TALLINNA
ÜLIKOOL
Matemaatika ja Loodusteaduste Instituut
Loodusteaduste
osakond Jana
Paju Pilved ,
tuli ja äikeReferaat
Juhendaja :
professor PhD Tõnu
Laas
Tallinn
2012
SISUKORDSISSEJUHATUS 3
1.Pilved 4
1.1.Pilvede teke 4
1.2.Pilvede tähtsus 5
1.3.Pilved mujal meie päikesesüsteemis 5
1.4.Udu 5
1.4.1.Massisisesed udud 7
1.4.2.Frondiudud 8
1.4.3.Hägu 8
1.5.Udu hajutamisest 8
1.6.
Sudu 9
1.6.1.”Londoni tüüpi” sudu 9
1.6.2.“Fotokeemiline” sudu. 10
1.6.3.Biomassi põletamine: kahe sudu segu 10
1.7.Somp 10
2.Tuli 12
2.1.Põlemine 12
2.1.1.Leegitsemine 13
2.1.2.Hõõgumine 13
2.1.3.Põlemise
saadused 14
2.2.Mis
kustutab ? 14
2.3.Kas tuli saab vee all põleda? 14
2.4.Tuli ilma gravitatsioonita? 14
3.Äike 16
3.1.Välk 16
3.1.1.Välgu tekkimine 17
3.1.2.Müristamine 19
3.2.Keravälk 19
3.2.1.Keravälgu
saladus 20
3.2.2.Helmesvälk 21
3.3.Kuidas välku uuritakse? 21
3.4.Kui sageli esineb äikest? 22
3.5.Kuidas välk mõjub? 23
3.5.1.Milline on pikselöögi mõju inimese organismile? 23
3.5.2.Miks on äike ohtlik vees olevatele inimestele aga mitte veeasukatele? 23
3.6.Põnevaid fakte 24
KOKKUVÕTE 25
KASUTATUD KIRJANDUS 26
SISSEJUHATUS
Antud
töö eesmärgiks on uurida udu, sudu ja pilvede tekkemehanisme ja
eripärasid. Samuti lähemalt uurida kuidas ja miks ilmneb äike ning
tuua pisutki selgust inimeste silmis müstilise keravälgu
iseloomust.
Töös
vaadeldakse ka, mida kujutab endast tuli (täpsemalt
põlemisreaktsioon) füüsikalisest
aspektist , kuidas põlemine
toimub, mis põleb ja kustutab. Leida vastus küsimustele, kas tuli
saab vee all põleda ja kuidas põleb tuli ilma
gravitatsiooniväljata.
Pilved
Pilved on kolloidsed süsteemid, mis koosnevad õhus hõljuvatest
väikestest veepiisakestest, jääkristallidest või kõige
sagedamini nende segust .
Varasematel aegadel on peetud pilve
olemasolu määratlemisel väga oluliseks visuaalset eristamist –
kui silmaga ei olnud eristatav , ei olnud ka pilve. Kaasajal loetakse
pilvedeks ka selliseid kolloidseid süsteeme, mida saab detekteerida
vaid ka näiteks radari abil.
Pilvi uurivat meteoroloogia haruteadust nimetatakse nefoloogiaks või
pilvede füüsikaks. [1]
Pilvede teke
Kõige lihtsam oleks öelda, et pilved tekivad, kui soe veeaururikas
õhk jõuab kõrgemal asuvatesse jahedamatesse õhukihtidesse. Õhk
tõuseb tavaliselt, kas maapinna ebapüsiva soojenemise tagajärjel
konvektsioonivooludena, takistusi ületades (mäeahelikud) või
frontidel.
Kui õhk tõuseb piisavalt palju, nii et see jahtub sisseenergia
kulutamise tagajärjel kastepunktini,
tekivad pilved tänu
veeauru kondenseerumisele (kondensatsioonituumadele) või
sublimeerumisel1.
[1] [2]
Siseenergia kulub õhuosakese tõusmisel paisumisele, sest soojusvahetus ümbritseva keskkonnaga on tühine ehk protsess on
praktiliselt adiabaatiline. Seejuures jahtub õhk peaaegu 1°
iga saja meetri tõusu kohta (temperatuuri kuivadiabaatiline gradient ), kuid kondenseerumisel vabaneb varjatud soojus ja sel juhul
on langus umbes 0,6° saja meetri kohta (temperatuuri
märgadiabaatiline gradient), ent viimane pole konstant ja selle
väärtus sõltub õhurõhust ning temperatuurist. [2]
Kondenseerumine on võimalik ka sooja ja külma õhumassi
segunemisel, näiteks veekogudega seotud udud tekivad sageli
niiviisi. Kondensatsioonituumadena käituvad meresoola kübemed,
tahmaosakesed, bakterid jt hügroskoopsete omadustega
aerosooliosakesed. Sellised tuumakesed on väga olulised
kondenseerumisel, sest vastasel juhul pilvi ei tekiks, isegi kui õhk
oleks üleküllastunud. [2]
Oluline on pilvede tekkimisel ka
ümbritseva õhumassi temperatuuri muutus kõrguse suurenedes –
näiteks piisavalt suure vertikaalse negatiivse temperatuurigradiendi
puhul on vertikaalsed õhuvoolud soodustatud ja seega samuti pilvede
tekkimine. Sel viisil tekivad konvektsioonipilved. Kui õhumassid
segunevad või õhk tõuseb aeglaselt, tekivad teistsugused
pilvetüübid, nagu kiht- ja kihtrünkpilved ja mitmesugused
pilvedesegud. [2]
Pilvede tähtsus
Pilved
ei paku üksnes silmailu või avastamisrõõmu, vaid neil on looduses
ka mitmeid olulisi rolle:
- pilved reguleerivad Maa energiabilanssi, sest peegeldavad ja hajutavad päikesekiirgust, kuid takistavad soojuskiirguse lahkumist ;
- pilved osalevad hüdroloogilises tsüklis, sest on olulised sademete moodustumises ja seega näiteks vee jõudmises sisemaale;
- pilved näitavad, mis atmosfääris toimub (liikumised ja protsessid, olles kaudseks aeroloogiaks);
- pilved mõjutavad õhuringlust näiteks sademete ja soojuse vabanemise kaudu;
- pilved osalevad soojuse ümberjaotamises nii atmosfääris vertikaalselt kui pooluste ja ekvaatori vahel (kondenseerumissoojus). [3]
Pilved mujal meie päikesesüsteemis
Pilved
kui kolloidsed süsteemid eeldavad atmosfääri olemasolu ja neid
tekib seega kõikidel planeetidel ja kuudel, kus on atmosfäär ja
midagi, mis saab kondenseeruda.
Näiteks
Marsil on väga hõre atmosfäär ja temperatuur on üldiselt väga
madal, mis võimaldab vähesel veeaurul kondenseeruda. Ainsad pilved
peale tolmupilvede, mida Marsi taevas näha saab, on jääkristallidest
koosnevad kiudpilved .
Veenusel on atmosfäär palju tihedam kui Maa oma ja seetõttu on
seal võimalik tiheda pilvkatte tekkimine ja nii ongi, et Veenus on
kaetud pidevalt paksu pilvkattega, mis koosneb
väävelhappetilgakestest.
Saturni
kuul Titanil koosnevad pilved usutavasti metaanitilgakestest ja seal
sajab ka metaanivihma või -lund.
Võimsad
atmosfäärid koos võimsate pilvkatetega on Jupiteri-tüüpi
planeetidel. [2]
Udu
Kui
pilvede tekkel kirjeldatud kondensatsioon õhus toimub maapinna
lähedal, siis tekib udu või hägu. Udu korral on nähtavus
horisontaalsuunas alla 1 km, hägu korral aga 1-10 km. Udu koosneb
tavaliselt 0,005-0,05 mm läbimõõduga piisakestest.
Negatiivsetetemperatuuride korral on udus enamasti allajahtunud piisad . Ainult väga madalatel temperatuuridel võib udu koosneda ka
jääkristallidest. Udu on valkja värvusega (tingitud kiirguse
hajumisest veepiiskadelt) ja tekitab niiskusetunnet. [4]
Reljeefse pinnamoega maastikul tekib udu, kui õhk liigub mööda
mäekülge ülespoole ja jahtub adiabaatiliselt (temperatuur muutub
rõhu muutuse tõttu); üksiti peab õhumass olema piisavalt
stabiilne (tõusvate õhuvoolude ehk konvektsiooni asemel tekib
kondenseerumine). Udu tekib tavaliselt just tuulepoolsel mäeküljel.
[5]
Võrdlemisi oluline on udu tekkes või kadumises tuule mõju. Selle
tugevnedes segunevad niiskus ja soojus kiiremini, mistõttu udu
tõenäosus väheneb. Keskmise või tugeva tuule korral areneb udu
vaid siis, kui aluspinnalähedane õhukiht jahtub küllalt kiiresti.
Kiirgusliku udu korral (nõrk tuul ja selge öö) jahtub õhk umbes 1
ºC paarimeetrises kihis, mistõttu tuule tugevnedes kaob kiirguslik
udu kergesti. Kuid advektiivne udu võib ilmneda ka tugeva tuule
korral, kuna jahtumine on sel juhul tavalisest palju võimsam. [5]
Kui udu kujuneb talvel külma lumepinna kohal või liigub sinna, siis
kaotab ta osa oma niiskusest; kui jahtumine pole seejuures küllalt
kiire, siis udu nõrgeneb ja kaob sootuks. Põhjus seisneb vee ja
lume veeauru rõhkude erinevuses, mis on suurim temperatuuril –12
ºC (udu tekke tõenäosus on kõige väiksem temperatuuril –10 ºC
kuni –15 ºC). Eestis üsna harv nn. lumeudu tekib, kui temperatuur
jääb vahemikku 0 ºC kuni –10 ºC või küünib alla –15 ºC.
Kui temperatuur langeb aga väga madalale (–29 kraadini) ja
õhuniiskus on 100%, siis arenevad veepiiskade asemel hoopis
jääkristallid, seda laadi udu nimetatakse külma- ehk jääuduks.
Lume osa udu tekkes võib märgata eriti kevadel või ka üldiselt
lume sulades, mil lumepinna temperatuur on umbkaudu null kraadi,
õhutemperatuur aga tunduvalt kõrgem. Soojus liigub siis õhust
lumme ning energia kulub lume sulatamisele. Selleks, et õhu
küllastunud olek sulava lume kohal säiliks, on vaja intensiivset
niiske õhu juurdevoolu, mis taastaks kondenseerunud veeauru hulga.
[5]
Jäide on Eesti teedel talvel üsna tavaline, aga sageli ka ohtlik
nähtus. Kui lääne poolt saabuv soojema õhuga madalrõhuala liigub
jahedama Eesti kohale, põhjustades advektiivse udu, siis sama
tsükloni soojas sektoris sadav uduvihm tekitab teedele läbipaistva
või poolläbipaistva kihi, mida rahvasuus nimetatakse ka mustaks
jääks. [5]
Massisisesed udud
Massisisesed
udud tekivad vaadeldava õhumassi sees.
Udu
tekkimiseks peab alumise õhukihi temperatuur langema alla
kastepunkti. Selline jahtumine
toimub
peamiselt külmema aluspinna mõjul. [4]
Radiatsioonilised ehk kiirgusudud
Kui aluspind jahtub tugeva efektiivse kiirguse tagajärjel, siis
nimetatakse vastavaid udusid radiatsioonilisteks ehk kiirgusududeks,
mis on õigupoolest nn. kohalik udu: tavaliselt öösel või
varahommikul selge vaikse ilmaga kiirgusliku jahtumise tõttu
tekkinud; eelduseks on lisaks peaaegu selgele ööle ka nõrk tuul ja
piisav niiskus maapinna lähedal. Temperatuuri ööpäevane suur
kõikumine soodustab kiirguslike udude teket, mistõttu on neid
Eestis tihti kevadel ja sügisel sisemaal, kõige sagedamini orgudes
ja soistes paikades. Sedasorti udu hajub tavaliselt mõne tunni
jooksul pärast päikesetõusu. Jäävaba mere kohale kiirgusudu ei
arene, kuna seal on temperatuuri ööpäevane kõikumine väga väike.
[4] [5]
Advektiivsed udud
Eestis on kõige levinumad “sisserännanud” udud, mis ilmuvad kui
soe niiske õhuvool liigub külmema aluspinna kohale ja jahtub
seejuures alla kastepunkti. Selliseid udusid nimetatakse
advektiivseteks. Advektiivne udu on ududest tihedaim ja püsib kõige
kauem: võib kesta isegi päevi. Udu sagedus ei olene sellest, kas on
öö või päev. Kuna advektiivse udu teke eeldab õhu liikumist
ühest paigast teise, on esialgu vajalik tugevam tuul, mis tasapisi nõrgeneb – see juhtub madalrõhkkonnaga seotud sooja frondi järel
ehk tsükloni soojas sektoris. Sedalaadi udu teket ja liikumist saab
hõlpsasti jälgida ilmakaartidelt, üksiti on seda kiirguslikust
udust palju kergem prognoosida.
Kui näiteks talvel soe ning niiske õhk tungib külmale mandrile,
jahtub ta tugevasti ning tekib tihe udu. Analoogiliselt kujunevad
võrdlemisi tihedad udud kevadel merel, kui sinna valguvad soojad mandrilised õhumassid. Merel ongi udusid rohkem soojal aastaajal,
mandril aga külmal aastaajal. Mere puhul ongi suurem osa ududest
advektiivsed.
Advektiivne udu oma pika paigalpüsimisega eriti lennu- ja
laevaliiklust. [4] [5]
Segatüüpi ehk radiatsioonilis-advektiivne udu
Võrdlemisi
sageli esineb ka segatüüpi ehk nn radiatsioonilis-advektiivseid
udusid.
Veekogude
kohal (jõgedel, järvedel) võivad esineda ka nn auramisudud.
Põhjuseks on siin vee auramine soojemalt veepinnalt külmemasse
õhku. Õhk veekogu kohal küllastub veeauruga ning üleliigne aur
tiheneb uduks. Sellised udud esinevad tavaliselt hilissügisel.
Talvel esineb neid külmumata meredel või jäälahvandustel.
Haruldaselt intensiivne udu oli näiteks Tartus Emajõe orus 19.
novembril 1958.a. See udu halvas tunduvalt autoliiklust, sest
nähtavus vähenes mõne sammuni. [4]
Frondiudud
Omapärase
tekkelooga on nn frondiudud, mis on seotud õhumasside
kokkupuutepiirkondadega.
Neist
ududest on kõige tüüpilisem sooja frondi udu. Sooja frondi
piirkonnas langeb laussademeid. Vihmapiiskadelt toimuva auramise tagajärjel võib õhuniiskus märgatavalt suureneda . Õhurõhu
langus frondi piirkonnas kutsub aga esile õhu adiabaatilise
jahtumise, isegi mitme kraadi võrra. Viimane omakorda tingib
kondensatsiooni ning udu. Olenevalt sellest, kui intensiivselt udud
tekivad, võib nende tihedus olla võrdlemisi erinev. Tiheduse
suurenemisega väheneb aga nähtavus (viimast hinnatakse tavaliselt
rõhtsuunas). [4]
Hägu
Hägu
on palju hõredam kondensatsiooniproduktide kogum kui udu. Tema
piisakesed on ka väiksemad (läbimõõt alla 0.0005 mm). Seetõttu
on ka nähtavus hägus suurem kui udus (1-10 km). Värvuselt on ta
hallikas. Vähese veesisalduse tõttu ei tekita hägu niiskusetunnet.
[4]
Udu hajutamisest
Loodusliku
udu hajutamiseks pole senini leitud veel küllalt efektiivseid meetodeid . Praktilisi tagajärgi on siiski saavutatud piiratud
territooriumidel, näiteks lennuväljadel. Parimaid tulemusi on seni
saadud hügroskoopsete aineosakeste puistamisega õhku. Viimased neelavad veeauru, mistõttu õhu relatiivne niiskus väheneb. See
omakorda kutsub esile piisakeste auramise ning udu hajumise . Õhu
soojendamine udupiisakeste aurustamiseks pole küllalt tõhus ja on
liiga kulukas . Teatavaid tulemusi on saadud ultrahelisireeniga.
Ultrahelilainete mõjul udupiisakesed liituvad suuremateks tilkadeks
ning sadestuvad maha. [4]
Sudu
Sudu on teatud tüüpi õhusaastet näitav mõiste, mis koondab
endasse kaks sõna – “suits” ja “udu”. Eeskuju mõiste
leiutamiseks saadi inglisekeelsest terminist “ smog ”, mis
ühendab sõnu “smoke” (suits) ning “fog”
(udu). Termini mõtles välja Harold Antoine des Voeux Suurbritannias
1905. aastal. Sellega tähistas ta kivisöe põlemisel atmosfääri
paiskuvate väävliühendite poolt tekitatud tumedat ning mürgist
suurlinnade kohal hõljuvat pilve, mis tappis tuhandeid inimesi kogu
riigis. [6] [5]
Sudu näol on seega tegu on teatud tüüpi õhureostusega. Nähtavus
on sudu korral alla 10 km (võrdne uduvinega), aga õhus leidub
väikesi piisakesi, mis on liikluse või tehase poolt tekitatud aerosoolid ja saasteained. [5]
Selgitamaks, et sudu pole ainult tänapäeva probleem, võib tuua
näiteks Eesti ajaloost kirjalikult üles täheldatud fakti: 1730 .
oli nii kuiv suvi, et muidu läbipääsmatutest soodest võis
ratsahobusega läbi kapata. Juunis püsis üle nädala tihe udu,
paljudest metsatulekahjudest nii suitsune, et päike paistnud taevast
nagu tulekera, ilma vähimagi läiketa. Põua tõttu äpardus
suvivili, kapsa sõid ära aga kapsaussid, kes oma mustusega kapsad
nii ära määrisid, et kapsaaiad väljakannatamatult lehkasid
(väljavõte raamatust “Inimene ja ilm”). [5]
”Londoni tüüpi” sudu
Sudunähtusest hakati rääkima rohkem, kui 1952. aasta detsembri
alguses tekkis Londonis niiske õhu ja kivisöega kütmise tagajärjel
õhus tihe tahmapilv ja vääveloksiidi (SO2)
kontsentratsioon tõusis õhus 7 korda kõrgemaks.
Selline olukord püsis tänu vaiksele ja niiskele ilmale 10 päeva:
tulemusena hukkus üle 4000 inimese. Kahetsusväärse juhtumi
tagajärjel sai sudu endale nimeks ”Londoni tüüpi sudu”.
Nähtavus on seda tüüpi sudu korral vaid mõnikümmend meetrit ning
õhuniiskus kõrgem kui 85%. Peamine sudu tekke põhjus on kivisöe
põletamine, mille tagajärjel satuvad atmosfääri tahmaosakesed
ning väävli oksiidid , sest kivisüsi sisaldab väheses koguses
väävlit. Kui õhk on veeaurust küllastunud, siis saavad tahm ,
väävli oksiidid ning vesi kombineeruda ja moodustada nähtavust
halvendava ning inimeste tervist ohustava happelise reaktsiooniga
pilve ehk sudu. Londoni tüüpi sudu teke on seega aktiivsem niiskete ja sompus ilmadega ning seda eelkõige tööstusrajoonides.
Tänapäeval esineb seda tüüpi sudu harvem, sest kivisütt enam nii
laialt kütteks ei kasutata. [5] [7]
“Fotokeemiline” sudu.
Kaasaegsem, fotokeemiline sudu (nähtavus 1,5-8 km, õhuniiskus
madalam kui 70%) ei teki mitte vihmase või niiske ilmaga, vaid pigem
vastupidi, sest selle tekkeks on vaja päikesevalgust. Tegemist pole
seega mitte udu, vaid nähtavust halvendava vinega. Fotokeemiline
sudu tekib lämmastiku oksiidide ning lenduvate orgaaniliste ühendite
vahelise reaktsiooni kaasabil. Saadusteks on aerosoolid ning osoon.
Seda tüüpi sudu tekib peamiselt suurlinnades, kus on palju
mootorsõidukite heitgaase ning tööstuslikku atmosfäärisaastet.
[5]
Biomassi põletamine: kahe sudu segu
Sudu võib tekkida ka biomassi põlemise tagajärjel. Näiteks
tekitavad suured metsapõlengud laialdastel aladel nähtavust
halvendavat vinet. Biomassi põlemise tagajärjel tekkinud sudu on
oma omadustelt tihti kahe peamise sudutüübi segu.
Sudu võimendavaks asjaoluks on temperatuuriinversiooni esinemine
atmosfääri alaosas. See tähendab seda, et vahetult maapinna
lähedal olevas õhukihis on temperatuur madalam kui selle kohal
olevas õhukihis. Seetõttu ei saa õhk kõrgele tõusta ning sudu hajumine on takistatud. Samuti on oluline, et ei esine tugevat tuult ,
sest see puhuks sudu linnade kohalt minema.
Viimastel aastatel on kuulsust kogunud “ Moskva sudu”, mis leidis
aset 2002. aasta suvel. Sudu tekkis, kui Venemaad tabasid juulist
septembrini üksteise järel mitu kuumalainet (õhutemperatuur enam
kui 32ºC). Sademeid registreeriti tavapärase 350 mm asemel vaid 150
mm. Metsad ning turbarabad põlesid ja eraldasid suitsu,
heitgaase lisasid ka sõidukid ja tehased (nähtavus langes alla 2
km). Sudu tagajärjeks oli suremus Moskvas erakordselt suur, samuti
olid haiglad täis hingamisteede haigusi põdevaid inimesi. [5]
Somp
Lisaks
niisektele sumestustele, nagu udu, sudu ning hägu, mis koosnevad
kondensatsiooniproduktidest, on olemas veel ka kuivad sumestused, mis
sarnaselt eelmainituile samuti vähendavad nähtavust.
Sombud
koosnevad aga tahketest osakestest (tolmust, suitsust jne) ja on,
nagu öeldud, kuivad sumestused. Päike paistab läbi sombu kollakana
või punakaskollakana. Kaugemal olevatele tumedatele esemetele annab
somp sinaka varjundi.
Vastavalt
tekkimistingimustele eristatakse: tolmusompu (tingitud
tolmust), suitsusompu (tingitud suitsust), põuasompu ehk
sondu (tingitud põlemistest ning kõrbemistest põua tagajärjel),
linnasompu. Nähtavus sombu korral on tavaliselt üle 1 km,
kuid tiheda sombu puhul isegi ainult mõnikümmend meetrit. [4]
Tuli
Üheks üldiselt aktsepteeritavaks tule või põlemise
definitsiooniks on kiire oksüdatsioonireaktsioon2
kõrgetel temperatuuridel, millega kaasnevad gaasiliste
reaktsioonisaaduste temperatuuri järsk tõus, intensiivne soojuse
eraldumine ja harilikult ka valguskiirgus . [8]
[9] Olgugi, et oksüdatsiooniprotsessid ilmnevad pidevalt meie umber,
näiteks metallpindade roostetamine ja toitainete metabolism
elusorganismides, eristab põlemist teistest just reaktsiooni
toimumise kiirus.
Põlemine
Nagu öeldud, põlemise protsessi seostatakse tavaliselt kütuseks
oleva aine oksüdeerumisega hapniku juuresolekul ning kuumuse ja
valguse eraldumisega.
Keemilisest aspektist on oksüdatsioon elektronide kaotamine. Et
oksüdatsioon saaks toimuda, peab protsessis osalema nii redutseeruv
toimeaine kui ka oksüdeeriv toimeaine (milleks tavaliselt on
hapnik). Lisades juurde veel kuumuse ehk süüteallika, hakkavad
kütuse ning hapnikumolekulid saadud energia arvelt kiiremini
liikuma. See energia kandub juba liikuvatelt osakestelt edasi
järgmistele, tekitades nii ahelreaktsiooni. Põlemine kui reaktsioon hakkab toimuma siis kui kütus hakkab elektrone kaotama ning hapnik
neid samu elektrone endaga siduma. Selline eksotermiline elektronide
ülekande tagajärjel hakkab eralduma soojuskiirgus .
Põlemisprotsessi
toimumiseks vajalikke komponente selgitab kõige paremini Joonis 1. Tule tetraeeder. Oxygen - hapnik, heat - kuumus, fuel - kütus, chain reaction - ahelreaktsioon .,
kus on neli elementi: [9]
- kuumus või süüteallikas– mis viib protsessis osaleva materjali/aine süttimistemperatuurini (kuumad pinnad, elektriseadmed , lahtine tuli)
- kütus või põlev materjal, millega protsess saab toimuda; Joonis 1. Tule tetraeeder. Oxygen - hapnik, heat - kuumus, fuel - kütus, chain reaction - ahelreaktsioon. [22]
- oksüdeerija – igapäevases elus on selleks hapnik, mis aitab tuld alal hoida;
- eksotermiline keemiline ahelreaktsioon põlevas aines.
Põlemisreaktsiooni
lõpetamiseks piisab kui elimineerida protsessist üks
komponentidest. Sel põhimõttel töötavad ka tulekustutid . [9]
Põlemisprotsess
kui selline esineb kahel viisil:
Mõlemad
põlemislaadid võivad esineda iseseisvalt või ka kombineerituna
koos. Põlevate vedelike ja gaaside puhul ilmenb vaid leegitsemine.
Samas tahkete materjalide juures, näiteks puit, õled, süsi,
esinevad mõlemad põlemislaadid korraga. [9]
Leegitsemine
Leegitsemine
kujutab endast leegiga põlemist. Leegitsemise puhul toimub tahkete
ning vedelate kütuste aurustumine.
Niisiis leegitsemise korralkantakse nii tahkete kui vedelate kütuste aurud ja suitsuvine tõusvate soojade õhu vooludega eemale
põlemisprotsessi reaalsest toimumiskohast ning neid aure me näemegi
tulena. Sellist gaasi või auru tekkimist kütusest nimetatakse
pürolüüsiks.
Kui leek on juba tekkinud hakkab leegist kanduma järjest rohkem soojust
kütusele, mistõttu jätkub lenduvate gaaside eraldumine, mis hoiab
põlemisprotsessi kestmas. Leegitsemise jätkumiseks on vaja suurt
põlemiskiirust ning protsessi energiatoodang peab olema suurem kui energiakaod , mis on tingitud soojusjuhtivusest, konvektsioonist ning
radiatsioonist. Kui energiakadu on suurem kui vabastatav energia, kustub tuli ära.
Leegitsemine
ilmneb näiteks juhul kui kütus ning hapnik on segatud enne
süütamist, näiteks Bunseni põleti või gaasipliit. [9]
Hõõgumine
Hõõgumine
on leegita põlemine, mis toimub madalal temperatuuril ja aeglaselt.
See põlemise vorm areneb kui hapnik reageerib otseselt tahkete
kütustega.
Hõõgumise
korral tekib kütusest oluliselt rohkem toksilisi ühendeid, kui
leegiga põlemise korral. [10]
Põlemise saadused
Kui
kütus põleb, siis lagunevad tema molekulid aatomiteks, mis ühinedes
hapnikuga moodustavad teistsuguseid molekule. Suurem enamus
kütteainetest on süsivesinikud, nagu ka näiteks metaan CH4.
Süsivesikud saavad põleda õhus, kus on umbes 21 % hapnikku. Kui
põlemine on täielik, siis on saadusteks gaasiline süsinikdioksiid
CO2 ja
veeaur H2O.
Kui
hapnikuga varustamine on piiratud, siis sisaldavad põlemisproduktid
mürgist vingugaasi süsinikdioksiidi CO ja tahma, mis on üks
süsiniku esinemisvormidest.
Puhtas hapnikus põlevad kütused erakordselt ägedalt. Atsetüleengaasi C2H2 ja hapniku segu põleb 3300º C juures, mis on piisav kuumus terase
keevitamiseks.
Mis kustutab?
Juhul
kui põlemisprotsess on juba tekkinud saab see lõppeda:
- kui elimineerida kütus või oksüdeerija (või kui kumbki neist otsa saab, sel põhimõttel töötavad näiteks paljud ABC liiki tulekustutid);
- temperatuuri vähendades (näiteks vee abil);
- ergastatud molekulide hulga vähendamise ning ahelreaktsiooni lõppemise tagajärjel. [9]
Kas tuli saab vee all põleda?
Lühikene
vastus sellele küsimusele on, et saab küll. Küsimus on pigem
selles, missugused ained ja kuidas saavad vee all põleda?
Vee
all saavad põleda näiteks magneesium ja naatrium . See on võimalik
tänu sellele, et nad reageerivad veega väga aktiivselt, moodustades
hüdroksiide. See protsess lõhub vee molekulides esinevad hapniku
ning vesiniku omavahelised sidemed ning selle tagajärjel ilmneb
energia vabanemine nagu eksotermilistes reaktsioonides ikka.
[11]
Tuli ilma gravitatsioonita?
Maa
gravitatsiooniväljas on harjutud leegiga nagu Joonis 2. A - küünlaleek gravitatsiooniväljas; B - küünlaleek null-gravitatsioonis.
A poolel. A B
Joonis 2. A - küünlaleek gravitatsiooniväljas; B - küünlaleek null-gravitatsioonis.
Ilma
gravitatsiooniväljata aga näeks selle sama küünla leek välja
nagu joonise B pool. Esiteks puuduks konvektsioon ning seetõttu, ei
koonduks leegi temperatuur leegi tippu ning reageerimisel hapnikuga
oleks kogu leek ühtlase värvusega ning kujult kera – nagu
avastati katses, kus põlesid nullgravitatsioonis kaks kütusetilka.
Konvektsiooni puudumise tõttu oleks raskendatud ka oksüdeerija
ligipääs kütusele ning seetõttu kustuks selline leek suhteliselt
kiiresti. [12]
Äike
Paljudel
rahvastel on legende sellest, kuidas inimesed said „jumaliku tule“.
Ka Eesti rahvausundis on tuntud Äike, Pikker või Pikne .
Kreeka
müüdis räägitakse, et kunagi oli tuli ainult jumalate käsutuses.
Inimesed elasid pimeduses ja külmas, toitu söödi toorelt. Ühel noorel jumalal, Prometheusel, hakkas inimestest kahju ning seetõttu varastas ta jumalatelt tule ja tõi selle inimestele. [13]
Seda
müüti oleks ilmselt kõige õigem tõlgendada järgmiselt –
kunagi kauges minevikus said inimese tule välgult, mis lõi kuiva
puusse ning pani selle põlema.
Tegemist
on põneva loodusnähtusega, mis sisendab aukartust veel
tänapäevalgi. Ent mida välk endast kujutab?
[13] [14]
Äike
ehk pikne on elektriline atmosfäärinähtus, mis ilmneb välkude ja
müristamisena. Äike võib tekkida rünksajupilvede korral.
Kaasnevad hoovihm , rahe ja tugevad tuuleiilid. [14]
Kohalikku ehk õhumassisisest äikest põhjustavad tõusvad
õhuvoolud, mis tekivad maapinna ebaühtlase soojenemise tagajärjel
harilikult pärast keskpäeva, mere kohal ka öösel ja hommikul .
Frondiäike puhkeb enamasti külmafrondil tekkivais pilvedes . Sel
juhul muutub ilm pärast äikest jahedamaks. Frondiäike hõlmab
suuremat piirkonda ja on kestvam kui kohalik äike. [14]
Välk
18.
sajandil tehti kindlaks, et äikesepilvedes ilmnev välk pole muud,
kui hiiglaslik sädelahendus.
Täna teatakse , et sädelahendus ilmneb, kui vooluallikas ei ole võimeline
sõltumatut elektrilahendust pikema ajavahemiku vältel säilitama.
Sädelahendus kestab lühiajaliselt, seda seetõttu, et lahenduse
ajal toimub märgatav pinge langus. [15]
Äikese
korral on umbes 3 cm diameetriga välgukanalis voolutugevus tavaliselt umbes 10 000 – 20 000 A, lahendus kestab mõnikümmend
μs. Välgu koguenergia jääb tavaliselt alla tuhande
kilovatttunni. Sõltumatu elektrilahendus
äikesepilve ja Maa vahel lakkab iseenesest pärast mõnda
välgulööki, sest välgu plasmakanalit läbiv elektrivool neutraliseerib peamise osa äikesepilve elektrilaengust. [15]
[16]
Välgu tekkimine
Välk
tekib ainult äikesepilves. Ka põuavälk (nn pälk), mille sähvatust
võib vahel näha öises pilvitus taevas, pärineb pilvest. Sellisel
juhul on äike lihtsalt nii kaugel, et pilve ei ole näha ja
müristamist ei ole kuulda.
Põhimõtteline
välgu tekkimise skeem on esitatud [17]Joonis 3. Põhimõtteline välgu tekkimise skeem 1. [17] [18]Joonis 4. Põhimõtteline välgu tekkimise skeem 2. [18]
Seejuures
tuleks välja tuua, et pilve(osade) elektriline laeng sõltub
sellest, millest pilv koosneb - suured raheterad ja veepiisad omandavad õhuga hõõrdumisel negatiivse laengu ning väikesed
piisad positiivse laengu. Joonis 3. Põhimõtteline välgu tekkimise skeem 1. [17]
Välgu
energia allikaks on tõusev õhuvool, mille algpõhjus on õhu
soojendamine maapinna poolt. Soe õhk on kergem ja tõuseb üles. Kui
veeaur hakkab tõusvas õhuvoolus kondenseeruma, siis eraldub veel
lisasoojust ja protsess läheb laviinina käima. Äikesepilve keskel
vertikaalselt üles puhuv tuul kiirusega kuni 50 m/s võib kanda
hõljuvas olekus poolekiloseid raheterasid. Vertikaaltuul käivitabki
pilve staatilise elektri generaatori, mille mehhanism on üsna
keeruline. Enamus suuri raheterasid ja tilku kannavad negatiivset ja
väikesed tilgad positiivset laengut. Niiviisi viib tuul positiivse
laengu maapinnalt üles kuni elektriväli kasvab nii tugevaks , et
algab äike. [16] Joonis 4. Põhimõtteline välgu tekkimise skeem 2. [18]
Tavaline
välk algab pilves ja levib siksakiliselt mõnekümne meetri pikkuste
sammliidriteks nimetatavate sädemetena, ühe sammu aeg on 20-50
mikrosekundit. Liider kannab negatiivset laengut allapoole ja kui ta
jõuab maapinna lähedale, siis kasvab elektriväli maapinnal nii
tugevaks, et seal algab uus säde. See on liidrist märksa võimsam
ja sirutub sirgjooneliselt liidrile vastu. Kui liider ja vastutulev
lahendus maapinnast mõnekümne meetri kõrgusel ühinevad, siis
sulgub juhtiv voolukanal ja tuhandikuks sekundiks tekib midagi pilve
ja maa vahelise lühiühenduse taolist. Selles staadiumis vabanebki
välgu energia. Enamasti aga ei jõua välgu ülemist otsa ümbritsev
elektrilaeng tuhandiksekundi jooksul maha laaduda ja umbes kümnendiku
sekundi pärast tekib uus ja pea sama võimas lahendus nüüd juba
ette kuumutatud ja ioniseeritud kanalit pidi. Välgulahendus võib
niiviisi korduda kuni kümme korda enne kui välgu ülemise otsa
ümbrusesse kogunenud laeng ammendub. Eesti kliimas piirdub välk
tavaliselt vaid 1-5 lahendustsükliga ja kestab kokku alla poole
sekundi. [16]
Enamik välkudest algavad ja lõpevad äikesepilves ning nad ei
põhjusta muud, kui valgusesähvatust, müristamist ja keemilisi
reaktsioone.
- Välgud oksüdeerivad aastas umbes 3 miljonit tonni lämmastikku, mis on üle ühe protsendi lämmastiku bioloogilisest ringlusest.
- Veerand välkudest ulatuvad maapinnani.
- 90% (põhjamaises Eestis veidi vähem) pilve ja maa vahelistest välkudest kannab maapinnale negatiivset elektrilaengut ja neid nimetatakse negatiivseteks välkudeks.
Välgu energia kütab õhku tema kanali kogupikkuses ja piksevardasse
püütud välgu energiast pole võimalik kasutada ühte protsentigi.
On üsnagi selge, et välkude püüdmine energia saamiseks ei ole tasuv ettevõtmine. Välke püütakse vaid nende uurimise eesmärgil.
[16]
Müristamine
Müristamine
on küll muljetavaldav ja hirmu tekitav nähtus, kuid üsnagi kahjutu ning lihtsalt uuritav ja seletatav .
Äiksetormidega
alati kaasnev müristamine ilmneb seetõttu, et välgukanalis ilmnev
voolutugevus tõstab temperatuuri kanalis ligikaudu 30 000 K3.
[15] [16] See
põhjustab omakorda suure rõhuerinevuse kanali ja ümbritseva
keskkonna vahel, mistõttu kanalis paisuv õhk tekitab lööklaine,
mida me tajume tugeva „pauguna“. Erinevalt viivu kestvast
välgust, kostub müristamine aga mitu sekundit. Seda ei põhjusta
aga pilvedevaheline kaja , nagu tihti arvatakse vaid hoopis see, et
välk on haruline ning mitmeid kilomeetreid pikk. Seetõttu jõuab
„pauguna“ tajutav lööklaine vaatlejani erinevatest kohtadest
erinevatel aegadel ning müristamine ei olegi oma põhimõttelt muud
kui vaatlejani jõudvate lööklainete „koor“. [16]
Kas
siis pilvedevaheline kaja ei mängi üldse rolli? Tegelikult tõesti
mitte. Oma ehituselt on, nagu eelpoolgi mainitud, pilved hõredad ja
seetõttu jääb kaja neilt inimkõrvale tajumatuks. Samas ei saa
väita, et kaja pilvedelt, kui nähtust, iseenesest olemas ei oleks.
On küll. Ülitundliku aparaadi, sonari, abil on seda ka võimalik
registreerida, ent inimkõrv ei suuda seda kaja tajuda. [16]
Keravälk
Keravälgu läbimõõt on enamasti 10 – 30 cm. Kujult on keravälgud
kas ümarad, pirni või lindikujulised. Mõnikord on keravälkudel ka
saba. Mõned inimesed on näinud keravälgu sees niiditaolist mustrit ja kirjeldavad keravälgu sisemust, kui "lõdvalt kokkukeritud
niidikera, mis on seest üleni täis helendavaid jooni". [14]
Keravälku võib heleduse poolest võrrelda täiskuu või 100 – 200
W elektripirniga. Enamasti on keravälgud punased, oranžid või
kollakad, harvem ka valged või sinakad. Keravälgu liikumiskiirus on
umbes sama suur kui jalakäijal. [14]
Mõnikord lagunevad keravälgud mitmeks osaks või muudavad kuju ja
värvust. Keravälgud ei ole eriti püsivad, kuigi võivad ilmneda ka
pikema aja vältel, enne kui plahvatavad. [14]
On tähele pandud, et keravälgu lähenemisel hakkavad
sisselülitamata elektrilambid helendama, televiisoriekraanid
virvendama ning raadiosaadetes on kuulda praginaid. Keravälk võib:
- panna plahvatama elektriseadmeid
- tekitada põletushaavu inimestel
- liikuda läbi seinte ja aknaklaaside, jättes järele väga väikseid auke.
Kui keravälk lennukiga kokku põrkab, siis keravälk plahvatab ja
tekib kõrvulukustav mürin ning pimestav valgussähvatus. [14]
Keravälgu saladus
Nii
kaua kui on keravälku teatud, nii kaua on püütud seda nähtust ka
selgitada, ent lõplikult ei ole seda suudetud teha siiani.
Võimalikke teooriaid on olnud läbi ajaloo mitmeid, ent sõelale
pole neist ükski jäänud kui “see ainus ja õige”.
Arvatavasti
on keravälgu temperatuur kõrge ja see tekitab sisisevat heli ning
teravat lõhna keravälgu läheduses. Need omadused on tekitanud
mitmeid teooriaid selle kohta, miks ja kuidas keravälk tekib, kuigi
midagi kindlat ei osata arvata. [14]
Sellegipoolest
on selles teooriate kaskaadis kaks tõenäolisemat. Esimene neist
põhineb elektri väljavoolu füüsikal. See teooria pakub välja, et
maapinda tabanud välgulöök liigub aeglaselt läbi maapinnas
olevate konduktiivkanalite. Selle tagajärjel tekib õhus kõrgepinge
väli4,
millest välja voogavast elektrist moodustubki keravälk [19]
Teise,
puht keemilise, teooria kohaselt ilmenb keravälk pärast seda kui
pikne on löönud sisse mingile pinnale, mis koosneb räni
dioksiidist ja süsinikust (suhtega 1:2). Välgu ekstreemne kuumus
paneb need kaks ainet omavahel reageerima, mistõttu tekib süsinik dioksiid ja räni nano-osakesed. Viimased kaks eemalduvad pinnast
pallikujulise pahvakuna, misjärel hakkab pall virvendama või
helkima räni oksüdeerumisprotsessi tõttu õhu käes, kui protsessi
tagasjärjel eraldub soojus ja valgus. [19]
Teine
teooria sai tuult tiibadesse pärast seda kui Prantsuse teadlased
suutsid räni nano-osakesi tekitada elektri toimel.
Olgugi,
et need teooriad selgitavad võimalikku keravälgu tekkemehanismi, ei
selgita need teooriad seda, miks või kuidas sattub keravälk majja
või mõningatel juhtudel ka näiteks lennukite sisemustesse.
Samuti
seab antud teooriad küsimärgi alla tõsiasi, et peale XRF5
analüüsi, mis viidi läbi keravälgu poolt markeeritud puutükiga,
ei saadud tõendeid, mis tõesti toetaksid ühtegi paljudest teooriatest .
Helmesvälk
Kettvälk ehk helmesvälk on keravälgust veelgi haruldasem välk,
mis koosneb tavaliselt kahekümnest kuni kolmekümnest kuni 10 cm
diameetriga kehast, mis liiguvad joonvälgu kanalis ja meenutavad
sätendavat helmekeed. Üksikute kerade vahel on vaid mõni
sentimeeter. Nähe kestab umbes pool sekundit. Enamasti on sellist
välku kohatud mägedes. [14]
Kuidas välku uuritakse?
Välgud on mitmekesised ja keerukad mitte ainult väliskujult vaid ka
füüsikalise mehhanismi ja struktuuri poolest. Välgu uurimused
moodustavad kõige suurema osa atmosfääri elektri teadusest.
Kõige lihtsam välgu uurimise meetod on öine aegfotograafia.
See annab küll ilusaid pilte, kuid vähe informatsiooni välgu
olemuse mõistmiseks. Lihtne meetod on ühendada piksevarras maaga
mitte otse vaid läbi elektrivoolu registreerimise seadme ja jääda
välku ootama. Paraku võib see ootamine kujuneda õige pikaks.
Eestis tuleb aastas ühe ruutkilomeetri kohta keskeltläbi üks välk
ja tavalist piksevarrast kasutades võibki ootama jääda. Välkude
tõsisema uurimise algusaastail olid atmosfäärifüüsikute
meeliskohad Eiffeli torn Pariisis ja Empire State Building New Yorgis . Tänapäeval eelistatakse aparatuur madalal asuvasse
vaatlusjaama valmis seada ja välk teadlastele sobival hetkel kohale
meelitada. Selleks oodatakse soodsat momenti (tavaliselt veidi pärast
äikesevihma vaibumist) ja lastakse vertikaalselt üles väike rakett , mis kerib poolilt ja veab enda järel peenikest traati (sellised raketid on sõjatööstuses seeriatootmises). Nii saadakse
pikk ja efektiivne piksevarras ning välgulöök on peaaegu kindel.
Välgu parameetrid registreeritakse ostsillograafe ja kaameraid
sisaldava keerulise aparatuuri abil. Joonis 5. Raketi abil süüdatud välk Floridas. Vasakul on näha plahvatanud traadi jälg, paremal korduvlahenduste tuulest kantud kanalid.
on raketi abil süüdatud välk Floridas. Vasakul on näha
plahvatanud traadi jälg, paremal korduvlahenduste tuulest kantud
kanalid. [16]
Välkude esinemist ja geograafilist jaotust uuritakse
satelliidifotode ja välgu raadiosignaale jälgivate maapealsete
vaatlusvõrkude abil. Meie lähinaabritest on vaatlusvõrguga kaetud
nii Rootsi kui Soome. 22. juulil 2005. a. avati Tõraveres esimene
välguandur, mille abil Eesti lülitub Soome vaatlusvõrku. [16] Joonis 5. Raketi abil süüdatud välk Floridas. Vasakul on näha plahvatanud traadi jälg, paremal korduvlahenduste tuulest kantud kanalid.
Kui sageli esineb äikest?
Äikese
sagedus on väljendatav äikesepäevade arvuga kuus või aastas, mis
erineb maakeral paikkonniti suuresti. Üldjoontes on kõige
äikeserikkamad troopilised alad, pooluste suunas äikese sagedus
väheneb. Kui ekvaatori piirkonnas on äikest 100–150 päeval
aastas, siis keskmistel laiuskraadidel kahaneb see arv 20–40
päevani. Üldise sagedusjaotuse erand on aga Teravmägede küllalt
sagedased äikesed (Põhja-Atlandi hoovuse mõju) ning peaaegu
äikeseta piirkonnad troopikas Sahara kõrbes ja Araabia poolsaarel.
[20]
Maailma kõige äikeserikkam paik on Jaava saar, kus äikesepäevade
arv aastas ulatub 322. Et äikest lööb seal ööpäeva jooksul mitu
korda, siis ulatub selle koguarv aastas ligikaudu poolteise
tuhandeni. [20]
Maakeral on äikest korraga keskeltläbi umbes 1800 kohas. [14]
Kuidas välk mõjub?
Maapinda
lüües võib välk põhjustada purustusi ja tulekahjusid ning
ohustab elusolendeid. Pikselöögist tabatud puudes aurustub vesi
momentaanselt, purustades sageli need suurteks tükkideks. Veelgi
vägevamad kärgatused kostavad äikese ajal kõrbetes, kui välgud
tabavad sammaskaktusi, mis on kui hiiglaslikud looduslikud
veereservuaarid.
Lennunduse
algpäevil maksis äikesepilve sattumine lendurile elu. Äikesepilved
ei ole ohutud ka tänapäeva lennukitele. Üldiselt tabab välgulöök
lennukeid harva. [14]
Milline on pikselöögi mõju inimese organismile?
Äikesenoolest
tabatul on tüüpilistel juhtudel rohked verevalumid ja
põletushaavad. Pikselöögi tagajärjel seiskub tihti süda. [14]
Uuemate
tähelepanekute järgi ei põhjusta inimese või looma surma mitte
ainult äikese ajal tekkiv elektrilaeng. Meditsiiniajakirjas Lancet
avaldatud artiklis teatatakse, et surma põhjuseks võib olla ka
pikselöögi ajal tekkiv magnetväli. Piisab sellest, et rohkem kui
100 000-amprine vool tungib inimesest või loomast mõne meetri
kaugusel maasse. Säärase elektrilöögiga kaasneva magnetvälja
toimel võibki süda seisma jääda. Erinevalt otsesest äikesetabamusest ei põhjusta magnetväli inimese kehal põletushaavu
ja verevalumeid. [14]
Miks on äike ohtlik vees olevatele inimestele aga mitte veeasukatele?
Veepinnal , nii soolases kui magevees , ujuv inimene äikesetormis on
keset suurt veekogu nagu piksevarras – ülejäänust kõrgemal ning
seega maanduseks sobivaim koht. Teisalt , sügavamates veekihtides asv
vee- elustik on kaitstud, sest pikselöögist saadav pinge liigub
edasi mööda vee pinda, ega küündi kuigi sügavale vee sisse. On
registreeritud juhtumeid, kus inimesed on olnud vees äikesetormi
ajal ning saanud surma, kui äike on löönud neist ca 30 meetri
kaugusele. [21]
Teise olulise aspektina tuleb välja tuua ka tõsiasi, et vaadeldes
maailma mastaape, on suhteliselt suur osa vett, mille kohal
äikesetorme ei esine – suurema osa ookeanite kohal näiteks ei
esine harilikult äikesetorme, küll aga on ka meredes mõningaid “kriisipunkte” kus esineb äikesetorme palju, näiteks Golfi hoovuse kohal. Samas tuleb arvestada ka sellega, et inimesed käivad
ujumas kaldaäärsetes vetes, mis on maismaa kohal marutavatele
äikesetormidele lähedal ning nende meelevallas. [21]
Põnevaid fakte
Tänapäeval
on imelik mõelda, et alles paarsada aastat tagasi tuli katsetega
tõestada, et välk on ikka elektriline nähtus. Ameerika füüsik ja riigitegelane Benjamin Franklin tegi 1752. aastal riskantse katse,
saates tuulelohega äikesepilve siidnööri, mille otsas oli raske
uksevõti. Kui nöör niiskus ja uurija lähendas käe võtmele,
hüppas sellele säde. [14]
Paljud
teised katsetajad ei olnud nii õnnelikud, nagu näiteks Pärnust
pärit Georg Wilhelm Richmann, keda välgulöök tabas
laboratooriumis. [14]
Sellest,
et välk on ohtlik loodusnähtus kõneleb ka tõik, et USA
meteoroloogiateenistuse andmetel hukkus Ühendriikides ajavahemikul
1940-1991 välgutabamuse läbi 8316 inimest. [16]
KOKKUVÕTE
Antud
töö täitis oma eesmärgi – selgitada pilvede, tule ning äikese
iseloomu.
Lisaks
eelmainitule tekkisid töö kirjutamise käigus töösse juurde veel
mõned huvitavad peatükid, mis rääkisid udu hajutamisest,
põlemisreaktsioonist vee all ning nullgravitatsiooniga, kera- ja
helmesvälgust ning sellest, miks on ohtlik käia äikesega ujumas
(samal ajal kui veeloomastik ju jätkuvalt vees edasi elab). Töö
kirjutamine oli huvitav ning ilmselt sai seetõttu teemadesse liiga
süvitsi sisse mindud .
KASUTATUD KIRJANDUS
1. 7. Pilved.
[Võrgumaterjal] [Tsiteeritud: 1.
jaanuar 2012. a.] http://www.miksike.ee/documents/main/elehed/3klass/2ilm/elutuba/3-2-7paev.ht m.
2. Kamenik, Jüri.
Ilm.ee. Mis on pilved ja kuidas need
tekivad? [Võrgumaterjal] 4. september
2009. a. [Tsiteeritud: 1. jaanuar 2012. a.]
3. —. Ilm.ee. Teeme
algust pilvemäärajaga. [Võrgumaterjal]
28. aprill 2010 . a. [Tsiteeritud: 1. jaanuar 2012. a.] http://www.ilm.ee/index.php?47299 .
4. Post, Piia.
6.15. Pilvetekke füüsikalised
protsessid. [Võrgumaterjal]
[Tsiteeritud: 2. jaanuar 2012. a.] http://ael.physic.ut.ee/KF.Private/Piia.Post/meteo/pilvetekke_fyys_prots.PDF .
5. Pedassaar, Ele.
Eesti Loodus. Udud Eestis.
[Võrgumaterjal] [Tsiteeritud: 1.
jaanuar 2012. a.] http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel2317_2312.html .
6. Lipp , Katrin.
www.bioneer.ee. Kuidas tekib sudu?
[Võrgumaterjal] 26. aprill 2009. a.
[Tsiteeritud: 2. jaanuar 2012. a.] http://www.bioneer.ee/eluviis/kliima/aid-4386/Kuidas-tekib-sudu -.
7. Pedassaar, Ele.
Ilm.ee. Sudu - kõige eluohtlikum udu
liik. [Võrgumaterjal] 13. juuli 2010.
a. [Tsiteeritud: 30. detsember 2011. a.] http://www.ilm.ee/index.php?45529 .
8. Eesti
Entsüklopeedia 7. Tallinn : Eesti
entsüklopeediakirjastus, 1994.
9. Fire Safety Advice Center . Information
about the Fire Triangle/Tetrahedron and Combustion. [Võrgumaterjal]
Safelincs Ltd, 2011. a. [Tsiteeritud: 23. November 2011. a.] http://www.firesafe.org.uk/information-about-the-fire-triangletetrahedron-and-combustion/ .
10. Ohlemiller, J.
Smoldering Combustion. [Võrgumaterjal]
[Tsiteeritud: 2. jaanuar 2012. a.] http://fire.nist.gov/bfrlpubs/fire02/PDF/f02074.pdf .
11. Answers.com. How
does magnesium and sodium burn underwater? [Võrgumaterjal]
[Tsiteeritud: 1. jaanuar 2012. a.] http://wiki.answers.com/Q/How_does_magnesium_and_sodium_burn_underwater .
12. Scientific American. How
would fire behave in a zero-gravity, normal-atmosphere environment? .
[Võrgumaterjal] 10. oktoober 1997. a.
[Tsiteeritud: 1. jaanuar 2012. a.] http://www.scientificamerican.com/article.cfm?id=how-would-fire-behave-in .
13. Mezentsev,
Vladimir. Imed looduses. Tallinn : Valgus, 1973.
14. Lipp, Katrin.
Bioneer. Tuntud ja tundmatu äike.
[Võrgumaterjal] 11. Mai 2009. a.
[Tsiteeritud: 23. November 2011. a.] http://www.bioneer.ee/eluviis/kliima/aid-4528/Tuntud-ja-tundmatu-%C3%A4ike .
15. Kabardin, O.
Koolifüüsika käsiraamat (2.,
ümbertöötatud trükk). Tallinn :
Koolibri, 1993.
16. Välk ja
müristamine. [Võrgumaterjal]
[Tsiteeritud: 23. November 2011. a.] http://ael.physic.ut.ee/tammet/atmel/vorm2.ht m.
17. Kai-chung,
Cheung. Physics Q & A. The
Formation of Lightning. [Võrgumaterjal]
[Tsiteeritud: 23. November 2011. a.] http://www.phy.cuhk.edu.hk/phyworld/iq/lightning/lightning_e.html .
18. A SEVERE WEATHER PRIMER. Lightning
Basics. [Võrgumaterjal] National
Severe Storms Laboratory, 7. Juuli 2008. a. [Tsiteeritud: 23.
November 2011. a.] http://www.nssl.noaa.gov/primer/lightning/ltg_basics.html .
19. ABC Science. Ball
lightning bamboozles physicist. [Võrgumaterjal]
ABC Science, 20. Märts 2008. a. [Tsiteeritud: 23. November 2011. a.] http://www.abc.net.au/science/articles/2008/03/20/2194630.htm?site=science&topic=latest .
20. Enno, Sven-Erik.
Eesti Loodus. Uusi andmeid Eesti
äikesekliima kohta. [Võrgumaterjal]
12 2007. a. [Tsiteeritud: 23. November 2011. a.] http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel2154_2151.html .
21. Holladay, April.
Cyberspeak. Lightning strikes fish,
predators eat rotten meat, Everest scrapes stratosphere.
[Võrgumaterjal] 5. märts 2004. a.
[Tsiteeritud: 2. Jaanuar 2012. a.] http://www.usatoday.com/tech/columnist/aprilholloday/2004-03-05-wonderquest_x.ht m.
22. Colchester Center Volunteer Fire Company, Inc.
What is fire? [Võrgumaterjal]
[Tsiteeritud: 24. November 2011. a.] http://www.colchesterfire.org/what-is-fire.html .
1 On ka erandeid, näiteks rünksajupilvega seotud mammatus, mis tekib õhuvoolu laskumise tagajärjel, kui pilve alasi jahtub (tegelikult on selle pilvevormi moodustumise teooriaid palju).
2 Kui oksüdeerija on hapnik, siis tekivad lähteaine koostiselementide oksiidid.
3 See on märksa enam kui lõhkeaine plahvatuses
4 High electrical field
5 XRF lühend terminist X-ray fluorescence – analüüsimise meetod, mille käigus uuritakse karakteristlikku sekundaarset kiirgust, mis on saadud gamma- või röntgenikiirte poolt ergastatud ainest.
100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 23 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2012-09-20
Kuupäev, millal dokument üles laeti
26 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
pajukazz
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid