Christoph Adam von Stackelberg Järgnevas essees räägin Eestimaa vabahärra ja haridustegelase Christoph Adam von Stacklebergi elust ja saavutustest, ning nende rollist eesti kultuuriloos. Christoph Adam von Stackelberg sündis 1777.a Väänas Tolli, Vääna, Tilli, Novaja Derevnja ja Vormsi mõisniku ja vabahärra O. C. E. Von Stackelbergi ja A. G. von Dückeri pojana ja suri 1841 aastal. Stackelberg lõpetas Tallinna kubermangugümnaasiumi, ülikoolis käis Saksamaal Göttingenis, kus õppis arsti- ja õigusteadust, täiendas ennast veel Šveitsis Johann Heinrich Pestalozzi käe all Yverdoni õpetajate instituudis. Tema suurimateks panusteks Eesti hariduse- ja kultuurilukku on Kuuda seminari idee väljatöötamine ja selle rajamiseks sihtasutuse asutamine 1818. aastal, ning 1821.a Tallinnas
eesmärkidel- tööliste valvurina. 20. sajandi lõpul talletatud loo tõelevastavust ei ole võimalik kontrollida, kuid legendaarsest prouast oli olemas vähemalt üks portreemaal, mille fotokoopia on säilinud Eesti Rahva Muuseumi kogudes. Tõenäoliselt jäi ,,kurja prouana" rahva mällu 2 Peter Gustavi poja, maanõunik Karl Otto von Stackelbergi (1797- 1865) abikaasa Wilhelmine (Minette ), sündinud vabapreili von Ungern- Sternberg (1804- 1881), kes oli ühtlasi oma mehe nõbu. Koos aiandusarhitektide ja adnikega tegeles ta Riisiperes maastikukujundusega 19. sajandi keskpaiku, kokku seitsmeteistkümne aasta jooksul, täiendades ulatuslikult juba varem rajatud inglise stiilis parki ja laiendades tiike. Tegusa naise 100. sünnipäeval paigaldati parki tema auks mälestuskivi. Rahvajutud loovad Stackelbergi (kellest 20. sajandi lõpu
Muinasajal oli Lihula üks Läänemaa keskustest. Liivi sõjas sai linnus suures osas purustatud ning rootslaste alluvuses seda enam ei taastatud. 1630. aastal müüs Rootsi kuningas Gustav Adolf Lihula ümbruse feldmarssal Åke Tottile. Sellest ajast saadik hakkas kujunema Lihula mõisa areng, mille keskmeks sai linnuse varemete ja maantee vaheline ala. 1726. aastal von Hahnide suguvõsa omandusse siirdunud mõis läks 1795. aastal Karl Friedrich von Stackelbergi valdusse. Alates 1812. aastast kuulus mõis von Wistinghausenite perekonnale, 1874 aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni aga von Buxhoevdeni suguvõsale. Mõisa viimaseks omanikuks oli Hermann von Buxhoevden. Vanim Lihula mõisa plaan pärineb aastas 1645, sellel on näha eluhoonet (peahoone), tall ja ait. Hiljem ehitati mõisale lisahooneid juurde, millest paljud on tänapäevani säilinud. Mõisa peahoonel on tänapäevani ideaalselt säilinud kelpkatus, mille fassaadi kaunistab kolme
Malta ordu rüütel, Rootsi aadlisuguvõsa liige leitnant Woldemar Friedrich von Pistohlkors. Pistohlkorsile kuulusid ka Kaave ja Kurista ning paljud teised mõisad. 1837. aastal abiellus Otepäält pärit noorparun Erich Karl Johann Stackelberg (1805–1869) tema tütre Julie Eleonorega ning viimase surma järel 1848. aastal tema kaksikõe Margaretha (Margot) Helenaga (1815–1885). Karl ja Margot olid Viktor von Stackelbergi vanemad. Stackelbergid pärisid osa mõisast krahvinna Mellinilt 1864. aastal nende suguluse tõttu Pistohlkorsidega. Terve mõisa said nad enda valdusse 1889. aastal, kui Viktor von Stackelberg ostis selle Woldemar von Pistohlkorsilt 30 000 hõberubla eest. Viimane Kärde mõisa omanik oli Viktor Alexander August von Stackelberg, (sündinud 23.04.1853 Ponewieschis, Kaunase kubermangus, praegune Panevėžys Leedus; surnud 02.02.1945 Pfortenis, Alam-Lusaatias, praeguses Poolas)
Lilienfeldi õde). Tema õde Christine Gertrude Barclay de Tolly (17701865) oli Liivimaal Krootuse mõisniku Magnus von Lüdersi abikaasa. Michael Andreas Barclay de Tolly abiellus 22. augustil 1791 Tarvastus oma sugulase, Jõgeveste ja Keeri mõisa pärijanna Auguste von Smitteniga (1770 Jõgeveste 1827 Tartu), kes oli Jõgeveste mõisniku Heinrich Johann von Smitteni ja Taageperast pärit Renata Helene von Stackelbergi (17491786) tütar. Riigidaamist abikaasa Augustele annetati Püha Katariina orden. Abielust sündis: Vürst Magnus Barclay de Tolly (17971871), kaardiväepolkovnik ja keisri tiibadjutant, Jõgeveste, Keeri, Stalbe ja Uniküla mõisnik, suri lastetult. . Sõjaväeline karjäär Tegelikku sõjaväeteenistust alustas Michael Andreas 1776. aastal Pihkva karabinjeeripolgus juba vahtmeistri auastmes; 1778 ülendati ta kornetiks
kasutati esivanemate galeriina. Lisaks ka söögituba ja üks väiksem sammastega saal. Söögitoa kõrval on üks väiksem tuba, mis võis olla serveerimistuba, kuna seal on alles sisseehitatud seinakapid. Pööningukorrusel võisid olla teenijatetoad, seal on mõnes kohas isegi säilinud tagasihoidliku mustriga bordüür. Peale mõisate võõrandamist elasid Stackelbergid edasi Vana-Riisipere mõisas, kust nad 1939. aastal Saksamaale läksid. P. von Stackelbergi härrastemaja on suur kahekorruseline kivihoone, peafassaadil on esinduslik astmikulise ehisviiluga sammasportikus marmortrepiga, tiibadel külgrisaliidid. Alakorrus on võlvitud, enamik ülakorruse esindusruume paikneb anfilaadina, silmapaistvad on hoone keskteljel asetsev kuppelsaal ja läänetiival asuv sammassaal. Härrastemaja taga paiknevat parki ümbritseb kaarjalt suur paistiik. Hoone hämmastab vaatajat praegugi oma kunagise aristokraatliku suurejoonelisusega. 1958
Arvatakse, et seda perekonna rahapuudusel, kuid Marie ise on öelnud, et kuna ta oli andeks õpilane, siis arvati ta siiski lõpetajate hulka. Kuna kool oli saksakeelne, siis süvendas see ka saksa ja vene keele tundmist ja saksa klassikalist kirjandust. Peale Cornelia Niclaseni tütarlaste eraalgkooli läbis Marie Under Fr. Fröbeli lasteaednike kursused. Peale kursusi töötas ta ühe suve parun Hermann Klausi Stackelbergi Risti mõisas lapsehoidjana. Hiljem töötas Under lühikest aega Viru tänava paberikaupade poes kassiirina. Aastatel 1901-1902 töötas ta ajalehe ,,Teataja" toimetuses. Samal ajal kirjutas ta ka vabal ajal saksa keelseid luuletusi. Eraelu Aastal 1902 abiellus Marie Under Carl Eduard Friedrich Hackeriga ning sai omale kodanikunime Marie Hacker. Noorte kohtumisel
rahva mällu jäädvustunud hoopis soojemas valguses. Poeg Georg Gotthard Baron Stackelberg sai mõisa enda nimele 1824. aastal, pojapoeg Reinhold (Roman) Johan Woldemar Baron Stackelberg valitses Abjat 1844-1878.Abja mõisas algas talude raharendile viimine 1836. aastal ning nende päriseksmüük 1843. Abja jäi Stackelbergide kätte kuni mõisate võõrandamiseni. 1923. aasta kevadel, kui viimast härrat Charles von Stackelbergi hakati härrastemajast välja tõstma, polnud keegi kohalikest nõus kohtupritstavile appi minema.Võõrandamisjärgselt kolis mõisahoonesse gümnaasium ja 1930. aastal kodumajanduskool, Teise maailmasõja järel aga lastekodu. Lastekodu tarbeks ehitati hoone vanem osa 1950. aastatel kahekorruseliseks. 1990. aastatel tegutses hoones piirivalvekordon. Peahoone vastas paiknev kaunis kaaristuga ait on säilinud, selle paariliseks olnud tall-tõllakuur on aga hävinud. Abjaku küla kivikalmed
Sealt koolist tüdruk lõputunnistust ei saanud. Arvatakse, et seda perekonna rahapuudusel, kuid Marie ise on öelnud, et kuna ta oli andeks õpilane, siis arvati ta siiski lõpetajate hulka. Kuna kool oli saksakeelne, siis süvendas see ka saksa ja vene keele tundmist ja saksa klassikalist kirjandust. (5) Peale Cornelia Niclaseni tütarlaste eraalgkooli läbis Marie Under Fr. Fröbeli lasteaednike- kursused. Peale kursusi töötas ta ühe suve parun Stackelbergi Risti mõisas lapsehoidjana. 4 Peale seda töötas Under lühikest aega Viru tänava Biecki paberikaupluses kassapidajana. Vabal ajal kirjutas ta ka saksa keeles luuletusi. (1, 66; 5) Aastal 1902 abiellus Marie Under Carl Eduard Friedrich Hackeriga (1878-1948) ning sai omale kodanikunime Marie Hacker. Nad laulatati 10. veebruaril 1902 Tallinnas Oleviste kirikus. Peale abiellumist kolisid nad elama Moskvasse
Pilet: õpilased 4 EEK, täiskasvanud 10 EEK (grupis 7 EEK) Kontakt Pr Meedi Ümar Kärde mägi ja neitsihaud Piibe maantee ääres Peatuskohtast maantee ääres viib trepp üles mäele Kärde mõisapreili hauakivi juurde. Parun V. Stackelbergi vanem tütar Margarethe Victoria uppus 1903. aastal ja maeti Kärde mäe lõunapoolse oru veerule tema lemmikkohta. Preili puhkepaika märgib suur kivi sisseraiutud Stackelbergide vapi ja
atribuudid. Jakobi silme läbi on ta rängakondiline, tuklase nudipeaga, iriseva kahtlustajavaimuga (lk 240). Teisal kirjeldab Jakob von Mannteuffelit järgmiselt: "Ta must nudiks pügatud pea oli natuke viltu õlgadel ja ta raske sinakas lõug rõhus lipsu halli siidliblika kiiva."53 Siin on Kross kasutanud ilmekat võrdlust massiivne lõug ja õrn lipsu siidliblikas , mis rõhutab von Mannteuffeli tahumatust. Von Mannteuffelit iseloomustab ka joviaalsus (vrd von Stackelbergi "Kolmandates mägedes", sageli iseloomustatakse baltisakslasi just selle sõnaga): "...Peeter kõndis kõige joviaalsemal ilmel meie juurde sisse. Kõige joviaalsemal ilmel, mida ta massiivse lõua kohta liiga pisike ja pealegi viltusevõitu suu ning ta raskepilgulised ja sügaval asetsevad silmad üldse võimaldavad." Timo mängib ka von Mannteuffeliga: teades, et too käib tema paberites tuhnimas, pakub Timo talle erinevates keeltes kokaraamatuid sirvida. Siin
hakkasidki Arvedini jõudma huvitavad tööpakkumised Rootsi eri paikkondadest. Kuid just siis, kui ta oli juba valmis suunduma tööle kaugele metsikusse kuid vastupandamatult põnevasse tundrasse, otse Põhja-Jäämere kallastele rajatavasse pliikaevandusse, sai ta ootamatu pakkumise Tartu tudengipäevilt tuttavaks saanud parun Stackelbergilt – hakata Eestimaa ja Liivimaa kubermangu piiril juhtima üht uudset sookatsejaama. Viktor von Stackelbergi puhul oli tegemist samuti keemikuga ning ta kuulus ka Liivimaa Maanõukogu koosseisu. Mõne aasta eest oli parun valitud Tartus rajatud Balti Sooparandamise Seltsi esimeheks. Seltsi uurimisala – kuidas saaks ära kasutada 4 Eesti- ja Põhja-Liivimaal laialdaselt leiduvat turbaraba, oli Arved von Vegesackile seni veel täiesti tundmatu.
Kompromisslahend, kus heaolu on jagunenud kahe osaleja vahel, tagab ühiskonnale kõrgema heaolutaseme kui ühe osaleja eelistamine. 10. Miks on vaja valitsuse sekkumist turumajandusse? Tuleb tagada turusuhete toimimine, sest konkurents sunnib oma võimalusi makimaalselt ära kasutama, ja selle kõrval ei tohi unustada ka objektiivsetel põhjustel ebasoodsas positsioonis olevate ühiskonnaliikmete toetamist, et tagada ühiskonna sotsiaalne sidusus ja selle kaudu tulevane arengupotentsiaal. Stackelbergi mudel – eeldatakse, et üks firma määrab oma toodangumahu esimesena, arvestades seejuures teise reaktsiooni. Walras’ – üleüldine tasakaal võimalik ainult juhul, kui kõigi hüviste turud on üheaegselt tasakaalus. Walras’ – hüviste nõudluse ülejäägi summaarne väärtus kõigil turgudel on võrdne nulliga. Heaoluteooria I teoreem – kõik konkurentsitasakaalud on Pareto-efektiivsed jaotused. Heaoluteooria II teoreem – kui kõigi osalejate piirangud ja käitumine vastavad
Abja mõis Abja mõisast (saksa k Abia) on varasemaid teateid 1582. aastast. 17. sajandil kuulus mõis von Fersenitele, peale Põhjasõda oli see aga Carl Magnus von Posse valduses. 1780tel aastatel omandasid mõisa von Stackelbergid, kelle kätte see jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni (Eesti mõisaportaal, 2017). Mõisasüda asub praegusest Abja alevikust kilomeetrike kirdes, kõrge veeru serval. Esinduslikult ehitati ta välja 18. sajandi teisel poolel Friedrich Adolph von Stackelbergi ajal (Eesti mõisaportaal, 2017). Varaklassitsistlik, 2-korruseline krohvitud kiviseinte ja lameda plekk-katusega hoone. Vasakpoolne ots omapäraselt poolümar, sarnanedes Polli härrastemajaga. Paremal ärklikorrusega historitsistlik juurdeehitus. Esifassaad on lihtsa kujundusega, keskosal lame kolmnurkfrontoon segmentkaarse aknaga viiluväljas. Ruumid on anfilaadsed, sisekujundus (sh. väärispuidust uksed, seinatahvlid) pärineb valdavalt 19.s. lõpust (Kultuurimälestiste riiklik register)
Jakobi silme läbi on ta rängakondiline, tuklase nudipeaga, iriseva kahtlustajavaimuga (lk 240). Teisal kirjeldab Jakob von Mannteuffelit järgmiselt: "Ta must nudiks pügatud pea oli natuke viltu õlgadel ja ta raske sinakas lõug rõhus lipsu halli siidliblika kiiva."53 Siin on Kross kasutanud ilmekat võrdlust massiivne lõug ja õrn lipsu siidliblikas , mis rõhutab von Mannteuffeli tahumatust. Von Mannteuffelit iseloomustab ka joviaalsus (vrd von Stackelbergi "Kolmandates mägedes", sageli iseloomustatakse baltisakslasi just selle sõnaga): "...Peeter kõndis kõige joviaalsemal ilmel meie juurde sisse. Kõige joviaalsemal ilmel, mida ta massiivse lõua kohta liiga pisike ja pealegi viltusevõitu suu ning ta raskepilgulised ja sügaval asetsevad silmad üldse võimaldavad." Timo mängib ka von Mannteuffeliga: teades, et too käib tema paberites tuhnimas, pakub Timo talle erinevates keeltes kokaraamatuid sirvida. Siin meenutab von
Keskne trepikoda, enamasti kahekordne, käimla ühine ja hoovipeal. Suuremates majades pidi olema kaks trepikoda. Laudis horisontaalne, kaunistati laudisevööga ja see oli vastupidine ehk vertikaalne. Kivist kortermajad Kuigi domineerisid väikesed puidust majad, siis tekkisid nende vahele suured kivist elamud. Tallinnas kivimajadest kvartaleid ei tekkinud (nagu Riias). Vanu aadlihooneid ehitati ümber kivist elamuteks Ferdinant Kordes: Stackelbergi maja 1874 - eesti juurtega, saksastunud arhitekt. Nende ruumiplaanid üritasid matkida mõisa plaane (läbikäidavad ruumid). Ruumi nappuse tõttu polnud hea. Tekkisid tubadesse ka vannitoad. Karl Burman: Buschi maja Tartus 21b 1912 - esimene Eesti tõeline arhitekt, kihvtid suured korterid, valgusküllased, üritas vältida koridore. Võimas hoone huvitava plaaniga. Karl Burman: Mauritza maja Kreutzwaldi tn 1912 - Väga uhke- rangem ja lihtsam eksterjöör.
Jakobi silme läbi on ta rängakondiline, tuklase nudipeaga, iriseva kahtlustajavaimuga (lk 240). Teisal kirjeldab Jakob von Mannteuffelit järgmiselt: "Ta must nudiks pügatud pea oli natuke viltu õlgadel ja ta raske sinakas lõug rõhus lipsu halli siidliblika kiiva."53 Siin on Kross kasutanud ilmekat võrdlust massiivne lõug ja õrn lipsu siidliblikas , mis rõhutab von Mannteuffeli tahumatust. Von Mannteuffelit iseloomustab ka joviaalsus (vrd von Stackelbergi "Kolmandates mägedes", sageli iseloomustatakse baltisakslasi just selle sõnaga): "...Peeter kõndis kõige joviaalsemal ilmel meie juurde sisse. Kõige joviaalsemal ilmel, mida ta massiivse lõua kohta liiga pisike ja pealegi viltusevõitu suu ning ta raskepilgulised ja sügaval asetsevad silmad üldse võimaldavad." Timo mängib ka von Mannteuffeliga: teades, et too käib tema paberites tuhnimas, pakub Timo talle erinevates keeltes kokaraamatuid sirvida
annaabi.ee 
