”Keisri hull” (0)

”Keisri hull”
Romaan keskendub Võisiku mõisnikule Timotheus Eberhard von Bockile (1787–1836), kes tegi sõjaväelist karjääri, kuulus Aleksander I lähikonda ning abiellus aadelkonda šokeerides talutüdrukuga. 1818 . aastal läkitas ta keisrile Venemaa põhiseaduse projekti, mille tõttu ta vahistati. Timotheus von Bock veetis üheksa aastat vanglas , kust ta vabastati vaimuhaiguse tõttu. Piiratud liikumisõigusega von Bock elas Võisiku mõisas surmani.
Timotheus von Bocki ( Timo ) lugu esitatakse läbi Jakob Mättiku (Timo näälu) silmade. J. Lotman on seda nimetanud puškinlikuks võtteks: sündmusi kirjeldav inimene ei mõista kõike, mida ta kirjeldab.36 Timotheus von Bock on romaani peategelane, tema järgi on teos saanud ka pealkirja. Samas ei ole Timo minategelane. Timo iseloomust ja mõttemaailmast saab lisaks aimu ka tema käsikirjade kaudu. Timo välimust kirjeldab Jakob võrdlusena: Timo enne vahistamist (s.t üheksa aastat varem) ja pärast vabanemist. Enne vahistamist (aastal 1818) oli Timo ”hiilgava välimusega sale noor mees, märksa noorem kui tema [Jakob – A.K.] sel ajal kolmkümmend aastat”.37 Timol on olnud põdrakarva juuksed (lk 36), kuid pärast vabanemist (aastal 1827) on ta hallikirjute juuste ja halli näonahaga ning näeb hambutu suuga välja vanem kui viiskümmend (lk 9). Mõne kodus oldud nädala jooksul hall näonahk küll ”tuuldub inimlikumaks” (lk 31), kuid hall jääb värviks, mida Timo välimuse iseloomustamisel sageli kasutatakse.
Maire Jaanus on tähelepanu pööranud võtmesümboolikale: Schlüsselburgi vanglas taotakse Timol võtmega (sks Schlüssel) hambad välja: ”Võti surutakse Timo suhu , et see lukku keerata, sundida vaikima tema kõnet, mõtteid ja tundeid. [---] Suhu keeratud võtme sümbol tähistab Timo kahekordset vangistamist, füüsilist ja verbaalset.” Jakob iseloomustab Timot kui inimest, kes teeb välgukiirusel saatuslikke plaane ja lahvatab neist silmapilk põlema (lk 17). Ta ei lase ennast katkestada (lk 39), ei armasta viivitamist (lk 41), on pea ebainimlikult korrektne (lk 86) ja absoluutselt aus (lk 169). Ausus on omadus, mis eesti kirjandusteostes tavaliselt mõisnikule osaks ei saa. Harilikult on nad vaid iseenda õiguste eest väljas olevad kombineerijad, nagu näiteks Gertrude von Tiesenhausen “Rakvere romaanis ”.
”Keisri hullus” on tähelepanu all tegelase keel. Timo eesti keele kohta mainib Jakob järgmist: ”See härra Bock rääkis maakeelt ja isegi õige viisakalt, aga ikkagi oli tema kõnel see sakslaste napp ja naksakas ja äramoonutav viis küljes, mis mind koguni siiamaani vastumeelsusest kergelt nõksatama ajab.” Kross ei markeeri Timo keelekasutust, ta lihtsalt lisab, et tema eesti keel oli iseäralik. Seevastu näiteks A. H. Tammsaare romaanis ”Ma armastasin sakslast ” on vanal parunil suus just see iseäralik eesti keel: “Mina armastap see eesti rahvas, selleperast tahap ma teadma. Mina moistap: teie tulep kokku, joop ja loulap, ja kui teie saama küllalt jooma ja loulma, siis teie hakkap see armas eesti rahvas juhtima ja valitsema , sest ka tema olep üks kange loulu rahvas, nagu mina ise oma korvaga kuulama.” Üks paremaid võimalusi rõhutada tegelase võõrust/võõrasust ongi panna ta rääkima vigast võõrast keelt.41 Kross seda võtet Timo puhul ei kasuta, mistõttu ei teki ka võõrastavat efekti. Timot saadavad n-ö aadellikud tegevused: ta ratsutab, laseb märki, mängib klaverit. Samas on teda kujutatud kui ebatüüpilist aadlikku: ta surub talupoegadel kahe käega kätt, kui need tulevad teda sünnipäeva puhul õnnitlema, ka on ta abiellunud talutüdrukuga, keda ta laseb enne abiellumist mitu aastat koolitada. J. Undusk on märkinud, et eeldusi õnnelikuks abieluks pakubki vaid baltisaksa mehe ja eesti naise variant. Abielludes madalamast seisusest naisega, mees ise ühiskonnaredelil ei lange, vaid tõstab naist. Baltisaksa naise ja eesti mehe puhul tähendaks abielu naisele patriarhaalses ühiskonnas langust ühiskonnaredelil.
Abielludes lihtrahva esindajaga, tahab Timo tõestada kõigi inimeste võrdsust, see on osa tema suurest plaanist (lk 15). Thomas Salumets on märkinud, et plaan, idee saab olulisemaks inimestest, keda see plaan peaks aitama : see ruineerib Eeva elu, selle tõttu vangistatakse Timo ja see võib olla ka tema enneaegse surma põhjus. Eba-aadelliku seisukoha võtab Timo ka talurahvaküsimuses: ta nimetab aadelkonna käitumist talupoegadega jõleduseks (lk 38). ”Keisri hullus” (nagu ka nt ”Kolmandates mägedes”) kohtab Eestis suhteliselt levinud seisukohta, et ristiusk jõudnuks ajapikku Eestimaale niikuinii, siin ütleb selle välja aga baltisakslane (lk 39). Lisaks ebatüüpilisusele on Timo puhul tähelepanu all ka tema hulluse või mittehulluse küsimus. Timo puhul suhtutakse ”poliitilisse kuriteosse kui hullumeelsusse”.
J. Lotman viitab M. Foucault’ raamatule ”Hullus ja arutus : hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul”, kus on vaadeldud hullumeelsust kui protestivormi ning leitud hullumaja ja vangla olevat põhimõtteliselt sarnased: ”...kui poliitiline protest on võrdne hullumeelsusega, siis hullumeelsus on võrdne protestiga, ja selles mõttes on hullumajas ning vanglas peetavad inimesed ühesuguses olukorras.” Romaanis jääb lahtiseks see, kuidas Timo suri. Oli see mõrv või enesetapp? Enesetapp oleks vastuolus Timo paigalejäämise, lahingust mitte põgenemise põhimõttega. Mõrva puhul langeb Timo aga kangelasena, on lõpuni lahingus. Seega on tegelase iseloomustamisel oluline vahe, kas tegu on enesetapu või mõrvaga. Oma versiooni esitab Jakob, kes peab võimalikuks, et Timo surma taga on Laming : ”Ma ei usu, et Timo oleks otsustanud Lamingi tappa. Ma olen isegi kindel, et ei. Aga kui ma tuletan meelde Timo kunagist Aleksandri-mängu laskeplatsile tulnud Lamingiga, tundub mulle, et seda otsust Lamingi ees mängida võis ta küll. See võis pakkuda Timole isegi erilist mõnu – nüüd, kus ta oli oma ammuse nuhi in flagranti oma tuppa tungimiselt tabanud. Sel juhul ütles Timo – ma kujutan ette: ”Aa – härra Laming –” või: ”Aa – minu valitseja Aleksander – nüüd mõistan ma su minu järel nuhkimise eest surma! Edasikaebamatult. Armuandmatult. Ja viin otsuse siinsamas paigas täide!” Ning ta hakkas rahulikult püstolit puhastama … [---] Ja siis oli püstol puhas ning Timo tõmbas padrunisahtli lahti. Sel silmapilgul kaotas ahju ja parempoolse akna vahele seisma jäänud Laming närvid. Ja sealsamas tuli talle midagi meelde. Kui Timo sahtlisse vaatas , haaras Laming tagantkätt seinalt Timo pardipüssi. Võib-olla tulistas ta kohe. Võib-olla tekkis hetkeks rüselus – kui Timo tahtis tal püssi käest väänata.” Nii nagu Timo hullus võis olla üksnes hamletlik mäng, võib ka tema surm olla seotud mänguga. Tegemist on mängu kaheplaanilisuse rikkumisega: Timo Aleksandri-mängu võtab Laming tõsiselt, peale jääb praktiline käitumine, mille tulemuseks on Timo surm. Timo õde Elisabeth von Mannteuffel ( Elsy ), eine geborene von Bock (lk 234), on Jakobi silme läbi tedretähniline ja alati justkui poolnohune (lk 56), ”püüdlik, aga nähtavasti mitte kõige vastumeelsem” (lk 230). Elisabeth von Mannteuffel on välja joonistatud väga napilt. Täheldada võib aga seda, et Jakobi suhtumine temasse muutub positiivsemaks. Algul kirjutab Jakob, et ”Elisabeth polnud teps vaevaks võtnud oma lemmikvenna ja tema noore proua kojusõiduks neile pidulikult külla tulla, mida viimast, nagu ma aru sain, oleks pidanud normaalseks arvama ”. Ühel hilisemal külaskäigul on Elisabeth ja tema abikaasa väga jahedad ja tähtsad (lk 56). Hiljem aga pühendatakse Elisabeth juba Timo põgenemisplaanidesse ja ta on valmis kaasa mängima ja tembutama oma Timo järele valvava mehega, et vend saaks põgenema. Kui Timo põgenemisest loobub , siis on Jakob veendunud, et Elisabeth on viimane, kes midagi reedaks (lk 274). Kui võrrelda Elisabethi teiste baltisaksa naistegelastega, on temas enam liikuvust, ta ei ole paigutatud üksnes Kinder - Kirche -Küche-ringi.
Baltisakslastest kõrvaltegelastest on Timo õe Elisabethi abikaasat Peter Zoegev on Manneuffelit kujutatud kõige põhjalikumalt. Ta on “oma naisel ära keelanud riigiäraandjast venna perekonnaga läbi käia, seda enam muidugi, et riigiäraandja naine oli midagi nii arusaamatut ja võimatut ja šokeerivat kui talutüdruk…” Selles seigas avalduvad kaks baltisaksa aadelkonnale iseloomulikku asjaolu. Esiteks nende riigitruudus ja teiseks seisuseteadlikkus. Baltisakslaste riigitruuduse juured ulatuvad Peeter I aegadesse: Rootsi oli mõisate reduktsiooni tõttu sattunud ebasoodsasse valgusse ja Peeter I võitis siinsete sakslaste poolehoiu mõisate restitutsiooni ja õiguste laiendamisega. Clas von Ramm on oma mälestustes kirjutanud: ”Meie muutumatu truuduse Vene keisrikoja vastu reetis tsaar Aleksander III, kes Peeter Suure antud õigused ja privileegid ära võttis ja andis meid Vene bürokraatia, pulbitseva kaose, trööstitu seisundi, roiskunud ja seesmiselt põdeva hiigelriigi meelevalda.”52 Nii et von Mannteuffel ei käitu mingil iseäralikul viisil, vaid nii, nagu võibki ühelt aadlikult oodata. Peter Zoege von Mannteuffeli (eesti keeles ’meeskurat’) kirjeldamisel hakkavad jällegi silma krossilikud atribuudid. Jakobi silme läbi on ta rängakondiline, tuklase nudipeaga, iriseva kahtlustajavaimuga (lk 240). Teisal kirjeldab Jakob von Mannteuffelit järgmiselt: ”Ta must nudiks pügatud pea oli natuke viltu õlgadel ja ta raske sinakas lõug rõhus lipsu halli siidliblika kiiva.”53 Siin on Kross kasutanud ilmekat võrdlust – massiivne lõug ja õrn lipsu siidliblikas –, mis rõhutab von Mannteuffeli tahumatust.
Von Mannteuffelit iseloomustab ka joviaalsus (vrd von Stackelbergi ”Kolmandates mägedes”, sageli iseloomustatakse baltisakslasi just selle sõnaga): ”...Peeter kõndis kõige joviaalsemal ilmel meie juurde sisse. Kõige joviaalsemal ilmel, mida ta massiivse lõua kohta liiga pisike ja pealegi viltusevõitu suu ning ta raskepilgulised ja sügaval asetsevad silmad üldse võimaldavad.” Timo mängib ka von Mannteuffeliga: teades, et too käib tema paberites tuhnimas, pakub Timo talle erinevates keeltes kokaraamatuid sirvida. Siin meenutab von Mannteuffel veidi lihtsameelset Vanapaganat, kellega Kaval-Ants trikke teeb. Krahv Peter Pahlen on episoodiline tegelane, ent saanud krossilikult värvika kirjelduse: ”...see vanamees koosnes tegelikult kahest mehest. Välimisest, mitte veel väga vanast, aga kuidagi õige äranühkunud Drozi automaatide moodi nukust, maneerlikust puuderdatud parukaga kavalpeast, ja sisemisest, märksa pisemast, ikkagi veel õige teokast mehest, kes vaatas pealmise silmaaukudest otsekui pappturvise seest üllatavalt erksal pilgul välja – kusjuures see pilk oli ta omaniku just nagu kõiketeadmisest niihästi natuke kõrk kui ka kurb.” Pahleni juurde sõidab Timo maalt põgenemise asjus nõu küsima. Pahleni sõnad (”...välismaale lähevad ainult need, kes tahavad iseenese eest kätte maksta. Kes tahab midagi tähtsamat, jääb koju”57) ja tema kõige põhjapoolsemate pomerantside vihakas maik meenub Timole, kui ta pistab suhu juba pooleldi mustaks läinud pihlakamarju ning otsustab põgenemisest loobuda .
Pahlenit saab võrrelda Timoga: mõlemad on olnud keisrile lähedal, teda toetanud ja usaldanud. Mõlema usalduse on keiser reetnud: Pahleni saatnud maapakku, Timo vanglasse, hiljem piiratud liikumisvabadusega oma mõisa. Mõlema järel on keiser lasknud ka nuhkida. Mõlemad loobuvad põgenemast.
L. Lukas on toonud välja selle, et ”baltisaksa kirjanduses peetakse eeskujulikuks baltlaseks seda, kes ei jäta kodumaad ka kõige karmimatel aegadel ning peab endale alandavaks põgeneda isegi mässajate püssi palge eest (sõnadega Ich bleibe lõpeb nii mõnigi raamat....)” Näiteks Eduard von Keyserlingi ”Õhtustes majades ” on kõne all ” postile jäämine”, mida vanad, traditsioone hindavad baltlased peavad loomulikuks. Selles mõttes käituvad nii Pahlen kui ka Timo eeskujulike baltlastena Marie Samsonv on Himmelstiern esineb kahes episoodis, esimeses lahkub ta kirikust , kui Timo Eeva ja Jakobiga aadlipingis istet võtab, seejuures ”nägu oli tal jäik nagu vihasel kivikujul. Ta tõmbas oma Reinholdi enesega kaasa ja ütles kiledalt, nii et see oli üle poole kiriku kuulda: ”Eher werde ich im Kuhstall mein Gebet sagen ! Da weiss man wenigstens, wo man ist!” Nad marssisid, proua ees ja härra ta kannul, kirikust välja.” Proua von Himmelstierni välimust kirjeldatakse napilt, tema iseloomustamisel on rõhk tegudel . Kirikust demonstratiivselt väljamarssimise seostab ta seisusekütkes, endi positsioone rõhutava stereotüüpse aadliprouaga, kellele talupojapäritolu tegelased aadlipingis on mõeldamatud. Nende järel lahkub ka ülejäänud aadelkond . ”Ainult Vana-Põltsamaa lossirentnik, lohmakas härra von Wahl ja tema sädistisest proua jäid paigale. Pärast räägiti, et proua oli oma meest küll minema tirida katsunud, aga mehel oli õnnestunud juba enne Temleri jutluse algust magama jääda ja siis oli ka proua pidanud paigalejäämisega leppima.” Sellest episoodist võib välja lugeda mitu baltisakslaskonda iseloomustavat seika. Esiteks kindlakskujunenud tavadest ja normidest kinnipidamine : kui keegi märkab midagi kohatut (nagu antud juhul talupojad aadlipingis), siis on tema kohus sellele tähelepanu juhtida (proua von Samson tõuseb ja marsib kirikust välja), tema eeskujul ka teised. Seda, kui oluline on olla nagu teised, näitabki proua von Wahli suur soov ka oma mees minema tirida, kui see ei õnnestu, on ta sunnitud paigale jäämisega leppima. Teiselt poolt jääb aadelkonnast mulje kui välistest kombetäitjatest: jumalateenistusest olulisem on see, kes ja kuidas istub jne. Ega kirikus magaminegi näita tegelast positiivsest küljest.
Proua von Samson marsib ka kümme aastat hiljem kirikust välja (abikaasata, sest see on juba surnud), kui Jakob ja Eeva aadlipingis istet võtavad, ent seekord jäävad teised härrased kohale (lk 162). See on aadelkonnas toimunud meelemuutuse ilmekas näide: ülikonservatiivseks peetud aadelkondki on võimeline muutuma .
Episoodiline tegelane on ka krahv Lieven, kellest kirjutab Jakob seoses Timo venna Georgi jutustusega. Jakob annab edasi Georgilt kuuldu (s.t Georgi iseloomustuse): Lievenil on kollakas hobuselõust ja õukonnanaeratuse mask (lk 154). C. Hasselblatt on tähelepanu juhtinud asjaolule, et Kross kasutab aadlike võrdlusena sageli hobust.Lisaks rohmakale välimusele on Lieven ka keerutaja ja salgaja. Ta on vahaste kätega äraneetud patu - ja nutukott, vana narr (lk 155). Krahv Lieven on variserlik ja võlts. Teda iseloomustatakse negatiivsete atribuutide (maskisarnane nägu) ja tegudega (salgamine). Seejuures on oluline märkida, et nii iseloomustab teda Timo vend Georg, Lieveni rahvuskaaslane. See rõhutab veel eriti Lieveni negatiivsust.
”Keisri hullus” on Timo otseselt Jakobi (ja Eeva) olukorra põhjustaja: Timo võttis endale talutüdrukust naise, keda ta laseb koolitada. Eevale seltsiks võetakse kaasa Jakob, viimase arvamust küsimata. Timo tegevuse tõttu on Jakob (ja Eeva) jäänud n-ö kahevahele: nad pole enam eestlastega võrdsed ega ole veel aadlikega päris samaväärsed. Jakob on saksa pükstes, prantsuse keelt kõnelev pooleesti talupoeg, kes ”ei ole ”puhas” eestlane ega ka sakslane ; tema identiteet ei asu kummalgi poolel”. Kui Timotheus von Bock kannab romaani sõnumit, siis suure osa ülejäänud baltisakslaskonna funktsioon on suuresti rõhutada von Bocki eripära, olla kes vähem, kes rohkem n-ö tüüpilise baltisakslase rollis. ”Keisri hullu ” von Bock on omapärane, ideaalilähedane ja kompromissitu kangelane, kellele vastandub alalhoidlikum eestlane (Jakob). Kross on loonud positiivse baltisakslase kuju, kelle puhul eesti kirjanduses nii sagedasest mõisniku stereotüübist rääkida ei saa. J. Krossi Timotheus von Bock on ”võib-olla et siiraim kompliment baltisakslastele”.