Mullateaduse loengud (1)

Mullateadus 29.märts
Mis on seire e. monitooring? Seire on teatud objekti ja seda mõjutavate tegurite järjepidev jälgimine kindla perioodi jooksul. Kiirgusseire, ilmaseire, õhuseire (õhu puhtus ), veeseire ( veekvaliteet ) jne. Keskkonnaseire ülesanne laiemalt on tagada pigaajalised kõrge kvaliteediga andmeread jälgimaks keskkonnamuutusi ja probleemide eelteadvustamine ­ tagada adekvaatne tulemus ning teha selle järgi järeldus. Uuritakse teatud keskkonnakomponenti, kui toimuvad mingid muutused, peab tegema otsuse, kas probleem on väga tugev või nõrk. Mullaseire võib olla suunatud väga erinevate mullaomaduste vaatlemisele ja vastavalt sellele tuletatakse ka seire nimetus ­ agrokeemiline seire, elustiku seire jne. Mullastiku seire väga oluline! Peab jälgima mulla seisundit ja ütlema meile sellest seisundist tulenevaid seisundeid, tulemusi. Seire jaguneb väga paljudeks erinevateks seire liikideks ­ agrokeemiline seire ( agrokeemia on kõik see küsimuste kompleks , mis tegeleb taimede toitumisega, sh ka taimede ja mulla väetamisega, üldises populaarses mõttes väetamine ja kõik sellega seotud küsimused), elustiku seire ( muld on nii elus asi kui elus olla saab ­ mullas on väga palju erinevaid elukaid sees, lisaks tahkele, mineraalsele osale. Kõige suurem osakaal mikroorganismidel elusosal ­ vetikad , bakterid , kuid ka suuremaid a-la mullamutt ja vihmauss. Mulla indikaator on elustik ­ palju vihmausse = hea mullastik ) jne.
Erinevaid mullaseire liike Eestis:
Agrokeemiline seire ­ tulemuseks väetistarbekaardid. Kõige olulisem mahu poolest seiretelt. Suunatud põllumeestele ja selle tulemusena põllumehed saavad teha otsuseid, milliseid põlde rohkem ja milliseid vähem väetada; Riiklik muldade keskkonnaseire ja hindamine ­ vaatab muldi palju laiemalt kui agr.seire; PKT (põllumajanduslik keskkonnatoetuse) seire ja hindamine ­ viljakus, mullaelustik, mille tulemused tuleb Euroopa komisjoni ette kanda; Geokeemiline seire ­ uurib erinevate keemiliste elementide sisaldust mullas looduslikult või teatud mõjudel tekkinud keemiliste ühendite sisaldus maakoores,sh mullas. Selle viimane uuring viidi Eestis läbi geoloogiakeskuse poolt 1992-1994 aastatel; Metsamuldade seire ­ 50% muldadest metsade all, vaja uurida mis toimub muldadega, viib läbi Keskkonnateabe Keskus; Mullaelustiku seire ­ MTÜ Keskkonnakaitse Instituut (uurivad vihmausse jne); Muldade saasteseire 1996-1999 ­ viib läbi Keskkonnauuringute keskus.
1 Kõige ulatuslikum seire liik agrokeemiline seire e. väetistarbe määramine. Alustati 1928. Aastal Kuusikul Riigi Põllutöö Kaitsejaamas ­ esimesed mullaproovid väetistarbe määramiseks. Väga laiaulatuslik töö läks lahti alles 1957 aastal.
Mullaviljakuse programm 2002 ... 2008. Esimene voor kuulutati välja 2002. aasta juulis, järgmine voor 2003. aasta lõpus (tuleb küsida tootjatelt, kas võib nende muldadelt proove võtta). Igast mulla proovist määratakse pH e. mulla happesus , liikuva kaaliumi ja liikuva fosfori sisaldus ja erinevate mikro - ja makroelementide ning huumuse- või orgaanilise süsiniku sisaldus ja koostatakse GIS- põhised veätiskaardid koos andmebaasiga. Esmalt tuleb eraomandi omanik esitama avalduse, et tema muldadelt proove võetakse. Seejärel minnakse proove võtma mullapuuriga, enamasti käsipuuriga. Proov pannakse karpi, proov saab orginaalse numbri. Seejärel saadetakse laborisse, määratakse vastavad parameetrid . Kõigi proovikohtadele määratakse geograafilised koordinaadid, millele antakse samad numbrid, mis proovidelegi. Seejärel suunatakse proovi tulemused ja asukohtade kaart serverisse, kus need kokku pannakse ­ luuakse väetistarbekaart. Väetistarbekaart on loodud nii, et kui mingi põlluosa on punane, siis on sellel põllul vastava elemendi sisaldus nigel ­ tuleb reguleerida (näiteks kaaliumi kaardi puhul kaaliumit vähe, tuleb kaaliumväetist anda), kui roheline, siis on seal sobiv kogus antud ainet olemas ning paari aasta jooksul sinna midagi anda pole vaja. (3-5 ha alalt võetakse 1 proov).
Mullaproov tuleb võtta nii, et see iseloomustab kogu vaadeldavat maa-ala. Selleks, et iseloomustada põldu kui tervikut , tuleb kogu ala läbi käia, iga 30-40 sammu järel proov võtta. Erinevad marsruudid (sinka-vinka, Z-kujuline jne). Selliseid proove nim.keskmiseks prooviks.
Üks seire võimalus on võrrelda seire parameetreid ruumiliselt (valdade kaupa, tootjate kaupa), teine võimalus on võrrelda muutust ajas.
Põllumuldade riiklik seire ­ 1983 aastal ,,Eesti Põllumajandusprojekti" algatusel alustati. Kokku rajati 79 vaatlusväljakut, neisse olid kaasatud tuntuimaid Eesti põldumuldade liigid. Taaskäivitati 2002 aastal erinevate organisatsioonide koostöös, teostatakse seiret 30 alal. Tsansektipõhine e. trassipõhine seire tehnika ­ palju täpsem seire liik kui eelmine . Kui eelmise seire puhul võetakse proov ülemisest, 15 cm-st kihist , kuid selle puhul kaevatakse sügavkaeved ­ mulla kaeved ~1 m sügavuseni, mille tulemusel paljanduvad kõik mulla geneetilised horisondid . 1 ha suuruse ala pealt võetakse 40 proovi. Saab vaadata, kuidas mulla omadused muutuvad ruumis või kihti (ülevalt alla). Samuti on võimalik vaadelda muldade muutumist ajas.
2 Mõningad tulemused- karbonaadivaesel lähtekivimil toimub muldade hapestumine, mille tulemusel ei suuda taimed on saagipotensiaali ära rakendada. Mikroelementide sisaldus meie muldades on väga madal, kaaliumi 50% puudus, fosforit 20-30%. Eestis toimub muldade liigne tihenemine. Taimekaitsevahendite jääkide sisaldus mullas on suurenenud ­ jääke on tuvastatud 57% mullaproovidel. 2010. Aastal koguti proove ka põllult, mille mullast leiti 10 (!) erinevat taimekaitsevahendi jääki.
Põllumuldade seire ja põllumajandusliku keskkonnatoetuse hindamine. Ainus kohustuslik maaelu arengu meede kõigile EL-i liikmesmaadele. Toetuse saamise tingimuseks on üldiste keskkonnanõuete täitmine ­ ei tohi väga palju väetisi kasutada, teatud külvikorras tuleb kasvatada teatud kultuure (n.liblikõielisi) jne. Erinevad uuringud:
Viljakuse uuring ­ ca 2000 mullaproovi üle Eesti (keskmised proovid ), kogutakse 5 aastat hiljem samast kohast, et järgida, kuidas on 5 aasta jooksul mul on muutunud vastavate meetmete rakendamisel paremaks või halvemaks (3 erinevat tootmistüüpi - näiteks 1 neist on mahetootmine jne); Dünaamika uuring; Marsruudi uuring; Erosiooni-deflatsiooniuuring ­ olulisim, annab infot vee- ja tuuleärakande kohta (deflatsioon on tuuleärakanne). Üks olulisemaid probleeme, hinnangute alusel hävib erosiooni tõttu 2 milj.hektarit põllumaad maailmas ­ seega päris suur probleem. Levinud vaid teatud piirkondades Eestis (Lõuna-Eestis näiteks erosioon , deflatsioon rannikualadel ).
Erodeeritud mullad võiksid olla heinamaa all, mitte põllumaa all!
5. aprill : MULLA TOITEREZIIM
Mis vahe on toitelemendil ja toitainel? Toiteelement on N (element sellisel kujul nagu Mendelejevi tabelis ta on), toitaine on see kuidas taim omistab näiteks NO3 -, NH3­ . Miinimumseadus ehk nn.tünnilauateooria ­ saagi taseme määrab ära miinimumis olev toiteelement või mõni teine miinimumis olev kasvutegur (niiskus, temperatuur jt). Kui liiga palju head, siis võib aine muutuda toksiliseks, lisaks võivad taimede kasvu pidurdada kahjulikud ained mullas (n.suur liikuv Al sisaldus). Mikroelementidega taimede ülemürgitamine on suhteliselt suur ­ väikestes kontsentratsioonides on mikroelemendid vajalikud, suures koguses muutuvad toksilisteks.
3 Lämmastik mullas: lämmastiku ringe on peamiselt seotud mulla org.aine ringega. Esineb peamiselt org.aine koostises. Eesti muldade N üldsisaldus on keskmiselt 0,1 ­ 0,3% ehk 3000-9000 kg/ha. Kui sellist mineraalsete ühenditena ehk taimede omastatavaba ainult 1-3%, seega on tegelikult taimedele kättesaadav lämmastiku hulk üsna väike. Org.aine lagunemist reguleerivad mikroorganismid , neid samasid lämmastikuühendeid võivad need mullas leiduvad mikroorganismid oma elutegevuseks kasutada. Seovad mügarbakterid. Samas lämmastik otseselt, tihedalt seotud atmosfääriringega. Satub mulda lämmastikku ka veega, kuid vähesel määral (suurusjärk 5-10 kg n/ha, Eesti puhul pigem alumine piir).
Kuidas lämmastikväetisi tehakse? Õhust tehakse. Suur rõhk. Haber- Bosch 'i meetod.
Huumuse- ja lämmastikusisalduse vahel on tihe seos, mis võivamaldab huumusesisalduse alusel hinnata muldade lämmastikväetistarbet ­ mida rohkem on huumust, seda suurem on lämmastiku sisaldus.
Fosfor mullas. Põhjustab veekogude kinnikasvamist. Fosfor samuti taimedele väga oluline. Eesti mineraalmuldades on P üldsisaldus 0,04-0,1% ehk 900-3000 kg/ha. 98-99% sellest on primaarsete ja sekundaarsete mineraalide ja org.aine koostises ja ei ole taimedele omastataval kujul. Mineralisatsioonil vabaneb aastas keskmiselt 5-7 kg P/ha. Fosforiringe üldine skeem on oluliselt lihtsam kui lämmastikul, kuna fosforil , kaaliumil jt.on seos atmosfääriga oluliselt väiksem, nõrgem.
Kaalium mullas. Kaaliumi üldsisaldus on tavaliselt 0,8 ­ 2,8%. Kaalium plusslaenguga. Sellest ainult ca 1% on mullas omastataval kujul. Kuna kaaliumi ioon on plusslaenguga, siis pole ohtu, et mulla leostumisel kaalium välja uhutakse.
Mulla väetistarbe määramine: eesmärk see, et saaksime saaki suurendada ja et kvaliteeti parandada. Väetamine ei saa toimuda kvaliteedi arvelt ­ tahatakse siiski, et toit oleks kvaliteet. Väetiseks nimetatakse aineid, mida kasutaakse saagi suurendamiseks või selle kvaliteedi parandamiseks ning mille mõju avaldub taimede toitumistingimuste paranemise kaudu. Väetise kasutamise planeerimisel on eelkõige vaja arvestada: mulla toitelementide sisaldust, kasvatatava kultuuri vajadusi, loodetava saagi suurusega. Meie muldades tavaliselt puudu N, P, K-st. Lämmastiku väetistarbe planeerimisel lähtutakse eelkõige mulla huumusesisaldusest. Väetistarbe arvestamisel P, K, Mg jt.toiteelementide osas on vaja teada, millise laboratoorse meetodiga on omastatavate toiteelementide sisaldust määratud. Põllumajandusuuringute Keskusel, Agrokeemia Laboril on uuringumeetodiks viimasel ajal Mehlich-3.
4 Väetamise ajad ja viisid:
külvieelne väetamine (kevadine, sügisene), külviaegne väetamine (hajus, paiklik väetamine) ­ hajusa puhul kasutatakse puistelaotureid, paikliku väetamise puhul viiakse iga väetisetera teatud kaugusele teraviljaseemnest ­ väetis satub sobivasse kaugusesse seemnest. Juhul kui väetis liiga kaugele jääb seemnest, siis võib juhtuda, et taime juur ei ulatu sinnani ning väetisest pole kasu; kasvuaegne (pealtväetamine, juurdeväline) ­ pannakse mingeid plägasid põllule, pealtväetamise puhul eeldatakse, et mingil hetkel on tulemas vihma, siis väetis liigub pinnalt mulda. Juurevälisel väetamisel kasutatakse selliseid mikroelementide andmist, mille kogused taimele ongi väikesed.; tilkkastmissüsteemi kaudu väetamine ­ iga taime puhul läheb voolik väetisega; perioodiline väetamine ­ pole otstarbekas kerge lõimise puhul anda suurem kogus väetist, kui tegelikult tarvilik on - kaalium võib minema leostuda.
Väetisnormide planeerimise võimalused:
Bilansiline meetod ­ põhineb J.v.Liebigi toitainete täieliku tagastamise teooriale ; Soovituslik meetod; Funktsionaalne meetod ­ kõige täpsem, taime arvestav meetod. Kasvukõvera loogika .
Väetise efektiivsus: Väetise efektiivuse all mõistetakse enamsaaki, mida saadakse väetiste kasutamisel . Väetisannus (kg/ha) ja saak ei ole omavahel lineaarses seoses. Matemaatilist seost saagi ja seda mõjutava faktori vahel nimetatakse saagifunktsiooniks ehk saagivõrrandiks. Saagi seost kasutatava väetiskogusega iseloomustab hästi ruutfunktsioon (üldkuju vaata põhikonspektist!). Väetiste efektiivsuse väljendamise võimalused:
kogu enamsaak (ühik kg/ha, t/ha), keskmine enamsaak (1 kg toiteelemendi kohta); diferentsiaalefektiivsus on täiendavalt antud 1 kg toiteelemendi efektiivsus
Väetistkogust, millega saame kõige suurema saagi, nimetatakse argronoomiliselt efektiivseks väetiskoguseks. Kui me tahame kasumit (rikkaks saada), siis arvutada majanduslikult efektiivseks väetiskoguseks ­ leiatakse müügihinna ja väetiskoguse proportsioon , leitakse majanduslik kogum.
5 MULLA VILJAKUS ­ kvalitatiivne mõiste. Mullaviljakus on mulla spetsiifiline kvalitatiivne omadus. Mullaviljakus jaguneb: looduslik viljakus (inimene ei sekku, loodus ise toimetab) ja kunstlik viljakus (inimese mõju ­ külvab, harib, kuivendab, niisutab) ­ potentsiaalne (haritava maa kvalitatiivne omadus) ja efektiivne viljakus (avaldub saagi suurusena).
LÕIMISEVALEMID
k°_1 ls_1 40-50/r_2 ls_1
k, r ja v tähistavad korest -näiteks k°_1 tähistab nõrgalt koreselist, suure koresega muutuvad põuakartlikuks ja raske harida
ls_1 40-50 ­ liivsavi 1 (kerge liivsavi), tüsedusega 40-50 cm
/ tähistab lõimisekihtide vahetust
r_2 ­ rähk 2, esineb seega kihisemine
(2 loengut vahel)
26. aprill
Turbamullad jaotatakse lagunemisastme järgi ja endes sisaldavate taimede järgi (n.puuturvas, pillirooturvas, tarnaturvas jne). Turbalasund ­ erinevad turbaliigid ladestununa teisneteisele. Märe ­ soo- ja veega pidevalt veega küllastunud (ei kasutata küll mullateaduses, kuid küll turba enda kohta). Suur üldine poorsus . Turba puhul vee mahutavus väga suurtes piirides kõigub. Soomuldadel suur soojusmahustavus, väike soojusjuhtivus ­ kasutatud isoleermaterjalina seinade-lagede soojustamisel. Väga väike elutegevus turbas ­ hea kasvusubstraat, kuid toitaineid peab juurde andma. Soomuldade keemiline koostis ­ madalsoomuldades lämmasikku kõige rohkem, rabaturbal kõige vähem lämmastikku. Kaltsiumi, fosfori suhtes turbamullad vaesed ­ vaja juurde anna. Kasutatakse kasvusubstraadina ilutaimede puhul ja kurkide-tomatite jaoks. Lehtsamblaturba pH köige suurem. Turbasamblaturvas kõige toitainetevaesem.
Madalsoomullad ­ tekke iseärasused. Üle 30 cm turbahorisonti mis on tavaliselt T2 või T3. Põhjaks võib olla allikalubi, savi või liiv ­ alumisi mineraalseid kihte märgitakse G-ga. Turvas on moodustunud rohttaimedest, puidust, lehtsammaldest. Toituvad põhjaveest ja üleujutusveest. Valdav osa metsade ja võsastunud looduslike rohumaade all. 13,8% kogu maafondist , 7,8 protsenti haritavast maast, 55 protsenti Eesti soodest . Enamasti rohumaade all, kuna muld ei kanna
6 üleujutuste ajal ilma taimestikuta, eriti hästilagunenud turba puhul. Kasvukohatüübid: metsad madalsoo lodu ja kuivendatult ka jänesekapsa-kõdusoo, rohumaad jagunevad liigirikasteks ja ­ vaeseteks (sõltuvad põhjavete toitelisusest). Tekivad kas maismaa soostumisel või veekogude kinni kasvamisel. Liigilisel harimisel suureneb orgaanilise aine mineraliseerumine ja mahumassi suurenemine. Kultuuristamiseks parimad turba lagunemisaste üle 35%.
Siirdesood ­ madalsoode edasisel soostumisel, peale hakkab tulema happelist ,toitainetevaest pinnavett või kus põhjaveeline toitelisus on vaheldumas pinnaveetoitelisusega ­ põhjavesi jääb järjest sügavamale. Seetõttu happelisus suureneb (org.aine on alati happeline). Esimeseks tunnuseks on see, et sisse hakkavad tulema rabale iseloomulikud taimeliigid . Pindmisse kihti hakkab kogunema juba halvasti lagunenud turvas. Tuleb määrata pH ja taimestiku järgi. 3,7% kogu maafondist, 0,1% haritavast maast, 9% Eesti soodest kõigest. Tulevad lisaks sisse tuppvillpea, puhmastaimed, turbasamblad , mättalised ja lehtpuu ülekaalukalt (lepad). Kui üles üldse harida, siis ainult rohusood. Ülejäänud ei sobi ülesaharimiseks.
Rabad ­ põhjaveeline toiteline on asendunud vihmaveetoitelisusega (pinnaveetoiteline). Tekivad siirdesoode edasisisel rabastumisel. Rabad 5,7% Eesti maafondist, 0,1% haritava maana, 36% Eesti soodest. Peamiselt marjakasvatuseks ­ jõhvika, kultuurmustika, mesimuraka kasvatamiseks. Tavaliste põllukultuuride kasvatamiseks ei sobi. Kaevanduste sulgemisel tehakse marjakasvatus või pannakse kasvama männid. Väga vähe uuesti taastamist märgalana. Üldiiselt siiani praktiseeritud ei ole. Rabade ja soode üldine keskkonnaväärtus ­ oluline mageveevarude hoidjad, elupaigaks paljudele lindudele-loomadele. Suur osa rabadest kaitse alla võetud. Rabad sageli reljeefi poolest kumera pinnaga, sageli ümbruskonnast kõrgemad (Lääne-Eesti). Turismi poolest suurema väärtusega.
Anormaalsed mullad: lammimullad ­ A
Lammimullad ­ jõgede tulvaveega üleujutatavad mullad (alluviaalsed mullad). Järvemadalikel perioodiliselt üleujutatavad mullad. Peamiselt jõgede kesk- ja alamjooksul . Aa kiht peale tekkinud. Jõgede üleujutusalad. Põhiline osa Emajõe üleujutusajad, Matsalu kandis. 1,4% kogu maafondist, 0,8% haritaval maal. Üleujutused ei pea olema igal aastal. Jämedam materjal settib maha kaldalammil, kesklammil peenem , kõige kaugemale jõuab peenmaterjal . Emajõel oruveereni siiski üleujutust enam ei ole ­ kuivenduste tõttu, vee kogused pole enam nii suured. Kaldalammil on lammiaasad rikkaliku kooslusega, kesklammil on luhad vaese kooslusega aga suure massiga,, jõgede kesk- ja ülemjooksul aasad, alamjooksul luhad. Paljude lindude pesitsusalad . Peamiseks
7 probleemiks lamminiitude niitmata jätmine, kuna siis hakkavad võsastuma (kevade poole on seal linnupesad, hiljem aga võib olla puitmaterjal liiga massiivne ning ei sobi enam loomadele söödaks). Kuna enamasti kasutusel heinamaadena. Profiili poolest Aa-Ata-Ta, allpool ka Ga. Enamjõe puhul pindmises kihis toorhuumusliku huumushorisont ja allpool tulevad turbakihid, ei näe kihilisust (meetrit alles ­ turvas kihti järvelubjaga). Jaotatakse veereziimi järgi ­ lammimullad, gleistunud lammimullad, lammi - turvastunud mullad, lammi-madalsoomullad. Veereziimilt enamasti parasniisked või kuivad kaldalammi kõrgemal alal, terrassialal gleistunud või madalsoomullad. Ei sobi metsa kasvatamiseks (üleujutamisel liigvesi), lammirohumaade väetamine keelatud (eutrofeerumisoht) ­ toitained kantakse vette. Nende muldade viljakus on aegade algusest saadik inimesi jõe äärde meelitanud (Niilusel põllud jõeäärsed).
Sooldunud rannikumullad ­ Ar. Rannaalal. Nende äratundmise põhiline tunnus ­ mere ääres, sooldunud rannikumuldade korral suur neeldunud Na hulk. Soolalembeline taimkate . Sooldunud rannikumullad on enamasti kohtades, kus mereveetase on kõrgem ja ulatub mullaprofiili , kõrge veetaseme korral võib olla isegi üleujutatud osaliselt ( kuivades soolakristallid mulla pinnal). Rannikamuldi alla 1% maafondist ­ Lääne-Eesti ja saarte lausrannad. Enamasti rannarohumaad, rannakarjamaad. Inimtegevuse lakkamisel hakkab pilliroostuma, kivisemate-klibusemate muldade puhul ei loeta päris rannikumuldadeks, vaid klibumuldadeks. Rannakarjamaal karjatatakse lihaveiseid (taimeliigid meeldivad ­ soti mägiveisele meeldib pilliroog), rannaalad on olulised ka kõre, rohekärnkonna pesitsusalana (loigud, tiigid , mis suve lõpuks ära kuivavad). Üldjuhul jagunevad ka veereziimi järgi. Veealused mullad Võrtsjärve ääres.
EROSIOONIALA MULLAD JA TEHISMULLAD
Erosioon ­ mulla ärauhtumine voolavate vetega või tuule ärauhtumine tuulega (deflatsioon). Eluuvium ja deluuvium. Tasastel liivikutel tuuleerosioon . Üldsreeglina alla 3 kraadise kaldel veega ärakannet ei toimu, erand tolmurohke muld. Mustmullad kujunevad endast suuremas osas tolmuosakesi ning alluvad väga kiiresti erosiooniline (mustmullad ühed parimad põllumullad). Erosiooniastmed:
3-5 kraadi nõrk erosioon: lisandub mullasifrile väike e ülesse (näiteks: K e); 5-10 kraadi keskmine erosioon: aste 2, Suur E (Ek 2); 10-15 kraadi kaldega tugev erosioon, astmeks kolm, suur E; Üle 15 kraadi väga tugev erosioon: suur E ja aste 4.
8 Tuleb esitada, kas on juba toimunud erosioon või on erosioonioht. Ko(e2) ­ keskmine erosioonimuld antud mulla puhul. Märgitakse metsade ja mitmeaastaste rohumaade puhul. Kui maa üles haritud, siis reaalselt erodeeritud. Jagatud kolmeks. Erodeeritud alad on enamasti jäetud künklikel aladel metsa alla, samas ekstreemsport ohustab siiski neid muldasid. Moodustavad 1,2% kogu Eesti muldkattest suhteline osatähtsus on suurem (3,1%) põllumaadel ­ juulist kehtival liiklusseaduse puhul ei tohi mootorsõidukiga sõita selleks mitte ettenähtud kohal, isegi mitte oma maal.
Deluviaalmullad ­ D. Reljeefi negatiivsetel osadel esinevad. Huumusrikas kiht kantakse madalamatesse kohtadesse kokku. Deluviaalmullad on veidi happelisemad. Profiilis tuleb huumushorisondile juurde väike d täht ­ võib esineda ka sisseuhtehorisont või mulla originaalne mullahorisont . Mõnevõrra vähem kui deluviaalmuldi ­ 1% kogu Eesti muldkattest, 2,4% püllumaadel. Deluviaalmullad on viljakamad, kuid põllumasinad kipuvad kinni jääma kevadisel harimisel, kuna ärakantud materjal on tolmune ja sageli niiskemad kohad. Parasniiskeid vähe, enamasti gleistunud. Veereziimi järgi D, Dg, DG, pealeuhte järgi kolm erinevat jaotust.
Rusukaldemullad ­ B. Eristatakse neid alles Eestis viimastel aastatel, varasematel kaartidel ei ole leida. Kujunenud paeastangul või klindi jalamil, paeseinast lahtimurenenud tugevast koreselisel materjalil. Leidub paekivi kui ka liivamakamat peenemat materjali (olenevalt klindist või paeastangust). Üsna suure veereziimi muutlikkusega. Vähe arenenud, vähe uuritud. Bioloogiliselt aktiivsed küllaldase ja liikuva põhjavee tõttu. Esinevad täpselt klindi/paekalda ees, esinevad rusuhunnikud. Esinevad Laialehelised pangametsad .
Tehismullad ­ T. Eestis vähe uuritud, seetõttu täpne hulk meie muldade hulgast puudub. Enamasti põlevkivikaevandustes, liivakivikaevandusest. Neid jaotatakse:
Tx ­ eemaldatud mullad. Pealismuld on inimtegevuse tagajärjel osaliselt hävitatud või eemaldatud. Peamiseks kihiks kultuuride kasvatamiseks sobiv pinnas, kuid all midagi pole loomuliku mullatekke protsessina tekkinult. Ty ­ segatud mullad. Inimese tegevuse tagajärjel segatud mullad. Peamiseks kihiks kultuuride kasvatamiseks sobiv pinnas (mõjutatud huumus -, toorhuumuslik või turbahorisont). Pinnas sassi aetud . Kaartidel siiani välja toodud ei ole. Tz ­ maetud mullad. Looduslikult rikkumata profiiliga muld on maetud 30-80 cm tüseduse puisangu alla. Esineb näiteks Puhtis, kus jõesängi õgvendamisel on ääred kaetud. Enamasti
9 esinevad veekogude kallastel (jõed, kraavid jne). Linnades on jäänud loomulik muld maetud teiste kihtide alla. Puisangumullad ­ Tu. Kujundatud looduslikule puistangmaterjalile (näiteks põlevkivikarjääridele). Peamiseks kihiks huumus-, toorhuumuslik või turbahorisont. Põlluks rekultiveeritud on ~80 ha. Enamasti metsade all, kuid uuritud ka põllukultuuride kasvatamist . Puisangupinnased ­ Pu. Looduslik muld on kaetud vähemalt 80 cm tüseduse looduses esineva materjalidega, millel puudub mullatekke mõju. Paljandpinnased ­ Pp. Looduslik muld täielikult eemaldatud ja paljandub mullatekkest puutumatu aluskivim . Tehispinnased ­ C. Looduslik muldkate hävinenud ja ala on kaetud loodusst mittepärineva materjaliga (asfalt, prügi/jäätmed jne). Vajadusel võib jaotada veeolude ja materjali iseloomu järgi.
Eesti muldade klassifikatsioonisüsteem on väga lihtne. Muldasid jaotatakse pH, karbonaatide olemasolu ja lõimise järgi. Eesti puhul vaatame erinevad geneetilisi horisonte.
WRB- world Reference base . Aluseks diagnostilised horisondid ­ 40. Diagnostilised tunnused ­ 14. Diagnostiliste väärtustega mulla lähtematerjal ­ näiteks lähtekivimi materjal. Jaotatakse kõik mullad selle süsteem järgi 32-ks. Edasine jaotus on iseloomustavate tunnuste ehk modifikaatorite abi ­ kasutatakse ees- ja järelliiteid. Kõik tunnused, mida jälgitakse, on pindmises 200 cm-s kihis. Määramine toimub nagu taimeraamatu järgi, kus vaadtakse tunnuseid ja vaadatakse järjest, kas muld vastab kirjeldusele või ei. Kui ei, siis liigutakse edasi ja kui jah, siis võetaksegi esimene võimalus, isegi kui muld vastab mitmele kirjeldusele.
3. mai
MULDADE KASUTUSSOBIVUS
.. hästi oluline et hindamine toimuks kasutusalade järgi. Muldade kasutussobivust võib vaadelda mitmest aspektist : agronoomiline aspekt (kuidas taimele mõjub), majanduslikust (arvutus näitab, et taim peaks hästi kasvama aga reaalselt ei tasu ära), keskkonnakaitseliselt (kas ohustab mulla kvaliteeti, õhku vms) jne. Tuleb hinnata kompleksselt.
10 Agronoomilisest aspektist: mulla omaduste vastavus kultuuri bioloogilistele nõuetele (muld sobiv ühele liigile, teisele mitte); Muldade harimiskindlus (kui harimisega mõjutame ja muudame harimisega mulla omadusi halvemaks); Mulla haritavus ­ kui raske on põldu harida (mõnda mulda lihtne kaevata, teist mitte).
Mõned mullad on sellised, mis ei sobi üldse harimiseks ­ peavad olema metsa ja heinamaa all. Põllumajanduslikku väärtust ei oma.
Mitteharitavad mullad: Kh', K', Gh', Gh1. Gk1, L(k), L, LG, LG1, S, R (osad mullad õhukese huumuskihiga, leedemuldadel puudus põhimõtteliselt huumushorisont, rabamuld on toiteainetevaesed). Haritavad mullad: 1) Head põllutüübilised haritavad maad - A. Keskmise lõimisega, parasniisked. Universaalne kasutussobivus kõigile, ka kõige nõudlikumatele taimedele. 2) Keskmised põllutüübilised haritavad maad ­ B. 3) Rohumaatüübilised haritavad maad ­ C. Siia kuuluvad suurte puudustega mullad ­ erodeeritud mullad, suure koresega mullad, turvasmullad kuuluvad siia rühma.
Muldade harimiskindlus: intensiivse mullaharimisega kaasnevad mitmed muutused mulla omadustes, mis vähendavad mulla potents .viljakust. Olulisemad muutused on org.aine mineraliseerumine, erosioon. Muldade jaotus harimiskindluse järgi:
1) Harimiskindlad ­ midagi olulist halba ei juhtu kui harime; 2) Piiratud harimiskindlusega ­ mulla opt.viljakus on vähene, harides muutub olukord kehvemaks; 3) Harimisõrnad mullad.
Muldade haritavuse järgi jaotatakse kolmeks mullad (kergelt, keskmiselt ja raskelt haritavad mullad). Enamasti jaotatakse korese sisalduse ja suuruse järgi, samuti oluline faktor pinnareljeef. Kesk-Eesti piirkond on heade harimistingimustega mullad (universiaalsed mullad), Harjumaal palju C-tüüpi muldasid ­ palju liigniiskeid muldasid, raske lõimisega, koresega. Mitmekesisus on Eestis suht suur, regionaalsete erinevustega.
Metsa kasvukohtatüübid, viimased on ranges seoses antud koha muldkattega ­ seos 1:1. Looduslikku seisu jättes kasvab sinna peale antud mullatüübile iseloomulik mets.
11 Parimad mullad tavapõllukultuuridele viljelemiseks on saviliivad ja kerged ning keskmised liivsavimullad (H. Roostalu koostatud tabelid ). Mulla erim.
Metsakasvukohatüübid on tavaliselt vormistatud maatrikstabelina. Näiteks kuusk vajab head mulda, viletsal mullal ei kasva. Soo tingimustes on sookased ja lepad. Kõige suurema tolerantsipiiriga puu on mänd ( happelised -kuivad kuni märjad). Väga viljakal mullal ei ole kasulik mändi kasvatada ­ kasvab liiga kiiresti, puit jääb liiga pehmeks , seega ei ole puidul väga suurt väärtust.
MULDADE DEGRADATSIOON JA KAITSE
Degradatsioon ­ muldade kahjustumine . Selle all mõistetakse väga erinevaid protsesse, mis kuidagi halvendavad mulla talitlust, viljakust ja kasutussobivust. Kitsamas tähenduses viljaka mulla kahjustumine või hävitamine.
Muld on pidev muutuv organismidega süsteem, seega peaks muldasid kasutama ja rakendama , mitte panema klaasi taha ja ütlema, et see ongi mulla kaitse. Muldade parim kaitse on nende õige kasutamine. Iga mulla kasutamine vastavalt tema võimetele. Surve muldadele on suurenemas ja teema aktuaalne , sest on tekkinud suurem vajadus toidu, energia jm taastuva toorme järele, tasakaalu leidmine nõudluse ja rahulduse vahel.
Taastuvad ja taastamatud loodusressursid ­ kumba neist kuulub muld? Enamasti kasutatakse/vaadeldakse 1 põlvkonna aja jooksul ­ muld on taastumatu loodusresuss, oma olemuselt taastumatu. Seega adekvaatne kasutamine väga oluline, kuna degradatsioon võib toimuda väga kiiresti. Lähtuvalt muldade degradatsiooni tekkimise allikast võib jaotada järgnevalt:
Ehitusdegradatsioon ­ ehitamine mingi püsiva infrastruktuuri mulla peale. Muld kaotab oma tegevuse, täielik mulla kadu. Valglinnastumise näited.
1) Olmedegradatsioon ­ kuskile metsa on prügi viidud , sellega võib mingi reostus sinna tekkida (näiteks). 2) Masindegradatsioon ­ eelkõige seotud mullaharimistööga, masinate-traktoritega mullast üle sõidetud. Sellega kaasnevad mulla tihenemine ja igasugused muud probleemid. Näiteks Kevadtormi ajal jäävad masinad kauaks ajaks seisma ( kolonnid ), kuid võivad n-ö mülkasse kinni jääda ­tuleb ikkagi arvestada mulla kandmisvõimet. 3) Ebaõige agrotehnoloogiatest tulenev degradatsioon ­ ebapiisav väetamine, mille tulemusel muld vaesub, pestitsiidide vale kasutamine jne.
12 4) Looduslik degradatsioon ­ kuna muld on pidevalt tootlik , looduslik 'organism', siis on ka looduslikud protsessid, mille käigus mulla viljakus langeb. Näiteks leetumine ­ muld läks happelisemaks, soostumine ­ liigniiskus suureneb, kasutussobivus on piiratud. Seega ei saa väita, et kõik oleks vaid inimese süü.
Degradatsiooni protsessid:
1) Füüsikaline degradatsioon: a) Erosioon ­ maailmas kõige-kõige olulisem. Mulla pinnase ärakanne vee, tuule (deflatsioon) või muude jõudude tõttu. Eristatud on, et on tehnoloogiline erosioon ­ seotud mulla harimisega. Kuidas vältida? Vee ja tuulega erosiooni vastu aitab õige maakasutus ­ muld peab olema enamus aastast taimkattega kaetud. Eestis on erosiooniga muldi ca 5,5%. Mujal maailmas meeletult aktuaalne teema ­ Lõuna-Kreeka, Itaalia. Lõppfaas on see, kui muld satub lõpuks vette, kus põhjustavad veekogude eutrofeerumist. Seega on muld maismaaringest kadunud. Isegi põõsasriba istutamine teede järgi aitab tuuleerosiooni vähendada. b) Muldade tihenemine ­ põhjustatud masinatega mullast üle sõitmisest. Tuleb kontaktpinda vähendada, siis on surve pinnaühikule väiksem. c) Soostumine ­ maaprandussüsteemide ebapiisav hooldamine jne. d) Soomuldade kahanemine ­ turvasmuldade kuivendamise ja intensiivse harimise tagajärg. 2) Keemiline degradatsioon: a) Hapestumine - happevihmad , biloogiliselt happeliste mineraalväetiste kasutamine, mullas tekkinud happelised ühendid. b) Leelistumine ­ mullareaktsiooni märgatav tõus. c) Saastumine raskemetallidega ­ kui mullas on suur raskemetallide sisaldus, siis ei tohi seal toidukultuure kasvatada, kuna raskemetallid muidu satuvad söögi sisse ja inimene sööb need endale sisse. d) Muldade sooldumine ­ toimub seal, kus sademeid vähe. Mulla peal valge kiht ­ sool. e) Muldade vaesumine toitainetest ­ muudkui võtame ja võtame aga mulda midagi juurde ei tule.
3) Biloogiline degradatsioon ­ mulla biloogilise aktiivsuse langus.
Väga sõltuv erinevatest faktoritest ­ kuiva ilmaga vihmauss sügavamal, niiskemal perioodil
13 pinnpinnakihile lähemal.
Seadusandlik olukord: iseenesest palju seadusandlike regulatsioone välja antud (veekaitse, õhukaitse, loodusresursside kaitse jne). Mullakaitset kui sellist otseselt ei ole, mulda ennast kui sellist ei kaitsta, kuna Euroopas ühtset seadust pole. Sageli käsitletud vaid teiste seaduste all mõningal määral, näiteks veeseaduses on käsitletud kui vee reostajat. EL Mullakaitse strateegia välja töötatud, milles on määratletud kaheksa peamist degradeerumisprotsessi, mis ohustavad Euroopa Liidu muldasid ­ erosioon, org.ainese kadu, saastumine, sooldumine, tihenemine, biloogilise mitmekesisuse vähenemine jne. Paljud teemad Eestis ka kasutatud.
MAAKASUTUSE PLANEERIMINE , MAADE HINDAMINE (muldkeskne lähenemine)
Jätkusuudlik maakasutus ­ definitsioone palju erinevaid. Maakasutus, mis tagab tänapäeva ja tuleviku ühiskonna vajaduste rahuldamise. See on see, et meie saaksime õnnelik olla ja meie järeltulevad põlved ka.
Peame arvestama, et meie elutegevus mõjutab ümbritsevat ­ küsimus on piiride leidmises. Maakasutus peab arvestama mitmeid erinevaid aspekte: loodus-ökoloogia aspekt, majanduslik aspekt, sotsiaalsete väärtuste aspekt. Milles see probleem ja küsimus on? Paratamatult on resurss, eriti kvaliteetne ja viljakas muld, on piiratud, kuid kasutusviise on palju. Nõudlus on suurenemas, kuid ka inimeste tarbimisvajadus on ka suurenemas.
Maakasutusotsused on määratud:
1) Looduslikest tingimustest (kliima, muld); 2) Sotsiaal-majanduslikest tingimustest (tasuvus, hinnatasemed, toetused, teadmised ­ väga oluline jne) 3) Eetiliste väärtuste pool (maastikuväärtus, mida ei saa puhtalt rahasse panna)
Kompleksne analüüs on oluline! Hinnatava süsteemi piirid on tähtsad ­ põllu tasandilt kuni globaalseni. Mullastikuinfo on paljude erinavate tasandikega kaartidele kantud .
Roheline revolutsioon on ammendunud. Põllumajanduse intensiivistamine. Rahvaarv kasvab endiselt, kuid uusi lõimalusi intensiivistamiseks pole leitud ­ 1950 aastal oli 1 inimese kohta 0,51 ha haritavat maad, hetkel keskmiselt 0,2 ha (2000 ruutmeetrit) 1 inimese kohta.
14