PEREPSÜHHOLOOGIA (0)

 
PEREPSÜHHOLOOGIA  
 
Süsteemiteooriast 
Tekkis 20. saj. 30ndatel  – 1932/1936 a kirjutati esimesed teosed („Teadmised üldisest süsteemiteooriast”),  mis 
tulid esile 1950ndatel. Autoriks oli sakslane  Ludwig von Bertalanffi. 
 
Sel  ajal  oli  valitsevaks  maailmavaateks  Newtoni  klassikalised  füüsikaseadused  (sellele  põhines   käsitlus  
maailmast  /  „one  ring  rules   them   all“  –  kõikide  teooriate  puhul  on  aluseks  üks  kindel  teooria/reegel,  millest 
lähtutakse). Selle põhielemendid: mass, energia, mõju, vastasmõju ( psühhoanalüüs  räägib samuti sisemisest jõust 
ja  energiast).  Samuti:  kui  valitsevaks  oli   religioon ,  oli  ka  inimesekäsitlus  sellest  lähtuv  (nt  haigus  –  kurjast 
vaimust  vaevatus).  Klassikaline  füüsikaseaduste  teooria  ei  suutnud  üks  hetk  enam  kõike  juhtuvat  hõlmata  - 
järgnes teadusrevolutsioon  (otsiti midagi, millel oleks suurem seletusvõime maailma asjade kohta). 
 
Süsteem  on  mingisuguste  objektide  kogum  koos  nende  omavaheliste  seostega  ja  nende  objektide 
omaduste/atribuutide vaheliste seostega (Hall ja Fagan). Bertalanffi – süsteem on vastastikku seotud elementide 
tervik.   Süsteemiteooria   on  tänu  võimalikele  allsüsteemidele  võrdlemisi  paindlik-  süsteeme  saab  moodustada 
erinevate omaduste alusel, vaadelda neid vastanditena.  
 
Inimsüsteemide  olulisim  omadus,  millega  nad  erinevad  muust,  on  kommunikatiivsus  (omavaheline 
suhtlemine / rääkimine ). Inimesed eristuvad kui terviksüsteem ka selle poolest, et läbi kommunikatiivse käitumise 
loovad  omavahelisi  suhteid/seoseid  (eristumine  seoste  põhjal  /käitumine  loob  suhteid  süsteemi  elementide 
vahel). 
Süsteemide vaatluse võib piiritleda mingite seoste/omaduste alusel. Sageli tarvitseb määratleda mingi allsüsteem 
võrreldes keskkonnaga (ei tähenda  tervet  maailma).  
 
Keskkond  -  see  osa,  mis  on  ühine  vaadeldava  süsteemiga...  mis  vahetult  mõjutab  vaadeldava  süsteemi 
käitumist/toimimist  ja  mis  kutsub  esile  kommunikatiivse  käitumise  selle  süsteemi  sees.  Keskkond  võib  olla 
ükskõik  kus,  ei  pruugi  sõltuda  vahemaast,  kuid  sageli  on  suurimaks  mõjutajaks  vahetu  keskkond. 
Keskkonnaelemendiks võib olla iga nurk (ükskõik, kas lähedal või kaugel), mis omavahelisi suhteid mõjutab. 
 
Vaadeldavat süsteemi saab jagada allsüsteemideks, erinevate tunnuste/teooriate alusel.  Jagamise  aluseks olevad 
omadused  tuleks  valida  vaatlusülesandest  või  teoreetilisest  käsitlusest  lähtuvalt.  Nt  soo  (mees,  naine), 
kommunikatsiooni (suurem suhtleja, lähedasem jm), funktsiooni (ema, isa, laps, abikaasa jm) jm alusel. Tuleb 
vaadelda süsteemi suhet keskkonnaga ja allsüsteemide toimimist. 
 
Avatud süsteemi omadused: 
(Perekond  on  avatud  kommunikatiivne  süsteem.  Nad  kujunevad  kommunikatsiooni  alusel,  mis  toimub  nii 
süsteemi sees kui ka selle piiridest väljaspool. Osa kommunikatsiooni kandub välja, osa peegeldub tagasi, osa 
tuleb sisse, osa ei jõua süsteemini.) 
 
   Terviklikkus  
Iga  süsteemielement  on  seotud  teiste  sama  süsteemi  elementidega  nii,  et  muutused  ühes 
süsteemielemendis kutsuvad esile muutused kõigis teistes sama süsteemi elementides. Võimalik, et ka 
laiemas kontekstis. Iga väiksem muutus toob tegelikult kaasa muutuse kogu süsteemis.  
 
  Tsirkulaarsus (ringlus) 
Eristab kahte  maailmavaadet : 
- 
20.sajandini oli valdav klassikalise füüsika ja lineaarse  põhjuslikkuse  printsiip -  A→B (sündmus 
A põhjustab sündmuse B → kui esineb sündmus B, on selle põhjuseks sündmus A /  A põhjustab 
B, kui eksisteerib nähtus B, siis järelikult on kindlasti olemas ka põhjustaja A) 
- 
Tsirkulaarse  põhjuslikkuse  printsiip  –  tegureid  on  palju,  mitte  ainult  A  põhjustab  sündmuse  B, 
sündmuse B esinemine ei ole viidav tagasi ainuüksi sündmusele A. Eksisteerivad ka sündmused C 
ja  D  jne  ning  need  kõik  on  omavahelises  seoses  ja  mõjutavad  üksteist,  ei  ole  kunagi  ainult 
ühtainsat seost, vaid ning nende vahel võivad esineda igasugused seosed.  Sündmusel  pole kunagi 
üht kindlat põhjust, vaid need on seotud mingi teise sündmuse kaudu 
 
Lineaarne  seos  on  tsirkulaarsuses  erandjuhus.  A  on  B-ga  seotud  läbi  teiste/ kaudsete   seoste.  Lineaarne 
seos  on  üldistatud/lihtsustatud.  Lineaarsete  seostena  (põhjus-tagajärg)  saab  tsirkulaarsest  välja  tuua 
konkreetseid juppe. 
 
 
 
Br. Keeney: tsirkulaarsus on hea, kuid liiga keeruline. Sõltuvalt ülesandest võib lihtsustada ringmudelit, 
kuid ei tohi unustada, et põhjuslikkus on alati tsirkulaarne. 
 
Gr. Bateson: maailm jaguneb kaheks: 
- 
creatura (elusloodus) –  eluslooduses ei toimu midagi lineaarselt, kõik toimub tsirkulaarses ahelas. 
- 
pleroma  (füüsikaline maailm)– elutute asjade maailm 
 
Kui  me  lähtume  lineaarsest  põhjuslikkusest  tsirkulaarses  maailmas,  siis  eeldame,  et  on  meil 
kontroll/mõju/võim  probleemide  lahendamise  üle  (nt   psühholoogid   kujutavad  ette,  et  neil  on  kontroll 
probleemide üle, vanematel kontroll laste üle,). Tegelikult on tsirkulaarsuses see kontrollimõte tühi, sest 
kõik on vastasmõju protsess (kontroll sõltub sellest,  kui palju teine  seda  mõju on nõus vastu võtma  - 
ema  suudab  last  mõjutada  vaid  siis,  kui  laps  mõju  vastu  võtab).  Mõjutaja  on  pigem  see,  kelle  peal 
tahetakse  kontrolli  rakendada.  Ka  ajaloosündmusi  tuleks  vaadelda  tsirkulaarse  mudeli  kontekstis  (nt 
diktatuurid –  ühiskonnal  oli mingil hetkel sellist lahendust vaja). 
 
  Tagasiside 
Igapäevakeeles tagasiside = ütle mulle, mida sa minust arvad  
Süsteemiteoorias:  iga  süsteem  on  nagu  must  kast  (perekonnad  ei  saa  ise  aru,  kuidas  nad   toimivad ). 
Süsteemi  toimimise  väljundist  sidestatakse  tagasi  infot,  kuidas  süsteem  toimib  (kas  peab  midagi 
muutma   või  mitte).  Ümbritseva  keskkonna  tagasiside   tajumine   tagab,  et  perekond  kohaneks  mingis 
sotsiaalses kontekstis paremini. 
 
On raske tajuda, mis on mingis sotsiaalses kontekstis OK. On erinevad vahendid, saamaks aru, milline 
käitumine on OK  ja  milline  mitte (teatud  sorti  ajakirjandus  seab  norme  mingite  sotsiaalsete  gruppide 
kohanduva käitumise kirjeldamiseks). Kui  toimimine  vastab ettekirjutustele, on tagasiside OK   olen 
kohandunud. 
 
Tagasiside alusel saab hinnata toimetulekut perena.  
 
Peegli  valimine  on  oluline  toimetulekuviis.  Inimene  võrdleb  oma  käitumist  mingi  rühmaga,  saamaks 
tagasisidet enda kohta. 
 
Tagasiside  arvestamine  on oluline ka  suuremates  rühmades  ( venelased  ei leia tööd, sest pole keelt ära 
õppinud  toimetulekuks tuleb kohanduda, keel ära õppida). 
- 
Kohanematus  põhjustab raskusi ka immigrantide järeltulijatele, kes on uue riigi kodanikud, kuid 
lojaalsed  oma   kultuurile :  tahetakse  ühtaegu  nii  kohaneda  uuega  kui  ka  säilitada  vana.  Neil  on 
teised  eesmärgid  kui  immigrantide  I  põlvkonnal.  Lõhestumuse  ja  pinge  olukorras  on  II 
põlvkonnal rohkem psüühikaprobleeme.  
- 
Tagasiside arvestamata jätmine tekitab pingeid. 
 
Pidev  muutuste  arvestamine  ja  käitumise  kohandamine  on  keeruline.  Kohanemine  sõltub  tagasiside 
tajumisest ümbritsevas kontekstis ning  reageerimise  paindlikkusest. 
 
Iga  pereliige  saab  väliskontekstist  tagasisidet  selle  kohta,  kuidas  nad  perekonnana  hakkama  saavad. 
Tagasiside võib olla positiivne või negatiivne ehk  korrigeeriv (st on vastandlikud; ei tähenda seda, et 
üks on hea ja teine halb). 
 
 -  Negatiivse  tagasiside  puhul  jäetakse  süsteemi  käitumisest  kõrvale   käitumisviisid ,  mis  võiks  olla 
ohtlikud  süsteemi  püsimajäämisele,  et  süsteem  toimiks  mingite  aktsepteeritud  parameetrite 
raamides.  Nt  paarisuhtes  antakse  mõista,  milline  käitumine  ohustab  neid  kui  paari;  sama  toimib 
vanemate-laste  suhetes  (vanema  ülesanne  on   kohandada   last  kultuurikontekstiga,  õpetada  norme 
jms). 
 - Negatiivse tagasiside viisid võivad olla nii otsesed  kui ka  kaudsed  
 - Negatiivne tagasiside on vajalik, et hiljem probleeme ei tekiks 
 - Negatiivne  tagasiside  kohandab inimest kontekstiga,  „lõikab ära“  need käitumise osad,  mis 
konteksti  ei  sobi.  Tuleb  küsida:  kas  normid  on  antud  kontekstis  adekvaatsed?  Kust  on  need 
pärit?  Olukorra   muutudes   jäävad  vanad  normid   kitsaks ,  neid  tuleb  laiendada  (nt  erinevatele 
arenguperioodidele üleminekul). 
 -  Hakkab   toimima   positiivse  tagasiside   mehhanism ,  mille  ülesanne  on  lõhkuda  senised  käitumis-  ja 
suhteviisid nii, et nende asemele võiks tekkida uued, mis vastaksid uuele kontekstile/ arengufaasile 
 
 
(nt  piiride  nihutamine   erinevas   vanuses  noorukite  puhul:  mis  on  lubatud  13-a-sele,  ei  pruugi  olla 
lubatud 10-a-sele). 
 
Positiivse  tagasiside  kontekstis  võimenduvad   normist   erinevad  käitumisviisid;  taotletakse  uusi 
suhtlemislaade, mis oleksid uudses kontekstis sobilikumad. Selle reaktsiooniks rakendub vanemate 
puhul  kõigepealt  negatiivse  tagasiside  mehhanism.  Nad  püüavad  käituda  varasema  ettekujutuse 
järgi, samas noored üritavad pääseda vanematega võrdsematesse suhetesse (tahab ise endale  riideid  
valida).  Positiivne  tagasiside  annab  võimaluse  uute  normide  tekkeks.  Mida  tugevamini  hoitakse 
kinni   vanadest   suhtemustritest,  seda  tõsisemad  konfliktid  tekivad  nendel,  kes  tahavad  normidest 
kinni hoida nendega, kes  arvavad , et võiks kasutusele võtta uued normid (nt riiete  valimisel võiks 
jõuda kokkuleppele mis summas/ kus kandmiseks võib ise riideid valida). 
 
   Homeostaas  (püüdlemine tasakaaluseisundi poole) 
Selleks,  et  suhetes  säilitada  muutumatut  olukorda,  kasutatakse  negatiivse  tagasiside  mehhanismi. 
Inimeste  vastastikune  koosmõju  realiseerib  püüdluse:  kõigil  on  mugav,  kui  puudub  tasakaalutus,  sest 
muutused  suhetes  tekitavad  ebamugavustunde.  Üleminekuperioodides  püütakse  jääda  eelmisele 
arengufaasile harjumuspäraste suheteviiside juurde, sest suhete muutmine on keeruline ja konfliktirohke 
ning  nõuab  tõsist  ja  jõupingutust.  Kõige  tajutavamad  on  drastilised  üleminekuetapid:  jõudmine 
noorukiikka toob lapse ja vanemate suhetesse tõsiseid muutusi; samuti paar   lapsevanemad; nooruk 
 täiskasvanu (muutused identiteedis, suhetes). Üritatakse säilitada varasemat kooslust. 
 
- 
Kui  muutub  pere  liikmelisus,  eeldab  see  ka  muutusi  suhetes.  Probleem  on  sarnane  nii  liikmete 
lahkumisel  kui  ka  lisandumisel  perekonda  (üleminek  2-liikmeliselt  süsteemilt  3-liikmelisele  on 
väga keeruline; nt lapsesaamine on keeruline otsus nii somaatiliselt kui ka psüühiliselt). 
- 
Kui  suhe  on  probleemne,  võib  üheks  suhte  säilitamise  põhjuseks  olla  harjumuspärase 
suhetemustri (tasakaalu) säilitamine. Suhe pole rahuldustpakkuv, kuid leitakse ettekäändeid koos 
olemiseks (nt mees joob; lapsel on isa vaja  kas lapsel on sellist isa vaja?). 
 
- 
Morfostaas: liikmelisuse säilitamine (aluseks negatiivse tagasiside mehhanism) 
- 
Morfogenees : liikmelisuse muutmine (aluseks positiivse tagasiside mehhanism) 
Oluline on morfostaatiliste ja morfogeneetiliste jõudude  vahekord ; sellest sõltub perekonna areng. Kui 
negatiivne tagasiside jääb domineerima, tekivad probleemid. 
 
  Samatulemuslikkus/ võrdvõimalikkus 
Kui   vaatleme   mingit  süsteemi  ajahetkel  t ,  näeme,  et  sellesse  olukorda  jõudmiseks  ei  pruukin
2
ud 
süsteem  varem  olla  kindlas  olukorras  (tulemus  võib  olla  sama  erinevatest  algseisunditest  lähtuvalt). 
Mingisuguse süsteemi praeguse oleku põhjuseks pole mingi kindel selle süsteemi varasem seisund, vaid 
süsteemi sellise või teistsuguse toimimise põhjused  peituvad  eelkõige selle süsteemi toimimise viisides 
antud  ajahetkel.  Samatulemuslikkus  -  protsess,  mille  puhul  avatud  süsteem  säilitab  sama  seisundi 
erisuguste sisestuste puhul. 
 
Suhted võivad edasi areneda ka erinevates suundades (võrdvõimalikkus). See suurendab süsteemi enda 
vastutust  ja  võimalusi  arenguks  erinevates  suundades  nagu  süsteemi  arenguloogika  seda  kujundab. 
Edasine  areng  sõltub  süsteemi  sees  toimuvatest  protsessidest,  mis  loovad  edasiste  arengusuundade 
kitsenduse. 
-  Negatiivse  tagasiside  ülekaal  piirab  edasist  arengut  teatud  suundade  suhtes  (samas  pole 
võimatu,  et  ajahetkeks  t3  on  välja  kujunenud  positiivse  tagasiside  mehhanism    rohkem 
valikuid edasiseks arenguks). 
 
Avatud süsteemi puhul ei sõltu toimimine ajaloost; seda võib mõista vaid siis, kui analüüsida seda, mis 
antud  süsteemi  sees  hetkel  toimub.  Protsesside  muutmine  sõltub  süsteemi  liikmete  jõupingutusest; 
suhete  reguleerimisel  võib  jõuda  ükskõik   millisesse   järgnevasse  seisundisse.  Ükski  süsteemi  ajaloo 
sündmus pole nii tugeva mõjuga, et piiraks süsteemi edasisi valikuid ja  arengusuundi . 
-  Võivad  tulla  teised   mõjurid ,  mis  võivad  muuta  süsteemi  suhteprotsesse  nii,  et  suureneb 
perekonna  valikuvabadus   liikuda  erinevates suundades. Ükski sündmus elus pole nii määrava 
tähtsusega,  et  määrata  elukäiku  sünnist  surmani  sirgjooneliselt;  on  võimalikud  erisugused 
lahendused. 
 
Sageli  on  raske  määrata  põhjuseid,  mis  toovad  süsteemi  muutuseid.  Süsteemis  endas  võib  peituda 
pürgimus  paremaks  toimimiseks;  selle  tugevnemisel  tekivad  süsteemi  paremat  toimimist  ja  süsteemi 
 
 
tervist   toetavad   protsessid.  Probleemi  lahenduse  võti  peitub  süsteemi  toimimises  endas  (see  puudub 
terapeudil). Probleemi kõrvalt nägemine toob ise kaasa  muutuse (valikuvabadus: kas jätkata vanaviisi 
või muuta toimimist). 
- 
Taju  valivus  tekib, kui hakatakse oma asjade üle mõtlema, neid teadvustama 
- 
Inimese  enesevaatlusoskus  on  piiratud.  Psühholoogi  ülesanne  on  inimese  metakognitiivsete 
võimete laiendamine, et inimene tajuks, et mingi asi (nt  psüühikahäire , mida inimene  tajub  oma 
elu loomuliku  osana ) on probleem. 
 
  Keel 
Avatud  kommunikatiivsete  süsteemide  puhul  on  tegemist  interaktiivsete  süsteemidega,  mis  toimivad 
keeles (keel on süsteemidele  vahetu toimimise  keskkond). See, kuidas tajume  maailma,  toimub  keele 
kaudu. Pole olemas midagi, mida meile poleks antud keeles. 
 
Film  „What the Bleep do We  Know  about the World“: 
- 
Ameerika  indiaanlased  ei näinud  hispaania  vallutajate laevu rannikul, sest neil polnud selle kohta 
sõna. Asjad said nähtavaks, kui neile anti nimetus.  
- 
Keel  on  ainus  meedium,  mille  kaudu  me  maailma  tajume.  Keel  kujundab  maailma.  Maailma 
taasloomine toimub keele alusel. 
 
See, kuidas omavahelisi suhteid kirjeldame, mõjutab seda, kuidas selles suhtes elame ja vastupidi (kui 
mees  nimetab  naist  litsiks  ja  naine  meest  seaks,  siis  nad  elavadki  nagu   lits   ja  siga).  Psühholoogi 
ülesanne  on  luua  uus  keel,  mille  alusel  kirjeldada  oma  suhet  teisiti,  et  suhted  süsteemis  muutuksid 
paremaks. Kirjeldused pole kunagi universaalsed, vaid kultuurispetsiifilised. Oma kirjeldusega  luuakse  
olukord, kus teine süsteemi liige jätkab vastavat käitumist. 
 
 
Suhted, kommunikatsiooniteooriad 
Suhete väliseks väljenduseks on see, kuidas inimesed omavahel suhtlevad. Kommunikatsioon on suhete ilming, 
ilma  selleta  suhet  ei  teki.  See  kommunikatsioon  on  väga  mitmekülgne  ja  ei  piirdu  ainult  rääkimisega  (mitte 
ainult, kas räägitakse või mitte). 
 
Kommunikatsiooniteooriaid  on  mitmeid.  Neil  on  erinevad  eesmärgid  ( kirjeldavad   erisuguseid  nähtusi  inimeste 
vahel). See, millist mudelit uurija kasutab, sõltub tema uurimisülesandest.  
- 
1940ndatel   Shannoni   mudel.  Lõi  suhteliselt  lihtviisilise  mudeli,  kus  ühes  otsas  on  teate  saatja, 
teises  otsas  teate   vastuvõtja   ja  nende  vahel  mingisugune  (info) kanal   (sarnaneb  telefonidega 
omavahelisele   suhtlusele ).   Saadetud   teade  ei  võrdu  kunagi  vastuvõetud  teatega.  Seda 
modifitseerib  kanal,  mida  mööda  kommunikatsioon  toimub/levib.  Pani  tähele,  et  vastuvõetud 
teade muutub vastavalt kanali sumbumusele.  
 
Kõne  liiasus-  nende  sõnade  lisamine  teate  teksti,  mis  ei  ole  otseselt  teatega  seotud  või 
tähenduslikkus seoses.  
Alati on olemas mingi kanal, mida mööda meie sõnum liigub. Täitesõnad annavad inimesele aega 
mõelda,  kuid  võivad  adressaadis  tekitada   segadust   ja  teate  moondumist.  Üldiselt  on  parem,  kui 
kommunikatsioon  suundub  otse  saatjalt  vastvõtjale  ega  kulge  kolmanda  isiku  kaudu  ( kaudselt  
saates võivad  teated  moonduda ja seada kolmanda osapoole raskesse olukorda). 
 
- 
P.  Watzlawick,  D.  Jackson,  J.  Beavin-Bubbles  töötasid  koos  G.  Bateson’iga.  Keskendusid 
kommunikatiivsele  käitumisele.  Sellele,  kuidas  inimeste  kommunikatiivne  käitumine  mõjutab 
neid vastastikku (vastasmõjuline protsess, kuidas ühe inimese  komm . käitumine  mõjutab teist ja 
kuidas  sellele   reageerinud   teine  oma  komm.  käitumise  kaudu  mõjutab  esimest,  kuidas  nende 
vahel suhe kujuneb või areneb vastavalt komm. käitumisele).  
 
Suhet  ennast  ei  ole  vahetult  võimalik  kuidagi  kirjeldada,  sest  see  on  võrdlemisi  peidetud,  ei  ole 
vahetult vaadeldav või kirjeldatav. Seda saab teha inimese komm. käitumise kaudu. Teisiti seda 
eriti  näha  võimalik  ei  ole  (ilma,  et  ei  kirjeldaks  komm.).  Omavaheline  käitumine  on  suhete 
peegeldus . Kommunikatsioon on laiem kui ainult teadete vahetamine, see on kogu käitumine. Ka 
isiksuseomadused  ilmnevad suhtes. 
 
Kommunikatiivse  käitumise  puhul  tuleb  alati  vaadata  konteksti,  milles  see  toimub.  Et  millestki/kellestki  aru 
saada, peame nägema kogu konteksti, milles mingisugune nähtus ilmneb. 
 
 
 
Bateson’i käsitlus informatsioonist on see, et informatsioon on erinevus, erinevus nähtuste ja asjade vahel. Kui 
me  uurime  mingeid  asju,  siis  me  alati  uurime  erinevusi  asjade  vahel,  tajume  erinevuste  kaudu,  samamoodi 
seletame inimesi. Suhte (ja ka suhte muutuse) aluseks on erinevus, erinevus loob suhte iseloomu.  
 
Inimestevahelisele kommunikatsioonile on omane liiasus ja  piiramatus .  
 
Igas kontekstis on ette määratud kindlad käitumisviisid. Igaühel on olemas oma teatud piirangud selleks, kuidas 
käituda teatud suhetes. Need võetakse kaasa  igasse  konteksti. Need piirangud ei võimalda objektiivset hindamist, 
sest  teise  inimese/suhte  hindamisel  lähtub  inimene  alati   omaenda   piirangutest/normidest  või  „keskmise”  järgi. 
Need  perekonnast  kaasa  antud  piirangud  võivad  tihti  olla  kohanematuse  põhjustajateks,  sest  teised 
suhtekontekstid võivad nõuda teistsugust käitumist. Universaalseid piiranguid pole olemas, antud kultuuri piires 
aga küll (nt 10 käsku), kuid need on sageli ebamäärased ja eksitavad.  
 
Et  mõista  inimestevahelist  kommunikatsiooni  olemust,  püstitasid  Watzlawick,  Jackson  &  Beavin-Bavelas  5 
aksioomi (nö hoiatust), kuidas inimestevaheline suhtlemine toimib: 
 
1. 
Mittesuhtlemine on võimatu – iga käitumisakt kommunikatiivses süsteemis on teade teistele selles komm. 
kontekstis  olevatele  isikutele  millegi  kohta,  millele  teised  ei  saa  mitte  reageerida.  Kuna  meil  puudub 
võimalus mitte käituda, siis meil puudub võimalus mitte suhelda. 
 
Kommunikatsiooni vältimine –  
- 
Kommunikatsiooni  tagasilükkamine  (keeldutakse  kommunikatsioonist,  AGA  ka  see  on 
suhtlemine).  Inimesed,  kes  sel  viisil  suhtlevad,  on  tavaliselt  skisoidsed  isikud.  Tagasilükkamine 
võib olla nii aktiivne („Ma ei taha sinuga rääkida!”) kui ka passiivne (nt autistlikel või ADHD -
lastel)  
- 
Kommunikatsiooni  aktsepteerimine  minimaalsel  tasemel  (nt  lühike  vastus-  võib  viia  hoopis 
intensiivse kommunikatsioonini) 
- 
Kommunikatsiooni  diskvalifitseerimine  –  vastatakse  viisil,  mis  jätab  teise   segadusse   (nt  endale 
vasturääkimine, teemavahetus, lause lõpetamata jätmine, stampide kasutamine) 
- 
Mingisuguse  sümptomi  kasutamine,  et  vältida  suhtlemist  –  tihti  kasutatakse  läheduse-kauguse 
reguleerimiseks (nt väsimuse/peavalu väitmine vahekorra vältimiseks). Sümptom on selge komm 
nähtus, mis peab sellele, kellele näidatakse, andma kindla sõnumi suhtlemise kohta. 
 
2. 
Igas kommunikatsiooniaktis võib eristada kahte tasandit: 
- 
Sisutasand – see, millest räägitakse 
- 
Suhtetasand – see, kuidas räägitakse 
Need eksisteerivad alati koos, mitte kunagi ei ole need lahus.  
 
Suhet määratletakse kolmel tasandil: (defineerin, kuidas) mina, (defineerin, kuidas) sina, omavaheline 
suhe.  Alati  kedagi  kõnetades  loome  suhtemääratluse.  Tegemist  on  alati  enese,  teise  ja   omavahelise  
suhte määratlusega. Suhtemääratlused võivad situatsiooniti, hetketi, kontekstiti muutuda. 
Suhete määratluse puhul on 3 võimalust: 
- 
kui teine selle aktsepteerib (mõlemad pooled on suhete määratlemisega rahul), siis edasisel ajal ei 
pea suhtemääratlemisele aega kulutama.  
- 
Suhete  määratlus  lükatakse  tagasi,  ei  olda  rahul,  suhe  tuleb  ümber  määratleda  nii  nagu  neile 
sobib. Kui suhete määratlused on konfliktsed, võib see kanduda teistesse olukordadesse (nt paari 
probleemide kandumine seksuaalellu). 
- 
Suhetemääratluse  ignoreerimine.  Hoolimata  ühe  inimese  määratlusest,  määratleb  teine  inimene 
suhte  hoopis  ( oodatust /arvatust)  teisiti,  ei  ole  suhet  määratlev  inimene,  kuigi  ise  seda 
üritab/ arvab /proovib jms. Kui inimene püüab oma suhet määratleda ja tal ei lasta seda teha, siis 
on pikaajalisena võib see olla  tugevaks  psüühikaprobleemide allikaks.  
 
3. 
Sündmuste jada punktuatsioon (maailmavaade) 
Ininmeste  omavaheline  suhtlemine  toimub  pidevalt.  Kui   paluda   2  inimesel  kirjeldada  üht  ja  sama 
vestlust, saame 2 erinevat kirjeldust – algus, lõpp, mis toimus, …  pole olemas objektiivset kirjeldust 
millegi kohta.  Punktuatsioone on erinevaid, pole ühte universaalset, pole ühte õiget, vaid on erinevad 
sobivad. ( universum  on tegelikult  multiversum : on olemas nii palju maailmu, kui on inimesi, kes seda 
kirjeldavad). Nõuab inimestevahelist kokkulepet.  
 
 
 
Ei saa luua ühtki metoodikat, mis tõestaks kirjelduse paikapidavust, sest ühest kirjeldust ei ole olemas 
(on erinevad punktuatsioonid). Ka inimesi ja  inimestevahelisi  kirjeldusi on palju, neid ei saa kirjeldada 
ainult ühe teooria raames (liiga keeruline nähtus). 
Süsteemiteooria vaatleb  olukordi nn metatasandilt; see pole absoluutne tõde, vaid üks võimalik 
viis  nähtuste  seletamiseks.  Mingis  olukorras  on  ühe  või  teise  lähenemise  kasutamine 
otstarbekam  (nt  foobiad  –  KKT;  probleemid  sisemaailmas  –  analüütiline   lähenemine ). 
Erinevaid  koolkondi  >200;  oluline  on,  et  inimese  punktuatsioon  (tema  arusaam  asjadest) 
sobiks kokku temaga tegelemise  viisiga . Inimese kohta käivad teooriad on pigem ideoloogiad; 
neis  ei  saavutata  kunagi  ühest  tõde  nagu  loodusteadustes.  Tulemus  sõltub  valitud  meetodist 
ning uurija ja uuritava  omavahelistest  suhetest 
 
Kuidas  üldse  saab  omavahel  rääkida?    lepitakse  kokku  (mingis  osas  võime  üksteisega  nõustuda). 
Teatud  ühtlustumine  hakkab   tekkima   koolis.  Kooli  ülesanne  on  anda  kõigile  lastele  ühesugune 
maailmakirjeldus  (inimeste  punktuatsioonid  hakkavad  kokku   langema ).  Samamoodi  toimub 
inimsuhetes:  teineteisele  tutvustatakse  oma  punktuatsioone.  Mingites  mõtetes  tekivad  ühesugused 
punktuatsioonid.  Omavahel  suheldes  saadakse  aru,  millised  on  teise  inimese  kirjeldused  maailmast. 
Kooselu  edukus  sõltub  ühise  osa  tähenduslikkusest  ja  sellest,  kuidas  erinevusi  aktsepteeritakse.  Kui 
punktuatsioonide ühtlustumist pole suhte alguses toimunud, on see hiljem palju keerulisem. Meeste ja 
naiste erinev  maailmataju  kujundatakse lapsepõlves (poiste/tüdrukute asjad). 
 
Lahkarvamused  võivad tulla inimeste punktuatsioonide erinevustest. Põhjuseid: 
- 
Erinevatel tõlgendajatel on sündmuse kohta erinev hulk infot ( ekslikud arusaamad 
tegelikust olukorrast) – nt põhjendatakse partneri käitumist mingi endaga seotud  teguriga : 
mina olen süüdi selles, et sina oled pahane. Aitab see, kui omavahel rääkida 
  Mentalisatsiooni abil saab välja arvutada teise inimese vaimse seisund ja oletada, mis 
seda põhjustab (ei saa mõtteid ära arvata, kuid saab mõista mõtete sisu ja käituda 
sellele vastavalt, saab taastada nö puuduvat informatsiooni, kui mitte täielikult). Hea 
mentalisatsiooniga inimesed oskavad õigesti vastavaid järeldusi teha. Enamasti on 
inimeste mentalisatsioonivõime madal  tuleb rääkida. 
  Ootusi, mis  partneritel teineteise suhtes on, on palju, sh eeldatakse, et teine teab, mis minu 
peas toimub. Reeglina pole sellele juurdepääsu  tuleb rääkida 
  Samuti eeldatakse midagi teise kohta lähtuvalt omaenda punktuatsioonist (nt naine arvab, 
et mees peaks teadma, et talle meeldib, kui talle lilli kingitakse. Kui ei tee nii, pole 
õige mees  tülid) – tegelikult näeme vaid teise inimese mõtete peegeldusi tema 
käitumises  tuleb rääkida! 
- 
Tõe monopoliseerimine (reeglina arvatakse, et on olemas üks ja ainus tõde; seda esitab 
tavaliselt üks inimene, kes seda „tõde“ teab; kõik teised on haiged/ pahad / rumalad) – sageli 
„vanemate tõde“ on „tõesem“ kui „laste tõde“; esineb ka paarisuhetes 
- 
Põhjuse ja tagajärje segiajamine: üks inimene peab üht sündmust mingi teise sündmuse 
põhjuseks, teine mingi muu sündmuse tagajärjeks – ei suudeta lineaarsest põhjuslikkusest 
kõrgemale  tõusta  (paranoidne isik) 
 
4. 
Teadete kodeerimise viisid: analoogiline ja  digitaalne kood  
-  digitaalne  –  on  mõistetav  keelekontekstis,  puudutab  keelt  ennast/  sõnad  (verbaalne,  nt  „karu”). 
Inimestevaheline  kokkulepe,  et  sõnad  tähendavad  midagi.  Sõnade  kasutamine  võimaldab  edasi 
anda väga keerukat infot (mitte kõike), kuid puuduvad võimalused suhet adekvaatselt edasi anda. 
Võrdlemisi piiratud, sest ei võimalda kõike vajalikku  edastada . 
-  analoogiline – lähtub analoogiast nimetatava ja nimetuse vahel, mida öeldakse ja kuidas öeldakse, 
puudutab  kõiki  keelega  kaasnevaid  nähtusi  (mitteverbaalne  kommunikatsioon,   kehakeel , 
paralingvistilised vahendid- intonatsioon, tempo, hääletoon, kõrgus, žestid jne).  See on mõistetav 
sõltumata  keelest  (nt  „pilt  karust”).  Laiemalt  sisaldab  ka  kontekstuaalset  osa-  mõjutab 
mitteverbaalse komm. ilminguid. Ülesandeks on edasi anda seda, mida sõnadega kirjeldada ei saa 
ehk  siis  suhet.  Olulisema  tähendusega  kui  digitaalne,  sest  tunnete  väljendamiseks  on  inimesel 
vähem sõnu kui tundeväljendusi. Väga  mitmetähenduslik. Tähenduse suhtes ei või kunagi täiesti 
kindel  olla,  sest  tähenduste  väli  on  väga  individuaalne  ja  tuleneb  suhtekogemusest.  Oleme  selle 
suhtes tundlikumad kui digitaalse suhtes.  
 
 
Iga digitaalse teatega on kaasas analoogiline teade. 
 
Digitaalsel märgil on üks, analoogilisel mitu erinevat tähendust 
 
 
Konnotatsioon  (tähendusvarjund):  kontekstist tulenevalt  omistatakse  juurde kaastähendused,  mis pole 
informeerimine,  vaid   mõjutamine   (alkoholireklaamid)    soodumus   seostada   teatud  olukorda  teatud 
käitumisega. Nt sõnal „kinkimine“ on üks; kuid kinkimisaktil mitu tähendust (armsamale, bossile). Ka 
sõnalavastus on mingil määral analoogilise kommunikatsiooniga seotud. 
 
Analoogilise  kommunikatsiooni  ülesanne  on  väljendada  suhet.  Sellest,  kuidas  tõlgendame  partneri 
analoogilist  kommunikatsiooni,  sõltub  see,  kuidas  tõlgendame  omavahelist  suhet.  Analoogilise 
kommunikatsiooni  märkidel  puudub  kindel  tähendus  (individuaalsed,  sõltuvad  suhtekogemustest) 
suhet keeruline tõlgendada. Analoogiline kommunikatsioon võib põhjustada keerukaid suhteid. Sellest 
ei  kõnelda,  sest  märgid  on  justkui  selged  (ka   kehakeele   raamatud  eeldavad,  et  analoogilisel 
kommunikatsioonil  on  igas  olukorras  alati  sama  tähendus,  aga  see  pole  nii!  –  analoogilise 
kommunikatsiooni märgi tähendus võib sõltuda nt isiklikust ajaloost). Asja, mida ühel juhul näeme, ei 
saa  üle  kanda  kellelegi  teisele!  Tuleb  uurida,  mida  miski  tähendab  (eriti,  kui  sõnalisel  tasandil 
väljendatakse  üht  ning  mitteverbaalsel  teist)  nt  miks  lapsed  ei  kuuletu  –  võib-olla  vanem  annab  käsu 
viisil,  mis  selle  käsu  tühistab  ( lõhe   digitaalse  ja  analoogilise  kommunikatsiooni  vahel;  suurel  määral 
allutakse  analoogilisele).  Suhete  väärtõlgendamine  võib  viia  ka  tõsisemate  tagajärgedeni  kui  lihtsalt 
arusaamatus.  Analoogilise  kommunikatsiooniga  võime  anda  teistele  signaale,  mida  me  endale  ei 
teadvusta. 
 
Ka digitaalne kommunikatsioon võib olla erineva tähendusega (sõltub nt intonatsioonist ja anal kom-st) 
nt  vietnami  k-l  võib  ühel  sõnal  olla  sõltuvalt  intonatsioonist  isegi  12  erinevat  tähendust.  Digitaalsed 
märgid on välja arenenud analoogilistest (oleme analoogiliste suhtes tundlikumad). 
 
5. 
Sümmeetriline ja komplementaarne kommunikatsioon 
 
Skismogenees  –  erinevuse  kujunemine,  see  on  inimestevahelise  käitumise   vormides   kujunev 
diferentseerumise  protsess,  mis  tekib  välistest  põhjustest,  vaid  kumulatiivsest  interaktsioonist 
indiviidide  vahel.  See  suhe  inimeste  vahel  kaldub   muutuma   isegi  ilma  välise  sekkumiseta.  Tendents 
muutumiseks võib tuleneda indiviidi enda või kultuurist/ gruppidest tulenevatest käitumisviisidest. Me 
ei  saa  piirduda  A  reaktsioonide  uurimisega  B  käitumisele,  vaid  peame  vaatama,  kuidas  A   reaktsioon  
mõjutab B edasist käitumist jne. 
 
1.  komplementaarne  suhe  –  a  käitub  b  suhtes  domineerivalt  ja  b  allub,  a  vastab  sellele  veel  omakorda 
domineerivama käitumisega.  Partnerid  on ebavõrdsetel positsioonidel.  
lapse ja vanema suhe,  ülemus  ja alluv, õpetaja ja õpilane,  politseinik  ja korrarikkuja, arst ja patsient 
Probleemiks   komplementaarsus   -  igas  situatsioonis  on  üks  partneritest  alati  üks  aste  allpool  teisest. 
Toob kaasa rahulolematuse. 
2.  sümmeetriline suhe – a käitub b suhtes domineerivalt ja b vastab sellele domineerivalt, mis omakorda 
viib a tugevama domineerimiseni jne. Partnerid on võrdsetel positsioonidel. 
Võrdsete  positsioonide  vahel,   sport   (eriti  kontaktsport).  Seda  kokkupuudet  ei  käsitleta  konfliktina. 
Konkurents . 
 
 
 
Ühiskond on valdavalt üles ehitatud komplementaarsetele süsteemidele (palju tuleb  alluda ). Sellest saab 
 
vabaneda    sportides / spordile  kaasa  elades  (ei aita lahendada allasurutud agressiivsuse probleemi, kuid 
 
aitab  seda   ajutiselt   leevendada).  Ühiskond  ei  saaks  toimida,  kui  tundeid  saaks  väljendada  vabalt,  nii 
 
nagu need tekivad  palju allasurutud agressiivsust  palju alternatiivseid väljenduskanaleid. 
 
 
Komplementaarsete suhete probleemid: 
- 
Rigiidne  komplementaarsus:  üks  partneritest  on  aste  kõrgemal,  teine  aste  madalamal  (jätab 
madalamal  astmel  olevale  partnerile  halva  tunde)  –  üks  pidevalt   saamatu ,  teine  ületoimetav 
  toob  kaasa  suure  rahulolematuse.  Sageli  süvenev,  sest  mida  saamatum  on  üks,  seda  üle 
toimetulevam on teine ja vastupidi. 
- 
Pseudokomplementaarsus:  tundub,  et  komplementaarsus  on  üht  pidi,  kuid  tegelikult  on 
teistpidi ,  nt  üks   partner   teeb  asju  poolikult,  et  teine  teeks  need  lõpuni  ( manipuleeriv ,  aste 
kõrgemal on see, kes asju poolikult teeb). 
  Meestelt eeldatakse tavaliselt ületoimetulekut  naine: miks mina ei saa nii palju palka vms. Suhe 
naiste ja meeste vahel on pseudokomplementaarne. 
 
 
 
 
 
 
 
Tervetes suhetes on 
- 
muutlik   komplementaarsus  (kõrgemal-madalamal  olemine  vaheldub  vastavalt  olukorrale; 
millised need olukorrad on, on suhte omavahelise reguleerimise tulemus). 
- 
oluline 
komplementaarsete 
ja 
sümmeetriliste 
suhete 
vahekord 
(sümmeetrilise 
kommunikatsiooni tagajärjeks on konflikt  tuleb tajuda, millal muutub ebaefektiivseks, nt 
vägivald). 
 Naised  suudavad  sümmeetrilises  kommunikatsioonis  minna  sõnadega  kaugemale  kui 
mehed, kes võtavad varem vägivalla kasutusele (ei suuda tundeid kontrollida). 
- 
välja  kujunenud  signaalid,  mis  ütlevad,  millal  tuleks  tagasi  pöörduda  komplementaarsete 
suhete  juurde,  pöörata  olukord  vastupidiseks  („Hea  küll,  sul  on  õigus“);  see  lõpetab 
sümmeetrilise kommunikatsiooni, mis võiks viia vägivallani (paljudel selline  signaal  puudub, 
ei tajuta piiri). 
 
 
 
Süvenev komplementaarsus viib ületoimetulija väsimuseni ja alatoimetulija masenduseni. Normaalsetes 
 
suhtes  peab  see  vahelduma,  et  kõik   pereliikmed   tunneksid,  et  ka  neil  on  võimalik  midagi  otsustada. 
 
Sümmeetrilisus  pole  halb,  kuid  seda  ei  tohi  olla  liiga  palju  (peab  katkema  enne  kui  muutub 
 
destruktiivseks) 
 
Perekonna struktuurikomponendid/ -elemendid 
 
Genogramm -  
Huvi pärast võib küsida, keda peetakse oma perekonnaliikmeteks. (Nt tihti ei oska inimesed perekonda või oma 
suhet määratleda). 
Tingmärgid : 
–  Naine – ring; mees – ruut 
Tingmärgi sisse vanus (kui kindlat vanust ei tea, võib kasutada jutumärke) 
Nimi tuleks kirjutada kõrvale, kuid võib ka sisse kirjutada 
–  Inimestevahelised suhted: 
Vabaabielu/ kooselu – üks joon 
Registreeritud abielu – 2 joont 
Kui on varem koos elanud, aga lahku kolinud – üks joon seose peal 
Formaalselt kinnitatud  lahutus  – kaks joont seose peal 
Surma märgib  rist tingmärgi peal 
Uus kooselu jms märgitakse samamoodi ühe  joonega  
–  Kes kellega elab, tuleks määratleda mingi piiriga 
Võib juhtuda, et osa lastest on ema juures, osad isa – joonega saab ära määratleda, kes kellega elab 
–  Lapsed 
Ringist ja  ruudust tulevad alla joonega  kastid  ja ringid (liigub paremalt vasakule, alustatakse kõige 
vanemast, kuid vajadusel joonise lihtsustamiseks võib ka muud moodi) 
Lapsendatud laps punktiiriga 
Nurisünnitused või abordid  – joon, mille otsas on  kriips  (mitte mingi sümbol) 
–  Ka vanemate kohta peaks midagi teadma 
 
 
 
31 
 
 
 
Perekonda võib allüksusteks/sruktuuriühikuteks jagada ükskõik, mil viisil – seda ei ole kindlalt määratletud. 
Kõige  levinum  variant  jaotamiseks  on    funktsiooni  järgi,  mida  keegi  perekonnas  täidab.  Selle  järgi  jaotatakse 
perekond kolme põhilisse allsüsteemi, tekke järjekorras: 
1.   Abikaasade  allsüsteem 
2.  Vanemate allsüsteem 
3.  Laste allsüsteem 
 
Allsüsteemid ei pruugi koosneda  nendest inimestest, kes loogiliselt seal olema peaksid. (nt vanim laps võtab ema 
toetamiseks kaasvanema rolli, tihti on ema nii ema kui ka isa eest). Ühesooliste vanemate puhul on tihti üks 
naiselikumate ja ema funktsioonidega ja teine vastupidiselt mehelikum ja isa funktsioonidega. 
 
Abikaasade allsüsteem (formeerub ajalooliselt kõige esmasena). Funktsioonid on: 
   Asendada  lapsepõlves kogetud lähedussuhet täiskasvanueale loomulike ( lähedus )suhetega (inimese jaoks 
üks olulisemaid vajadusi). Lähedussuhted on need, mis panevad enesele teist  otsima . Üksinda olek 
tundub tõenäoliselt nö  paradiisist  väljaajamise tundena. Partneriks valitakse inimesi,  kellega kõige 
tõenäolisemalt saab  korrata  neid lähedusviise,  
1.  mis vanematega (peamiselt vastassoost  vanemaga ) oli,  
2.  mis korvaks vajakajäämisi (kes korvaks puudujäägid ideaalsest vanemast), 
3.  kelle  abil  lahendada  oma  päritolu  perekonnas  üles  jäänud   küsimusi   (nt  alkohoolikute  perekond, 
vägivalla jms. Tihti valitakse sellele probleemsele isikule sarnaseid  partnereid ).  
Kui päritoluperekonnas jääb midagi puudu, hakatakse seda otsima oma  tulevasest suhtest.  
Kõige parem variant oleks, kui nähakse oma partnerit realistlikult, koos kõigi tema vigadega, sest mitte 
keegi pole ideaalne.  
  Lähedusaspektide täitmine. Läheduse aspektid:  
-  partneri  mõistmine  (mentalisatsioonivõime)  –  partneri  tundeelu,  tunnete  sisu  ja  muutuse  ja 
sisemaailma mõistmine, sellest aru saamine. Võib olla väga erisugune. 
-  vaimne  ja   esteetiline   lähedus  (huvide  ja  harrastuste  jagamine)  –  ei  tähenda,  et  kõik  huvid  peaksid 
olema  samad,  kuid  mingi  ühine  huvi  võiks  olla,  et  koos  vaba  aega  veeta  ning  realiseerida  olulist 
läheduse komponenti. Liiga vähe ning samas ka liiga palju ühist aega on halb.  
-  füüsiline  lähedus  –  seksuaalne  lähedus  –  omapärane  ja  keerukas   valdkond ,  usalduse  maksimaalne 
väljendus  (oma keha usaldatakse täielikult teise inimese kätte lootes, et too ei tee midagi, mis võiks 
teda  kahjustada,  vaid  põhjustada  maksimaalset  naudingut).  Seksuaalsust  peetakse  mehelikkuse  ja 
naiselikkuse nö määraks → kui ebaõnnestub, tuntakse end lüüasaanuna või süüdistatakse partnerit. 
 
 
Lähenemise  kujunemine  ja  omavaheline  klappimasaamine  on  üldjuhul  raske  probleem  ja  võtab 
 
paarisuhte   alguses  palju  aega.  Paarisuhte  omavahelise  koostoimimise  edukus  sõltub  palju  sellest, 
 
kuivõrd  on  kumbki  suutnud  ennast  oma  päritolu  perekonnast  eraldada.  Mida  paremini  on  kumbki 
 
partneritest iseseisvaks saanud (peresuhetest), seda võimalikum on luua efektiivselt paarisuhet.  
Paarisuhetes  tuleb  esile  väga  palju  materjali  päritolu  perekonnast  (kerkib  üles  eriti   kriiside   ajal). 
Paarisuhted on keeruline valdkond, kus tuleb esile palju seda materjali, mis on jäänud kummagi partneri 
hinge  päritoluperekonnas  kasvades.   Tekkivad   ülekanded  ja  vastuülekanded  peegeldavad  suures  osas 
päritoluperekonna protsesse. 
 
 
Vanemate allsüsteem (Kui sünnib laps, siis omandab paarisuhe uue funktsiooni.)  
  Füüsilise ja emotsionaalse läheduse pakkumine lapsele. Eriti vastsündinute puhul – ema peab pakkuma 
lähedust;  isa  ülesanne  on  kindlustada,  et  ema  seda  teha  saaks.  Lapse  kasvades  isa  funktsioon 
emotsionaalse  ja  füüsilise  läheduse  pakkumise  osas  kasvab  ning  mõlemad  vanemad  saavad 
isikuteks, kelle läheduse olemasolu on lapsele ellujäämise tähtsusega (kuni vanemate surmani). 
  Turvalisusefunktsioon – lapse füüsilise turvalisuse tagamine (toit, kodu, riided). Enamasti on vanematel 
paremini käes füüsiliste vajaduste rahuldamine ja tihti asendatakse sellega emotsionaalseid vajadusi 
(kuigi see nii ei toimi). Arvatakse, et emotsionaalse läheduse rahuldamine on vähemtähtsam. 
  Kasvatus,  sotsialiseerimine  – väga  mitmekesine  funktsioon 
- 
Iseseisvuse  arendamine  (algab  juba  6ndast   elukuust ,  iseseisvuse  arendamine,  toetamine, 
julgustamine). Paljud vanemad kardavad seda ja seovad ennast lapse külge.  
- 
Sotsialiseerimine-  kultuuri-  ja  käitumisnormide  tutvustamine  lapsele.  See  toimub  sageli  liiga 
rigiidselt,  arvestamata  sotsiaalse  suhtlemise  viiside/  normide  muutumist;  antakse  edasi  oma 
lapsepõlvenorme, millest mõned on püsiväärtused, teised aga  hakkavad kaduma.  Muutustega  
tuleks teatud määral kaasas käia, sotsialiseerimine peaks toimuma paindlikult.  
- 
Moraali- ja eetikaprintsiipide tutvustamine.  
 
 
  Otsese abi pakkumine lastele (ka siis, kui lapsed on suured) – vajalik oskuste puudulikkuse korvamiseks. 
Oluline on viis, kuidas abi pakutakse. Vanemad teevad tihti lapse eest asjad ise ära; lapse oskused ei 
arene    õpitud  abitus  –  eesmärk  kindlustada  pidev  suhe  lapsega  pikaks  ajaks  (vajab  alati  abi). 
Füüsiline abi on erinevatel etappidel erinev Mida rohkem laps ise hakkama saab, seda rohkem peab 
vanem neist tegevustest tagasi tõmbuma, kuid jätma lapsele võimaluse vajadusel abi saada! Lapse 
arengut ja iseseisvust ei tohi takistada. 
 
Nende funktsioonide osakaal ja intensiivsus muutuvad ajas  peab olema paindlik, et areng saaks toimuda. 
Sõltub sellest, millised on vanemate ootused vanemafunktsiooni kohta.  
- 
Isa funktsioon on kindlustada, et emal ja lapsel oleks võimalik turvaliselt koos olla (pole nii 
vahetut sidet  eemalejäetuse tunne) AGA mehe roll on sel perioodil väga tähtis, sest ilma 
tema toetuse ja turvalisust kaitsva funktsioonita ei kasva lapsed terveteks lasteks. 
 
Igal inimesel on nendes funktsioonides oma osa.  
 
Laste allsüsteemid 
Nö  kõige  müstilisem,  sest  vanematel  puudub  sellele  juurdepääs.  Toimuvast  teavad  ainult  lapsed  ise. 
Funktsioonid on: 
  Laste omavahelise identifikatsiooni/ diferentsiooni protsessid 
Lapsed peavad end  kellegagi  samastama ja kellestki eristuma ( teistega  suhestumine aitab aru 
saada  iseendast);  see  toimib  peamiselt  tunnete  ja  käitumise  tasandil.  Õdede-vendadega 
(samaealistega)  samastutakse,  vanematest  eristutakse.  Lapsel  peaks  olema  vähemalt  4-5 
omavanust, kellega samastuda/ kellest eristuda. 
  Omavaheliste  suhete   regulatsioon :  lapsed  on  üksteise  suhtes  peegeldava  minaregulatsiooniga 
( heakskiit /  kriitika).  Aitab  arendada  jälgivat  ego.  Korrektuure  on  lihtsam  vastu  võtta 
eakaaslastelt kui autoriteedilt. 
  Otsene  abi  –  õpetatakse  üksteist  mingeid  asju  tegema;  tutvusringkondade  kaasamise  kaudu  areneb 
suhtlemisoskus;  samuti  kaitstakse  üksteist  maailma  eest  (kindlam  tunne,  kui  nt  vanem  õde/ 
vend kaitseb); teenete vahetamine („Laena kleiti, teen su mata ära“). 
- 
Kaksikutel  võib olla raskusi diferentsiooniga    kramplik soov  erineda, raske  leida  oma 
mina (nt teismeeas). 
  Vanematega  toimetulek  – palju viise: 
- 
Püüd vanemate  võimu tasakaalustada (sageli püüab üks lastest vähendada ülekohut teise 
suhtes, nt ripub käe küljes, kui teisele tahetakse peksa anda). 
- 
Lastevahelised  saladused  (kasutatakse  sageli  omavaheliste  suhete  reguleerimiseks;  võib 
juhtuda, et üks teeb pahandust, aga teine saab  karistada ). 
- 
Tõlkimisfunktsioon (üks lastest on teisele vanemate suhtes tõlgiks; eriti vaimse puudega) 
- 
Õpetaja funktsioon (valdkondades, mida vanemad hästi ei tunne, nt  noortekultuur , millega 
vanematel  puudub   kokkupuude ,  sest  nad  ei  liigu  sellises  narratiivses  ruumis)   
komplementaarsuse muutmine, aitab tasakaalustada omavahelisi suhteid. 
- 
Vahel  on  mõni  lastest  teis(t)ele  nö  eelkäija  funktsioonis  (nt  vanem  saab  õiguse  kauem 
väljas olla  miks mina ei või?). 
- 
Ühe lapse käitumine võib saada teisele mingiks normiks (erialavalik, kodust väljakolimise 
viis  vms).  normid  luuakse  sageli  õnnestunud  viiside  alusel,  kuid  võib  ilmneda  ka 
negatiivne norm („Vaata, et sa Mari vigu ei korda!“). 
  Laste allsüsteemis võib esineda tõsiseid  kriise , kui üks lastest kodust lahkub  vanemate hool langeb 
ühe  õlule  (emotsionaalne  koormus,  käib  üle  jõu  –  kuni  vanemad  suudavad  uue  olukorraga 
kohaneda). Probleem on tõsisem, kui suhted  katkevad . 
- 
Kodust lahkumine on seotud suhete ümberkorraldamise vajadusega 
- 
Võib ka juhtuda, et eemalolevale lapsele hakatakse rohkem tähelepanu pöörama 
 
Piirid – kommunikatsioonireeglid selle kohta kes, kellega, millal, kuidas saab ja tohib suhelda 
Piiridel on 2 põhilist omadust: 
1.  (Ülekantud tähenduses) läbilaskvus, mida on 3 sorti/taset: 
1.  Hajus stiil . . . .  igaüks võib ükskõik mistahes ajal rääkida ükskõik kellega mistahes teemal. 
 
Hajuspiiriga  peres  lahustub  perekonna  identiteet  ümbritsevas  keskkonnas  (ei   tehta   vahet 
 
perekonna ja selle väliste liikmete vahel; nendega räägitakse samal viisil kui pereliikmetega) nt 
 
päritoluperekonnaga jagatakse asju, mis peaks olema tuumikperekonna isiklikud asjad  – pere 
 
ei  saa elada  oma elu,  sest ümbritsevad süsteemid  sekkuvad ja  juhivad seda;  kaob perekonna 
 
mõte. 
 
 
2.  Optimaalne  _ _ _ _ niisuguste reeglite kogum, mille puhul mingisugustest asjadest võib kellegagi 
mingil  teemal  mingil  ajal  rääkida,  mingeid  teemasid  kellegagi  ei  arutata,  mingil  ajal  ei  arutata, 
kellegi  poole  mingite  asjadega  ei  tohi  või  ei  saa  pöörduda.  Annab  võimaluse  pöörduda,  kuid 
sätestab mingid väga selged reeglid selle kohta, millal. On olemas sotsiaalne suhtlemise võimalus, 
kuid tagatud ka  privaatsus  ja identiteeditunne. Omavahel räägitakse ühtmoodi, teistega teisiti. See 
on kõigile teada ja keegi ei riku seda. 
3.  Läbimatu piir ______ mitte keegi mitte iialgi mitte mingisuguses situatsioonis ei tohi kellegi teise 
poole pöörduda, väga  äärmuslik  variant. Puuduvad suhted ümbritsevaga või on neid vaid nii palu, 
kui  hädapärast  vaja.  Kommunikatsiooni  puudumine  isoleerib  teistest  süsteemidest,  sh 
päritoluperedest.  Sageli  juhtub  siis,  ui  mõnel  pereliikmel  avaldub  tugev  negatiivne   märgistus  
(alkoholism,   psüühikahäired ),  püütakse  ise  toime  tulla,  saladust  varjata.  Mõne  pereliikme  surma 
puhul  võib  ülejäänud  perekond  sulguda  (kaitseline  käitumine,  püüd  säilitada  „fassaadi”).  Suletus 
süvendab probleemi, mida võiks teiste abil korrigeerida .  
Äärmuslikke juhtumeid esineb harva, kuid esineb siiski, enamasti kalduvad piirid mingi vormi poole. 
 
2.   Paindlikkus  ehk muutuvus ajas või situatsioonis. Kogu aeg ei saa perekonnas olla ühesugused komm. 
reeglid, paratamatult on ajas muutuvad. Piirid on 
 
Muutlikud – ajas või situatsioonis muutuvad, eri situatsioonides on erinevad piirid 
Muutumatud – ajas ei muutu mitte kunagi, alati kehtivad ühesugused (ükskõik, missugune aeg, olukord, 
arengujärk, piirid on alati üht tüüpi läbilaskvusega) 
 
Perekonna piiride paindlikkus on oluline ehk siis piiride muutumine olenevalt perekonna  arengufaasist. 
Erinevatel arengufaasidel võivad olla erinevad läbipaistvusega piirid. Kui paar moodustub, siis reeglina 
muutuvad  piirid  suletumaks.  Kui  paar  on  väljakujunenud,  siis  muutuvad  piirid  pigem  hajusamaks, 
avarduvad.  Lapse  sünni  järel  muutuvad  piirid  reeglina  hajusamaks,  päritoluperekonnaga  suhtlemine 
muutub. Kriisi puhul võivad piirid nii hajusamaks kui ka suletumaks muutuda. Perekonda ümbritsevat 
piiri vaadeldes võib aru saada, kuidas perekond  tervikuna  toimib. 
 
Sarnaselt perekonna  ümber olevatele  piiridele, on piirid ka teiste  allsüsteemide  ümber.  Kui suhteid ei 
suudeta kindlalt määratleda, siis võib tekkida segadusi piiride määratlemisel (eriti ümberlülitumisel- nt 
abikaasadest vanemateks), mis omakorda mõjutab funktsioonide täitmist. Keeruline dünaamika. Kuidas 
näha perekonna ümber olevat piiri.  Analoogiline kommunikatsioon. 
 
Sageli võib abikaasade kommunikatsioonis tekkida läbimatu piir; toimitakse vaid vanematena (võib 
juhtuda, kui laps sünnib paarisuhte varases  järgus  ja suhted abikaasadena pole veel kindlalt määratud). 
Vanema rollis on selgemad funktsioonid. Tuleb luua kommunikatsioonireeglid, mis panevad paika, 
millal toimida vanemate, millal abikaasadena ning märgid ühest teise ümberlülitumiseks. Kui jäävad 
domineerima vanemlikud suhted, on sellel tõsine negatiivne mõju suhetele abikaasadena. 
 
Perekonna ümber olev piir on nähtav teatud märkide kaudu (nt kellele antakse oma kodu võti). 
Pereliikmetel võib piiridest peres olla erinev  ettekujutus . 
 
  Piiride  loomisel  vanemate-laste  allsüsteemis  võib  samuti  tekkida  probleemne  (kui  lapsed  on 
vanematega võrdsel tasemel, ei saa rakendada kõiki vanemlikke funktsioone). 
-  Väga hajusate piiride kujundamine nende allsüsteemide vahel on problemaatiline (võib sõltuda 
ka sellest, millest räägitakse – nt millal on OK, kui laps kutsub vanemat nimepidi). 
-  Peaks  olema  optimaalne  piir  (nt  kui  vanemate  magamistoa  uks  on  kinni,  siis  lapsed  sinna  ei 
roni ; vanematel on õigus teatud asjade üle otsustada). 
-  Läbimatu piir on halb, sest lapsed ei pääse vanemate juurde abi saama ja vanemad ei saa laste 
peal oma funktsioone rakendada (raske just lastele, kui nad toetust ei saa). 
  Peresiseste piiride paindlikkus 
-  Lapse  sündides  tugevneb vanema roll; lapse kasvades peaks piir muutuma paindlikumaks. Kui 
lapsed  kolivad  välja    pigem  abikaasade  paar.  Samas  peaks  olema  valmisolek  toimida 
vanemana, kui lapsel seda vaja on. 
-  Võib juhtuda, et lapse sündides et suudeta lülituda vanemate rolli (domineerib abikaasa roll). 
  Piirid individuaalsel tasandil 
-  Üksikutel inimestel peres on teistega kindlad kommunikatsioonireeglid (nt kui partnerite vahel 
on  hajus  piir,  võib  toimuda  teatud  sorti  sulandumine,  mis  on  võrdlemisi  ebamugav,  sest 
võidakse tajuda oma individuaalsuse kadu). 
 
 
-  Kuidas saada aru, et laste ja vanemate vahelistes suhetes on hajus piir?  „Meil on kõhuvalu“, 
„Me oleme väsinud“ jne – räägitakse lapse eest, arvates teadvat/ tundvat tema mõtteid. Sama 
ka partneritevahelistes suhetes („Me tegime remonti“). Distantseerumisvõime puudumine 
tekitab konflikte (marital clinch) – terapeudi ülesanne on tekitada teatav distants (koos olla on 
halb, samas ei suudeta olla ka eraldi). 
-  Normaalne on see, kui ühistest tegevustest tuntakse rõõmu ja ühtsustunnet, samas on mõlemal 
õigus ja võimalus privaatsuseks. 
-  Teine äärmus – midagi koos ei tee/ ei räägi (pole midagi ühist peale aadresse). Selline piir ei 
võimalda lähedussuhtel tekkida. 
-  Äärmuslikud piirid tekitavad tõsiseid probleeme perekonna kommunikatsioonis. 
 
 
Valdava piiri järgi võib perekondi jagada: 
–  Segunenud perekond: perekonna sees on piirid hajusad ( sulandunud ; puudub privaatsus, 
individuaalsus,  suutlikkus  individuaalseks toimetulekuks), perevälised piirid suhteliselt 
suletud, sest tuntakse end hästi vaid tervikliku perekonna sees. 
 
Palju psühhosomaatilisi haigusi. Esitatakse üksteisele õnneliku perekonna  müüti , konfliktid 
 
peidetakse, need hakkavad avalduma  somaatilisel  tasandil (konflikte näib olevat ohutum 
 
lahendada somaatiliselt kui otsese väljaelamise kaudu). Sellistes peredes kasvavatel inimestel 
 
ei arene konfliktilahendusoskusi. 
–  Harali perekond: seespool valdavalt läbimatud, ümbritseva keskkonnaga võrdlemisi hajuvad 
piirid. Pereliikmed jooksevad igale poole laiali. Pere sees midagi ei toimu. Sellistes peredes 
kasvavad lapsed on valdavalt käitumishäiretega (püüavad ületada vanemate 
kommunikatsiooniraskusi; teha midagi, mis sunniks vanemaid nende vastu huvi tundma). 
 
 
 
Äärmuslikke  piire  esineb suhteliselt harva, kuid perekonnad on tavaliselt pigem üht või teist tüüpi ja 
 
liiguvad erinevatel arenguastmetel ühes või teises suunas. 
 
Kolmnurgad 
Diaad (kahe inimesevaheline suhe) - Kõige ebapüsivam üldse. See avaldub kahel tasandil ning  kipub  muutuma 
ka siis, kui otsest välist mõju pole (komplementaarsemaks või sümmeetrilisemaks).See kehtib iga tasanadi kohta. 
 
Kahe  inimese  vahel  tekib  suhetes  sedasorti  pinge  või  konfliktne  olukord,  mida  need  ei  suuda  omavahel 
lahendada ja seepärast kaasatakse selle lahendamiseks keegi kolmas, kelle abil või kelle kaudu lahendatakse seda 
pinget, mis kahe inimese omavahelistes suhetes tekib. Üsna tavaline protsess ja võimalik kogeda igal tasandil. 
Lahendamiseks  kaasatakse  kõige  lähem   abimees -  perekonna  puhul  on  see  enamasti  laps.  See  kaasamine  võib 
olla ajutine. Ei ole perekonna jaoks probleem, kuid raskuseks ja tõsiseks suhete probleemiks muutub lapse pidev 
ja  katkematu  kaasamine  omavahelistesse  suhetesse  vanemate  poolt,  kui  vanemate  vahel  on  mingid  probleemid 
(enamasti  abikaasadena).  See  on  lapsele  emotsionaalne  koormus  ja  perekonna  omavahelisi  suhteid  pingestav 
nähtus.  
 
Kolmnurki on  igat   laadi : 
Ajutised (või mingi kindla  tegevusega  seotud) liidud – ei tekita olulisi probleeme laste ja vanemate vahelistes 
suhetes (nt koos sportimine, emale  emadepäeva  kingi tegemine). 
  Probleemiks muutub lapse pidev katkematu kaasamine vanemate omavahelistesse suhetesse, kui 
vanemate vahel on mingid probleemid (tavaliselt abikaasadena, harvem vanematena). Sellises 
olukorras kandub lapsele tugev emotsionaalne koormus, mis pingestab suhteid 
 
Püsivaid kolmnurki esineb kolme sorti (kõik on halvad variandid, mõni teisest  halvem ): 
1.  Avalik  liitlus  –  laps  püütakse  avalikult  kaasata  oma  liitlaseks,  oma  positsiooni  tugevdamiseks  teise 
vastu.  Lapsele  väga  keeruline  positsioon,  sest  laps  peaks   toetama   mõlemat  vanemat  ja  olema  heades 
suhetes  mõlema  vanemaga.  Mida  noorem on laps,  seda  raskem see talle  on.  Tekib lõhestatuse  tunne, 
tekitab  väga  suurt  emotsionaalset  pinget  ja  võib  tekitada  raskeid  meeleoluhäireid,  käitumishäireid. 
Avalik  liitlus  on  veel  suhteliselt  hea  variant,  sest  vanemate  konfliktid  pole  tõenäoliselt  väga  tõsised, 
kuid see on raske lapsele.  
2.  Varjatud  liitlus  –  sel  puhul  võivad  olukorrad  avalikust  olla  keerulisemad.  Tõenäoliselt  on 
vanematevaheliste konfliktide põhjused sügavamal ja nendest ei ole võimalik kõnelda ilma ohuta nende 
koosluse püsimisele. Sellisel juhul võideldakse omavahelisi tülisid lapse abil. Last tõugatakse konflikti 
partneriga  enda  eest,  seejuures  toetakse  märkamatult,  kuid   tuntavalt   lapse  tüli.  Võib  premeerida  last 
selle  tüli  eest  teise  vanemaga.  Võivad  tekkida  ka  tõsisemad  probleemid  (konservatiivsest   perest  
külavanema  tütar  ja  lodevate  kommetega  linnapoiss).  Varjatud  või  väheteadvustatud  konflikte 
 
 
vanemate  vahel  on  raske  käsitleda,  sest  on  hirm,  et  neist  asjadest  kõneldes  tekib  nii  ületamatu  ja 
vastandlik  olukord,  et  enam  ei  suudeta  partneritena  koos  toimida.  Selline  olukord  esineb  sageli,  kuid 
tavaliselt ei tunta ära sellise käitumise põhjust. 
 
3.  Konflikti  ümbersuunamine  –  olukord  tekib  juhul,  kui  asi  ei  ole  ainult  pahameeles  või 
rahulolematuses,  vaid  selle  tõttu  on  tekkinud  omavaheliste  suhete   katkestus ,  mida  püütakse  ületada 
lapse abil. Seeläbi üritatakse tekitada pseudoläheduse  tunnet . Selleks on 2 teed: 
a.  Halbuse  abil  –  vanemad  kuulutavad  lapse  halvaks  ja  tegelevad  koos  lapse  halbusega.  Kuna 
laps  tunneb  seda  pinget,  siis  tihti  laps  alateadvuslikult/endale  teadvustama  teeb  midagi  halb. 
Vanemad  ühinevad,  mida  laps  tajub  (pseudoläheduse  tunne  vanematel),  mis  viib  käitumise 
kordamiseni iga kord, kui pinge perekonnas läheb väga tugevaks. Mida harjunumaks vanemad 
lapse pahasusega saavad, seda hullemaid asju laps ette võtab, et saada vanemate reageeringuid. 
Vanematele  on  seda  last  tarvis  oma  pingete  salgamiseks  selleks,  et  tegeleda  lapse 
probleemidega. 
b.  Haiguse  abil  –  laps  võib  kogeda,  et  vanemad  ühinevad  ja  tekib  pseudolähedus  haiguse  tõttu, 
mistõttu hakkab laps tihedamini haigeks  jääma . Sellega aitab laps neil unustada omavahelise 
vastuolu, mis on nad tundelises mõttes lahku viinud ja see uus muretunne justkui ühendab selle 
tegeliku  tunde  asemele,  mis  peaks  neid  ühendama.  Lapse   manööver ,  et  ühendada  oma 
vanemaid.  Psühhosomaatilised  haigused.  Last  on  väga  raske  sellest  positsioonist  vabastada, 
sest vanemad enamasti enam isegi ei  mäleta, millest asi alguse sai. Lapsed tihti tajuvad oma 
sellist funktsiooni.  
 
Hierarhia  
Selleks, et perekond saaks hästi toimida, peab selles olema väljakujunenud selge hierarhia, kus vanemad on laste 
suhtes  hierarhilises  mõttes  kõrgemal  positsioonil.  Hierarhia  on  tarvilik  selleks,  et  vanemad  saaksid  oma 
kasvatusfunktsioone  laste  suhtes  realiseerida.  Perekonnas  peab  olema  üks  kindel  juhtpositsioon.  Seal  tulevad 
mängu jälle  vanemate   omavahelised   suhted/ pinged . Kui  hierarhia  on paigast ära,  siis on perekonna toimimine 
raskendatud. 
L1 
E 
I 
L2 
Siin  tulevad  esile  pinged  vanemate  omavahelistest  suhetest    triangulatsioonid  (luuakse  ühe  lapsega 
koalitsioon,  nt  ema  ühe  lapsega  asetseb  kõrgemale  =  lapse  vanemlikustamine  (tõstetakse  välja  lapse 
allsüsteemist,  antakse  ebasobiv  kaasvastutaja  positsioon).  Olenevalt  vanusest  võib  last   erineval   määral 
kahjustada (mida noorem, seda rohkem: puudub vastav ressurss; samas raske  loobuda  privileegitud positsioonist) 
–  Suuremates peredes on aeg-ajalt ja ajutiselt vanemlike rollide jagamine lastele OK (Vaata venna järele, 
kui me teatrisse lähme – tagasi tulles võtavad oma rollid taas üle) 
–  Lapsest võib saada nii emotsionaalne partner (pseudoabikaasa) kui ka pseudovanem teise lapse suhtes. 
Olukorrast keeruline vabaneda – kuidas olla järgnevatel hetkedel ühele lapsele kasvataja ja partner? 
 
  Kui hierarhia on rikutud, on tavapärase hierarhia taastamine raskendatud ja konfliktne 
–  Üks  vanem  on  ära  ja  tuleb  siis  tagasi,  et  oma  (vanemlikustatud  lapse)  positsioonile  asuda   
hierarhiasõda  =  halvem  variant  (kui  pärast  lahutust  tekib  vanemal  uus  suhe,  ei  pruugi  hierarhiliselt 
kõrgel positsioonil olev laps lasta sel  suhtel  toimida) 
–  Tihti  probleemiks  ka  see,  kui  laps  läheb  meeleldi  oma  positsioonile  tagasi  (kontrastne  käitumine 
võrreldes vanemlikustatud seisundi käitumisega)  eakohane käitumine, mis oli vahepealsel perioodil 
pidurdatud 
 
Õige  hierarhia  aitab  perel   õigesti  funktsioneerida, igal liikmel  oma  funktsioone  täita. Kui  hierarhia on paigast 
ära, on selles perekonnas tõsiselt raske asjadel toimima hakata 
 
Protsessid  peegeldavad  perekonnas  toimuvaid  arenguid  ja  need  väljenduvad  suhtlemismustrites  (lisaks 
protsessidele jälgitakse peres  struktuuri – piirid, hierarhia, kolmnurgad jms). Sageli on nad mõneti unikaalsed, 
sest siis on inimesed suutnud luua omavahelistes suhetes oma kombed, suhtlemisviisid, tihti see aga  kordab  seda, 
mida  üks  või  teine  partner  on  päritoluperest  kaasa  toonud  ja  mida  üritab  suhetes  partneriga  taasluua. 
Perekonnaprotsesse on mitmesuguseid.  
 
 
 
 
 
  Stabiilsuse  ja  muutuste  periood  –  mingisugustel   perioodidel   on  perekonnas  oluline  säilitada 
muutumatuna mingisuguseid olukordi/elemente. Teisel perioodil peavad aga suhted muutuma.  
 
 
Stabiilsuse  muutuse   aspekte   võib  olla  mitut  sorti  (elamispaik  –  kui  stabiilsena  säilib  pere 
elukeskkond?)  –  sageli  üks  muutlikumaid  nähtusi;  tekitab  pinget     ebastabiilsus   perekonna  ja 
ümbruskonna  suhete  vahel.  Igal  inimesel  peres  oma  sõbrad/  liikumisteed  jne  ja  kui  pere  kolib, 
katkevad  senised  sidemed,  tuleb  luua  uusi.  Mõnikord  ei  harjuta  uute  oludega    pinge,  mõjutab 
peresuhteid  (võidakse  klammerduda  üksteise  külge,  säilitamaks  väärtusi,  mida  pakkus 
tutvusringkond) 
 
Muutlikkus võib olla ka perekonnaliikmetes. Ebastabiilseks muutuvad suhted nii perekonnasiseselt 
kui ka  ümbruskonnaga . Eriti raske on see lastele. Pidev muutlikkus võib olla raskesti talutav.  
 
Samuti  võib  olla  raskesti  talutav  ka  liigne  stabiilsus,  sest  paratamatult  peaks  perekonnasiseselt 
olema muutusi (nt vastavalt arengufaasile).  
 
Muutuse/ järjepidevuse vahekord peab olema tasakaalus. Arengu edukust iseloomustab valmisolek 
vajalikeks  muutusteks  ja  toimetulek  nendega  (suutlikkus  muutustele  adekvaatselt  reageerida).  Ka 
ühiskonnas on vaja säilitada teatud stabiilsus. Stabiilsuse/muutuse vahekord on tähtis igal tasandil! 
Ühepoolne muutlikkus ei toimi (rikub õigluse  printsiipi : kes mida kui palju – peaks olema võrdne). 
 
   Sõltumatus /soetus 
Ümbritseb keeruline dünaamika nagu stabiilsusel/ muutustel.  
Kui palju sõltumatust võib endale või partnerile lubada, et endiselt tunda paari või perekonnana või 
kui palju seotust taotleda, ilma et tunneks olevat ilma jäetud mingisugusest iseseisvusest. Õrn teema 
eriti  vanemate  ja  laste  vahel.  Kui  palju  seotust  keegi  talub.   Seotus   tihtipeale  väljendub 
käitumismustrites, mis lähedust kuidagi väljendavad (kui palju käiakse väljas koos/eraldi, kui palju 
tehakse  asju  koos/eraldi  jne).  Kuidas  lubada  piisavat  sõltumatust  ilma  omavahelise  sideme 
kaotamiseta.  
 
Sõltumatuse  lubamine  sõltub  tavaliselt  sellest,  kui  varases  eas  on  toimunud  väliste  objektide 
internaliseerimine  ( seesmine   interpretatsioon  –  ta  on  minuga  kaasas).  Kui  pole  tekkinud,  peab 
inimene  olema  füüsiliselt  kättesaadav  (pole  kujunenud  mehhanisme  selliste  tunnete  tekkimiseks). 
Samuti  võib  olla  palju  siirdeobjekte  (kui  ema  paneb  teki  peale  –  ema   juuresolek   ümbritseb  mind 
nagu  see  tekk).  Nii  saab  taluda  suuremat  sõltumatust  ja  välja  kujundada  suhte,  kus  mõlemale  on 
lubatud vajalikul määral sõltumatust. 
 
Tuleb jälgida neid  mustreid , millega reguleeritakse omavahelist seotust. Sõltumatuse/ seotuse seoses 
toimub omavahel tihti keerulisi strateegilisi käike (et mõlemad saaksid oma vajadused täidetud). On 
omavahelistes suhetes üks kesksemaid protsesse üldse ( seot /sõlt).  
 
  Reeglid perekonnas 
Reeglid, mis valitsevad suhtes. Neid reegleid üldjuhul ise tähele ei panda. Ka seda, kui  talumatu  on 
reeglite  mittejärgimine.  Reeglid  tähendavad  perekonnas  kokkuleppeid  suhete  kohta.  Neid  reegleid 
saab  näha  ainuüksi  see,  kes  ei  ole  nende  reeglitega  seotud  ehk  siis  väline  vaatleja.  Perekond  ise 
tihtipeale ei taju seda. 4 rühma/valdkonda reegleid: 
1.  Reeglid,  mis  reguleerivad  läheduse/kauguse  suhet  inimeste  omavahelistes  suhetes  –  nende 
formuleerimine  võib  olla  aeganõudev  ja  keeruline,  lisaks  võivad  need  aja  jooksul  muutuda, 
läheduse  aspekte  on  palju.  Läheduse/  kauguse  dünaamika  on  keeruline  ja  sageli  raskesti 
avastatav. Inimesed on tihti nende reeglitega kõige rohkem  hädas .  Seksuaalsus – maksimaalse 
läheduse  väljendus,  kus  on  reegleid  raske  paika  saada  (seotud  erinevate  arusaamadega). 
Ebamugavuse vältimiseks püütakse luua naljakaid reegleid, millega sellist lähedust vähendada 
(lapsed, peavalu). On ka erinevaid seksuaalseid praktikaid, mida üks partner soovib rakendada, 
aga teine mitte (veel reegleid).  
2.  Reeglid,  mis  käsitlevad  vastastikkuste suhete õiglust – kes teeb  mida  kuidas,  kui palju ja kas 
sellega  ollakse  rahul.  Sageli  olulised  omavaheliste  suhete  kujunemises.  Mõnikord  suudetakse 
see  kokku  leppida,  kuid  see  kokkuleppe  tähendus  võib  partnerite  jaoks  olla  erinev.  Võrdsus 
võib olla erineva tähendusega. Omavahelise õigluse  defineerimine  on keeruline. Vastastikuste 
kohustuste  õiglus  muutub perekonna arengutsüklite jooksul. 
3.  Reeglid,  mis  jagavad  võimu  ja  juhtimist  –  teatud  tasemel  muutuvad  need  mõisted 
 
 
sisutühjadeks, kuid igapäevasel tasemel on siiski kellelgi suurem mõju kui teisel või siis ei ole 
mõju. Kes mille asjus omab õigust otsustamiseks. Otsuste tegemise õigus. Kes ütleb kuidas on. 
Laps/vanem  on  lihtsam.  Omavahelistes  suhetes  (vanemad,   abikaasad )  need  reeglid,  kuidas 
otsustatakse,  on  tihti  seotud  rahulolematusega,  et  üks  võtab  endale  ülemäära  otsustusõigust. 
Tasakaal, rahulolu kerge kaduma.  
4.  Reeglid,  mis  määratlevad  lugupidamise  ja  armastuse  väljendust  –  tihti  väga  arusaamatu, 
millele  üks  või  teine  partner  omistab  lugupidamise  või  armastuse  väljenduse.  Võivad 
kummalgi   olla  väga  erisugused.  Igaühel  on  idee  sellest,  mille  kaudu  väljendatakse  armastust 
(kultuuriti  ja  indiviiditi  erinev).  Igal  inimesel  on  teatud  ootused  teise  suhtes.  Seda  ei  saa  ära 
arvata, sellest tuleb rääkida. 
 
Reeglitega toimetamise raskus seisneb selles, et ei räägita, sest ei tajuta reegleid/reeglite rikkumist. 
Väljendub   rahulolematus .  Inimesed  ei  mõiste  sageli,  et  rahulolematus  tuleb  partnerite  reeglite 
omavahelisest sobimatusest. 
 
Perekonna elu arengufaasid 
Nagu ka indiviid peab perekond  lahendama   mingid arengufaasi ülesanded edukalt, et minna edasi järgmisesse 
faasi. Ülesanded: 
1.  Bioloogiline  areng  –  inimesed  küpsevad,  muutuvad  iseseisvamaks,  individualiseerivad,  vananevad, 
muutuva sõltuvaks. Tuleb kohaneda nende muutustega.  
2.  Kohanemine kultuurikontekstis - Sotsiaalses, kultuurilises elus toimuvate muutustega hakkamasaamine. 
Perekonnelu  on  pikaajaline  protsess,  mis  nõuavad  perekonna  kohanemist  mingisuguste  uute 
olukordadega. 
3.  Tagada iga üksikisiku püüdluste ja väärtuste areng. 
 
Need  3  ülesannet  tuleks  lahendada  vastavale  arengufaasile  kõige  sobivamas  suhete  mustris,  mis   tagaks   nende 
oluliste ülesannete lahendamise. 
 
Varem  oli  nende  ülesannete  lahendamiseks  ainult  üks  normatiiv.  Praegu  on  neid  mitu  ning  sõltub  pigem  iga 
inimese moraalsetest ja eetilistest tõekspidamistest.   Normatiivne  perekonna areng (lähtudes Nichols & Everett). 
Jagatud 5 tsüklisse: 
 
1.  Kujunemine – partneri valik, esimese kooselu loomine või abiellumine.  
 
Kõige  olulisemaks  ülesandeks  on  partnerivalik.  On  erinevaid  käsitlusi,  miks  ja  kuidas  valitakse 
partnerit. Iga inimene otsib partneriks kellegi, kes võimaldab talle ta vajaduste parima rahuldamiseviisi. 
Komplementaarsusprintsiibi järgi võiks suhteid jaotada 4ks  tüübiks : 
-  Ema-poeg – mees käitub lapselikult, naine domineerib mehe üle ( Maie  ja Valdur) 
-  Ipseni  tüüpi  paar  –  mees  on  dominantne,  kuid  naiselikul  viisil   toetav   ja  naine  on  mehest 
lapselikul viisil sõltuv.  
-   Peremees -teenijatüdruk – mees on väliselt dominantne, kuid seesmiselt varjatult sõltuv. Naine 
on  väliselt  alluv,  kuid  seesmiselt  tugev.  Võib  tunduda,  et  naine  on  mehest  aste  allpool,  kuid 
tegelikult see nii pole, pigem on naine juhtrollis ja mees on naisest sõltuv.  
-  Tammsaarelik – mees on suhtelist väheemotsionaalne ja töökas ning naine on emotsionaalselt 
ekspressiivne.  
Analüütikutel  on  partnerivaliku  kohta  erinevad  ja  keerukalt  käsitletavad   lähenemised .  Äärmuslikult 
 
lihtsustades 2 tüüpi:  
-  ideaalvanem – loodetakse, et partner korvab vanema puudujäägid ideaalist 
-  kordamise sund – partneriks valitakse keegi, kellega saaks korrata samasuguseid suhteid nagu 
olid oma vastassoost vanemaga (eriti, kui need suhted olid probleemsed). Püütakse lahendada 
ülesandeid, mis suhetes vanemaga  lahendamata  jäid.  
Valitakse partner, kellele projitseerida tundeid nii, et ta identifitseeruks nendega ja inimene saaks 
läbi elada tundeid, mida suhetes oma vanemaga polnud lubatud väljendada. 
Objektsuhte  teooria:  valitakse  hea  või  halb  objekt.  Normaalses  arengus  saavad  hea  ja  halb  üheks 
( kujutlus  heast ja  halvast  emast), kuid kui see ülesanne on lahendamata, valitakse vastavalt hea või halb 
partner (pole kaks ühes, vaid ainult hea või halb). 
 
Partneri  valikus  mängivad  alateadvuslikud   valikud   väga  suurt  rolli.   Keskne   arenguülesanne  sellel 
perioodil  on  omavahelise  lähedussuhte  kujundamine.  Oma  päritoluperekondadest  piisava  sõltumatuse 
saavutamine;  selliste  suhete  loomine,  mis  ei  sekkuks  kujuneva  paari  omavahelistesse  suhetesse  ning 
võimaldaks  paaril  saada  tuttavaks  ja  emotsionaalselt  lähedaseks,  et   kujuneks   välja  uue  perekonna 
 
 
struktuur  ja  protsessid  (võrdlemisi  keerukas,  vajab  aega,  piisava  läheduse  ja  reeglistiku 
väljatöötamiseks  kulub  umbes  2  a).  Kui  pidevalt  tuleb  sealt  poolt  mingeid  sekkumisi  või  siis 
tagasitõmbamist suhetesse, siis paaril ei jää aega ega võimalustki omavaheliste suhete loomiseks.  
 
2.  Laienemine – esimese lapse sünd ja sellele järgnevad aastad. Kõige pikem periood, algab esimese lapse 
sünniga ja lõppeb viimase lapse kodust lahkumisega. Allperioodid: 
 Esimese lapse sünd ja eelkooliealiste laste periood 
- 
Kui  1.  etapp  on  edukalt   lahendatud ,  ollakse  tõenäoliselt  valmis   astuma   triaadilisse 
suhtesse   (keerukamaid  suhteliike).  Lapse  sünniga  elustuvad  sageli  oma  lapsepõlve 
läbielamised oidipaalsest faasist. Need konfliktid võivad panna ühe partneri nägema last 
teise  partneri  suhtes  rivaalina.  Kui   oidipus   lahendati  hästi,  võib  see  faas  kulgeda 
probleemivabalt 
- 
Keskne  ülesanne:  triaadiliste  suhete  paindlik  sisseseadmine  (mida  aeg  edasi,  seda 
rohkem  ilmnevad  vanemate  omavahelised  suhted;  nad  omandavad  lapse  suhtes 
spetsiifilise vanemlike rollide täitmise viisi) 
- 
Vajalik  suhete  lähenemine  päritoluperedega,  kes  aitaks  lapsega  toime  tulla,  annaks 
praktilist ja emotsionaalset tuge (kuid ei tohi hakata uut peret häirima!) 
- 
Mida  lähemale   koolile ,  seda  iseseisvamaks  laps  saab.  Lapse  bioloogilises  arengus 
toimuvad kiired muutused, mida vanemad peavad toetama ka oma suhetekonteksti kaudu 
  Kooliealiste  lastega perekond 
- 
Lapse  kooliminek  tähendab  sageli  tõsist  muutust  vanematele,  sest  laps  puutub  kokku 
uute  inimestega  (tal  tekib  uus  suhtlusringkond,  uued  olulised  täiskasvanud).  Tuleb 
aktsepteerida  lapse  suhteid  õpetajate,  treenerite,  koolikaaslaste  jt-ga.  Suhetesüsteem 
muutub keeruliseks 
- 
Kui suhted vanematega ei muutu, siis suhete laienemine muutub lapsele keeruliseks, sest 
vanematega  suhete  kõrvale  muid  suhteid  ei  mahu  või  püüavad  vanemad  last  nendest 
suhetest ära lõigata 
- 
Keeruline kooslus, palju suhetemuutusi, eeldab vanemate paindlikku  suhtumist  
  Keskea (line) abielu 
- 
Lapsed on kooli läinud, vanemad on sellega  harjunud  
- 
Reeglina hästi toimiv periood. Lapsed ei vaja vanemaid enam nii palju, vanematel tekib 
uuesti võimalus toimida abikaasadena; suhted rikastuvad 
- 
Eelnevatel  perioodidel  lahenduseta  jäänud  probleemid  tulevad  siin  eriti  teravalt  esile 
(palju lahutusi) 
 
3.  Laste lõplik lahkumine kodust 
 
Tekitab  survet  (lapsed saavad täiskasvanuks); eeldus, et noored ehitavad oma elu üles ja asuvad elama 
 
iseseisvat  elu. Perekonna ülesanne on aidata kaasa laste püüdluste realiseerimisele (soovitatavalt õigel 
 
teel). 
 
Vanemate  üksijäämine,  -rolli  kokkutõmbumine,  abikaasarolli  areng  (õnnestumine  sõltub  sellest,  kas 
 
varasemates faasides on suudetud abikaasade roll säilitada). 
 
4.  Pensionile jäämine, vanadusperiood.  
 
Väga pikk periood. Laste lõpliku lahkumise perioodi edukas läbimine on sellele perioodile aluseks. Kui 
 
abikaasadevahelised suhted on  vahepeal  kaotsi läinud, on paar üksteisest võõrandunud. Selles perioodis 
 
elama õppimine on suur  kunst  
 
5.  Ühe partneri surm, üksijäämine 
 
On  keeruline,  sest  tuleb  taas  aktsepteerida  sõltuvust  oma  lastest  (nendega  tuleb  saavutada 
 
komplementaarne suhe, samas säilitada teatud asjades omaenda sõltumatus) – oma vanemate eest tuleb 
 
hoolitseda, aga mitte üleliia; samuti peavad vanemad säilitama  autonoomia . 
 
Adekvaatsete  suhete  sisseseadmine  lastega  (üks  pool  ei  tohiks  enda  peale  võtta  kontrolli  teise  poole 
 
üle). 
 
 
 
Eksam  oli lihtne. Kui loengus olid kuulanud ja ka konspkti lugenud, si s said ilusti kõigile ära vastata. 
Andis ette teemad, mille kohta pidi kirjutama: 
1. Piirid 
2. Abikaasade allsüsteemi funktsioonid 
3. Vanemate al süsteemi olulisemad funkstioonid 
4.  Kolmnurkade erinevad võimalused 
5. Perekonnaelu arengufaasid: partneri valiku erinevad võimalused 
  
Niiet mitte midagi rasket! :) 
 
 
Oli 5 avatud küsimust, kus pidi lihtsalt nii palju kirjtuama, kui ise oskasid. Ni siis küsimused olid 
järgmised: 
1.  vanemate allsüsteemi funktsioonid 
2.  abikaasade allsüsteemi peamised funktsioonid 
3.  kolmnurgad 
4.  piirid 
5.  perekonna arengufaasid: paarisuhte kujunemine 
Väga mõnus eksam oli minu arust :)