Nimetu (162)

"Keisri hull"
Jaan Kross
3.Mahlakuu 10217
Kronoloogiline syndmuste kokkuvõte:
Tegevus algas Napoleoni-sõdade päevil. Väikesse Eestimaa mõisa sõitis perepoeg ( ohvitser ) koos oma sõbra Timotheus von Bock `iga (samuti ohvitser). Eelpoolmainitud Timotheus von Bock kohtus seal mõisateenijana töötava Eesti soost talutydruku Eevaga, kes talle meeldima hakkas. T.v.Bock läks Eeva isa juurde kosja. Sellel läks alguses sitt keema, sest ta arvas , et sakslane tahab ta tytre litsiks teha ja tuli seda talle veel nina alla hõõruma, ent T. v. Bock selgitas asja ära.
T. v. Bock saatis Eeva viieks aastaks õppima pastor Masingu juurde (jah, selle Masingu juurde). Eevaga läks kaasa ka ta vend Jakob, kes yhtaegu rõõmustas, et ta säärase soodsa võimaluse sai, aga samas tundis end oma rahva reetjana (nojah, juhtub). Masingu juures õppisid meie armsad lapsukesed, saksa ja prantsuse keelt, kirjandust ja muud "inimesele vaja olevat".
Viie aasta pärast tuligi - kae nalja - Võisiku (Woicek saksa.k) mõisahärra, erruläinud kolonelleitnant Timotheus von Bock ja abiellus Eevaga. Elama kolisid nad Võisikule (Jakob läks samuti nendega kaasa). Timo (nõndamoodi lyhendab härra Kross enamasti Timotheust) ja Eeva [nõndamoodi nimetab härra Kross naispeaosa endiselt, kuigi too vahetas abiellumisel oma nime Katharinaks(selline tegevus oli vajalik, et abielluda Venemaal, õigeusukiriku tavade kohaselt - Baltikumis oleks see saksa aadli tugeva vastasseisu tõttu võimatu olnud)] kiindusid teineteisesse väga ja nende vahel tekkis tugev side, samas kui Jakob tundis, et tema hakkab oma õest võõrduma (edaspidi arutas Jakob tihti teemal, et tal on jube imelik õde - hyppab kõhkluseta niimoodi kõigesse sellesse segadusesse. Jakob tundis ta yle mõningal määral uhkust , aga samas, säilitades kainet talupojamõistust, tundis ka pisukest ebamugavust ja võõristust).
Asjad arenesid omasoodu ning peatselt oli Eeva (khmm) tiine. Olnud, vaid kolm kuud sellises seisus, tabas auväärset prouat aga hoop: Sisse lendas keski kõrgem ohvitser Tallinnast (ei mäleta enam kes, mingi itaallane vist ), kes arreteeris Timo ja sobras kõik ta paberid läbi ja võttis kaasa (seda muidugi endaga kaasas olnud soldatite käte läbi).
Niisiis kaob Timo silmapiirilt (ette rutates ja teie põnevust rikkudest paljastan ma, et koguni 9 aastaks). Eeva elu muutub jube raskeks, sest ta on Balti aadlile tõeline pain in the ass (noh ntx vahetult peale abiellumist läksid Eeva ja T. v. Bock kirkikusse, aga kogu aadlirahvas kadus sellejuures sealt ära - yks päss vist jäi istuma ainult, sest ta oli tukkuma jäänud).
Keegi kurat ei teadnud miks Timo ära viidi, jutt käis, et ta saatis Keisrile mingi kriitilise kirja. Georg v. Bock (Timo noorem vend, kes tast väga lugu peab ja kes on samuti ohvitser) laseb , aga tõsiuskselt liikvele kuulujutu, et tegu on enam-vähem-nagu mingi keisri eksitusega, sest kiri oli väga yllameelne ja suurehingeline (this point of view becomes soon widely accepted). Jakob aga leiab Timo vanast toast , millesse ta ise sisse oli kolinud, kirja mustandi või ärakirja. Omavahel öeldes oli see oma kaasaja kohta (teate kyll: meelitustega ära harjunud hellikutest keisrid) pisut liigagi kriitiline.
Kirjas kritiseerib Timo keisrit väga tema ja ta esivanemate rumaluse uhkuse ja omakasupyydlikuse tõttu; hõõrub talle nina alla mitmeid probleeme riigis (Eesti maarahva seisukord included - Timo on ses suhtes väga õiglane tegelane, abiellus ta ju Eevagagi osaliselt oma tõekspidmaiste tõttu). Sellesamase käsikirja leiab Jakob peidikust, mis oli kirjutuslaua kohal laes (tegelikult veel peidikusisesest teisest peidikust. Tavalises peidikus, mille ta puhtjuhuslikult avastas, hoiab ta oma päevikut. See päevik ongi tegelikult romaan - st romaan on päevikuformaadis).
Tulles tagasi põhiteema juure: Timothey istub kongis ja keegi ei tea isegi kus. Mingite imetrikkidega uurib Georg selle välja ja väites, et ta on komandandi sugulane, saab isegi sisse tolle jutule, aga see talle ta venda ei näita, vaid saadab ta minema. (varsti peale seda kaob Georg mõneks ajaks silmapiirilt - läheb erru ja reisib välismaale, vist viskas tal kah see keeruline elu siin yle).
Eeva aga käib ja palub oma mehe pärast. Igast rahva käest palub, isegi keisri tädi (või mis pagana naissoost sugulane see ka pold ) käest palub. (Keisri enda käest keelas Timo tal enne ära viimist paluda ).
Yheksa aastat peale kinnipanemist (vana keiser Aleksander, kellele kiri adresseeritud on, on koolnud ja troonil Nikolai) lastakse ta lahti, sest ta on hulluks läinud. (see, kas ta hull on, on juba iseasi .. Nagu ta ise Jakobile räägib, oli ta vanglas kyll hull, kuulis hääli ja puha, ulgus oma kongis ja märatses. Sellepärast, et ta neile rahu ei andnud, peksid vahisoldatid tal ka hambad suust välja. - see ei ole keisri korraldus, keisri poolest oli ta väga eliitvang. Kuigi keegi teda näha ei tohtinud pidi vangla kindralist komandant iga ta sooviavalduse peale kohe kohale tulema ja oli temaga seejuures alati väga viisakas, lisaks vediti ta rotte täis kongi ka uhke tiibklaver ning selle roka kõrvale, mida kõik vangid sõid, sai tema shokolaadi ja sigarette - väga syrr värk, jättis mulje nagu see raudmaskiga mees Louis XIV ajal.)
Anyway, välja saanuna oli ta koduarestis: algul enda naise valvatuna, hiljem aga yhe inglase , La Trobe, poolt, kelle määras Võisikule elama Võisiku mõisa hooldekomisjon (selline asi moodustati selletõttu, et peremees oli peast loll ja ei saanud ise oma vara hallata). V. Bockid ise kolisid elama vanasse härrastemajja. Mõnda aega hiljem oli inglane sunnitud välja kolima , sest ta ei kirjutanud järelvalvet teostavatele organitele raporte Timo kohta (Salaaruannete kohustus oli talle pandud Võisiku tema kätte andmisel. Tema aga läks v. Bockide juurde ja palus neil ise need raportid kirjutada või vähemalt tema kirjutatud raportid yle vaadata, aga kuna Timo sellest ettepanekust keeldus, siis ei kirjutanud Inglane midagi ja tõsteti mõne aja pärast välja).
Umbes sellel ajal plaaniti juba ka põgenemist välismaale. Jakob oli Pärnus maad kuulamas käinud (Ettekäändeks olid tal mingid rahvaluuletused Napoleoni-sõdadest, mis ta kogunud oli, ja nyyd "Beiträge.." toimetajale Rosenplänterile pakkuma läks) ning kokku leppinud yhe Hollandi päritolu merekapteniga, kes nad ära pidi viima, aga esimene põgenemine kukkus läbi seetõttu, et kapten ei saanud yhel aasta tulla. Mõnda aega hiljem prooviti uuesti põgeneda, aga see jäi ära sellepärast, et Eeval ei õnnestunud Georgi ehk Jyrit (Eeva ja Timo poeg) tuua ära Tsarskoje Selo lytseumist (Sinna oli ta keisri poolt isiklikult määratud. Olnud seal yhe aasta määrati ta jälle keisri poolt isiklikult mereväe kadetikooli kus keiser tema käekäigu vastu isiklikku huvi tundis ja teda isiklikult kiitis ). Kyllalt kummaliselt haigestus Jyri vahetult enne ema saabumist väga rängalt ja tervenes ime läbi jälle peatselt, aga põgenemise jaoks liig hilja .
Kolmandal põgenemiskatsel saadi Jyri kätte ja jõuti isegi Pärnu (Timo koduaresti probleem lahendati nõnda, et inglase asemel Timo järgi luurama pandud aadlimehe Peeter von Mannteufeli abikaasa, kes oli Timo õde, sebis Peetri selleks ajaks Tallinna ja Bockid said kambakesi Pärnu sõita). Pärnus oli Jakob kasutades oma sõjaväe ja maamõõdu alaseid teadmisi (Timo vangisoleku ajal oli sõjaväes olnud ja veeblikski saanud) ära sebinud sadama valvet teostava kapteni ning ta purju jootnud. Jyrile aeti mingit pada , et sõidetakse Saaremaale sugulasi vaatama (seda selletõttu, et talle hakkas juba mõju avaldama Tsarskojes ja Piiteris tehtav ajupesu) ja kui ta aru sai, et tegu on põgenemisega, võttis ta selle vastu sõna stiilis "Isa, Isa! Ära kuula neid! Sa ei põgene ju, sest see oleks keisri vastu ebaaus!".
Timo aga istus lolli näoga nurgas ja lõpuks teatas, et ta ei saagi põgeneda, sest põgenevad need kes ajavad isikliku huvisid taga, need, aga kes riigi pärast sydant valutavad jäävad paigale (v. Pahlenilt pärit mõttetera). Pealegi tahtvat ta edasi keisri kirstunael olla.
Nih sellega siis oli põgenemine tyhistatud ja kõik sõitsid tagasi koju (Selleks ajaoks oli Jakob juba ära kolinud pisut eemale naabervalda kus ta oli abiellunud yhe Anna nimelise lesega ja tollega kahasse maja ostnud).
Enne seda põgenemist olid Jakobi kätte hoiule antud mingid paberid, mida Eeva ja Timo enda käes ei julgenud hoida (P. v. Mannteufel teadis, et Timo midagi kirjutab ja tahtis välja uurida mis see on, sellepärast käis ta Võisikul olnud varuvõtmeid kasutades Timo tuba läbi otsimas. Timol olid paberid aga mingis peidikus ja kirjutuslaua sahtlites ainult mägede kaupa kokaraamatuid:-). Aga igal juhul seekord millegipärast peidikuid ei usaldatud ja kraam toodi Jakobi juure ) Jakob ei jõudnud neid eriti uurida, aga ta sai aru, et tegu on kodeeritud teksiga st absurdne tekst mis muutuks aga mõistuspäraseks kui võtta sealt umbes iga kolmas lause. Läbi lugeda ta seda ei jõudnudki (neist paberitest veel hiljem).
Mõne aasta pärast tuli koju Jyri. Käis ka Jakobi pool ja see näitas talle Timo keisrikirja. Jyri luges osa läbi ja siis pani käest ära, sest nagu ta ytles, ei saaks ta pärast selle lõpuni lugemist oma isa enam iseenda ees õigustada. Võisikul olles näitas ta yles igakylgset sympaatiat keisri vastu ( total brainwash) ja põhjustas selle, et peale ta äraminekut virutas Timo Jakobi nähes oma piibu ahju ja lausus "Ei piipu, ei poega ".
Veel kõvasti hiljem tuli Võisikule Laming (vana mõisavalitseja, kes neil enne Timo ära viimist oli, see oli juba ammust aega Keisri spioon olnud). See selgitas, et ta on seal mingite mõtetute asjaajamiste pärast, aga kahtlus on, et ta tuli neidsamaseid pabereid otsima , mis Timo kirjutas. Igastahes ykspäev käis Timo toas pauk ja ta leiti eest haavlilaeng näos ja pystol käes. Et kristlik kirik ei salli enesetappu öeldi selle kohta kohe, et tal läks pystolit laadides pauk lahti [:)], aga hr Kross jätab meile ka võimaluse arvata, et tapja oli salaja tuppa roninud Laming kes jäi tuppa astunud Timole paberid näpus vahele - nimelt olid akna all mingid jalajäljed ja pystol, mis Timol käes oli, ei tohtinud olla haavlitega laetud, sest ta käis sellega märki laskmas ja kasutas ainult kuule ning seinal asunud kaheraudsel pyssil oli yks raud tyhjaks lastud , teine aga haavlitega laetud - seda aga ei pane enesetapja või õnnetuse läbi hukkunu mingi trikiga seinale tagasi.
Nyyd tuleb teoses pikk ajaline paus ja järgmine sissekanne (tuletame meelde, et tegu on Jakobi päevaraamatuga) tehakse alles mitukymmend aastat hiljem, siis Jakob natuke filosofeerib (st on hakanud asju teise pilguga nägema ja Timo ei tundugi enam nõnda mõtetu tegelasena kui enne), ning annab teada, et ta reisib ära lõunasse, oma tervist parandama, ning annab oma päeviku nyyd juba admiraliks tõusnud Jyrile ja avaldab lootust, et Jyri seda ära ei viska , sest vastasel korral poleks sellel maailmal enam lootust.
Veel paar asja mis enne välja jäid, ent teose sisu lahtimõtestamise seisukohast mõningast tähtsust evivad:
*Timo 61. lahing - Timo räägib oma kirjas, et ta on keisri eest pidanud 60 lahingut ja see kiri on kuuekymne esimene, mille ta peab keisri vastu.
*Timo oli kunagi keisri adjudandinda töötades tõotanud keisrile, et räägib tollele tõtt (st mitte ei vaiki seal kus teised valetaks, vaid tuleb ja ytleb kohe näkku mis ta asjast arvab). Keiser oli selle vande talt ise välja nõudnud (Lisaks teab sellest ka Laming, kes seda ära yritab kasutada ja räägib Timoga nagu oleks tema keiser Aleksander ja nõuab, et Timo oma tegemisi yles tunnistaks -see mäng käib seoses Timo hullusega).
*Sellal kui Eeva õpib Masingu juures räägitakse Timole, et Eeva on teda petnud, Eevale räägitakse aga, et Timo on Peterburis mingi uhke preili kätt palunud , aga korvi saanud - see viimane on natuke tõsi, sest see uhke preili oli keisri sohilaps, keda too tahtis oma lemmiku , Timoga, paari panna, aga kuna Timo Eevat tahtis, siis maskeeriti ta keeldumine korvisaamiseks.
*Võisiku mõis oleks sellal kui Timo vangis oli peaaegu haamri alla läinud, kuna Timol olid varem võlad, aga keesgi võlausaldajatest loobus tohutusuurest nõudest, mis Eevale ka mõisa alles jättis. Hiljem selgus, et selle loobuja isiku taga oli tegelikult keiser.
*Kuidas Timo oma kõige ustavamal mehel silma peast lõi - Sellal kui ta sõjaväes oli, oli ta korra Saksamaal (kohtus veel Goethega, kes talle pyhendusega luuletuse kirjutas) ja seal mingi peo ajal ryndasid linna prantslased, tema koos paari mehega yritas linnast välja murda, et Timole alluvaid vägesid appi tuua, aga kokkupõrkes prantslastega raius Timo kogemata, seda ise mitte märgates, mõõgaga oma tentsikule näkku. Too talle ei öelnud kes seda tegi ja Timo nõutas oma tentsikule selle lahingu eest hiljem isegi suure auraha välja. (See tentsik oli tegelikult kohalik kylamees)
*Jakob ja naised - Laming tõi enne Timo ära viimist tema juurde oma tytre õppima, aga salaja soovis, et too Jakobilt infot välja pinniks, Tydruk algul natuke proovis, aga hiljem loobus ja hakkas Jakobiga hulga intiimsemalt suhtlema . Hiljem kui Laming ära aeti ei tahtnud tolle tytar Jete taga kaasa minna ja palus, et Jakob ta enda juurde võtaks, ent too keeldus, sest ei tahtnud spiooni oma katuse alla. Saanud teada Timo ja Eeva põgenemisplaanist ta muidugi kahetses, aga oli hilja. Hiljem, kui ta oli abiellunud Annaga, kes talle mõnevõrra Jetet meenutas, sai ta tolle emalt surivoodil teada, et Anna on ka tegelikult Lamingi sohilaps (ainult 10 aastat vanem) - see põhjustas jälle mõningast Jakobi meelehärmi (mingid targemad inimesed tõlgitsevad seda momenti veel sellise moraaliga - oma saatuse eest ei põgene).
Arvustus : Kui eelnev oli sisukokkuvõte, siis peaks kuidagi ära kajastama ka selle, mis mulje teosest yldiselt jäi. Raamat oli väga hästi loetav , hästi kirjutatud ja huvitav. Hea oli ka aeg-ruumi valik: kahtlased ajad XIX saj alguse Eestimaal. Ajalooliste romaanide puhul on hea muidugi see, et need laiendavad antud perioodi kohta silmaringi ( eeldusel muidugi, et autori eeltöö on korralik olnud), aga need võivad põhjustada ka segadust raamatu sisu ja tegelikkuse erinevusel. Nii hilise aja puhul on see tõenäeosus, et millegi raamatus väidetu väärus tõestatakse kõvasti suurem, kui vanemal ajal, nii, et see teeb natuke ettevaatlikuks, aga muidu pole raamatul häda midagi. Soovitan.
*************************************
”Keisri hull”
Romaan keskendub Võisiku mõisnikule Timotheus Eberhard von Bockile (1787–1836), kes tegi sõjaväelist karjääri, kuulus Aleksander I lähikonda ning abiellus aadelkonda šokeerides talutüdrukuga. 1818. aastal läkitas ta keisrile Venemaa põhiseaduse projekti, mille tõttu ta vahistati. Timotheus von Bock veetis üheksa aastat vanglas, kust ta vabastati vaimuhaiguse tõttu. Piiratud liikumisõigusega von Bock elas Võisiku mõisas surmani.
Timotheus von Bocki (Timo) lugu esitatakse läbi Jakob Mättiku (Timo näälu) silmade. J. Lotman on seda nimetanud puškinlikuks võtteks: sündmusi kirjeldav inimene ei mõista kõike, mida ta kirjeldab.36 Timotheus von Bock on romaani peategelane, tema järgi on teos saanud ka pealkirja. Samas ei ole Timo minategelane. Timo iseloomust ja mõttemaailmast saab lisaks aimu ka tema käsikirjade kaudu. Timo välimust kirjeldab Jakob võrdlusena: Timo enne vahistamist (s.t üheksa aastat varem) ja pärast vabanemist. Enne vahistamist (aastal 1818) oli Timo ”hiilgava välimusega sale noor mees, märksa noorem kui tema [Jakob – A.K.] sel ajal kolmkümmend aastat”.37 Timol on olnud põdrakarva juuksed (lk 36), kuid pärast vabanemist (aastal 1827) on ta hallikirjute juuste ja halli näonahaga ning näeb hambutu suuga välja vanem kui viiskümmend (lk 9). Mõne kodus oldud nädala jooksul hall näonahk küll ”tuuldub inimlikumaks” (lk 31), kuid hall jääb värviks, mida Timo välimuse iseloomustamisel sageli kasutatakse.
Maire Jaanus on tähelepanu pööranud võtmesümboolikale: Schlüsselburgi vanglas taotakse Timol võtmega (sks Schlüssel) hambad välja: ”Võti surutakse Timo suhu , et see lukku keerata, sundida vaikima tema kõnet, mõtteid ja tundeid. [---] Suhu keeratud võtme sümbol tähistab Timo kahekordset vangistamist, füüsilist ja verbaalset.” Jakob iseloomustab Timot kui inimest, kes teeb välgukiirusel saatuslikke plaane ja lahvatab neist silmapilk põlema (lk 17). Ta ei lase ennast katkestada (lk 39), ei armasta viivitamist (lk 41), on pea ebainimlikult korrektne (lk 86) ja absoluutselt aus (lk 169). Ausus on omadus, mis eesti kirjandusteostes tavaliselt mõisnikule osaks ei saa. Harilikult on nad vaid iseenda õiguste eest väljas olevad kombineerijad, nagu näiteks Gertrude von Tiesenhausen “Rakvere romaanis ”.
”Keisri hullus” on tähelepanu all tegelase keel. Timo eesti keele kohta mainib Jakob järgmist: ”See härra Bock rääkis maakeelt ja isegi õige viisakalt, aga ikkagi oli tema kõnel see sakslaste napp ja naksakas ja äramoonutav viis küljes, mis mind koguni siiamaani vastumeelsusest kergelt nõksatama ajab.” Kross ei markeeri Timo keelekasutust, ta lihtsalt lisab, et tema eesti keel oli iseäralik. Seevastu näiteks A. H. Tammsaare romaanis ”Ma armastasin sakslast ” on vanal parunil suus just see iseäralik eesti keel: “Mina armastap see eesti rahvas, selleperast tahap ma teadma. Mina moistap: teie tulep kokku, joop ja loulap, ja kui teie saama küllalt jooma ja loulma, siis teie hakkap see armas eesti rahvas juhtima ja valitsema , sest ka tema olep üks kange loulu rahvas, nagu mina ise oma korvaga kuulama .” Üks paremaid võimalusi rõhutada tegelase võõrust/võõrasust ongi panna ta rääkima vigast võõrast keelt.41 Kross seda võtet Timo puhul ei kasuta, mistõttu ei teki ka võõrastavat efekti. Timot saadavad n-ö aadellikud tegevused: ta ratsutab, laseb märki, mängib klaverit. Samas on teda kujutatud kui ebatüüpilist aadlikku: ta surub talupoegadel kahe käega kätt, kui need tulevad teda sünnipäeva puhul õnnitlema, ka on ta abiellunud talutüdrukuga, keda ta laseb enne abiellumist mitu aastat koolitada. J. Undusk on märkinud, et eeldusi õnnelikuks abieluks pakubki vaid baltisaksa mehe ja eesti naise variant. Abielludes madalamast seisusest naisega, mees ise ühiskonnaredelil ei lange, vaid tõstab naist. Baltisaksa naise ja eesti mehe puhul tähendaks abielu naisele patriarhaalses ühiskonnas langust ühiskonnaredelil.
Abielludes lihtrahva esindajaga, tahab Timo tõestada kõigi inimeste võrdsust, see on osa tema suurest plaanist (lk 15). Thomas Salumets on märkinud, et plaan, idee saab olulisemaks inimestest, keda see plaan peaks aitama : see ruineerib Eeva elu, selle tõttu vangistatakse Timo ja see võib olla ka tema enneaegse surma põhjus. Eba-aadelliku seisukoha võtab Timo ka talurahvaküsimuses: ta nimetab aadelkonna käitumist talupoegadega jõleduseks (lk 38). ”Keisri hullus” (nagu ka nt ”Kolmandates mägedes”) kohtab Eestis suhteliselt levinud seisukohta, et ristiusk jõudnuks ajapikku Eestimaale niikuinii, siin ütleb selle välja aga baltisakslane (lk 39). Lisaks ebatüüpilisusele on Timo puhul tähelepanu all ka tema hulluse või mittehulluse küsimus. Timo puhul suhtutakse ”poliitilisse kuriteosse kui hullumeelsusse”.
J. Lotman viitab M. Foucault’ raamatule ”Hullus ja arutus : hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul”, kus on vaadeldud hullumeelsust kui protestivormi ning leitud hullumaja ja vangla olevat põhimõtteliselt sarnased: ”...kui poliitiline protest on võrdne hullumeelsusega, siis hullumeelsus on võrdne protestiga, ja selles mõttes on hullumajas ning vanglas peetavad inimesed ühesuguses olukorras.” Romaanis jääb lahtiseks see, kuidas Timo suri. Oli see mõrv või enesetapp? Enesetapp oleks vastuolus Timo paigalejäämise, lahingust mitte põgenemise põhimõttega. Mõrva puhul langeb Timo aga kangelasena, on lõpuni lahingus. Seega on tegelase iseloomustamisel oluline vahe, kas tegu on enesetapu või mõrvaga. Oma versiooni esitab Jakob, kes peab võimalikuks, et Timo surma taga on Laming: ”Ma ei usu, et Timo oleks otsustanud Lamingi tappa. Ma olen isegi kindel, et ei. Aga kui ma tuletan meelde Timo kunagist Aleksandri-mängu laskeplatsile tulnud Lamingiga, tundub mulle, et seda otsust Lamingi ees mängida võis ta küll. See võis pakkuda Timole isegi erilist mõnu – nüüd, kus ta oli oma ammuse nuhi in flagranti oma tuppa tungimiselt tabanud. Sel juhul ütles Timo – ma kujutan ette: ”Aa – härra Laming –” või: ”Aa – minu valitseja Aleksander – nüüd mõistan ma su minu järel nuhkimise eest surma! Edasikaebamatult. Armuandmatult. Ja viin otsuse siinsamas paigas täide!” Ning ta hakkas rahulikult püstolit puhastama … [---] Ja siis oli püstol puhas ning Timo tõmbas padrunisahtli lahti. Sel silmapilgul kaotas ahju ja parempoolse akna vahele seisma jäänud Laming närvid. Ja sealsamas tuli talle midagi meelde. Kui Timo sahtlisse vaatas , haaras Laming tagantkätt seinalt Timo pardipüssi. Võib-olla tulistas ta kohe. Võib-olla tekkis hetkeks rüselus – kui Timo tahtis tal püssi käest väänata.” Nii nagu Timo hullus võis olla üksnes hamletlik mäng, võib ka tema surm olla seotud mänguga. Tegemist on mängu kaheplaanilisuse rikkumisega: Timo Aleksandri-mängu võtab Laming tõsiselt, peale jääb praktiline käitumine, mille tulemuseks on Timo surm. Timo õde Elisabeth von Mannteuffel (Elsy), eine geborene von Bock (lk 234), on Jakobi silme läbi tedretähniline ja alati justkui poolnohune (lk 56), ”püüdlik, aga nähtavasti mitte kõige vastumeelsem” (lk 230). Elisabeth von Mannteuffel on välja joonistatud väga napilt. Täheldada võib aga seda, et Jakobi suhtumine temasse muutub positiivsemaks. Algul kirjutab Jakob, et ”Elisabeth polnud teps vaevaks võtnud oma lemmikvenna ja tema noore proua kojusõiduks neile pidulikult külla tulla, mida viimast, nagu ma aru sain, oleks pidanud normaalseks arvama ”. Ühel hilisemal külaskäigul on Elisabeth ja tema abikaasa väga jahedad ja tähtsad (lk 56). Hiljem aga pühendatakse Elisabeth juba Timo põgenemisplaanidesse ja ta on valmis kaasa mängima ja tembutama oma Timo järele valvava mehega, et vend saaks põgenema. Kui Timo põgenemisest loobub , siis on Jakob veendunud, et Elisabeth on viimane, kes midagi reedaks (lk 274). Kui võrrelda Elisabethi teiste baltisaksa naistegelastega, on temas enam liikuvust, ta ei ole paigutatud üksnes Kinder -Kirche-Küche-ringi.
Baltisakslastest kõrvaltegelastest on Timo õe Elisabethi abikaasat Peter Zoegev on Manneuffelit kujutatud kõige põhjalikumalt. Ta on “oma naisel ära keelanud riigiäraandjast venna perekonnaga läbi käia, seda enam muidugi, et riigiäraandja naine oli midagi nii arusaamatut ja võimatut ja šokeerivat kui talutüdruk…” Selles seigas avalduvad kaks baltisaksa aadelkonnale iseloomulikku asjaolu. Esiteks nende riigitruudus ja teiseks seisuseteadlikkus. Baltisakslaste riigitruuduse juured ulatuvad Peeter I aegadesse: Rootsi oli mõisate reduktsiooni tõttu sattunud ebasoodsasse valgusse ja Peeter I võitis siinsete sakslaste poolehoiu mõisate restitutsiooni ja õiguste laiendamisega. Clas von Ramm on oma mälestustes kirjutanud: ”Meie muutumatu truuduse Vene keisrikoja vastu reetis tsaar Aleksander III, kes Peeter Suure antud õigused ja privileegid ära võttis ja andis meid Vene bürokraatia, pulbitseva kaose, trööstitu seisundi, roiskunud ja seesmiselt põdeva hiigelriigi meelevalda.”52 Nii et von Mannteuffel ei käitu mingil iseäralikul viisil, vaid nii, nagu võibki ühelt aadlikult oodata. Peter Zoege von Mannteuffeli (eesti keeles ’meeskurat’) kirjeldamisel hakkavad jällegi silma krossilikud atribuudid. Jakobi silme läbi on ta rängakondiline, tuklase nudipeaga, iriseva kahtlustajavaimuga (lk 240). Teisal kirjeldab Jakob von Mannteuffelit järgmiselt: ”Ta must nudiks pügatud pea oli natuke viltu õlgadel ja ta raske sinakas lõug rõhus lipsu halli siidliblika kiiva.”53 Siin on Kross kasutanud ilmekat võrdlust – massiivne lõug ja õrn lipsu siidliblikas –, mis rõhutab von Mannteuffeli tahumatust.
Von Mannteuffelit iseloomustab ka joviaalsus (vrd von Stackelbergi ”Kolmandates mägedes”, sageli iseloomustatakse baltisakslasi just selle sõnaga): ”...Peeter kõndis kõige joviaalsemal ilmel meie juurde sisse. Kõige joviaalsemal ilmel, mida ta massiivse lõua kohta liiga pisike ja pealegi viltusevõitu suu ning ta raskepilgulised ja sügaval asetsevad silmad üldse võimaldavad.” Timo mängib ka von Mannteuffeliga: teades, et too käib tema paberites tuhnimas, pakub Timo talle erinevates keeltes kokaraamatuid sirvida. Siin meenutab von Mannteuffel veidi lihtsameelset Vanapaganat, kellega Kaval-Ants trikke teeb. Krahv Peter Pahlen on episoodiline tegelane, ent saanud krossilikult värvika kirjelduse: ”...see vanamees koosnes tegelikult kahest mehest. Välimisest, mitte veel väga vanast, aga kuidagi õige äranühkunud Drozi automaatide moodi nukust, maneerlikust puuderdatud parukaga kavalpeast, ja sisemisest, märksa pisemast, ikkagi veel õige teokast mehest, kes vaatas pealmise silmaaukudest otsekui pappturvise seest üllatavalt erksal pilgul välja – kusjuures see pilk oli ta omaniku just nagu kõiketeadmisest niihästi natuke kõrk kui ka kurb.” Pahleni juurde sõidab Timo maalt põgenemise asjus nõu küsima. Pahleni sõnad (”...välismaale lähevad ainult need, kes tahavad iseenese eest kätte maksta. Kes tahab midagi tähtsamat, jääb koju”57) ja tema kõige põhjapoolsemate pomerantside vihakas maik meenub Timole, kui ta pistab suhu juba pooleldi mustaks läinud pihlakamarju ning otsustab põgenemisest loobuda .
Pahlenit saab võrrelda Timoga: mõlemad on olnud keisrile lähedal, teda toetanud ja usaldanud. Mõlema usalduse on keiser reetnud: Pahleni saatnud maapakku, Timo vanglasse, hiljem piiratud liikumisvabadusega oma mõisa. Mõlema järel on keiser lasknud ka nuhkida. Mõlemad loobuvad põgenemast.
L. Lukas on toonud välja selle, et ”baltisaksa kirjanduses peetakse eeskujulikuks baltlaseks seda, kes ei jäta kodumaad ka kõige karmimatel aegadel ning peab endale alandavaks põgeneda isegi mässajate püssi palge eest (sõnadega Ich bleibe lõpeb nii mõnigi raamat....)” Näiteks Eduard von Keyserlingi ”Õhtustes majades ” on kõne all ” postile jäämine”, mida vanad, traditsioone hindavad baltlased peavad loomulikuks. Selles mõttes käituvad nii Pahlen kui ka Timo eeskujulike baltlastena Marie Samsonv on Himmelstiern esineb kahes episoodis, esimeses lahkub ta kirikust , kui Timo Eeva ja Jakobiga aadlipingis istet võtab, seejuures ”nägu oli tal jäik nagu vihasel kivikujul. Ta tõmbas oma Reinholdi enesega kaasa ja ütles kiledalt, nii et see oli üle poole kiriku kuulda: ”Eher werde ich im Kuhstall mein Gebet sagen! Da weiss man wenigstens, wo man ist!” Nad marssisid, proua ees ja härra ta kannul, kirikust välja.” Proua von Himmelstierni välimust kirjeldatakse napilt, tema iseloomustamisel on rõhk tegudel . Kirikust demonstratiivselt väljamarssimise seostab ta seisusekütkes, endi positsioone rõhutava stereotüüpse aadliprouaga, kellele talupojapäritolu tegelased aadlipingis on mõeldamatud. Nende järel lahkub ka ülejäänud aadelkond . ”Ainult Vana-Põltsamaa lossirentnik, lohmakas härra von Wahl ja tema sädistisest proua jäid paigale. Pärast räägiti, et proua oli oma meest küll minema tirida katsunud, aga mehel oli õnnestunud juba enne Temleri jutluse algust magama jääda ja siis oli ka proua pidanud paigalejäämisega leppima.” Sellest episoodist võib välja lugeda mitu baltisakslaskonda iseloomustavat seika. Esiteks kindlakskujunenud tavadest ja normidest kinnipidamine : kui keegi märkab midagi kohatut (nagu antud juhul talupojad aadlipingis), siis on tema kohus sellele tähelepanu juhtida (proua von Samson tõuseb ja marsib kirikust välja), tema eeskujul ka teised. Seda, kui oluline on olla nagu teised, näitabki proua von Wahli suur soov ka oma mees minema tirida, kui see ei õnnestu, on ta sunnitud paigale jäämisega leppima. Teiselt poolt jääb aadelkonnast mulje kui välistest kombetäitjatest: jumalateenistusest olulisem on see, kes ja kuidas istub jne. Ega kirikus magaminegi näita tegelast positiivsest küljest.
Proua von Samson marsib ka kümme aastat hiljem kirikust välja (abikaasata, sest see on juba surnud), kui Jakob ja Eeva aadlipingis istet võtavad, ent seekord jäävad teised härrased kohale (lk 162). See on aadelkonnas toimunud meelemuutuse ilmekas näide: ülikonservatiivseks peetud aadelkondki on võimeline muutuma .
Episoodiline tegelane on ka krahv Lieven, kellest kirjutab Jakob seoses Timo venna Georgi jutustusega. Jakob annab edasi Georgilt kuuldu (s.t Georgi iseloomustuse): Lievenil on kollakas hobuselõust ja õukonnanaeratuse mask (lk 154). C. Hasselblatt on tähelepanu juhtinud asjaolule, et Kross kasutab aadlike võrdlusena sageli hobust.Lisaks rohmakale välimusele on Lieven ka keerutaja ja salgaja. Ta on vahaste kätega äraneetud patu- ja nutukott, vana narr (lk 155). Krahv Lieven on variserlik ja võlts. Teda iseloomustatakse negatiivsete atribuutide (maskisarnane nägu) ja tegudega (salgamine). Seejuures on oluline märkida, et nii iseloomustab teda Timo vend Georg, Lieveni rahvuskaaslane. See rõhutab veel eriti Lieveni negatiivsust.
”Keisri hullus” on Timo otseselt Jakobi (ja Eeva) olukorra põhjustaja: Timo võttis endale talutüdrukust naise, keda ta laseb koolitada. Eevale seltsiks võetakse kaasa Jakob, viimase arvamust küsimata. Timo tegevuse tõttu on Jakob (ja Eeva) jäänud n-ö kahevahele: nad pole enam eestlastega võrdsed ega ole veel aadlikega päris samaväärsed. Jakob on saksa pükstes, prantsuse keelt kõnelev pooleesti talupoeg , kes ”ei ole ”puhas” eestlane ega ka sakslane; tema identiteet ei asu kummalgi poolel”. Kui Timotheus von Bock kannab romaani sõnumit, siis suure osa ülejäänud baltisakslaskonna funktsioon on suuresti rõhutada von Bocki eripära, olla kes vähem, kes rohkem n-ö tüüpilise baltisakslase rollis. ”Keisri hullu ” von Bock on omapärane, ideaalilähedane ja kompromissitu kangelane, kellele vastandub alalhoidlikum eestlane (Jakob). Kross on loonud positiivse baltisakslase kuju, kelle puhul eesti kirjanduses nii sagedasest mõisniku stereotüübist rääkida ei saa. J. Krossi Timotheus von Bock on ”võib-olla et siiraim kompliment baltisakslastele”.
****************************************
Jaan Kross „Keisri hull“
Jaan Krossi „Keisri hull“ kujutab üht kõrgemas aukraadis olevat ohvitseri, kes julges ette võtta sammu parandamaks Vene tsaaririigi olukorda. Timotheus von Bock tahtis Venemaal panna aluse põhiseaduslikule riigikorrale. Ta arvas, et tal on võimalus seda teha, kuna tal olid keiser Aleksander I isiklikult head suhted. Von Bock tahtis parandada eestlaste olukorda ning päästa neid sajandeid kestnud talupojaseisusest, ta tahtis, et eestlastel oleks rohkem võimalusi. Aeg polnud selleks aga küps, sest tsaar ei tahtnud midagi kuulda von Bocki plaanist. Rahvale suuremate õiguste andmine ning enda omade piiramine ei kuulunud keiser Aleksander I kavadesse.
Timotheus saatis oma manifesti keisrile enne selle avaldamist Maapäeval. Ta oli varem andnud tsaarile lubaduse talle alati tõtt rääkida ning ta kavatses seda teha ka nüüd. Tsaar ei saanud selle manifesti avaldamist aga lubada, sest tagajärjed oleks võinud keisrile endale saatuslikuks saada. Timotheus von Bock saadeti vangilaagrisse avalikkusele põhjust avaldamata. Von Bock oli tahtnud teha head, kuid tingimused polnud sobivad. Seetõttu määras tema eetiline eneseteostus ta praktiliselt surma – Vene vanglate tingimused olid kohutavad, isegi vaatamata sellele, et talle kongi klaver viidi.
Kui üheksa aasta pärast vahetus Vene impeeriumi keiser, kelleks sai Nikolai I, siis pääses ka Timo vangistusest. Tõsi, see polnud tavaline ega täielik vabanemine : Timo oli tunnistatud vaimuhaigeks ning ta pidi elama Võisiku mõisavalitseja majas eluaegses koduarestis.
Aleksander oli tahtnud muuta Timo maailmavaadet ja kavatsusi, kuid von Bock suutis need säilitada. Kuigi vangis viibides oli ta mitu korda olnud hulluksminemise äärel, siis koju saabununa oli ta täie mõistuse juures. Vähemalt niipalju terve kui ta pärast üheksa aastat kestnud üksikvangistust olla sai.
Timo ei jätnud oma kirjatööd pooleli . Ta jätkas sealt, kus ta pea kümme aastat tagasi lõpetanud oli. Mingi sisemine jõud sundis teda selleks ning ta ei loobunud kirjutamisest, vaatamata suhteliselt suurele ohule saada avastatud tsaari nuhkide poolt.
Von Bock otsustas Eestist põgeneda ja leida rahu mujal, kuid viimasel hetkel ta sellest kavatsusest loobus. Ta tajus, et mõju Vene impeeriumile on suurem, kui ta jääb paigale. Ta riskis enesehävitusega, sest kui ta oleks tabatud, siis arvatavasti oleks karistuseks olnud surm või piinamine . Ta otsustas jääda „raudnaelaks impeeriumi ihusse“. Keisri nuhid ümbritsesid teda endiselt ning arvatavasti ühe taolise tõttu ta segastel asjaoludel surigi.
Timotheus von Bock oli eetilisusest käituv tegelane Krossi loomingus. Eesmärk oli Bocki jaoks tähtis ning selle saavutamisel ei kohkunud ta tagasi millegi ees. Eesmärgistatus iseloomustab peaaegu kõiki Krossi proosateoseid..
Romaani aluseks oli Jakob Mätliku päevaraamat. J. Mätlik ise oli Timotheus von Bocki naise, Eeva vend. Päevaraamat on täis erinevaid kohti, juhtumisi ja tegelasi 19.sajandist, milledest enamus on ka faktilist kinnitust leidnud. „Keisri hullu“ peategelane Timotheus von Bock ning teised romaanis märgitud kangelased on ka päriselt elanud.
„Keisri hull“ on kirjutatud NSV Liidu aegsetes oludes, kus kirjanike sulejooks oli sageli piiratud tsensuuri ja kommunistliku partei ettekirjutustega. Jaan Kross on suutnud aga oma teoste tegelastega neist üle olla ning kirjutanud teose, millest võib välja lugeda tolleaegset(1970 aastate) olukorda. Näiteks 70ndate psühhiaatrite skandaal , mida on väljendatud Timotheus von Bocki hullukskuulutamisega. Kuigi Krossi romaanist võib välja lugeda NSV Liidu vastast kriitikat või vabaduspüüete õhutamist, on Krossi „Keisri hull“ ennekõike väärtteos kirjanduslikus mõttes.
Hinne: C
****************************************
Jaan Krossi „Keisri hull“
Ingvar Saare
Jaan Krossi ajalooline romaan „Keisri hull“ jutustab ühest kõrgest soost isikust, kes, jäänud truuks oma tõekspidamistele, pidi taluma vangistust ja piinamist. Timotheus von Bock oli keiser Aleksander I tiibadjutant ja parem käsi, mistõttu oodati talt kuuletumist ja lugupidamise näitamist keisri vastu. Samas nägi Timo riigis aset leidvat mõtlematust ja alatut käitumist. Ohvitser von Bock otsustas valedega ühiskonnas mitte kaasa minna ning astuda neile vastu.
Timo saatis keisrile manifesti, milles olid kirjas tema mõtted Vene impeeriumi korraldusest, mida ta kavatses ka Maapäeval ette lugeda. Manifest oli keiser Aleksandrile aga vastuvõetamatu ning ta ei saanud selle ettekandmist lubada. Timo oli küll keisri tuttav ja üks parimaid sõpru, kuid Aleksander taipas , et manifest ohustab tema võimu. Keiser laskis Timotheus von Bocki saata vangi, kus viimane viibis üheksa aastat. Vabanes ta sealt alles siis, kui uus keiser oli ta nõdrameelseks kuulutanud.
Timo saabus siiski lõpuks koju ja jätkas enda kirjatööd, mis tal pooleli jäi, kui ta vangi viidi. Erinevate tagakiusamist tõttu tuli tal tööd pidevalt varjata, kuid ta ei loobunud oma mõtete kirjapanemisest. Siiski, endisest hiilgava karjääriga ohvitserist oli saanud nõdrameelseks tunnistatud riigivastane, kes pidi kogu oma ülejäänud elu veetma koduarestis. Timo otsustas põgeneda Eestist ning pärast mõningasi ebaõnnestumisi oli eruohvitser von Bock sama hästi kui pääsenud arestist. Siiski Timo ei lahkunud: ta leidis, et ainult Vene tsaaririigis elades suudab ta midagi muuta, kas või pelgalt oma olemisega – olla raudnael impeeriumi ihus . Von Bock pöördus tagasi Võisiku mõisavalitseja majja, kus ta peaaegu kümne aasta pärast ka segastel asjaoludel suri.
Lisaks eetilist käitumist ülimaks pidava Timo, on romaanis ka teisi tegelasi, kellest rohkem paistavad silma Jakob Mätlik, Eeva Mätlik ehk Katarina von Bock ja mõisavalitseja Laming, kelle nimi kõlab romaanis seoses erinevate tegelastega.
Eeva oli Timo truu abikaasa ja mõttekaaslane. Pärit talupoja perest , tuli tal algul kogeda raskusi suhtlemisel aadlikega, kuid meelekindluse tõttu ei lasknud ta ennast teistest häirida ning ta saavutas lugupidamise teiste poolt.
Laming oli mõisavalitsejast keisri nuhk. Tema ülesanne oli keisrile ette kanda Timo olukorrast. Lamingul oli tütar, kellesse armus Eeva vend Jakob. Siiski ei asunud nad kokku elama, sest Jakob ei usaldanud naist. Enesele algus teadmata abiellus Jakob ikkagi mõisavalitseja sugulasega: nimelt viimase sohilapse Annaga. Laming oli ka Timotheus von Bocki oletatav mõrvar.
Vahest kahest eelmisest tähtsam tegelane on Jakob Mätlik, sest romaani aluseks on tema päevaraamat. Jakob oli Eeva vend, kes aitas Eevat ja Timot nii palju kui sai. Tema organiseeris ka Timo põgenemist, mis aga ometi ära jäi.
Jaan Krossi romaan „Keisri hull“ on ajaloolise taustaga ja see on esitatud ühe mehe , Jakob Mätliku päevaraamatuna. Teoses esitatud nimed ja andmed on enamuses leidnud ka kinnitust, mistõttu võib pidada seda heaks faktikogumiks üle-eelmise sajandi kohta. Olemas oli ka Timotheus von Bock, kelle eetiline eneseteostus viis ta enesehävituse piirile.
„Keisri hull“ ei ole Nõukogulik propagandaraamat, mida 1970 aastatel ja üldse kogu Nõukogude perioodil ilmus. Tegemist on väärtteosega, kus tegelasi iseloomustab truuks jäämine oma eesmärgile, millega sageli kaasneb võõrandumine lähedastest ja suhetest üleüldse. Timotheus von Bock oli eestimeelne mees, kes tahtis tsaaririigis juurutada demokraatiat. Bock nägi, et erinevad rahvused on eestlasi ja Eestimaad pidevalt ekspluateerinud ning et see tuleb lõpetada.
Nõukogude okupatsiooni tingimustes sümboliseeris Timotheus von Bocki idee terve eesti rahva vabaduse soovi. Bock oli selle idee elluviija, kes astus oma eesmärgi nimel ka võitlusse. Tundub, et Kross püüab leida inimesi, kes samuti hakkaks eestimeelsust propageerima avalikumalt, või vähemalt lasta mitte unustada meil meie ajalugu. „Keisri hull“ on kui meeldetuletaja ja Timotheus von Bock oma järjepidevuse ja kindlameelsusega vabaduse idee kandja.
Hinne: A
************************************************
Jaan Kross „Keisri hull“
Jaan Kross tuli Eesti kirjandusse eelkõige oma luulega , kuid 1970 aastate alguses siirdus ta proosakirjandusse. Kui juba tema värssides leidus ajaloolisi motiive, siis romaanid olid täielikult minevikuteemalised. „Keisri hull“ ilmus 1978. aastal. Kui Krossi varasemad teosed vaatlesid madalamast sotsiaalsest kihist pärit mehi, kes olid ühiskonnas saavutanud kõrge positsiooni, siis nüüd on peategelaseks kõrgseltskonna inimene.
Teos põhineb Jakob Mätliku päevaraamatul, milles kajastub Timotheus von Bocki elu. Jakob oli Timo naisevend ning seetõttu oli tal võimalus von Bockide elu üles kirjutada. Päevaraamat sisaldab hulgaliselt andmeid, mis on kontrollimisel osutunud enamuses tõesteks. Seega võib Jakob Mätliku päevaraamatut pidada heaks allikmaterjaliks tollase elu kohta. Siiski ei tohiks unustada, et tegemist on päevaraamatuga, mis võib sisaldada ka mittetõest informatsiooni.
Romaan räägib Timotheus von Bockist (1787-1836), kes oli tollal Põltsamaa-lähedase Võisiku mõisa parun . Peale selle oli ta ka veel Vene keiser Aleksander I hea sõber ning hiilgav ohvitser. Kuna tal olid tsaariga lähedalt seotud, siis andis ta keisrile lubaduse talle alati tõtt rääkida. Lisaks sellele oli Bock ka 1812. aasta sõjakäigu suur kangelane, mistõttu Aleksander I pakkus talle naiseks ühte enda vallastütart, et Timo õukonda meelitada. Ohvitser abiellus aga eesti talutüdruku Eevaga, mis kõrgemast soost isikute seas pahameelt tekitas. Vaatamata sellele, et Eeva ja ta vend Jakob olid saanud O. Masingu juures hea hariduse, ei võtnud kohalik kõrgseltskond neid esialgu omaks.
Timotheus von Bock nägi Vene impeeriumis esinevaid ebakõlasid ja otsustas sellest kirjutada tsaarile. Ta koostas esimese konstitutsiooniprojekti. Keiser aga tunnetas oma võimu piiramist, mida ta aga ei tahtnud. Vaatamata sellele, et Bock oli Aleksander I hea sõber, ei soovinud keiser konstitutsioonist midagi kuulda ja ta laskis Timo üksikvangistusse määrata. Vabanes ta sealt alles üheksa aasta pärast. Tsaar püüdis nende aastate jooksul siiski Bockide perekonna, Eeva ja tema lapse ning ka Jakobi eest hoolitseda. Samas ei saanud ta aga Timot vabastada ning püüdis tema vaateid hoopiski represseerides murda. Aeg läks mööda ja võimule tuli uus keiser, Nikolai I. Ta kuulutas Bocki nõdrameelseks ning nii pääses Timo siiski lõpuks koju.
Tagasi Võisikul oli Bock kahevahel: kas põgeneda Eestist või jääda ning olla „raudnael impeeriumi ihus“, mis tema arvates avaldas suuremat mõju kui tema lahkumine. Ta otsustas jääda.
Timotheus Bock suri segastel asjaoludel 1936. aastal, peaaegu kümme aastat pärast vabanemist vangist. Teos lõpeb sellega, et Jakob Mätlik saadab oma päevaraamatu Timo poeg Georgile, kellest sai viitseadmiral tsaari sõjaväes.
„Keisri hullus“ uurib Kross kompromissituse ilminguid. Ta võtab vaatluse alla kompromissituse ja sele tagajärjed niisuguse režiimi tingimustes, kus valitseb kontrollimatu võim. Taoline olukord valitses ka Nõukogude Liidus ajal, kui Kross romaani kirjutas – Brežnevi võimul piire praktiliselt ei olnudki. „Keisri hull“ näitab, et inimest, kes sellises situatsioonis on võimeline ise mõtlema ja kel on tahet ühiskonnas midagi muuta, tabab negatiivne saatus. Eetilist eneseteostus ja režiimi polt seatud kitsendustest üleastumine toob kaasa suure riski, mis võib viia enesehävituseni.
Kross kasutab Timotheus von Bocki tegelaskuju, et näidata olukorda tollases NSVL-is. Siiski ei ole „Keisri hull“ kirjutatud Nõukogude Liidu vastasusest ajendatult kirjutatud ning Kross polnud ka propagandakirjanik. „Keisri hull“ on enne kõike muud eesti kirjanduse väärtteos.
Hinne: A
******************************************