Kahepooluseline maailm (0)

Kahepooluseline maailm
See on nimetus perioodile Teise maailmasõja lõpust Nõukogude Liidu lagunemiseni (1945-1991). Kaheks pooluseks olid üliriigid USA ja NSVL koos oma liitlastega .
USA jt. lääneriigid ↔ NSV Liit jt.
(demokraatlikud, kapitalistlikud ) sotsialistlikud riigid

I Külm sõda

Teise maailmasõja lõpetamine:
Juulist oktoobrini 1946 toimus Pariisis rahukonverents, kus valmistati ette lepingud Saksamaa liitlastega – Itaalia, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria ja Soomega. Lepingutele kirjutati alla veebruaris 1947 (kõikidelt riikidelt nõuti reparatsioone).
Jaapaniga sõlmiti San Francisco rahuleping 1951 (ei kirjutanud alla NSVL , Tšehhoslovakkia, Poola).
Austria jagati algul (nagu Saksamaagi) neljaks okupatsioonitsooniks (USA, Inglismaa, Prantsusmaa, NSVL). 1955 sõlmitud Austria riigilepinguga viidi sealt võõrväed välja, Austria pidi edaspidi jääma neutraalseks.
ÜRO loomine:
Hitleri-vastasest koalitsioonist kasvas välja ÜRO – Ühinenud Rahvaste Organisatsioon . (ajalugu: Atlandi harta aug. 41 → Ühinenud Rahvaste deklaratsioon jaan. 42 )
Juunis 1945 San Francisco konverentsil kirjutati alla ÜRO põhikirjale, põhikiri jõustus 24. oktoobril 1945 – see on ÜRO päev!

ÜRO asutajaliikmeid oli 51 riiki. (1997.a. 191st iseseisvast maailma riigist kuulusid ÜROsse 185) ÜRO peakorter on New Yorgis (USA), osa asutusi on Genfis (Šveits), rahvusvaheline kohus Haagis (Holland). Eesti sai ÜRO liikmeks 17. septembril 1991.

Kõik ÜRO liikmesriigid osalevad Peaassambleel, mis peab igal aastal umbes 3 kuud korralist istungjärku. ÜRO tähtsaim alaliselt tegutsev organ on Julgeolekunõukogu. Selles on 15 liiget, neist 5 on alalised liikmed (USA, Inglismaa, Prantsusmaa, Hiina, Venemaa. Neil on otsuste suhtes veto-õigus). Igal aastal vahetub 5 riiki ülejäänute seast.
ÜROga on seotud palju tähtsaid organisatsioone – Maailmapank, kultuuri ja haridusega tegelev UNESCO , kaubandusorganisatsioon WTO jt.
Teise maailmasõja lõpul olid NSV Liit ja lääneriigid enam-vähem ühel meelel . Peale sõja lõppu hakkasid suhted taas teravnema. Peamine põhjus – NSV Liidu tegevus Ida-Euroopas. (NSV Liit aitas seal kommunistid võimule, pani kehtima sotsialistliku korra ja muutis need riigid endale väga kuulekaks – sisuliselt enda marionettriikideks)
Kujunes välja külm sõda, osapoolteks:
USA ↔ NSV Liit
(demokraatlik riik!) (totalitaarne diktatuur!)
+ lääneriigid + sotsialistlikud riigid
NB! Külm sõda on vastasseis, pingeseisund riikide vahel, mis ähvardab üle kasvada tegelikuks sõjaks.
Külmal sõjal on mitmesuguseid vorme:

• ideoloogiline võitlus/vastasseis
  
• kultuuriline võitlus/vastasseis
  
• majanduslik võitlus/vastasseis
  
• võidurelvastumine
  
• piirkondlikud konfliktid
  
• kriisid , pingekolded
  

NB! Külm sõda algas peale Berliini blokaadi 1948. aastal ja püsis kuni NSV Liidu lagunemiseni 1991.
(Nimetus “külm sõda” sündis 1947. Sellele eelnesid Stalini kõne veebruaris 1946 ja Churchilli kõne märtsis 1946, kus vastuoludest räägiti)
USA poolt avaldus külma sõja poliitika nende välispoliitilises suunas, mida nimetati Trumani doktriin ( Harry Truman oli USA president 1945-53) Doktriin kuulutati välja märtsis 1947.
NB! Trumani doktriini sisu: USA aitab nii majanduslikult kui sõjaliselt riike, kus on kommunismi võimuletuleku oht. Teiste sõnadega – see on kommunismi pidurdamise poliitika, kommunismi-vastane poliitika. Sellel hetkel peeti silmas Türgit ja Kreekat, kus oli reaalne kommunismi võimuletuleku oht.
Trumani doktriini üheks elluviimise vahendiks , väljundiks, oli Marshalli plaan. See kuulutati välja 1947 (George Marshall = USA välisminister).
Marshalli plaani sisu: USA annab abi Teises maailmasõjas kannatanud Euroopa riikidele. Abi tingimused – 1) nende riikide majandust ei riigistata, 2) toimib rahvusvaheline kontroll abi jaotamise üle. Seetõttu NSV Liit ja teised sotsialistlikud riigid keeldusid.
1948-52 aidati 17 riiki kokku 13 miljardi $ eest. Enim aidati Inglismaad, Prantsusmaad, Itaaliat, Lääne-Saksamaad. Soome aga ka keeldus abist.
Riikide liitude ehk blokkide kujunemine:
Külma sõjaga seoses kujunesid ka lääneriikide ja sotsialistlike riikide sõjalised ja majanduslikud blokid (ehk liidud).
Lääneriigid
(siia kuulusid Marshalli plaaniga abi saanud riigid)
1948 sõlmiti Brüsseli pakt (Inglismaa, Prantsusmaa + Beneluxi maade koostöö (poliitiline, majanduslik, sõjaline) leping 50 aastaks). See oli eelkäijaks NATO loomisele.
1949 loodi NATO – Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (=sõjaline organisatsioon)
Asutajaliikmeid 12 – Ingl., Prants., Beneluxi maad, Itaalia, Port., Taani, Norra, Island , USA, Kanada .
Praegu on NATO liikmeid 19:
Ameerika Ühendriigid, Belgia, Hispaania (alates 1982. a), Holland , Island, Itaalia, Kanada, Kreeka (alates 1952. a), Luksemburg, Norra, Poola (alates 1999. a), Portugal , Prantsusmaa, Saksamaa (alates 1955. a), Suurbritannia , Taani, Tšehhi (alates 1999. a), Türgi (alates 1952. a), Ungari (1999. a).
Praha tippkohtumisel 2002. a. novembris esitas NATO kutsed liitumisläbirääkimisteks Bulgaariale, Eestile, Leedule, Lätile, Rumeeniale, Slovakkiale ja Sloveeniale (nemad ongi siis hetkel veel kandidaatriigid). Samas deklareeriti, et need kutsutud ei jää viimaseks , kes NATO-ga liituvad.
NSV Liit ja sotsialistlikud riigid
1949 loodi VMN – Vastastikuse Majandusabi Nõukogu (=majanduslik organisatsioon)
1955 loodi VLO – Varssavi Lepingu Organisatsioon (=sõjaline organisatsioon)
NSV Liidu eraldatust, suletust, vaenulikkust kapitalistliku maailma suhtes märgib ka väljend raudne eesriie . Näiteks: NSV Liidus elati raudse eesriide taga. (esimest korda kasutas seda väljendit Churchill 1946 peetud kõnes).
II Saksamaa Teise maailmasõja järel
(võrreldes 1937. aastaga oli Saksamaa ¼ võrra väiksem)
NB! Saksamaaga Teise maailmasõja järel rahulepingut ei sõlmitud! (polnud, kellega sõlmida)
Juba Jalta konverentsil otsustati ja Potsdami konverentsil pandi lõplikult paika Saksamaa sõjajärgne jagamine võitjariikide vahel.
NB! Saksamaa ja (eraldi Berliin ) jagati neljaks okupatsioonitsooniks USA, Inglismaa, Prantsusmaa ja NSV Liidu vahel.
Igas tsoonis oli võim vastavat riiki esindava ülemkomissari käes. Ülemkomissaridest moodustati Liitlaste Kontrollnõukogu.
Potsdami konverentsil otsustati Saksamaa:

• demonteerida (=andis reparatsioonidena ära ettevõtete sisseseadeid)
  
• demilitariseerida
  
• denatsifitseerida (=natsiideoloogiast puhastada )
  
• demokratiseerida
  

USA, NSV Liit, Inglismaa ja Prantsusmaa moodustasid Rahvusvahelise Sõjatribunali, mis 1945 novembrist - 1946 oktoobrini pidas Nürnbergi protsessil kohut sõjaroimarite üle.
Kohtu all oli 24 inimest, neist 12le määrati surmanuhtlus (poodi 16. okt. 46) ja kolmele eluaegne vanglakaristus. Poodi 10 (sh. Ribbentrop, Rosenberg), Göring sooritas enne enesetapu, Bormanni ei tabatud. R. Hess tegi 1987 vanglas 93-aastasena enesetapu.
Probleemiks sai see, et lääneriigid ja NSV Liit mõistsid väga erinevalt Saksamaa demokratiseerimist.
NSV Liidu tsoonis rikuti parteide vabadust, kommuniste soositi. Alustati majanduse natsionaliseerimist. Sellele vastuseks hakkasid lääneriigid oma tsoone majanduslikult ühendama.
Konflikti ajendiks sai rahareform .
Kuna lääneriigid NSV Liiduga kokkuleppele ei jõudnud, tegid nad rahareformi (21.juunil 1948) oma tsoonides ise ära ja panid kehtima täieliku turumajanduse. NSV Liit viis oma reformi läbi kaks päeva hiljem. Aga probleemiks sai, kumma raha hakkab kehtima Berliini läänesektorites (mis asusid Ida-Saksamaa ehk NSV Liidu tsooni pinnal).
Lääneriigid otsustasid, et nende raha hakkab kehtima ka Lääne-Berliinis. Sellele vastuseks blokeeris NSV Liit 25. juunil 1948 kõik Berliini läänesektoritesse viivad raud- ja maanteed – algas Berliini blokaad . Berliini blokaad kestis kuni 1949. aasta maikuuni.
Lääne-Berliini (2,2 miljonit elanikku) varustati selle aja jooksul lääneriikide poolt õhu kaudu. Toimus 200 000 lendu, iga kolme minuti järle maandus üks lennuk.
NB! Berliini blokaad näitas, et Lääneriikide ja NSV Liidu vahel on ületamatud erimeelsused. Nüüd algas tegelikult külm sõda!
NSV Liidul ei õnnestunud sundida Lääneriike Lääne-Berliini endale andma. Ta saavutas vaid, et Lääne-Berliin ei läinud ka Lääne-Saksamaa koosseisu, jäi omaette üksuseks.
Saksamaa lõplik lõhenemine:
Liitlaste Kontrollnõukogu lakkas sisuliselt tegutsemast juba märtsis 1948, lõhe läänesektorite ja NSV Liidu tsooni vahel süvenes üha.
USA, Inglismaa ja Prantsusmaa ühendasid oma tsoonid . Loodi Saksamaa Liitvabariik , mille põhiseadus võeti vastu mais 1949. Parlament alustas tööd septembris.
Oktoobris 1949 kuulutati idatsoonis välja Saksa Demokraatlik Vabariik.
Seega oli Saksamaa lõhenenud kaheks riigiks. (ühinesid taas alles 1990)
Lääne-Berliinile jäi eristaatus.
III Kriisid ja kriisikolded

Korea sõda 1950-1953
Ajalugu: 1904 -05 Vene-Jaapani sõjas okupeeris Jaapan Korea. Teises maailmasõjas otsustasid Jaapani vastu sõdivad riigid Korea suveräänsuse taastada. 1945 vabastati NSV Liidu abiga Jaapani käest Põhja-Korea, septembris 1945 hõivas USA Lõuna-Korea (kuni 38. paralleelini).
Tänaseni eksisteerib 2 Koread – Korea Rahvademokraatlik Vabariik ehk Põhja-Korea (tekkis 1945, kommunistlik diktatuur) ja Korea Vabariik ehk Lõuna-Korea (tekkis 1948, kapitalistlik). Kumbki teineteist algul ei tunnustanud. Esimest korda kohtusid mõlema riigi juhid alles aastal 2000.
Korea sõjas sõdisid:
Põhja-Korea ↔ Lõuna-Korea
(kommunistlik) (kapitalistlik)
toetas Hiina, NSV Liit toetas USA jt., kokku 15 riiki,
ka ÜRO
Sõjategevus: kommunistid tungisid algul kaugele lõunasse, seejärel asus Lõuna-Korea vastupealetungile, jõudis omakorda Hiina piirini. Rinne stabiliseerus sõjaeelsel eraldusjoonel (38. paralleel). Sinna jäi ka piir püsima. Nii et sõda lõppes tulemusteta. Hukkus 3 miljonit korealast.
Korea sõda ajendas sotsialistlikke riike 1955 looma VLOd. Korea sõja mõjul võeti 1954 Saksa Liitvabariik NATOsse (SLV ühines NATOga Pariisi kokkulepete alusel).

Suessi kriis 1956
Ajalugu: Suessi kanal (168 km) ühendab Vahemerd ja Punast merd, on Aasia ja Aafrika piir. Kanal avati 1869. Kuni 1956 oli kanal Inglismaa kontrolli all, Egiptus sai kanali tuludest vaid 7 %. 1952 sai Egiptuses võimule (1956 sai presidendiks) Gamal Abdel Nasser. Egiptus kuulutas end sotsialistlikuks riigiks (kus ametlik usk oli islam ). Egiptus oli üsna NSV Liidu-sõbralik, see ei meeldinud lääneriikidele. Kuna lääneriigid ei andnud Egiptusele raha Assuani paisu ja hüdroelektrijaama rajamiseks, riigistas Egiptus Suessi kanali, et kõik sealt tulevad tulud endale saada. Inglismaa ja Prantsusmaa valmistusid salaja sõjaliselt sekkuma, et kontroll kanali üle taastada. Nendega liitus Iisrael, keda häiris, et palestiinlased ründasid Iisraeli just Egiptuse aladelt.
Kriisi sisu: 29. oktoobril 1956 tungisid Iisraeli väed Egiptusesse , vallutasid Siinai poolsaare ja lähenesid Suessi kanalile. Dessandi korraldasid (=tõid oma väed kohale) ka Inglismaa ja Prantsusmaa. NSV Liidu ja USA survel sõjategevus peatati (6. nov.). Detsembris 1956 viisid Inglismaa ja Prantsusmaa, 1957 Iisrael oma väed Egiptusest välja.
Egiptuse-Iisraeli vaherahujoonele pandi ÜRO väed. NSV Liit esines selles konfliktis kolmanda maailma kaitsjana . Tegelikult juhtis tähelepanu kõrvale Ungari kriisilt.
NB! Suessi kriisi tulemusel tugevnes Lähis-Idas NSV Liidu ja USA mõju.

Berliini kriis 1961
Üks Berliini kriis oli ka aastal 1953, kui seal ja veel mitmes linnas olid rahva väljaastumised. NSV Liidu armee surus need maha.
1955. aastaks olid Saksa Liitvabariik ja Saksa Demokraatlik Vabariik vormiliselt lõplikult suveräänsed. Kuid SLV ei tunnustanud SDVd, pidades end ainsaks Saksamaa esindajaks .
Saksa Liitvabariigi välispoliitika põhimõtteks oli Hallsteini doktriin. ( Hallstein =SLV riigisekretär)
NB! Hallsteini doktriini sisu: SLV katkestab suhted iga riigiga, kes tunnustab Saksa DVd. ( erandiks oli NSV Liit). Seetõttu tunnustasid Saksa DVd vaid teised sotsialistlikud riigid.
NSV Liidu ja lääneriikide suhted olid seoses Saksamaa lõhestatusega pingelised. Eriti suureks probleemiks oli Berliin.
Kumbki pool – nii NSVL kui lääneriigid tahtsid näidata, et nende tsoonis Berliinis on elu parem kui teisel. Paljud idasakslased põgenesid Lääne-Berliini. NSV Liidu põhimure oli, et Lääne-Berliini ei liidetaks SLVga.
Berliini kriisi sisu: ööl vastu 13. augustit 1961 ehitasid idasakslased (NSV Liidu nõudel) Lääne-Berliini ümber müüri, et isoleerida Lääne-Berliin ülejäänud Ida-Saksamaast (NB! Berliin paiknes ju Saksa DV “sees”!)
Tekkis “raudne eesriie” sõna otseses mõttes. Müür poolitas Berliini. Esialgu püstitati ajutised tõkked, aja jooksul ehitati tihe piiritõkete vöönd. See oli sisuliselt SDV ja SLV piir. Lääne-Berliinile jäi eristaatus. Lääne-Berliin oli nii pindalalt kui rahvaarvult märksa suurem kui Ida-Berliin. Berliini müür sümboliseeris ilmekalt Saksamaa lõhestatust, aga laiemalt ka kapitalistliku ja kommunistliku maailma vastasseisu tervikuna . Aastakümnete jooksul hukkus palju inimesi (tulistati kohe ja kõiki), kes püüdsid Ida-Berliinist Lääne-Berliini põgeneda.
Berliini kriisi järel lõppes vaba läbikäimine Saksa DV ja Saksa LV vahel.

Kuuba kriis 1962
Läänes nimetati “Kuuba kriis”, NSV Liidus “Kariibi kriis”
Ajalugu: 1959 tuli ülestõusu käigus Kuubal võimule Fidel Castro (kukutades USA-meelse diktaatori Batista ). Kuubal algasid reformid (natsionaliseerimine jne.), mis teravdasid Kuuba suhteid USAga. Ei meeldinud USAle ka see, et Kuuba hakkas lähenema NSV Liidule. Castro väitis ise, et ta on marksist ja et Kuubal toimub sotsialistlik revolutsioon . NSV Liit rõõmustas – kommunism levib nii kaugele, lausa USA külje alla, toimubki juba lausa maailmarevolutsioon ! USA oli sellest väga häiritud.
Juba suvel 1962 tõi NSV Liit Kuubale maa-maa tüüpi tuumalõhkepeadega keskmaaraketid, oktoobris seadis need üles (sihtmärgiks USA). Kuubal olid ka NSV Liidu pommituslennukid. 22. oktoobril 1962 tegi USA president J. Kennedy avalduse, milles informeeris USAd ja muud maailma, et USA blokeerib Kuuba, selleks et NSV Liit ei saaks sinna lisavägesid viia. USA, aga vastuseks ka VLO sõjaväed, viidi kõrgendatud lahinguvalmidusse.
Kuuba kriisi sisu: oktoobri lõpus 1962 püsis umbes nädala USA ja NSV Liidu eriti terav vastasseis. Valitses reaalne tuumasõja oht! See oli nende riikide vaheliste suhete kõige pingelisem moment. Kummagi väed (tuumarelvadega!) olid valmis iga hetk alustama sõjategevust. Kennedy ja NSV Liidu liider Hruštšov vahetasid läkitusi, maailma rahu rippus juuksekarva otsas. Lõpuks 28. oktoobril teatas NSV Liit, et võtab raketid maha. Sellele vastuseks USA lõpetas Kuuba blokeerimise. Tuumasõja oht oli selleks korraks möödas. USA viis Türgist ära ka sealt NSV Liidu peale sihtivad raketid.
Peale Kuuba kriisi seati USA ja NSV Liidu vahel sisse “kuum liin ” riigipeade jaoks.

Vietnami sõda 1964-1973
Vietnami sõda ei kujutanud endast otsest ohtu maailmarahule, kuid üliriikide suhteid häiris siiski. (1961-72 ei kohtunud NSVLi ja USA juhid kordagi)
Vietnami sõjas olid vastamisi:
Ida ↔ Lääs
Moskva Washington
sotsialism kapitalism
I etapp: Indo-Hiina sõda 1946-1954
Vietnam oli olnud Prantsusmaa koloonia. Teise maailmasõja ajal oli Vietnam Jaapani võimu all. 2. septembril 1945 kuulutas vietnami kommunistide liider Ho Chi Minh välja Vietnami Demokraatliku Vabariigi. Prantsusmaa seda riiki ei tunnustanud, järgnes Indo-Hiina sõda 1946-1954:
Vietnami DV ↔ Prantsusmaa
toetas NSVL, Hiina (=Lõuna-Vietnam), toetas USA
Dien -bien-phu lahingu 1954 kaotasid prantslased.
Indo-Hiina sõja tulemusel Vietnam jagati kaheks mööda 17. paralleeli:

– Põhja-Vietnam ehk Vietnami Demokraatlik Vabariik, pealinn Hanoi – kommunistlik ehk sotsialistlik

– Lõuna-Vietnam ehk Vietnami Vabariik, pealinn Saigon – kapitalistlik
1954 otsustasid suurriigid , et 1956 korraldatakse vabad valimised ja riik ühendatakse taas – see ei teostunud.
Prantslastel polnud Indo-Hiina poolsaarel sõdimiseks enam piisavalt jõudu, neid hakkasid üha enam asendama ameeriklased . USAl oli nn. doominoteooria: Korea ja Hiina on juba langenud kommunismi võrku, kohe kukuvad doominokividena ka teised riigid.
Kahe Vietnami vahel oli puhkenud 1950. aastate lõpul sõda. Lõuna-Vietnami kommunistide nimetus oli vietkongid.
II etapp: Vietnami sõda 1964-1973
Vietnami kodusõda hakkas muutuma Vietnami-USA sõjaks.
USA sekkumise ajendiks oli nn. Tonkingi lahe intsident – saamaks Kongressilt suuremaid volitusi, käskis USA president Johnson ise oma laevu tulistada.
Osalesid:
Põhja-Vietnam ↔ Lõuna-Vietnam,
toetas NSV Liit (sõjaline abi+nõunikud, USA ja tema liitlased
ka sõdurid), toetasid ka Lõuna-Korea kommu-
nistlikud partisanid ehk vietkongid,
toetas kogu kommunistlik blokk
NB! USA sisuliselt kaotas Vietnami sõja!
Vietnami sõda oli erakordselt julm. USA heitis pomme rohkem kui Teises maailmasõjas (7 milj. tonni). Kasutati napalmi, keemiarelva. Kaasnes massiline tsiviilelanike hukkumine. Vietnami sõja vastu protesteeriti ka USAs endas, eriti üliõpilased, kes keeldusid sõjaväkke minekust. Vietnamlasi aitas visadus, harjumuspärased looduslikud olud, kuulekus Ho Chi Minhile.
USA regulaararmee lahkus Vietnamist juba 1972. 1972. aasta lõpust alates asus USA president R. Nixon sõda “vietnamiseerima”. USA pidi vastavalt 1973 sõlmitud Pariisi kokkuleppele Vietnamist lahkuma .
III etapp:
Peale ameeriklaste lahkumist läks Lõuna-Vietnam kiiresti kommunistide võimu alla. 1976 loodi ühtne Vietnami Sotsialistlik Vabariik, kus võimule said kommunistid (ja on seal tänini).
Vietnami sõda on USA ajaloo suuruselt 3. sõda. Vietnamis oli sõja kõrghetkel 549 000 väljaõppe saanud USA sõdurit. Partisanisõda pidavatest vietkongidest jagu ei saadud! Vietnami sõjas sai surma (eri andmeil) 47 000 – 56 000 ameeriklast. Haavata sai 305 000 meest.
Vietnami sõja mõjul toimusid kodusõjad ka Vietnami naaberriikides. Needki lõppesid kommunistide võiduga. 1975 võttis kursi sotsialismile Laos. 1975 võitsid kommunistid (nn. punased khmerid) kodusõja ka Kambodžas. Punaseid khmere juhtis Pol Poth, kes saatis surma miljoneid oma kaasmaalasi, enne kui 1979 vietnamlased ta kukutasid.
1979 tekkis tüli Hiina ja Vietnami vahel, toimusid relvaintsidendid piiril . See oli enneolematu sündmus – sotsialistlikud riigid omavahel sõjas!

Lähis-Ida pingekolle /kriis (juutide – araablaste vastuolud)
Ajalugu: juudid on Palestiina aladel elanud juba 13.-12. saj. e. Kr. Juutide laiali hajumine mööda maailma (= diasporaa ) algas juba 6. saj. e. Kr., kui juudid viidi Babülooniasse vangi, suurenes aga eriti alates 1. saj. p. Kr., kui toimusid juutide ülestõusud Rooma impeeriumi vastu. Keskajal Euroopas olid juudid põlatud, tagakiusatud, õigused kitsendatud.
Mõisteid:
sionism – juutide liikumine, et luua taas juudi riik Palestiinas, diasporaas elavate juutide kokkukogumine, tekkis 1860.-80. aastail. Laiemas mõttes – juutide rahvuslik liikumine üldse.
antisemitism – vihavaen juutide vastu, juudivaenulikkus
holokaust – Teise maailmasõja ajal (ja Hitleri-aegsel Saksamaal) toimunud juutide tapmine ja kiusamine
Palestiina on piirkond Lähis-Idas, juutide algne asuala, kus juba aastal 1000 e. Kr. tekkis juutide riik. Sealne tähtsaim linn on Jeruusalemm . 7. sajandil asusid sinna elama islamiusulised araablased. Palestiina ja Jeruusalemm on “Püha Maa” kolmele usundile – judaismile, kristlusele ja islamile. “Püha Maa” vabastamiseks islami võimu alt toimusid keskajal ristisõjad. 1516 -1918 kuulus Palestiina Türgi riigi koosseisu. Sionismi mõjul hakkasid juudid 19. sajandi lõpul Palestiinasse tagasi rändama.
Peale Esimest maailmasõda sai Palestiinast Inglismaa mandaatmaa (=Inglismaa kontrolli all olev maa).
Inglismaa soodustas juutide tagasipöördumist, selle vastu olid kohalikud araablased. Toimusid nende ülestõusud nii juutide kui inglaste vastu.
Peale Teise maailmasõja lõppu jäi Palestiina esialgu Inglismaa mandaatmaaks edasi. Teravnevate vastuolude tõttu palus Inglismaa probleemi lahendamisele appi ÜRO. ÜRO otsustas 1947, et tuleb rajada kaks riiki: juudi riik (14 000 km²) ja araabia riik (11 000 km²). Jeruusalemm pidi saama rahvusvaheliseks linnaks.
Islamiriigid olid sellise lahenduse vastu.
Aastakümnete jooksul on Lähis-Idas toimunud mitmeid väiksemaid sõdu ja relvakonflikte. Pingeseisund on püsinud kogu aeg.
14. mail 1948 (kui lõppes Inglismaa mandaat ), kuulutasid juudid välja Iisraeli riigi. Selle esimene peaminister oli David Ben Gurion.

• 1948-49 toimus Araabia-Iisraeli sõda (ka: Palestiina sõda)
  

Vahetult peale juudi riigi väljakuulutamist tungisid Iisraelile kallale islamiriigid – Egiptus, Jordaania , Süüria, Iraak , Liibanon. Iisrael lõi nad tagasi ja vallutas omakorda ära osa araabia riigi territooriumi (1949 oli Iisraelil kokku 20 700 km²)

• Iisrael osales 1956 Suessi kriisis (ründas koos Inglismaa ja Prantsusmaaga Egiptust)
  

1957 viis Iisrael väed Egiptusest välja, ÜRO väed tulid Egiptuse-Iisraeli piirile.

• 1967 juunis (5.-12.) toimus Kuuepäevane sõda
  

Iisrael ↔ Egiptus, Süüria, Jordaania
Selle sõja käigus Iisrael vallutas:

– Gaza sektori Egiptuselt (=Gaza linn Vahemere rannikul ja selle lähiümbrus, 363 km²)

- Siinai poolsaare Egiptuselt

– Jordani jõe läänekalda (Jordaanialt)

– Golani kõrgustiku Süürialt

– Jeruusalemma linna idaosa
→ seega läks kogu Palestiina ala Iisraeli kätte

• 1973 toimus Jom Kippuri sõda (Jom Kippur – 6. oktoober = juutide usupüha, lepituspäev) Iisrael ↔ Egiptus, Süüria
  

kaotas palju sõjatehnikat ja mehi ründasid ootamatult
24. oktoobril peatati sõjategevus ÜRO nõudmisel. Sõda lõppes selgete tulemusteta.

• 1982 toimus sõda Iisraeli ja PVO vahel
  

Mis on PVO? PVO ehk Palestiina Vabastusorganisatsioon tekkis 1964. See on organisatsioonide ühendus, mis juhib Palestiina araablaste võitlust oma riigi eest. Peale ÜRO otsust 1947 jäi Palestiina riik loomata. 1948-49 põgenes naaberriikidesse üle 700 000 palestiinlase, tekkisid põgenikelaagrid. Palestiinlaste riik kuulutati välja 1988, ees Yassir Arafat. Tegelikku riiki pole. Palestiinlased on väga sõjakad, arvavad , et Iisraeli riik tuleks likvideerida .
1982 sõja käigus tungis Iisrael Lõuna- Liibanoni (kus olid PVO baasid) ja ajas palestiinlased sealt välja. Üks osa Lõuna-Liibanonist (850 km²) on siiani Iisraeli kontrolli all.
Selles sõjas NSV Liit ja sotsialistlikud maad toetasid araabia riike, USA ja kapitalistlikud maad toetasid Iisraeli.

• 1979 sõlmiti Camp Davidis (USAs) Egiptuse ja Iisraeli vahel rahuleping
  

(Egiptuse president oli Anvar Sadat, Iisraeli peaminister Menachem Begin. Vahendas USA president J. Carter)
Lepingu kohaselt sai Egiptus tagasi Siinai poolsaare. Egiptus ja Iisrael sõlmisid ka diplomaatilised suhted. Ülejäänud araabia riigid olid Egiptuse peale väga pahased, et see nende ühisrindest välja astus ja eraldi kokkuleppe sõlmis. Nad leppisid Egiptusega ära alles 1980. aastate lõpus.

• 1990. aastate algul leppisid Iisrael ja PVO kokku, et on tekkinud autonoomne (tulevikus iseseisev) Palestiina araabia riik Iisraeli territooriumil. Praegu eksisteerib Palestiina omavalitsus .
  

Mõlemal poolel on aga omad fanaatikud, kes pole saavutatud lepetega rahul ja tahavad teise poole riigi likvideerida. 1995 tapeti Iisraeli peaminister Yitzhak Rabin. Iisraeli vastu on endiselt Iraak ja Liibüa.
Vahelduva eduga kulgeb tänapäeval Lähis-Ida rahuprotsess.
IV Pingelõdvenduspoliitika
Pingelõdvenduspoliitika on sõjaohu leevendamise, vähendamise poliitika.
Reaalne tuumasõjaoht sundis suurriikide juhte lahendusi otsima .

• 1963 sõlmiti Moskvas tuumakatsetuste keelustamise leping. NSV Liit, USA ja Inglismaa leppisid kokku mitte katsetada tuumarelvi atmosfääris, kosmoses, vee all (lubatuks jäi maa all). Tuumariikidest ei ühinenud Hiina ja Prantsusmaa.
  
• 1968 kirjutas 100 riiki alla tuumarelva leviku tõkestamise lepingule
  

1960. aastate keskpaigast alates hakkas NSV Liit aktiivselt pingelõdvendust taotlema, samal ajal taotledes tunnustust Euroopas kujunenud poliitilisele süsteemile.
Üheks suuremaks probleemiks oli Saksamaa lõhestatuse küsimus. See tuli kuidagimoodi lahendada!

• 1970. aastate algul tunnustasid Saksamaad teineteist. Mõlemad astusid ÜROsse, hakkasid omavahel suhtlema (majandussidemed seati sisse, inimesed hakkasid liikuma jne.). Saksa LV loobus Hallsteini doktriinist, kujundas uue idapoliitika .
  
• 1970 sõlmis Saksa LV nn. idalepingud NSV Liidu ja Poolaga. Lepete sisu: Saksa LV tunnustas Saksa DV ja Poola idapiiri (Oderi ja Neisse jõgi)
  
• 1971 otsustasid USA, NSV Liit, Inglismaa ja Prantsusmaa, et Saksa LV võib Lääne-Berliini esindada rahvusvahelistes organisatsioonides, kuigi Lääne-Berliin pole Saksa LV osa
  

NB! 1970. aastatel paranesid NSV Liidu ja lääneriikide suhted
(visiidid: 1971 Brežnev Prantsusmaal, 1972 ja 1974 Nixon NSV Liidus, 1973 Brežnev USAs ja Saksa LVs)

• 1973-1975 toimus Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamine (istungid Helsingis ja Genfis )
  

NB! 1. augustil 1975 kirjutati Helsingis 33 Euroopa riigi ja USA ning Kanada esindajate poolt alla selle lõppaktile. Selle sisu: lepiti kokku edendada majanduslikku, teadus- ja kultuurialast koostööd ning tunnustati Euroopas kehtivaid riigipiire!
See sündmus mõneks ajaks õige pisut kergendas inimeste ja info liikumist NSV Liidu ja muu maailma vahel. Kuid negatiivne meile – lääneriigid tunnustasid NSV Liidu ülemvõimu Ida-Euroopas, sh. Eesti (ja Läti ja Leedu) okupeerimist.
Läks käibele väljend “erineva poliitilise süsteemiga (=kapitalistlike ja sotsialistlike) riikide rahumeelne kooseksisteerimine”.
Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise lõppemise järel sai alguse Euroopa julgeoleku- ja koostöö protsess ehk Helsingi protsess. (sellest on välja kasvanud OSCE - Euroopa Julgeoleku- ja Koostöö Organisatsioon)

• algasid ka läbirääkimised desarmeerimise ehk relvastuse vähendamise vallas
  

1972 sõlmiti Moskvas SRP-1 (ka: SALT ) leping. Sellega USA ja NSV Liit piirasid strateegilist relvastust. ( strateegilised relvad=võimsad relvad, mis toovad võidu, näiteks tuumapomm ja selle kandja)
Selle lepinguga kumbki pool külmutas 5 aastaks rakettide ja pommitajate arvu ( 2400 ühikut). See tähendab, et relvastust ei vähendatud, kuid hoiduti seda suurendamast.
1973. aastal Viini läbirääkimistel hakati rääkima relvastuse vähendamisest, kuid esialgu tulemusteta.

• SRP-1 aegus 1977, kuid vastastikusel kokkuleppel peeti sellest kinni edasi. Samal ajal valmistati ette SRP (SALT)-2 lepingut, mis nägi ette kandurite ehk tuumapommi kohaletoimetajate arvu vähendamist. Leping sai valmis 1979. Kuid samal aastal viis NSV Liit oma väed Afganistani. SRP (SALT)-2 ei jõustunud!
  

1981 sai USA presidendiks Ronald Reagan . USA alustas nüüd NSV Liiduga START läbirääkimisi strateegilise relvastuse vähendamise üle.
Läbirääkimised 1981 Genfis algasid edutult. Kui USA seadis Lääne-Euroopas üles nn. euroraketid (=ülitäpsed keskmaaraketid), siis NSV Liidu delegatsioon lahkus läbirääkimistelt.
USA alustas Reagani ajal ka nn. tähesõdade programmi, teise nimetusega strateegilise kaitsealgatuse programmi. See tähendas kosmose militariseerimist, et kaitsta USAd strateegiliste relvade eest.
NB! Üldiselt Reagani presidendiks oleku ajal so. 1980. aastatel USA ja NSV Liidu suhted halvenesid.
Reagan nimetas NSV Liitu “kurjuse impeeriumiks” (Afganistani sõja pärast), mille pärast NSV Liit eriti pahandas.

• 1991 juulis kirjutasid USA (G. Bush ) ja NSV Liit (M. Gorbatšov) START-1 lepingule alla . Lepinguga vähendati mõlema riigi tuumarakettide ja pommitajate arvu 1/3 võrra.
  
• 1991. aasta lõpul NSV Liit lagunes ja sellega seoses tekkis neli uut tuumariiki – Venemaa, Ukraina , Valgevene ja Kasahstan . 1992 kõik need neli riiki ratifitseerisid (=kiitsid heaks, kinnitasid) START-1 lepingu ja asusid tuumarelvi hävitama.
  
• 1993 sõlmiti USA ja Venemaa vahel START-2 leping, millega taas tuumarelvastust vähendati.
  

NB! NSV Liidu lagunemisega 1991. aasta lõpul lõppes külm sõda.
Konfliktid maailmas siiski jätkuvad.