Sellisesse konteksti asetatuna muutub püüd leida tõendusmaterjali Kristuse elu kindlate seikade ajaloolisuse tõestamiseks äärmiselt raskeks ja tänamatuks tööks. Jung selgitab veel, et kuigi Kristuse sünd on kord ajaloos esinenud juhtum, siis ometi on see alati eksisteerinud igavikus. Ta möönab, et taolist asja on tavainimesel raske mõista, kuid et aeg on relatiivne kontseptsioon, siis näeme, et ajaloos esinevad sündmused on pleromas ehk teispoolsuse absoluutses täiuses (kreeka pleroma = täius, täielikkus, tervik) eksisteerivate asjade analoogid. (Kontseptsioon on platonistlik - kõigi asjade ,,tegelik originaal" asub ideedemaailmas.) ,,See mis eksisteerib pleromas kui igavene protsess, ilmub ajas aperioodilise kaadrina ehk teisitiöeldult, seda korratakse palju kordi ebaregulaarsel viisil." (JUNG 2002:46) Sel moel kordub mitte ainult Kristuse tüüpi kangelase sünd, vaid enamik temaga seotud motiive. Jung tunnistab inkarnatsiooni paljuski arusaamatuks sündmuseks
Lineaarne seos on üldistatud/lihtsustatud. Lineaarsete seostena (põhjus-tagajärg) saab tsirkulaarsest välja tuua konkreetseid juppe. Br. Keeney: tsirkulaarsus on hea, kuid liiga keeruline. Sõltuvalt ülesandest võib lihtsustada ringmudelit, kuid ei tohi unustada, et põhjuslikkus on alati tsirkulaarne. Gr. Bateson: maailm jaguneb kaheks: - creatura (elusloodus) – eluslooduses ei toimu midagi lineaarselt, kõik toimub tsirkulaarses ahelas. - pleroma (füüsikaline maailm)– elutute asjade maailm Kui me lähtume lineaarsest põhjuslikkusest tsirkulaarses maailmas, siis eeldame, et on meil kontroll/mõju/võim probleemide lahendamise üle (nt psühholoogid kujutavad ette, et neil on kontroll probleemide üle, vanematel kontroll laste üle,). Tegelikult on tsirkulaarsuses see kontrollimõte tühi, sest kõik on vastasmõju protsess (kontroll sõltub sellest, kui palju teine seda mõju on nõus vastu võtma -
annaabi.ee 
