooslus hakkab omakorda muutma mulda ja ümber kujundama kasvukoha tingimusi. Näiteks rabas ladestub turbasammaldest turvas, laanes tekib aga rohkesti metsakõdu, milles suudavad kasvada vaid vähesed taimeliigid. Liigiline koosseis – Igas taimekoosluses kasvavad sellele omased taimeliigid–metsas metsataimed, niidul niidutaimed. Metsakooslusesse võib küll sattuda lähedal asuvalt niidult või umbrohtunud põllult niidutaimi, kuid need ei suuda seal kaua elada
Puud kasvavad kõrgetel mätastel või tugijuurtel – Veekogude madalad kaldad Palju häile, varises ja kõdupuidul enamasti palju seeni – Lehtmetsad Rohke varis, esineb häile – Kuusikud ja kuuse segametsad Vähe varist, vanad päikesele avatud puud – Männikud Esinevb kuivanud oksi ja tüvesid – Looduslikult uuenenud põlendikud Sadu aastaid samas paigas esinev kooslus – Puisniidud c) Metsa vääriselupaik on koht, kus saavad elada ja paljuneda metsale põliselt omased, kuid elutingimuste muutuste suhtes tundlikud, kergesti häiritavad liigid - TÕENE 5. Metsaloomastik. Selgrootud, linnud, imetajad Selgrootud – Nastik, kiritigu, ämblikud, sitasitikas, harilik maipõrnikas. Linnud – Leevike, rasvatihane, punarind, lehelind, ööbik, kägu Imetajad – rebane, metssiga, hunt, pruunkaru, mäger, ilves, põder, hirv
teatud faaside kordumises igal aastal. Kooslusse kuuluvate liikide mõningate fenofaaside kokkulangemine tingib erinimeliste kooslusefaaside – aspektide – korrapärase vaheldumise aasta jooksul -eriaastased muutused e. fluktuatsioonid – tingitud eri aastate ilmastiku erinevustest, mis võivad muutuda taimede, seente, loomade paljunemisrütmide kui ka inimtegevuse tõttu. -taastumised e. demutatsioonid – kui esialgne kooslus on tugevasti vigastatud või vaesunud loodusõnnetuse või inimtegevuse tagajärjel. Kui vaibub häiriva teguri otsene mõju, algab koosluses looduslik taastumine. Suktsessioonid, kliimaks ja selle tunnused Vahetused (suktsessioonid) on muutused taimkattes, mille käigus ühed taimekooslused asenduvad teistega. -autogeenne vahetus – tingivad kindlasuunalised nihked aineringes või suhete süsteemis, mis aja jooksul kuhjudes
neid ümbritsevas looduses. Eluvormid - ehk biomorfid on organismide rühmad, mis evolutsiooni käigus on omandanud suhteliselt sarnased ökoloogilis-morfoloogilised kohastumused Liikidevahelised suhted sümbioos, kisklus, parasitism, konkurent Taimekooslus ja selle kirjeldamine Sarnastes tingimustes üheskoos kasvavad taimed moodustavad taimekoosluse. Taimekooslusi saab iseloomustada mitmete tunnuste alusel: Kasvukoht - vastavalt mullale (savimuld, liivane pinnas. Moodustunud kooslus hakkab omakorda muutma mulda ja ümber kujundama kasvukoha tingimusi. Näiteks rabas ladestub turbasammaldest turvas, laanes tekib aga rohkesti metsakõdu, milles suudavad kasvada vaid vähesed taimeliigid. Liigiline koosseis-Igas taimekoosluses kasvavad sellele omased taimeliigidmetsas metsataimed, niidul niidutaimed. Metsakooslusesse võib küll sattuda lähedal asuvalt niidult või umbrohtunud põllult niidutaimi, kuid need ei suuda seal kaua elada. Põhjus on selles, et
sookastik, ahtlalehine villpea. Samblarindes sirbikud, säbarik. Põõsastest madal kask, pajud. Puudest sookask Raba e. kõrgsoo 31% Ümbruskonnast kõrgem ala Toitub mineraalidevaesest veest (sademed) Kujuneb turba kuhjumisel Puurinne: mänd, sookask Põõsarinne: vaevakask, pajud Puhmarinne: sookail, sinikas, kanarbik, kukemari, jõhvikas, küüvits, hanevits, pohl, mustikas, rabamurakas, harilik jõhvikas, väike jõhvikas Rohurinne: Tupp-villpea, alpi jänesvill, raba jänesvill, valge nokkhein, rabakas, mudatarn, pudeltarn, ümaralehine huulhein, ahtalehine huulhein Sambla- samlikurinne: punane, pruun, lillakas, harilik turbasammal jt, raba-karusammal, soovildik, harilik palusammal; põdrasamblikud, porosamblikud Siirdesoo 12% Üleminekukooslus madalsoolt rabale Vesi suhteliselt min. ainete vaene Mätaste vahel, mätaste vahel madalsoolik Taimkate: Rohurinne hõredam. Pudel-, niitjas ja mudatarn, alpi jänesvill, soopihl, jõhvikas.
LUUA METSANDUSKOOL METSABOTAANIKA KOOSTAS: EVELIN SAARVA LUUA 2003 EESSÕNA Käesolev "Metsabotaanika" õpik on mõeldud Luua Metsanduskooli esimeste kursuste õpilastele metsakasvukohatüüpides kasvavate taimede tundmaõppimiseks. Õppevahendi koostamise aluseks olid Jaanus Paali ning Erich Lõhmuse metsatüpoloogiat käsitlevad monograafiad. Metsataimede tutvustamine toimub kasvukohatüüpide järgi, kusjuures lisatud on ka kasvukohatüüpide kirjeldused. Igale taimekirjeldusele on lisatud taime või sambla-sambliku joonis. Teksti olulisematele märksõnadele on joon alla tõmmatud, see hõlbustab informatsiooni kättesaamist. Lühend (K) tähistab antud kasvukoha karakterliiki, (KD) karakter-dominanti ja (D) domineerivat liiki. Metsad jaotatakse vastavalt mullastikule ja veereziimile metsa kasvukohatüüpideks (kkt). Need on enamkasutatavad üksused metsade korraldamisel, sest kasvukohatingimused määravad puistute tagav
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid