Poeetiline keel o Muudab keelekasutust o Intensiivsem o Fookus keelel Väljamõeldis o Ei oma praktilist väärtust o Konstrueeritud kunstireeglite põhjal o Ei ole alati kujundlik Esteetilise väärtusega objekt o Ilusa, tõese ja väärtusliku seosed o Sisu ja vormi seosed o Kunst kunsti pärast, e eesmärgitu eesmärk o Loomisprotsess eesmärgiline, aga suunatud endale, ei veena, informeeri Intertekstuaalne konstruktsioon o Kirjandus kui intertekstuaalne ja enesereflektiivne konstruktsioon o Eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise o Tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes o Eelnevate teoste kordamine, problematiseerimine, muutmine Mis on kirjanduse uurimise otstarve
,,Postkolonialism" ja ,,Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned" ja ,,Modernistliku proosa tunnusjooned") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135 (ÕIS). T. Hennoste, ,,Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3? id_article=201 (ÕIS) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses ,,Eurooplaseks saamine". TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS). KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste 'kirjandus' tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste 'ilukirjandus' eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). Algselt kuulus kirjanduse alla kõik kirjapandu: kirjutised, kirjapandud teadmised. Varasemalt oli kirjandus näitlikustamine koos retoorikaga
konspekt „Postkolonialism”, „Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned“ ja „Modernistliku proosa tunnusjooned“) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS ja Moodle). T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 (ÕIS ja Moodle) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses „Eurooplaseks saamine“. TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS ja Moodle). KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks
Erineb/eemaldub sellest (lugemisel nn. võõrandumisefekt). Fookus keelel (rütm, sõnakasutus jne.), enamat kui tavatähendus. (2) väljamõeldis - kujutlusvõime abil loodud. fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde. Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust. Konstrueeritud kunstireeglite põhjal. Väljamõeldislik ei ole alati kujundlik (3) esteetilise väärtusega objekt - ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. sisu ja vormi seosed. Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’. Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. (4) intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; Eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Mis on kirjanduse uurimise otstarve?
Mis on kirjanduskriitika (sh kirjandusteaduslikud käsitlused) otstarve? • Kirjandust peab uurima, et saada täiuslikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. • Kirjanduskriitika otstarve on kirjanduse üle arutada, kritiseerida, anda hinnang, kuid ka teose seletamine (tähendus, vorm, esteetiline väärtus). Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned. • Lüürika (luule): sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, haiku. Tähtsus suurenes romantismiperioodil, vahendab luuletaja kogemust, sisemaailma elamused, subjektiivne, isiklik. • Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium, libreto, stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur: ekspositsioon, konflikti areng, kulminatsioon.
kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Vajaliku teadmised ja kompetentsid: teadmised – kirjanduskaanonist; kirjandusloost ja kultuuritraditsioonist; žanritest ja kirjanduspraktikatest; kirjanduse analüüsimeetoditest (narratiivianalüüs, värsiõpetus, erinevad kirjandusteooriad); kirjanduskeele iseloomustavatest joontest (kujundiline keel). Keeleteoskus ja võime tajuda intertekstuaalseid seoseid ja kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid. 4. Mis on žanr? Näitab, milline tekst on, teksti liiki. Ajalooliselt on olnud oluline žanripuhtus, tänapäeval žanridünaamika.Areng lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka. Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli
Poeetiline keel – kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Muudab igapäevast keelekasutust; on selles intensiivsem; erineb/eemaldub sellest; fookus keelel, enamat kui tavatähendus. Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed; sisu ja vormi seosed; kunst kunsti enda pärast – kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne Intertekstuaalne konstruktsioon – kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Ma arvan, et minu jaoks on kõige olulisemaks poeetiline keel, kuna see annab värskust minu
kujutlusvõimet piisavalt kasutanud). Siiski ei saa pidada kujutlusvõimet ainult kirjandusele omaseks tunnuseks. Seda võib täheldada ka teistes valdkondades, nt matemaatika, filosoofia, ajalooteadustes jne. (3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. Ajalooliselt on kirjandus olnud pigem esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. Sageli usutakse, et ilusana on tõesem. Emmanuel Kant: esteetilised objektid kui side materiaalse ja vaimse maailma vahel. Seega kunst kunsti pärast ehk nn. eesmärgitu eesmärk. Selle määratluse järgi ei ole kirjandusel praktilist eesmärki. Eesmärk on suunatud iseendale, see ei veena ega informeeri. See on eesmärkipärane üksnes selle süsteemi sees. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel,
, enamat kui tavatähendus. 2. Väljamõeldis - Väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud - fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde - Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust - konstrueeritud kunstireeglite põhjal - väljamõeldislik ei ole alati kujundlik 3. Esteetilise väärtusega objekt - Ilu > teoses eneses? > lugeja silmades? - esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed - sisu ja vormi seosed - Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’ - Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. 4. Intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon; - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; - Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega;
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt „Postkolonialism”) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135. S
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt ,,Postkolonialism") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135. S
Problematiseerib juurdunud vastandpaare nagu eliidikultuur/rahvakultuur, tegelikkus/fiktsioon jne. Kirjanduse ja mälukultuuri seosed. Kultuurimälu - kollektiivi teadmised oma identiteedi, ühtsuse ja eripära kohta. Kirjandus on selles oluline teabekandja. Kirjandusajalugu on kui eesti kirjanduse ajaloolise identiteedi ja mälu allikas, rahvuse looja kirjanduses. Tüvitekstid loovad ideoloogilise telje, mõttemallid ja tüüpkujud (vabadusvõitlus, Jüriöö) Kaanon. Kaanoni määratlus. Kaanoni kriitika. Kreeka kanon oli reegel või mõõtepulk, kirjanduses tähistab see kirjandusklassikat. Kaanonid on nii maailmakirjandus kui iga rahvuskirjandus eraldi. Ka on näiteks piiblikaanon, mis on kindlaks määratud. Kirjanduskaanon on aga ähmane ja muutub. Kriitika: kirjanduskaanoni ülesehitus on kooskõlas eliidi, valitseva klassi huvidega. Maailmakirjanduse kaanon - valge rass, meessugu - rassistlik, patriarhaalne, imperialistlik.
● Mis on kirjanduskriitika (sh kirjandusteaduslikud käsitlused) otstarve ? Kirjanduskriitika- hinnangu andmine, kritiseerimine, kirjandusteose seletamine, konkreetse sõnakunstiteose uurimine ja analüüs ● Mis on tõlgendamine ? Kitsas tähenduses:teksti keeleliste tähenduste määratlemine, fookus kujundlikel, ebaselge ja keeruka tähendusega tekstiosadel. Laiemas tähenduses: kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine, keskendumine, nt žanri, struktuuri, teema ja mõju küsimustele. ● Mis on kirjandusteooria ? Kirjandusteooria on mingi süsteemse mõtteraamistiku rakendamine kirjandusteosele selle tähenduse avamiseks. Analüüsipraktika ● Kuidas on zanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud ? Ajalooliselt on olnud žanri puhul oluline žanripuhtus ning hübriitsete vormide kriitika, žnrihierarhiad (tragöödia ja eepika enam hinnatud).
omavahel seotud rütmiliseks, intonatsiooniliseks ja mõtteliseks tervikuks. Stroofe eristatakse värsside arvu järgi: distihhon e. kaksikvärss, tertsett e. kolmikvärss, katrään e. nelikvärss, sekstiin e. kuuevärsiline stroof ja oktaav e. kaheksavärsiline stroof. Luule kinnisvormid (zanrid): Teemade või sisu järgi jaotatakse: · Poeem (lüüriline, jutustav, eepiline luuletus) · Ballaad (dramaatilisem lüüriline jutustus) · Valm (õpetlik luuletus) · Ood (ülistuslaul) · Pastoraal (idülliline karjaselaul) · Epigramm (pilkeluuletus) Luule zanrid vormi alusel: · Sonett: itaalia e. Petrarca sonetti, inglise e. Shakespeare'i sonetti, prantsuse e. Ronsard'i sonetti. Klassikaliselt sonetilt nõuti ranget kinnipidamist
Lüürika liigid e vormid on luuletused ( sh. Sonetid, oodid, hümnid, pastoraalid, eleegiad, haikud, tankad), mis väljendavad peamiselt siseilma elamusi, tundeid või mõtteid lüürilist e lürismi. Lüürikat iseloomustab subjektiine e isiklik ja intiimne: sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehtestamine, ,,mina" avamine, pihtimine. Eepika kui põhiliigi zanrid ( eepos, romaan, novell, jutustus, laast ) keskenduvad välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele eepilisele. Eepikat huvitab objektiine väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teiste ehk ,,tema" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika zanre ehk liike (tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng, skets, intermeedium, libreto, stsenaarium ) iseloomustab tegevuste vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog dramaatiline.
dehumaniseerimine "Kirjanduse" etümoloogia Euroopa keeltes: lad. littertra Tähestik Grammatika Kirjalik tekst Haritus, õpetatus "Kirjanduse" mõiste ajalooline kujunemine Kirjavara (Schrifttum, ) Ilukirjandus (belles-lettres), 17-18. saj Fiction (fiktsioon: vale, väljamõeldis; ilukirjanduslik proosateos; narratiiv) / nonfiction Nonfiction (mittefiktsioon) Emmanuel Carrcre "L'Adversaire" (2000), eesti k. "Vaenlane" (2002) Jean-Claude Romand Kirjanduse määratlused Neoplatonlik esteetika- kunst kui ülev ja kaunis Formalism, strukturalism- kirjandusliku teksti poeetiline funktsioon Funktsionaalne määratlus (J. Mukaovski) Kunst on see, mida kunstiks peetakse (iga nähtus või ese võib saada esteetilise funktsiooni kandjaks) Kirjanduse funktsioonid Hedonistlik- kumsti võime naudingut pakkuda Informatiivne- Modelleeriv-kunsti võime maailma luua Prohvetlik-ennustav Sotsiaalne- suunatud inimese mõjutamisele
Literature ja fiction. Saksa keelest leiame sellise sõna nagu Wortkunst (sõnakunst). Eestlased on selle mõningal määral üle võtnud. Eestis mahutab see sõna kirjandus natuke rohkem kui mõnel teisel kultuuril. Nt selle all on rahvaluule, näidendid (draamakirjandus). ,,Dekameron" Renessansi ajal kirjutatud. Proosavormis. Kuulub madalamasse kirjanduszanrisse. Realistliku kunstimeetodi arenemisega ja realistliku kirjandusliigi tekkega on hoogu juurde saanud proosa. Kui kunst oli selleks, et näidata idealistlikku maailma, siis realistlik kirjandus püüab näidata maailma sellisena nagu ta on. 2 kergemat definitsiooni: Ilukirjandus on kirjanduse ilusti kirjutatud osa (nt. Ajakirjandus ei ole kirjandus, seal puudub ilukategooria). Kirjandus, see on õiged sõnad, õiges järjekorras. TUNNUSED: Ilukirjanduse tähtsamad jooned: esteetiline eesmärk. 20. Sajand loob sellise asja, mida võiks nim. inetuse esteetikaks. Nt. slängid, kasutused ühes ja teises teoses
mistõttu värsirõhke püütakse täita pearõhuliste pikkade silpidega, vastandades neid lühematele silpidele. · Regivärss a) Meetriliselt rikas: rakendada võib nii rõhulist vältelist kui silbilist põhimõtet. On ekslik arvata, et kõik taandub vältelisele neliktrohheusele ja kaheksale silbile. Eri tüüpide seast tõuseb esile vältelis-silbilis-rõhuline värss, mis silpide ja väldete arvu kõrval arvestab ka sõnade pearõhuga. b) N-ö klassikaline regimõõdu e vältelis-silbilis-rõhulise neliktrohheus: i. Värsis üldjuhul 8 silpi ii. Pearõhuline pikk silp täidab ka värsitõusu ega esine üldjuhul languses iii. Pearõhuline lühike silp täidab värsilangust ega esine üldjuhul tõusus iv. Järgsilbid ja ühesilbisõnad paiknevad vabalt nii tõusus kui languses
3. Kirjanduse põhiliigid: iseloomustage lüürika, eepika ja dramaatika (ehk draama) omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. 1. Lüürika liigid, ehk vormid on luuletused Väljendavad peamiselt siseilma elamusi, tundeid või mõtteid. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik ja intiimne: sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehastamine, "mina" avamine, pihtimine. 2. Eepika zanrid(eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt,laast) Keskenduvad välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele. Huvitab objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teise ehk "tema" ja "nende" jälgimine. 3. Dramaatika zanre(tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng, skets) Iseloomustab tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dioloog Kannab konflikt - sisemine ja välise ehk subjektiivse ning objektiivse
esitab mitmetähenduslikku suhtlust. Seega saame järeldada, et nagu kujundit saab ka teost mitmel tasemel mõista, ühest teosest on võimalik välja lugeda mitmeid ideid. Samas ei saa välisatada, et mõni idee on teistest eelistatavam. Lüürika ood, sonett, eleegia, hümn, haiku jne väljendab siseilma elamusi, tundeid ja mõtteid. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik sisemine enesevaatlus jne. ,,Mina" avamine. Eepika eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt jne keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele. Eepikat huvitab objektiivne ,,teise" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika tragöödia, draama, komöödia, stsenaarium jne tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog. Seda kannab konflikt subjektiivse ja objektiivse kokkulangemine või vastuollu sattumine, intriig. Rõhk sõnal ,,meie". Seega keskenduvad ilukirjanduse kolm põhiliiki inimese siseilma,
Riim. Riimitüübid. Algriim. Lõppriim. Täisriim. Irdriim. Liitriim. Meesriim. Naisriim. Daktülriim. Hüperdaktülriim. Paarisriim. Ristriim. Süliriim. Ahelriim. Lausriim. Segariim. Tuntumad riimitüübid. Kõne-, lause ja piltkujundid (,,Poeetika", lk 3959). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia, kordus, parallelism, antitees, astendus, retooriline küsimus, ellips, sõnamäng, paradoks, ristlause. Salm. Kinnisvormid. Ballaad. Sonett. Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg. Koomapalat "Poeetika" ILUKIRJANDUSLIKKUS ! Luule e POEESIA on keeleline looming, kunst. Ilukirjanduslikud tekstid: --> lüürika ! ! ! -> eepika ! ! ! -> dramaatika POEETIKA--> filoloogia ja filosoofia haru, mis uurib ilukirjanduslike tekstide olemust, ehitust ja toimet. --> Luulekunsti või laiemalt ilukirjanduslikkuse õpetus. Teose tõlgendamist iseväärtusena, tema enda ehitusest e struktuurist lähtuvalt
sellele, et tegemist on sidumata kõnega. Viimaseid kasutatakse väga tihti tänapäeva luules, kus traditsioonilised sisu- ja vormitunnetused on taandumas, kuid alles on jäänud sõnum, mis teeb temast luule. Luule jaguneb: (1) LÜÜRILISEKS hingestatud ja emotsionaalne (2) EEPILISEKS jutustavaks nagu eepos (3) LÜROEEPILISEKS kahe vahepealne, sisaldab emotsionaalsust, tunnete ning meeleolude väljendamist sündmustega põimitult nagu ballaad või värssromaan Sisu järgi võib luulet jagada loodus-, armastus-, isamaa-, mõtte-, tundeluuleks jne. Peamised tunnused (1) domineerivad välisvormist tulenevad kaanonid (lüürika puhul sisevormist), ent päris eraldiseisvad, sulamata. pole., luules aktiveeruvad eri retoorilised kujundid (semantiline, positsiooniline etc) (2) on universaalne tagasipöördumise põhimõte (Lotman - luule lähteparadoks - luule peaks olema väheminformatiivne, ent
omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. a. Lüürika liigid, ehk vormid on luuletused i. Väljendavad peamiselt siseilma elamusi, tundeid või mõtteid ii. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik ja intiimne: sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehastamine, "mina" avamine, pihtimine b. Eepika zanrid (eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt, laast) i. keskenduvad välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele ii. Huvitab objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teise ehk "tema" ja "nende" jälgimine c. Dramaatika zanre (tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng, skets) i. Iseloomustab tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog ii. Dramaatikat kannab konflikt - sisemise ja välise ehk subjektiivse ning
- Kirjanduslikele tekstidele on iseloomulik eripära võõritus e. kummastus. Selles väljendub ka nende erinevus tarbetekstidest, ajakirjanduslikest tekstidest. Traditsiooniline e. klassikaline arusaam (enne 20. sajandit) on, et nt. luuletus on eriline (kujundite kaudu) maailma tajumise viis. 20. sajandil pööratakse rohkem tähelepanu vormile, kirjanduslikele võtetele (20. saj. modernismi algus) Näiteks 20. saj. algul tegutses vene vormikoolkond (Viktor Shklovski). Formuleeritakse, et kunst on kujunditega mõtlemine. Kunstivõtted" raskendavad", ,,pikendavad" asjade tajumist. Kunsti ülesanne on KUMMASTAVALT mingit objekti tajuda. Seepärast on ka suhteliselt raske suuremat osa 20. sajandi kirjandusest lugeda.Kummastuse puhul on harjumuspärane vaatepunkt nihutatud nt.inimese teadvusest looma tasemele ja see paneb asju märkama ja mõtestama teisiti, uudselt. Harjumuslik ,,rebitakse" lahti tavapärasest kontekstist, vaadeldakse teistel tasanditel. Eesmärgiks on
Väljamõeldise ja mitte- väljamõeldise eristamine on üha keerulisem. Mitte-väljamõeldis on dokumentalistika ilukirjanduslike elementidega. USAs on selle populaarseks vormiks eluloo pikantne pihtimus. Laiemas tähenduses on mitte-väljamõeldis igasugune dokumentaaltekst. Kirjandus seega fluktueerib, olles vaheldumisi kirjavara või sellest sõltumatu, nihkudes kaunite kunstide suunas ja kaugenedes neist taas. Kuid kirjanduse eristamiseks on olemas kriteeriumid. Suurteose ehk kaanon on kujunenud ilusa ja üleva kategooria põhjal. See arusaam on mõjustatud Platoni esteetikast, mille kohaselt kunst peab lähenema absoluutsele ilule. Kui kirjandus neile kategooriale vastab, on ta tõeline. Isegi tänapäeval, kus absoluutsed kategooriad enam ei kehti, kipuvad traditsioonilisemad seda liini järgima. Mõnikord räägitakse kirjandusele omasest struktuurist ja keelest. Retoorika määrab teksti kuuluvuse. Kirjanduse keel on kujundlik. Kui on tegemist mittekujundliku
Augustinuse aja rooma klassitsismi kajastus Ei ole süstemaatiline käsitlus, vaid hüplikum tekst, mis sisaldab ka erinevaid mõttemänge. - Keskaeg Poeesia teenib Jumala ülistust. Keskaja kirjandus erineb oluliselt sellest, mida meie oleme harjunud pidama kirjanduseks. Luule on õpitav ja õpetatav; luuletaja ei ole mitte niivõrd geenius kui pigem käsitööline, kellel on teatud eeldused ja kes loob kunsti vastavalt kindlatele reeglitele. Luule nagu ka kunst ei ole eesmärk omaette, vaid seotud teatud funktsiooniga, ta on millegi vahendiks. Poeesia sõltub artes liberales' alla koondatud teadusvaldkondadest. Trivium grammatika, dialektika, retoorika. Quadrivium - geomeetria, aritmeetika, muusika, astronoomia. - Renessanss. Üleminek keskajalt uusaega. (Vida, Robortello, Minturno, Scaliger, Castelvetro, Sidney, Du Bellay, Marco Gitolamo Vida, Julius Caesar Scaligeri ) Dante tema teos on uue kirjanduse kõrgpunkt
draama(tika) zanre zanre zanre zanre zanre · romaan (novel) · eepos · ood · ood · tragöödia · jutustus · romaan · hümn · hümn · komöödia · novell (short story vms) · novell · eleegia · eleegia · draama (kitsam) · epigramm · värssdraama · epopöa · epopöa · paljude vormitunnuste alusel · monodraama · novellett · novelett kujunenud zanrid: sonett, haiku · lugemisdraama
o On seotud ajaga (korrastatakse loo alguse, keskpaiga ja lõpu kaudu). Sündmused ilmnevad nii, nagu neid jutustatakse. Ajalist lineaarsust korrigeeritakse pidevalt. o Topeltkronoloogilisus jutustamise ja sündmuste toimumise aeg. Narratiivil on kaks külge 1) mida jutustatakse? ja 2) kuidas jutustatakse? Ajaga on narratiivis võimalik manipuleerida, sellest tuleneb ka süzee. Lihtsamalt öeldes on olemas lugu ja selle esitus. Narratiivil on jutustaja ja teda iseloomustab see, milline on tema vaatepunkt loole ja milliselt positsioonilt ta lugu esitab, näiteks mina või tema vormis esitatud narratiiv on võrdlemisi subjektiivne, kuid kõiketeadva autori vaatepunkt on kõige objektiivsem, kuna tegelased saavad üsna võrdselt tähelepanu. 13. Kirjandusteose vaatepunkt o mina-vaatepunkt lugu nähakse minategelase mõttemaailma kaudu o tema-vaatepunkt tema vormis jutustatud tekstid
sündinud, ja nad erinevad teistest elusolenditest selle poolest, et inimene on kõigist jäljendavaim ning oma esimesed õpingud teeb ka jäljendamise abil. Jäljendused valmistavad kõigile rõõmu ning see on meile loomupäraselt juba omane. Selle tõenduseks on tegelikkuses toimuv; me tunneme rõõmu, vaadates kõige täpsemaid kujutisi asjadest, mida endid vaadata pole meeldiv, näiteks põlastusväärseimate loomade ja laipade kujutisi. Tragöödia on kõige tähtsam žanr. Seega on tragöödia tõsise ja lõpetatud, teatud suurust omavategevuse jäljendus, jäljendus erinevates osades erineval kujul maitsestatud kõnega, jäljendus, mis jäljendab tegevaid isikuid endid, mitte neist jutustades, jäljendus, mis kaastunde ja hirmu läbi teostab puhastuse sellest kannatustest. Öeldust ilmneb seegi, et luuletaja ülesandeks pole kõnelda mitte sellest, mis toimus, vaid sellest, mis võib toimuda ja on võimalik ka tõenäosusele või paratamatusele vastavalt
Konkreetne vastuvõtja (reaalne lugeja) – R.Barthes Temaatiline analüüs: Teema analüüs Teksti kui infoallikas (ajastu, eluolu jm) Tekst kui autoritekst (autobiograafia, omaeluloolisus) Abstraheeritud tegelikkus tekstis (akrooniad, arhetüübid, müütilisus). Narratiivne analüüs: Süžee ja faabula Süžee ja arhisüžee Motiivistik (nt aia harimise motiiv Mats Traadil) Aeg ja ruum (kronotoop) Jutustaja, jutustamisviisid Tegelassuhted ja –tüübid Poeetika analüüs: Immanentne tasandianalüüs (nii sisu kui ka vormitasandil) – analüüsitakse kõike, võib minna liiga kirjuks. Dominantne tasandianalüüs (integreeritud hierarhia, tekstisiseste ja tekstiväliste seoste kokkupuude) – millegi konkreetsema analüüs (vaadeldakse täpsemalt nt sisu, žanrit või arhetüüpi). Alguse ja lõpu seosed (raamjutustus)
Oskar Luts: Ta on pärit Palamuse kihelkonnast Ta on kirjutanud „Kevade“ „Suve“ „Talve“ Tal on Tartus majamuuseum Tema raamatutest on tehtud filme Tal ei ole ühegi kooli lõputunnistust Kirjanike liidu auliige Rühmitused ja isiksused Eesti kirjanduses Noor-Eesti ja Gustav Suits Huvi maailma vastu Sümbolism (Charles Baudelaire) ja kunst kunsti pärast Noor-Eesti (1905 ilmus I album) Gustav Suits „Olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks!“ Sümbolistlik luulekogu „Tuulemaa“ (luuletus „Tuulehaud“) Noor-Eesti ja Friedebert Tuglas „Väike Illimar“ „Siil“ „Hunt“ „Hingemaa“ Kuulus ka rühmitusse Siuru ja Tarapita Siuru ning Under, Arbujad ning Alver ja Talvik Rühmitus Siuru kandis edasi Noor-Eesti ideid Marie Under (1883-1980) „Sonetid“- elurõõm, meelelisus
Tegelaste tasandil viitab Greimasi aktandile, Todorovi baaspredikaadile jne. [Üldiselt püüavad strukturalistid tegelaste tasandit analüüsides vältida trad. lähenemist, tegelaste kirjeldamist psühholoogilistes terminites. Mingid mõjutused siiski Jungi arhetüüpidest. Enamasti tegeldakse grammatilise subjektiga teksti grammatikas. Karakter on strukt. analüüsist senimaani puudunud, nüüd on hakatud selle vajalikkusest rääkima] Jutustuse tasand seostub jutustaja ja lugeja probleemiga. Millised on jutustaja ja lugeja märgid. See on tasand, kus kahe alama tasandi elemendid integreeruvad, see tasand ilmnebki läbi madalamate tasandite integratsiooni, olles viimane tekstisisene tasand. Kõiki B poolt kirjeldatud tasandeid läbib ühendamise ja jagunemise mehhanism. Jutustuse tasandist rääkides rõhutab eriti segmenteerumist ja integratsiooni. Elemendid mis moodustavad süžeelise järgnemise terviku võivad olla eristatud
originaalsuseta. Luuletaja on looja! 23.Mis on klassika? Klassikaks nimetatakse antiikkirjandust või teatud rahvuskirjanduse kõrgperioodi. Klassikaline väljendab kõrget väärtushinnangut, võib olla midagi, mis on püsiv. 24.Mis on zanrid? Milleks neid vaja on? Kirjanduslik materjal jaotatakse teatud silmatorkavate tunnuste järgi kirjeldatavatesse rühmadesse - zanritesse. Samas on igal zanril oma traditsioon - ajalugu, taustsüsteem, mis võimaldavad teadmisi struktureerida. 25.Mida mõistetakse luule all? Mille poolest luule erinev näidenditest ja eepikast? Tavaliselt defineeritakse seda vastandades eepikale ja dramaatikale. See on poeedi elamuste subjektiivne kujutus lüürilise eneseväljenduse vormis. 26.Milliseid lüürilise teksti tunnuseid Te oskate nimetada? Värsivorm, riim, meetrikat, kõlalised iseärasused (onomatopöa), muutused sõnakujus, sõnade järjekord võib erineda