Sootaimed (0)

SOOTAIMED
TURBASAMMAL
Turbasammal ehk  sfagnum on lehtsammaltaimede perekond, kuhu kuulub umbes 150–350 liiki. Turbasammal on kosmopoliitne perekond. Neid esineb eriti laiaulatuslikult ja liigirikkalt põhjapoolkeral, kus turbasambla liigid on sageli soodes ja märgades  tundra  piirkondades valdavateks taimedeks. Nende levila ulatub kuni 81. põhjalaiuskraadini Põhja-Norra Svalbardi saarestikus.Lõunapoolkeral on suurimad turbasamblaalad Uus- Meremaal  Tasmaanias ja Tšiili ning  Argentina  lõunapoolseimates piirkondades.
Lõunapoolkeral on turbasammalde liigiline mitmekesisus hoopis väiksem kui põhjapoolkeral.
Mõnede autorite arvates on turbasambla (Sphagnum) perekond maailma kõige laiema levikualaga. Selle perekonna liigid suudavad rakkudes asuvate hüalotsüstide abil koguda endasse suure hulga vett, mõnede liikide veeimamisvõime võib nende normaalset massi suurendada kuni 20 korda. Turbasamblaalad on tavaliselt happelised , sest turbasamblad omastavad hästi kaltsiumi- jamagneesiumikatioone, millest vabanevad vesinikioonid.
Turbasamblad paljunevad peamiselt vegetatiivselt varre harunemise teel, harvem gametangiumite abil.
HUULHEIN
Huulhein  on liikide  arvult teine putuktoiduliste taimede perekond. Ta kuulub huulheinaliste sugukonda.
Huulheinaliike on üle 170. Euroopas (sealhulgas Eestis) kasvab kolm liiki: ümaralehine huulhein, pikalehine huulhein ja vahelmine huulhein. Ümaralehise ja pikalehise huulheina hübriid on värd-huulhein. Huulheinaliigid on harva üheaastased, enamasti mitmeaastased  rohttaimed ,  rosette  moodustavate  lehtedega  püstised või ronitaimed. Olenevalt liigist kasvavad nad 1...100 cm kõrguseks; ronitaimed võivad kasvada tunduvalt pikemaks puhul on teateid kasvust üle 3 m). Nad võivad elada üle 50 aasta.
Perekond on nii tugevasti spetsialiseerunud lämmastiku omastamisele putukaid seedides, et selle liikidel (vähemalt kääbusliikidel) puudub täielikult ensüüm nitraatreduktaas, mida taimedüldjuhul vajavad nitraatide omastamiseks mullast.
RABAMURAKAS
Rabamurakas on  mitmeaastane kahekojaline  rohttaim  roosõieliste sugukonnast.
Rabamurakas on levinud põhjapoolkeral kuni  soode  lõunapiirini. Eestis võib kohati esineda massiliselt. Kasvab rabas, siirdesoos ja soometsas; tavaliselt koos männi ja turbasamblaga ning pigem toitainevaestes kohtades. Rabamurakat ohustab rabade kuivendamine.
Taim kasvab enamasti 10...25 cm kõrguseks. Vars on püstine; sellele kinnitub tavaliselt 2...4 ümarneerjat 5...7-hõlmalist kergelt voltis tumerohelistlehte.
Õied on ühesugulised, 4...6 valge kroonlehega. Õis asub üksikult varre tipus . Õitseb mais ja juunis. Isasõie läbimõõt on umbes 3 cm, emasõis on veidi väiksem.
Rabamurakal on pikk ja sitke harunev  risoom . Taim paljuneb peamiselt vegetatiivselt, vähem ka seemnetega. Tolmeldajateks on putukad, seemneid levitavad linnud . Seemned idanevad hästi, kuid ei pruugi pinnaseni jõuda. Seemnest täiskasvanuks saamiseni kulub taimel kuni 7 aastat. Murakas maitseb teiste hulgas sookurele ja karule, kelle seedekulgla läbinuna on ka seemnetel märksa suurem tõenäosus idaneda.
Kuigi muraka vilja nimetatakse tavaliselt marjaks, on tal tegelikult koguluuvili. Koguvili võib koosneda 5...25 "terast", millest igaühe sees on luuseeme. Kerajas vili on algul kõva ja punane, valmides värvub kollaseks ning muutub pehmeks . Vili valmib juulis-augustis. Saak on aastati väga erinev; viljumine on tundlik nii hiliste öökülmade kui ka teiste ebasoodsate ilmastikutingimuste suhtes.
SINIKAS
Sinikas (ka  joovikas , rukkisinikas,  soomari . mitmeaastane ühekojaline kääbuspõõsas kanarbikulistesugukonnast.
Sinikas on levinud taim põhjapoolkera metsa- ja tundravööndis kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Sinikas on sage kogu Eestis. Kasvabrabade ja siirdesoode servaaladel, soo- ja rabametsades. Sinikas kasvab ainult happelisel pinnasel; armastab niiskust.
Taime kõrgus on 30...70 cm. Puitunud  vars on püstine, tugev ja harunev. Lehed on munajad , sinakasrohelised; lehe pikkus on tavaliselt 8...20 mm ja laius 4...20 mm. Noortel taimedel võivad lehed püsida ka üle talve.
Sinikas õitseb mais-juunis. Õied on kahesugulised. Õied on valkjad või roosakad, pikliku kupja 4...6 mm pikkuse krooniga. Õied asuvad 1...3-kaupa longus raagudel. Tolmeldajateks on peamiselt  mesilased  ja liblikad. Suhteliselt hea meetaim . Mari on sinine, kaetud valkja vahakirmega, veidi pikergune, paljuseemneline. Marjad valmivad juulis. Sinikas on hea saagikusega.
JÕHVIKAS
Harilik jõhvikas ehk  kuremari  on kanarbikuliste sugukonda kuuluv igihaljas  kääbuspõõsas, mis on tuntud oma hapumaitseliste punaste  marjade  poolest. Jõhvika hapu maitse tuleneb sellest, et ta sisaldab palju sidrunhapet, vähesel määral ka C-vitamiini.
Jõhvikates leidub bensoehapet, mis on tugeva antibakteriaalse toimega. Harilik jõhvikas eelistab kasvukohana happelise pinnasega märgalasid ning teda võib leida enamikust põhjaparasvöötme jahedamatest kohtadest, kus on talle sobivaid kasvukohti.
SOOKAIL
Sookail on kanarbikuliste sugukonda kuuluv  taimeliik ; kääbuspõõsas. Traditsiooniliselt on taim paigutatud perekonda Ledum, ja seeläbi kandnud liiginimetust Ledum palustre.Kasvukohana eelistab ta happelisi muldasid.Eestis tavaline. Sookailu  lehed on lühirootsulised ja lineaalsed. Pealtpoolt on need pruunikasrohelised, alt roostekarva. Õied moodustavad õisiku, mis asub taime varre (oksa) tipus.
Maapealse varre pikkus on 5...10 cm. Õitseb juunis ja/või juulis. Taime õied on aromaatsed.